Kasutajainfo

Neal Stephenson

31.10.1959-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Neal Stephenson ·

Anathem

(romaan aastast 2008)

Hinne
Hindajaid
0
3
1
0
0
Keskmine hinne
3.75
Arvustused (4)

Autor on end minu jaoks siiani vaid väga positiivsest küljest näidanud ja see teos oli 2008 aasta Hugo nimekirjas. Tõtt-öelda vaid need kaks fakti panid mind edasi lugema, sest algus venis nagu... nojah -- kuidas siis ikkagi hinnata raamatut, paksu sellist, 450 lk, kus tegevus võtab laisalt paigalt umbes leheküljel 150, ja põnevaks läheb seal 300 kandis? Ja mis veel hullem, tegelasteks on noored... :-(((

Raamatu tegevus toimub sellises alternatiivmaailmas, kus kõik on teisiti. Hiljem raamatu arenedes luuakse seos ka Maaga, kuid seegi on muide kas tuleviku- või alternatiiv-Maa -- seda autor ei täpsusta, mõned faktid näivad ühele ja mõned teisele poole viitavat, kuid lugemist see ei sega, pigem on plussiks, et selle selgitamisega pole vaeva nähtud. See ’kõik on teisiti’ annab ka raamatu ühe Suurtest Plussidest -- autor on võtnud vaevaks ja tõepoolest terve suure ja kooskõlalise maailma välja mõelnud. Tegelasteks on küll inimesed (st selles mõttetes, et kaks kätt, kaks jalga ja üks pea, ehk täpsem oleks siis öelda humanoidid), kuid kogu ajalugu ja areng on teisiti läinud. Raamatus muide on peale selle ca 450 lk jutu veel ca 30 lk lisamaterjale, näiteks selle raamatu jaoks oluliste ajalooliste sündmuste kronoloogia, sõnastik jmt. Need sõnad on muide suures osas sellised toredad -- et on nagu äratuntavad, tekitavad assotsiatsioone, mõned on isegi naljakalt vildakad, kuid lugu nende taga on teine, need tõepoolest tekitavad võõra maailma hõngu. Kuigi see on päris pikk, tahaksin ühe sellise ära tuua, sest see annab väga hästi edasi seda, mida ma öelda tahan: Bulshytt: (1) In Fluccish of the late Praxic Age and early Reconstitution, a derogatory term for false speech in general, esp. knowing and deliberate falsehood or obfuscation. (2) In Orth, a more technical and clinical term denoting speech (typically but not necessarily commercial or political) that employs euphemism, convenient vagueness, numbing repetition, and other such rhetorical subterfuges to create the impression that something has been said. (3) According to the Knights of Saunt Halikaarn, a radical order of the 2nd Millennium A.R., all speech and writings of the ancient Sphenics; the Mystagogues of the Old Mathic Age; Praxic Age commercial and political institutions; and, since the Reconstitution, anyone they deemed to have been infected by Procian thinking. Their frequent and loud use of this word to interrupt lectures, dialogs, private conversations, etc., exacerbated the divide between Procian and Halikaarnian orders that characterized the mathic world in the years leading up to the Third Sack. Shortly before the Third Sack, all of the Knights of Saunt Halikaarn were Thrown Back, so little more is knownabout them (their frequent appearance in Sæcular entertainments results from confusion between them and the Incanters).
Lühidalt, kuigi ühiskonnateadustega kursis olevad inimesed võivad mõne asja üle norida, tuleb selline tahtmine pärast raamatu lõpetamist tervikut hinnates, aga see on tõepoolest norimine, sest maailma püsib kuradi hästi koos.

Niisiis elab üks noor kutt milleski, mis sarnaneb kloostriga, aga ei ole seda (st religiooniga pole sel mingit pistmist). On pigem elustiil, sest maailma on jagunenud kaheks, on teadustega tegelev Mathic World ja muu maailm, mida valitsevad Saecular Powers. Kord kümne aasta tagant avanevad väravad ja kümme päeva kestab Apert, mille jooksul saab `intramyros` seltskond ringi käia ja teised neid uudistada. Üks Apert käibki raamatu algusepoole kohe läbi ja selle abil annab autor natuke ettekujustust muust maailmast ja toob sisse peategelase õe (noh, pole vist päris õde, aga see pole oluline). Õnneks pereloole peaaegu aega ei raisatagi, saame teada, et peategelasel pole sellega hästi, aga see pole teema (NII positiivne...) Nende elamise üks keskne asjandus on Kell, mida tuleb iga päev hirmsa vaevaga käsitsi üles keerata. Hm, see on rohkem rituaal, sest kell ise käiks keeramata nii sajandi, aga energiast enamik läheb lisavidinate peale, mis muuhulgas näitavad kõigi planeetide seisu. Väga täpselt näitavad, nii et ainult asteroid võib tekitada häireid, ja algabki asi sellest, et taevas on midagi korrast ära. Veel hullem, Inkvisitsioon suleb observatooriumi ja jutu arenedes saadakse (küll ajutiselt) lahti peategelase õpetajast, kes asja vastu liigset huvi tundis. Kus nüüd peatuda? See kõik on muidugi see alguse osa ja tegelikult pole lugu veel õieti paigalt võtnudki. Ehk pole eriline spoiler, kui ma ütlen ka ära, et ümber Arbre (nii on selle maailma nimi) on end orbiidile sättinud igavene jurakas võõras tähelaev (damn, paljud ülevaated räägivad palju rohkem, kusjuures mõned on nii mööda... kontrollisin).

Kokkuvõtteks, ja kui keegi loeb seda arvustust enne lugemist – tasub algusest läbi närida küll. NS on selle raamatu jaoks loonud maailma, mis on minuarust hulga põhjalikum ja hulga läbimõeldum ning kooskõlalisem kui paljude pikkade saagade oma. NS kirjutab hästi. Ma tõtt-öelda kippusin kohati lehti pöörama, kuid mingil hetkel pöördusin tagasi ja lugesin kõik ilusti läbi, sest kõik see, mida tegelased ka esmapilgul vabas dialoogis räägivad, haakub kusagil tagapool millegi muuga kokku. Lisaks olen tabanud end mõtlemast, et SF ei ole täna enam kahjuks kohati selline teadusideede ekstrapolarisatsioon, nagu ca 50-ndatel, et ’rakett’, ’paralleelruum’ ja mingid ’warpid’ on muutunud muudkui korduvateks atribuutideks, mille ümber ehitatakse sisuliste taotlusteta seikluslugu. NS läheb teist teed, ta loob nullist maailma ja paneb seal toimuma ebatavalised sündmused. Kusjuures tõesti ebatavalised. Noh, loomulikult on põhimõtteid varemgi rakendatud, ükski idee ei ole täiesti uus, kuid selliseid niikuinii enam ammu ei olegi, küsimus on selles, et ta paneb need loos kokku sellisena, et tulemus on tõeline raskekaaluline SF.

Miks ma „5” ei pane? Põhiliselt sellepärast, mis esimeses lõigus öeldud -- ehk oleks saanud selle raamatu kuidagi teistmoodi kokku komponeerida -- nii, et algus tõsiselt kannatust proovile ei pane...

Teksti loeti inglise keeles

Ei hakka sisu jutustama, eelnev arvustaja tegi selle küllaltki hästi ära. Püüan võimalikult spoilerivabalt kirjutada.

Lugesin ligi 900 leheküljelist kõvaköidet, ja olen nõus sellega et algus on raske. Venib. Lisaks veel uue sõnavaraga kohanemine (sõnu seletatakse sageli alles hilisematel lehekülgedel). Minujaoks siiski seda nn. rasket osa väga palju polnud, juba nii peale 100ndat lähekülge läks huvitaks, siis kui Apart läbi saab. Edasi läks juba hoogsalt, koos oma heade ja veadega.

Alustan sellest mis mulle meelejärgi polnud. Neal Stephenson`i stiil (just kogu kirjeldav osa). Dialoogid olid head ja huvitavad (ja ka nn. Dialoogid Arbre mõistes), aga kui ta juba hakkas midagi ümbritsevat kirjeldama rohkema kui paari lausega siis mul tekkis raskusi teksti läbinärimisega. Ja neid jagub. Siinkohal ütlen et tavaliselt on "kirjeldav" osa see mis mind ulme puhul püüab.

Arvan ka et kirjanik läks nn.võõrsõnade kasutuses natuke liiale. Paljud olid huvitavad, ja saab kiiresti selgeks millega tegu, aga minujaoks jäid erinevad koolkonnad (filosoofiad, maailmavaated) küllaltki segaseks. Eriti veel kuna need on raamatus küllaltki tähtsal kohal. Lugejalt nõutakse tähelepanu ja tundmist seda mis eelnevatel lehekülgedel räägitud/seletatud, ja seda Arbre terminoloogias - mis pole üldse halb asi, aga minumaitse järgi mindi natuke liiale.

Tegelased olid raamatu üks suurimaid plusse. Peategelane Erasmus oli tark ja huvitav, positiivne tegelene kelle seiklusi oli lust lugeda. Nuriseda saab ainult selle üle, et pikas raamatus on (teiste) peategelaste ring küllaltki lai, ning kaardipakki segatakse pidevalt, raske on meeles pidada väikeseid detaile mis teevad tegelastest just need kes nad on. Ja need detailid on need mis paneb lehti pöörama, kogu need Dialoogid nii suure kui väikse tähega. Kui mulle Stephenson`i kirjeldav stiil peale ei läinud siis tegelaste vaheline suhtlus oli minumaitsele suurepärane.

Lugu ise jooksis küllaltki hästi (kui Stephenson ei unustanud end lehekülgede viisi kirjeldama), sisukäänded olid ootamatud ja huvitavad. Lõpp oli natuke ootamatu, oleks midagi rohkemat oodanud, eriti kuna lõpule eelnevad 300-400 lehekülge olid raamatu huvitavamad.

Huumorit oli vähe, aga toimis. :)

Hindeks tuleb 4. Mulle meeldis.

Teksti loeti inglise keeles

Kuulasin audioraamatut. Esimesed 2/3 raamatut oli aeglane, mitteulmeline ning (pseudo)filosoofiline kuid mulle meeldis. Maailm on omajagu huvitav ning jäi mulje, et pannakse alust põnevale seiklusele lõpus.Kui aga asi jõudis selle seikluseni, jäi mulje, et autor pole selle sisu üldse läbi mõelnud. Asi polnud otse igav aga hüplik ja kuidagi.. sõnumita. Liiga palju otsi ebarahuldavalt lahti jättev.Eriti frustreeriv oli lõpp ise. Just siis kui tekkis tunne, et NÜÜD tuleb kõige kulminatsioon, tuli mõttetu viimane peatükk ning lõpp. Tõmbasin spetsiaalselt alla tekstikujul raamatu, et kontrollida ega mõni peatükk vahelt ära pole jäänud.. Ma olen täiesti kindel, et autori jaoks kukkus mingi tähtaeg ja viimane peatükk kirjutati päevaga, ilma isegi eelmist vastavalt korrigeerimata.
Teksti loeti inglise keeles

Raamat oli kobe, kuid lõpp valmistas ka mulle pettumuse.
Suht arusaamatu on, kuidas Zurgutt suutis seda raamatut lugeda audioraamatuna: kirjanik kasutas ülemäära igasuguseid väljamõeldud kentsakaid sõnu, teooriad ja nimesid, mida oli isegi kirjapildis raske jälgida.
Lisaks häiris ka raamatu enda sisemises loogikas olnud aps: tähelaeva 4 erinevat rassi peaksid olema väljasuremise protsessis, kõige vanem rass kõige ennem. Põhjuseks "õigete" mateeriate segunemine "valede" mateeriatega, mis entroopia mõjul oleks tähelaevas pidanud aastasadade juures juhtuma. Esimeses järjekorras näiteks hapnik. 
Teksti loeti inglise keeles
x
Ats Miller
1962
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

No ma saan ka esimene olla...
Tegu on Bobiverse IV raamatuga (We Are Legin, For We Are Many ja All These Worlds).
Maailm on suhteliselt rahulik ja Bob otsustab minna uurima, kuhu kadus Bender. Kusagil esimestes osades läks ta uusi maailmu avastama ja üle sajandi pole temast midagi kuulda olnud; läks ta enne, kui Bobid avastasid silmapilkse side. Õige varsti leiab Bob ta minekuteel midagi huvitavat ja, olles kindlaks teinud, et Bender keeras kah otsa sinnapoole, läheb uurima. Muidugi, arvestades, et Bender vait jäi, vääääääääga ettevaatlikult...
Ka selles raamatus, nagu algse triloogia viimastes osades, antakse tegevus paljud Bobi koopiate silmade läbi; see "nende ainus naine" on ka pundis. Lisaks seega Bobi ja mõnede ta sõprade seiklustele leitud "megastructure"-is toimub suur hulk tegevust ka mujal. Bobiverse on lõhenenud, Bobide kaugemad koopiad on Bobist nii kaugele triivinud, et polegi tegelikult enam Bobid. Üks grupp neist nimetab end Starfleet ja üritab teistele peale suruda Star Trekist tuntud napakat Prime Directive'i, ehk keeldu leitud tsivilisatsioonidega ühendust võtta. Nendega läheb sisuliselt sõjaks. Siis on veel nn Skippies, kes tahavad luua AI-d ja susivad omamoodi. Ja asjasse hakkavad sekkuma ka vahepeal siiski tekkinud mõned uued "replica"-d, ehk pärast surma n-ö rauda valatud inimesed. Ühesõnaga, madinat ja rahmeldamist on palju.
Kokkuvõttes, hea. Aga kõige suurem etteheide autorile on sama, mis eelmiste raamatute puhul -- ta justkui keerutab kokku liiga palju ja siis lahendab olukorra üsna deus ex machina stiilis.
Teksti loeti inglise keeles

Diloogia, mis algab Mustandiga (Tšistovik) ja käib nii masendavalt alla, et lihttsalt kahju kohe. Esimene osa oli päris hea, selle raamatu puhul on tunne, nagu autor ise ka ei teaks, kuhu ta tahab välja jõuda. On seiklust, on justkui mingit rabelemist, aga mida edasi, seda totakamaks läheb, kuni lugu lõplilkult piinlikult lössi vajub.
Teksti loeti eesti keeles

Jah, see raamat sai enne otsa, kui korralikult lugema sai hakata. Saab nõus olla etteheidetega, et inimesed jäid natuke üheplaaniliseks. Ja kuidagi nagu pisut kunstlik oli see pinge kruvimine; mis paneb mõtlema, et raamatu lühidus ei ole alati voorus... Samas mina erilisi plusspunkte krabide eest ei annaks -- noh, loetud igasugu jäletistest küll. Samas, plusspunktid päris hästi läbi mõeldud alien-maailma eest.
 
Et lugeda kindlasti tasub, kuigi mina arvasin pealkirja järgi kusagil poole peal ära, kuidas pahadele pasunasse antakse.
Teksti loeti inglise keeles

Hm, igavesti hoogne raamat, täis veidrat kola. (See viimane määratlus haarab nii olendeid kui tehnikat kui kõike muud.) Võimalik, et ma olen viimasel ajal nii palju igasugust jama lugenud, et mulle see päris meeldis. Sihuke pretensioonitu ja häppi endiga. No ja oli tunda, et mõnel tegelasel on narrative shield, nagu seda nimetatakse -- no mitte ei saa surma...
Aga ikkagi oli vahelduseks mõnus nii korraga alla neelata... :-)
Teksti loeti inglise keeles

Jah, ma olen tglt pikki aastaid teadnud, et Silveri arvustused on omalaadne huumorivorm, millest ainult tema ise lõpuni aru saab. Noh, eks see ole nagu puukentsefaliidi vaktsiiniga -- mõne aasta tagant tuleb uuendada...
Aga panna 4 jutusarnasele ollusele, mis mitte igasuguse kirjandusliku lati alt mitte lihtsalt läbi ei mahu, vaid roomab mutina kusagilt väga sügavalt... Jah, lugesin. Praegu mõtlen, kas see on kõige abitum solk, mida ma kunagi lugenud olen... ei, ilmselt on see siiski liialdus... kuigi hetkel ei meenu hullemat...
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin, sest teos on Hugo 2019. a nominentide nimekirjas 6.
 
Et viisakas, eriliste ambitsioonideta põnevik. Postapo, nõidumine, indiaanlased ja muu sihuke värk, mis üldiselt seostub YA-ga. Peategelane on vinge nõidsõdalastibi. Raamat on naistekas selles mõttes, et üsna alguses astub sisse tema sidekick, temast natuke väiksem kena noormees, kes teab päris palju neist koletistest, mis selle maagia ja tsivilisatsiooni allakäiguga otseselt seotud.
 
Tähendab, rohkem polegi öelda. Loed... justkui päris tore. Alles hiljem tuleb mõte, et milleks...
Teksti loeti inglise keeles

Lugesin, sest Hugo 2019. romaanikategooria nominentide viies.
 
Nojah. Iseenesest mul juba on üks negatiivne kogemus autoriga. Aga vähemalt on ta korralikult kirjutama õppinud. Loo algus oli hea. Mitte küll minu maitse, mulle ei paku eriti midagi pseudoajalooline jura mingite suvaliste mõttetust elust, aga see oli hästi kirjutatud. Loo arenedes polnud ka asi kõige hullem ja ega midagi muutnud ka taipamine, et krt, see on ju liigagi tuttav muinasjututöötlus. ;-) Seni veel heas mõttes.
 
Ütleme, ma ei ole selle raamatu peale üldse kuri. No ei ole minu tass teed. Aga veelkord, päris hästi kirjutatud ja ma tean - üldse mitte kõige jaburamaid ja mõne koha pealt ju väga meeldivaid -- inimesi, kellele see võiks meeldida... :-P  
Teksti loeti inglise keeles

Hugo 2019 romaanidest 4.
 
Raamat algab hästi. Joonistatakse suurejooneline pilt hoopis teistsugusest Galaktikast ja siis tuuakse sisse peategelased. Päris lahedalt absurdsed. Möla jookseb, kõik on nagu hästi. Ja siis tekivad kõigi Maa inimeste juurde suured sinised flamingod, kes hakkavad neid harjutama mõttega... noh, et meie kujutletav koht universumis on pehmelt öeldes ülehinnatud. Selles staadiumis võib veel teatud ideoloogilised luulud andeks anda.
 
Spoiler alert! Või mis spoiler -- seda räägitakse peaaegu igas raamatututvustuses -- kogu see lora on sellest, kuidas inimkond peab n-ö oma tuleviku eest võitlema ülegalaktilises eurovisioonis. Ühesõnaga, Douglas Adamsi Pöidlaküüdi... noh, hommage. Ainult et välja ei vea.
 
Ühesõnaga, kui ma olin ca 30 leheküljel, olin kindel, et siit tuleb 4 või 5. Aga siis hakkas kogu see jura tasapisi tüütama. Et jah, vinge, kuidas autor on suutnud nii jabura maailma välja mõelda ja selle ümber nii palju päris hästi kõlavat teksti produtseerida... Aga see ei ole ka nii hea, et ma viitsiks seda paljalt teksti enda pärast (minu versioonis) 240 lk lugeda.
 
Võib-olla ma muudan tulevikus hinnet. Võib-olla ma peaksin sellele raamatule kunagi tulevikus, kui rohkem aega, veel ühe võimaluse andma. (ehk siis ma pole seadnud endale ülesandeks lugeda kõik Hugo nominendid läbi mõttega, et kas on midagi SH sarja jaoks võtta...) Ehk võib-olla olen ebaõiglane -- nagu öeldud, algus oli päris lahe... Võib-olla oleks sellest saanud 3x lühema hea raamatu?  
Teksti loeti inglise keeles

Mulle tundub, et ulme on surnud. See on taandumas mingiks sädelevaks meelelahutuseks, mida tarbitakse vaimse kiirtoiduna -- arvutimängulik süžee, igasugusest loogikast neitsilikult puutumatu maagia, mille reeglid loo jooksul muutuvad nii, nagu autorile vaja (see, et seda teaduseks või tehnikaks nimetatakse, on mainitute mõnitamine), otsitult võimatud, idiootlikud situatsioonid ja näpuotsaga "suuri küsimusi", mis võivad natuke lugenud üle-100-IQ-se ainult õlgu kehitama panna.
 
Asi ei ole näiteks selles, et narratiivi, et spetsiaalselt treenitud laps võidab sõdu, suhtudes sellesse kui mängu, on korduvalt kasutatud. Asi on selles, et Card esitab terve teosega küsimuse... mis ilmselt RG keskmisel publikul nii kõrgelt üle pea sõidab, et isegi juukseotsad ei liigu. Cardiga võib nõus olla ja mitte nõus olla, aga selle taseme küsimust siin raamatus ei kerkigi. Mingi tiinekas, kes olevat eelmises elus olnud vinge kindral... ja siis sa loed ta tegutsemist ja nii selle raamatu autorist kui lugejatest hakkab väga kahju -- maailma on tabanud kollektiivne idioodistumine ja see on väljasuremise ühes viimastest staadiumitest, kui sellise taseme infantiilne sebimine on parim, mida neil välja on panna.
 
Tõsiselt, kui loll peab olema lugeja, kellele saab matemaatika pähe maha müüa selle raamatu näppudel arvutamist! Mulle meenus millegipärast Jevgeni Zamjatini "Mõ"... Ja need sõjaliblikad -- no püha perse, pool või ka kolmveerand sajandit tagasi lendasid SF-is tähtede vahel sisuliselt aurulaevad, aga nad vähemalt proovisid! See, kuidas need seal formatsioonides lendavad... ma ei tea, see on nii kirjeldamatult hale. See on selline lumehelbekeselt lumehelbekesele lahingukirjeldus, mis tekitab mulje, et kõige ohtlikum asi, mida autor reaalses elus oleks valmis proovima, on teritatud varrastega kudumine. Ja selles raamatus ei ole ühtki tegelast, kes võiks natukegi korda minna, on kari psühhopaate, kes igasuguse loogika vastaselt valitsevad tähtedevahelist impeeriumi, sest otsused, mida nad loo arenedes teevad... noh, parimad nendest on sellise natuke tasakaalukama ja kogenuma taksojuhi tasemel.
 
Kokkuvõttes -- ladusalt kirjutatud mõttetu raamat juhmipoolsele lugejale.
Teksti loeti inglise keeles

Hugo 2019.a 2. romaanidest.
Nüüd ma vajan midagi, mis rohkem köidaks ja kaasa haaraks, milles oleks rohkem actionit -- lähen heidan võrkkiike ja jälgin muru kasvamist.
Teksti loeti inglise keeles

Hugo 2019 võitja. Emane ila. Aeglaselt kulgev alternatiivajalooline romaan, milles 1952. a tabab USA-d meteoriit. Esimene ca veerand raamatust on katastroofi kirjeldus, mis läheb vaikselt üle mõistmiseks, et see oli extinction level event, ehk kui inimkond ei taha jagada dinosauruste saatust, tuleb paari põlvkonna jooksul Marsile kolida. Romaani on iseloomustatud kui "feminist and nerdy" ja täpsemalt seda öelda ei saagi. Peategelane on loomulikult persetrebestavalt geniaalne, aga küll on tal häda seksismi, ahistamise, mittetunnustamise ja kõige muuga. Tiimi koostab ta omale ka teistest sellistest erivärvilistest supertibidest. Ühesõnaga, ausalt öeldes läksin millalgi sirvimisele -- sotsrealismi, Valgus Koordis ja Kuidas karastus teras loetud elus küll, aitab.
Teksti loeti inglise keeles

 „Kivike taevas” on üks neid raamatuid, mida hambad ristis lugesin 1980-ndatel oma tollal mitte kõige parema inglise keelega. Ei jaksanudki sõnaraamatust vaadata kõiki sõnu, mida ma ei teadnud, rääkimata sõnade teisest või n+1-sest tähendusest...  

Jah, meie jutu Vahva Rätsep satub tulevikku. Satub mingi aatomijõududega seotud nähtuse abil, mis on jutu jaoks kombineeritud kõigest ja ainult selleks, et see poleks lihtsalt võlukübar... mida see muidugi sisuliselt on. Aga see selleks. Kauges tulevikus leiab ta end igas mõttes väga haigelt Maalt ja ta on vanem, kui seal inimestel elada on lubatud. Ja kohe hakkab temaga juhtuma. Loodan, et liiga palju raamatust ära ei räägi, aga võtet, et kaitsetu võõra kallal hakatakse tegema katseid, mis tal lõpuks võimaldavad n-ö laua ringi keerata on muidugi palju kasutatud. („Turn the table” ei ole siinsele kultuuriruumile omane väljend, aga see selleks; ühelt poolt oleks tore natuke targutada selle üle, millistes kaardimängudes seda isegi kasutati ja millistes kirjandusteostes kurat seda teeb, aga viimasel ajal on maailmas liiga palju lolle, kes üldse ei häbene öelda, et neile ei lähe korda... või veel hullem, neil on selle kohta oma [tegelikult küll internetist leitud] kiiksuga teooria).  

Sellest, et teatud vanusesse jõudnud isikud maha löödi, ei ole midagi erilist. See oli tavaline praktika siinmailgi vähem kui tuhat aastat tagasi ja Jaapanis vähem kui sajand tagasi. Sellest on kirjutanud paljud kirjanikud, siinmail vast kõige tuntum Jefremovi „Sõnni tund”, aga ehk mäletatakse ka Aldissi „Uut jõuluvana” (1969. a Horisont). Muud olud tuleviku Maal... nojah. Hiljem on tõsisemas SF-is hakatud arutama, et mingi maagi vedu tähtede vahel on üsna lollakas mõte. Et tõenäolisem tundub, et vahetatakse ideid, võib-olla tööjõudu (inimkogemust) ja vast ehk mingeid luksuskaupu, mille emotsionaalne väärtus on kindlasti mõõdetamatult suurem selle tegelikust väärtusest. See ei ole oluline – see ei sega jutu nautimist. Küll aga muudab see kargelt mõttetuks arutlused selle üle, kas asjad oleksid võinud või pidanud natuke teistsugused olema. Sama kehtib tegelikult kõigi muude ühiskondlik-ajalooliste allusioonide kohta – kindlasti suudaksin ma selle raamatu maailma Jüriöö ülestõusuga kokku viia, kui ikka oleks tõsine tahtmine trollida.  

Mis järele jääb? Hea ulme. Päris toredad ja nutikad ideed ja kapaga tõsiselt professionaalset teostust. Ei, see ei ole tõeliselt fantastiliste, kuid lähemal vaatlemisel natuke mangalike (=lollakalt lapsikute) ideede enda alla mattev salat. Ei, see ei ole seksist, surmast ja perverssustest läbi imbunud müttamine. Ei, see ei ole umbne urgitsemine inimhinge pahupooles. See on ikkagi ehe ulme kuldaja lugu – karge, natuke naiivne, kuid mingil tasemel läbimõeldud ja lugeja vastu aus.  

Enda ja teiste vastu aus olles – eks see nüüd eesti keeles väljaandmise jaoks lugedes oli ikka üks hoopis teine raamat kui see, mida 80-tel lugesin. Alates keeleoskusest ja kogu tausta tajumisest. Muidugi panid nii mõnedki asjad selle raamatu juures ohkama, aga veelkord, ausalt, see on hea raamat :-)  

*  

Võimalik, et nii pole ilus, aga tsivilisatsioon ei jõua kuhugi ka ainult lootes, et kõik olulised olevused meie ümber kohe vaimse sõnniku ära tunnevad ja sellesse ka vastavalt suhtuvad. Noh, eelmine arvustus pani mu eestikeelsele väljaandele kirjutatud eessõna üle lugema. Er jube tore on aeg-ajalt hoomata, kuidas inimkond kõrvalseisjatele võib tunduda – et mis oli siis nüüd kohale ei jõudnud? Mis käivitas allergiahoo? Nojah. Ausalt, väga kasulik oli tajuda, kuidas enam ei ütle teatud osale siinset lappi asustavatest kahejalgsetest midagi probleemid ja seosed, millest omal ajal koosnes elu. Kas peaksid? Jah ja ei. Mäletan, kuidas mulle lapsena ei läinud korda suur osa sellest, mida mulle räägiti – ma ei mõistnud seoseid; kasulik on endas alati hoida seda vaimuteravust, et kuigi suur osa arusaamatust ongi aus rämps, võib olla ka nii, et sa ei saa aru... Ega ei saa keelata mitte mõista. Kuid, vaadake, vähesed kirjutavad ainult iseendale ja siis neil tavaliselt ei ole palju lugejaid. Millegi kirjutamine nõuab ikkagi iga rea puhul arvestamist, kuidas seda võidakse vastu võtta. Või täpsemalt, kuidas seda võtavad vastu need, kellele sa seda kirjutad. On omalaadne oskus kirjutada nii, et „omad” naudivad ja teiste arvamusest sa lihtsalt ei hooli. Võimalik, et sellega võiks piirduda ja rahul olla ja kogu selle lisa arvustusel kirjutamata jätta, aga kuidagi... kohatu tundub, et kummardumata intellekti lati alt läbi lipsav saab laiutada ilma väikesegi disklaimerita.  

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Mjah, lugesin seda siis, kui see eesti keeles ilmus ja kõige rohkem paraku pean nõustuma Kristjani arvamusega. Mind kohutavalt häiris lugedes tehniline küündimatus ja püüdsin seda kogu aeg andeks anda, et vast jõuab lugu kuhugi välja... st justkui andis lootust. Aga lõppu jõudes sama emotsioon - autor on endale ülejõukäiva ülesande püstitanud.
Teksti loeti eesti keeles

Me elame ajastul, mil näivus ruulib objektiivsuse ees, ebateadus seljatab teaduse, naturaalne rumalus naerab vaevaga omandatud teadmiste üle ja enesehävituslik nihilism õõnestab väärtusi, mille kandjad on loonud tsivilisatsiooni. Kunagi väitsid usutegelased, et jumal ootab teadlasi iga ukse taga, mille nad avavad, ja teadlased kehitasid õlgu – iga avatud uksega taandub jumal kaugemale pimedusse, nii et kui teadmatus on su jumal, miks mitte, aga vast avaks teadmise uksi, mitte ei tegeleks lohutuse otsimisega. Nüüd teeb rumalus endale pesa juba keset valgustatud ala – tõmbab endale ignorantsuse katte peale ja muudkui kaagutab ja kaagutab...

Kunagi oli ulme tulevikkuvaatav. Pisut lihtsustatult: katse meelelahutusvõtmes kombata Inimese kohtumist Tundmatuga. See ei olnud ainult eskapism, odav meelelahutus, mis pakub pseudovastuseid pseudoprobleemidele. Isegi Tolkieni katseid luua uut tüüpi religiooni saab väärikaks pidada. Aga mida üldse annavad inimesele Jordani, või veel hullem, Paolini lood? Olgu, Martin vähemalt kohati ärgitab mõtteid ja mõjus vähemalt algusest värskendavalt oma oluliste tegelaste mahalöömisega siis, kui neil oli loogiline surma saada.  

Ja siis tuleb Jemisin. Ei, see ei ole kindlasti madalaim põhi, saab veel palju hullemaks minna. Aga Inimene on mingi lahingu jälle kaotanud, kui selline saast võidab mainekaid ulmeauhindu. Lugesin, täpsemalt üritasin lugeda seda raamatut siis, kui 2016 auhindu jagati (loen võimaluste piires läbi kõik mainekate ulmeauhindade nominendid).  

Kõigepealt, see lugu on minu jaoks nii natuke üle kahe tuhande aasta hiljaks jäänud. Vana testament on suures osas selline haavatud hinge valu väljaonamine, ühe rahvakillu maakerasuuruse alaväärsuskompleksi manifestatsioon, hale muinasjutt, kus üks tige ja armukade tont nende eest kõigile teistele ära teeb. Esiteks, kui ma loen oma elus juba julgelt viiekümnendat lugu, kus Maa kuidagi teadlikult inimesele vastu astub, hakkavad mu sõrmed kabuuri otsima. Olgu, see motiiv on 5000 aastat vana ja eks seda ikka kasutatakse, aga kui viledaks saab ühe sümboli nühkida, enne kui see viimaseidki oksele ajab? Ja kas tasub üldse rääkida füüsikast raamatu puhul, mis sellest nii ilmselt neitsilikult puutumata on jäänud? Igasugused geoloogilised protsessid on seotud tohutute energiahulkadega; sellised pisikesed raputused, nagu siin Eestiski on olnud, on võrreldavad väiksema tuumapommiga, eks ole, kuid koguenergia, mis on vajalik, et selline raputus esile kutsuda, on õige mitme nulli jagu suuremad. Mis masin seal kauge tuleviku Maa põues siis ikka oli, mis suutis vastu võtta inimaju antud korraldusi? Või teisel, palju jaburamal juhul lasid siis need inimesed oma ajust läbi nii tuhandete võimsaimate aatomipommide jagu energiat? Matrixi-laadses maailmas – olgu, niikuinii on kõik kujutlus. Aga mis on selliste lugude väärtus reaalses maailmas, kui lõigu alguses väljendatud mõtted välja arvata?  

Ja mitusada korda ma olen lugenud ülivõimetega naiivsest lapsukesest, kelle teele muudkui veeretatakse raskusi? Olgu, mõelge ise pika lõigu jagu roppu sõimu siia juurde, lihtsalt ei jaksa...  

Ja üldse, miks toimuvad kõik sellised lood mingis pseudokeskaegses maailmas? Ma ei ole leidnud muud vastust, kui et juba varase tööstusrevolutsiooni aegsed ühiskondlikud suhted käivad autoril – ja ju siis ka selliste lugude lugejal – üle mõistuse.  

Kokkuvõttes – karikatuurne tundlemine usutamatus muinasjutumaailmas. Mul on natuke kahju selle raamatu sihtgrupist; mul on kahju inimkonnast, et selline sihtgrupp nii suur on – meid ootab allakäik ja häving.  

Teksti loeti inglise keeles
7.2018

Tähendab, spoiler alert! Räägin edaspidi raamatu sisust ja lahendusest, nii et ettevaatust neile, kes ei tea, millega see lugu lõppeb (või näib lõppevat vähemalt selle tetraloogia raames)...
Kõige iroonilisem tundub muidugi maailma loojate nimi Ethicals. Et midagi julmemat kui Riverworld, annab välja mõelda - inimestelt võetakse kõik, mis nende elule mõtte andis, ja visatakse kuhugi võõrasse keskkonda, võõraste keskele vegeteerima. Lauta, kust välja ei saa, automaatsöötjast tuleb lobi ja pole võimalik end isegi tappa, ikka leiad end uuest latrist... Jah, ma tean, suurem osa religioone üritavad sedalaadi lugudega oma järgijaid kontrolli all hoida, aga see ei puutu hetkel asjasse.
Olgu, Farmer on välja mõelnud triki, mis sellist teguviisi õigustab. Noh, selle kohta ütleks küll, et kindlasti saab ka paremini. Mulle üldiselt meeldis, kuidas lugu ikkagi teatud venivusele vaatamata raamides püsis. Või kuidagimoodi püsis, sest eriti lõpplahenduse valguses tunduvad need Ethicals veel eriliste klounsadistidena, sest see nende põrgu (Riverworld) polnud lisaks kuigi töökindel -- kas on raske ette kujutada, mis juhtub, kui ühe kalda automaatsöötjad toimimast lakkavad? Või kuidas see peaks kaasa aitama sellele müstilisele edasiliikumisele, mille nimel kogu asi käib?
Järjekorras - raamatu üks suurimaid pettumisi oli suurte jõelaevade lahing. Võimalik, et Mark Twain oleks sellises situatsioonis tõepoolest käitunud nii, nagu ta käitus... sest ta oli ikkagi kirjanik, mitte juht ja sõjaväelane. Igatahes lausa valus oli lugeda, kuidas ta lahingut pidas. :-) Paljudes teostes on kohti, kus sa tunned liiga selgelt, et tegelased on mängukannid autori käes, kes teeb nendega, mis tahab. Ma tõele au andes ei ole kindel, kas ma teadsin või aimasin, kuidas lahing lõppeb, kummatigi tundsin teravat pettumust, kuidas Farmer tegelased talle sobilikku kohta välja vedas.
Edasi siis poolusele minek ja lõpplahendus. Kas toimetaja nõudis käsikirja nüüd ja kohe? Nii palju läbimõtlematusi, mis tunduvad eriti kummastavad, arvestades, millal Farmer sarja kavandama hakkas. Või oligi tegu 50-ndate ettekujutustega? (St suunatusega 50-ndate ulmelugejale.) Ma ei tahaks siiski lugu ära rikkuda, hakates detailide üle irisema, ütlen vaid, et mulle üldse ei meeldi stseenid, mis on komponeeritud n-ö tagantpoolt ettepoole, st autor on otsustanud, kuhu lugu peab välja jõudma, ja hakanud siis tegevuspaika, motivatsiooni vmt väänama, et tegelaste kohalevedamine väga jabur ei paistaks...
Kas ei oleks tehniliste tasemete vahe pidanud olema hulga suurem? Farmer suutis välja mõelda Riverworldi -- miks sa ei mõelnud läbi, mida selle loojad oleksid pidanud suutma, kuigi ta isegi korduvalt vihjab sellele? Milline idioot paneb omale ja kõigile oma inimestele pähe pommid, mille abil suvaline renegaat saab kõik korraga ära tappa? (Olles eelnevalt muidugi taassünni urruauku keeranud -- kah pole ju midagi lihtsamat, sest kes selle peale tuleb, et sellist tundlikku ja olulist süsteemi kaitsta...) Ja tegelased arutavad pikalt selle üle, kuidas need pooljumalad välja nägid, samas väga hästi teades, et nad on pärit masinatest. Ööpäevaga inimesi tegevatest masinatest, saate aru - isegi aastatuhandete eest elanud inimesel ei peaks kuluma üle paari minuti selle peale tulemiseks, et valitsejad võivad välja näha täpselt sellised, nagu tahavad... Ehk siis kogu Riverworld kõlas nii, nagu oleks selle kokku soperdanud tegelased, kes leidsid kusagilt kellegi väga võimsad masinad ja seega ega nad väga hästi ei tea, mida teevad... Kardan, et mitte see ei olnud Farmeri taotlus tetraloogiat lõpetades...
Teksti loeti inglise keeles

See osa jäi venima. Kõik malendid on nagu lauale seatud, isegi liikuma pandud, ja kuigi nende rabelemist on päris tore lugeda, ei jõuata lähemale peaküsimusele - milleks see kõik? Kokkuvõtteks: professionaalselt, seega nauditavalt kirja pandud põnev lugu, millest Riverworldi loos ei saa üle ega ümber, aga iseseisvat väärtust sel pole.
Teksti loeti inglise keeles

Hm, võibolla pole nii ilus, aga eelarvustaja viimasele retoorilisele küsimusele tahaks küll vastata -- vaata kasvõi neid inimliigile häbi tegevaid tölle, kes viimasel ajal Eestit on valitsenud, rääkimata tähtedest nagu Stalin, Hitler või Pol Poth, ja küsi uuesti...
Et noh, lugeda oli tore, seda enam, et mulle on Mark Twain alati sümpaatne tundunud, aga midagi erilist seal küll ei olnud. Raske öelda, kas käis areng liiga kiiresti... pärast IIms taastati näiteks üsna põhjalikult puruks pommitatud Saksamaa üsna kähku... Vast oleks eeldanud tugevamat, kiiresti suuremat ala haldavat riiki, ja kogu see protsess oleks vast pidanud olema palju verisem, aga see on vaieldav. 
Teksti loeti inglise keeles