Raamatu tegevus toimub sellises alternatiivmaailmas, kus kõik on teisiti. Hiljem raamatu arenedes luuakse seos ka Maaga, kuid seegi on muide kas tuleviku- või alternatiiv-Maa -- seda autor ei täpsusta, mõned faktid näivad ühele ja mõned teisele poole viitavat, kuid lugemist see ei sega, pigem on plussiks, et selle selgitamisega pole vaeva nähtud. See ’kõik on teisiti’ annab ka raamatu ühe Suurtest Plussidest -- autor on võtnud vaevaks ja tõepoolest terve suure ja kooskõlalise maailma välja mõelnud. Tegelasteks on küll inimesed (st selles mõttetes, et kaks kätt, kaks jalga ja üks pea, ehk täpsem oleks siis öelda humanoidid), kuid kogu ajalugu ja areng on teisiti läinud. Raamatus muide on peale selle ca 450 lk jutu veel ca 30 lk lisamaterjale, näiteks selle raamatu jaoks oluliste ajalooliste sündmuste kronoloogia, sõnastik jmt. Need sõnad on muide suures osas sellised toredad -- et on nagu äratuntavad, tekitavad assotsiatsioone, mõned on isegi naljakalt vildakad, kuid lugu nende taga on teine, need tõepoolest tekitavad võõra maailma hõngu. Kuigi see on päris pikk, tahaksin ühe sellise ära tuua, sest see annab väga hästi edasi seda, mida ma öelda tahan: Bulshytt: (1) In Fluccish of the late Praxic Age and early Reconstitution, a derogatory term for false speech in general, esp. knowing and deliberate falsehood or obfuscation. (2) In Orth, a more technical and clinical term denoting speech (typically but not necessarily commercial or political) that employs euphemism, convenient vagueness, numbing repetition, and other such rhetorical subterfuges to create the impression that something has been said. (3) According to the Knights of Saunt Halikaarn, a radical order of the 2nd Millennium A.R., all speech and writings of the ancient Sphenics; the Mystagogues of the Old Mathic Age; Praxic Age commercial and political institutions; and, since the Reconstitution, anyone they deemed to have been infected by Procian thinking. Their frequent and loud use of this word to interrupt lectures, dialogs, private conversations, etc., exacerbated the divide between Procian and Halikaarnian orders that characterized the mathic world in the years leading up to the Third Sack. Shortly before the Third Sack, all of the Knights of Saunt Halikaarn were Thrown Back, so little more is knownabout them (their frequent appearance in Sæcular entertainments results from confusion between them and the Incanters).
Lühidalt, kuigi ühiskonnateadustega kursis olevad inimesed võivad mõne asja üle norida, tuleb selline tahtmine pärast raamatu lõpetamist tervikut hinnates, aga see on tõepoolest norimine, sest maailma püsib kuradi hästi koos.
Niisiis elab üks noor kutt milleski, mis sarnaneb kloostriga, aga ei ole seda (st religiooniga pole sel mingit pistmist). On pigem elustiil, sest maailma on jagunenud kaheks, on teadustega tegelev Mathic World ja muu maailm, mida valitsevad Saecular Powers. Kord kümne aasta tagant avanevad väravad ja kümme päeva kestab Apert, mille jooksul saab `intramyros` seltskond ringi käia ja teised neid uudistada. Üks Apert käibki raamatu algusepoole kohe läbi ja selle abil annab autor natuke ettekujustust muust maailmast ja toob sisse peategelase õe (noh, pole vist päris õde, aga see pole oluline). Õnneks pereloole peaaegu aega ei raisatagi, saame teada, et peategelasel pole sellega hästi, aga see pole teema (NII positiivne...) Nende elamise üks keskne asjandus on Kell, mida tuleb iga päev hirmsa vaevaga käsitsi üles keerata. Hm, see on rohkem rituaal, sest kell ise käiks keeramata nii sajandi, aga energiast enamik läheb lisavidinate peale, mis muuhulgas näitavad kõigi planeetide seisu. Väga täpselt näitavad, nii et ainult asteroid võib tekitada häireid, ja algabki asi sellest, et taevas on midagi korrast ära. Veel hullem, Inkvisitsioon suleb observatooriumi ja jutu arenedes saadakse (küll ajutiselt) lahti peategelase õpetajast, kes asja vastu liigset huvi tundis. Kus nüüd peatuda? See kõik on muidugi see alguse osa ja tegelikult pole lugu veel õieti paigalt võtnudki. Ehk pole eriline spoiler, kui ma ütlen ka ära, et ümber Arbre (nii on selle maailma nimi) on end orbiidile sättinud igavene jurakas võõras tähelaev (damn, paljud ülevaated räägivad palju rohkem, kusjuures mõned on nii mööda... kontrollisin).
Kokkuvõtteks, ja kui keegi loeb seda arvustust enne lugemist – tasub algusest läbi närida küll. NS on selle raamatu jaoks loonud maailma, mis on minuarust hulga põhjalikum ja hulga läbimõeldum ning kooskõlalisem kui paljude pikkade saagade oma. NS kirjutab hästi. Ma tõtt-öelda kippusin kohati lehti pöörama, kuid mingil hetkel pöördusin tagasi ja lugesin kõik ilusti läbi, sest kõik see, mida tegelased ka esmapilgul vabas dialoogis räägivad, haakub kusagil tagapool millegi muuga kokku. Lisaks olen tabanud end mõtlemast, et SF ei ole täna enam kahjuks kohati selline teadusideede ekstrapolarisatsioon, nagu ca 50-ndatel, et ’rakett’, ’paralleelruum’ ja mingid ’warpid’ on muutunud muudkui korduvateks atribuutideks, mille ümber ehitatakse sisuliste taotlusteta seikluslugu. NS läheb teist teed, ta loob nullist maailma ja paneb seal toimuma ebatavalised sündmused. Kusjuures tõesti ebatavalised. Noh, loomulikult on põhimõtteid varemgi rakendatud, ükski idee ei ole täiesti uus, kuid selliseid niikuinii enam ammu ei olegi, küsimus on selles, et ta paneb need loos kokku sellisena, et tulemus on tõeline raskekaaluline SF.
Miks ma „5” ei pane? Põhiliselt sellepärast, mis esimeses lõigus öeldud -- ehk oleks saanud selle raamatu kuidagi teistmoodi kokku komponeerida -- nii, et algus tõsiselt kannatust proovile ei pane...