Kasutajainfo

Isaac Asimov

02.01.1920–06.04.1992

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Isaac Asimov ·

The Naked Sun

(romaan aastast 1957)

ajakirjapublikatsioon: «Astounding Science Fiction» 1956; oktoober – detsember
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Alasti päike»
Tartu «Fantaasia» 2009 (Sündmuste horisont, nr 12)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
  • Sündmuste horisont
Hinne
Hindajaid
6
7
4
1
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (18)

Eljah Bailey ja tema robotpartner R. Daneel Oliwaw tegutsevad jälle! Teine romaan robotisaagas. Tegevus (järjekordne mõrvaloo juurdlus) on viidud ülerahvastatud maalt alarahvastatud kosmosekolooniale. Raamat on viletsam kui 'Teraskoopad', kuna siinkirjeldatud inimhõre planeet on märksa ebahuvitavam kui tunnelisse pugenud maa. Neis kahes esimeses robotiromaanis figureeriv Daneel, muutub kaheksakümnendail Asimovi meelistegelaseks, kes on võtmepositsioonil praktiliselt igas tolle perioodi raamatus, määrates inimkonna saatust kümnete tuhandete aastate vältel ja näidates muuhulgas tõrvikust valgust ka noorele Seldonile. Oeh, kole. Mina hirmutaks sellisega lapsi. Paistab et ulmekirjanikud kisuvad ikka lõpupoole imelikuks.
Teksti loeti inglise keeles

Ma räägiksin siin sellest romaanist, mitte 80ndate Asimovist. Minu meelest väga hea romaan. Samuti üsna psühholoogiline. Ulmeline osa on huvitav, kriminaalne jääb pisut lahjemaks, kui sarja esimeses romaanis "The Caves of Steel". Tähendab, et mõrvar selgus justkui kuidagi iseenesest. Mäletan, et mind (üsna suurt misantroopi) võlus selline alarahvastatud luksuslik maailm. Seal elaks! Soovitan lugeda.
Teksti loeti inglise keeles

Jätkub visioonide loomine tulevikuühiskondadest, kus inimesed ja robotid igasugustes variantides koos eksisteerivad. Seekord on vaatluse all kena planeet Solaria, kus elab ühtekokku 10 000 inimest ning 200 000 000 robotit ja inimesed ise ei suuda enam üldse kellegiga peale robotite tegemist teha, võrdlemisi omapärane nägemus. Imekspandav on aga hoopiski asjaolu, kuidas Asimov suudab oma robootika kolme seadust ikka ja jälle niivõrd tagajärjekalt lüpsta, igas robotiloos on avatud jälle mingi uus vaatenurk, millest vaesel lugejal enne aimugi polnud. Tasub lugemist.
Teksti loeti inglise keeles

Sa oled koopaelanik. Kogu elu on laotus su kohal olnud turvaliselt kaetud plastiku, terase, betooni ja klaasiga. Ja nüüd oled sa sunnitud minema võõrasse maailma, et lahendada mõrvamüsteerium. Ja sinu pea kohal kiiskab, särab ja pimestab Alasti Päike. Raske on prohvetil käia Teed, mida ta teistele tahab näidata, võita oma hirmud ja kahtlused! Asimov kirjeldab kahte maailma - "Teraskoobastest" tuttavat pooltotalitaarset, üleasustatud ja perspektiivitut Maad ning sama perspektiivitut, kuigi märksa stabiilsemat, Solaariat. Väheste iniseste poolt juhitavat robotite planeeti. Solaaria on Asimovi hoiatusmaailm. Isikliku heaolu lipule tõstnud, piiramatut individualismi ja absoluutseid isikuvabadusi ülimaks pidav stagneeruv ühiskond, mis omaenese raskuse all isolatsionalismi musta auku variseb. Lugege!
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Pakub rohkem huvi detektiivloo koha pealt. Annab mingi vahepealse pildi Impeeriumi arengu aspektist (Spacers`ite ajajärk), enne tema väljaarenemist ja mingi ülevaate planeedist Solaria. Spacers`ite planeedil Solaria on toimunud kuritegu - mõrv. Planeedil, kus tema olude tõttu arvatakse, et mingi isikuvastase kuriteo sooritamine on võimatu. Sellepärast pole seal ka politseid ega sellele vastavat institutsiooni. Appi kutsutakse Maamees Elijah Baley, kellele Spacers`ite poolt antakse kaasa inimesesarnane robot R. Daneel Olivaw. Lahenduse otsimine on komplitseeritud ning üsna kaasahaarav solarialaste ja maameeste sotsiaalse vastuolululisuse tõttu. Mõrvar leitakse üles, saab selgeks miks ja kuidas ta seda tegi. Maale tagasi naasnud Elijah pakub välja võimaliku variandi maalaste ja spacers`ite vahelise konflikti lahendamiseks, mida ei võeta vähemalt esialgu tõsiselt. Kuid jääb lootus, et vähemalt aasta pärast saadakse juba asjast aru ning maalastel avaneb võimalus uuesti kosmost vallutama hakata.
Teksti loeti inglise keeles

Oi appi, Asimov määrib oma robotilugusid ka loengute peale ja vahele! Selline oli kunagine arvamus raamatust. No ühesõnaga - igav, lame, alla "Teraskoobaste". Nojah, aga mis siis selle põhjuseks nii oli. Eks ikka see planeet, kus tegevustik toimumas, selline kõle ja elutu jõletispaik. Kui esimene lugu oli kriminull, siis teine oli seda vaid nimeliselt, kuna mõrvast olulisemal kohal oli juba poliitika. Nojah, kui triloogiat mõista soovid, siis tasub seda ju lugeda, aga muidu, ajaviiteks, mina isiklikult ei soovita. P.S Minu seisukoht ei ole absoluut ja seda ei tule ka sellena võtta.
Teksti loeti inglise keeles

Njaah, see mõrv on vast jah teisejärguline. Ja loetav on see raamat ka sarjast eraldi.

Mind võlus mõte sellest, kuidas inimesi õpetatakse füüsilist kontakti vältima. Ja see bakterikartus! Lahe perspektiiv, kuhu praegune ühiskond jõuda võib.

Teksti loeti inglise keeles

Võtsin kohe raamatu uuesti välja ja uurisin, kuskohas on kirjas, et on kriminull. Leidsin ainult: "classic novel of imaginative science fiction". Ja mõrvajuurdlus on tõepoolest vaid vahend erinevate maailmade, arengute ja hoiakute kirjeldamiseks - palju huvitavam oli lugeda sellest, kuidas Elijah Baley püüdis üle saada hirmust avatud taeva ees ja kuidas solaarialased üritasid toime tulla teiste inimestega vahetu isikliku kontaktiga.Eriti armas oli lugeda 1957. aastal kirjutatud raamatust videokonverentsidest, või õigemini holokonverentsidest, mis veel tänagi on suht ulme. Way to go, suurmeister Asimov! Igati hea raamat, mõnus lugeda.
Teksti loeti inglise keeles

Maailmade filosoofiline taust oli lõppkokkuvõttes huvitav, aga enamikku tekstist oli igav lugeda. Selles mõttes meeldis "Teraskoopad" rohkem. Ja krimkasid pole ma kunagi armastanud. Oma osa on siin ka sellel, et "Teraskoobaste" tegevusmaailm meeldis oluliselt rohkem. Solaria on hästi välja mõeldud, ent seal toimuv pole põnev.

Solariast. Minu jaoks kohutav düstoopia, mingil juhul ei tahaks sellises maailmas elada. Isegi ülerahvastatud Maa samas sarjas tundub parem selle pealesunnitud üksindust fetišeeriva tsivilisatsiooni kõrval.

Kolm pluss.

Teksti loeti eesti keeles

KunaMaa detektiiv Elijah Baley sai "Teraskoobastes" nii hästi hakkama välisilma robotiga koostöö tegemisega, kutsutakse just tema nüüd Maa esindajana uurima mõrva ühte salapärasesse Välismaailma. Baley muidugi kardab, aga ülemused ei jäta valikut, sest maalastel on infot kosmosekolooniate eluolu kohta hirmsasti vaja. Baley saab jälle kaasa partneriks robot Oliwavi.

Välisilma koloonia Solaria osutub otse Maa vastandiks - kui Maa on ülerahvastatud, inimesed surutud tihedalt kokku maa-alustesse teraslinnadesse, siis Solarial elab inimesi vähem kui Läänemaal - 20 000. Igaühel on mitmesaja ruutkilomeetri suurune isiklik mõis, kus ta elab üksi. Kui maalased vihkavad roboteid, siis iga solaarlase kohta tuleb umbes 500 robotit. Kinnistes ruumides elama harjunud maalasel läheb pilt tasku, kui ta peab vabas õhus olema ja muru ajab ta oksele. Solaarlased suhtlevad omavahel ainult kolmemõõtmelise kvaliteetse netipildi kaudu, sest isiklik kohalolek on midagi ülimalt ebasündsat. Kõige rohkem põlatakse ja haletsetakse arsti tema elukutse pärast, sest arst peab paratamatult vahel teist inimest puudutama. Baley asi ongi välja nuputada, kuidas kogukonnas, kus inimesed võivad vahetult kohtudes minestada ja robotid inimesi tappa ei tohi, üldse keegi mõrvati.

Asimov jääb kumbagi eluviisi kirjeldades neutraalseks või õigemini mõlemad planeedid saavad oma malakad. Mina tunnen ausalt öeldes vähemalt praegu, kus grillivaid külalisi värava taga järjekorras, igatsust isikliku Solaria mõisa järele.

Kui raamatu ulmeosa on päris kena, siis krimkakirjanikuna Asimov siin põrub täiega. "Teraskoopad" ei olnud ju ka mingi Rex Stout, sest näiteks kahtlusaluseid oli liiga vähe. Siin on Asimov toonud sisse just õige hulga - 6-7 -inimest, paneb nad lõpuks isegi kokku saama, et detektiiv saaks efektselt tõe paljastada, aga kahjuks on mõrvari motiiv nii napakas, et sobiks äärmisel juhul mingisse mootorratturhiirte multikasse.

Teksti loeti eesti keeles

Mõnus ja mõtlemisainet pakkuv planeet. Vastukaaluks lamedad (kõrval)tegelased, sulepeast imetud süžee ja autori üllatav veendumus, et kõik robotid peavad olema inimkujulised. Kokkuvõttes paariks tunniks suviselt kerget lugemismaterjali, millele võib kirjutamisaasta puhul mööndusi tehes isegi hea hinde panna.
Teksti loeti eesti keeles

Kui esimene osa tõukus immigrantide sissevoolust, siis planeedi osas on seekord Asimov minu meelest ettenägelik olnud. Mõelge igale korrale, kui te vahetult suhtlemise asemel Facebooki või Orkutisse logite... Võiks olla koguni suhtlusportaal, nimega Solaria :) Mis puutub visuaalse pildi ülekandmisse, siis see vist on reaalsuses rohkem kiimlejate jaoks ;) Krimkana on raamat muidugi kehvapoolne.
Teksti loeti eesti keeles

Sarja esimene osa "Teraskoopad" oli päris mõnus lugemine. Kindlasti mitte mingi tipp-teos, kuid paras ajaviide. Sellepärast ootasin ka teisest osast sarnast kogemust, kuid kahjuiks jäi see saavutamata. Idee iseeneset on päris hea. Sõna otseses mõttes kinnises ühiskonnas üles kasvanud detektiiv Bailey saadetakse seekord avatud keskkonnas aset leidnud mõrva uurima. Et sellega toime tulla, peab ta ületama oma hirmud ning saama uueks inimeseks. Loomulikult läheb see tal ka korda. Suhteliselt mängleva kergusega kahjuks. Minu jaoks polnud selline kiire muutumine eriti usutav. Hirmudest jagusaamine on pikk ja keeruline protsess, mis nõuab aega. Bailey`l käis see aga ülimalt kähku. Lisaks sellele polnud mõrvamüsteerium ka kuigi usutav. Pigem jättis see muulje algaja krimikirjaniku näpuharjutusest, mitte tunnustatud autori tõsimeelsest loomingust. Nagu tavaliselt on Asimovi ideed head, kuid teostus jätab natuke soovida. Nõrk neli
Teksti loeti eesti keeles
x
Hal Sien
04.08.1977
Kasutaja rollid
Viimased 14 arvustused:

Eelnevate kriitikate kohta oskan öelda ainult, et olen suht nõus. Kohati nagu lohises jutt, aga alla 5 ei saa panna kuna oskan hinnata seda pingutust mis selle triloogia loomiseks on läinud.
Teksti loeti eesti keeles

Naljakas on lugeda arvustusi, et 80-nendate Asimov on teistsugune. Minu meelest, see just tema hilisemate raamatute juures võluv ongi. Inimene on kirjanikuna vanemaks ja küpsemaks saanud (ja suudab mahukaid tekste kirjutada), kuid samas on IA siiski jäänud endaks. Tema stiil lööb eredalt välja ka tema hilisemate romaanide juures, mitte ainult tema 50-nendate kuldajastul.
Teksti loeti eesti keeles

Eesti Hard Core ulmekirjanduse tipptase. Mulle isiklikult tõsiselt meeldis. Isegi see meeldis et raamat oli kohati nii raske tehniliselt ja matemaatiliselt et sellest läbinärimine võttis aega. Aga minu meelest tasus see end ära. Raamatut lugedes tundus mulle koguaeg et autoril on tegelikult seda teemat ja ideed veel sadade lehekülgede kaupa mälus talletunud. Ja salamisi soovin ma ka raamatule järge. Või eellugu.
Teksti loeti eesti keeles

Minupoolne kummardus tagantjärgi autorile sellise mahuka teose loomise eest. Aga siiski jääb peale raamatu läbilugemist kummitama mind isiklikult teoses kasutatud kohati liigne julmus. Kuigi ma pole isiklikult kunagi sõjaväes käinud, usun ma siiski et nii karm see elu seal ka nüüd pole. Isegi mitte eriüksulaste juures. Kuigi teos oli mahukas ja kippus kohati lohisema oli see siiski huvitav kogemus minu jaoks. Kui see julmus välja jätta siis mulle isiklikult teos meeldis. Süzee poolest annab ka alati kritiseerida, sest tänapäevaks on juba ulmekirjanduse ja filminduse vallas palju ideid ära kasutatud, ning uute ideedega on raske lahedale tulla. Millalgi raamatu esimeses pooles hakkas mulle meenuma film Starship Troopers, vahepeal meenutas teos mulle lõike raamatust Patriandide Ülestõus, mis on Star Treki üks osa ja kirjutatud Simon hawke poolt, ja siis kui zoore hakati rohkem mainima siis hakkas teos mulle meenutama teleseriaali Stargate SG-1 kus gould`id olid ka parasiitlikud eluvormid.
Teksti loeti eesti keeles

Pean siinkohal täielikult nõustuma Andreiga kuna lugenud läbi esimesed kaks osa ei mallanud ma oodata kolmanda tõlget ja soetasin endale inglise keelse raamatu. Kahe esimese osa tekitatud uudsus ja pinge hajusid kohe esimese 100 leheküljega kolmandas osas kui tegevus hakkas lohisema ja muutus väga uduseks ning laialivalguvaks. Ja samuti juhtus ka mul nagu eelkommenteerijal et raamat jäi vahepeal mitmeks päevaks isegi mitmeks kuuks minu puhul seisma kuna ei kiskunud lugema. Siiski närisin läbi end kolmandast osast ainuüksi selleks et teada saada lõpplahendust, mis ka valmistas pettumuse.
Teksti loeti inglise keeles

Triloogia teine osa mis viib taseme kõrgemale, tuues endaga kaasa uusi tegelasi kes rikastavad seda raamatut. Minu meelest siiski ei saaks ei eelnevat kui ka seda raamatut liigitada laste raamatute kategooriasse, kuna siiski kumab läbi kahe osa noorele mõistusele väga raskesti arusaadav religiooni teema ning samuti kohati vägivald mida ikka lasteraamatutes ei leidu.
Teksti loeti eesti keeles

Pratchetty kõrval teine suurkuju inglise ulmemaastikul. Neid kahte küll ei anna kohe kuidagi omavahel võrrelda kuid minu melest vägagi loetavad on mõlemad. Pratchett oma satiirilise huumoriga ja Pullman oma sünge(te) paraleeluniversiumitega, millest siiski koidab läbi lootuskiir et kõik pole veel kadunud. Nagu eelpool kommenteeritud et seda teost ja üldse seda triloogiat on raske mingisse vanuse kategooriasse paigutada siis sellega nõustun ka mina.
Teksti loeti eesti keeles