Ulmekirjanduse BAAS - Meelis Ivanov

Arvustused (8)

11.08.2019, kell 17:52

„Apollo 18“ – on nagu pealkirigi ütleb Kuulendude teemaline lugu. Selline ehe vandenõuteooria jutt. Nagu autor ise sissejuhatuses ütleb, siis on teemaks "miks jänkid Kuu peal käimise ära lõpetasid".

Hea näide sellest, kuidas kirjade vormis saab päris hästi lugu teha. Ameeriklane ja hiinlane, mõlemad vastavalt oma riigi kosmoseagentuuride töötajad, suhtlevad salaja krüpteeritud kirjavahetuses vahetades informatsiooni, mis siis õigupoolest ikka toimus nendel kuumissioonidel. Puänt on lool minu meelest vägagi mõnus, samuti on suudetud luua õhustikku ja paranoia tunnetust.

Teksti loeti eesti keeles

Indrek Hargla

30.08.2019, kell 21:19

Kogemus ütleb, et jutuvõistluse antoloogiate lugemist tuleb alustada tagant ettepoole, kasvõi sellepärast, et kui raamat pooleli jääb, ei jää sa millestki olulisest ilma. “Apollo 18” on kompetentne ulmejutt ja kahtlemata kirjandus ja eristub suuremast osast Eesti ulmelühiproosast kahe asja pärast – kirja on on pandud oluline ja loobutud looduskirjeldusest ja sõnavahust ning see ei sisalda lamisevaid tühja lobaga täidetud dialooge. Selles jutus ei ole peaaegu ühtegi lootusetult saamatut lauset. Natuke vaieldav on see arvutilogi kasutamine – hästi, sellest joonistub lõpuks puänt – aga üldiselt on selliste ilukulinate lisamine teksti algaja tunnus ja pigem lugemist pärssiv. Ma arvan, et kui seda oleks olnud vähem, oleks tulemus saanud parem. Urisema aga peab i-mitmuse kasutamise pärast paaris kohas (kõrgeim juhtkond, kõrgema juhtkonna asemel), eriti sellepärast, et lõpupoole kasutatake korrektset “kõige kõrgemal tasemel”. Andestada ei saa vist aga järgmiste väljendite kasutamist – “kõhutasime”, “ravilt põgenenuks pidanud”, “orientiiri kaotanuna”. Astronautid nimed Peary, Trennet ja Albrew tunduvad liiga väljamõeldud nimed olevat. Sisu ja kompositisooni poolest oleks “viie”-lähedane tekst aga nende keeleliste eksimuste pärast jääb hindeks “neli”.

Teksti loeti eesti keeles

Maniakkide Tänav

31.08.2019, kell 14:31

Tekst on kuiv, väga kuiv. Aga mõte on hea. Täitsa nagu zombie - tundub surnud, aga on elusam kui elus.

Teksti loeti eesti keeles

Ander Skarp

2.09.2019, kell 11:27

Ivanovi eelmise loo „Leida” kohta, mis ilmus Reaktoris 2018. aastal, olen kirjutanud, et sel oli geniaalne idee ja dialoog, ent lugu oli kui poolik ja tükid jäid ühendamata. Nüüd on käes 2019. aasta ning Ivanovi uue loo „Apollo 18” kohta kirjutan nii: geniaalne idee, ent lugu on poolik ja tükid ei saa ühendatud. Ausõna – see idee väärib paremat teostust. Ma olen suisa pettunud, sest antud juhul ei ole ju tegelikult tegemist jutuga, vaid kavandiga. Samas kannab see kavand eneses selle kogumiku teiseks parimat ulmeideed.

Vägisi jääb tunne nagu oleks autoril aeg otsa saanud ja siis viimasel hetkel lõpetamata ja läbi mõtlemata versiooni saatnud. Näituseks jääb silma, et kui kaks astrofüüsikut omavahel krüpteeritud kirju vahetasid, siis pärast lugemist need hävinesid automaatselt. Ajatemplid näitavad lühimaks ajaks vähemalt 10 minutit, keskmine aeg kirja avamisest hävitamiseni 30-40 minutit. Viimane kiri, mille abil taheti jätta muljet nagu oleks keegi kõrvaline isik saanud saladusele jälile, tahtis ennast hävitada aga juba minut pärast avamist. Miks?

Teksti loeti eesti keeles

Priit Kenkmann

9.09.2019, kell 14:43

Alustame siis ka tagantpoolt lugemist.
Veidi lakooniline, aga kuna lugu koosneb kahe osapoole konspiratiivsest kirjavahetusest, siis ei olekski teistmoodi võimalik. Ja ma valin iga kell lakoonilisuse mõttetu loba asemel. Siin jutus on iga lause omal kohal. Infot antakse nii vähe, kui võimalik ning nii palju, kui vajalik.
Õnnestunud jutt. Hea algus/lõpp kogumikule.

Teksti loeti eesti keeles

Kristjan Rätsep

7.10.2019, kell 22:03

Olev Toom

8.10.2019, kell 12:02

Teostus 4, sisu 0. Hindeks tuleb aritmeetiline keskmine.

Teksti loeti eesti keeles

Madis Maasing

2.07.2020, kell 01:14

Huvitav idee, esitus ka üleelatav, aga mitte ülemäära meeldiv. Aga lugu jättis siiski lõppeks päris hea tunde.

Teksti loeti eesti keeles