Kasutajainfo

Neal Stephenson

31.10.1959-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Neal Stephenson ·

Snow Crash

(romaan aastast 1992)

eesti keeles: «Lumevaring»
Tallinn «Varrak» 2003 (F-sari)

Hinne
Hindajaid
23
4
5
0
0
Keskmine hinne
4.563
Arvustused (32)

Tõsiselt kärtsaka ja laheda algusega raamat. Juba esimese 2,5 lehekylje järel sai mitte just väikese kõhutäie naerda. Mõnevõrra Mangalik keskkond ja tegelased. Peategelane Hiro Protagonist, endine häkker, on pooleldi jaapanlane ja käib ringi kahe samuraimõõgaga. Bad Guy on veelgi värvikam - vaalapyydjast aleuut kes loobib oma oponentide pihta käepärasest materjalist valmistatud harpuune, klaasist nugasid ja sõidab ringi eriliselt karmi Harley''ga, mille kylgkorvis paikneb vene allveelaevalt mahakruvitud tuumalõhkepea. Parasjagu andekas on ka Stephensoni visioon virtual reality tulevikust. Peale selle sisaldub raamatus veel terve hulk head/paremat, näitex huvitavaid mõttekilde religioonide arengust (mis on vahet religioonil ja viirusel?), keelest kui nähtusest (miks on on maailmas nii hullumeelselt palju erinavaid keeli?), jne. Soovitan soojalt.
Teksti loeti inglise keeles

Ilmselt üks paremaid küberpungi raamat, mida ma viimastel aegadel lugenud olen. Huvitav on see, et kui Gibsonlik visioon oli see, et kellel on info, sellel on raha ja võim, siis "Snow Crash" jagab kübermaailma (Metaverse) ja pärismaailma (Reality) konkreetse joonega kaheks - Hiro Protagonist oli raamatu alguses Reality pizzapoiss, kuid Metaverses oli ta miljonär, omamoodi Samuraiprints, kellel oli oma maja ning kelle kirjutatud koodi kasutasid paljud Metaverse rakendused. Lisaks sellele, tundub, et Neal Stephenson jagab seda arvutimajandust Gibsonist megapalju rohkem, mistõttu on tema paljude tegelaste toimingud oluliselt arusaadavamad. Üldiselt, värk on selles, et korraga nii Metaverses, kui Realitys on hakkanud levima mingi imelik viirus - "Snow Crash" (nimi tuleb sellest valgest mürast, mida on võimalik nautida televiisorist, kui keegi antenni kirvega pooleks kaksab). Selgub, et hackerid, kes on harjunud tegelema binaararvudega ning kelle aju on arenenud algoritmilise mõtlemise poole, lähevad lolliks, kui neile teatavat sorti bitmappi näidata. Pärast selgub, et mittehackeritele on võimalik sama tulemust tekitada mingi veidra medikamendiga (mida kellegil ei ole õnnestunud uurimiseks oma kätte saada, kuna see drug võtab kätte ja selfdestructib, kui keegi autoriseerimata isik seda kiskuma läheb. Üks kloun hakkab seda asja uurima ning kooleb (pisikese klaasnoa torke tagajärjel). Hiro Protagonist jätkab poolelijäänud tegevust ning leiab, et kogu see kamm on mingit moodi seotud baabeli torni müüdiga ning Sumeri kultuuriga. Ajapikku selgub, et, kuigi inimese aju on arvutist erinev, on samas võimalik tõmmata ka paralleele ning et inimest on teatavate piltide ning lausete abil võimalik sundida täitma mingeid toiminguid (nagu programmeerimine). Selgub, et iga inimene oskab kahte keelt, n.ö. sisemine keel ning pindmine keel (see, mida ta räägib). Pindmine keel samal ajal kaitseb inimest häkkimise vastu, kuid kui mängu tuli "Snow Crash", siis jõuavad alumises keeles antud käsud otse kohale ning inimestest saavad normaalsed zombid. Loomulikult olid platsis kohe ka pahad. Raamatu negatiivseks omaduseks võiks lugeda võibolla vaid seda, et ta kippus kohati veidike venima ning oli vahest liiga pikk. Teisest küljest jälle, kui ma seda raamatut teist korda üle lugesin, tundus see pikkus täiesti vastuvõetav või isegi pisut liiga lühike, sest alles siis hakkasin ma aru saama paljudest detailidest, mis esialgu tundusid tähtsusetud. Väga soodne, kuid pisut raske lugemismaterjal.
Teksti loeti inglise keeles

Tõeliselt hoogne ja mõnus tekst, nagu eespool juba mainitud on. Isiklikult meeldis kõige rohkem raamatu algus, kus väga ilusti kirjeldati suurkorporatsioonide poolt juhitavat maailma.

Natuke peaksin selle raamatu kallal siiski norima. Minu jaoks oli natuke imelik on selles teoses osade sõnade kasutus. Nii mõnegi sõna kasutus/tähendus on raamatu väljaandmise ajast muutunud. Samuti oli väga informatiivne ja sisuga tihedalt seotud need pikad arutlused usu tagapõhjast ja selle tekkest, kuid ülejäänud teosega ei sobinud kohe kuidagi kokku.

Sellegi poolest väga hea raamat ja kindlasti kohustuslik lugemisvara cyber-pungi austajatele.

Teksti loeti inglise keeles

P6nevaim cyberpunk yldse vist, mida lugenud olen, kuigi kirjanduslikult mitte nii tugev kui Gibson. Peategelast Hirot on veidi raske ette kujutada - elu pole siiani n2idanud, mismoodi n2eb v2lja musta- ja kollasenahalise inimese ristand - aga see on v2ga eestikeskne mure.Stephensoni yksikaslasised tulevikurula- ja tsiklikirjeldused ajavad suu vett jooksma, v2ga huvitavalt on v6imalik ette kujutada ka Hiro toakaaslase Vitaly Tshernobyli b2ndi The Meltdowns... Ja metaversumit samuti.Ettevaatlikele hoatuseks: raamatut on v2ga raske k2est panna, kui lugemist juba kord alustatud. Ja 2rgu ehmatagu teid lingvistilised spekulatsioonid -- virtuaalse Raamatukoguhoidja jutt on v2ga p6nev.P.S. Kui see oleks viirus, oleks te praegu surnud. M6elge oma turvalisusele ;)
Teksti loeti inglise keeles

Snow Crash on sheff raamat — teravmeelne, tempokas, põneva müsteeriumiga.

Üks osa kirjeldab lähituleviku maailma. Näiteks kohe sissejuhatuseks on 30 lk kirjeldust pitsaveost. Või peatükk, mis kirjeldab USA riigiaparaadi tööd, või peategelase mootorrattaostu. On küll kole pikad loo edasiliikumist aeglustavadpeatükid, aga samas tunned kohe, et kirjanik on omaloodud maailma paberilelaotamist tõsiselt nautinud.

Teine osa koosneb actionist, kiired tagaajamised ulmesõidukitega, plahvatused, hirmkarmide relvadega duellid veidrates tegevuspaikades.

Õnneks ei ole tagaajamised tagaajamiste endi pärast. Kogu möll käib selleks, et päästa maailm uue salapärase viiruse käest, mis saab jagu nii arvutitest, häkkeritest kui lihtinimestest. Mõistatuse lahtiharutamise käigus jõuab peategelane muistse Babülooniani ja avastab üllatavad seosed religiooni, IT ja tervise vahel. See osa raamatust meenutab Polanski Üheksandat väravat või Eco Roosi nime.

Tegelt saaks sellest raamatust vähese vaevaga kolm bestsellerit. Ülalnimetatud kolm peatüki tüüpi vahelduvad kenasti üksteise järel. Loed lihtsalt peatükid kolmeks ja lööd eraldi kaante vahele. See lahendaks ka nende probleemid, kellele 600 lk tervik kohati venima hakkas.

Neile, keda sõna küberpunk peletab, Stephensoni arvutivärk ja virtuaalreaalsus ei ole mingi hägune segapudru, vaid lihtne suht-koht selge ja usutav ka kahendsüsteemis mitte mõtlevale inimesele.

Ohh, ja need tegelased, kellest pea ükski ei ole selgelt positiivne või negatiivne — onu Enzo, ameerika president või ühe peategelase riigiteenistujast ema :-)

Teksti loeti inglise keeles

Jah, ka minul tulid seda suurepärast raamatut lugedes silme ette jaapani animed, näiteks "Ghost in the Shell", "Akira", "Metropolis" ja "Wolf Brigade". Samuti võis teatavaid paralleele tõmmata Johnny Mnemonicu ja Tank Girli filmidega. Võitlus lennukiemalaeva pardal aga meenutas kahjuks Kevin Costneri haletsusväärset käkki "Waterworld". Küberpunk küberpungiks, kõige enam nautisin tohutut hulka erinevaid vidinaid, mida tegelaselt põhiliselt enesekaitseks kasutasid. Aerosool "Liquid Knuckles" ja 15- aastase naiskulleri Y. T. ihusisene viimane võimalus kaitseks vägistamise eest vedasid suunurgad kõrvuni. Vaesestatud uraani sisaldavaid plönne tulistav tuumakuulipilduja "Reason" (I´m sure they`ll listen to Reason, says Fisheye) pani aga lihtsalt oigama. Lahe, tapvalt naljakas, ohtralt actionit sisaldav raamat, mis samas pakkus üsna põhjaliku ülevaate sumeri, babüloonia ja heebrea usundiloost. Viis pluss.
Teksti loeti inglise keeles

mu keskmine hinne autorile on seni kahtlaselt madal, seda tuleks parandada :) kiidetud on eespool juba küll, nuriseks siis, et autor on üsna lõdva sõnakasutusega, jätab sisse väikesi ebaloogilisusi ja ega eriti ilus pole olevikuvormis kirjutatud romani puhul ka see, kui hilisemad sündmused on kohati eespool kui varasemad. aga visioon kaubandusketistunud tulevikumaailmast, deemonitest kubisevast virtuaalsusest ja eelkõige komparatiivse mütoloogia abil tõestatud väide, et viirus = narkootikum = religioon on siiski nii vägevad, et hinnet alla ei hakkaks võtma.
Teksti loeti inglise keeles

Nelja saab see raamat vaid sestap, et syzeekulg on natuke liiga ettearvatav, hollywoodlik. Ja ajaloolised allusioonid pole ka parimate killast. Kõik muu on aga eelviimase peal.
Teksti loeti inglise keeles

Võrratu raamat, naudin senini, kui vahel lugema sattun. Ja levitan mõnuga oma tuttavate hulgas. Karjakaupa värskendavaid ideid ja huvitavaid vaateid, ja seda kõike veel arvestades, et tegemist on ühe cyberpunk`i esikteosega.... :) Juba ainüksi Cosa Nostra Pizza ja onu Enzo on võrratud, aga kogu see kommertsi ja riigi segu ja need mõnusalt jaburad isikud ja tulevikuvisioonid... :))
Omal ajal võrgust Neuromancerit otsides sattusin pidevalt Snowcrashi (ülivõrdes) viidetele, ja lõpuks teda ennast välja tuhnides ei pidanud ka pettuma... Haruldane.

Kaua ma ikka kiita jaksan, lugege ise. Kindel viis.

Teksti loeti eesti keeles

Tegu on õnnestunud seguga koomiksist ja religioonifilosoofiast. Pildikesed tulevikumaailmast on üpriski köitvad. Ehkki arvestades, et peategelaste isad võitlesid II Maailmasõjas, on meie jaos tegu pigem minevikuga - tegevustik tuleks dateerida kuhugi 1970ndatesse või äärmisel juhul 80ndate algusesse (mida tekstis kohati esinevad aastaarvud küll ei toeta). Alternatiivajaloo riiulile teos siiski ei kandideeri, kuna ei räägita sellest, miks ja millal on maailm muutunud niisuguseks nagu ta on.

Kohati kippus küll peale tunne, et Babüloonia ajaloo ja mütoloogia tutvustamisega minnakse pisut liiale, aga enne, kui see tunne jõudis valdavaks muutuda, lõigati jälle mõõgaga paar tegekast tükkideks ja kõik loksus kenasti paika.

Kirjutada autor igatahes oskab. Teksti vürtsitavad ohtrad tabavad võrdlused (deliveraatorid teavad pizzast sama palju kui beduiin liivast, kuul põrkab kuulikindlalt ülikonnalt tagasi nagu käblik verandaukselt jne). Nagu järelsõnast selgub, on Stephenson ka üksjagu programmeerimisega tegelnud, tänu millele ei ole kogu seda küberruumi-asjandust piinavalt valus lugeda nagu mõne teise autori puhul.Minusugustel lugejatel, kelle esimeseks kokkupuuteks küberpungiga oli William Gibsoni "Neuromanceri" eestikeelne tõlge, on küll vaja teatud eneseületamist, et osta raamatupoest raamat, mille tagakaanel esineb sõna "küberpunk", aga antud juhul tasus risk ära.

Teksti loeti eesti keeles

Jube hea raamat: ühtlane stiil ja mõnus lugeda. Usuasjade kirjeldused olid täpselt parajalt annustatud, et ei kippunud tegevuse hoogu segama.

Ainus asi, mis (ka mõnda teist arvustajat vist) häiris, oli II ilmasõja ja Vietnami sõja leierdamine. Tegelaste vanus oli selle jaoks siiski veidi sobimatu. Ameeriklased on piisavalt palju madistanud, et oleks ka mõne sobivamasse ajajärku kuuluva sõja suutnud sinna sobitada.

Plusspunktid selle eest, et suudeti äärmiselt usutavalt tänapäevast ja ilmselt ka tulevast infoühiskonda kirjeldada. Raamat ju kirjutati enne Interneti plahvatuslikku levikut.
Teksti loeti eesti keeles

Huvitav raamat. Kahju ainult, et seda neurolingvistilist poolt nii vähe oli. Selles mõttes, et kõneldi temast peamiselt teoorias. oleks olnud huvitav seda lugeda umbes samamoodi nagu metaversumis toimuvat. Aga see pole kurtmine, kindel viis teosele.
Teksti loeti eesti keeles

Ladus ja huvitavate nüanssidega - mõnevõrra teisiti oli ette kujutatud virtuaalreaalsust kui näiteks Gibson ja Simmons.

Nii põnevalt oli sisse põimitud Piibi-eelse ajastu religioonikirjeldused, et võta kasvõi kätte ja hakka seda lisaks uurima!

Kindlasti oleks raamatule hästi mõjunud, kui seda Maailma päästmist oleks vähem olnud.

Teksti loeti eesti keeles

Ilmselt ryndas Bush Iraaki, et Bagdadi muuseumis leiduvate sumeri muististe abil maailma valitseda, aga kohalikud said asjale pihta ja ryystasid muuseumi ära. Praegusel Ameerika presidendil on Rife,iga mitmeid yhiseid jooni-teksaslane, sygavalt usklik-Rife kyll tegelikult polnud-jne. Einoh, kui nyyd tõsiselt rääkida, siis hea raamat. Lihtsam ja naljakam kui Gibson. Muide, ma poleks uskunud, et kyberpungis maailma päästetakse, arvasin, et sellesse zhanrisse kuuluvate teoste tegelaskujud tegelevad rohkem ellujäämisega. Kommentaariks Toomas aasa arvustusele-tekstis oli ju mainitud, et Hiro Protagonist syndis 1970-ndatel, mil ta isa oli juba suhteliseliselt kõrges vanuses( nagu arvatavasti ka Raven) . Nii et ei mingit alternatiivajalugu, romaani tegevus toimub lähitulevikus. Tõlge oli hea, ehkki peab mainima, et Eestis tuntakse kuulsat Kreeka filosoofi ikkagi Platoni, mitte Plato nime all( sama viga oli ka näiteks Heinleini " Tähesõdalaste" tõlkes) .
Teksti loeti eesti keeles

Üks parimaid küberpunki teoseid, mida olen lugenud. Kindlasti annab see silmad ette Gibsoni loomingule. Vahest ainukesena peaksin ma võrdväärseks "Snow Crash"-iga Gibsoni juttu "Burning Chrome".

Erinevalt "Cryptonomicon"-ist algab see raamat ühe kõva pauguga ja läheb nii välja kuni lõpuni. Lugejale ei jäeta ühtegi hingetõmbe pausi, ning kohati võtab tempo lausa silme eest kirjuks. Siiski on seda nauditav lugeda. Soovitan!

Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Kyberpunki ma armastan. Aga see siin oli minu jaoks siiski liiga pikk. Materjal ei täida mahtu ära ning stiil pole ka nii hea, et hõredat teksti täidaks.

Huvitav, kas Eco käib ka tõsistele kabalistidele närvidele? :P Sumeriasjandusest ei jaga Stephenson igatahes muhvigi. Esimese pool lehte tundus teooria huvitav, siis kiskus aga yrgplämaks. Reformaator Enlil ja sumeri alfabeet, my ass. Ma saan aru, et iga kitsa valdkonna petsjalist kobiseb, kui mingi termin valesti kirjutatakse, kuid vaene Mesopotaamia (sumerid-babyloonlased-assyyrlased) jääb millegipärast kõigile pidevalt jalgu. Ja kui relvade või rulade puhul näevad kirjanikud enamasti detailidega vaeva, siis nii obskuursete teemade puhul piisab 1930ndatel väljaantud lasteraamatust. Urr. :)

Ma saan aru, et Stephensonile ei meeldi Yhendriikide valitsus. Aga see on tema isiklik probleem. Who cares? Ja paraku on mul ka sedavõrd vilets huumorimeel, et peategelase nimetamine Protagonistiks on minu jaoks umbes sama kui kutsuda teda Öäkiks - taolise võluva stiilivõttega omandab tekst sujuvalt paskvilli lõhna. Ning sellest tahtlikult mööda lugeda on võimalik, kuid raske.

Muidu on Stephensonil ideid kyll, fabuleerida ta täitsa oskab ja tulemus pole yldse paha. Aga mitte briljantne. Ei vapusta. (Ehk peaks kunagi inglises lugema, äkki aitab? Naah...)

P.S. Vaatasin jutu yle ja tõesti, Plato-sarnased toimetamisvead häirisid kah lugemist. Asherah:Asherahit saab ju käänata ainult inimene, kes inglise keelest suuremat ei tea - vähemalt mitte seda, et sõnalõpuline h ei hääldu. Seevõrra on inglise tekst muidugi sujuvam. Eks kunagi sirvin yle, ehk arvamus ikkagi paraneb.

P.P.S. Takkajärgi mõeldes leidsin vist yhe asja, mis mind Stephensoni juures segab. Minu jaoks eristub kyberpunk muust (ulme)kirjandusest eelkõige selles kirjeldatava attitude`i poolest, ses mõttes on erisus psyhholoogiline. Lew Bergi moodi ringi tatsamine, imepyssidest täristamine ja "mutisitt!" karjumine võiks ju ka kyberpunk olla, aga ei ole. Psyhholoogilisest sygavusest jääb puudu. Siin samuti. Kui Gibson - eriti "Pattern Recognition"-is - on harukordselt sygav isegi tavakirjanduse parimatega võrreldes, hoolimata tehniliste vidinate olemasolust või puudumisest, siis Stephensoni karakterid on lapikud kut lestakala. No ei ole neis sees midagi, rebid tapeedi katki ja tuleb liimine täissoditud tellissein vastu. Ilmselt selles asi ongi. Maitse-eelistus muidugi.

P.P.P.S. Miks ma kogu aeg "Stephenson"-i asemel "Gaiman" kirjutan, nii et tykk aega hiljem parandama pean? Mingi freudism vist. :P

Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult oleksin mingi hetk hindeks koguni "kahe" pannud, aga raamatu lõpuosa kujunes oodatust pisut paremaks.

Ilmselt üks põhjustest, miks ma Stephensoni üllitist eelpoolkõnelejatega võrreldes madalamalt hindan, on asjaolu, et ma ei ole just kõige suurem küberpungi sõber. Samas on selleski þanris esinenud mulle meeldinud tekste, mistõttu loen jõudumööda küberpunki edasi.

"Lumevaringu" puhul häiris mind tõsiselt see, kuivõrd naeruväärseks päris paljud asjad olid tehtud (no näiteks see Ameerika Ühendriikide ja selle salateenistuse teema, see sumerite sissetoomine oli ka nii ilmselgelt pseudoteaduslik). Ka jättis suhteliselt ebaloomuliku või veidra mulje mõningate tegelaste käitumine erinevates situatsioonides (selle rulahundi mõttekäigud ja teod olid vahel päris "huvitavad"). Mõistagi on see suure tõenäosusega taotluslik, aga kuna mind jätsid autori miskid isiklikud arveteõiendamised suhteliselt ükskõikseks, siis jäi asi vahepeal väga igavaks. Eriti närb oligi raamatu keskmine osa, kus ma isegi kaalusin teose pooleli jätmist. Õnneks või kahjuks ma seda tavaliselt siiski ei tee ja lõpuosa oli tõesti kuidagi loetavam. Ja olgem ausad, Stephensonil oli ka mitmeid päris vaimukaid leide ja mõttearendusi. Kuna neist on juba eespool pikalt-laialt räägitud, ei hakka neid üle kordama.

Kokkuvõttes siiski hindeks selline nõrk keskmine ja on küllaltki tõenäoline, et seda raamatut ma uuesti üle enam lugeda ei viitsi.

Teksti loeti eesti keeles

Mõtlesin mis ma mõtlesin, aga sellele raamatule peab ikka "5" ära panema, niivõrd läbimõeldud, mitmekihiline ja uudne oli see. Nõus muidugi - detailidega laseb NS kohati üle jala ja teinekord tundub mõni situatsioon paljalt pila või efekti pärast kokku traageldatud olevat, kuid see ei häiri lugemisel kuigivõrd. Muidugi on maailm pisut mangalik ja väga raske on seda Clarke`i või kasvõi Simmonsi visioonide kõrval väga tõsiselt võtta, samas kui -- arvestades just, et NS raamatu tegevus peaks meile ajaliselt "lähemal" olema -- paljude tehnoloogiate arengu tänast seisu vaadates on mainitud kahe mehe maailmad puhas spekulatsioon, sellal kui NS kirjeldab asju, mille puhul oleks raske selgitada, miks ei lähe nii, nagu tema ette näeb. Ehk loob selle mulje too pisut kerglane, pidevalt muigega suunurgas toon, millega autor oma lugu jutustab ja mis muidugi sellele teisalt tõeliselt kasuks tuleb? Lisaks sellele aga, et lugeda oli lihtsalt hea, panen hinde suuresti ka just tolle tohutu taustatöö eest, mis loo nauditavaks tervikuks köidab.
Teksti loeti inglise keeles

Näiteks Gibsoni “Idoruga” võrreldes tekib mulje, et Stepehenson esindab küberpungi märulikumat suunda ja Gibson esindab vaoshoitumat ja akadeemilisemat. “Idoru” sisust aga ma suurt midagi enam ei mäleta, “Snow Crashi” sisu ja maailm aga jäävad vist üsna pikaka ajaks meelde.

Koomiksi ehk graphic novel’i stilistika on selles raamatus tugevalt äratuntav. Koomiksi jaoks on vajalikud väga võimsad, originaalse visuaalsuse ja väliste tunnustega tegelased ja neid siin jagub, alustades Ravenist. Koomiksi võttestikust on ilmselt tingitud ka teatav filmilikkus, mille kohta ei oskagi öelda, on see mõeldud paroodiana või mitte. Või kuidas suhtuda üldse näiteks manifesteerivasse poliitilisesse korrektsusesse, et peategelasteks on neeger ja tütarlaps? Tõsi, väga imelik neeger ja üsna ebatavaline tüdruk.

Ilmselt on raamatu suurimateks plussideks ikkagi see sumeriasjadnus, metaversum, maffia ja USA föderaalvalitsus. Tõtt-öelda ei saa ma hästi aru eelarvustaja köbisemisest, et Sumeri-temaatika pole akadeemiliselt pädev jms. Võib-olla ei juhtutud tähele panema, et tegu on ilukirjandusega. Stephenson tõlgendas ja kasutas Sumeri ainest nii, nagu tal vaja oli ja nagu ta ise tahtis. Pealegi on tegu pungiga, stiiliga, millele mõningane vabadus, hoolimatus ja pöörasus autentse ainega ümberkäimisel on võrdlemisi omane.Satiir USA valitsuse aadressil on üks raamatu parimaid kohta ja see pole autori isiklik probleem, vaid kogu vaba maailma probleem. Selline skisoidne friiklus on kujunendu tõhusa riigi tunnuseks. Metavresumist ainult niipalju, et Lukjanenko on ilmselt ma Deeptowni Stephensoni pealt maha viksinud...

Maffia ja pizza delivery... Geniaalne. Muide, paaris kohas on otsesed viited “Ristiisale”. Ja autor sõnum on üsna selge: maffiast on tegelikult rohkem kasu kui riigist.

“Snow Crash” on kindlasti “viit” väärt. Terav ja päevakajaline raamat. Oleks võinud pikem olla aga sellest veast sai Stephenson vist isegi aru ja järgnevad asjad ongi tal juba härjalt paksemad.

Teksti loeti eesti keeles

Alustaks positiivsest. Tegu on üle tüki aja raamatuga, mille suutsin pikemaajalist puhkust võtmata või hambaid kiristamata lõpuni lugeda, ehkki tõe huvides tuleb tunnistada, et alates 300ndast leheküljest, mil romaani tegevus moondus tormakaks actioniks, teatud sellesuunalised raskused siiski ilmnesid.

Romaani süzhee on lihtne, kellelgi on midagi kahtlast plaanis ja romaani peategelaste eesmärgiks on välja selgitada plaani taga seisev isik (organisatsioon) ning plaan nurjata. Keskmisest huvitavam on plaani realiseerimise skeem ja selle võimalikuks tegev "teooria" - aga sündmustest ette rutates - plaani taga seismas leiame jällegi sisuliselt vana hea hullu teadlase.

Romaan on põhiolemuselt karikatuurne. Seda nii tegelaste (romaani kolm keskset tegelast (Hiro, (15-aastane!) YT, Raven) on sisuliselt üleloomulike võimete ja kõikvõimalike gadgetitega varustatud superkangelased) kui ka lugeja silme ette manatud ühiskonnakorralduse osas (see ei ole eriti tõsiseltvõetav - parasiitidest koosnev ühiskond? - aga ma ei usu eriti, et autorgi seda surmtõsiselt mõelnud on). Jääb mulje, et tegevus toimub meie kaasajal (ca 30-nene Hiro oli sündinud 70ndate alguses) ja ulmekirjanikele omaselt ilmestab teksti esiteks laiemas plaanis jõhkralt ülehinnatud tehniline progress (no ei ole neid romaanis kirjeldatud imevidinaid ei praegu ega ka lähiajal tulemas) ja teisalt anakronismid - virtuaalne raamatukoguhoidja, kellele on arusaamatud riistvara ja tarkvara mõisted, videomaki kasutusjuhendiga seotud nali, viide Bart Simpsoni kujutisega t-särkidele.

Antud hinde taga on kaks asjaolu, esiteks pinnapealsed ja minimaalselt intrigeerivad tegelaskujud ja teiseks ebaühtlane süzhee stiilis tera actionit, tera targutusi.

Pakun, et romaan on hingelähedane inimestele, kes kasutavad usinalt kõikvõimalikke interneti kommunikatsiooniteenuseid ja omavad märkimisväärset praktikat arvutimängude alal. Kahjuks ei tule ka huvi koomiksite ja animatsioonide vastu, sest iseäranis viimase romaniseeringut see raamat suuresti meenutabki.

P.S. Raamatu tõlkijaks on inimene, keda peetakse antud ala meistriks Eestis, seda enam hämmastab sõnaleid "pask" väljendi "shit" vastena ning mõistete "boifrend" ja "girlfriend" paralleelne esinemine (peaaegu et ühel ja samal leheküljel).

Teksti loeti eesti keeles

Noh, eelarvustajad on kõik juba pikalt ja laialt ära seletanud ning ma kardan, et ei oska enam midagi tarka lisada. Hea raamat, aga mitte väga hea. Häiris kohutavalt see, kuidas autor tegeleastele just vajalikul hetkel mingi imevidina andis, et need mingisugusest jamast puhtalt pääseksid. Samuti hakkas lõpuks pinda käima see Babüloonia liin - ükskõik kui väga ma ka ei pinguta, seda keeleviiruse jama ma uskuma ikka ei hakka. Tore raamat, puhas ajaviide. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Olen täheldanud, et inimesed, kes on “SC”’d lugenud jagunevad kaheks – need kes seda taevani kiidavad ja need keda see üsna külmaks jätab. Päris sellist, kes raamatu sügavale mutta tambiks ja seda ulmekirjanduse häbiplekiks nimetaks paugust küll ei meenu. Ja kurat, ise oleksin kindlasti esimene, kes sellisele väitele tuliselt vastu vaidleks. Ometigi ei kuulu ma mitte sellesse esimesse, vaid teise gruppi. Raamat on hea, kuid ei suuda köita. Ei võõras ega ka emakeeles. Kordan lauset, mida ma mitmel korral olen selle teose austajatele öelnud: “Mulle ei lähe korda ühe pitsapoisi läbielamised ja hingeelu, olgu ta nii kõrgtehnoloogiline kui tahes.”. Ja justnimelt sellel tasemel kogu raamat ongi kirjutatud. Veel kindlasti üks märksõnadest on koomiksilikkus, mis mind kaunikesti külmaks jätab. Mida Strephenson väga hästi oskab on verbaalsete piltide joonistamine, kuid nagu juba öeldud, ei ärata see erilist vaimustust. Kindlasti ei saa nende piltide joonistamist talle pahaks panna, sest Stephenson on ju ise järelsõnas lausa maininud, et tahtis kõigepealt koomiksit teha. Ehk olekski ta koomuskina parem. Kärtsu ja mürtsu saab seal piisavalt, et visuaalset poolt ära kanda. Mis puutub aga sisusse, siis... nojah. Päris aus olles jättis see üsna abitu mulje. Ideid nagu oleks, aga midagi mõistlikku nendega peale hakata justkui ei osata. Eriti, mis puudutab kandvaid ideid. Kogu see sumeri ja viiruse värk. No andke kannatust, kogu fabuleerimine jäi umbes keskkoolipoisi tasemele. Olgu kõik see kompott küber ja punk ja mis kõik veel,aga õõnsaks kõnekõminaks kogu sibelemine ja teemaarendus jääbki. Detailid olid muidugi mõnusad ja selle eest kiitus. Kuulipritsile “Reason” nimeks panna, noh selleks peab nutti olema. Pahalane oli sümpaatne, mis sellest rääkidagi. Lausa hektarite viisi sümpaatsem, kui positiivne kangelane. Hiro aga oli tüüpiline praegusaja yankee. Hoolimata oma eksootilisest päritolust on tegemist kaunikesti piiratud mõttemaailmaga ja üsna fantaasiavaba tegelasega – ehk siis pitsapoisiga. Emotsioone ei tekitanud ka naissoost päätegelane (hoolimata raamatu mitmekordsest lugemisest ei tule mulle ta nimi meelde, sellevõrra õlgukehitama panev oli ta. Oli miskised kaks tähte, a las ta jääb). Maffia ja riik – siin ei ole kah midagi uut. Kui maffia seadustada oleks ta selgelt riikliku struktuuriga ja ega ta töötaks sugugi paremini, kui seda teeb riik. Vähemalt mina küll ei avastanud teosest tõendeid suurema haldussuutlikkuse kohta peale mõttetu maneeritsemise. OK, selle farsiga võrreldes, mida seal Yankistan kujutas oli ta muidugi tegija. Ja mister Wu’st ma ei räägigi, ehkki tema oli selgelt kogu pundi usutavaim ja meeldivaim tegelane. Ehk on ülekohtune Stephensoni liigses utreerimises süüdistada, täitsa võimalik, et see tema taotlus oligi. Paraku ei saa teda sellisena kuidagi tõsiselt võtta. Oijah ja kindlasti mitte least ei ole see lugu, kuis käis pidevalt äge põdemine, et aleuuti ei saa kutuks teha, kuna ta pisikest tuumakat kaasas tassib. My Ass! Kui asi lõpuks ikka ära tehti oli tulemus nagu oleks valge hiir kuskil veidi sooja õhku seedetraktist välja lasknud ja asi vossem.Resümeerikski sedasi, et kui raamatut, mis kirjutet mitte koomuskina, vaid tõsisena ja teda säändsena kuidagi võtta ei saa, pole mul põhjust mitte temale üle rahuldava panna. Gibsonit usun, aga Stephensoni kindlasti mitte.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

1. Kuna raamat on kirjutatud nii ammu, siis paljud süþeeliinid tänasele lugejale rohkemaks kui ajaloolise alternatiivse ulme valda jäävaks ei küüni. Vietnami veteranlus, aatompommid Jaapani pihta, peategelaste sünniaastad (no nad ju vanemad kui ma praegast ja maailm ju ikka täitsa teistsugune...) ei hakka aga siiski väga hammastega lugemisnärvi külge, sest paganama hästi kirjutatud.2. Vilusuufiline külg on asjatundlik. Peale seda laviinitäit alternatiivajaloolist populaarteaduslikku menukirjandust (tekkeloo hoidjatest kuni David Icke`ini), mis eesti keeleruumi on tunginud, täitsa kobe versioon teadvusviiruste kohta. Kahjuks kohati ka paikapidav, kuigi mitte just täpselt "Lumevaringus" kirjeldatud seostele vastavalt.3. Kirjanduslik tase - üle tavamenukite keskmise. Hea panoraam, talutavad karakterid, hea menuki tasemel tegevusliinid. Väärtkirjanduse hulka ei kuulu, aga noorsoole soovitada võib - nad ei riku sellise raamatuga oma kirjanduslikku väljaarenemata maitsemeelt ära. See on tase, millest allapoole kirjutatut enam vastavas kategoorias ilmuda lasta ei tohiks.
Teksti loeti eesti keeles

Väga palju huvitavaid mõttekäände, huvitavaid lahendusi. Näiteks meeldis mulle, kuidas rottkoeri? juhiti, koera vaatenurgast. Rottkoerad olid valvesüsteemi jaoks tavalisestest koertest tehtud ründajad/küborgid. "pahad inimesed tahtsid heale tüdrukule liiga teha ja selle ärahoidmiseks tuli teha nendega koledaid asju", "unustas, et ei suuda üle müüri hüpata" jne.
Teksti loeti eesti keeles

Aga vot mulle meeldis. Pole eriti piiblit ja usku uurinud, nii et mis iganes vead tal seal olid, mind eriti segada ei saanud, eks ole. Manga stiil kah ei häiri - isegi mingit mangat siit-sealt loetud, nii et tema tegelaskujud tundusid kohe südamelähedased, teistsugused ja, noh, lahedad. Kuigi paaris kohas jäin passima, et millal tegevus edasi liigub, oli seda tegevust küllaltki, et meeli köita algusest lõpuni ja üldse tundus, et kuidagi vara sai otsa. Olevikus toimuv tegevus jäi paaris kohas silma segavana, kuid kui tegevus huvitavamaks läks kadus ka probleem. Nii et mille kallal ikka vinguda, kui tegelikult teos ikka meeldis ja suure huviga sai loetud? 5, 5 ja ei midagi vähemat.
Teksti loeti eesti keeles

Iiri ühepajatoit.

Tuleb lapsepõlv meelde. Seiklusjutte maalt ja merelt.
Jules Verne, Nahksukk ...
Tibake Chandlerit kah.
Ma lugesin Da Vinci koodi kah siit, siis vaatasin aastarve ja sain aru, et mitte Stephenson ei ole Dan Browni lugenud, vaid vastupidi.
Kas ta siis mõtles ise välja selle, et tuleb sisse panna pikk ja segane teooria antiigist ja alusmüütidest?
Ah’ükskõik.
Siit ja sealt miskit lihtsat ja ilusat veel...
Kui nüüd bitid, kahendsüsteem ja virtuaalia lisada – ongi küberpunk valmis?

Maitsev oli, mina ei lasknud ennast häirida Platodest ja mittehäälduvatest haadest. On nigu on.
Ja vajadust, minna Fenimore Cooperile pidama loengut irokeeside ja mohikaanlaste etnograafiast, ei ole mul kunagi olnud.
Einoh, miks ta maitsev ei peaks olema, kõik söödavad asjad ju, mis kokku pandud.
Tervik on enamat kui üksikosade summa.

Teksti loeti eesti keeles
x
Elläi Tuulepäälse
03.05.1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Tempo, rütm, diktsioon. Tempo on vägev, rütm on nagu Kimmo Pohjonenil (soome hull akordionist) ja diktsioon eesti keeles talutav. Mind hämmastas, kuidas autor ühe kitsukese teemadevaliku ümber tantsides on tõelise monumendiga hakkama saanud. Nagu Herberti Düüni-sarjas, pole ka siin laialivalgumist. Ühte köitesse kokku surutud selle täiuslik väljaarendus (tempokiirendused) ning sellega paljuköitelisust välditud. Vaieldamatu 5 siitpoolt.
Teksti loeti eesti keeles

Cook kirjutab väga visuaalselt. Näiteks see, kuidas kõrgem juhtkond ilma järjekorrata laagri juures improviseeritud psemistiiki tarvitab ja kuidas kaks täiskasvanud inimest enne lähikontakti endale kõiksugu tegevusi leiavad - lakooniline, kuid värvikas kirjeldus. Annaks eesti autoritele sellist kirjutamisnägemust! Või võimet kirjutatu lugeja teavuses elavaks, kohmetamata pildiks muundada. Olen Cook`i käesoleva sarja fänn ja alla hinde viis ei taha panna seegi kord. Ette võib heita vaid seda, et mõnel korral võtab tegelaste tähelepanematus lolluse mõõtmed. Värske kapten võib lõpmatuseni jahuda kaarnaparvest, aga keegi ei võta teda tõsiselt, sest millegipärast on teistele need linnud nähtamatud. Vähemalt armeenõiad võiks ju Cooki loo loogika järgi siiski asjale sügavamat tähelepanu osutada, nõidade endivaheline kiskumine ei ole siin piisav argument tähtsamate asjade kahe silma vahele jätmiseks. Aga kuna seeria lõpplahenduse jaoks on lolli situatsiooni hoidmine kasulik, siis olgu pealegi, võib andestada. Vanad tegelased ärkavad ellu ning tekib tahtmine varasemad romaanid uuesti üle lugeda - igati positiivne turundustrikk.
Teksti loeti vene keeles

Hankisin endale terve Musta Kaardiväe sarja arvutisse ja nüüd loen :) Valge Roosi parim episood leiab aset iidse puu juures, mille alt sirutub välja kellegi küünistega varustatud käsi. Nalja saab raamatus jällegi peaaegu nabani, koobaselamu hais tahab ära tappa ja maailmavalitsejanna jääb oma võimust esialgu ilma. Hindan ikkagi hindega viis, sest pole just kerge kirjutajal hoida läbi teoste ühte taset ja ühtset joont.
Teksti loeti vene keeles

Haaaaaaahhh! Kohe peale Lukjanenko viimast dozorrrrrri üldsegi mitte pozorrrrr. Ma arvasin, et mind pole enam võimalik üllatada ja see ühe vana-hea-tuttava igavene jura selle raamatu headuse kohta näis üks lääge jutt. Jah, läägust ja hüplikkust siin on, aga miks mitte? Mis selle ärajätmise või -muutmise puhul paremaks või halvemaks läheks? Kas kõik peab ilgelt pärikarva olema, mida loetakse? Nimetet teos on parajalt karvane raamat, ülekantud mõttes. Raamatul on oma iseloom, see ei jookse üldistes müügivooludes teistega võidu, sõnadearvust on mõnus ennast läbi närida, sest asi on seda väärt. Olenemata tõlkest on pilt, mis lugemise tagajärjel (nn. visuaalsel lugemisel) silmade ette tuleb piisavalt kontrastne, värvikas, sügavustega ja väga huvitavate perspektiivilahendustega. Gaiman suudab luua (taasluua?) teatavat maailmapilti, mis eksisteerib tavareaalsuse kõrval. Hindan kirjanike juures seda võimet ühe põhioskusena. Igav ei hakka ja paljud nähtused kehtivad ka reaalselt :)
Teksti loeti eesti keeles

Ostsin ja lugesin. Ega neid va esimesi osi pole kah raamatukogust enam kerge kätte saada, eriti peale filmide ilmumist. Naljakal kombel on see esimene dozor, mille kätte võtsin, kuskil alateadvuses kummitas, et kui kõik loevad, siis vat mina ei võta kätte ja nüüd muidugi taon raamatuga vastu pead, et nii loll olin. Üsna realistlik, arvestades vene nõiaelu ja Moskva vägevaid kaaseageseid tegijaid maagia vallas. Kuigi ega taolist asutist nagu dozor kahjuks reaalsuses ei eksisteeri. Aga võiks ju! Aurade kirjeldused on head, aga seda saab lugeda juba Castanedalt või küsida tuttavalt-teadjamalt, kui just ise ei näe. Ja enamvähem sealtmaalt realistlikkus lõppebki - edasi tuleb juba hea ilukirjandus, mis alateadlikult hoomab neid alasid, kus mõistus veel kokku jookseb. Lukjanenko eriomadus kirjeldada naisi huvitavamalt kui muþikuid ei tule ka siin tegelikult kahjuks, kuigi erinevate meesmaagide karaktereid eraldab üksteisest vaid õhkõrn eripära (tinglikult rahvuslik või tume-hele, või Teine-inimene-vampiir või...). Aga kuhugi peab ju Autor iseennast sisse kirjutama ja ega tooperäst akka ju innet mahade tegema.
Teksti loeti vene keeles

Tuleb tunnistada, et hindamisel tekkis raskusi. Tahtmine nelja keerata oli kange. Tegemist on ju tavalise, kuigi traagilise lõpuga melodraamaga - kannatav naissoost isik, dramaatiline taust (rikkus, vaesus, sotsiaalsed probleemid, ohver, orjus-vabadus, armuiha jms). Vahutab nagu seep ikka, nõus ühe eelmise arvustajaga, et ühekordseks lugemiseks. Aga massidele söödav, müügihitiks sobilik. Naha all oleme ju kõik ühesugused, olenemata päritolu(planeedi)st - liha ja hing. Tundub, nagu oleksin midagi taolist lugenud mustade-valgete orjapidamisperioodi kajastavast belletristikast... See, mis köidab, on tuleneb autori oskusest infot õigesti doseerida, õigel ajal visata ette mõni pärl, mõni kiiks, mõni vastuolu - igav ei hakka. TV ja vägivallakinoga harjunud inimene ei erutu kergelt lihaloomade hukkamise ja muidu kohtlemise kirjeldustest, see on juba alateadvuse soppides kenasti olemas, aga taeva värvid, karge õhk, meri, külluslikult vette vannis (mis muide varanduslikumalt kesisema persooni kodus on täitsa arvestatav teema) lähevad peale. Sellest võib aru saada ja kui mõelda tööstuslinnade klimaatika ja siin meie mahepõllumajanduse peale, siis... Niisiis on "Naha all" terviklik, hästikirjutatud raamat, kohati üllatav, kohati ootuspärane ja igati tehnilises mõttes "viit" väärt.v Tänud eestikeelse väljaande kujundajale - kaas igati kena ja sisuga ühilduv!
Teksti loeti eesti keeles

Kunagi sai Vikerkaarest loetud ja nüüd siis kogumikust üle (srrrrr! ei võtnud kohe ilmumise järel kätte!). Eesti õudus minu vaieldamatu lemmik ikka veel. See sõltub muidugi lugeja enda kujutlusvõimest, kas hakkab pilt elama või ei hakka, aga karakterid, värvid, õhk, lõhnad, maastik - kõik on oma õige koha peal. Väga visuaalne lugu, võiks olla filmistsenaarium, kui keegi viitsiks (loomulikult autori nõusolekul või kaaslusel) laiendada, et täispika mängufilmi jaoks jaguks.
Teksti loeti eesti keeles

1. Kuna raamat on kirjutatud nii ammu, siis paljud süþeeliinid tänasele lugejale rohkemaks kui ajaloolise alternatiivse ulme valda jäävaks ei küüni. Vietnami veteranlus, aatompommid Jaapani pihta, peategelaste sünniaastad (no nad ju vanemad kui ma praegast ja maailm ju ikka täitsa teistsugune...) ei hakka aga siiski väga hammastega lugemisnärvi külge, sest paganama hästi kirjutatud.2. Vilusuufiline külg on asjatundlik. Peale seda laviinitäit alternatiivajaloolist populaarteaduslikku menukirjandust (tekkeloo hoidjatest kuni David Icke`ini), mis eesti keeleruumi on tunginud, täitsa kobe versioon teadvusviiruste kohta. Kahjuks kohati ka paikapidav, kuigi mitte just täpselt "Lumevaringus" kirjeldatud seostele vastavalt.3. Kirjanduslik tase - üle tavamenukite keskmise. Hea panoraam, talutavad karakterid, hea menuki tasemel tegevusliinid. Väärtkirjanduse hulka ei kuulu, aga noorsoole soovitada võib - nad ei riku sellise raamatuga oma kirjanduslikku väljaarenemata maitsemeelt ära. See on tase, millest allapoole kirjutatut enam vastavas kategoorias ilmuda lasta ei tohiks.
Teksti loeti eesti keeles

Samas laadis tekst kui Nabokovi "Ada", ainult teise väljenduslaadiga inimese kirjutatud. Meelde sööbis Hitleri ja Stalini kohtumine esimese lossi trepil (on see tsitaat mõnest jaapani multikast?). Naerune nagu Vonnegut. Ja täiesti ajuvaba nagu need vene basatskid tavaliselt.
Teksti loeti eesti keeles

Ma pole üldsegi Vonneguti fänn, aga seekord võtsin mõnuga. Lope tõlge ei tekita arusaamisraskusi, kujundid on tabavalt selged ja jõuavad täies magus (no tegelt originaalilähedaselt siiski vaid) pärale. Kokkuvõttes, ilma igasuguse jamata öeldes oli see raamat parim viimasel ajal loetust. IMHO.
Teksti loeti eesti keeles

Ammu loetud kaunikene. See oli üks neid raamatuid, mis mind põhjalikuma ulmelugemise lainele tõi. Hästi tempereeritud, kirjutuslaadilt kaasaegne jne. Kiidusõnadega võib liialegi minna. Aga eredalt tuleb siiani silme ette pilt metsistunud, enda ellujäämise eest võitlevast inimesest, kes kõrgtehnoloogilist tsivilisatsiooni esindavale linnule hambad sisse lööb, olles eelnevalt hoiatanud "olen ohtlik!". See pole optimistlik oopus, taust (kõrg- kesk- ja arenevad tsivilisatsioonid, peremehed ja hundid) on muljetavaldavalt ulatuslik, kuigi väheste vahenditega ära toodud. Eraldi loetav, sarja osana nauditav.
Teksti loeti vene keeles

Sisuliselt esimene osa, aga lugeda seda esimesena ei soovita. Liiga palju ütleb ära asjade kohta, mida alles tahaks avastada. Ilmumise järjekorras on palju põnevam.

Köitis supermeheks saamise lugu (läbi naiselemendi, mis to`st, et naine robot). Robotid on Asimovil läbivalt inimkonna toimemehhanismide hoidjatena tegevuses ja nende sissetoomine psühhoajaloo sünni juurde ei ole loomuvastane. Pigem tekib rõõmus äratundmisefekt. Muidugi on Asimovi Universumis see saatuslik viga, et autor on üldistusvõime andnud ainult ühele tegelasele mustmiljonist. See on sama ebaloogiline käivitav fakt kui kotkaste appi kutsumata jätmine Tolkini suursarjas. Umbes nii: miljarditel inimestel võib ju lambike süttida, aga ainult Seldonil aitasid robotid asja käima panna. Muidugi jääb alati võimalus, et ülejäänutel oli universumi pärast südant valutada kama kaks. Aga selleks ju kirjandus ongi, et fantaseerida.

Teksti loeti vene keeles

Kommerts kohe kindlasti. Autori enda kommentaar saatesõnas vihjab, et ta ei olegi nii vaimustunud olnud Asumi edasi kirjutamisest, oleks nagu kirjastajatepoolne sund. Olles varem lugenud "Prelude to Foundation", mis muideks on tehniliselt parem, tundub mulle, et Asimovil on käesolevat kirjutades veikene deprekas peal olnd. Jah, võtab asjad kokku, heidab kõrvale stsenaariumid, mis nagu ei kõlba üldiseks arenguks jne. Isiklikult mulle selline käsitlus ei meeldi, et üks ainumas suund viib inimkonda edasi - see on nivelleerimine, meheliku üldistusvõime võidu/luige-laul. Areng toimugu ikka mitmekesisuses... vabandust, et isiklikuks läksin...

Erinevate tsivilisatsioonide läbikärutamine tekitab liikumisefekti (traditsiuuniline rännak sinna, tagasi, iseendasse, tagasi lätetele), aga arengut ei ole, Gaia idee jääb püsima ja kogu teos näib (NB! ainult näib!) fakti tõestamiseks kirjutet olevat. Sellepärast siis hinne "4" ja mitte "3". Paks köide, aga ühe päevaga võimalik läbi lugeda.

Teksti loeti eesti keeles

Samad sõnad, mis "Rocannoni maailma" puhul: stiililt vananend. Muidu mõnusam, kompaktsem, mehe-naise suhe (olgu siis mis rassist või geneetilise koodiga) on Le Guini puhul enam-vähem oblikatoorne nähtus ja haliseda, et "jälle hakkab peale..." on mõttetu. Sõnaga - 21. sajandi lastekirjandus. Kui mu sõnakasutus tundubki kibestunumat laadi, siis vist seepärast, et "Pimeduse pahem käsi" sai teismeliseeas ära loetud.
Teksti loeti eesti keeles

Omas ajas (1966) oli see romaan kindlasti viite väärt, praegu esmatrükina ilmudes venitaks vaevu kolme välja. Võib-olla oleks siis paras panna nende kahe keskmine.

Kirjutamistehnikalt on "Rocannoni maailm" lootusetult vananenud. Tänapäeva tipp-kirjanike poolt loodud tehniline või ime-ulme ei kasuta enam kuuekümnendatele omaseid stiilivõtteid (tüüpnäide: sissejuhatuse kaelakeeotsimise lugu), pealegi tõusevad mõned Le Guini matkijadki kasvõi põlvkonnavahe tõttu eredamalt esile. Meremaa sari on käesolevaga võrreldes aegumatum ja klassikaks kasvanud. Ulmet huviga lugenud inimene juba aimab ette, mis Rocannoni-sugusest hingelise laadiga mehest lõpuks saada võib, samuti kohalike isandate võsukesest (näiteks äraläperdatud surma-eelaimus); traditsiooniliselt jääb kaaslaste kambast alles vaid üks; traditsiooniliselt kohatakse hästi palju takistusi/tsivilisatsioone. See on see trendilooja või keskteelise häda, et ühel hetkel pole enam põnev.

Teksti loeti eesti keeles

Ostsen ta, raisa, ärh. Vedelú piiterlaste müügiletis ja es pidand kahtekümmet viit krooni küll siikord paljuú.

Viit väärt raamat, mu meelest. Lõpuleviidud, läbimõeldud, viimistletud. Oleks tahtnud mõlemat osa ühes raamatus näha, aga eks ta veel tuleb nõnnamoodi mõnelt teiselt kirjastuselt ehk kunagi hiljem. Need filusuufilised vestlused, mis esimesel korral põhevuse pärast lugedes vahele jäivad, saavad teisel korral naudingu pärast lugedes üle loetud. Kuna lõpp ei tulnud üllatusena, sest teema arutati karstikoopas juba piisavalt läbi, ei tunne, et lugu õhku rippuma jääks. Ühelt meeskirjanikult igatahes üllatavalt vaimselt arenenud kirjutis. Legendi ümbertöötlus teemal, et kui Lunastaja oleks Rooma läinud ja mis siis oleks saanud toetud küllalt tugevalt meie maailma traditsioonidel (kaksteist apostlit jne, kuigi meil oli Juudas kolmeteistkümnes). Tuntud ja tundmatu on kenasti tasakaalus. Hea raamatu kohta polegi palju öelda, kui just süvaanalüüsi ei tee, aga, ausalt, ei viitsi liigselt nämmutada...

Teksti loeti vene keeles

Hästi temepereeritud. Semantiliselt mitmekesine ja siiani kaasaegne. Karakterid pisut skemaatilised, aga siiski talutavalt esitatud - selles vallas on möödund sajandi viimase veerandi jooksul parajaid edasiarenguid toimunud. Lapsikuse haisu pole man. Pakub intellektuaalset akrobaatikat ja nõuab tähelepanelikku lugemist.
Teksti loeti eesti keeles

Veikene allahindlus hinde osas ei tule sellest, et ma pole nõus konkreetse naiselikkuskäsitlusega, mõningate filosoofia valdkonda kuuluvate teemaarendustega jne, igal ühel on õigus oma arvamusele. Pealegi on teos juba üsna vana... Jah, liiga venitatud mõnes kohas, aga mitte kõikjal. Lahtised otsad ripendavad, aga kui ta sunnik on sarja osa, siis las ripendavad.

Väga meeldis tuntud-teatud nimede oskuslik kasutus. Arthuri ja Lanci mitu nime, mitu naist, kelle nime alguses on täheühend "morga". Bradley on lahku või kokku kirjutanud need tegelased-tüübid, kes teistes sama müüdi variantides (ka ilukirjanduslikes) omavahel ühte sulavad või üldse ei haaku. Näen selles võttes teose kõige suuremat edu tagatist, seda "uut", mida müüditöötlustes tavaliselt hinnatakse.

Muljet avaldas kirustlus-druiidid vastanduse mõlema poole kriitiline vaatlus. Võim pole Bradley ülempreestrinnale võõras nähtus, ta segab alatasa ära oma huvid ja jumalanna tahte, tulemuseks intriigide sasipuntrad ja isiklik tragöödia. Raamat nagu raamat ikka, ei tõuse suurest fantasy-massist väga esile, aga ära kah ei kao.

Teksti loeti eesti keeles

Neli sellepärast, et traagelniid on näha. Ma mõteln siin neid piirkondi, kus autori käsitööoskus pole suutnud peita laenatud tsitaate. Olgu need siis moodsast antopofilosoofiast või mütoloogiast.

Edasi on juba maitseasi, kas Armastuse sissetoomine läheb lugeja jaoks läilaks või ei lähe. Tundub, et see oli poliitiliselt korrektne samm teoses, kus hea-halb vastandus kehtima ei kipu.

Aga asja päästab kindlapeale de Linti oskus müütide ja muu saadaval oleva infoga süviti tööd teha ja püüd mõista, mis nende märgisüsteemide taga tegelikult peale ilusa muinasjutulise pealispinna leida on. Siit siis erinevus Amberi loojaga. Ja pikk oli see romaan kah, tunnistan, et jätsin need kohad, mis tegevust edasi viivat infot ega eelnevate mõistatuste seletusi ei sisaldanud, lihtsalt vahele.

Teksti loeti eesti keeles

No vat ei hooli, et Sapkowski loo paroodiana on kirjutanud! Peale "Järveemanda" lõppu käesolevat novelli lugedes tekib hoopis painajaliku õudusunenäo tunne. See on nagu Ciri soovunelm, suurem osa tegelasi on romaanide käigus tapetud, mingid kääbikud on sisse toodud (aga Ciri rändab ju maailmades ja ajas, äkki toimub tegevus kohas, kus kääbikuid leidub, kohas, kuhu Jennifer ja Gerald paadiga viidi?).
Teksti loeti vene keeles

Cooki Musta Kaardiväe sari on vaieldamatult üks mu lemmikuid, Sapkowsky sortsi-sarja kõrval. Tuleb ausalt tunnistada, et mulle meeldivad mehised meeskangelased, kes stressisituatsioonides sentimentaalseks ei muuta. Alustades Kaptenist, Elmost (Ilmost?), Leitnandist, Varesest, Konditohtrist...

Cook on loonud suurepärase atmosfääri - realistlikumat laadi solk tänaval, vanalinnad, Kapten kõrgemas kindralite seltskonnas ringi liikumas, tigedate metsavaimude küüsi sattunud kõrtsiseltskond, vastasleeri nõia tapmine talveöisel all-linnatänaval. Kõik kirjeldused on antud mõnusa napi ja teravmeelse leksikaga, muiata saab praktiliselt igal leheküljel. Põhiliselt tuleb see minategelase valikust - kaardiväe arsti nimetavad isegi ta relvavennad irooniliseks, sarkastiliseks. Võmatuna tunduvalt hea on metafooride ja võrdluste valik, mis tõlkest hoolimata pärale jõuab. Alates siis nimemaagiast, kus kiilakat kutsutakse Kahupeaks ja kõige karmimat rühmaülemat Heatahtlikuks. Esimene meeldetulev näide Cooki tegelaskirjeldustest on Kapteni käitumine taktikalisel koosolekul: autor näitab (tugev visuaalne esitus), mis tujus ülemus on, mis tujus ta paistab olevat, kuidas ta end kehakeeles väljendab (silmi pööritab, kaartides tuhnib, ringi liigub) ning seda kõike ühe väikese, paari-kolme-lauselise lõiguga, mis tundlikuma lugeja vägisi naeratama sunnib ja kus`t, oh imet, puudub igasugune info tegelase välimuse kohta. Või siis näiteks pahade hulka kuuluva võluri Muutuja välimuse ja tausta kirjeldus (sau, mis on kunagi olnud reeturlik naine, kole välimus, kõnnak, pilk). Venelaste varasem tõlge (illustreeritud väljaanne) erineb uuemast (kogumik, kus on nii"The Black Company" kui "Shadows Linger") üsna tugevalt (vastavalt näiteks "gvardia"-"otrjad", "Nemoi"-"Moltðun"), kuid sisulisi erinevusi nagu poleks (?).

Musta Kaardiväe taust-tegevustik on äärmiselt tihe. Nii mõnigi fantasy-autor näikse seda peategelaste üle domineerimise kartuses arendada pelgavat, kuid mitte Cook, kes oma lakoonilise stiili tõttu millelegi liiga palju aega-kirjamusta ei raiska ja ikkagi kõik ära öeldud saab. Nõnda saab õigel ajal ja loogiliselt võttes õiges kohas teada, et Kalliskivilinnadest suurimas, Berüllis on kaks poliitilist jõudu - sinised ja punased - ning et sinised on opositsioonis ja punased koalitsioonis. Üle mere edasi liikudes tuleb ilmsiks, et Valitsejanna vastu sõdivat mässajaskonda juhivad tema "äratajate" pettunud järeltulijad, kelle võlurkondlik Ring on palju monoliitsem ja pöörab omavahelistele arveteõiendustele hoopis vähem tähelepanu kui Valitsejanna alluvates kümme pahat võlurit. Lisaks pole tegemist ühe Conani vaid terve armeega (kümned erinevad karakterid), mille ajalugu ulatub läbi sajandite, läbi kohaliku maailma ajaloo.

Üle pika aja läbinisti positiivne arvustus. Oleks mul võimalik rohkem "viisi" laduda, laokski. Igatahes üks hea raamat, mida teist-kolmandatki korda kätte võtta ja talvise pööripäeva ümbruses küünlavalgel lugeda.

Teksti loeti vene keeles

Kui poleks "Neuromancer"-it lugenud, paneks hindeks "viie". Võrreldes triloogia esimese osaga tugev tagasilangus, või on asi selles, et ei lugenud emakeeles. Igavaks kippus minema.

Fragmendid, millest romaan koosneb tunduvad venitatutena, tegelaskujude põhjalik tutvustamine ei muuda ära seda kunstlikku malemängulikku muljet, mis lugemisel tekib. Autoril on muidugi kõik algusest peale läbi mõeldud (Gibson ise oma intervjuus on küll öelnud, et tema ei ole konstruktor, kuid...), ehk on tegemist gibsonliku hoolimatusega lugeja suhtes, mis nüüd uues vormis välja lööb.

Teksti loeti vene keeles

Väga venelik raamat, jutustab revolutsiooni toimumisest imperialistlik-orjanduslikus riigis, peategelaseks aadlineiuke Eliste (transkriptsioon kirillitsast, ingliskeelset varianti ei evi), kes koduvaldustest vanaema juurde õukonda saadetakse - eesmärgiga ta seal edukalt kellegi tähtsa tegelase armukeseks teha. Valik missugudene - kavalere igast mastist, kuninga sigulasteni välja. Aga samal ajal teevad mässajad revolutsiooni.

Kõrvaltegevusliinid on endise NL kodanikele üsna igavad - keskpärane poolharitlasest võimur (lenini-stalini tüüpi käkk), aadellik demorkraat jt. Uue diktatuuri tekkimise taaga liin (revolutsiooniline terror) on süngemaist süngeim, kuid kitšilikult esitet. Muidugi on see terve raamatu stiil: a`la Angelque mässu keerises... Süžeearenduses on autor läinud lihtsamat teed mööda, ei ole otsinud häid metafoore ega tabavaid/teravaid/lummavaid kujundeid - nõiduse kaasamine ei too romaani eliidi hulka, samuti mitte fantasykeskkond. Asi iseenesest on rohkem naistekas.

Teksti loeti vene keeles