Kasutajainfo

Neal Stephenson

31.10.1959-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Neal Stephenson ·

Anathem

(romaan aastast 2008)

Hinne
Hindajaid
0
3
1
0
0
Keskmine hinne
3.75
Arvustused (4)

Autor on end minu jaoks siiani vaid väga positiivsest küljest näidanud ja see teos oli 2008 aasta Hugo nimekirjas. Tõtt-öelda vaid need kaks fakti panid mind edasi lugema, sest algus venis nagu... nojah -- kuidas siis ikkagi hinnata raamatut, paksu sellist, 450 lk, kus tegevus võtab laisalt paigalt umbes leheküljel 150, ja põnevaks läheb seal 300 kandis? Ja mis veel hullem, tegelasteks on noored... :-(((

Raamatu tegevus toimub sellises alternatiivmaailmas, kus kõik on teisiti. Hiljem raamatu arenedes luuakse seos ka Maaga, kuid seegi on muide kas tuleviku- või alternatiiv-Maa -- seda autor ei täpsusta, mõned faktid näivad ühele ja mõned teisele poole viitavat, kuid lugemist see ei sega, pigem on plussiks, et selle selgitamisega pole vaeva nähtud. See ’kõik on teisiti’ annab ka raamatu ühe Suurtest Plussidest -- autor on võtnud vaevaks ja tõepoolest terve suure ja kooskõlalise maailma välja mõelnud. Tegelasteks on küll inimesed (st selles mõttetes, et kaks kätt, kaks jalga ja üks pea, ehk täpsem oleks siis öelda humanoidid), kuid kogu ajalugu ja areng on teisiti läinud. Raamatus muide on peale selle ca 450 lk jutu veel ca 30 lk lisamaterjale, näiteks selle raamatu jaoks oluliste ajalooliste sündmuste kronoloogia, sõnastik jmt. Need sõnad on muide suures osas sellised toredad -- et on nagu äratuntavad, tekitavad assotsiatsioone, mõned on isegi naljakalt vildakad, kuid lugu nende taga on teine, need tõepoolest tekitavad võõra maailma hõngu. Kuigi see on päris pikk, tahaksin ühe sellise ära tuua, sest see annab väga hästi edasi seda, mida ma öelda tahan: Bulshytt: (1) In Fluccish of the late Praxic Age and early Reconstitution, a derogatory term for false speech in general, esp. knowing and deliberate falsehood or obfuscation. (2) In Orth, a more technical and clinical term denoting speech (typically but not necessarily commercial or political) that employs euphemism, convenient vagueness, numbing repetition, and other such rhetorical subterfuges to create the impression that something has been said. (3) According to the Knights of Saunt Halikaarn, a radical order of the 2nd Millennium A.R., all speech and writings of the ancient Sphenics; the Mystagogues of the Old Mathic Age; Praxic Age commercial and political institutions; and, since the Reconstitution, anyone they deemed to have been infected by Procian thinking. Their frequent and loud use of this word to interrupt lectures, dialogs, private conversations, etc., exacerbated the divide between Procian and Halikaarnian orders that characterized the mathic world in the years leading up to the Third Sack. Shortly before the Third Sack, all of the Knights of Saunt Halikaarn were Thrown Back, so little more is knownabout them (their frequent appearance in Sæcular entertainments results from confusion between them and the Incanters).
Lühidalt, kuigi ühiskonnateadustega kursis olevad inimesed võivad mõne asja üle norida, tuleb selline tahtmine pärast raamatu lõpetamist tervikut hinnates, aga see on tõepoolest norimine, sest maailma püsib kuradi hästi koos.

Niisiis elab üks noor kutt milleski, mis sarnaneb kloostriga, aga ei ole seda (st religiooniga pole sel mingit pistmist). On pigem elustiil, sest maailma on jagunenud kaheks, on teadustega tegelev Mathic World ja muu maailm, mida valitsevad Saecular Powers. Kord kümne aasta tagant avanevad väravad ja kümme päeva kestab Apert, mille jooksul saab `intramyros` seltskond ringi käia ja teised neid uudistada. Üks Apert käibki raamatu algusepoole kohe läbi ja selle abil annab autor natuke ettekujustust muust maailmast ja toob sisse peategelase õe (noh, pole vist päris õde, aga see pole oluline). Õnneks pereloole peaaegu aega ei raisatagi, saame teada, et peategelasel pole sellega hästi, aga see pole teema (NII positiivne...) Nende elamise üks keskne asjandus on Kell, mida tuleb iga päev hirmsa vaevaga käsitsi üles keerata. Hm, see on rohkem rituaal, sest kell ise käiks keeramata nii sajandi, aga energiast enamik läheb lisavidinate peale, mis muuhulgas näitavad kõigi planeetide seisu. Väga täpselt näitavad, nii et ainult asteroid võib tekitada häireid, ja algabki asi sellest, et taevas on midagi korrast ära. Veel hullem, Inkvisitsioon suleb observatooriumi ja jutu arenedes saadakse (küll ajutiselt) lahti peategelase õpetajast, kes asja vastu liigset huvi tundis. Kus nüüd peatuda? See kõik on muidugi see alguse osa ja tegelikult pole lugu veel õieti paigalt võtnudki. Ehk pole eriline spoiler, kui ma ütlen ka ära, et ümber Arbre (nii on selle maailma nimi) on end orbiidile sättinud igavene jurakas võõras tähelaev (damn, paljud ülevaated räägivad palju rohkem, kusjuures mõned on nii mööda... kontrollisin).

Kokkuvõtteks, ja kui keegi loeb seda arvustust enne lugemist – tasub algusest läbi närida küll. NS on selle raamatu jaoks loonud maailma, mis on minuarust hulga põhjalikum ja hulga läbimõeldum ning kooskõlalisem kui paljude pikkade saagade oma. NS kirjutab hästi. Ma tõtt-öelda kippusin kohati lehti pöörama, kuid mingil hetkel pöördusin tagasi ja lugesin kõik ilusti läbi, sest kõik see, mida tegelased ka esmapilgul vabas dialoogis räägivad, haakub kusagil tagapool millegi muuga kokku. Lisaks olen tabanud end mõtlemast, et SF ei ole täna enam kahjuks kohati selline teadusideede ekstrapolarisatsioon, nagu ca 50-ndatel, et ’rakett’, ’paralleelruum’ ja mingid ’warpid’ on muutunud muudkui korduvateks atribuutideks, mille ümber ehitatakse sisuliste taotlusteta seikluslugu. NS läheb teist teed, ta loob nullist maailma ja paneb seal toimuma ebatavalised sündmused. Kusjuures tõesti ebatavalised. Noh, loomulikult on põhimõtteid varemgi rakendatud, ükski idee ei ole täiesti uus, kuid selliseid niikuinii enam ammu ei olegi, küsimus on selles, et ta paneb need loos kokku sellisena, et tulemus on tõeline raskekaaluline SF.

Miks ma „5” ei pane? Põhiliselt sellepärast, mis esimeses lõigus öeldud -- ehk oleks saanud selle raamatu kuidagi teistmoodi kokku komponeerida -- nii, et algus tõsiselt kannatust proovile ei pane...

Teksti loeti inglise keeles

Ei hakka sisu jutustama, eelnev arvustaja tegi selle küllaltki hästi ära. Püüan võimalikult spoilerivabalt kirjutada.

Lugesin ligi 900 leheküljelist kõvaköidet, ja olen nõus sellega et algus on raske. Venib. Lisaks veel uue sõnavaraga kohanemine (sõnu seletatakse sageli alles hilisematel lehekülgedel). Minujaoks siiski seda nn. rasket osa väga palju polnud, juba nii peale 100ndat lähekülge läks huvitaks, siis kui Apart läbi saab. Edasi läks juba hoogsalt, koos oma heade ja veadega.

Alustan sellest mis mulle meelejärgi polnud. Neal Stephenson`i stiil (just kogu kirjeldav osa). Dialoogid olid head ja huvitavad (ja ka nn. Dialoogid Arbre mõistes), aga kui ta juba hakkas midagi ümbritsevat kirjeldama rohkema kui paari lausega siis mul tekkis raskusi teksti läbinärimisega. Ja neid jagub. Siinkohal ütlen et tavaliselt on "kirjeldav" osa see mis mind ulme puhul püüab.

Arvan ka et kirjanik läks nn.võõrsõnade kasutuses natuke liiale. Paljud olid huvitavad, ja saab kiiresti selgeks millega tegu, aga minujaoks jäid erinevad koolkonnad (filosoofiad, maailmavaated) küllaltki segaseks. Eriti veel kuna need on raamatus küllaltki tähtsal kohal. Lugejalt nõutakse tähelepanu ja tundmist seda mis eelnevatel lehekülgedel räägitud/seletatud, ja seda Arbre terminoloogias - mis pole üldse halb asi, aga minumaitse järgi mindi natuke liiale.

Tegelased olid raamatu üks suurimaid plusse. Peategelane Erasmus oli tark ja huvitav, positiivne tegelene kelle seiklusi oli lust lugeda. Nuriseda saab ainult selle üle, et pikas raamatus on (teiste) peategelaste ring küllaltki lai, ning kaardipakki segatakse pidevalt, raske on meeles pidada väikeseid detaile mis teevad tegelastest just need kes nad on. Ja need detailid on need mis paneb lehti pöörama, kogu need Dialoogid nii suure kui väikse tähega. Kui mulle Stephenson`i kirjeldav stiil peale ei läinud siis tegelaste vaheline suhtlus oli minumaitsele suurepärane.

Lugu ise jooksis küllaltki hästi (kui Stephenson ei unustanud end lehekülgede viisi kirjeldama), sisukäänded olid ootamatud ja huvitavad. Lõpp oli natuke ootamatu, oleks midagi rohkemat oodanud, eriti kuna lõpule eelnevad 300-400 lehekülge olid raamatu huvitavamad.

Huumorit oli vähe, aga toimis. :)

Hindeks tuleb 4. Mulle meeldis.

Teksti loeti inglise keeles

Kuulasin audioraamatut. Esimesed 2/3 raamatut oli aeglane, mitteulmeline ning (pseudo)filosoofiline kuid mulle meeldis. Maailm on omajagu huvitav ning jäi mulje, et pannakse alust põnevale seiklusele lõpus.Kui aga asi jõudis selle seikluseni, jäi mulje, et autor pole selle sisu üldse läbi mõelnud. Asi polnud otse igav aga hüplik ja kuidagi.. sõnumita. Liiga palju otsi ebarahuldavalt lahti jättev.Eriti frustreeriv oli lõpp ise. Just siis kui tekkis tunne, et NÜÜD tuleb kõige kulminatsioon, tuli mõttetu viimane peatükk ning lõpp. Tõmbasin spetsiaalselt alla tekstikujul raamatu, et kontrollida ega mõni peatükk vahelt ära pole jäänud.. Ma olen täiesti kindel, et autori jaoks kukkus mingi tähtaeg ja viimane peatükk kirjutati päevaga, ilma isegi eelmist vastavalt korrigeerimata.
Teksti loeti inglise keeles

Raamat oli kobe, kuid lõpp valmistas ka mulle pettumuse.
Suht arusaamatu on, kuidas Zurgutt suutis seda raamatut lugeda audioraamatuna: kirjanik kasutas ülemäära igasuguseid väljamõeldud kentsakaid sõnu, teooriad ja nimesid, mida oli isegi kirjapildis raske jälgida.
Lisaks häiris ka raamatu enda sisemises loogikas olnud aps: tähelaeva 4 erinevat rassi peaksid olema väljasuremise protsessis, kõige vanem rass kõige ennem. Põhjuseks "õigete" mateeriate segunemine "valede" mateeriatega, mis entroopia mõjul oleks tähelaevas pidanud aastasadade juures juhtuma. Esimeses järjekorras näiteks hapnik. 
Teksti loeti inglise keeles
x
Zurgutt
1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Esimene osa sellest võinuks olla väga hea lühijutt aga järgmised kaks kolmandikku raamatust on igavad "koer jääb koeraks" ja "tubli kutsu ütles peremees" läbinämmutamine.  Peategelane Rex oli sellest bioformide grupist kindlasti kõige piiratum ja igavam.  Siiralt on tast kahju aga raamatut see huvitavaks ei tee.  Ja juba Karupoeg Puhhist alates ei ole vaimse puudega peategelaste mõttemaailm mulle nunnu tundunud. Pigem on see masendav. Kehv kolm. 
Teksti loeti eesti keeles

Lummav düstoopia kus peaaegu midagi ei ole ära seletatud aga justnimelt see mulle meeldibki.
Olen eelkommenteerinuga nõus, et Saare osa raamatust on põnevaim, tegelased värvikaimad.  Linna osa jäi lühikeseks aga ka seal oli paeluvat dekadentsi ja palju kujutlusvõimele toitu andvat, mida ainult möödaminnes mainiti.
Tchaikovsky fantaasiadekaloogiat ma ei ole nugenud ja tõenäoliselt ei loe ka aga eraldiseisvatest raamatutest on see pika puuga parim!
Teksti loeti eesti keeles

Children of Time järg.  Ämblike ja inimeste ühistsivilisatsiooni esimene bio-kosmoselaev lendab uurima teiselt terraformitud planeedilt saabunud signaali.  Sihtkohas on kontakt kunagise terraformimeeskonna poolt sama kiirendusviiruse abil loodud kaheksajalgade tsivilisatsiooniga.
Kaheksajalgade aju koosneb kahest osast - keskaju mis on 100% emotsionaalne ja "reach" ehk haarmete autonoomne närvisüsteem mis on oma olemuselt midagi arvutilaadset. 100% skisofreeniline olend.
Kaheksajalad oma olemuse tõttu ei oma püsivat arvamust ja kontakt pendeldab konsensuse liikumise taktis sõja ja uudishimu piiril. Ja siis võtavad inimesed kogemata ühendust sama süsteemi teisel planeedil elutseva intelligentse, kõike bioloogilist assimilleeriva supermolekuliga, ämblike surmavaenlasega.
Sarnaselt eelmisele osale - teistsuguse (kaheksajalgade) intellekti kohta oli huvitav lugeda aga see jäi veidi pinnapealseks.  You-will-be-assimilated supermolekul on suht sisutu, ainult lisab horrori elementi.  Lõpplahendus jällegi suht masinast.  Selline kolm-pluss.
Teksti loeti eesti keeles

Ämmelgad ja Sipelgad :)  Need sipelgajõul jooksvad arvutid meenutasid kettamaailma raali (+++Out of Cheese Error+++)
Kui välja arvata deus ex machina inimeste assimileerimise lõpplahendus siis oli huvitav lugemine.  Mulle on alati mingite teiste liikide elu ja elutsüklite kirjeldused meeldinud, tüüpi Vinge "A Deepness in the Shy".  Käesoleva raamatu worldbildung polnud siiski nii detailne ja usutav, sestap hinne.
Teksti loeti inglise keeles

Vilets jutt. Umbes nagu oleks põhikoolilaps Bobiverse'st vaimustusse sattunud, mõelnud välja termini "mõrvarobot" ja siis üritanud midagi kokku kirjutada.
Pigem võiks pealkiri olla "Igav vingurobot".  Pendeldab seriaale vahtivast asotsiaalsest sohvakartulist aegajalt "must help the people" heroiliseks aga ainult korraks. Mingit sügavust ega detaile pole. "vaatasin seriaale". "kõndisin mööda koridori ja häkkisin kaameraid" jne.
Teine osa on sama, rohkem lugeda ei viitsi.
Teksti loeti inglise keeles

Tundmatu jõud laseb kuu rusudeks ning selle tükid langevad maa poole. Kahe aasta pärast muudab boliidisadu kogu maapinna heledalt hõõguvaks põrguks. See jätkub ca 5000 aastat.

Inimkond üritab tekitada kosmilist Noa laeva lähetades palju pisikesi elumooduleid ISS (International Space Station) juurde.

Minu jaoks oli tegu ebausutava juraga mitmel tasandil. Esiteks, ehitada see Noa laev maalähedasele orbiidile langevate kivide keskele tundub umbjabur, arvestades, et Mars ja kõrgemad orbiidid olid täiesti kättesaadavad. Ja siis hakkab veel mingi poliitiline jama viimasel hetkel sinna põgenenud PTS all kannatava endise USA presidendiga, võimuvõitlus..

Ja enamus kirjeldatud orbitaalmehaanikast tundus füüsikaliselt võimatu või siis lihtsalt väga rumal valik.

Kokkuvõte: Facebook ja Twitter kosmoses.

Teksti loeti inglise keeles

Millegipärast meenutas see raamat mulle Jim Butcheri "Dresden Files" seeriat. Ebaharilike võimetega peategelane, paariliseks põhimõttekindel naispolitseinik. Nendevaheline pinge. Peategelases on omajagu pimedust mille üle ta kurjust kohates kontrolli kaotab. Perverssusi, armastust, vihkamist, lootust ja küünilisust. Parim raamat üle hulga aja mida kuulanud olen.
Teksti loeti inglise keeles

Kuulasin autoga sõites juhuslikult alla tõmmatud audioraamatut.Tunne on selline nagu oleks kaks tundi vähehaaval kareda köiega poodud. Nii protsess kui tulemus on ebameeldiv. Teoreetiliselt saan aru, et kellegile võib puht intellektuaalset mõnu valmistada viis kuidas ühte juttu on kokku pandud nii palju mõttetut, seosetut, tühist, igav-ebameeldivat ja inimlik-eemaltetõukavat aga mina see ei ole.Sisuliselt siis jutustatakse, kuidas üks ukselt uksele müügiagent ühel hommikul ärgates avastab, et tema keha on muutunud hiiglasliku kõnevõimetu keldrikakandi omaks, muudatus mille põhjusele osalised sekunditki ei mõtle. Perekond ei püüagi temaga suhelda ja hoiab teda oma toas mingil määral elus.
Teksti loeti inglise keeles

Kuulasin audioraamatut. Esimesed 2/3 raamatut oli aeglane, mitteulmeline ning (pseudo)filosoofiline kuid mulle meeldis. Maailm on omajagu huvitav ning jäi mulje, et pannakse alust põnevale seiklusele lõpus.Kui aga asi jõudis selle seikluseni, jäi mulje, et autor pole selle sisu üldse läbi mõelnud. Asi polnud otse igav aga hüplik ja kuidagi.. sõnumita. Liiga palju otsi ebarahuldavalt lahti jättev.Eriti frustreeriv oli lõpp ise. Just siis kui tekkis tunne, et NÜÜD tuleb kõige kulminatsioon, tuli mõttetu viimane peatükk ning lõpp. Tõmbasin spetsiaalselt alla tekstikujul raamatu, et kontrollida ega mõni peatükk vahelt ära pole jäänud.. Ma olen täiesti kindel, et autori jaoks kukkus mingi tähtaeg ja viimane peatükk kirjutati päevaga, ilma isegi eelmist vastavalt korrigeerimata.
Teksti loeti inglise keeles

Laias laastus nõustun Lauri kommentaariga. Lootsin kuulujuttude järgi lugeda mahlakaid vastikuid rõvedaid detaile Gandalfist ja karvajalgadest ja haldjatest aga need käisid läbi ainult leheküljeke alguses ja lõpus. Ülejäänud raamat oli üsna tõmblevalt kirjutatud spiooniromaan mis oleks võinud toimuda pea igas ajas või maailmas. Igasugused lahendused olid ka.. masinast.
Teksti loeti inglise keeles

Kuulasin seda audioraamatuna, üsna depressiivses meeleolus mööda pimedat ja märga eestimaad sõites. Väga soodus miljöö, katus hakkas kah korralikult sõitma.See raamat on samasugune unenäoline nagu Dick ikka, aga tundub pisut vähem viimistletud. Püsse mis kuni lõpuni ei paugata on rohkem kui teisi.Sellegipoolest, mulle meeldis. Depressiivne värk. Kõva kolm.
Teksti loeti inglise keeles

Romaani idee oli vahva ja õlleteemaline, Finn Mac`i haual podisev suur tõrs kust iga 700 aasta takka head tumedat märjukest saab jne.Samas lõpp vajub järsku ära, mitmed paljutõotavad lahtised otsad pannakse jõumeetodil kiirelt kinni ja lahendatakse kogu situatsioon. Nagu oleks leheküljearv täis saanud. Selline sorgus sabaga neli.
Teksti loeti inglise keeles

Selle lugemine oli masohhistlik eksperiment lugeja ajuga, mis mingist uudsuse seisukohast oli perverssel kombel nauditav. Huvitav oleks raamatusse mingite sildikestega ära märkida, mis hetkel igale lugejale kohale jõuab, et mõtet ei ole ja lahendust ei tule..Mulle vist meeldivad raamatud ja filmid mis kinniroostetanud katuse paigast lahti loksutavad ja sõitma panevad. Meenus hiljuti nähtud Alejandro Jodorowsky "The Holy Mountain" - osad inimesed näevad selles mingit religioosset sõnumit aga minu jaoks oli tegemist täiusliku absurdiga.
Teksti loeti vene keeles

Sain läbi ja ma olen nii tige, et see sunnib üle pika aja jälle baasis sulge haarama. No teeb ikka kurjaks kui autor midagi potentsiaalselt väga head viimasel hetkel ära solgib.Raamat koosneb kolmest üsna sõltumatust lühiromaanist. Sisu ja settingut on ülalpool juba kirjeldatud, kõigi öeldud kiidusõnadega olen kahe esimese puhul nõus. Aga MIKS küll oli vaja kirjutada kolmas? Et tellis paksem tuleks? Kas jäi autoril aega puudu või oli lihtsalt pikem paha periood? Elas välja mingeid isiklikke traumasid? Sest kolmas osa koosneb enamuses kahest esimesest laenatud situatsioonidest ja tegelastest mille vahele on pikitud ebausutavusi, labasusi ja pedenalju. Minu usk sellesse maailma kukkus kolinal kokku. Ok, rammulümpijas oli oma naljakaid elemente nagu atleetide kohustuslik triibuline trikoo ja ettekleebitud kasakavuntsid aga mille kuradi pärast tahaks kogu maailma osaleda võistlustel mis koosneb mingi pisiriigi aladest ja kus see pisiriik rutiinselt kümnikvõite saab? Ja miks oli vaja kopeerida teise osa rumala raamatupidaja armuhullustust tegelasele, kellele see üldse ei sobinud? Ja see etteaimatav ning klisheelik lõpp peategelaste lovestoryle. Ning ebaoriginaalne ning labane lõpustseen, kus French täiesti vaimuvaeselt lihtsalt mõnitab vaest, niigi maa sisse trambitud, sitsiillast, rumalalt avades kõik oma kaardid. Tal oli liiga palju klassi, et selleni langeda. Arrgh.Samas. kolmas osa ei ole labasustele vaatamata nii halb eraldivõetuna. Ja kaks esimest on VÄGA, väga head. Soovitan seda raamatut siiski siiralt osta. Loodan, et autor võtab rahulikult ja arendab seda maailma edasi - lühiromaanide ning juttude kujul. Potentsiaali on tohutult. Senised peategelased on end küll ammendanud ja tuleks teenitud puhkusele saata.Kuigi enamus on viisplussivääriline, kisub lõpupettumus hinde alla..
Teksti loeti eesti keeles

Leidsin kogemata riiulist ja selgus, et ei ole lugenud. Võtsin ette, et loen läbi ning pärast haaran kirve ja kristlasi nottima, nagu peale Andersoni raamatut enamasti tuju on.See viimane emotsioon jäi karjuks täiel määral kätte saamata. Selles raamatus ei ole kogu ristiusu närusust hariliku teravusega välja toodud. Pigem jääb mulje nagu kroonikavisandist, midagi sellist nagu Shakespeare oleks võinud oma teoste jaoks materjali kogudes mustandina kirjutada.Noh, tuleb Murtud Mõõk või Merman`s Children jälle ette võtta..
Teksti loeti eesti keeles

Lugeda kannatas. Läbimõeldus avaldus ainult eraldi osade siseselt, eri osad üldse kokku ei klapi. Oleks see serveeritud kui seosteta jutukogu:1. Surnud ja Tuletõrjujad
2. Väike Nõid
3. Pimedusejüngrite ohver
4. Seiklused Ruumis ja selle ümber.siis oleks asjal rohkem jumet. See kooli osa oli muidugi täiega metsapoole. Köite enda üle ei virise, kaas on sümpaatne ja sisu kannatas ka lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Hea raamat, vähese mahuga anti mõtetele paljuruumi ja piisavalt vihjeid, et jääks tunne nagu pikast romaanist.Tegevuse mastaap on tohutu, võiks öelda, et suurem enam ei saagi olla.Tegelikult ongi tegu rohkem ühe inimese ümber kujundatud vihjete kogumiga,tegevuse areng kui selline on minu meelest olematu.

Kuna 5 pallile vajalikke eskeipismiomadusipikkuse pärast välja ei anna, siis 4.

Teksti loeti eesti keeles

Müstika ja actioni pool oli igati hea ja usutav,mõttetult üle pingutatud olid aga seebikastiilisinimsuhted. Sissejuhatus ja lõppsõna oleks võinudka olemata olla, muust raamatust ei olnud tunda,et tüüp oleks läbielatut nii väga põdenud. Pärispalju vahvaid ideid (originaalsuse kohta ei tea öelda) - suureks illusiooniloomaks kokku kargavad pisikesed kuradikesed jne, ümber nõiakivi maasisse kõndimine.Vastuolusid oli muidugi ka, neid on juba ülalpoolloetletud. Aga lugedes halb ei hakanud, tugev kolm.
Teksti loeti eesti keeles

Veider, minu jaoks oli see lugu just usutav. Japakkus palju naljakaid nüansse. Nagu näiteksmadalaima klassi tüüp, kes VARASTAS (absurdne kontseptsioon selle maailma elanikele - niigi on raske piisavalt tarbida ja siis tüüp läheb veel vargile??) muuseumist pildi, et oma tüdrukule meeldida. Politseil kulus mitu tundi, et seda tüübi 40 toalisest korterist leida..

Peategelane on abielus kõrgemast klassis pärittüdrukuga, kes ei ole aga sellise külluse ja tarbimiskohustusega harjunud. Ja siis saadetakse veel prügi vastuvõtupunktist teade, et tema golfipüksid ja särk ei olnud piisavalt kulunud.. see on viimane piisk!Masenduses tüüp läheb kõrtsi ja laseb sealolijatel endale välja teha (see on temast väga suuremeelne!) Ja siis nokastanud peaga koju saabudes tuleb tal idee :)

Teksti loeti inglise keeles

Kosmoselaev on naasnud Marsilt ja toonud Maalemõned marslased. Marslased on inetud ja naeruväärsed, lestjalgade ja rippuvate kõrvadega, kohmakad, tobedad..

Peategelane arvab loo lõpus, et marslased unustatakse varsti ja nad ei muuda igapäevases elus midagi. Aga tal pole õigus! Puänt on asjalik.

Teksti loeti inglise keeles

Visionääri elutöö on olnud kosmoselaevade ehitamine ja neil valgusest aeglasematel laevadel kolonistideväljasaatmine. Ja siis leiutab mingi nolk valgusest kiirema transpordi..

Vana mehe pettumust ja kibestumust pole vist raske ette kujutada?

Teksti loeti inglise keeles

Ulmega ei midagi ühist - lugu elukutselisestvõrgutajast ja sellest, kui hirmsad võivad olla tagajärjed, kui lähedased inimesed salatsevad..
Teksti loeti inglise keeles

Ei ole jah ulme - samas on hea lugu.Minul tekkis kaastunne nende metsast välja karanudtõsiusklike kristlaste vastu.. maailm ümberringihõiskab loeb reklaame, tormab massidena ühest poestteise, aga nemad põevad nurgas mingit ammusurnud tüüpi taga..
Teksti loeti inglise keeles

Naine (mees) andmepanka salvestada ja asi vask - suhtled virtuaalreaalsuse abil, millal tahad, kui ei taha, lülitad välja. Paradiis!
Teksti loeti eesti keeles