Kasutajainfo

Isaac Asimov

2.01.1920-6.04.1992

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Isaac Asimov ·

Nemesis

(romaan aastast 1989)

Hinne
Hindajaid
4
4
3
0
0
Keskmine hinne
4.091
Arvustused (11)

Mis seal salata. Tegu on ühe mu lemmikraamatuga. Asi on märkimist väärt juba seetõttu, et tegu on Asimovi esimese 80ndail ilmunud romaaniga, mis ei ole millegi järg. Tõsi, ka viimasega. Romaan jutustab lähitulevikust, mil osa inimesi on elama asunud suurtesse kosmosejaamadesse, mida settlementideks kutsutakse. Ning siis avastatakse ühes sellises asunduses, et Päikese lähedal, tükk maad lähemal, kui seniavastatud tähdedest lähim, on veel üks täht. Parameetrite poolest selline, mille ümber võib olla elukskõlbulikke planeete. Nimeks saab Nemesis. Asundus nimega Rotor koos kolonistidega otsustab Päikesesüsteemist lahkuda, Maad ja teisi asundusi oma avastusest informeerimata. Jõutakse kohale, pannakse oma asundus Nemesise ümber tiirleva planeedi kuu ümber tiirlema. See on aga alles algus. Edasi loevad huvilised juba ise. Minu meelest on romaani plussideks just usutavad karakterid, mis Asimovi puhul on haruldus, ning kirjeldatava maailma usutav ja põnev kujutamine. Edasisest veel niipalju, et Nemesise avastanud naisastronoomi tütar tahab minna Rotorist välja Kuu pinnale, kus aga olla mõne aja eest mingi veider katk möllanud. Noor tiinerist neiu avastab seal kuu peal uue veidra eluvormi, varsti jõuavad Nemesise kanti ka maalased, kes on tähe iseseisvalt avastanud, samuti hüperruumi läbimise tehnika, mille avastamise käiku Asimov haaravalt kirjeldab. Maalaste ekspeditsiooni juhib tüdruku isa ja naisastronoomi lahutatud mees. Romaanis on palju spionaazhi, poliitikat jpm põnevat. Avastatakse, et Nemesis on punane kääbus, mis liigub Maa poole. Tublid teadlased hakkavad tegutsema, et kokkupõrget ja sellest tulenevat katastroofi vältida. Lõpuks juhivad osavad füüsikud Nemesise Maast mööda. Siinkirjutatu oli aga vaid kübeke sellest mitmeplaanilisest romaanist. Kümme punkti.
Teksti loeti inglise keeles

Nukravõitu lugu. Ega pärast RS ammendavat ülevaadet sisu kohta midagi lisada ei oskagi. Üldises plaanis on Hea Doktor kirjutanud iseendale "Anti-Gaia". Siiski ei suuda AI siingi täielikult loobuda ideest ühendada inimmõistused kui mitte otse (Gaia eeskujul), siis Kellegi, keda võib leida Ilmaruumi otsatuis avarustes, kaasabil. Ja kui mitte kõik, siis vähemasti võimekaimad. Romaan on ilus. Selles on küpsust, süzhees on intriigi ja tegevus on hoogne. Tervikuna on asi ilusti silutud. Miks ainult "neli"? Kõigele ülaloetletud heale vaatamata jääb midagi vajaka. Pole enam kunagiste 3 seaduse lugude kargust, "Asumi" esimeste osade vaimustumist omaenese mõtteist või "Teraskoobaste" jõulist brutaalsust. Hea Doktor jätab väsinud mulje. Raamatut lugedes seisis mul pidevalt silme ees lõik ühest tema viimasest usutlusest, kus AI hindas tõenäosuseks, et inimsugu elab tuleva sajandi lõpuni, 30 %. Vanadus pole rõõm!
Teksti loeti inglise keeles

Täiesti omapärane lähitulevikunägemus (23 sajand). Suhteliselt reaalne ja samas selliste nauditavate SF nüanssidega ja hüpoteesidega.
Teksti loeti inglise keeles

Teos võiks olla teadusliku tulevikuromaani etaloniks. Kompositsiooniliselt ühtne ja heal tasemel, sisu suurepärases SF stiilis - mis sa hing veel tahad! Planeet-organismi idee aga paistab Asimovit 80-ndtatel kõvasti vallanud olema.
Teksti loeti inglise keeles

"Nemesis" on küll kaasaegsem selles mõttes, et IA on arvesse võtnud kõike seda, millega maailm vahepeal hakkama on saanud, aga ometi ei suuda toda teost hinnata tema seebiooperliku fabula pärast. Kui Asumi puhul on ehk tema teiste väärtuste pärast on andeks antav, et kogu Universiumi saatuse panevad poolkogemata paika kuus enam-vähem frustreeritud tüüpi, ülejäänud miljardid on statistideks, siis siin! - ainult ÜKS tüüp oskab teha hüperruumilaevu, tehakse ainult ÜKS kordumatu laev, millega - pange tähele - läheb lendama laeva väljamõelnud teadlane, kavatsedes ettenähtud programmi asemel minna Galaktikat uurima. Temaga läheb kaasa tema armuke, kes esimese asjana võõras tähesüsteemis kohtub oma tütrega. Ehh, väsinud on vana, väsinud... Ka on too ääretult paljulubav mõistuslik planeet lahendatud võimatult igavalt ja ammu etteaimatav. Enne kirjutamahakkamist oleksin soovitanud IA-l Lemi "Solarist" lugeda.Ja üldse - IA on ulmekirjanik, kelle tulevikunägemuste kohta võib julgelt öelda, et "nii see kindlasti ei lähe". Ta on lahe jutuvestja, kellel nooruses oli paar hea ideed. Kummardan tema ees, aga mitte maani."Nemesis" on (üks kord) loetav raamat, tavatasemest üle, aga mitte midagi erilist.
Teksti loeti inglise keeles

"Nemesis" oli Asimovi üks viimaseid raamatuid, mille ta tegelikult ka ise kirjutas. Tulemus pole just kõige hullem, kuid kindlasti mitte ka kõige parem. Romaani algus on paljulubav. Lugeja silmade ette joonistatakse maailm, mis on mitmekihiline ja huvitav. Tegelased on õnnestunud ning sündmuste kulg tekitab uudishimu. Umbes poole peal aga saab autoril võhm otsa ning lõpuni venitakse juba inertsist. Kahju, sest setting lubas märksa rohkemat. Nii nagu ühele eelarvustajale, ei tundunud ka mulle lõpplahendus pehmelt öeldes kuigi usutav. Vanameistri visioonid olid vägevad, seda peab tunnistama, kahjuks ei osanud ta nedega midagi mõistliku peale hakata. Neli
Teksti loeti inglise keeles

Isaac Asimov on kindlasti kõige enam tuntud oma Asumi-sarja poolest, mis kujutab Galaktikaimpeeriumi ja nn psühhoajaloo kontseptsiooni. Sealjuures on huvitav, kuidas nii selle idee kui ka teised olulisemad (nagu nn robootika kolme seadust kirjeldavad tööd) lõi ta juba oma ilukirjandusliku loomingu varasel perioodil, 1940--1950ndatel.

"Nemesis" pärineb aga autori teisest, peamiselt 1980ndatesse kuuluvast loomeperioodist. Selle järgu loomingut on peetud esimesest nõrgemaks, tõenäoliselt seetõttu, et peamiselt koosnes see Asumi- ja robootikaideedele erinevate eel- ja järellugude kirjutamisest. Tahes-tahtmata ei ole sellistel lisandustel enam originaaliga võrreldavat sära.

Selles osas lisabki "Nemesisele" natuke rohkem iseloomu teose eraldiseisvus. Kuna see pole aheldatud millegi endast suurema külge, nagu mainitud eel- ja järellood, on sel piisavalt ruumi olla just tema ise. See tähendab antud juhul olla üks parajas mahus, paraja hulga tegelaste ja parajas kaalukategoorias ideedega kosmosepõnevik.

Loo tegevus toimub millalgi 23. sajandil, kus Maa on vaene ja ülerahvastatud ning jõukamad kogukonnad on koondunud erinevatesse Päikesesüsteemi orbiitidel tiirlevatesse hiiglaslikesse kolooniatesse. Üks suurimatest sellesugustest, Rootori-nimeline koloonia on juba välja töötanud ka valguskiirusel liikumise tehnoloogia ja valmistub oma juhi, Janus Pitti mahitusel tähtede poole lahkuma.

Kuid just siis annab sama koloonia astronoom Eugenia Insignia teada, et ta on avastanud tähe, mis asub Päikesest vaid kahe valgusaasta kaugusel ning on teatud põhjustel seni varjatuks jäänud. Haarates võimalusest, suundubki koloonia just selle, Nemesiseks nimetatud tähe suunas. Kuid nende lahkumise saladuslikkus paneb Maa luurejuhti Kattimoro Tanayamat halba aimama.

Ning see aimdus pole sugugi alusetu. Nagu astronoom Insignia välja selgitab, liigub Nemesis aeglaselt Päikesesüsteemi suunas ja võib sealse hapra gravitatsioonitasakaalu lõpuks segi lüüa, muutes Maa elamiskõlbmatuks. Koloonia juht Pitt hoiaks seda infot oma varjatud põhjustel aga pigem saladuses. Insignia ebaharilikult tundlik tütar Marlene omakorda tajub Nemesise süsteemis midagi veidrat ...

Tore on muidugi nentida, et kõigi nende mõistatuste ja ohtude lahendused on oma iseloomult klassikaliselt asimovlikud. Usk kaine mõistuse jõudu ja vähemalt enamike inimeste loomuomasesse heasoovilikkusesse kuulub väga selgelt autori iseloomu juurde. Targad inimesed vaidlevad seal lahenduskäikude üle, kuid on nõus valima kõige tõenäolisema -- ja korrigeerivad oma lähenemist, kui see valeks osutub.

Asimovi tuntuimatest teostest eristabki seda hilisema perioodi raamatut eelkõige suurem tähelepanu tegelaste ja nende omavaheliste suhete osas. Kuigi võib öelda, et see pole jätkuvalt autori tugevus, võib selline teos sobida isegi paremini lugejale, kellele Asimovi stiil on tundunud muidu liiga steriilne ja ideepõhine.

Puudu pole ka tänapäevasele lugejale äratuntavatest teemadest. Asimov puudutab siin näiteks inimkogukondade mitmekesisuse ja ühetaolisuse kui erinevate valikute konflikti. Samuti näitab ta seda, kuidas ka alles tuhandete aastate pärast Maad elamiskõlbmatuks muutva hädaohuga tuleb hakata tegelema kohe, ning võimaluste ring muutub iga hetkega ahtamaks.

Kõige selle juures peab siiski arvestama, et "Nemesis" ei ole särav täht Asimovi loomingu paremiku taustal. Asjatundlikult kirjutatud kosmosepõnevik on see aga küll ning lugemise teeb meeldivalt mahedaks just autorile omane positiivsus ning usk headuse ja mõistuse võitu. Midagi sellist on juba iseenesest vajalik.

Hinnang 5/10

Teksti loeti eesti keeles

Asimovi varasemate saavutuste taustal peaksin sellele romaanile "kolme" panema.
Aga.
Esiteks mängib Hea Doktor siin ikka hüperruumis reisimise mõttega, mis on kole optimistlik ja mulle seetõttu meeldib.
Teiseks kasutab ta kümme aastat varem kirjutatud populaarteaduslikus teoses "Extraterrestrial Civilizations" arendatud mõtet, et just säärased kosmoseasundused võivad inimkonnast teha galaktilise liigi. Ja et Maale jäänud äpud, kes kosmoselendude tähtsust mõista ei suuda (vaadakem enda ümber eks), ei saa tulevaste ohtude likvideerimisega hakkama. Eks asundused siis aita natuke :)
 
Teksti loeti inglise keeles

Erinevalt mitmetest eelarvustajatest ei suutnud ma sellest romaanist eriti vaimustuda. Jah, autori hilisesse loomeperioodi kuuluvatest Asumi- ja robotiromaanide järgedest on "Nemesis" ehk tõesti parem... aga ainult neist. Autorile omane kammerlik stiil (enamiku romaanist moodustavad pikad ja tuimavõitu dialoogid, kirjeldusi on väga vähe või peaaegu pole), mis ta varasemate romaanide puhul päris hästi töötas ja tõepoolest karge mulje jättis, mõjub "Nemesises" kuidagi väsitavalt - ehk osalt ka tänu romaani suhtelisele mahukusele ning aeglaselt kulgevale tegevusele. Romaan jättis üsnagi veniva mulje ja ka inimsuhete osa tundus pigem igavalt kirjapanduna. "Kolmest" madalamat hinnet siiski anda ei tahaks, ent ka kõrgemat mitte.
Romaani eestikeelses tõlkes riivas mõnevõrra silma sõna "supervalguskiirus" pidev kasutamine - eesti keeles nimetatakse seda minu teada siiski "ülevalguskiiruseks".
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Ideerohke lugu, mida arvustades tekib tahes-tahtmata küsimus, et kui palju selle sisust ilma spoilerdamata välja tohib lobiseda. Sürrealistlikuvõitu klaustrofoobses tegevusmaailmas toimuva quest'ina alanud lugu osutub kokkuvõttes millekski muuks... ja enne lõppu keeratakse sellele veel täiendav vint peale. Põlvkonnalaevade lugusid peale Hargla "Gondvana laste" eesti ulmest nagu väga ei meenugi... Tiigisooni lugu on küll märksa keerulisem ja tekitab muuhulgas seoseid Liu Cixini looga "The Wandering Earth".
Küsitavusi loos küll leidus. Näiteks see, et miks pidi uuele planeedile pääsema üksainus isik - elujõulise koloonia loomise seisukohast üsna halb lahendus. Või et kuidas emotsioone mitteomav arvuti lõpuks nii härdameelseks muutus? Algaja autori debüütloo ideed ja ambitsioonid on vast tugevamadki kui teostus, ent kokku tuleb hindeks igatahes aus "4".  
Teksti loeti eesti keeles

Süngetes toonides küberpungiliku loo tegevus toimub Suur-Tallinna metropolis aastal 2066. Maailma vaevavad majanduraskused, automatiseerimisest tingitud tööpuudus ja antibiootikumidele resistsentsed nakkushaigused. Venemaa on vallutanud enamiku Eesti territooriumist, mis on nimeliselt tunnustamata Eesti Autonoomse Rahvavabariigi kontrolli all, Eesti Vabariik piirneb vaid Suur-Tallinna metropoliks muutunud Harjumaaga, mis püsib vaid NATO liitlasvägede ja ÜRO rahukaitsevägede toel. Loo keskmes on rühm töö kaotanud endisi Suur-Tallinna politseinikke, kes on otsustanud oma haigete lähedaste päästmiseks kasvõi jõudu kasutades uut tüüpi antibiootikume hankida...
"Raha ei tunne maailmavaadet" on autorile omaselt hoogne ja verine lugu, milles on pandud rõhku tegevusmaailma detailsele kirjeldamisele nii poliitika kui ka tehnoloogia (muuhulgas relvastusse puutuva) osas. Hindes pole kahtlustki.
Teksti loeti eesti keeles

Tehnoloogilise kallakuga alternatiivajalooline lugu mõnevõrra teistsugusest Nõukogude Liidust, mida valitseb raadiosidele toetuv tehismõistus. Loo tegevus toimub talvises Kagu-Eestis ja selle sündmustik on nähtud läbi kaheteistaastase poisi Ürmo silmade. Loo käigus avaneb tegevusmaailma taust ja lugeja saab teada, miks kirjeldatud maailm on arenenud täpselt selliseks, nagu see on...
"Moskva hääl" on kirja pandud naiivsevõitu seiklusliku lasteulme võtmes, samas on autorite ideebaas üsna lennukas ja võimas. Väga tõsiselt seda lugu vist võtma ei peakski, aga "4" on see vähemalt minu meelest kindlalt ära teeninud.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu liigitub žanriliselt vist science fantasy'ks ja selle tegevus toimub jumalate akadeemias, kus õpitakse galaktikate, päikesesüsteemide ning planeetide loomist. Olulist rolli mängib loos selle pealkirjas mainitud baar, kus nii jumaltudengitele kui ka nende õppejõududele lõõgastumas käia meeldib...
Äärmiselt fantaasiarikas ja oma lühiduse kohta ka mastaapne lugu. Maksimumhindest jääb minu jaoks siiski midagi puudu, ent "4" on sellele kindlalt garanteeritud.
Teksti loeti eesti keeles

Erinevalt mitmetest eelarvustajatest ei suutnud ma sellest romaanist eriti vaimustuda. Jah, autori hilisesse loomeperioodi kuuluvatest Asumi- ja robotiromaanide järgedest on "Nemesis" ehk tõesti parem... aga ainult neist. Autorile omane kammerlik stiil (enamiku romaanist moodustavad pikad ja tuimavõitu dialoogid, kirjeldusi on väga vähe või peaaegu pole), mis ta varasemate romaanide puhul päris hästi töötas ja tõepoolest karge mulje jättis, mõjub "Nemesises" kuidagi väsitavalt - ehk osalt ka tänu romaani suhtelisele mahukusele ning aeglaselt kulgevale tegevusele. Romaan jättis üsnagi veniva mulje ja ka inimsuhete osa tundus pigem igavalt kirjapanduna. "Kolmest" madalamat hinnet siiski anda ei tahaks, ent ka kõrgemat mitte.
Romaani eestikeelses tõlkes riivas mõnevõrra silma sõna "supervalguskiirus" pidev kasutamine - eesti keeles nimetatakse seda minu teada siiski "ülevalguskiiruseks".
Teksti loeti eesti keeles

Maalaste ekspeditsioon maabub Golanda planeedil, kust leitakse eest hukkunud tsivilisatsiooni varemed. Kuna märkide järgi olid Golanda tsivilisatsiooni huku põhjuseks kohaliku eluvormi - ajuparasiitidest hõõgmardikate - esindajad, haarab ka uurimislaeva meeskonda paranoiline kartus ohu pärast nii neile kui ka inimtsivilisatsioonile tervikuna...
Ei midagi originaalset ega vapustavat, aga lugeda kõlbas.
Teksti loeti eesti keeles

Itch-Shelliks kutsutud planetoidi katab valdavalt mürgine kõrb ja sealseks kohalikuks mõistuslikuks eluvormiks on retsiidid - hiiglaslikud trisümmeetrilised, aga muidu tarakane meenutavad putukad, kellel on välja arenenud julm ning sõjakas tribalistlik kultuur. Inimkonda esindab Itch-Shellil üksik baas, milles elavad erinevate süütegude eest sinna väljasaadetud spetsialistid. Retsiidide eest suudavad nad end kaitsta üsna hästi - kuni ühel päeval röövivad nood ainsa baasis elanud lapse, kolmeaastase poisi Nigeli, ja Itch-Shellile saabub Baaside Keskvalitsuse vaneminspektor Jenny Mall, kelle eesmärk on sotsioloogilistele teooriatele toetudes inimeste ning retsiidide suhted normaliseerida...
Põnev ja läbimõeldud lühiromaan. Näib, et autor on pannud suuremat rolli sotsiaalsetele kui tehnoloogilistele teemadele - kui kosmoserändudesse puutuv välja jätta, on tegelaste käsutuses olev tehnoloogia üsnagi kirjutamisaja (ehk siis meie kaasaja) tasemel. Seda, mis suunas sündmused tüürivad, võis lugemise jooksul üsnagi aimata, ehk natuke nõutuks tegi epiloogis sisalduv jabur puänt - aga ehk oligi tegu lihtsalt ajakirjaniku väljamõeldisega, nagu üks tegelastest arvas...
Teksti loeti eesti keeles

Jah, ulmeks see lugu vist tõepoolest ei liigitu. Erinevat tüüpi ja täpse mõjuga (anti)depressantide kirjeldamisel on autor vast mõnevõrra fantaseerinud, aga selle täpseks hindamiseks peaks ilmselt konkreetset valdkonda väga põhjalikult tundma.
Inglismaa tegevuskohana on vene autoril minu meelest päris hästi välja kukkunud, lugu tervikuna aga jätab kuidagi ebasümpaatse mulje - just need antipaatses tegelases inimlikkuse leidmise katsed. Kuna ulmet siin pole ja ka üldine tegevusliin ei mõju eriti kaasakiskuvalt, ei saa ma paraku loole "kolmest" kõrgemat hinnet anda. 
Teksti loeti eesti keeles

Kaks meditsiinitudengit, noormees ja neiu, osalevad FSB kinnises laboris toimuvatel psühhotroopse preparaadi katsetustel katsejänestena. Kui alguses pole preparaadil neile justkui mingit mõju, siis peagi muutuvad sündmused tõeliselt absurdseteks ja jaburateks... 
Üldiselt selline absurdihuumor ulmekuues mulle meeldib ja vene autoritel näib see eriti hästi välja tulevat. Hindes pole kahtlustki. 
Teksti loeti eesti keeles

Nagu olen ulmet lugedes varemgi täheldanud, on ulmeautoritel kombeks kirjeldada tulevikku oleviku võtmes ja "laiendada" oma kaasajale omased probleemid tulevikku. Nii ka käesolevas loos - tänapäeval aktuaalsed islamiterrorismi ja kontrolliühiskonna teemad, ka peategelase Arturi kodumaa on üsnagi tänapäevase Putini Venemaa moodi (laste militaarne kasvatus, õigeusu või tekstis manituna lihtsalt kristluse suur roll).
Eelmises arvustuses sisalduvale tehnika- ja loogika-alasele kirumisele on paraku keeruline vastu vaielda. Raske oleks leida põhjust, miks keegi midagi sellist nagu kaugjuhitavate tankettidega peetava sõja koolilaste kätte usaldamist tegema peaks. Kui Cardi "Enderi mängus" värvati sõjapidamiseks üliandekaid lapsi, siis käesolevas loos on see tavalise kooliprogrammi osaks ja seda arusaamatum.
Kokkuvõttes: lugeda kõlbas.
Teksti loeti eesti keeles

Ameerika ulmeklassiku Fritz Leiberi looming oli seni mulle peaaegu tundmatu - olin lugenud vaid ta õuduslugu "Suitsutont", mille eestikeelne tõlge ilmus aastal 2001 antoloogias "Sünged varjud". Käesolev kogumik, mis juhatab sisse "Fafhrdi ja Halli Hiirepüüdja" tsükli, aitab Eesti lugeja jaoks seda olulist lünka kahtlemata täita ja loodetavasti ei jää sarja esimene raamat eesti keeles viimaseks. Kogumiku kolmes loos kirjeldatakse seda, kuidas kaks peategelast erinevate jamade tõttu koos oma armastatutega kodust põgenema on sunnitud, suures Lankhmari linnast esimest korda kohtuvad ja millised sündmused neid edaspidi ühte seovad...
Milliste varemloetud autorite loominguga seda kogumikku võrdlema peaksin? Ilmselt Howardi, Moorcocki, Brusti, Sapkowski ja Cookiga (ilmselgelt on Leiber inspireerinud paroodilises võtmes ka Pratchettit, aga see on natuke teine teema). Lood on hoogsad, seikluslikud, tumedates toonides ja kohati isegi sünged-traagilised, ent viimasest tõsiasjast hoolimata on neil mingi irooniline või täpsemalt öeldes küüniline alatoon. Ehk siis seikluslik dark fantasy oma ehedaimal kujul. 
Eelarvustajale täienduseks peab veel lisama, et kogumiku eestikeelsest tõlkest need autoripoolsed kommentaarid paraku puudusid.  
Teksti loeti eesti keeles

Alustuseks võiks ehk mainida, et Leiberi Lankhmari linn oma räpaste tänavate, kerjuste ja varaste gildide ning muuga on olnud ilmselgeks eeskujuks Eesti lugejatele ammutuntud Pratchetti loomingu Ankh-Morporkile. 
Aga meeldis jah - sellised hoogsad ja tumedates toonides kangelasfantaasiad on mulle alati meeldinud ja ega neist erilist süvafilosoofiat otsida tasugi. Kui poole lugemise pealt kaldusin hinde osas pigem "4" kanti, siis lõpplahendus tõstis hinde mu jaoks maksimumile. 
Teksti loeti eesti keeles

"Fafhrdi ja Halli Hiirepüüdja" tsüklit avav lühiromaan on päris lummava hüperborealise õhustikuga fantasy. Ega palju rohkemat selle kohta öelda olegi ja hindes pole ka vähimatki kahtlust. 
Teksti loeti eesti keeles

Moskvas elava ja oma teoseid valdavalt vene keeles avaldava eesti ulmekirjaniku Helju Rebase loomingut pole eesti keeles pärast 1980. aastaid eriti avaldatud - mõned lood on küll ilmunud Reaktoris ja erinevates antoloogiates. Käesolev kogumik aitab seda lünka täita.
Kogumik jaguneb kaheks - kõigepealt viisteist lühijuttu, siis lühiromaan "Linn Altrusel". Mainitud lühijutud on enamasti ülilühikesed anekdoodilaadsed puänteeritud laastud. Osad neist mõjuvad päris vaimukalt ja andekalt, teised aga jäävad tänu oma lühidusele visandlikeks ning anekdootlikeks. Lugudes torkab silma naistegelaste kujutamine lollide ja karikatuursetena - naisautori puhul üsna üllatav. "Linnast Altrusel" olen eraldi arvustuses juba kirjutanud ega hakka oma juttu käesolevaga üle kordama.
Hinne "3" peegeldab isiklikku keskmist lugemiselamust, hoolimata sellest on käesoleva kogumiku eesti keeles ilmumine igati tervitatav. 
Teksti loeti eesti keeles

Kunagi kauges tulevikus on kosmose koloniseerimisel otsustatud inimesed jagada kaheks - egoistidest kolonistid on saadetud planeedile Egos, altruistid aga planeedile Altrus. Viimasel, täpsemalt ühes absurdse elukorraldusega linnas, toimubki lühiromaani tegevus...
"Linn Altrusel" sisaldab rohkelt viiteid autori lühematele tekstidele (mulle endale torkasid silma viited erinevatele 1986. aastal Rebase eestikeelses kogumikus  "Väike kohvik" ilmunud lugudele, aga ka käesoleva kogumiku nimiloole ning loole "Kõik puud ei ole ühesugused"). Lühiromaani suurimaks miinuseks on minu meelest see, et tegu näib olevat justkui ulmekuube pakendatud olmelise absurdiga... lisaks jäi arusaamatuks, miks kirjeldatud linn kauges tulevikus ja teisel planeedil on nii oma tehnoloogiliselt arengutasemelt kui ka üldiselt õhustikult justkui 1980. aastate Nõukogude Liidu koopia. Ilmselt on siin mingit varjatud allegoorilist ühiskonnakriitikat (Egos ja Altrus kui Külma sõja ning raudse eesriide allegooria?), ent tänapäeval lugedes paneb selline nõukogulik olmeabsurd pigem õlgu kehitama.
Teksti loeti eesti keeles

Žanriulmeks on seda lugu raske pidada, pigem vast maagilise realismi valdkonda kuuluv. Iseenesest korralikult kirja pandud, aga ei jätnud nii sügavat muljet, et "kolmest" kõrgemat hinnet anda.
Teksti loeti eesti keeles

Päris lõbus lugu 22. sajandist, mil teadus võimaldab mineviku suurkujusid (s.h. kirjanikke) surnuist ellu äratada. Loo keskmes ongi pealkirjas mainitud Ameerika kirjandusklassik, keda ärritab ta romaanile "Tuulest viidud" Alexandra Ripley poolt kirjutatud järje olemasolu...
Teksti loeti eesti keeles

Kunagi ammu sai seda lugu loetud Rebase kogumikust "Väike kohvik", nüüd siis lugesin tema uuest eestikeelsest kogumikust "Õige valik" selle uuesti üle. Iroonilistes toonides ajarännulugu rumalast ajakirjanikutibist, kes kupatatakse ajamasinaga 18. sajandi Königsbergi kuulsat filosoofi Immanuel Kanti intervjueerima... Sekka veel viiteid nõukogudeaegsele olmeabsurdile.
Üldse mitte paha lugu, aga "neljast" kõrgemalt millegipärast hinnata ka ei taha. 
Teksti loeti eesti keeles

Loo minategelaseks on robotnaisega abielus olev mees, kelle abikaasa soovil võetakse ühiseks koduloomaks geenmuundatud helendava karvaga kass...
Erilist muljet see lugu mulle ei jätnud.
Teksti loeti eesti keeles