1.
6
4.333
2.
75
4.68
3.
3
3.0
4.
45
4.667
5.
6
4.0
6.
4
2.0
8.
40
4.3
9.
2
2.0
11.
22
4.091
12.
1
3.0
13.
58
4.69
14.
1
3.0
15.
18
4.0
16.
2
3.0
17.
1
2.0
18.
3
4.667
19.
20
4.45
20.
32
3.563
21.
11
3.818
22.
9
4.0
23.
18
3.167
25.
16
3.438
26.
8
4.375
27.
3
3.667
28.
4
2.5
29.
30
3.967
30.
14
4.0
4.
5
4.8
5.
2
5.0
6.
13
4.692
1.
1
4.0
2.
1
4.0
3.
1
4.0
6.
31
4.0
11.
12
4.75
12.
7
5.0
13.
11
4.455
14.
1
4.0
16.
1
4.0
18.
2
4.0
19.
11
4.818
20.
1
5.0
21.
2
5.0
23.
2
2.0
25.
1
3.0
29.
1
4.0
30.
2
5.0
32.
7
4.571
33.
1
2.0
34.
7
4.143
35.
10
4.3
38.
1
5.0
40.
2
4.5
41.
1
3.0
42.
2
2.0
43.
2
2.0
46.
6
4.333
47.
1
4.0
48.
1
3.0
49.
8
4.25
50.
1
4.0
51.
1
4.0
52.
2
3.5
54.
2
5.0
55.
1
4.0
56.
3
3.333
58.
1
2.0
59.
3
2.667
60.
4
4.5
61.
1
3.0
62.
1
3.0
63.
2
2.5
64.
2
3.5
65.
2
2.5
66.
2
4.0
67.
2
3.0
68.
2
3.5
69.
1
4.0
70.
1
3.0
71.
3
4.0
72.
2
4.0
73.
1
5.0
77.
2
3.0
78.
12
4.583
79.
5
3.0
80.
1
3.0
81.
2
3.0
82.
1
2.0
83.
1
3.0
84.
20
4.85
85.
1
2.0
86.
1
2.0
87.
2
4.5
88.
2
4.0
91.
2
4.5
92.
1
4.0
93.
1
5.0
94.
9
3.0
95.
5
4.4
96.
2
4.0
97.
1
2.0
99.
2
2.5
100.
2
3.5
102.
31
4.194
103.
1
4.0
104.
7
4.429
105.
7
3.571
106.
6
3.667
107.
1
2.0
108.
3
2.667
109.
2
4.0
111.
2
3.0
113.
2
4.5
114.
2
2.5
116.
28
4.536
117.
1
2.0
118.
16
2.438
119.
1
3.0
121.
3
4.0
122.
2
4.5
125.
2
3.0
126.
2
3.0
127.
2
2.0
128.
2
2.0
129.
1
5.0
131.
2
3.0
132.
2
2.5
133.
1
4.0
134.
2
2.5
135.
3
4.0
136.
2
3.0
137.
2
2.5
138.
1
3.0
139.
1
4.0
142.
1
2.0
143.
1
4.0
147.
1
3.0
148.
1
2.0
154.
1
4.0
155.
1
4.0
156.
3
5.0
160.
2
3.5
173.
1
5.0
180.
1
4.0
183.
2
3.0
187.
1
2.0
195.
2
4.0
201.
1
3.0
202.
1
5.0
203.
2
2.5
209.
1
4.0
210.
1
5.0
1.
2
5.0
2.
4
4.75
3.
2
2.0
5.
16
4.5
9.
23
4.87
10.
1
4.0
14.
1
3.0
18.
2
3.5
24.
5
4.2
29.
1
4.0
33.
1
3.0
45.
1
5.0
46.
1
5.0
15.
2
5.0
51.
1
3.0
(romaan aastast 1950)
„Kivike taevas” on üks neid raamatuid, mida hambad ristis lugesin 1980-ndatel oma tollal mitte kõige parema inglise keelega. Ei jaksanudki sõnaraamatust vaadata kõiki sõnu, mida ma ei teadnud, rääkimata sõnade teisest või n+1-sest tähendusest...
Jah, meie jutu Vahva Rätsep satub tulevikku. Satub mingi aatomijõududega seotud nähtuse abil, mis on jutu jaoks kombineeritud kõigest ja ainult selleks, et see poleks lihtsalt võlukübar... mida see muidugi sisuliselt on. Aga see selleks. Kauges tulevikus leiab ta end igas mõttes väga haigelt Maalt ja ta on vanem, kui seal inimestel elada on lubatud. Ja kohe hakkab temaga juhtuma. Loodan, et liiga palju raamatust ära ei räägi, aga võtet, et kaitsetu võõra kallal hakatakse tegema katseid, mis tal lõpuks võimaldavad n-ö laua ringi keerata on muidugi palju kasutatud. („Turn the table” ei ole siinsele kultuuriruumile omane väljend, aga see selleks; ühelt poolt oleks tore natuke targutada selle üle, millistes kaardimängudes seda isegi kasutati ja millistes kirjandusteostes kurat seda teeb, aga viimasel ajal on maailmas liiga palju lolle, kes üldse ei häbene öelda, et neile ei lähe korda... või veel hullem, neil on selle kohta oma [tegelikult küll internetist leitud] kiiksuga teooria).
Sellest, et teatud vanusesse jõudnud isikud maha löödi, ei ole midagi erilist. See oli tavaline praktika siinmailgi vähem kui tuhat aastat tagasi ja Jaapanis vähem kui sajand tagasi. Sellest on kirjutanud paljud kirjanikud, siinmail vast kõige tuntum Jefremovi „Sõnni tund”, aga ehk mäletatakse ka Aldissi „Uut jõuluvana” (1969. a Horisont). Muud olud tuleviku Maal... nojah. Hiljem on tõsisemas SF-is hakatud arutama, et mingi maagi vedu tähtede vahel on üsna lollakas mõte. Et tõenäolisem tundub, et vahetatakse ideid, võib-olla tööjõudu (inimkogemust) ja vast ehk mingeid luksuskaupu, mille emotsionaalne väärtus on kindlasti mõõdetamatult suurem selle tegelikust väärtusest. See ei ole oluline – see ei sega jutu nautimist. Küll aga muudab see kargelt mõttetuks arutlused selle üle, kas asjad oleksid võinud või pidanud natuke teistsugused olema. Sama kehtib tegelikult kõigi muude ühiskondlik-ajalooliste allusioonide kohta – kindlasti suudaksin ma selle raamatu maailma Jüriöö ülestõusuga kokku viia, kui ikka oleks tõsine tahtmine trollida.
Mis järele jääb? Hea ulme. Päris toredad ja nutikad ideed ja kapaga tõsiselt professionaalset teostust. Ei, see ei ole tõeliselt fantastiliste, kuid lähemal vaatlemisel natuke mangalike (=lollakalt lapsikute) ideede enda alla mattev salat. Ei, see ei ole seksist, surmast ja perverssustest läbi imbunud müttamine. Ei, see ei ole umbne urgitsemine inimhinge pahupooles. See on ikkagi ehe ulme kuldaja lugu – karge, natuke naiivne, kuid mingil tasemel läbimõeldud ja lugeja vastu aus.
Enda ja teiste vastu aus olles – eks see nüüd eesti keeles väljaandmise jaoks lugedes oli ikka üks hoopis teine raamat kui see, mida 80-tel lugesin. Alates keeleoskusest ja kogu tausta tajumisest. Muidugi panid nii mõnedki asjad selle raamatu juures ohkama, aga veelkord, ausalt, see on hea raamat :-)
*
Võimalik, et nii pole ilus, aga tsivilisatsioon ei jõua kuhugi ka ainult lootes, et kõik olulised olevused meie ümber kohe vaimse sõnniku ära tunnevad ja sellesse ka vastavalt suhtuvad. Noh, eelmine arvustus pani mu eestikeelsele väljaandele kirjutatud eessõna üle lugema. Er jube tore on aeg-ajalt hoomata, kuidas inimkond kõrvalseisjatele võib tunduda – et mis oli siis nüüd kohale ei jõudnud? Mis käivitas allergiahoo? Nojah. Ausalt, väga kasulik oli tajuda, kuidas enam ei ütle teatud osale siinset lappi asustavatest kahejalgsetest midagi probleemid ja seosed, millest omal ajal koosnes elu. Kas peaksid? Jah ja ei. Mäletan, kuidas mulle lapsena ei läinud korda suur osa sellest, mida mulle räägiti – ma ei mõistnud seoseid; kasulik on endas alati hoida seda vaimuteravust, et kuigi suur osa arusaamatust ongi aus rämps, võib olla ka nii, et sa ei saa aru... Ega ei saa keelata mitte mõista. Kuid, vaadake, vähesed kirjutavad ainult iseendale ja siis neil tavaliselt ei ole palju lugejaid. Millegi kirjutamine nõuab ikkagi iga rea puhul arvestamist, kuidas seda võidakse vastu võtta. Või täpsemalt, kuidas seda võtavad vastu need, kellele sa seda kirjutad. On omalaadne oskus kirjutada nii, et „omad” naudivad ja teiste arvamusest sa lihtsalt ei hooli. Võimalik, et sellega võiks piirduda ja rahul olla ja kogu selle lisa arvustusel kirjutamata jätta, aga kuidagi... kohatu tundub, et kummardumata intellekti lati alt läbi lipsav saab laiutada ilma väikesegi disklaimerita.
