Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Edward D. Hoch

22.02.1930–17.01.2008

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Edward D. Hoch ·

The Man Who Was Everywhere

(jutt aastast 1963)

  • Puudulikud andmed
Hinne
Hindajaid
1
0
1
0
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (2)
Bernheim

Alfred Hitchcock´i, lugusid mida ema mulle kunagi ei jutustanud, eksisteerib üks Edward D. Hoch´i jutt, "Mees, kes oli kõikjal". Lühike lugu, aga väga omapärase lõpuga. Soovitan soojalt kõigile kellele meeldib absurdsus ja ootamatus. Minus ärkas kohe huvi autori loomingu vastu ja loodan siiralt kunagi uue arvustuse lisada tema loomingu kohta.Ilusaid lugemis õhtuid kõigile soovides!
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Ei ole tegelikult ulme. Krimka hoopis. Ja pealegi nii kunstliku süžeega, et pigem tekitab mitte põnevust ja vaimustust, vaid hämmastust. No ei saa kõike nii detailselt ette planeerida ja siis täpselt nii ka läheb. Elus nii ei käi.
Teksti loeti eesti keeles
x
Pärtel Riit
21.05.1970
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Pärtel Riit

Masendav lugu ennast- ja teisi hävitavast tegevusest, moraalsetest otsustuskohtadest. Oma sigadusi püütakse moraalsest seisukohast õigustada. Väga inimlik kusjuures. Mitte just heas mõttes.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Alguses ei olnud mul kavas nii kõrget hinnet anda. Veel kaks lehekülge enne lõppu tundus lugu suubuvat tavapärasesse finišisse: kangelaslikud "rahuvalvajad" on kurja karistanud, hoidnud ära fašistlike tulnukate sissetungi ja kindlustanud rahu kogu maailmas. Puänt keeras aga kogu loo mõtte ümber. Pani kõvasti mõtlema. Huvitav, kas tänapäeva Venemaal ka teos hinnas on? Ega ta ideoloogiliselt-propagandistlikult väga sobiv enam ei ole.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Otsest huumorit ju selles loos ei ole, aga tervikuna mõjub lugu siiski anekdootlikult.
See on lugu inimliku lolluse ja hirmu koosmõjust. Ma ei tea, kas mul on õigus, aga mul on tunne, et see meelelaad/suhtumine on justnimelt eriti venelastele kuidagi iseloomulik. Nii et pole ime, et sellise loo on kirja pannud just vene kirjanik.
Väga värskendavalt mõjus.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Tundub, et autor on välja paisanud oma frustratsiooni liberalismi ja poliitkorrektsuse teemal. Paraku on see välja kukkunud sellise pisut kibestunud inimese irisemisena teemal "maailm on hukas" ja "vanasti oli rohi rohelisem". Ei suutnud see lugu mind haarata.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Madalamat hinnet takistas panemast see, et teos ei olnud igav ja tegevus toimis. Alguses arvasin, et tegemist on arvutimänguga, kus tegelased taas ellu ärkavad ja oma süngeid fantaasiaid välja elavad. Ja ausalt öelda, ega ma isegi praegu seda varianti ei välistaks.
Küll aga leian, et jutt on perversne. Põhiliselt kirjeldatakse seda, kuidas piinata ja tappa ning inimestel puudub igasugune empaatia. Seetõttu pole mulle ka ükski tegelane sümpaatne ning sellistele tegelastele pole mul mingit soovi kaasa elada. Kui, siis ainult selles plaanis, et negatiivsete tegelaste ebaõnnestumisest tunned kahjurõõmu. Aga see pole ikka päris see, mis ehtne, positiivne kaasaelamisrõõm.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Väga hea. Lukjanenkole iseloomulikult midagi väga palju ei selgitata, tera-tera haaval tilgub infot loo käigus, aga salapärane tohuvapohu jääb ikkagi alles. Stiililiselt mulle väga meeldib Lukjanenko.
Ka mulle ei tundunud mõningad asjad usutavad (talve liikumise kiirus, rongide pooltühi täituvus), aga need olid pisiasjad, mis suurt pilti ei seganud.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Jutt on väga hea, aga mingeid kriitikanooli ikka pilluks ka.  Lugu on liiga lühike ja jääb seetõttu pealiskaudseks. Veel mõjuvam oleks ta olnud pikemas versioonis, sest ainet selleks on küllaldaselt.  Tulevik nõukogudemaal oli helge, teisiti olla ei saanud ning kui kirjanik tahtis kirjutada teost pessimistlikust tulevikust, siis kindlasti kuskil "Läänes", teisiti oli mõeldamatu. Aga võimud eelistasid, et loodaks ikkagi positiivseid kommunistliku tuleviku raamatuid. Pisut tüütu oli see, et kõige jubedamaks loetakse ikkagi inimesesöömist, et justkui sellest hullemat asja polegi. Jäi arusaamatuks, kuidas need otarkid suutsid nii meeletu kiirusega sigida, algselt oli neid ju väga vähe ja väheste aastate pärast juba kihas kõik. Seda enam, et neid notiti (nt. Meller) ja ka nad ise tapsid üksteist üsna kergekäeliselt. Ei saa olla nõus raamatu põhimõttega (mille ütles välja Meller), et inimese tunnus on kaastunne. Selle järgi ei oleks Meller pidama inimesteks ka suurt osa inimkonnast, sest see tunne pole sugugi nii kõikehõlmav.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Hästi kirjutatud ja usutav, aga liiga pikaks venitatud. Oleks saanud kompaktsemalt kirjutada. Idee oli iseenesest hea.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Õudukas ja ulmekas mõjuvad siis, kui need on usutavad. See jutt ei olnud, vähemalt minu jaoks küll mitte. Samuti oli ta väga üllatustevaene, ennustatav.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Ei ole tegelikult ulme. Krimka hoopis. Ja pealegi nii kunstliku süžeega, et pigem tekitab mitte põnevust ja vaimustust, vaid hämmastust. No ei saa kõike nii detailselt ette planeerida ja siis täpselt nii ka läheb. Elus nii ei käi.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Päris originaalne lugu, aga oleks võinud veel veidi viimistleda. Jättis vähe kiirustades tehtud kirjatüki mulje.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Viis miinusega
Miinusega sellepärast, et tegelikult on ju mõte iseseisva mõistusega kättemaksuhimulisest tuulest päris tobe. Aga milline teine kirjanik suudaks sellise tobeda mõtte nii elegantselt välja mängida, et tulemuseks on nauditav ja põnev jutt? Väga vähesed, ma pakun. Kui üldse...
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Viis miinusega. Mulle selline stiil sobib. On huvitavat madinat, salapära, huumorit, ei muututa paatoslikuks. Eriti meeldis see, et inimesed, olukorrad, asjad ja arusaamad ei ole kivisse raiutud, vaid võivad mõne aja pärast paista hoopis teistsugustena. Lahe. Mis aga mõnevõrra häiris seoses praeguse Vene sõjaterroriga Ukrainas, oli see peategelase (ja ma oletan, et ka autori) mitte otsene, aga siiski tunnetatav suurvene šovinism ja nõukogude liidu taganutmine. Sellistele on Harkov tõesti samasugune Vene linn nagu Moskva ja Orjol. Selles mõttes oli "kangelane" ikka vatnik mis vatnik, ainult leebemal kujul, mitte nii reljeefselt. Ja sellised usuvadki, et päästavad maailma, tegelikult seda p*** keerates. Ehk nagu öeldakse, põrgutee on sillutatud heade kavatsustega.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Neli miinusega selle paroodia eest. Kui see raamat on aga tõsimeelselt kirjutatud, siis ta on küll iseenese paroodia. 
Kokkuvõttes, see teos on paroodia noorsookirjandusest, põnevikust ja krimikirjandusest. Üks paras kompottparoodia. Sellisena isegi täiesti aktsepteeritav. Parajalt lahe ja kiire lugemine selle tobeda ja ajuvaba maailma ning seltskonna kohta. Kõik on kõvasti üle vindi keeratud.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Nõrgapoolne neli. Stiili on ja huvitavaid detaile on ja tegevus jookseb ka hästi, aga on üks suur miinus - mitte ühegi tegelasega ei taha samastuda ega seega ka kaasa elada, sest kõik on ebasümpaatsed. Kõik viimseni. 
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Kohutavalt igav teos. Olgugi, et lühike, ma pidin hambad ristis lõpuni läbi punnitama. Juba situatsioon on jabur: keegi kuuleb kuskilt kosmosest, et lauldakse ja hüütakse appi. Selle peale aktiveerub kogu universum päästeoperatsiooniks. Autor armastab keerulisi võõrsõnu, see ei muuda lugu arusaadavamaks ja loetavamaks. Lisaks hüpleb sõnavulin kogu aeg liinist kõrvale, et sealt veelgi kõrvalhüppeid teha. Näib, nagu oleks kirjanikul olnud suhtlemisvaegus ja ta on kogu jutuvada korraga välja pahvatanud, hoolimata sellest, kas vestluspartner suudab seda vada ka jälgida.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Moodne teadus versus iidsed teadmised. Hoogne lugu, mis kulgeb ladusalt. Autor on püüdnud jälgi segada jeti-liini sissetoomisega, mis muudab jutu tagantjärgi segaseks. Puänt on ka selline, et no ei tea... Aga ega see lugu ära ka ei rikkunud just. Seos ulmega siin jällegi küsitav. 
Loo moraal: Kuula, mis targematel öelda on.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Midagi ulmelist selles loos pole. Äärmisel juhul alternatiivajalugu, aga ma kahtlen kõvasti isegi selles. Pigem on see lühike ajalooline seiklusjutt. Ei köitnud üldse.  Kohe algus oli kohutav. Asmund oli ujunud 4 miili tormises meres (see olla liig isegi viikingile!) peale nädalaid kestnud nälga, janu, kurnatust, kurnatust, magamatust. Siis see Asmund ujus karile ja kaotas kurnatusest teadvuse. Ning siis valgustab kirjanik lugejaid, et Asmund oli ujunud rõngassärgis ja kiivriga, pikk mõõk vööl. Et kui hakkad uppuma, siis kindlasti ei tule mõtet sind põhjatirivatest metallkolakatest lahti saada? Ajuvabaduse tipp!
Teksti loeti eesti keeles