Sihuke keskmine koolikirjandi lugu. Muidugi koolist, kus õpivad Head Doktorid ja muu lõbus rahvas! Lihtne lugu. Saadaval (TvR tõlkes) ka maakeeles.
1.
6
4.333
2.
75
4.68
3.
3
3.0
4.
45
4.667
5.
6
4.0
6.
4
2.0
8.
40
4.3
9.
2
2.0
11.
22
4.091
12.
1
3.0
13.
58
4.69
14.
1
3.0
15.
18
4.0
16.
2
3.0
17.
1
2.0
18.
3
4.667
19.
20
4.45
20.
32
3.563
21.
11
3.818
22.
9
4.0
23.
18
3.167
25.
16
3.438
26.
8
4.375
27.
3
3.667
28.
4
2.5
29.
30
3.967
30.
14
4.0
4.
5
4.8
5.
2
5.0
6.
13
4.692
2.
1
4.0
3.
1
4.0
6.
31
4.0
11.
12
4.75
12.
7
5.0
13.
11
4.455
14.
1
4.0
16.
1
4.0
18.
2
4.0
19.
11
4.818
20.
1
5.0
21.
2
5.0
23.
2
2.0
25.
1
3.0
29.
1
4.0
30.
2
5.0
32.
7
4.571
33.
1
2.0
34.
7
4.143
35.
10
4.3
38.
1
5.0
40.
2
4.5
41.
1
3.0
42.
2
2.0
43.
2
2.0
46.
6
4.333
47.
1
4.0
48.
1
3.0
49.
8
4.25
50.
1
4.0
51.
1
4.0
52.
2
3.5
54.
2
5.0
55.
1
4.0
56.
3
3.333
58.
1
2.0
59.
3
2.667
60.
4
4.5
61.
1
3.0
62.
1
3.0
63.
2
2.5
64.
2
3.5
65.
2
2.5
66.
2
4.0
67.
2
3.0
68.
2
3.5
69.
1
4.0
70.
1
3.0
71.
3
4.0
72.
2
4.0
73.
1
5.0
77.
2
3.0
78.
12
4.583
79.
5
3.0
80.
1
3.0
81.
2
3.0
82.
1
2.0
83.
1
3.0
84.
20
4.85
85.
1
2.0
86.
1
2.0
87.
2
4.5
88.
2
4.0
91.
2
4.5
92.
1
4.0
93.
1
5.0
94.
9
3.0
95.
5
4.4
96.
2
4.0
97.
1
2.0
99.
2
2.5
100.
2
3.5
102.
31
4.194
103.
1
4.0
104.
7
4.429
105.
7
3.571
106.
6
3.667
107.
1
2.0
108.
3
2.667
109.
2
4.0
111.
2
3.0
113.
2
4.5
114.
2
2.5
116.
28
4.536
117.
1
2.0
118.
16
2.438
119.
1
3.0
121.
3
4.0
122.
2
4.5
125.
2
3.0
126.
2
3.0
127.
2
2.0
128.
2
2.0
129.
1
5.0
131.
2
3.0
132.
2
2.5
133.
1
4.0
134.
2
2.5
135.
3
4.0
136.
2
3.0
137.
2
2.5
138.
1
3.0
139.
1
4.0
142.
1
2.0
143.
1
4.0
147.
1
3.0
148.
1
2.0
154.
1
4.0
155.
1
4.0
156.
3
5.0
160.
2
3.5
173.
1
5.0
180.
1
4.0
183.
2
3.0
187.
1
2.0
195.
2
4.0
201.
1
3.0
202.
1
5.0
203.
2
2.5
209.
1
4.0
210.
1
5.0
1.
2
5.0
2.
4
4.75
3.
2
2.0
5.
16
4.5
9.
23
4.87
10.
1
4.0
14.
1
3.0
18.
2
3.5
24.
5
4.2
29.
1
4.0
33.
1
3.0
45.
1
5.0
46.
1
5.0
15.
2
5.0
51.
1
3.0
(jutt aastast 1962)
eesti keeles: «Minu poeg – füüsik»
«Liivimaa Kroonika» 1992; nr 7 (13. veebruar)
Anekdootidest üldiselt. Üldjuhul anekdoot on rahvaluule produkt, kuid mina küll ei pane kellelegi pahaks, kui ta kirjutab miski lühijutu, mis on tegelikult ainult anekdoodi väärtusega. Loomulikult peab see olema originaalne ja ladusalt esitatud ning seda on võimatu võrrelda korraliku novelli või jutustusega (seda peamiselt zhanrierinevuse pärast - anekdoot tõesti saab alati olla vaid meelelahutuslik kirjandus), kuid mulle näiteks meenub Asimovi teostest ühe esimesena alati "Battle-hymn".
Aasta 2006. TÜ õppejõud ja uneuurija, afganistani päritolu Aleksandr Aristarkhov on töönarkomaan ja hoolimatu kaasinimeste suhtes. Tal on ka probleeme enesevalitsemisega ning kui üks ta poolametlikest patsientidest ei taha enam lasta end kahtlaste meetoditega ravida, Aleksandr ägestub ja tapab patsiendi. Aleksandril on ka muid muresid - suhe eestlannaga puruneb ja Peterburis elanud ema sureb, ent laiba sündmuskohalt kõrvalisse kohta toimetanud Aleksandr pääseb mõrvaloost puhtalt.
Teose teises osas kulgeb tegevus Venemaale, kus Aleksandr on saanud suure päranduse, mille seas on ka suur villa Jekaterinburgi naabruses. Aleksandr seab end seal sisse ja sisustab selle keldris endale katselabori. Temast saab kohalik kuulsus ning kohalik autoriteet pakub talle oma tütre kätt. Kirg unehalvatust uurida aga aina kasvab, ning katsejäneseid, kes kõik lõpetavad oma maise elu kuhugi kraavi heidetuna, kulub juba kümnete kaupa.
Teosel on ka raamlugu, aastal 2037 käib suur sõda, pole selge kelle vahel, rindejoonega keset Venemaad - nii et kui lugu ei tee ulmeks veel unehäirete uurimine narkootikumide abil, unenägude salvestajad ja visualiseerijad, siis tulevikudimensiooni lisamine kindlasti.
Tuuli Tolmovi kirjastuse Tänapäev 2016. aasta romaanivõistlusel 3. koha pälvinud debüütromaanis on klišeelikud nii inimtüübid kui süžeekäänakud ning mingit ehedat elukogemust siit muidugi otsida ei tasu. Seda ei saagi siin olla, autor oli romaani kirjutades 22-aastane. Seda enam tuleb tunnustada, et romaani süžee on kindlakäeliselt konstrueeritud ja autori käpa all - eks see üks inimese moraalse laostumise lugu ole - ning see on tõesti tekst, mida millegi muu kui romaanina pole võimalik ette kujutada. Veider on vaid, et romaanis kasutatakse - enamjaolt, mitte lõpuni järjekindlalt - vene nimede briti transliteratsiooni (Elizaveta, Anatoliy jne), meil on ju täiesti töötav transkriptsioon juba 1920ndatest aastatest käibel olnud.