Kasutajainfo

Isaac Asimov

2.01.1920-6.04.1992

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Isaac Asimov ·

The Gods Themselves

(romaan aastast 1972)

eesti keeles: «Jumalad ise»
Tartu «Fantaasia» 2015 (Sündmuste horisont, nr 41)

Hinne
Hindajaid
10
8
1
0
0
Keskmine hinne
4.474
Arvustused (19)

Unustage Asum, unustage Impeerium, unustage robotid. Lõppkokkuvõttes tuleb nentida, et Asimovi kõige huvitavamad teosed on ta sarjadevälised romaanid nagu 'Igaviku lõpp' ja käesolev ning üksikud pikemad novellid (Profession, The Dead Past näituseks). Lugu ise on mateeria lekkest paralleeluniversumite vahel, mille olemasolu võimaldab maalastel saada odavalt energiat, ent samas suunab päikesesüsteemi ka hukatuse rajale. Tuumafüüsika alane terminoloogia on kohati isegi raskustega jälgitav. Tuleb tunnistada, et teadusringkondade ja nendevahelise käärimise kujutamine on vanameistril käpas, veenev ja põnev lugeda. Ligi kolmandik raamatust on pühendatud ühe paralleeluniversumi kodanikele ja kisub rohkem fantasy valda.
Teksti loeti inglise keeles

Olen eelkirjutajaga nõus, et Isaac Asimovi ulme parima osa moodustavad sarjade välised pongestused. "Jumalad ise" on selle parim näide. Siin pole seda robotilugude (teinekord pisut odavat) moraalitsemist. Siin pole Asumi lugude pinnapealset ajalooplagiaati. Ehe lugu. Võrdluseks, et nii nagu Arthur C. Clarke'i "Kohtumine Ramaga", oli ka "Jumalad ise" ühe ulme suurkuju comebackromaan. Mõlemad said müriaadi auhindu, aga olles ise Asimovi loomesse üsna leigelt suhtuv kodanik, tundub mulle siiski, et Hea Doktor sai oma auhinnad teenitult. Loetelu: "Hugo", "Nebula", "Locus", "Ditmar"; võimalik et miskit veel... Romaan koosneb kolmest osast. Esimene on sihuke teadlaste keskkonnas toimuv uue ja vana võitlus, pluss pöörane idee (peaaegu tasuta energia). Teise osa tegevus toimub kõrvalmaailmas, mis mulle meenutas oma olemuselt miskitpidi antiiki (kuigi ta seda polnud). Lihtsalt emotsionaalselt tekitas see minus samasuguseid tundeid nagu antiikmaailm. Kolmas osa sõlmib esimesed kaks kokku, aga lisaks kõigele on seal veel fantastiliselt realistlik (või vastupidi) kirjeldus elust Kuul. See tuletas mulle heas mõttes meelde Robert A. Heinleini suurepäraseid Kuu-lugusid tema "Tulevikuajaloo" sarjas. Kindlasti on seda romaani raskem lugeda kui tavaAsimovit, aga tasub proovida: mulje on võimas! PS: Tundub, et uue laine reformatsioon jättis oma jälje isegi Asimovisse. Raamat ise on üsna julgelt (Asimovi kohta) kirja pandud. Üks päev vaatasin ka bibliograafiat ning siis selgus, et kirjanikuhärra eksperimenteeris ka avaldamisprotsessiga. Romaani kolm osa ilmusid algselt kolme eraldi jutustusena kahes ajakirjas. Esimene osa: "Galaxy" 1972; märts/aprill. Teine osa: "Worlds of If" 1972; märts/aprill. Kolmas osa: "Galaxy" 1972; mai/juuni. Tähendab, et esimene ja teine osa, mille tegevus toimub samal ajal erinevates maailmades, ilmusid samaaegselt erinevates ajakirjades. See sai muidugi võimalik olla ka seetõttu, et "Galaxy" ja "Worlds of If" olid ühe kirjastuse ajakirjad ning neile oli üks toimetaja - Ejler Jakobsson.
Teksti loeti inglise keeles

Asimov on Asimov on Asimov on Asimov. Mis tähendab, et igaüks, kes ennast vähegi Hea Doktori fänniks peab, jooksku kiiresti seda raamatut hankima - pettuda ei tule - kvaliteet on proovitud, testitud ja kindel.
Teksti loeti inglise keeles

Võib-olla petab mind mälu, kuid ei suuda kuidagi vabaneda muljest, et nimetatud jutu põhjal jooksis kunagi raadios järjejutt. Nii või teisiti, lugu on hea. Sisu ümber jutustama ei viitsi hakata, seda enam, et eespool kaks head ülevaadet juba on. Märgin vaid, et mind pani "Jumalad ise" esimest korda tõsisemalt mõtisklema tasuta lõuna probleemide üle.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Raamatu nimi pärineb tegelikult Schilleri sulest: "Against Stupidity The Gods Themselves Content In Vain" ehk siis "Lolluse vastu on isegi jumalad võimetud". Iseenesest hea stoori aga roppu moodi venitatud. Pealegi ei olnud ta ka nii originaalne, sest tegemist on tüüpilise n.ö. teadlasejutuga, kus leiutatakse mingi riistapulk ning selle tõttu juhtub mingi jama, mida asutakse lappima. Antud juhul oli siis tegemist suurepärase elektronpumbaga, mis Maa asukatele poolvägisi pähe sai määritud ja mis kippus päikest üle kuumendama. Kohati (eriti raamatu keskmises osas, kus räägitakse paralleelunversumi elukatest) tundus, et Asimov on oma leiutamistuhinas veidike liialdama kippunud. Pealegi usun ma, et Plutoonium-186, sattudes meie oludesse (see isotoop sisaldaks liiga palju elektrone neutroni kohta ning seega meie universumis võimatu saavutada) oleks tungsteni asemele laekudes tekitanud meestel toas normaalse litaka ning seega oleks sobivam hoopiski sõjapidamiseks, kui energia tekitamiseks. Samuti oli ta proovinud need paralleelunviersumi elanikud teha, ja minu arust liiga pingutatult, mõistusevastaselt teistsugused. Muidu oli OK raamat, kuid, jah, oleks võinud poole lühem olla.
Teksti loeti inglise keeles

Too Schillerilt laenatud pealkiri ütleb tegelikult kõik juba ära, inimene ei mõtle eriti sellele, kas see, mis esmapilgul kasulik, mingeid kõrvalefekte ei oma. Antud juhul oleks see ikka hirmus valusalt lõppenud. Peamine raskus raamatu juures oli tookord veel üsnagi kesise keeleoskuse juures välja lugeda, mis moodi nood elukad sealt teisest dimensioonist välja nägid - paar lehte tuli ikka kolm korda üle lugeda.
Teksti loeti inglise keeles

Peale poolt tosinat suhteliselt mõistlikku arvustust pole raamatu sisu kohta õieti midagi öelda... Arvustustes sain targemaks -- lisaks silikoonile, karboonile ja soodiumile on meil eesti keeles nyyd juures veel 1 eksootiline algaine - tungsten :-[[[

Loo teaduslikust taustast, mis on sügavam, kui arvata võiks. Nimelt on Suure Paugu teooria algusest peale püütud ära arvata, miks on teatud väga põhilised konstandid meie maailmas just sellised ja mitte teistsugused ja mis üldse "põhjustas" Suure Paugu. (Miks on siin jutumärgid, on pikem jutt, mis siia ei mahu). Asimov pakub välja ühe võimaluse, mis antud kirjelduste tasemel on igati loogiline. Raamat koosneb jah kolmest osast, milles igaühes vaadeldakse oma nurga alt pealkirjaski toodud motot -- rumaluse ees on ka jumalad võimetud. Noh, teise osa lõpp annab lootust ja kolmas lõppebki hästi, kuid pessimistina kaldun ma arvama, et inimrumalus on veelgi visam ja läbitungimatum, kui selles raamatus...

Kas mind selle raamatu juures häiris miski? (St kas "4" või "5"...) Tegelikult ainult pisiasjad -- näiteks keskmise osa, nende para-elukate juures... no mida sa neist ikka kirjutad, kui sa võimatusest hoidud? Samas suutis autor huvi üleval hoida... Siis teatud 70-ndate hõng... Panen siia praegu siiski "4", kuid see on selline "5"-lähedane "4". Ehk muudan seda kunagi. Igatahes väga hea raamat.

Teksti loeti inglise keeles

Frederick Hallam on maailma kuulsaim teadlane, sest just tema oskas ära seletada kastitäie volframi muundumise plutoonium 186-ks, seostada selle intelligentse eluvormiga paralleeluniversumis ja ehitada kahe universumi vahele elektronpump, mis paistab meile igaveseks tagavat tasuta energia.

Noor peategelane, füüsik Lamont tahab teadusesangari elulugu kirja panna, kuid avastab, et Hallam ei ole sugugi nii eeskujulik kangelane. Mis kõige hullem, noores teadlases tekib arusaam, et elektronpump viib kokkuvõttes meie universumi tasakaalust välja ja hävitab selle. See võib juhtuda suvalisel ajahetkel. Samal ajal peab Hallam oma reputatsiooni kõige täjhtsamaks ja asub tegutsema Lamonti karjääri hävitamise nimel.

Keskmine osa romaanist näitab paralleeluniversumi imelikku elu-olu.Kolmas pakub lahenduse.

Nägin hiljuti telekast ENSV filmi "Supernoova" astronoomide argielust. Eks seegi raamat on sarnane teadlasteromaan - konfliktid ande ja andetuse vahel, juhuse roll, vastutus ja ausus jms. Hea, aga natuke igav.

Teksti loeti inglise keeles

Raamat on siin ja mitmetes muudes kohtades kõrgelt hinnatud, teda peetakse lausa Asimovi üheks parimaks teoseks, üheks parimaks Hard-SF-ks üldse ja muu selline blääblääblää sinna otsa. Aga mina sellest antud raamatu ülistamisest mitte aru ei saanud, no ei leidnud siit enda jaoks midagi erilist ega huvitavat. Ma võtan selle raamatu enda jaoks lühidalt sedasi kokku: esimene osa - igav; teine osa - väga igav; kolmas osa - käib kah ja summaks saan: IGAV.

Mis siin parata, mina panen raamatule hädise kolme ja mitte rohkem. Oleks raamat poole lühem olnud, oleks ta minult ehk täisväärtusliku kolme saanud...

Teksti loeti inglise keeles

Asimovi nõrgemaid tükke on nii palju kritiseeritud, et ajuti võib isegi meelest minna, et ta on suur kirjanik. Siin romaanis näitab ta ennast muidugi parimast küljest.

Kunagi küsis mult Wõrokas, et miks ma pidasin romaani "Nemesis" just teadusulme etaloniks. Jäin tookord vastusega kimpu - tõepoolest, miks? Kuidagi suutsin lõpuks vähemalt enda jaoks midagi sõnastada ning see kehtib täiel määral ka käesoleva teose kohta. Kuigi "Nemesise" ja "Jumalate endi" leiutised on kõike muud kui tõsiteaduslikud (vastavalt siis Hüpe ja energia pumpamine ühest universumist teise), kujutatakse väga hästi seda, kuidas teaduslik-tehniline progress toimib: sammhaaval, vahel eksides, ebaõnnestumiste või poolikute lahenduste kaudu, lühikeses plaanis mõjutatuna igasugustest teadusevälistest teguritest.

Neli, mitte viis punkti saab jutt kahe asja eest. Esiteks, paralleelmaailmast sokutati volframit siia ülisuure, kirurgilise täpsusega (nii näiteks asendati Hallami töölaual mingi tolmuse pudelikese sisu) ja see muudab mõttetuks jutud planeetide positsioneerimisest nende magnetväljade järgi vms. Lisaks eeldab niisugune igaviklaste tegutsemisele lähedane täpsus ka mõjutatavate pikaajalist jälgimist ning suurepärast orienteerumist nende psüühikas, mis muudab küsitavaks kogu soigumise kommunikatsiooniraskuste üle. Teiseks jättis mind külmaks ettearvatava lõpuga armastuslugu. Noh, et kui terve romaani mees ja naine üksteisele järjest sümpaatsemaks muutuvad, aga samal ajal muudkui korrutatakse, et seks ei tule kõne alla, kuhu siis asi lõpuks ikka välja jõuda võib...

Teksti loeti eesti keeles

Rahulikus tempos kulgeva sündmustikuga mõtlemapanev romaan. Alg- ja lõpposa olid huvitavamad, parauniversumi energiaolendite tegemised mitte niivõrd. Hinde osas otsustasin lõpuks maksimumi kasuks, sest idee on ikkagi väga huvitav ja tervikmulje hea. On näha, et raamat on suunatud mõtlemisvõimelisele lugejale.

Väidetavalt on "Jumalad ise" romaaniks, kus Asimov otsustas esimest korda kirjutada seksist ja tulnukatest. Esimest esineb siin raamatus tegelikult suhteliselt näpuotsaga ja kirjeldatud tulnukad pole ka päris sellised tulnukad, nagu neid üldiselt ulmeteostes kirjeldatakse-ei pärine nad kuskil teisest tähesüsteemist, vaid paralleeluniversumist, ning lisaks pole nad päris materiaalsed. Paralleelid Heinleini Kuu-teemaliste tekstidega tekkisid ka minul ja romaani kergelt erootiline alltoon tugevdab paralleele selle autori loominguga... Ainult et Asimovi romaanis pole sõjateemat, märulit ega sotsiaal-poliitilist sõnumit.

Kui rahulikus tempos kulgev ja inimkonna saatuse teemadel arutlev SF meeldib, siis tasub lugeda, seiklusulme austajad aga võiksid sellest raamatust pigem eemale hoida.

Teksti loeti eesti keeles

Saan täiesti aru miks Ats selle teose avaldas. Esiteks tohutult palju teaduslikku juttu millest ma mitte midagi aru ei saanud. Teiseks veider tulnukate porr ja kolmandaks Kuu ordu, või noh midagi sarnast. Ehk siis maa teadusest ja kultuurist kaugemale arenenud ühiskond, kus armastatakse suurem osa ajast käia ringi alasti. Kes on Atsi enda kirjutatud romaane lugenud suudab ilmselt üsna mitmeid paraleele leida.

Üldiselt jagunebki teos kolmeks ülalkirjeldatud tükiks. Esimeses avastavad teadlased energiaviisi ja vaidlevad - kaklevad selle esmaavastamise au ning nüansside üle. Teises näidatakse meile vaadet kolmesoolise tulnukpere raskele elule kauges tulnukmaailmas (koos laheda lõpupöördega) ja kolmandas avatakse palju fakte elust kuu pinnal.

Hoolimata teksti kohatisest ebaühtlusest ja venivusest (minuarust kulutati ekskursioonidele kuul ebanormaalselt palju sõnu) mulle meeldis. Energia ammutamise viis tundus väga originaalne ja kuigi ma ei saanud kõigest täpselt aru avaldas mulle muljet põhjalik läbimõeldus. Lisaks oli veel lahe seegi, kuidas selle teose kõik üliolulised teadusavastused sündisid tegelikult mitte murest inimkonna pärast vaid puhtast inimlikust kadedusest, väiklusest ja vihast ligimese vastu. Lisas kõigile tegelastele väga palju inimlikkust ja muutis nad läbi oma nõrkuste väga elavateks ja vaimusilmas kergesti ettekujutavateks.
Teksti loeti eesti keeles

Antud romaani puhul meeldisid esimene ja viimane osa. Idee elektronpumbast, Kuu elustik ja mõnusalt väiklased teadlastest tegelased. Pean silmas just teadusliku protsessi kulgu ja intriige. Mis paneb kohe mõtteid mõlgutama enda "ihupesust" :D. Keskmine osa läks vaevaliselt, kuna oli raske suhestuda nonde olenditega. Lõpu puänt samas sellel oli siiski parem kui kogu romaani oma. Lugu voolas rahulikus tempos suhteliselt aimatavasse roopasse, aga teekond ise ja ideed olid mõnusad. Aitäh, Asimov!
Teksti loeti eesti keeles
x
Erkki Toht
24.09.1974
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

"The Humanoids" on lühiromaani "With Folded Hands" edasiarendus. Androidide ja inimeste vahelisi suhteid esitatakse romaanis sageli vastanduse kaudu, kuid oleks liialdus pidada teost mustvalgeks. Inimeste poolt asustatud maailmades on toimumas androidide mõjuvõimu kasv. Inimestel on vähe valikuid, aga robotitel pole üldse valikuid, vaid nad täidavad oma Esimest direktiivi. Mingis mõttes esindavad androidid tsiviliseerivaid jõude, kes püüavad surmatungi kütkes vaevlevat inimkonda õigele teele suunata.
 

Tegelasi on piiratud hulk, kuid olulised neist on küllalt huvitavad, muutumisvõimelised. Kujutatud maailmad mõjuvad inimtühjadena. Kõrbe või sõjajärgse tühermaa tunne. Alati ei pea kõike selgitama ja lahti kirjutama, aga Clay Foresteriga juhtuvad mingid asjad, ilma et ta teaks miks või kuidas. Natuke see vähendab romaani väärtust, kui peategelane saadab korda suuri asju, ega mäleta pärast midagi.

 

Teksti loeti inglise keeles

Romaan kuulub koos Dorogaga sarja Bezdna golodnõh glaz. Kahel romaanil on ühiseid tegelasi, nt Marcellus ja Castor. Tempo ei olnud ülemäära kiire - jõuti nii lõket teha kui teed juua.
Teksti loeti vene keeles

 

See on lugu planeetide koloniseerimisest. Peategelane, keda laev kutsub Kaitsjaks, annab oma parima, et missioon õnnestuks. Tema tegutsemine vaheldub mälestustega ammu elanud inimestest ning tunnete ja mõtetega, mis aitavad tal ennast mõista ja leida ajendit edasi minemiseks. Teose plussiks on tegelaste suhteliselt väike hulk ja nende üpris suur püsivus, st kes tuleb, see tõenäoliselt tuleb veel. Ühest küljest kerge lugemine, läks kiiresti ja igav ei olnud, teisest küljest on romaan ka küllalt tõsine, isegi traagiline.
 

Teksti loeti inglise keeles

 

Mida kõrgem tsivilisatsioon, seda rohkem intriige, näib autor arvavat. Intriige leidus kõigis neljas osas. 3. osas „Teiste maa”, milles ühiskonna kultuuriline tase madalaim, oli ka intriige vähem kui ülejäänud kolmes osas. „Ainult alles jääda” - 3, „Vaenu maa” - 3, „”Teiste maa” - 4, „Surev maa”- 3. „Ainult alles jääda” häiriv külg oligi intriigide rohkus. Sama võib öelda „Vaenu maa” kohta. „Teiste maa”, romaani lühim osa, jättis parema mulje. „Sureva maa” peategelane kordas varasemate osade peategelasi, jättes tunde, et tegemist on pigem tüübi kui isiksusega.
 

Teksti loeti eesti keeles

 

Romaan tuleviku ühiskonna superkurjategijast, kellel on oma eetikakoodeks. Lugeja ei saa kuigi palju teada diGrizi isikust. Tema välimus muutub vastavalt sellele kuidas ta uude rolli sisse elab. Ja rolle on mitmeid. Lahtiseks jäävad tema motiivid – igatahes praktilist vajadust kaubamaja või panga röövimiseks ei paista olevat. Üliturvalises ühiskonnas on kuritegusid vähe ja ka kurjategijaid vaid käputäis. Võib-olla seisneb peategelase isikupära ja suurus selles et kurjategijad on haruldased nagu pandakarud.
 

Teksti loeti eesti keeles

Peategelane on poiss, kelle vanemad on koolist ära võtnud ja maale viinud. Elavad kolmekesi maal, isa kasvatab aias mingeid taimi, ema püüab poissi kodus õpetada. Poisile meeldib üks puu, mis pole tavaline puu. Pastoraalne ulme.
Teksti loeti inglise keeles

 

Tegevus toimub New Yorgis täpsemalt määratlemata tulevikus. Protagonist Jon Venex on veekindel robot, mõeldud töötama ookeani põhjas. Jon on parasjagu tööotsinguil. Seadused ja aeg on robotite vastu karmid, enamus inimesi vihkab neid.

Teksti loeti inglise keeles

Lugu kahest tehnikahuvilisest kutist kes ehitavad ülikiire lennumasina. Masin pole veel päris valmis kui nende lähedale põllule kukub meteoriit jne. Igatahes aitab taevakivi kuidagi tulevikku ette näha ja poisid saavad aru et tuleb kiirustada.
Teksti loeti inglise keeles

Algis Budrys on välisleedu ulmekirjanik, kes kirjutab inglise keeles. Jutu The Barbarians tegevus toimub täpsemalt määratlemata tulevikus pärast USA lagunemist. Tegevuspaik on Põhja-Ameerika Idarannik ja selle lähim ümbrus. Idarannikut kontrollib aadlimeeste liit Rannikuliiga, mis sõdib kusagil läänes asuvate "barbaritega". Peategelane on noor aadlimees Giulion Geoffrey, kes loo alguses on Rannikuliiga mingi üksuse tankikomandör.
Teksti loeti inglise keeles

Tegevus toimub Marsi ja Jupiteri vahelises asteroidide vöös. Pisut muinasjutu sugemetega ulmeline jutt asteroididel väärismetalle jahtivast mehest.
Teksti loeti inglise keeles

 
Kogumikus on 19 HPL teksti, millest kolmele (Koer, Kummaline kõrge maja udus, Pickmani modell) on see esmailmumine eesti keeles. Ülejäänud lood on varem ilmunud kas Marduses, Pimeduses sosistajas, Süngetes varjudes, Varjus aja sügavusest, Liivimaa Kulleris või Reaktoris. Dunwichi õudus on ilmunud Põhjanaelas, kuid mitte terviktekstina. Tegemist võiks olla kirjaniku ühe eluperioodi tekstidega, nagu koostaja järelsõnas mainib. Nimelt olevat Cthulhu kutsesse koondatud HPL elu viimase 11 aasta olulisemad tekstid. Kõik pikemad tekstid kogumikus ongi kirjutatud sel ajavahemikul. Seda aga ei saa öelda lühemate tekstide kohta, mis sageli on kirja pandud varem.
 

 
Kogumikus ilmunud lugude tegevus toimub enamasti Uus-Inglismaal, mõnikord Euroopas, Atlandi ookeanis või mujal. Sage motiiv on kogukonna allakäik. Ka inimese vaimset murdumist või teisenemist tuleb tihti ette.
 
Teksti loeti eesti keeles