Raamat, mis vähemasti mahu poolest on oma intrigeeriva pealkirja vääriline - tegemist on keskmise ENE köite mahus, ca 900 lehekyljelise mammutromaaniga, soliidses mustas köites. Sellisest teosest oleks esmapilgul eeldanud midagi tõsimeelse kryptoloogia-teemalise monograafia laadset. Õnneks osutusid säärased kartused alusetuteks.
Raamatu tegevus on edasi antud terve rea veidrat sorti vahvate tegelaste silme läbi nähtud pildikestena. Umbkaudu pooled neist pildikestest on 40ndatest aastatest, II MS perioodist. Teise poole moodustavad põhiliselt esimeste järeltulijad. Vaatepunkt pendeldabki II MS ja tänapäeva, ning erinevate tegelaskujude vahet. Üks pildike andekam kui teine.
Hoolimata monumentaaksest mahust ei saa ka parima tahtmise juures öelda, et lugemise ajal kordagi igav oleks hakanud. Stephenson sindrinahk kirjutab ikka neetult hästi. Nii peatykk kus kolm jaapanlast põhja lastud transpordilaevalt läbi kottpimeda öö ja haidest kubiseva ookeani naabruses asuva kannibalidega asustatud saare poole ujuvad.. Kui teine peatykk mis kõneleb peaasjalikult sellest kuidas yks tegelastest lihtsalt mööda teed edasi kõmbib ja ymbrust silmitseb - kõik olid enam vähem yhtemoodi andekad.
Kui midagi kritiseerida, siis ehk romaani lõppu, mis jäi võrdlemisi lahtiseks ning tundus olevat pisut kiirustatult kirjutatud. Samas, kui peaksid tõele vastama kuuldused, et Cryptonomiconile on järge oodata, siis võimalik et need lahtised otsad leiavad lahendust tulevikus..
Kokkuvõtteks: Igati vinge raamat. Samas, esmatutvuseks autori loominguga on ta ilmselt pisut.. liiga kopsakas. Nagu siinsed arvustused näitavad, ei meeldi Stephensoni techno-thriller stiil mitte just kõigile lugejatele.