Asimovit lugedes tulevad mõned detailid tuttavad ette. Seda aga mitte sellepärast, et ta stampides kinni oleks, vaid seetõttu, et niivõrd palju on tema jäljendajaid, kes sel kombel uusi stampe on loonud. Jään endiselt arvamusele, et sellises zhanris, ulmeliste lühijuttude kirjutamisel pole vahepealse neljakümne aasta jooksul veel keegi suutnud Asimovit lüüa. Käesolev peaks olema juba kaheksateistkümnes selle kirjaniku teos, mille kohta ma siin arvamust püüan avaldada ja iga kord olen üritanud leida kohta, kus ta ennast kordama hakkaks, kuid alati suudab meister millegi uuega üllatada. Ainuüksi selletasemeline ideede genereerimise võime on ülimat kiitust väärt, kui sinna lisada veel hää jutustamisoskus ja sõnakasutus, siis saamegi kokku kõigi aegade parima ulmekirjaniku.