Neal Stephenson

Raamat, mis vähemasti mahu poolest on oma intrigeeriva pealkirja vääriline - tegemist on keskmise ENE köite mahus, ca 900 lehekyljelise mammutromaaniga, soliidses mustas köites. Sellisest teosest oleks esmapilgul eeldanud midagi tõsimeelse kryptoloogia-teemalise monograafia laadset. Õnneks osutusid säärased kartused alusetuteks.

Raamatu tegevus on edasi antud terve rea veidrat sorti vahvate tegelaste silme läbi nähtud pildikestena. Umbkaudu pooled neist pildikestest on 40ndatest aastatest, II MS perioodist. Teise poole moodustavad põhiliselt esimeste järeltulijad. Vaatepunkt pendeldabki II MS ja tänapäeva, ning erinevate tegelaskujude vahet. Üks pildike andekam kui teine.

Hoolimata monumentaaksest mahust ei saa ka parima tahtmise juures öelda, et lugemise ajal kordagi igav oleks hakanud. Stephenson sindrinahk kirjutab ikka neetult hästi. Nii peatykk kus kolm jaapanlast põhja lastud transpordilaevalt läbi kottpimeda öö ja haidest kubiseva ookeani naabruses asuva kannibalidega asustatud saare poole ujuvad.. Kui teine peatykk mis kõneleb peaasjalikult sellest kuidas yks tegelastest lihtsalt mööda teed edasi kõmbib ja ymbrust silmitseb - kõik olid enam vähem yhtemoodi andekad.

Kui midagi kritiseerida, siis ehk romaani lõppu, mis jäi võrdlemisi lahtiseks ning tundus olevat pisut kiirustatult kirjutatud. Samas, kui peaksid tõele vastama kuuldused, et Cryptonomiconile on järge oodata, siis võimalik et need lahtised otsad leiavad lahendust tulevikus..

Kokkuvõtteks: Igati vinge raamat. Samas, esmatutvuseks autori loominguga on ta ilmselt pisut.. liiga kopsakas. Nagu siinsed arvustused näitavad, ei meeldi Stephensoni techno-thriller stiil mitte just kõigile lugejatele.

Hakkasin lugema ning esimesed ~200 lehekülge olid igavad ning ma imestasin kogu aeg, mida nad sellest raamatust nii väga kiidavad. Hambad ristis lugesin edasi ja peab tõele näkku vaatama, ei kahetse. Oli väärt. Eriti siis, kui kogu jutt hakkas seoseid tekitama, tekkisid võimalikud ennustused, kes, kuidas ja miks on omavahel seotud. See oligi parim osa ning kogu selle eest oleks võinud kerge käe ning südamega kõige kõrgema hinde ära panna. Crypto ja matemaatika olid – kuidas seda öelda? – väga nauditavad. Aga...

Lõpus hakkab sisse tulema mingisugune veider sõbralik-dotseeriv toon, tegelased hakkavad üha rohkem hüpiknukkudena käituma, nad on ette ära määratud ning meeldivaid üllatusi tekst enam ei paku (umbes viimased 200 lk.). Pigem vastupidi – paar stseeni käisid mulle oma standardsuses närvidele. Aga eks elu ongi selline (mida siiski ei pea meile ju kogu aeg meenutatama, eksole?) See Crypto... on esimene minu loetud raamat Stephensonilt ning ma ei tea, kuidas tal tavaks on, aga selle ainukese veidigi esile kerkiva naistegelase portree on ka veidi napakas. Andke mulle andeks. Ei uskunud ja ei meeldinud eriti. Pigem meenutas see fantasysaagade ettekujutust positiivsest naistegelasest. Aga see selleks, lõpuks _võis_ see olla isegi niimoodi mõeldud. Sõnakasutus oli tihtipeale tuim ning situatsioonile mittevastav. Aga see väga ei häirinud. Oeh.

Lõppjäreldus on, et soovitan tingimata lugeda, kuigi vahel peab võitlema sellega, et on igav, ja vahel sellega, et ei saa normaalselt magada, sest on liiga huvitav. Neli.

kahetsust tekitas vaid asjaolu, et sellist raamatut polnud siis olemas, kui ma matemaatikat õppisin - sest nagu nüüd selgus, on siiski täiesti võimalik rääkida näiteks 1930 aastate matemaatika põhiprobleemidest arusaadavalt ja peaaegu ilma valemiteta. igasugustele bioloogilistele nippidele rajatud sf jätab mind suht külmaks, aga matemaatika ja algelised suurarvutid mõjusid südantsoojendavalt :)

on suht teisejärguline küsimus, kui palju on romaanis ulmet. autor on lisanud gloobusele kaks saarekest, kindral mcarthur tegutseb ja ilmub pigem maagilisele realismile omasel moel ning üks tegelane osutub pärast ametlikult surnuks kuulutamist mõne aja pärast siiski jälle elus olevaks - aga see lisab lihtsalt hüpoteesi tema mittemaisest päritolust... ütleme - autor ei ole lasknud reaalsusel oma teose kulgu häirida.

stephensonile omastest teemadest on jälle pisut juttu religiooni häkkimisest. meeldiv oli aga tõdeda, et "zodiacis" positiivsena kujutatud ökoterroristist on autori maailmavaate küpsedes saanud negatiivne, ohtlik ja pisut naeruväärne tegelane.

nagu eelkirjutajad märkinud, koosneb romaan erinevate tegelaste omavahel seotud arengulugudest. läbivaks teemaks paljude tegelaste jaoks on - mida teha siis, kui on võimalik valida. kui tõepoolest kõik teed on lahti - sest juba pool tonni kulda võimaldab üsna paljut, rääkimata siis mitmekümnest autokoormast. kenaks kontranäiteks on kõrvaltegelane, tööga jõukaks saanud häkker. tahtis voodis pikutades lennukit vaadata - ja lasi endale ehitada sobiliku maja, kuhu sai avariilise 747 lakke riputada. peategelaste ambitsioonid on õnneks mitmekülgsemad. üldiselt jääb kõlama, et tuleb hästi oma tööd teha ja kui aega üle jääb, siis ka inimkonna käekäigule kaasa aidata. kummaline küll, aga 900 lk järel ei kõla see üldse pateetiliselt.

jah, ja muidugi see suurepärane ning tähendusterohke tsitaat: gxnn bhldh sqrd m!

üks neist raamatutest, mille otsasaamisest on kahju ja siis tahaks nagu uuesti otsast alata. või siis peaks hankima "quicksilveri" ja tutvuma tegelaste kaugete esivanematega.

Minu esmatutvus Stephensoni loominguga ja alguses pidin pisut pettuma. Eelreklaami põhjal ootasin sellest raamatust üht raju küberpunki (umbes nagu "Snow Crash""), kuid osutus see hoopis väga heaks techno-thriller-iks, kus ulmet väga vähe, või üldsegi puudub.

Kuigi raamat algab väga aeglaste tuuridega ja saavutab täistuurid alles pärast paarisadat lehekülge, on lugemine algusest peale nauding. Raamatus vahelduvad kiiremad, tänapäeval toimuva sündmustikuga lõigud aeglasemate, Teise Maailmasõja ajal toimuvate lõikudega.

Selline tempomuutus on igati hea, muidu oleks raamatu tempo lugejal kindlasti üle pea tõusnud ning järg käest ära libisenud. Samuti on minu arvates need Teise Maailmasõja aegsed lõigud ühed raamatu parimad ja ainuüksi nende eest saaks see raamat viie. Kuid ka kõik muu on viie vääriline.

Lõpp küll tundus natuke kiirustatud ja ma oleksin hoopis midagi muud oodanud, kuid see ei muuda eriti üldpilti. Mis on väga hea. Soovitan!