Kasutajainfo

Isaac Asimov

2.01.1920-6.04.1992

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Isaac Asimov ·

Nemesis

(romaan aastast 1989)

Hinne
Hindajaid
4
4
3
0
0
Keskmine hinne
4.091
Arvustused (11)

Mis seal salata. Tegu on ühe mu lemmikraamatuga. Asi on märkimist väärt juba seetõttu, et tegu on Asimovi esimese 80ndail ilmunud romaaniga, mis ei ole millegi järg. Tõsi, ka viimasega. Romaan jutustab lähitulevikust, mil osa inimesi on elama asunud suurtesse kosmosejaamadesse, mida settlementideks kutsutakse. Ning siis avastatakse ühes sellises asunduses, et Päikese lähedal, tükk maad lähemal, kui seniavastatud tähdedest lähim, on veel üks täht. Parameetrite poolest selline, mille ümber võib olla elukskõlbulikke planeete. Nimeks saab Nemesis. Asundus nimega Rotor koos kolonistidega otsustab Päikesesüsteemist lahkuda, Maad ja teisi asundusi oma avastusest informeerimata. Jõutakse kohale, pannakse oma asundus Nemesise ümber tiirleva planeedi kuu ümber tiirlema. See on aga alles algus. Edasi loevad huvilised juba ise. Minu meelest on romaani plussideks just usutavad karakterid, mis Asimovi puhul on haruldus, ning kirjeldatava maailma usutav ja põnev kujutamine. Edasisest veel niipalju, et Nemesise avastanud naisastronoomi tütar tahab minna Rotorist välja Kuu pinnale, kus aga olla mõne aja eest mingi veider katk möllanud. Noor tiinerist neiu avastab seal kuu peal uue veidra eluvormi, varsti jõuavad Nemesise kanti ka maalased, kes on tähe iseseisvalt avastanud, samuti hüperruumi läbimise tehnika, mille avastamise käiku Asimov haaravalt kirjeldab. Maalaste ekspeditsiooni juhib tüdruku isa ja naisastronoomi lahutatud mees. Romaanis on palju spionaazhi, poliitikat jpm põnevat. Avastatakse, et Nemesis on punane kääbus, mis liigub Maa poole. Tublid teadlased hakkavad tegutsema, et kokkupõrget ja sellest tulenevat katastroofi vältida. Lõpuks juhivad osavad füüsikud Nemesise Maast mööda. Siinkirjutatu oli aga vaid kübeke sellest mitmeplaanilisest romaanist. Kümme punkti.
Teksti loeti inglise keeles

Nukravõitu lugu. Ega pärast RS ammendavat ülevaadet sisu kohta midagi lisada ei oskagi. Üldises plaanis on Hea Doktor kirjutanud iseendale "Anti-Gaia". Siiski ei suuda AI siingi täielikult loobuda ideest ühendada inimmõistused kui mitte otse (Gaia eeskujul), siis Kellegi, keda võib leida Ilmaruumi otsatuis avarustes, kaasabil. Ja kui mitte kõik, siis vähemasti võimekaimad. Romaan on ilus. Selles on küpsust, süzhees on intriigi ja tegevus on hoogne. Tervikuna on asi ilusti silutud. Miks ainult "neli"? Kõigele ülaloetletud heale vaatamata jääb midagi vajaka. Pole enam kunagiste 3 seaduse lugude kargust, "Asumi" esimeste osade vaimustumist omaenese mõtteist või "Teraskoobaste" jõulist brutaalsust. Hea Doktor jätab väsinud mulje. Raamatut lugedes seisis mul pidevalt silme ees lõik ühest tema viimasest usutlusest, kus AI hindas tõenäosuseks, et inimsugu elab tuleva sajandi lõpuni, 30 %. Vanadus pole rõõm!
Teksti loeti inglise keeles

Täiesti omapärane lähitulevikunägemus (23 sajand). Suhteliselt reaalne ja samas selliste nauditavate SF nüanssidega ja hüpoteesidega.
Teksti loeti inglise keeles

Teos võiks olla teadusliku tulevikuromaani etaloniks. Kompositsiooniliselt ühtne ja heal tasemel, sisu suurepärases SF stiilis - mis sa hing veel tahad! Planeet-organismi idee aga paistab Asimovit 80-ndtatel kõvasti vallanud olema.
Teksti loeti inglise keeles

"Nemesis" on küll kaasaegsem selles mõttes, et IA on arvesse võtnud kõike seda, millega maailm vahepeal hakkama on saanud, aga ometi ei suuda toda teost hinnata tema seebiooperliku fabula pärast. Kui Asumi puhul on ehk tema teiste väärtuste pärast on andeks antav, et kogu Universiumi saatuse panevad poolkogemata paika kuus enam-vähem frustreeritud tüüpi, ülejäänud miljardid on statistideks, siis siin! - ainult ÜKS tüüp oskab teha hüperruumilaevu, tehakse ainult ÜKS kordumatu laev, millega - pange tähele - läheb lendama laeva väljamõelnud teadlane, kavatsedes ettenähtud programmi asemel minna Galaktikat uurima. Temaga läheb kaasa tema armuke, kes esimese asjana võõras tähesüsteemis kohtub oma tütrega. Ehh, väsinud on vana, väsinud... Ka on too ääretult paljulubav mõistuslik planeet lahendatud võimatult igavalt ja ammu etteaimatav. Enne kirjutamahakkamist oleksin soovitanud IA-l Lemi "Solarist" lugeda.Ja üldse - IA on ulmekirjanik, kelle tulevikunägemuste kohta võib julgelt öelda, et "nii see kindlasti ei lähe". Ta on lahe jutuvestja, kellel nooruses oli paar hea ideed. Kummardan tema ees, aga mitte maani."Nemesis" on (üks kord) loetav raamat, tavatasemest üle, aga mitte midagi erilist.
Teksti loeti inglise keeles

"Nemesis" oli Asimovi üks viimaseid raamatuid, mille ta tegelikult ka ise kirjutas. Tulemus pole just kõige hullem, kuid kindlasti mitte ka kõige parem. Romaani algus on paljulubav. Lugeja silmade ette joonistatakse maailm, mis on mitmekihiline ja huvitav. Tegelased on õnnestunud ning sündmuste kulg tekitab uudishimu. Umbes poole peal aga saab autoril võhm otsa ning lõpuni venitakse juba inertsist. Kahju, sest setting lubas märksa rohkemat. Nii nagu ühele eelarvustajale, ei tundunud ka mulle lõpplahendus pehmelt öeldes kuigi usutav. Vanameistri visioonid olid vägevad, seda peab tunnistama, kahjuks ei osanud ta nedega midagi mõistliku peale hakata. Neli
Teksti loeti inglise keeles

Isaac Asimov on kindlasti kõige enam tuntud oma Asumi-sarja poolest, mis kujutab Galaktikaimpeeriumi ja nn psühhoajaloo kontseptsiooni. Sealjuures on huvitav, kuidas nii selle idee kui ka teised olulisemad (nagu nn robootika kolme seadust kirjeldavad tööd) lõi ta juba oma ilukirjandusliku loomingu varasel perioodil, 1940--1950ndatel.

"Nemesis" pärineb aga autori teisest, peamiselt 1980ndatesse kuuluvast loomeperioodist. Selle järgu loomingut on peetud esimesest nõrgemaks, tõenäoliselt seetõttu, et peamiselt koosnes see Asumi- ja robootikaideedele erinevate eel- ja järellugude kirjutamisest. Tahes-tahtmata ei ole sellistel lisandustel enam originaaliga võrreldavat sära.

Selles osas lisabki "Nemesisele" natuke rohkem iseloomu teose eraldiseisvus. Kuna see pole aheldatud millegi endast suurema külge, nagu mainitud eel- ja järellood, on sel piisavalt ruumi olla just tema ise. See tähendab antud juhul olla üks parajas mahus, paraja hulga tegelaste ja parajas kaalukategoorias ideedega kosmosepõnevik.

Loo tegevus toimub millalgi 23. sajandil, kus Maa on vaene ja ülerahvastatud ning jõukamad kogukonnad on koondunud erinevatesse Päikesesüsteemi orbiitidel tiirlevatesse hiiglaslikesse kolooniatesse. Üks suurimatest sellesugustest, Rootori-nimeline koloonia on juba välja töötanud ka valguskiirusel liikumise tehnoloogia ja valmistub oma juhi, Janus Pitti mahitusel tähtede poole lahkuma.

Kuid just siis annab sama koloonia astronoom Eugenia Insignia teada, et ta on avastanud tähe, mis asub Päikesest vaid kahe valgusaasta kaugusel ning on teatud põhjustel seni varjatuks jäänud. Haarates võimalusest, suundubki koloonia just selle, Nemesiseks nimetatud tähe suunas. Kuid nende lahkumise saladuslikkus paneb Maa luurejuhti Kattimoro Tanayamat halba aimama.

Ning see aimdus pole sugugi alusetu. Nagu astronoom Insignia välja selgitab, liigub Nemesis aeglaselt Päikesesüsteemi suunas ja võib sealse hapra gravitatsioonitasakaalu lõpuks segi lüüa, muutes Maa elamiskõlbmatuks. Koloonia juht Pitt hoiaks seda infot oma varjatud põhjustel aga pigem saladuses. Insignia ebaharilikult tundlik tütar Marlene omakorda tajub Nemesise süsteemis midagi veidrat ...

Tore on muidugi nentida, et kõigi nende mõistatuste ja ohtude lahendused on oma iseloomult klassikaliselt asimovlikud. Usk kaine mõistuse jõudu ja vähemalt enamike inimeste loomuomasesse heasoovilikkusesse kuulub väga selgelt autori iseloomu juurde. Targad inimesed vaidlevad seal lahenduskäikude üle, kuid on nõus valima kõige tõenäolisema -- ja korrigeerivad oma lähenemist, kui see valeks osutub.

Asimovi tuntuimatest teostest eristabki seda hilisema perioodi raamatut eelkõige suurem tähelepanu tegelaste ja nende omavaheliste suhete osas. Kuigi võib öelda, et see pole jätkuvalt autori tugevus, võib selline teos sobida isegi paremini lugejale, kellele Asimovi stiil on tundunud muidu liiga steriilne ja ideepõhine.

Puudu pole ka tänapäevasele lugejale äratuntavatest teemadest. Asimov puudutab siin näiteks inimkogukondade mitmekesisuse ja ühetaolisuse kui erinevate valikute konflikti. Samuti näitab ta seda, kuidas ka alles tuhandete aastate pärast Maad elamiskõlbmatuks muutva hädaohuga tuleb hakata tegelema kohe, ning võimaluste ring muutub iga hetkega ahtamaks.

Kõige selle juures peab siiski arvestama, et "Nemesis" ei ole särav täht Asimovi loomingu paremiku taustal. Asjatundlikult kirjutatud kosmosepõnevik on see aga küll ning lugemise teeb meeldivalt mahedaks just autorile omane positiivsus ning usk headuse ja mõistuse võitu. Midagi sellist on juba iseenesest vajalik.

Hinnang 5/10

Teksti loeti eesti keeles

Asimovi varasemate saavutuste taustal peaksin sellele romaanile "kolme" panema.
Aga.
Esiteks mängib Hea Doktor siin ikka hüperruumis reisimise mõttega, mis on kole optimistlik ja mulle seetõttu meeldib.
Teiseks kasutab ta kümme aastat varem kirjutatud populaarteaduslikus teoses "Extraterrestrial Civilizations" arendatud mõtet, et just säärased kosmoseasundused võivad inimkonnast teha galaktilise liigi. Ja et Maale jäänud äpud, kes kosmoselendude tähtsust mõista ei suuda (vaadakem enda ümber eks), ei saa tulevaste ohtude likvideerimisega hakkama. Eks asundused siis aita natuke :)
 
Teksti loeti inglise keeles

Erinevalt mitmetest eelarvustajatest ei suutnud ma sellest romaanist eriti vaimustuda. Jah, autori hilisesse loomeperioodi kuuluvatest Asumi- ja robotiromaanide järgedest on "Nemesis" ehk tõesti parem... aga ainult neist. Autorile omane kammerlik stiil (enamiku romaanist moodustavad pikad ja tuimavõitu dialoogid, kirjeldusi on väga vähe või peaaegu pole), mis ta varasemate romaanide puhul päris hästi töötas ja tõepoolest karge mulje jättis, mõjub "Nemesises" kuidagi väsitavalt - ehk osalt ka tänu romaani suhtelisele mahukusele ning aeglaselt kulgevale tegevusele. Romaan jättis üsnagi veniva mulje ja ka inimsuhete osa tundus pigem igavalt kirjapanduna. "Kolmest" madalamat hinnet siiski anda ei tahaks, ent ka kõrgemat mitte.
Romaani eestikeelses tõlkes riivas mõnevõrra silma sõna "supervalguskiirus" pidev kasutamine - eesti keeles nimetatakse seda minu teada siiski "ülevalguskiiruseks".
Teksti loeti eesti keeles
x
Olev Toom
14.06.1955
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Lugupeetud eelarvustaja!
Mis pagana pärast oli vaja lugu siin ümber jutustada??? Nüüd on mu lugemiselamus null ja suhtumine juttu seepärast palli võrra kriitilisem.
Ega ta ulme kah pole.
Teksti loeti inglise keeles

Ma kahtlustan, et kui oleksin seda juttu lugenud siinseid arvustusi lugemata,  võinuks see minult isegi "viie" välja venitada, kuid nüüd üle "rahuldava" kuidagi ei saa. Sest ega peale lõpu siin midagi ei ole, ja lõppki oli veidi veniv.
   
Teksti loeti vene keeles

Romaani algus mõjus mulle tugevalt. Kuivõrd hiinlaste kultuurirevolutsiooni toimumise ajaks olid vene kommunistid hiina kommunistidega tülli pööranud, siis valgustati N. Liidus seda üritust suhteliselt naeruvääristavas valguses a la varblaste massitapmine ja „igasse koduaeda rauasulatusahi“. Ma ei süvenenud tollal asjasse ja seepärast mõjus teaduse õigekspööramise kirjeldus nüüd üsna ehmatavalt. Eriti kui taustaks on hiljuti toimunud BLM-i märatsemised, matemaatika rassistlikuks kuulutamine, Kolumbuse kujude mahatõmbamine ja muud säärased liberaalprotsessid. Hiinlased olid lihtsalt natuke ajast ees.

Ja on väga usutav, et sellised läbielamised panevad inimese kogu inimkonda niivõrd vihkama, et ta mõne sõrmeliigutusega viimsepäeva välja kutsub. Liu on üritanud lisada ka teatud portsu keskkonnateadlikkust, kuid võinuks selletagi läbi ajada. Nojah, eks nii sai ära seletada rahade päritolu. Ja – tahes või tahtmata – näidata, et fanaatilise idee teenistusse pandud raha suudab kohutavalt palju kurja teha.

Lugeda ei olnud romaani just eriti kerge. Mul on suuri raskusi hiina nimede meeldejätmisega ja kuskil kahe kolmandiku peal tabasin end mõttelt: võinuks kõik nimed asendada Smithide ja Jonesite või Petrovide ja Sidorovidega (eriti kuna tegelaste nimekiri on raamatu alguses olemas) – olnuks ehk kergem lugeda? Kuid järg oli juba liiga kaugel.

Teadusideedest raamatus puudust ei tule – üheks põnevamaks pean Päikese kasutamist võimendina. Mõni on ka selgelt mitu korda üle võlli, aga mis siis. Tegu on ikkagi ulme, mitte fantastikaga.

Niisiis lugeda kannatas, kuid miski jäi häirima. Seepärast „neli“.

 

P.S. Prontole: Liu Cixin ei ole infotehnoloogia spetsialist. Küll on seda teine Liu, romaani inglise keelde tõlkinud Ken Liu, kelle märkused aitavad ka teksti mõistmisele tohutult kaasa.

Teksti loeti inglise keeles

Hakkab juba vaikselt tulema... Nagu eelarvustajad on öelnud, midagi erilist see jutt ei ole. Kuid ei ole enam tüütu ning on ladusalt kirja pandud. Puudu jääb ehk maalase kaotuse ulatuse kirjeldamisest.
"Kolm plussiga".
Teksti loeti inglise keeles

Selgub, et ka Marsil elavad humanoidid, pealegi meiega nii sarnased, et saame omavahel järglasi. Segaverelisi muidugi. Kellesse vähemalt Maal eriti hästi ei suhtuta.
Jutu peategelane üritab parasjagu aatomienergiat andvat masinat leiutada, kuid on sellega üksjagu hädas. Läheb siis end tuulutama ... ja päästab ühe säärase segaverelise mingi kõurikukamba käest.
Selgub, et noorel segaverelisel on suurepärased vaimsed võimed ja tema abiga saabki peategelane oma masina energiat tootma.
Vastutasuks üritab ta segavereliste elu igatmoodi parandada, kuni poliitikute mõjutamiseni, et need segavereliste võrdõiguslikkuse seaduse vastu võtaksid. Siis aga toimub ootamatu pööre.
Hinne tuli 2,5. Seega kasutasin masinat, mis võitis sõja, ja too ütles, et tuleb allapoole ümardada.
Teksti loeti inglise keeles

Ei ole just suurem asi jutt, nii umbes "kolme" vääriline. Kuid selle eest, et julges esineda kogumikus "The Menace from Earth", läheb temalt üks pall maha.
 
Teksti loeti inglise keeles

Võimas kogumik, midagi "The Martian Way" kaliibrist.
Eriti hea oleks see ilma jututa "The Goldfish Bowl", ja, noh, ega "Water Is for Washing" päris ulme justkui polegi.
Kuid "Ülaltoodud puudused ei kahanda teose väärtust", nagu vanasti kursusetööde retsensioonid lõpetati.
 
Teksti loeti inglise keeles

Kaks plussiga. Kuid lisaks Jüri Kallase mainitud Trantorile esineb (minu teadmise kohaselt) siin esmakordselt ka hüperruum, nii et ümardame hinde üles.
Teksti loeti inglise keeles

Kakskümmend aastat on unistusel rahus puhata lastud, aga nüüd tuleb üks ja korjab üles...
Minu arvates nii hullu teosega ka tegemist pole kui paljud eelarvustajad öelnud on. Esiteks oli looduse ümberkujundamine tollal üldselt aktsepteeritud tegevus -- näiteks Rachel Carsoni raamat ilmus alles kümmekond aastat hiljem.
Ja tegu ei ole siiski tootmisaruandega, vaid fantastikateosega, mistõttu mõningane mittesobivus tegeliku maailmaga peaks olema andestatav. Jne. Igatahes mäletan, et lapsepõlves hindasin "Polaarunistust" tükk maad kõrgemalt kui näituseks "Eršoti kraatrit".
Hiljuti lugesin (tõsi, kergelt diagonaalis) ka originaali ega märganud, et eestikeelses väljaandes oleks mingeid suuri muudatusi tehtud. Ainult Denisjuki ukraina-vene segakeelt polnud edasi antud. Kuid see polegi tähtis. Ja punasusega on ka üldiselt nagu on... ainult kõige koledam oli selle punase esitamisviis. Et on mingi tähtis parteilane, kes a) on kõigist ülejäänutest pikem ja b) vesteldes mingi idee, kas või jäämuuli, väljamõtlejate ja elluviijatega, puistab neile nagu varrukast geniaalseid soovitusi, kuidas seda ideed ikka paremaks teha. Ja autorid vaatavad talle suhu, oodates sealt edasisi kuldmune...
Siiski -- ka lapsepõlvemälestuste tõttu -- saagu see unistus siis "kolme" väääääga pika miinusega.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Nagu Asimov ise ütleb, oli ta selle jutu kirjutamise ajal noor entusiastlik keemiatudeng. Ja tahtis kirjutada humoorikat juttu.
Ja veel ütleb ta, et üheksast esimesest jutust oli see ainuke, mida Campbell iial ei näinud, ja et tal on selle üle väga hea meel.
Kaks miinusega.
Teksti loeti inglise keeles

Juttu tuleb kahest kosmonaudist, kes teineteist eriti ei salli, kuid kes meelitatakse ühisele pool-katselennule. Kui tavaliselt lendab postilaev Maalt Veenusele ainult siis, kui Veenus ja Maa on Päikesest samal pool, siis uus leiutis peab laskma laeval ja meeskonnal ka Päikesele õige lähedal lennata.
Nagu arvata võibki, ei lähe kõik päris plaanipäraselt, kuid tagasi Maale Turner ja Snead ometi jõuavad. Ja siis selgub, et alati oleks kasulik instruktsioone lugeda.
Tollal oli kosmoses madistavate tegelaspaaride kujutamine õige levinud, kuid -- jumal tänatud -- Asimov ei hakanud Turnerist ja Sneadist jutuseeriat kirjutama. Sest kuigi lugu jookseb libedamalt kui, ütleme, "The Callistan Menace", on ta siiski veel algajalik. Kuid ilmselt vajalik näpuharjutus Powelli ja Donovani loomise rajal.
Tegelikult on hinne "kaks plussiga".
Teksti loeti inglise keeles

 Esimene lugu, mis noorel Isaacil õnnestus trükki saada. Olgu märgitud, et kuigi Campbell oli juba Isaacist Asimovit kasvatama hakanud, võttis selle jutu avaldada siiski Frederik Pohl. Asimov märgib küll, et Pohlil on tema kirjanikukssaamises peaaegu sama suur osa kui Campbellil.
Jutt on kahtlemata kole. Tegevus toimub Callistole suunduvas kosmoselaevas. See on järjekorras kaheksas, eelmised seitse on kadunud nagu tina tuhka. Mis teeb meeskonna pisut närviliseks. Kapteni meeleolu rikub lõplikult laevast avastatud jänes... Kuid selgub, et pole halba heata.
Igatahes mina selles loos Asimovit-nagu-meie-tunneme ära ei tundnud ja oskan ainult imestada, kuidas ta vaid kahe-kolme aasta pärast oskas juba luua "I, Roboti" jutte.
 
Teksti loeti inglise keeles

Tegelased tegelasteks, aga olukorra ülesehitus on säärane, et selle ülesehitajad tuleks esiteks lahti lasta ja siis kinni panna. Hullem kui põrandaküttega külmhoone...
Teksti loeti vene keeles

Einoniihull ka ei olnud. Ma pigem vaataksin seda juttu kui katset selgitada, et meile kõigile ongi parem, et Maxwelli deemoneid olemas ei saa olla.
Teksti loeti vene keeles