Kasutajainfo

Isaac Asimov

2.01.1920-6.04.1992

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Isaac Asimov ·

Foundation

(romaan aastast 1951)

eesti keeles: «Asum»
Tallinn «Eesti Raamat» 1985 (Mirabilia)

Sarjad:
Sisukord:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
58
13
1
3
0
Keskmine hinne
4.68
Arvustused (75)

Raamat, millest sai alguse Asimovi ülituntud Foundation-saaga. See "romaan" koosneb tegelikult viiest novellist, milles kajastatakse psühhoajaloolase Seldoni poolt Galaktikaimpeeriumi allakäigu pehmendamiseks asutatud Asumiplaneedi seisukohast tähtsaid momente. Lemmikuks on esimene jutt, kuid ega teistel ka viga pole. Oma osa kõrges hindes on kindlasti nostalgial, arvatavasti on tegu esimese raamatuga, mida ma teadlikult ulmekirjandusena lugesin, kuid ka objektiivselt võttes on "Asum" üsna hea raamat. Psühhoajalugu iseenesest on Igaviku kõrval Asimovi kõige eredamaid ideid. Kui muidugi neid talle mingi ajakirja toimetaja pähe ei pannud.
Teksti loeti eesti keeles

Asimovi üks parimaid raamatuid kindlasti. Ka Asumi-sarja parimaid. Eriti kiidaks sellist fragmentaarset vormi, millest Good Doc hiljem kahjuks loobus. Kõik lood peale esimese ilmusid Astoundingis 1942-44, esimene sai hiljem raamatuversiooni tarvis juurde kirjutatud. Kuigi teos pretendeerib teatavale dokumentaalsusele, on kõige kiuste Asimovil õnnestunud sinna a sense of wonder sisse kirjutada. Aga selle tabamiseks peab olema erilises meeleolus. Olge siis!
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Tugev lugu. Inimesele olevat kaks korda elus antud aimata tõde: nooruses, kui ta vaatab kõike värske pilguga, ja vanurina, kui elukogemus aitab teri sõklatest eristada. Võib-olla selle raamatu jõud värskuses ja lihtsuses peitubki? Väidetavasti kirjutavat iga kirjanik kogu elu tegelikult ühte ja sama raamatut. Kui nii, siis "Asum" on Asimovi omas kindlasti kauneim peatükk. Lugesin hiljuti "Asumi-saaga" uuesti üle. Lugesin ja mõtlesin: kellega mul assotsioneerub Hea Doktor? Kummaline küll... paljude analoogiate seas ujus esile ka Nikolai Shpanov... Kui nad pole nagu üldsegi mitte sarnased! Ja siiski... KAS see oli just Vana-Rooma ja Varakeskaja ajalugu, mis IA kirjutuslaua taha istuma virgutas? Räägitakse isegi, et talle olla ideed ette söödetud. Võimalik. On see oluline? Sisuliselt mitte. Hea Doktor püüdles pidevalt "vaateni kõrgelt", kas maksab siis üle tähtsustada seda, kes talle vaatetorni teed juhatas? Peamine on muus. Kaheldamatult on Hea Doktor väga tark inimene. Nii tark, et saab rääkida keerulistest asjadest väga lihtsalt. Nii lihtsalt, et pooled lugejad sellest isegi aru ei saa (mis aga ei takista neid lugemise ajal õndsa naeratusega pilvedes hõljumast) millest jutt käib. Kas Hea Doktor taotles mõistetavust? Mõistmisega on meil kehvad lood (nagu küsib Andrei "Ettemääratud linnas": "Aga mida selle mõistmisega pihta hakkata?") ilmselt taotles IA rohkem loetavust. Edeva inimesena armastab IA demonstreerida oma intellektuaalset üleolekut (maakeeli: lugejat lollitada, lastes tal ARVATA) serveerides üsna õelat ja küünilist (just nimelt KÜÜNILIST!!!) teksti nii, et seda võetakse vastu, kui humanismist nõretavat positivismi. Kuidas ütleski Isaac Bromberg? "Võta targa käest vastu mürk, kuid lolli käest ära võta isegi rohtu!" :-))))
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Pole vist olemas ulmefänni, kes ei teaks, mis on Asum ja kes oli Hari Seldon - ise lugesin seda raamatut esmakordselt pisikese juntsuna ja sellest ajast peale olen oma paarkümmend korda vähemalt seda tervenisti või osakaupa üle lugenud. Kuna seda on tõenäoliselt teinud ka enamus praegu selle teksti lugejaid, poleks teose sisu kirjeldamine siin eriti omal kohal. Siiski väärib märkimist kogu üldine idee ja selle teostus - kõik, mis on vana, võimas ja suurejooneline, ei pruugi üldse mitte sisemiselt hea ja korralik olla enam - mõnes mõttes hea vastukaal LotR-ile ja teistele konservatiivsust propageerivatele üllitistele. Mis isiklikult mulle selles raamatus enim imponeeris, oli võrratu ülemlaul loovale inimmõisutsele ja loomingule üleüldse - täielikult tehti maha vanades ideedes kinniolemine, stagnatsioon ja pime autoriteetide kummardamine - mulle, kui ultraliberaalse ja samas suhteliselt tehnokraatliku maailmavaatega inimesele parim :-) Asimovile on küll ette heidetud liigset omas ajas kinniolemist, kuid see on sellise tehnitsistliku kallakuga teose puhul paratamatu, pealegi pole antud juhul rõhk mitte konkreetselt tehnikal, vaid sellega kaasaskäival ideoloogial ja erinevate ühiskonnatüüpide vastuvõtlikkusel ja suhtumisel sellesse. See, et Asimov rõhu just igasugustele 'aatomiviguritele' on pannud, tuleneb otseselt raamatu kirjutamise ajast ja selle koha pealt autorile midagi ette heita külle ei ole. Seda enam torkab silma see, et tal oli täielikult õigus üleüldist suundumust hinnates, ainult konkreetse valdkonnaga pani natuke mööda. Tsiteerin Hober Mallow'd: "Ja kui mina kinnitasin ühele nende aatomispetsialistile, et kreeka pähkli suurune tinakonteiner sisaldab aatomigeneraatori, pidi ta meelepahast peaaegu lämbuma." Samasugust pahameelt oleks avaldanud viiekümnendate aastate arvutikoll, kui talle oleks öeldud, et paari millimeetri paksusel mikroprotsessoril saab olema tuhandeid kordi rohkem arvutusvõimsust, kui tema majasuurusel mürakal. Moraal, mis sellest kõigest järgneb, on ühene - progressi kui sellist ei tohi ega saa peatada, kui kaob progress, kaob ka kõik muu - käib alla teadus, selle järel kultuur ja inimkonna üldine elujärg.
Teist raamatut läbivat põhijoont pole ma veel maininud - see on Hari Seldoni Projekt. Antud juhul on imetletav eelkõige see inimgeenius, kes on suuteline looma ja haldama sellist projekti, mis haarab kogu inimkonda (mis on mitu suurusjärku suurem praegusest inimkonnast) - tõepoolest imekspandav võimekus. Asimov ja tema loodud tegelased käänavad ja väänavad halle masse, nii et küll saab. Kahjuks pole selline asi tegelikkuses siiski võimalik samadel põhjustel, nagu pole võimalik täpne ilmaennustamine pikaks ajaks ette - elu on mittelineaarne protsess ja tavalistesse võrranditesse seda panna ei saa. See asjaolu aga ei vähenda idee enese suurejoonelisust.
Asumi sarja esimesed kaks osa paistavad üldse silma praeguses, tänapäevases mõistes inimmõistuse ja loovuse, kui sellise ülistamise poolest - mõtlevale lugejale küllaltki pealeminev asi. Hilisemates osades läheb rõhk kahjuks mujale, Asimov mängib igatpidi oma mentalismi (kuidas selle kohta eesti keeles peaks ütlema?) ideedega ja pole enam nii väga juures seda hard SciFi võlu. Sellegipoolest on (ja ilmselt veel mõneks ajaks ka jääb) Asum maailma ulmekirjanduse absoluutsesse tippu.
Teksti loeti eesti keeles

Asimovi juures häirib, et ta tegelaskujud on ümarad nagu piljardikuulid, mis põrkuvad omavahel, muudavad selle põrkumise tulemusena liikumistrajektoori aga sisemas ei muutu miski.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Tegelaskujude osas on TS-l öigus. Ainus isik, kelle karakter minu teada Asimovil üldse on hästi õnnestunud, on Seldon romaanides "Prelude to Foundation" ja "Forward the Foundation".

Sari ise minu uks lemmikuid SF vallas ning "Asum" koos "Asumi ja Impeeriumiga" on kahtlemata verstapost ka kogu zhanri lõikes. Peale selle on minu arvates Asimovi 4 tippteost "Asum", "Asum ja Impeerium", "Igaviku lõpp" ja "Nemesis".

26.02.2011: Tarmo Õuemaa arvustusele täienduseks, et ka mina kirjutasin Asumi universumist (küll vist siiski järgmisest raamatust) 9. klassi proovikirjandi :)

Teksti loeti eesti keeles

ASUM?!? ASUM on lihtsalt üks parimaid ulmeraamatuid mis eales kirjutatud! Nii lihtne see ongi! Soovitan lugeda kõigil, kes oma südames ainsat ja õiget ulmet armastavad ja seda ülejäänud maailma ees kindlana hoiavad. Aga rohelistemehikeste ja lendavatetaldrikute fännid - hoitke aga heaga eemale, see on real scifi mitte mingi kommerts. (Lugeja hoitaus: raamatust võib kaa kergesti sõltuvusse jääda....)
Teksti loeti eesti keeles

Vabandan väga fännide ees, aga kohe kuidagi ei saa üle nelja panna. Ajaviiteks ta muidugi hea, aga samas pole seal ka midagi sellist, millepärast ma hakkaks seda uuesti lugema. Kuidagi ümar oli see lugu, ei olnud midagi sellist, mis mind toredalt torkinud oleks. Ta on küll üks Asumisarja paremaid lugusid, kuid mulle see sari millegipärast eriti ei meeldi. Ikkagi pean Asimovi kõige paremaks teoseks "Igaviku lõppu", tee mis tahad. Ega ta ka kõige hullem pole, kuid ka kõige parem mitte. Neli tuleb ära.
Teksti loeti eesti keeles

Mis siin lisada peale eelnevaid ülistuslaule? Eks ikka oma subjektiivse arvamuse: idee on vägev kuid lugeda nagu igavavõitu...
Teksti loeti eesti keeles

Ei kiida kehvaks, ei laida heaks. Mina ei ütleks, et see on parim mida ma lugenud olen. A ta on hea, teine osa on muidugi parem. Lausa sarja parim.
Teksti loeti eesti keeles

Panen viie, kuna tegemist oli tõelise teejuhiga ulmekirjandusse. Raamat mida üha uuesti lugedes sain ma lõpuks selgeks, mida ma tegelikult vajan
Teksti loeti eesti keeles

Nii palju on juba ees öeldud. Kas tulevikus on võimalik matemaatiliselt masside käitumist ette näha? Aga miks mitte. Peavad ju poliitikud seda intuitiivselt ka tänapäeval tegema. see oli minu jaoks "Asumi" põhiidee.
Teksti loeti eesti keeles

Pean esimest osa "Asumi" raamatutest parimaks ning lapsepõlvest peale olen teda üht- ja teistpidi, tervikuna ja osaliselt palju kordi üle lugenud. Kui mu mälu ei peta, siis just tänu "Asumile" avastasin enda jaoks "Mirabilia" sarja ning tugevdasin nõnda oma ulmelembust.

Kummatigi tundub mulle, et ma ei taha "Asumit" enam üle lugeda. Ehkki viimane kord tegin seda aasta-paar tagasi, arvan ma, et olen kõnealust raamatut tarbinud juba täpselt niipalju kui vaja.

Teksti loeti eesti keeles

Mnjah. Sai nyyd ka seda "tuhandete lemmikut" yle _hulga_ aja jälle uuesti yle loetud. Loomulikult on raamat hea. Asimovi yks paremaid. Raamatu ylipopulaarsus on ilmselt seletatav autori võimega keerulisi asju kergestiseeditaval kujul vormistada. Kasvõi seesama psyhhoajalugu. Ilus konstruktsioon ju tegelikult. Mis sest et matemaatilises mõttes nonsens. Õhtulektyyriks way paremini sobiv kui Spengleri "Decline of the West", mis põhimõtteliselt samast asjast räägib. Kokkuvõtteks: viievääriline on see raamat kindlasti, ylivõrrete tarvitamiseks aga pakuvad nii mõnedki kirjanikud/teosed märksa paremaid võimalusi.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Asimov on tark, paganama tark ja ta oskab oma tarkust lihtsaks teha. Tasub meenutada, et Asimov poolenisti kriminullikirjanik oli ja ulmeromaanides ta vist kordagi klassiklaise kriminulli reegleid kasutamata ei jätnud. Ka Asumi (äärmiselt õnnestunud tõlkeleid!) struktuur on kõige ehtsam kriminull.

Autorit huvitab lõpplahendus, ta pillab teepeale lugejale võtmeid, laseb minna valeradu, kuid juhatab lõpuks õigesse sadamasse. Asum on Rooma Impeeriumi allakäigu lugu projetiseeritult tulevikku. Asimovit ei huvita tulevikumaailma looduskeskond, võerad eluvormid, ega suurt inimestevahelised suhtedki - see raamat on globaalsem aga lihtne ja vahest liigagi lihtne.

Asum on vist noore Asimovi läbilöögiteos, ja sellisena väga võimas, ameerikalikult konkreetne, kirjeldusvaba, kuid varjatud emotsionaalse puhanguga. Asimov petab nagu Christie: kes meist ei uskunud näruse humanitaarina, et Seldoni eesmärk oli päästa Impeeriumi teadmised järeltulevatele põlvedele, ja kes meist ei saanud petta, nähes, et hoopis Impeerium tuleb elus hoida. Pehkinud ta oli aga seepärast ta otstest käriseski ja uus tuleb parem, sest pärast kosmosevallutust on inimkonnal vaja uut eesmärki Impeeriiumit koos hoida.

Humaanne teos - pole mingeid peletisi, kõik tegelased tulevikumaailmas on inimesed.
Teksti loeti eesti keeles

"Asumi" triloogia (eesti keeles ilmunud raamatud) on Asimovi parimaid kirjandusteoseid. Väikse miinuse annab viiele juurde see, et need romaanid on minu meelest liiga pealiskaudsed. Mitme asja kohta, mida autor teoses käsitleb tahaks natuke rohkem teada saada, aga muidu pole viga. Teenitud 5.
Teksti loeti eesti keeles

Sarja eeskujuks on Asimovile olnud Edwin Gibboni “Decline and Fall of the Roman Empire” (1776- 88), me näeme Rooma asemel galaktilise impeeriumi mandumist, hävingut ja uut tõusu. Sarja filosoofilise tausta on kirjanik ammutanud Arnold Toynbee teosest “The Study of History” (1934- 54). Asimov oli paljulugenud mees, kes oskas põnevalt kirjutada. Mäletan, et lugesin Asimovi romaani 1985 huviga läbi. Nii hea aga raamat ka ei olnud, et teist korda lugeda. Vast loen ta siiski kunagi läbi. Näiteks “Igaviku lõppu” olen korduvalt lugenud. Seepärast 4.
Teksti loeti eesti keeles

OK. Ei vaidle vastu, Asimovi tegelased on ümarad kui piljardikuulid. Aga idee ise on suurpärane. Sestap "viis" ilma mingi kõhklusetta.
Teksti loeti eesti keeles

Paneks kuue, kui saaks.Minu jaoks on Asimovnagu Isa,Poeg ja Püha Vaim, või kuidas sedaöeldaksegi.Igatahes , kui oleksin ulmekirjanik,tahaksin kirjutada sama hästi kui Asimov.Raamatu enda kohta on kõik enam-vähemöeldud,ütleksin ,et see on tuntud Asimov oma hääduses. Selliseid mõtteid ja tundeid,nagu see triloogia (mis eesti keeles on ilmunud),on minus vähesed ulmeraamatud tekitanud.
Teksti loeti eesti keeles

SF kirjanduse üks säravaimaid ja oluliseimaid teoseid, milles Isaac näitab oma mõttelendu kogu oma hiilguses. Minu puhul oli asi sedasi, et seda tuli mitu korda lugeda, et aru saada, millest see raamat oli. Algul tundus, et inimestest, pärast, et Seldonist ja tema loodud teadusest, ent lõpuks jõudsin jäereldusele, et mitte kummastki... Suurejooneline fantaasia peab olema mehel, kes suutis sellise teose kokku panna!!! Ning ehkki sellele saab ühekomateist ette heita (näiteks on tegelaskujud liiga ühekülgselt kirjeldatud), oli, on ja jääb see raamat paljudele (ka mulle) oluliseks ning tähtsaks verstapostiks ulmemaastikul.
Teksti loeti eesti keeles

Tõeliselt vinge raamat, kus tõesti üksikisikutele, nende pisikestele rõõmudele ja muredele, on üpris vähe tähelepanu pööratud. Tähtis on hoopis Suur Eesmärk, mille poole aastatuhandete jooksul püüeldakse ja mille nimel raskustest võitu saadakse.
Teksti loeti eesti keeles

Kui ma aus olen siis see raamat, vaatamata kõikidele kiitustele, minule ei meeldinud. Põhjendus oli lihtne ja loogiline. tegevust vähe jutustamist ülearu. Raamat oli liiga kirjeldav ja seetõttu jäi mulle igavaks. Kuna tegevuse suhtes oli seal lausa krooniline puudus, siis ma ei viitsinud teda isegi mitte täitsa lõpuni lugeda, vaid u 10 lehekülge jätsin lugemata. Usun, et seda raamatut peetakse Asimovi parimaks raamatuks ja üks tähtis verstapost ulmemaastikul, kuid minule isiklikult selle raamatuga kirjanik muljet ei avaldanud. Asi ei ole mitte selles, et ma otsiks kanget tegevust taga nagu seda küber pungis või splatteris ette tuleb, vaid ma otsin taga müstikat ja sellele baseeruvat tegevust, nagu seda oli jutus "Olend väljaspool meie maailma."
Teksti loeti eesti keeles

"Asum" on minu maailmanägemist vägagi mõjutanud. Psühhoajalugu on minu jaoks reaalsus. Vaatan kogu ajaloole selle pilguga: oli kujunenud olukord, et sõda või revolutsioon oli möödapääsmatu -- nagu oli möödapääsmatu ka see, kumb võitis. Matemaatikutele võib see tunduda nonsens, hea küll, aga majandusteadlastele on see reaalsus. Jah, ma tean, tulevik on matemaatiliselt modelleeritav. Praegu me veel ei oska seda. Asimov ütles, et selleks vajalik inimhulk algab kvadriljonist. Ma ei usu seda, miljonist piisab minu meelest täiesti.
Siia sobivadki piljardikuulisarnased tegelased. Sest psühhoajaloo jaoks nad ongi sellised.
Teksti loeti eesti keeles

Sellega on nüüd selline kurb lugu, et püüdsin mitu korda, tõesti püüdsin, kuid lõpuni ei ole suutnud seda raamatut kunagi lugeda. Tapvalt igav oli see algus. Ehk kunagi võtan uuesti kätte ning ehk muutub mu arvamus ka siis sellest, kuid praegu täielik läbikukkumine. "Igaviku lõpuga" ei anna võrreldagi.
Teksti loeti eesti keeles

Sama probleem mis Adrifted`ilgi. Ka mina pole suutnud seda täielikult läbi lugeda kuigi olen päris mitu korda proovinud. See raamat on minu jaoks liiga igav ja värvitu. Ennem jään magama.
Teksti loeti eesti keeles

Hea, et see raamat nii õhuke oli. Mitte sellepärast, et kehv oleks. Vastupidi, nüüd läks kõigest pool tööpäeva raisku. Enne ei saanud käest panna kui sisukord lõpus vastu tuli. Panna kõik valemitesse ja arvutada, ainult arvutada... no pidi seal ikka kõva statistika olema, millele tuginedes arvutusi teha. Mega värk! Soovitan kõigile.
Teksti loeti eesti keeles

Ok, lood olid ilusad, detektiivijutte meenutava olemusega (Hargla on vist sealt tublisti matti võtnud...), aga tegelasi ei ole. Ainus asi, mis seda meenutab, on Seldoni vaim. Mitte, et Asimov nyyd tegelasi väga yliedukalt kujutada suudaks, aga parem pool muna, kui tyhi koor - ja meeldejäävaid tegelaskujusid tal tõepoolest on.

Ja algus... algus oli võimas. Kolmanda looni oli võimas välja. Väga hea oli - kiidan igati. Siis aga kiskus kuidagi yksluiseks ja igavaks. Noh, et on probleem, siis on... ja siis?

Teksti loeti eesti keeles

Ausaltöeldes mina siit kyll midagi Väga erilist ei leidnud. Hea oli ta kyll, aga nii hirmasti nyyd ka ei meeldinud. Tegevus kipub yha korduma (olen lugenud ka natuke teise osa algusest): tuleb uus Sheldoni kriis, mingi kavalpea lahendab selle osavalt manipuleerides. Tegelikult olid need intriigid kyll päris lahedad. Aga veel: jõuad yhtede tegelastega ära harjuda - juba visatakse järgmised ette. Kuigi jah, ega siin need tegelased väga tähtsad ei olnudki.
Teksti loeti eesti keeles

Oh kauge, kauge noorus... Ma ei saa kuidagi kiitvalt hindamata jätta teost, mis kahtlemata oli minu nooruse yx teedrajavamaid. OK, nyyd olles palju-palju rohkem lugend ei tundu ta enam mitte nii heana, kuid oleksin Hea Doktori ja enda sydametunnistuse vastu äärmiselt ylekohtune, kui paneksin sellele teosele krammigi alla viie.
Teksti loeti eesti keeles

Omal ajal olin sillas, pidades seda raamatut ülivõrdes parimaks. Nüüd tundub ta natuke skemaatiline ja puine, samuti paneb muigama, kuidas IA on võtnud USA 50-ndate seisu ja selle lihtviisiliselt copy-paste`inud kogu Galaktikale. Aga lugu on särav ja julge.
Teksti loeti eesti keeles

Mäletan, mu kirjanduse õpetaja arvas kogu varasema Asimovi kohta - kosmosevesternid. Ma ei nõustu temaga. Lucky Starr - võibolla, ei ole lugenud, Asum - ei. Väga kaasakiskuv raamat, millest ei puudu mõte.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat ise on kahtlemata suurepärane, kuid peab mainima, et kõrge hinde tagab ainuüksi tema tõlgitus eesti keelde seisuga kaheksakümnendate lõpp, kui sai üldse hakatud teadlikult raamatuid lugema. Alles inglise keele omandamisega tekkis võimalus valida mida lugeda ning mida mitu korda lugeda, senini oli iga tõlgitud ulmekas hindamatu väärtus omaette.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks oli ja jäi esimene "asum" parimaks. Asum ja impeerium ei pakkunud mulle kohe üldse midgi. Aga esimesele annan "5" küll.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin nüüd "Asumi" korralikult läbi. Kindlasti peaks iga "õige" ulmeline teadma mis asi on "Asum" ja millest raamat räägib. Aga kui aus olla, siis ootasin rohkem sellest kuulsast sünnitisest. Olen äärmiselt vähe lugenud SF ja ei tea praegust taset. Aga kui kõik Galaktika/Impeeriumi jutud taolised on... siis nõndanimetatud fantastika pole eriti arenenud. Jutt räägib Hari Seldoni kriisidest, mis ta oma psühhoajalooga ette määranud (1000`ndeks aastaks vist). Ja raamat ise on jaotatud 5 "kriisiks". Aga nii palju kui ma neid osasid edasi lugesin, avastasin, et kõik oleksid justkui 5 erinevat lühijuttu. Ainus mis seda "kriiside-ketti" ühendas oli üks ratastoolis holo, mis ilmus Võlvruumis ja andis nö "juhtnööre". Ja juhtnöörideks neid kahjuks nimetada ei saanud. See monoloog mida Seldon ratastoolis andis... ei andnud lugejale midagi juurde. Juba kohe alguses oli arusaadav lõpupoole tehtud avastus: "kui kriisid tulevad, siis lase ajal kulgeda. Kriis laheneb igal juhul, Hari Seldon (kelle sarnast miskipärast polnud terve inimajaloo jooksul tekkinud) on määranud oma arvutustega kenasti kindlaks, et kriisid lahenevad. Olgu see siis kas religioossete, kaubanduse või demagoogia abil."Ja raamat oli tõepoolest nagu üks piljardimäng: karakteri/kuulid põrkusid ükteise vastu, muutsid mängu seisu, aga ühtki kuuli ei analüüsitud. "Asum" oli rohkem huvitav ulmeline sündmusteutoopia kui jutt tulevikust, mille peategelasteks on inimkarakterid. Jutt oli hea, eeskujulik vaevalt ja täiuslik kindlasti mitte. Aga "ulmeinimese" lugemiskohustus kohe kindlasti:)
Teksti loeti eesti keeles

Minu BAASi järgi sajas arvustus on pühendatud Asumile. Natuke puine ja kuiv see oli, aga sisu oli see-eest topelt.
Teksti loeti eesti keeles

Peaaegu sama huvitav kui CIVi mängida. Eks ta veidi sarnane ja sarnastelt ajaloofilosoofilistelt ideedelt tõukuv ka ole. Psühholoogiliselt on aga tegemist ikka väikest viisi asimovitega (termin peaks vist tähendama sellised lineaarseid tüüpe, mina- robot-mehi). Miks peaksid need sootsiumi pööritavad hoovad nii primitiivsed olema, et ainult loogika ja võimutahe. Kui asi tegelikult ka nii oleks, püsiks NSVL siiani. Aga ei püsi ju. Olen järjed ka läbi lugenud, aga pöörast vaimustust see kõik esile ei kutsu. Ei usu ma sellist ajaloo prognoosimist, kui nad ikka tulevikku ei näe (mida neist raamatutest küll välja ei loe), siis lõpetaks Hari Seldon nagu teisedki sotsiaalteadlased-sovetoloogid.
Teksti loeti eesti keeles
RIQ

Asimovi teosed on omamoodi narkomaania. Mida rohkem neid loed, seda suurem äratundmisrõõm järgnevate teoste puhul - vanad tuttavad tegelased ja sündmused. Asum oli ilmselt esimene täispikk Asimovi ulmeteos (või vähemalt esimene, mida mäletan), mida lugesin... ilmselt seetõttu, et oli maakeeli saadaval. Jättis noore inimese ajusse kustumatu mälestuse.
Teksti loeti eesti keeles

Viis, ikka viis, kuidas siis muidu. Sarnaselt paljudele oli tegemist ühega esimestest, mida omal ajal sai ulmevallast loetud, ning mis seal salata: hea meelega loen praegugi aegajalt üle, kui "uuemast" kraamist vahepeal siiber saab.
Teksti loeti eesti keeles

Esimestest ulmekatest, mis omal ajal neelatud sai. Täitsa loetav ka nüüd - ikka ja jälle.

Ainult et ei tule meelde ÜHTEGI nii naistevaest ulmeraamatut... Tõesti ei tule!? Kas kellegi oleks midagi välja pakkuda?

Tegelikult see ei häiri - vägagi huvitav ja loetav on ta ikkagi. Aga huvitav-huvitav... kas keegi tegi samasisulise märkuse Asimovile, et ta seda järgmises osa parandama hakkab...

Teksti loeti eesti keeles

Mida ma saaksin veel lisada oma kommentaariga raamatule, millel on statistika järgi enim arvustusi? Kas pole siis kõik juba öeldud ja ma vaid kordaksin midagi, endale teadmata, kuna ei jaksa kõiki neid arvustusi läbi lugeda? Piirduda vaid hädise kommentaariga "väga meeldis, soovitan, 5+" või üritada midagi välja mõelda? Jah, saab veel lisaks öelda, et 1.-3. "novellikesed" oli huvitavad. Olid tunda, et kuulusid kuhugi. 4. oli huvitav, kuid ei sobinud oma kaaslaste sekka ja 5. oli hoopiski teistsugune. Puudus selline pinge, nagu oli eelmistel "Seldoni kriisidel", kusjuures jättis nõrgema mulje kah, kui eelmised, vastandina Sheldoni soovile. Noh, tegelt võib arvestada, et sõjas oli mõndagi jama asja ja selle idee, kuidas neid võita, välja mõtlemine oli osav, kuid pingetpakkuv? Vaevalt. Kuid - meeldis. Tõepoolest meeldis. Võib lausa öelda, et pole midagi nii huvitavat enam pikka aega lugend, nii et vähema, kui 5ga leppida ei saa. Noh, saigi midagi pikemat öeldud. Nüüd huvitab, et mitukümmend inimest mainis samu punkte, mida mina?
Teksti loeti eesti keeles

Nagu paljud teisedki, pean selle raamatu arvustamist alustama meenutustega lapsepõlvest.
Mäletan, kuidas 12-13 aastasena selle raamatu esimest korda kätte võtsin ja... algusest kaugemale lugeda ei suutnud - liiga keeruline, tegevus kesine ja igav. Paar aastat hiljem, hilisteismelisena, oli teine lugu.
Sellest ajast saadik olen seda raamatut korduvalt üle lugenud ning iga kord midagi uut leidnud. Tõsi, viimasel ülelugemisel leidsin lisaks paljule positiivsele ka ühe tõrvatilga - "vanal heal" nõukogude ajal on tõlkesse lastud täiesti labaseid apsakaid. Markantseim näide on miljardi silmagi pilgutamata biljoniks jätmine.

Sisust nii palju, et nüüd, kus "Edasi, Asum" eesti keeles ilmunud, on esimesest loost saanud siduv tükk sarja kahe osa vahel.
Teisest loost lugesin seekord mõnuga loogikalise sümbolanalüüsi kohta, sest vahepeal sai kõrgkoolis seda teemat "nuusutatud". Väga humoorikas ja samas õpetlik, kuidas osavad poliitikud suudavad viie päeva jooksul "keda kuraditki" ütlemata läbirääkimisi pidada.
Kolmas lugu jätkab sealt, kust teine lõppeb. See jutuke on mind iga kord võlunud oma dramaatilise lõpplahendusega. See kord ei olnud erandiks, sest tegemist on minu isikliku lemmikuga sellest romaanist.
Neljas ja viies lugu näitavad Asumi arenemist võimsaks majandusimpeeriumiks ning on sissejuhatuseks "Asumile ja impeeriumile".

Teksti loeti eesti keeles

Ülimalt mõnus klassika, mida ma olen nüüdseks arvatavasti kümneid kordi lugenud. Mind ei häiri vähimatki eelpool väljatoodud puudused: tegelaskujude äärmine kahvatus ja sarnasus, kogu planeeritud kriisidest kriisidesse tormava ajaloo absurdsus ja liiga suur sõltuvus täiesti juhuslikest teguritest, justkui ülimalt võimsa Galaktikaimpeeriumi primitiivsus ja Galaktikaimpeeriumi mahaviksimine osalt Rooma Impeeriumist, osalt 50ndate USAst jne. See kõik polnud üldse tähtis, lugu oli lihtsalt pretensioonitult lahe klassika. Sellest raamatust või õieti sarjast (lisaks Asumile ka "Asum ja impeerium" ja "Teine Asum") tasuks alustada igal algajal ulmehuvilisel, kusjuures ma soovitaks ülejäänud eel- ja järellood rahule ja lugemata jätta - tõmbavad kõvasti klassikalise triloogia jäetud head muljet alla.
Teksti loeti eesti keeles

Esimene tõeline Sci Fi lugemine. Ütleks, et loo mõte ja käik olid huvitavad. Palju esines kõrgete intellektide dialooge, mis on "vanadele" ulmekatele igati kohane. Ja muidugi südmustik, mis oli rohkem tahaplaanile jäetud. Eelkõige jäi tegelastest meelde Treminuse linnapea Salvor Hardin ja tema ütlus:"Vägivald on asjatundmatutele viimane väljapääs"

Annan hindeks 4, sest ma ei saanud seda süsti, mis vaimustust tekitab.

Teksti loeti eesti keeles

Tunnistan kohe, et ma ei saa Asumit erapooletult hinnata. Tegemist on ilmselt mind kõige rohkem mõjutanud raamatuga koolipõlvest. Raamatuga, mis muutis umbes aastal 1987 mu hiljutitärganud ulmehuvi kireks. Raamatuga, millest ma kirjutasin oma 9. klassi proovi-lõpukirjandi. Raamatuga, millest me sõpradega võisime pritsida tsitaate. Ja mille aastatepikkune järgede ootamine viis mind korduvalt õrnale eale sobimatute obstsöönsuste kasutamiseni. Võimalik, et Asum süvendas ka mu huvi ühiskonnateaduste vastu ja on niiviisi kogu mu hilisemat elu mõjutanud.

Kui keegi tõesti ei tea, siis veidi sisust. Galaktikaimpeeriumis on miljoneid tähesüsteeme ja selle keskus Trantor näib igavene. Ometi on üks Trantori teadlane, psühhoajaloolane Hari Seldon välja rehkendanud, et impeerium juba roiskub, lagunemine on vältimatu ja parim, mida inimkond saab ette võtta, on lühendada barbaarsuseaega 30 000 aastalt 1000 aastale. Selleks olevat vaja kokku panna inimkonna põhjalikuim teadmistekogu, galaktika entsüklopeedia. Seldon on nõus koos 100 000 teadlasega kolima vaesele ja tühisele planeedikesele galaktika serval, et seal oma suure tööga peale hakata. Võimukandjad lubavad seda meelsasti, sest nii saab tüütust hukukuulutajast pealinnas lahti.

See on lühidalt Asumi esimese raamatu sissejuhatav peatükk. Järgmised neli lugu selles romaanis näitavad, kuidas teadlasteasum või lihtsalt Asum liigub Seldoni etterehkendatud kurssi mööda ühest näiliselt ületamatust kriisist järgmisse, kuid tulles neist iga kord tugevamana välja.

Uuesti üle lugedes avastasin, et karakterite tüpaažid käivad närvidele. Head on sihukesed Metsiku Lääne ettevõtlikud uljaspead, võimulolijad on mitte inimesed, vaid lausa karikatuurid. Ja pahad - kroonprints, kellel on kõõrdpilk, kitsehabe ja tõmmu jume...

Kogu mastaapsuse juures tunduvad tegevuspaigad inimtühjad. Kaks-kolm inimest räägivad linnapea kabinetis, siis kaks-kolm inimest kosmoselaevas või teisel planeedil kohas ja lõpuks jälle peategelased pluss surnud Seldoni video.

Need on aga pisikesed etteheited. Kui tahan mingeid lõõmavaid karaktereid, võin ju Dostojevskit lugeda. Asumi sarja võlu on lihtsas ja puhtas vääramatute ajalooprotsesside esilemanamises. Ma kardan, et need, kes naeruvääristavad psühhoajaloo ideed, lihtsalt ei aima, kui lähedal mõnede tollal veel õieti väljakujunemata sotsioloogiaharude kirjeldamisele Asimov oli.

Kindlasti kiidan ka raamatu vormi - lühijuttude või episoodide rida, mis laseb esimese osa jooksul juba mitusada aastat kiirendatult edasi liikuda ja toob raamatusse mitu kõrgpunkti ühe ja viimase asemel. Mida kokkuvõtteks öelda? Vaimustas noorelt ja ei valmistanud pettumust ka praegu üle lugedes. Soovitan, kui BAASis käib tõesti keegi, kes seda veel lugenud ei ole.

Teksti loeti eesti keeles

Pole eelarvustajate kirjutatutele suurt midagi lisada -- või ehk seda, et IA on vähemalt üks kord avalikult tunnistanud, et tema lemmikvõte on ajalugu ümber jutustada ;)
 
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Valdav enamus maailmas (loe: Eestis) leiduvast kiidulaulust selle raamatu osas on seotud tõigaga, et paljud on seda raamatut lugenud lapsena või vähemalt noorena ning nüüd siis meenutavad heldimuspisar silmis, kui uhke ja põhjapanev SF see raamat ikka oli.
Võib-olla oli nii, võib-olla mitte, ent minule ta säärast WOW elamust ei pakkunud nagu näiteks Lemi Solaris (või Eeden).
 
Asum on hea lugemine, mõnus ja loogiliselt üles ehitatud, ent samas on lood selles natuke liiga ühesuguse mustriga. Midagi juhtub, tundub, et kõik veab viltu, kohe-kohe on kõik metsas ja siis äkki saabub positiivne lõpplahendus ning selgub, et peategelane just seda plaaniski ning taustal tegutses hoopis mingi muu agendat ajades. Tuleb järgmine lugu järgmise tegelasega ja muster kordub üks ühele. Siis kolmas jutt ja neljas jutt... Kõike seob kriis, selle saabumine ja selle ületamine.
 
Kui psühhoajaloolase Hari Seldoni kriisid, või õigemini nende saabumise ennustatus on nende Asumi juttude ühendavaks jooneks, siis taustal näeme seal juures ka inimajaloo eksistentsiaalset arengut läbi ühiskondade mõjutamise taktikate. Impeerium kukub kokku ning tundub, et inimkonna arengut saab säilitada vaid läbi teaduse ja teadmiste. Teadusele järgneb religioon, kui mõjutusvahend teaduse propageerimiseks. Teadmised kaovad ja teadussaavutused jäävad. Kui inimkond on tehtud sõltuvaks teaduse saavutustest läbi religioonim hakkab arenema kaubandus. See läheb üle vabakaubanduseks ning lõpptulemuseks saame ühiskonna, mis sõltub tarbimisest, ent kus religioon on muutunud teise- või kolmandajärguliseks.
Asimovi jutust kumasid mitmel korral läbi teatud fookuspunktid, ent kuidagi kummalisel kombel suutis ta järgneva looga neid fookuspunkte nihutada ja nende olemuse muuta vastupidiseks. Näiteks, kui esimese loo fookuseks võiks pidada, et vaid teadmised suudavad inimkonda hoida eksistentsiaalsest kriisist, siis teise loo käigus selgub, et teadmised ei olegi olulised, on vaid teadussaavutused ning religioon, mis laseb teadmistest loodud teadust tarbida kontrollitud tingimustes. Sadakond aastat hiljem selgub aga, et fookuspunkt on edasi liikunud vaba kaubanduse peale, kusjuures religioon on justkui iganenud tabuteema ja teadmisi pole inimkonnal samuti enam olemas. Feodaalkord tundub elavat kauem, kui ajutise nähtusena religioon ning kunagised vereliinid omavad ühiskondlikus plaanis rohkem mõjuvõimu, kui teadmised ja teadussaavutused.
 
Ja viimase asjana peaks rääkima sellest, millest Asumi puhul ei saa ei üle ega ümber - tuumaenergia. Kogu galaktiline impeerium ja hilisem killustatud maailmakaart on otseselt sõltuv tuumaenergiast. Selle abil tehakse kõike - ruumilaevadest ja relvadest ehete ja nipsasjakesteni välja. Kaelakeed tuumareaktoriga, et ehted ikka ilusasti helgiksid, tuumaenergiat kasutavad skalpell-noad, lõikurid, isiklikud kaitsekilbid, lendavad troonid ja aupaisted. Aga kõige selle ulme juures, kus vabalt kasutati hüperruumi ja tähtedevahelist transporti, kirjeldati maailmu, mis vähemalt lugemise ajal kangastusid kui mahajäetud pseudokeskaegsed asulad, kõigi oma feodaalide, krahvide ja lihtrahvaga, kes solgivee tänavale viskab, peldikus tagumikku ei pühi ja iga kolmas tüüfusesse sureb, ent sealiha lõigatakse tuumalõikuriga ning elektrit toodavad hiiglaslikud tuumareaktorid.
Vastuoluline ja kummastav üheaegselt ja mida rohkem tagantjärgi raamatule mõelda, seda kummalisemaks sealne maailm muutub.
Teksti loeti eesti keeles
x
Satyros
14.17.1979
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

No oli ikke jura küll. "Jurassic Park" (mida ma ka mitte kohe ei austa) oli päris kõva sõna sellekõrval. Sisutu sauruste poolt inimeste taga ajamine ja nahkapistmine. Jurassicas oli vähemalt tehtud asi huvitamaks, kirjeldades kuidas need saurused loodi ja mida sellega saavutada taheti ning sellega oli raamatule vähemalt mõte antud. Kuid edasi Lost Worldi´le asi läks kadus sisu ära ja kontsentreerus rohkem asjatutele tapatalgudele. Pealekauba oleks võinud ju üldse selle raamatu paremini väljamõelda. Rohkem viimistlema ja tegumoele rohkem rõhku asetama. Hea mulje oleks ka jätnud see kui oleks kirjanik vaeva näinud, et idee oleks ilusasti esiletoodud ja mitte kuhugi sügavatesse raamatusoppidesse kaduma jäänud. Olen ka selle kirjaniku ainelisi filme näinud ning need olid veel juramad kui raamatud, vahe oli vaid selles, et filmipuhul oli effekti rohkem ja seda sai n.ö. visuaalselt jälgida.
Teksti loeti Inglise keeles

Minuarvates oli antud juhul tegu Horror`iga (Psühotriller). Mis seal siis ikka nii erilist oli? Õudust tekitavad elemendid olid küll psühholoogilisele tasandile viidud,mis on tegelikult päris teretulnud nähtus, kuid kahjuks nigelalt väljakukkunud. Meeldis vaid see, et King oskas väga hästi edastada selle med-õe manjakaalsust. See oli tõesti juba mingi kõrgem tase, kuid kahjuks ei leidnud ma sellest raamatust mittemidagi rohkemat, mis oleks huvi pakkunud. Nagu ikka Horrorile kohane oli ka siin rohkesti "asjatut" verd. Teinekord mõjub palju vähem tunduvalt effektivsemana.
Teksti loeti eesti keeles

Ei meeldinud see raamat mittekohe. Minu arvates on see Kingi kõige nigelam raamat üldse. Ma austan tema Horrorit aga, mis see oli. Fantasy? Tundub nii, aga paistab, et mehel pole fantasy jaoks kätt ega vajalikku mõttelendu. Raamat piirdus miskipärast liiga pinnapealsete asjade kirjeldamisega. Tegevuse areng oli nigel ja raamatu idee oleks ka võinud originaalsem olla. Pluspunkti panen ma vaid sellele, et raamat jättis tunde, et ta oli vähemalt korralikult läbimõeldud süzeega. Selline mulje jäi nagu kirjanik oleks kirjutamise ajal täpselt teadnud kuidas raamat lõppema peab ning seetõttu nõustun ma Jyrka arvamusega. Raamat oli küll hästi läbimõeldud, aga nigel teostus oli ikkagi.
Teksti loeti eesti keeles

Igav igast august lausa. Kus on selle mehe fantaasia, kui tal seda üldse on. Ega seegi fakt on "teaduslikult" tõestamata. Tundus, et kirjanik üritas vist tegevust kjutada tõsieluliseks, kui see idee läks küll kapitaalselt aiataha (pehmelt öeldes). Kui see kirjanik ise on algaja, siis on see mingil määral veel vabandatav, kuna puuduvad igasugused kogemused ning las siis õpib veel, aga kui ta juba pikemat aega on kirjutanud siis ei kõlba küll mitte kuhugi. Ma ei tea selle kirjanilku staazist mitte midagi ning seega selline arvamus. Kujutan ette kui ma oma esimese loo välja tooksin arvataks sellest veel hullemat aga see ei tähenda seda, et mulle antud jutt meeldima peaks. Ei jää muud üle kui vaid loota, et midagi paremat on selle "sulemeistri" poolt tulemas. Aga kui ei siis parem kasuta oma aega targemalt ära.
Teksti loeti eesti keeles

See raamat ei vaimustanud mind peaaegu üldse. Vaid nii palju, et päris ühte panna ei taha. Nimelt asi selline, et "Ilma Lõputa lugu", kui lasteraamat on hea, kuna fantaasia lend on vägev, aga kui ulme, mis on mõeldud täisealistele, ei ole eriti midagi väärt. Minul ei olnud võimalust seda raamatut lapsena lugeda ning seetõttu ka selline arvamus. Mina lugesin seda 19 aastasena ning siis tundus ta mulle lihtsalt liiga lapsik. Kuigi fantaasialend oli kirjanikul hea, sellele vastuvaielda ei saa. Üldiselt üldse fantasy kirjutamine nõuab palju fantaasiat, juhul kui see ei ole mingi mütoloogia ümberkirjutamine. Olen seda ka filmina näinud ning nii hämmastav kui see ka ei ole, siis filmina meeldis mulle palju rohkem, kuna see oli lihtsalt "värvikam". Mis minule jalgu hetkel jäi oli see pidev venitamine, jutul ei tule ega tule mittemingisugust lõppu. Muidugi eks ta siis teisest küljest olegi ju "lõputa lugu", kuid vähe sellest idee oleks võinud parem olla ja oleks võinud vähem seda jampsi venitada, oleks huvitavam olnud. Kuid siiski lasteraamatuna on ta igati hea.
Teksti loeti eesti keeles

Nigel algus on sellel kirjanikul tehtud. Ma pean silmas nimelt Gaea sarja. Kuna see on vaid esimene osa sellest, siis ei tasu ennast äraehmatada lasta. Nimelt on "Titan" ja "Demon" palju paremad osad. Selles osas aga jäid mulle jalgu just nimelt liignsed kirjeldused ja puudulik tegevuse areng. Selles raamatus ei olnudgi erilist tegevust, võisin mitu lehte vahelejätta (loomulikult seda ma ei teinud) ja teadsin ikka veel täpselt, mis toimumas oli. Esimene raamat sellest sarjast, mis ma läbi lugesin oli "Wizard" ja siis alles "Titan" ning kui ma seda viimast lugema hakkasin, siis oli tunne nagu seda ei oleks üldse Varley kirjutanud. Oli lihtsalt nii palju erinevam ja igavam, kui 2. osa. Üldjoontes oli see sari ise täitsa huvitav. Eriti vaimustas mind see iseloodud mütoloogia. Kuid jah... esimene osa oleks võinud tunduvalt parem olla.
Teksti loeti Inglise keeles

See mulle juba oli üsnagi mokka mööda, kuna siin oli tegevust, mis tekitas huvi. Tegevus arenes sellisel viisil edasi, et lausa lust oli lugeda. Eriti huvitav oli see, et need olevused, kes teaduse arendut takistada üritasid, ei olnud võimalik kindlalt identifitseerida. Anti küll nii vihjeid siit ja sealt, kuid lõpptulemuseks oli see, et hüpoteese kogunes nii palju, et need hakkasid juba segadusse ajama. Võta siis kinni, kas see oli super tsivilisatsioon, iidne rass või lihtsalt üks mõistatuslik ja üleloomulik jõud. Kuid norija nagu ma olen ei pane ma sellele raamatule ka viit, kuna mulle jättis see raamat pooliku mulje. Seda raamatut lõpetades oleks kirjanik nagu mõtlenud, et las lugejad kujutavad lõpu ise ette. See muidugi oli viga, oleks ju võinud mingi punkti panna. Olen kindel, et kui kirjanik oskas kirjutada nõnda hästi sisu, oleks ta ka originaalse ja huvitava lõpu suutnud juurde kirjutada.
Teksti loeti eesti keeles

Kui ma aus olen siis see raamat, vaatamata kõikidele kiitustele, minule ei meeldinud. Põhjendus oli lihtne ja loogiline. tegevust vähe jutustamist ülearu. Raamat oli liiga kirjeldav ja seetõttu jäi mulle igavaks. Kuna tegevuse suhtes oli seal lausa krooniline puudus, siis ma ei viitsinud teda isegi mitte täitsa lõpuni lugeda, vaid u 10 lehekülge jätsin lugemata. Usun, et seda raamatut peetakse Asimovi parimaks raamatuks ja üks tähtis verstapost ulmemaastikul, kuid minule isiklikult selle raamatuga kirjanik muljet ei avaldanud. Asi ei ole mitte selles, et ma otsiks kanget tegevust taga nagu seda küber pungis või splatteris ette tuleb, vaid ma otsin taga müstikat ja sellele baseeruvat tegevust, nagu seda oli jutus "Olend väljaspool meie maailma."
Teksti loeti eesti keeles

Raamat polnudki nii eriti paha. Üsna huvitav oli ja sai huviga läbigi loetud. Kuid midagi jäi siiski jalgu, et ma sellele kõrgemat hinnet ei pannud. Väga kindlasti ma ei oska seda isegi põhjendada, kuid midagi oleks nagu võinud rohkem selle põhjatu utoopia asemel olla. Võib-olla oli see asjatu kriminaalne maik, mis ära rikkus. Nimelt oli seal lihtsameelset mõrvamist üsna palju, kuid ulmet aga liiga vähe. Kui tahetakse midagi väga head lugeda, siis ma seda raamatut ei soovita. Juhul kui muud midagi kah ei ole siis isegi võib.
Teksti loeti eesti keeles

Selles marduse numbris ei leidnud ma midagi, mis oleks mind eriliselt vaimustanud. Isegioli seekord Lovecrafti jutt veits jaburavõitu. Oli küll üsna häid lugus, kuid enamus neist olid igavad. Ning seega on koond hindeks 2. Näiteid: usna hea lugu oli "Jälitaja", kuid näiteks "teoloogiatudengi katse" ei läinud üldse peale.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat meeldis minule väga, kuna tegemist oli ka bioloogiliste objektidega. Oli väga originaalselt välja toodud nende lillede areng, paljunemine ja suhtumine j.n.e. sellist lähenemist asjale pole ma veel kusagilt leidnud. Autor oli üsnagi realistlikult kirjeldanud inimeste reaktsiooni sellele, kui saadakse kokku mingi uue rassiga. Arvatavasti ju umbes nii käitutakski. On inimesi, kes oleks negatiivsel arvamusel arvates, et neid tahetaks hävitada ja on inimesi, kes näeb selles head koostöö ja ühiskonna arengu võimalust. Kõik selles raamatus oli üsna loogiliselt ära seletatud ja see meeldis mulle kõige enam.
Teksti loeti eesti keeles

Wäga omapärane (w-käib asja juurde) jutt. Mis oli iseenesest täiesti huvitav. Kuigi ajas see mind kohati itsitama aga sellegi poolest muljetavaldav. Autoril peab olema huvitav mõttelend, et üldse sellise ideepeale tulla naguy selles jutus kirjeldatud oli. Sellesse oli segatud kõike. Ulmet, erootiokat j.n.e. Pole midagi öelda oleks hea kui selliseid veel tuleks.
Teksti loeti eesti keeles

Ei onud üldse muljetavaldav. Ei saanud isegi eriti aru, mis see siis lõpuks oli mis kogu maailma elusolendid nahka pani. Oli siis selle mehe vaim, kes suurest elulootusest ennast ise ära sõi, või oli see lihtsalt näljatunne. Ja miks siis nii, et kui ta kõik elusolendid nahka pani sai tal isu täis. Loogiliselt võttes nälg kui tunne ei ole võimalik hävinema ja kui see oligi vaid tunne siis oleks pidanud tühjas maailmas edasi eksisteerima. Pealekauba oli algselt tegemist inimesega kellel see tohutu nälja tunne tekkis. Sellisel juhul oleks iga inimene püüdnud hoopis loomi või söönud mida iganenes, kuid mitte ennast. Kuna tegu oli ikka saarega siis, kui tõesti muud ei ole, oleks siit-sealt leidnud kasvõi rannale uhutud kalu. Ja taimi oli seal saarel ka kindlasti olemas. Aga noh kuna tegu oli ikka ulmekaga, siis ei saa ju nälgjal lasta endale toituotsida vaid peab ennast sööma sundima.
Teksti loeti eesti keeles

Oli päris hea jutt teine. Selle jutu idee oli kindlasti omal ajal väga mõjuv ja lõi kindlasti hästi läbi, kuid nüüd tundub ta aegunud olevat. Nüüdseks tean ma juba mitut sellise põhimõttega lugu (isegi filme) olgu näitks (antud juhul film) The Blob. Aga sellegi poolest oli päris huvitav lugeda, kuidas vastav lima lörakas seal kõike ja kõiki õgis, kuna ta pidevalt näljas oli. Eeltoodud näide oli siiski veits huitavamalt tehtud, kuna see süsteem kuidas hävitada seda lima oli originaalsem, nimelt külmutamise teel, kuid siin on ikka ja jälle see viga tehtud, et kurjus ei talu päikese valgust ehk päeva. Pole küll tegemist kurjusega, kuid siiski. Aga kuna see jutt oli lihtsalt hästi kirjutatud siis saab ta nelja ikka kätte.
Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt oli see raamat huvitav. Taolisest mütoloogiast ma varem veel midagi kuulnud ei ole. Selleks oli nimelt Gaea mütoloogia. Juttu oli palju Gaea ümber. Ta oli üks jumal, kes kaldus negatiivsete jumalate poole. Omapärane oli ta lugeda sellest poolest, et ta ei olnud fantasy omas klassikalises mõttes vaid oli pigem sci-fi/fantasy sorti. Tegemist oli seal küll nii titaanide, kui ka teiste mütoloogiliste tegelastega, kuid see tegevus ei toimunud mitte vanas ajastus, vaid pigem isegi meie ajast eespool veel. Etteheita sellele raamatule on vaid pinge puudulikkus. Kohati oli lihtsalt igav lugeda, kuid kohati selle eest aga päris huvitav. Üle nelja ei pane, alla kah mitte, sest raamat on seda väärt.
Teksti loeti Inglise keeles

Ei olnud sellel lool häda midagi, oli tegelikult maru huvitav lugeda, kuidas inimesed käitusid enne n.ö. armaggedoni. Köik olid paanikas kuid vaid kaks inimest, üks mees ja naine jalutasid rahulikult päikeseloojangut vaatama ning ei pööranud teiste paanikatele mingisugust tähelepanu. Nad olid nagu rahu ise. See oli huvitav lugeda, kuid üldjoontes ei olnud lugu ka mittemidagi erilist, lihtne iga ning ilma mingisuguse pingeta. Mingit tegevuse käiku ei olnud, mis oleks üllatanud ning kõik paistis olevat oma kohapeal. Kuigi oli igav ei pane ma hinnet alla 3 kuna selles loos oli väga hästi kirjeldatud inimeste käitumist kindla surma silmis. Kõik oli nii hästi kirjeldatud nagu olukord oleks toimunud reaalses elus. Ja suure tõenäosusega see nii ka on, paljud satuvad paanikasse, paljud otsivad "lohutust" vandaalitsemises, päris suur hulk inimesi sooritab lihtsalt enesetapu ning on ka inimesi, kes jävad külmaks ning võtavad seda kui paratamatust. Pean tunnistama, et sellel kirjanikul on hea ettekujutlus võime sellistele asjadele. Siiski siiski ei ole mind küber punk huvitanud ning ka see lugu jättis mind suhteliselt külmaks.
Teksti loeti eesti keeles

No kurat võtaks, see mentaalne küberneetika ajas mu juba "Teoloogia tudengi katse" ajal närvi, siis veel see. Ei ole suurem asi sellised jutud. Tundub, et see kirjanik kirjutab moto järgi, milleks on nimelt: mida rohkem verd ja rupskeid seda parem. Kuid paraku meeldib selline stiil vähestele. Pealekauba andis kirjutamis oskus andis väga palju norimist, oleks vähemalt hästi kirjutatud aga ei. Jõuame nii siis selleni välja, et M.T.-l on teooria, et jumal on küberneetik. Millist jura võib ikka puhuda. Varsti tehakse vist saatanast geenitehnoloog.
Teksti loeti eesti keeles

Minule ei meeldi sellist sorti lood. See ei olnud ka minu arust päris splatter, kuid sellegi poolest see mulle lihtsalt ei meeldinud, mingid parasiitlikud keha osad, kes inimesi tapavad, asi oli liiga labane oleks võinud ju veidikenegi müstikat sellesse seotud olla või vähemalt salapära aga need kahjuks puudusid, nende elementide olemas olekul oleks ma parema hinde andnud küll. Ühte ma ei pane sellepärast, et oli ka kohti kus oli veidike pinget, aga üle kahe ei saa ka veel sellepärast, et seda pinget oli liiga vähe, kõik see tegevus oli minu jaoks etteaimatav. Ühesõnaga igav.
Teksti loeti eesti keeles

See oli lugu mis mulle oli juba rohkem mokka mööda, kui jutt Irnerist. Hea must huumor ja mõnusalt ironiseeriv, kuid miks kirjutaja just tegelaskujuks Yürka välja valis, kas on tunda mingit isikliku viha hõngu ja pealekauba, kas kirjanikule ei meeldi Põlva linnake. See selleks, kuid lool oli kolm head külge: esiteks oli see satiiriline, teiseks oli irooniline ja kolmandaks oli seal musta huumorit tunda. Seda juttu lugedes tuli mulle kohe meelde Dragofori "Ja niimodi lõppebki maailm". See muidugi meeldis mulle veidi rohkem.
Teksti loeti eesti keeles

Huvitav küll kuidas sai looja sellise värdja ilmale tuua, see lugu vist tõestab looja silma kirjalikkust, kuna Irner oli loodu heaks olevuseks, aga nii kui nägi jalalt mahalõigatud seent nii muutus ilus rõõsa ja armas kollike limaseks ja jälgaks ebardiks. Ei tea kas looja oli mingi arvuti programmerija, et juttu tehti programmi veast Irneri puhul. Igatahes jube elukas oli, tahaks teada mida ta teeks siis kui ta Kosovosse satuks, või oleks Teist maailmasõda näinud. Oleks vist kättemaksuhimust lõhki läinud. Igatahes see lugu mulle ei meeldinud. Algus oli liiga idülliline ja lõpu osa oli liiga labane. Pealekauba polnud sellel jutul korralikku sissejuhatustki.
Teksti loeti eesti keeles

Hea lugu oli see sellepärast, et siin ei teadnud ma mittemidagi, mis edasi juhtuma hakkab. Huvitav oli jälgida seda, et tegelaskujud tammusuid kogu aeg "pimedal" maal. Mittemidagi nad eui saanud aru ning nad isegi ei teadnud millega oli tegemist hiljem hakkas üks nendest mõikama, et see peaks olema mingi olend mis ei ole meie seast pärit, kuid mida ta tahtis ja mida ta otsis, kurat seda teab (kui temagi seda teab). Muidugi ega sellest lugejagi aru ei saa, millega tegu oli, kuna see on lihtsalt nii kirja pandud. Kõige lõbusamaks muutis asja see, et tegelased läksid lõpuks hoopis hulluks, peale ühe. Kuid ma ei saanud ka sajale pihta eriti kus see tegevus toimis, oleks võinud tegevuskohta mainida, see oli ka ainsaks miinuseks.
Teksti loeti eesti keeles

Oli alles lugu. Iseenesest huvitav ja kütkestav teisest küljest igav ja mage. Sellepärast oli ta huvitav ja kütkestav, et lugedes oli kogu aeg pinge moment juures. Kuidas tunnimees seda vastavat kolli ootas pimeduses ning ka üldises mõttes oli see tegevus hästi huvitavalt kirjeldatud. Mage ja igav oli ta jällegi sellepoolest, et asjal puudus lõpplik lahendus nimelt ei saadud teada mitte midagi sellest mis pani inimese nii manjakaalselt käituma nagu seda kirjeldatud oli. Ühesõnaga, ma ootasin lõpust palju rohkemat. Kuid võib-olla ootasin ma ka liiga paljut. Teada tahate, eks ise loete ja otsustate. Kuid ja käsi ei tõuse viit panema, kuna ma olen parematele lugudelegi nelja andnud.
Teksti loeti eesti keeles

Mitte ei lähe mulle sellised lood peale. Noo tee mida tahad aga ei lähe. See lugu on nii jubedalt idülliline, et lausa igav hakkas seda lugeda, midagi sai selle ridate vahelt lugeda küll, kuid sellegi poolest ei tähenda see seda, et mulle meeldima peaks. Mitte midagi seal ju huvitavat ei toimunud. Ainult mingi probleem selle ümber, et Veenus on üle rahvustunud ja on vaja uut ruumi ning hakkatakse selle nimel siis gigantlikke õhupalle veenuse nahast tegema. Terve tohutu planeedi peale olevat veel vaid üks tarkpea nimelt mingi Knax (mis on saksa keelses slängis väga huvitava tähendusega), sellisel juhu peaks kogu Veenus olema üks lollide planeet. Igav oli, ärge lugege.
Teksti loeti eesti keeles

Tarzan oli on ja jääb minu silmis alati igavaks. Peale esimesi viit osa, mis ma läbi lugesin ei olnud minul ei tahtmist ega viitsimist teisi osasi otsida. Milleks, ega needki paremad ole kui eelmised. Taolised seiklused vihmametsades on küll minu jaoks huvitavad, kuid see konkreetne raamat ei olnud see mida ma ootasin.
Teksti loeti eesti keeles

Ka minuarust oli see fantastiline lugu, pinge, idee, teostus ja kirjeldused olid lihtsalt oivalised. Esimest korda seda lugedes sattusin lausa vasikavaimustusse. Kui ko~ik jutud sellised oleks siis ma muud vist ei teekski kui loeks. Kirjanik oli to~est ha"sti osanud reaalsuse piirid sassi ajada.
Teksti loeti eesti keeles