Clarke`i esimesena ära müüdud, kuid teisena trükivalgust näinud lugu mõjub praegu üsna algajalikuna.Galaktikas ringilaiutav erinevate rasside ühendtsivilisatsioon saabub maale paar tundi enne päikesesüsteemi olematusesse haihtumist (päike on kohe noovaks muutumas). Eesmärgiks mõne maa elaniku ära päästmine. Koha peal aga selgub, et inimestest pole maal ei kippu ega kõppu.Tegelastel on mõningaid probleeme, kuidtelesaatjate antennide suuna järgi tuvastatakse lõpuks maa hüljanud inimeste algelise kosmoselaevastiku asukoht. Umbes sellel kohal jutt lõpebki.Seda saadab pidev ohkimine kui kiiresti arenev, tubli ja söakas see inimtsivilisatsioon ikka on. Hilispulp.

Teksti loeti inglise keeles

Jüri Kallas

20.01.1999, kell 21:41

Selle jutuga tõmbas Clarke oma isikule esmakordselt laiade ulmemasside tähelepanu... esimesena müüdud jutt (mis miskipärast alles teisena ilmus), pani fännid kohe noorest autorist kõnelema. Loomulik kah, jutt ilmus siiski zhanri juhtivas ajakirjas.

Mingi Galaktikaföderatsiooni laev avastab, et mingi süsteemi tähest saab noova, aga üsna hiljuti (kosmilises mõistes) on avastatud, et kolmandal planeedil on mõistusega elu... kolmas planeet on muidugi Maa. Eks siis supertsivilisatsioonide esindajad püüavad leida maalasi... aga ei leia!

Jutul on üks (aga oluline) puudus... see jutt on tuimavõitu ning kipub ununema. Teadsin kogu aeg, et olen seda lugenud... aga korduslugemiseni ei olnud miskit meeles. Põhiliselt saab lugu nelja just selle viimase lehekülje tõttu... oli ikka uhke ja soe tunne küll, kui lugesin seda maalaste laevastiku kirjeldust... paneks viiegi, aga need eelnevad leheküljed olid ikka pisut tüütuvõitu.

Tegelikult on see hästi tüüpiline John W. Campell, Jr.-i ideoloogiale vastav jutt. Gordon R. Dickson (ja ka mitmed teised) on meenutanud, et Campbell suisa nõudis, et «Astoundingu» lugudes peavad maalased võitma ja kõigist tsivilisatsioonidest vägevamad olema.

Teksti loeti vene ja inglise keeles

Kristjan Sander

19.08.1999, kell 00:48

Algajalik lugu jah. Huvitav, et Clarke "Reach for tomorrow" eessõnas mainib, et mõned isikud peavad seda ta kõige paremaks jutuks (seda siis 1956. aasta seisuga). Kindlati pole see ka tollase Clarke`i kõige parem jutt ning üleüldse midagi, mille üle võiks uhkust tunda. Maalastele oodi laulmine ei kõlvanud kah kuhugi.

Ausalt öeldes paneks ma selle loo meeleldi paari I. Hargla esimese asjalikuma ilmunud jutuga "Gondvana lapsed" - mõlemas on mingi iva olemas, aga tulemus om lapsikuvõitu. Kui esimesi lugusid vaadata, on meil siis nüüd oma eesti Clarke olemas... :o)

Teksti loeti eesti keeles

Eilish

27.11.2004, kell 19:09

Eelpoolkommenteerijad on loo sisu juba enam-vähem ära jutustanud, nii et sinna ma midagi ei lisaks. Minu meelest jäi see lugu pisut poolikuks - oleksin tahtnud justkui "lõpuni lugeda". Lool oli aga oma intrigeeriv point - tõsi on see, et inimkonna areng on viimastel sajanditel toimunud kosmilise kiirusega ning selle asemel, et peatuda, kogub ta vaid kiirust juurde.Ometi jääb siingi minu armastus Clarke`i piiramatu fantaasia juurde. Ei oleks vist midagi, millest Clarke kirjtada ei saaks. Ja kui keegi peaks kunagi nurisema, et sci-fis on kõik ideed ära kasutatud, siis paljuski saaks selles "süüdistada" Clarke`i :)

Teksti loeti inglise keeles