Kasutajainfo

Isaac Asimov

2.01.1920-6.04.1992

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Isaac Asimov ·

Prelude to Foundation

(romaan aastast 1988)

eesti keeles: «Enne Asumit»
Tallinn «Eesti Raamat» 2004

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
1
7
6
2
0
Keskmine hinne
3.438
Arvustused (16)

Kronoloogiliselt Asumi saaga esimene teos. Provintsinolk Hari Seldon on tuletanud erilise matemaatika, millega saab modelleerida hulkade käitumist ajas ja saabub Trantorile imperaatori vastuvõtule. Tore on. Esialgu ei oska Seldon oma leiutisega midagi mõistlikku peale hakata, kuid sellest hoolimata kistakse ta sündmuste keerisesse ja tema elu satub pidevasse ohtu.
Seldoni peamiseks probleemiks raamatu vältel oleks nagu oma matemaatilisele aparatuurile adekvaatse ja sobiva mudeli piiritlemine (kogu impeerium on selleks ilmselgelt liialt tohutu), kuid lahenduskäik jääb erinevate Trantoril pesitsevate inimkultuuride kirjeldamisele kulunud sõnavahu varju.
Lugesin raamatut hetkel, kui olin erialaselt samasuguse mudeli probleemi ees ja fakt, et teadlasest kirjanik on köitva sci-fi asemel kirjutanud odava kosmoseooperi, oli suureks pettumuseks. Häirib raamatu robustne struktuur ja vastassugupoolte suhete koolipoisilik kujutamine. Ainsa olulise plussina nimetaks siin peatükkide avamist väljavõtetega Galaktika Entsüklopeediast, sarnaselt vanale heale Asumi triloogiale.
Analoogiliselt teiste 80ndail kirjutatud Asimovi romaanidega on lõpplahendus kunstlik ja raamatu dünaamikat mitte arvestav. Kirjanikust on saanud kirjutamisrobot.
Teksti loeti inglise keeles

No tehke, mis tahate, aga kuidagi ei moodusta korralikku tervikut see raamat. Ei tervikut iseendas ega ka sarja ühe osana. Tegevus on muidu täitsa hea, aga pisut häirib see pidev inimestega manipuleerimine, seda isegi Hari Seldoniga, keda klassikalise triloogia põhjal ikka suurmeheks ja geeniuseks sai arvatud. Tegelikult sai see raamat nelja ainult seetõttu, et ma Asimovi fänn olen muidu, kui keegi teine oleks kirjutanud, siis oleksin kolmevarianti kaalunud.
Teksti loeti inglise keeles

"Asumi" sari ei hiilga just eriti karakteritekujutuse poolest ning iseäranis Seldon on vahetevahel eriti ebaõnnestunud. Tegemist paistab kohati olema superinimesega, kes valdab vabalt nii kõrgemat matemaatikat kui võitluskunsti ning kel peale kõige muu on veel häbematult hea õnn. Antud teoses ületab teadusliku probleemi lahendamise kergus ning loomulikkus, millega mõistatused hargnevad juba igasuguse heade kommete piiri.

Teiseks on romaan järjekordne näide Asimovit elu lõpupoolel tabanud oma loomingu "ühtehaaramise" ning "unifitseerimise" maaniast -- ta näib justkui kartvat iga lahendust, mis kuidagi ei sobi asimovlikku universumisse, millegipärast ei meeldi talle olla mitme paralleelselt eksisteeriva universumi isa, nagu seda on paljud teised tippkirjanikud. Ses osas võiks tõmmata kauge paralleeli Balzaciga, kes muidugi oli tunduvalt kaugemaleminev selles taotluses. Antud teoses ilmneb see robotite sissetoomises, mis minu arust ei sobi "Asumi" sarja põhimõtteliselt, kuna sarja esimesenakirjutatud raamatutest kumab väga selgelt läbi juhtmõte, et inimkond on tegelikult ainus tegur, mis iseenda saatust määrab -- psühhoajalooline ettemääratus jätab näiteks loodusõnnetustest põhjustatud hälvetele väga vähe ruumi.

Teose suureks plusspunktiks tuleb aga lugeda Trantorit -- Galaktika Impeeriumi suurejoonelise pealinna kirjeldamine on Asimovil tõesti hästi õnnestunud.

20.06.2006: Hinne alandatud "neljalt" "kolmele". Nimelt hakkasin mõtlema paralleeli peale "Asumi ja Maaga". "Asum ja Maa" on tõeliselt vilets üllitis, sisuliselt kosmiline turmismivoldik, milles suur osa auru kulub erinevate maailmade kujutamisele, kuhu reisiseltskond satub. Noh, umbes nagu "80 päevaga ümber maailma". Iseenesest polekski sest midagi, aga romaani põhiliin kipub niimoodi kaduma minema. Käesolev teos tegelikult kordab sama ülesehitust, ainult et ühe planeedi piires. "Eelmäng Asumile" on küll veidike parem kui "Asum ja Maa", aga skeemi ennast, sihitut tõmblemist kaunite vaadete nimel, pean ikkagi laiduväärseks.

Teksti loeti inglise keeles

Venis ja venis. Tunduvalt parem oleks olnud kui lugu veidi lühem oleks olnud. A vahest sõltus honorar sõnade rohkusest või oli viga tõlkes. Igastahes oli "Asum" parem lugeda. Kas tasus roboteid ja asumit kokku siduda, ei tea. Ootasin Asimovilt veildi enamat.
Teksti loeti vene keeles

Sisuliselt esimene osa, aga lugeda seda esimesena ei soovita. Liiga palju ütleb ära asjade kohta, mida alles tahaks avastada. Ilmumise järjekorras on palju põnevam.

Köitis supermeheks saamise lugu (läbi naiselemendi, mis to`st, et naine robot). Robotid on Asimovil läbivalt inimkonna toimemehhanismide hoidjatena tegevuses ja nende sissetoomine psühhoajaloo sünni juurde ei ole loomuvastane. Pigem tekib rõõmus äratundmisefekt. Muidugi on Asimovi Universumis see saatuslik viga, et autor on üldistusvõime andnud ainult ühele tegelasele mustmiljonist. See on sama ebaloogiline käivitav fakt kui kotkaste appi kutsumata jätmine Tolkini suursarjas. Umbes nii: miljarditel inimestel võib ju lambike süttida, aga ainult Seldonil aitasid robotid asja käima panna. Muidugi jääb alati võimalus, et ülejäänutel oli universumi pärast südant valutada kama kaks. Aga selleks ju kirjandus ongi, et fantaseerida.

Teksti loeti vene keeles

Oleks "4"-ja pannud, kuid robootikaseaduste heietamise eest saab "3". Muidu oli aga mõnus lugemine
Vaidleks veidi ühele eelpool arvutajale vastu: Trantori kirjeldamine oli halb. Ei kattunud kuidagi minu ettekujutusega "impeeriumi südame ja tugisamba" kohta.
Teksti loeti eesti keeles

Enamik raamatust oli hea. Pinge oli üles kruvitud ja Trantoril seiklemine põnev, välja arvatud Mycogeni tüütu kirjeldus. Kui aga selgus, et kõik oli vaid õppeotstarbel lavastatud farss, muutus asi mõttetuks. Lõpuks selgus, et kaks tähtsat tegelast on robotid, mis muutis asja jaburalt paranoliseks. Äkki oli ka Seldon ise robot, ilma, et ta seda teadnud oleks? Võta kinni. Hea, et seekord ilma Gaiata hakkama sai.
Teksti loeti eesti keeles

Asumi sarja keskpärane raamat (Asum ja Maa suutsin suurte pingutustega läbi närida - see on veel hullem, Asum aga üks lemmikteostest üldse). Mis raamatu juures häiris oli selle mitteusutavus näiteks see, et impeeriumit juhitakse planeedilt, mis ei saa enda juhtimisegagi hakkama - 800 tsooniks jaotatud üksteisest eraldatud tsoonikesega planeet on 25 miljoni maailma võimukese? Ja sisse on toodud totrad naisõigusluse, rassi- ja klassivahede probleemid. Raamat on sellega mõttetult paksuks ja ebakonkreetseks muudetud. Ja oletades tõesti et ka tulevikuühiskonnas on eelpooltoodud mured suurteks probleemideks, siis vähemalt Asumi hilisemates juttudes on need omased eelkõige mandunud ja impeeriumist eraldunud maailmadele mitte impeeriumi võimukeskusele, mida hiljem on bigem kujutatud tohutu bürokraatiamasinavärgina.
Teksti loeti eesti keeles

Juba 16. lehekyljeks olin otsustanud, et tõlge on silmapaistvalt... hale. Edasine mu arvamust ei parandanud. Mind kui toimetajat lõbustab kurb tõsiasi, et aeg-ajalt võib originaali mõtet vaid ähmaselt aimata - selleks ei piisa lihtsalt halvast tõlkijast, see on juba saavutus.

Raamatut ennast hinnata on sellises olukorras kaunikesti raske. Eks ta veidi punnitatud ole ja armastusest pole Asimov kunagi eriti midagi teadnud. Psyhhoajalugu võib paljugi välja kanda, kuid siin on selle uudsus juba ammu kadunud ja kadunukese seljas ratsutamine pole kuigi ilus vaatepilt. Osalt on kesises muljes muidugi syydi tõlge, ent yhe lõigu piires sujuvalt vaatepunkti vahetamine, nii et selle kandja muutub juba arusaamatuks, on siiski Asimovi bläkk. Lugesin seda kord yrgammu ka vene keeles, aga kas ta juba siis nii vilets oli, ei mäleta.

(Jätke Jaanus Õunpuu nimi endale meelde. Ärge teda tööle võtke. Ärge talle raha laenake. Ärge talle tere öelge. Las sureb kurva ja hyljatuna, nii nagu tema Asimovi hylgas.)

Teksti loeti eesti keeles

Peale ühe teise kirjaniku tetraloogia lõpetamist tundus Asumi saagaga otsast alustamine ja eriti sarja esimene osa meeldivalt kerge lugemisena. :)

Eriti lahe oli questi episood, kus ajaloolane Dors Venabili võitleb mängleva kergusega kümne mustlasest noakangelasega ja Raych teda sõna otseses mõttes suu lahti imetleb. Väga värvikalt ja kaasakiskuvalt kirja pandud!

Hindeks panen "nelja" sellepärast, et teoses polnud ühtegi põrutavat ideed - eelmistest (või järgmistest) "Asumitest" oli suht selge, millega asi lõppeb (või algab :)).
Erinevalt paljudest kaasarvustajatest ei arva ma, et robotite sissetoomine Asumi sarja kuidagi lahjendanud oleks. Soovitan lugeda saaga viimaseid osi, mis selles suhtes vägagi põhjalikult argumenteeritud selgitusi annavad.

Arvustuse alguse juurde veelkord tagasi tulles - tekkis kahtlus, kas mitte too nimetatud kirjanik üht-teist Asimovilt maha ei viksinud... Näiteks "õhkija" ja "surmasaua" tööpõhimõtted on kahtlaselt sarnased, samuti võib mingeid paralleele tõmmata Galaktikaimpeeriumi ja Inimkonna Hegemoonia vahele. Samas on üsna loomulik, et suured kirjanikud üksteist mõjutavad.

Teksti loeti eesti keeles

Lugu oli hea, sai päris mõnuga lugeda. Kaks asja millest oli veidi kahju, et oli nii ja mitte teisiti:

1. Ilma asjata oli Hari nii hea kismamees, see võttis ära igasugu kartuse et talle võidaks viga teha. Ja põnevus langes selle võrra.

2. Psühhoajaloo sünni koha pealt jäi lugu veidi lahjaks. Oleks tahtnud veidi enam mehe n.ö loomingulisi kannatusi ja pingutusi aduda nii psühho kui ajaloo vallas. Seetõttu ka neli.

Järgneb spoiler, ettevaatust. Robotid olid üllatav ja isegi kergelt ebameeldivalt üllatav lõpplahendus - neid ei olnud ju loo seisukohalt tegelikult eriti vaja. Jäin mõtlema, et milleks üldse ja kuidas on võimalik psühhoajalugu kui miljonid robotid aitavad ja suunavad masinavärki. Ei tea. Teisest küljest - äkki vaid siis ongi võimalik kui robotid aitavad.

Teksti loeti eesti keeles

See pole just eriti silmapaistev lisandus "Asumi" sarjale, kuid ta kirjeldab üht peatükki tolles laiahaardelises inimkonna ja inimlikkuse loos ning seejuures piisavalt hästi, et Asimovil on õnnestunud vältida oma margi täistegemist.
 
Kurb on eestikeelse väljaande juures tõsiasi, et – nagu ka keegi eelarvustajatest liigagi isiklikuks minnes märkinud on – tõlge on tõepoolest kehv, kusjuures ma ei ole selles osas väga nõudlik lugeja ja harva tuleb ette, et ma selle pärast nuriseksin. Palju sagedasem on imetlus ja austus tõlkija vastu, kui raamatus mõnda eriti hästi voogavat lauset loen. Vigu on palju, alustades näiteks sellest, et seal, kus ilmselgelt on jutt hologrammist, kasutab tõlkija järjepidevalt sõna holograaf. Veel rohkem on kahju sellest, et kardetavasti annab Eesti Raamat koos ülejäänud sarja raamatute uustrükkidega ka kõnealuse teose välja samas tõlkes. Raamatut ennast veel väljas ei ole, aga tõlkija nimeks on igatahes märgitud sama nimi, mis juures eelnevalgi tõlkel. Loodetavasti vähemalt kohendatakse viletsat tõlget enne taaskordset väljaandmist.
Teksti loeti eesti keeles
x
Tormi Ariva
2000
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Lugu algab sellega, et üks pereisa peab vastust andma selle eest, kuidas ta peaaegu autoga keset lastesumma põrutas. Tegemist on lihtsa ja mitte eriti taibuka inimesega, kes armastab kiirust ületada – tüüpiline liiklushuligaan. Mehelt tahetakse juhtimisõigust ära võtta, aga ilma selleta ei saa ju peret ülal pidada. Alternatiiviks on paralleelmaailma (või õieti teisele planeedile) siirdumine. Nii tehaksegi ja kuna mehel on kõrini liikluspiirangutest, siis valitakse selline, kus neid pole. Küll aga on liiklejatel õigus üksteist viletsa juhtimise eest duellile kutsuda. Duelle aga peetakse suurel areenil kiirete sõidukite seljas ja põhirelvadeks on piitsad...
 
Kogu seda küllaltki köitvat lugu jutustatakse (päevikuvormis) perepoja silme läbi ning see leiab aset 1987. aasta lõpus. Seejuures on eriliseks saavutuseks keelekasutus, mida ühest küljest on vürtsitatud ohtrate (tuleviku)slängisõnadega ning teisalt läbivad reljeefse joonena kõiksugu autosõiduga seotud metafoorsed väljendid. Tulemus on kohati pea loetamatu (või vähemasti raskesti mõistetav), aga samas omamoodi lummav.
Teksti loeti inglise keeles

Üpris leidlik ja samas paeluv lugu, mis muuhulgas ennustab ajakirjanduse tulevikku. Revolutsionäär Benny Cemoli kultuse ja vallutuste väljamängimine mulle väga meeldis. Ometi jäi lõpus nagu midagi puudu. Ehk on asi lihtsalt selles, et ma pole nii suur vandenõuteooriate fänn nagu autor ise.
Teksti loeti inglise keeles

Ühes Ameerika külas (mille nime võiks tõlkida Pajusaluks) maandub külaline kosmosest. Kohe on aru saada, et külaline on arukas ja rahumeelne ning juba hakatakse tegema ettevalmistusi, et teda kombekohaselt vastu võtta (ja oma külakest promoda). Tulnukas vajab vaid veidi aega, et oma enne rahva ette astumist tõlkeaparaat töökorda seada. Kuid vaevalt jõuab tulnukas suu lahti teha, kui üks kogukas mees saali sisse jalutab ja ta lihtsalt maha laseb. Tuleb välja, et tegemist on kohaliku kahjuritõrjujaga, too aga väidab, tegi vaid oma tööd. Juriidiliselt pole tõepoolest tegemist mõrvaga. Kutsutakse kokku külanõukogu.
 
See on vaimukas ja üsna ootamatu kuluga jutt, puudu jääb vaid usutavusest.
Teksti loeti eesti keeles

Tegemist on ühega enam-vähem regulaarselt ilmunud sariantoloogiatest, mille sisuks olnud jutud nopiti välja ajakirja Galaxy veergudel avaldatute hulgast. Käesoleval juhul oli noppijaks siis Frederik Pohl. Ei tea, kas olid jutud, mille hulgast valida, suhteliselt nõrgad või erines valija maitse minu omast arvestataval määral, aga kogumik jättis üsna kehva mulje. Oli paar paremat lugu, aga mitte midagi jalustrabavat.
 
Ometi moodustas antoloogia terviku, (paljude) lugude ühise joone tähendas koostaja üles sissejuhatuses. Neid seob nimelt kaasaegse ühiskonna (enamasti muretetekitavate) nähtuste võimendatud-edasiarenenud kujul (düstoopilisevõitu) tulevikku üle kandmine, mis peaks tulemuseks andma teatava satiiri. Taoliste juttude kirjeldamiseks oli võetud kasutusele termin comic inferno ning seda nime kannab ka  kogumiku esimene lugu Brian Aldissi sulest. Tegelikult on sellist lähenemist tunda üllatavalt paljudes antoloogia palades ja see loobki terviku tunde.
 
Paremad olid minu hinnangul Elliotti, Laumeri, Westi ja Dicki üllitised, neis käsitleti vastavalt liiklushuligaanlust, ootamatu pöörde võtnud esimest kontakti, turisminduse varjupoolt ning olukorda külma sõja järgselt rusudes Maal. Külm sõda käis muuseas ajastule omaselt läbi päris mitmest jutust.
 
P. S. Mina lugesin Londonis välja antud varianti (1968) ja selle järgi seadsin paika ka sisukorra.
Teksti loeti inglise keeles

Hoogne lugu ühest "inimesest rahva seast". Meenutas mulle, et Sheckley on suurepärane kirjanik. Vaimukas ja vahe. Nüüdsama välgatas, et võibolla oleks hea tänapäeval paralleeli tõmmata "Näljamängudega", mingis mõttes on põhiidee väga sarnane.
Teksti loeti eesti keeles

1974. aastal ilmus ajakirjas Noorus vist igas numbris ulmesisuga väljarebitav jutulisa, mille koostas ja milles ilmuvad lood tõlkis Matti Vaga. Lugesin just augustinumbrist Sheckley jutu "Preemia riski eest" lõppu ning nägin, et sellele järgnes too Muslini ja Zubkovi üllitis. Otsustasin ka selle läbi lugeda. Hea mõte!
 
Jutt "See habras, habras, habras maailm" demonstreerib, milleni tarbimisühiskond inimesed õieti viia võib. Autorid näitavad lugejale maailma, kus miski ei pea kaua vastu, riided lagunevad peale päevajagu kandmist, prillid tuhmuvad, lõhnaõli hakkab varsti pärast soetamist hirmsal kombel lehkama jne... Kuid on mõned inimesed, kelles pidev iha tarbida väärtusetud kraami veel tekitab tülgastust, kes meenutavad heldimusega päris asju. Peategelane Ken Price on üks neist.
 
Ma ei soovi väita, et 45 aastat oleks pikk ooteaeg arvustuse jaoks. Aga ma olen mõnevõrra üllatunud, et keegi pole sellest jutust siin varem kirjutanud, sest tegemist on võrratu looga. Ma ei tea, kas on juhuslik, et see ilmus vahetult peale Sheckley oma, aga mõlemad olid sarnases võtmes ja mõlemad omal moel suurepärased. Kummardus Matti Vagale valiku eest. Muuseas on kõnealune teos ka digiteeritud kujul ETERAst leitav.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu räägib sellest kuidas üpris kaugel tulevikus – aastal 2161 – "taaselustatakse" Ameerikas moodsa tehnoloogia abil helilooja Richard Strauss. Ta on küll uues kehas, aga tema surmaeelne mälu ja mõttemaailm on säilinud. Või nii enam-vähem. Uue maailmaga kohanemine on muidugi keeruline, pea tundmatuseni on muutunud ka muusika, kuid Straussil soodustatakse loominguga tegelemist ja ühel hetkel otsustab ta kirjutada ooperi...
 
Miskipärast ei läinud tollel jutul korda mind köita. Kas oli asi liiga tugevalt klassikalises muusikas kinni olevas temaatikas või minu maailmapildi ühtimatus sellega, mida minu arvates autor teosega öelda oli tahtnud... Ühtlasi puuduvad mul sügavamad teadmised Straussi isikust ja ka huvi tema vastu. Samas Sever Gansovski lugu "Vincent van Gogh" meeldis mulle väga, ehkki too maalikunstnik pole minu iidol.
Teksti loeti eesti keeles

Jabur-groteskne jutustus lihtsameelsest noormehest Candidest ja tema seiklustest, mis viivad ta väga erinevatesse maailma paikadesse. Raamatus olid oma helgemad hetked ja tõeterad, aga lõppkokkuvõttes oli absurdsust minu jaoks liiga üle võlli keeratud ning lugu seetõttu igasuguse usutavuse ja suure osa nauditavusest kaotanud.
Teksti loeti eesti keeles

Üpris tabav satiir, mis sobis hästi minu huumorimeelega ja – mis seal siis salata – ka maailmavaatega. Ega protoulme puhul muidugi ei ole tõsiteaduslikkust – ehkki toda siin vist taodeldud polnudki – otsida mõtet, aga selle jutustuse sõnumist kantuna võiks arvata, et vahest tundub paarisaja aasta pärast meie tänapäevane teaduslik paradigma naljakas.
Lisanduseks eelarvustajate kommentaaridele on lugu eesti keeles välja antud vähemalt kolmel korral ja kahes erinevas tõlkes (1936, 1979 & 1996). Minu jaoks jättis 1996. aasta väljaandes "Mikromegas" aga hoopis "Kohtlase" varju. Samas Juri Lotmani essee oli väga huvitav lugemine.
Teksti loeti eesti keeles

Kuigi pean Conan Doyle'ist väga lugu, oleks see jutuke vast kirjutamata võinud jääda. Tuleb vaid tänulik olla, et Sherlock Holmes oli skeptik ning mitte harras pseudoteaduste uurija.
Teksti loeti eesti keeles

Veider lugu hüperintrovertsest mehest, kes ükskord öösel koju minnes on tunnistajaks sellele, kuidas tema armas mööbel (vist kogu maja sisustus) uksest välja kõnnib ja öhe kaob. Parasjagu huvitav lugu, samuti peategelane, kes muuseas on väga paranoiline, kuid mingit sügavamat sisu või puänti justkui polegi.
 
"Kes teab?" paistab olevat Maupassanti viimane jutt ning kirjanik ise muutus elu lõpupoole aina sarnasemaks loo peategelasega, kes, nagu ta isegi, lõpetas hullumajas.
Teksti loeti eesti keeles

"Vaimude maja" on üpris põnev lugu ühest kummitavast majast Londonis, selle uurimisest ja aeglaselt lahtirulluvast süngest ajaloost. Kirjatükk on saavutanud mõneti kultusliku staatuse kummituslugude hulgas, eriti kiidetakse kirjaniku head kõheda õhkkonna loomise oskust. Kahjuks on autor olnud huvitatud – mis selle aja õuduskirjanike hulgas vististi üsna levinud oli – pseudoteadustest ja kogu lugu püüab ta ratsionaliseerida animaalse magnetismi vaatevinklist, mis mulle pisut vastukarva on. Loo mõned tahud jäävad mulle natuke segaseks, aga see ei pruugi olla autori probleem.
Teksti loeti eesti keeles

See ei ole minu hinnangul just kõige paremini välja kukkunud antoloogiake, ükski lugu ei tekitanud minus jäägitut poolehoidu. Esimene lugu (Bulwer-Lyttoni oma) oli vast kõige huvitavam, aga teised tundusid küllaltki ebavajalikud ning keskpärased. Kõiki lugusid ühendas sünge õhkkond, aga tervikuna ei ole kogumik midagi erilist.
 
Mind üllatas, et kõik jutustused polnudki Aaviku enda tõlgitud, ta oli vaid viimase pala kaastõlkijaks märgitud. Tore on raamatukese juures see, et lõpus on natuke taustateavet ka autorite kohta, mida – ma kujutan ette – tollal mitte kõige lihtsam ei olnud välja kaevata.
Teksti loeti eesti keeles

Sarnaselt eelmise mahuka "Asumi" eelloo köitega, jätab ka "Edasi, Asum" mõneti ebavajaliku mulje. Liiga palju on minu jaoks siin olukordi, kus tohutus impeeriumis on ainult käputäis inimesi, kellest kõik sõltub (ja kes kõik üksteist tunnevad või on omavahel koguni suguluses). Otsad viiakse kokku ja nukravõitu lõpul on oma võlu, aga sellegipoolest pole lugu midagi erilist. Ometi meeldib mulle inimkonnaga läbi aja kaasarändava R. Daneel Olivawi motiiv.
 
Naljakas on eestikeelse väljaande puhul see, et kui eelmise raamatu tõlge oli väga kehv, on vahepeal tehtud oluline vangerdus ja viletsa tõlke asemel on lugejad teise tõlkija käe läbi saanud korraliku, ent asjatundmatu tõlke: mitmed väljendid on tõlgitud teisti kui esialgse triloogia tõlgetes ja mõned asjad on suisa tõlkimata jäänud.
Teksti loeti eesti keeles

Selline muhe lühike jutuke. Kõnnib mees metsas, muremõtted peas, ja ühtäkki jookseb tema juurde karihiir, kes püüab nirgi küüsist pääseda. Kõik ei ole siiski päris nii nagu alguses paistab...
 
Jutt on (minu teada) autori (seni) ainus eesti keeles ilmunud ulmepala, siin-seal on avaldamist leidnud paar krimi või põnevuslugu. Minus tekitas see Arthur Porgese vastu igatahes huvi. Jaan Kaplinski tõlge on hea, ainult pealkirja tähendusest ei õnnestu mul siiamaani päriselt aru saada.
Teksti loeti eesti keeles

Kui ma raamatuga alustasin, kippus vägisi tekkima mulje, et autor suhtub elusse ja (Ameerika) ühiskonda väga küüniliselt, üksteise järel kirjeldati erinevaid ebameeldivaid, valelikke ja ahneid tõpraid. Üsna kiiresti aga muutus romaan oma grotesksuset hoolimata huvitavaks, koguni põnevaks. Mulle väga meeldis romaani killustatud ülesehitus, kuigi paistab, et see on miskipärast põhiline põhjus, miks teos paljudele lugejatele vastukarva on. Omaette tunnustamist väärib autori laiaulatuslik uurimistöö ning tõik, et osa romaanist on tõsiselt vaimukas (nt. papagoi repliigid ja Gandler-Kreukheimi sündroomi avastamine).
 
Loodetavasti on raamatu kirjutamise ajast seadlusandlus paremaks muutunud ja teadusringkondades sedasorti valskuseid vähem.
Teksti loeti eesti keeles

"Nooruse" 1983. aasta novembrinumbris trükiti ära kolm II üleliiduliselt noorte ulmekirjanike seminarilt pärit juttu. Kaks esimest, "Puu" ja "Talvik", mulle erilist muljet ei jätnud, Vitali Babenko "Külmik" seevastu oli oma absurdihuumori ja omamoodi helgusega mulle vägagi meeltmööda. Jutuke tekitas autori vastu huvi, seda enam, et üks eelarvustajatest on öelnud, et Babenko kontos on veel tunduvalt paremaid lugusid.
Teksti loeti eesti keeles

Loo idee mulle meeldis. Autorile omaselt oli lastud kujutlusvõimel lennata ja kohati oli lugeda väga lõbus. Täiuslikkusest jäi midagi puudu, aga sellegipoolest on "Rumal küsimus" väga hea ja sügava sisuga jutt.
Teksti loeti eesti keeles

Tegemist on kentsakalt lummava looga. Kummaline, kummaline, aga lõppeb helgel toonil. Kirjeldaksin juttu kui unenäolist, mis küll loo omadusena minu enda jaoks ei evi mingit kvaliteedimärki, aga seekord on teisiti. Lugege 1986. aasta Vikerkaart (kui paberil kohe ei leia, siis DIGARis on olemas) ja lugege Panshini juttu ka.
Teksti loeti eesti keeles

Lühike, lihtne, suurepärane ja väga vaimukas lugu unistuste täitumise võimalikkusest. Kui südames tead, et oled vales kohas, siis tuleb oodata võimalust, et õiglus jalule seada.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu kujutab endast ühe robotarheoloogi väga lühikest heietust teemal, kes olid inimesed ja mille poolest nad robotitest siis õigupoolest erinesid. Jutustus on kirjutatud vaimukas võtmes, aga mulle ta sügavat muljet ei jätnud. Ehk on mõne jaoks kõnekas tõik, et jutu on tõlkinud Ain Raitviir, ilmselt siis talle omal ajal meeldis.
 
Loo autor on omaette mõistatus, paistab et tegemist on mingist pika ajalooga ja väärika perekonna võsuga, kelle sulest ongi ilmunud ISFDB andmetel vaid see üks jutuke, mida on ometi tõlgitud väga paljudesse keeltesse. Huvitav fenomen.
Teksti loeti eesti keeles

Sellesse jutukesse on kokku pandud mitmed erinevad õuduskirjanduse elemendid, mis sellisel kujul ei moodusta head tervikut, lugu ei ole minu alandliku arvamuse kohaselt paraku ei kõhe, huvitav ega millegi poolest eriline. Kuna pala on (lühendatult) tõlgitud, siis ma igaks juhuks rohkem ei laida, tervikut ju lugenud pole, aga taolisel kujul tundub täiesti ülearune jutt.
Teksti loeti eesti keeles

Hirmu ja õuduse juttude sarja 14. raamatuke kinnitas minu arusaama, et Johannes Aavik oli täiesti harukordne inimene. See konkreetne köide näitab väga hästi missuguse intensiivsuse, ideede ja visiooniga ta meie keelt uuendas. Tekst on täis pikitud tema loodud uusi sõnu ja vorme, mille tähendust ja vahel ka päritolu või sünonüüme teistest keeltest (minu teada oskas ta vähemalt seitset keelt) Aavik lehekülgede allservas lahkab. Mõnel leheküljel on selliseid märkuseid üle kümne, kusjuures ehkki mõned sõnad on tundmatud ja mõjuvad veidralt, siis – ma usun – vähemasti pooled tunduvad praegu juba väga harjumuspärased ja kohati ei tuleks selle pealegi, et need põliskeelest pärit pole. Lisaks on raamatu taga veel päris palju juttu kasutatud keeleuuenduste kohta ja kaks väikest sõnastikku – on näha, et antoloogia on valminud pühendunud koostaja käe all. Ka küljendus on tasemel.
 
Kogumiku kolmest Poe novellist olid kaks minu jaoks uued: vaid "William Wilsonit" olin varem lugenud (ja see on tollelt autorilt üks minu lemmikuid). "Tulihobu" on pigem selline kahjutu väike jutuke – kuid sellegipoolest evib head Poe'le omaselt sünget salapära täis õhustikku – ent "Jonnakuse paharett" on midagi natuke kõrgemast klassist: pooleldi filosoofilis-psühholoogiline arutlus, pooleldi roimajutt. Minu hinnangul on tegemist väga hea kolmikuga Poe loomingust.
Teksti loeti eesti keeles

See pole just eriti silmapaistev lisandus "Asumi" sarjale, kuid ta kirjeldab üht peatükki tolles laiahaardelises inimkonna ja inimlikkuse loos ning seejuures piisavalt hästi, et Asimovil on õnnestunud vältida oma margi täistegemist.
 
Kurb on eestikeelse väljaande juures tõsiasi, et – nagu ka keegi eelarvustajatest liigagi isiklikuks minnes märkinud on – tõlge on tõepoolest kehv, kusjuures ma ei ole selles osas väga nõudlik lugeja ja harva tuleb ette, et ma selle pärast nuriseksin. Palju sagedasem on imetlus ja austus tõlkija vastu, kui raamatus mõnda eriti hästi voogavat lauset loen. Vigu on palju, alustades näiteks sellest, et seal, kus ilmselgelt on jutt hologrammist, kasutab tõlkija järjepidevalt sõna holograaf. Veel rohkem on kahju sellest, et kardetavasti annab Eesti Raamat koos ülejäänud sarja raamatute uustrükkidega ka kõnealuse teose välja samas tõlkes. Raamatut ennast veel väljas ei ole, aga tõlkija nimeks on igatahes märgitud sama nimi, mis juures eelnevalgi tõlkel. Loodetavasti vähemalt kohendatakse viletsat tõlget enne taaskordset väljaandmist.
Teksti loeti eesti keeles

Lühike jutustus ei jätnud sügavat muljet. Melanhoolsust oli, tulevikumaailm joonistati väga süngetes toonides välja, aga päris sellist nukrat võlu nagu olen kohanud mõnedes Bradbury juttudes, minu jaoks ei olnud.
Teksti loeti eesti keeles