Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Meelis Ivanov

  • Eesti

Teosed

· Meelis Ivanov ·

Apollo 18

(jutt aastast 2019)

Tekst leidub kogumikes:
  • Täheaeg
Hinne
Hindajaid
0
5
2
1
0
Keskmine hinne
3.5
Arvustused (8)
Indrek Rüütel

„Apollo 18“ – on nagu pealkirigi ütleb Kuulendude teemaline lugu. Selline ehe vandenõuteooria jutt. Nagu autor ise sissejuhatuses ütleb, siis on teemaks "miks jänkid Kuu peal käimise ära lõpetasid".
 
Hea näide sellest, kuidas kirjade vormis saab päris hästi lugu teha. Ameeriklane ja hiinlane, mõlemad vastavalt oma riigi kosmoseagentuuride töötajad, suhtlevad salaja krüpteeritud kirjavahetuses vahetades informatsiooni, mis siis õigupoolest ikka toimus nendel kuumissioonidel. Puänt on lool minu meelest vägagi mõnus, samuti on suudetud luua õhustikku ja paranoia tunnetust.
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Hargla

 

Kogemus ütleb, et jutuvõistluse antoloogiate lugemist tuleb alustada tagant ettepoole, kasvõi sellepärast, et kui raamat pooleli jääb, ei jää sa millestki olulisest ilma. “Apollo 18” on kompetentne ulmejutt ja kahtlemata kirjandus ja eristub suuremast osast Eesti ulmelühiproosast kahe asja pärast – kirja on on pandud oluline ja loobutud looduskirjeldusest ja  sõnavahust ning see ei sisalda lamisevaid tühja lobaga täidetud dialooge. Selles jutus ei ole peaaegu ühtegi lootusetult saamatut lauset. Natuke vaieldav on see arvutilogi kasutamine – hästi, sellest joonistub lõpuks puänt – aga üldiselt on selliste ilukulinate lisamine teksti algaja tunnus ja pigem lugemist pärssiv. Ma arvan, et kui seda oleks olnud vähem, oleks tulemus saanud parem. Urisema aga peab i-mitmuse kasutamise pärast paaris kohas (kõrgeim juhtkond, kõrgema juhtkonna asemel), eriti sellepärast, et lõpupoole kasutatake korrektset “kõige kõrgemal tasemel”. Andestada ei saa vist aga järgmiste väljendite kasutamist – “kõhutasime”, “ravilt põgenenuks pidanud”, “orientiiri kaotanuna”. Astronautid nimed Peary, Trennet ja Albrew tunduvad liiga väljamõeldud nimed olevat. Sisu ja kompositisooni poolest oleks “viie”-lähedane tekst aga nende keeleliste eksimuste pärast jääb hindeks “neli”.  
Teksti loeti eesti keeles
Ander Skarp

Ivanovi eelmise loo „Leida” kohta, mis ilmus Reaktoris 2018. aastal, olen kirjutanud, et sel oli geniaalne idee ja dialoog, ent lugu oli kui poolik ja tükid jäid ühendamata. Nüüd on käes 2019. aasta ning Ivanovi uue loo „Apollo 18” kohta kirjutan nii: geniaalne idee, ent lugu on poolik ja tükid ei saa ühendatud. Ausõna – see idee väärib paremat teostust. Ma olen suisa pettunud, sest antud juhul ei ole ju tegelikult tegemist jutuga, vaid kavandiga. Samas kannab see kavand eneses selle kogumiku teiseks parimat ulmeideed.
 
Vägisi jääb tunne nagu oleks autoril aeg otsa saanud ja siis viimasel hetkel lõpetamata ja läbi mõtlemata versiooni saatnud. Näituseks jääb silma, et kui kaks astrofüüsikut omavahel krüpteeritud kirju vahetasid, siis pärast lugemist need hävinesid automaatselt. Ajatemplid näitavad lühimaks ajaks vähemalt 10 minutit, keskmine aeg kirja avamisest hävitamiseni 30-40 minutit. Viimane kiri, mille abil taheti jätta muljet nagu oleks keegi kõrvaline isik saanud saladusele jälile, tahtis ennast hävitada aga juba minut pärast avamist. Miks?
Teksti loeti eesti keeles
Priit Kenkmann

Alustame siis ka tagantpoolt lugemist.
Veidi lakooniline, aga kuna lugu koosneb kahe osapoole konspiratiivsest kirjavahetusest, siis ei olekski teistmoodi võimalik. Ja ma valin iga kell lakoonilisuse mõttetu loba asemel. Siin jutus on iga lause omal kohal. Infot antakse nii vähe, kui võimalik ning nii palju, kui vajalik.
Õnnestunud jutt. Hea algus/lõpp kogumikule.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Huvitav idee, esitus ka üleelatav, aga mitte ülemäära meeldiv. Aga lugu jättis siiski lõppeks päris hea tunde.
Teksti loeti eesti keeles
x
Priit Kenkmann
1986
Kasutaja rollid
Viimased 4 arvustused:
Priit Kenkmann

Alustame kõige tähtsamast: see on suurepärane kogumik, võibolla tugevaim esikkogu Eesti ulme ajaloos ja ilmselt ka mingisugune verstapost. Minu huviorbiiti sattus kirjanik looga "Apollo 18" kogumikus "Täheaeg 18". Toona ei osanud ma muidugi oodata, et vähem kui kaks aastat hiljem saab lugeda tervet raamatutäit sama või parema kvaliteediga jutte. Aga näe sai!
 
"Vau!" oli mõte, mis mind käesolevat kogumikku lugedes pea iga loo juures valdas. See ei olnud niisugune "vau", mida ma toolilt püsti hüpates eksklameerinuks, kuulutades, et ma suren ära, kui ma kogumikku ühe jutiga läbi lugeda ei saa. Pigem oli see "vau" säärane, mida sa omaette õhtutunnil vaikse respektiga habemesse pobised, kui oled avastanud, et meil avaldatakse nii väljapeetud stiiliga, ilusa keelekasutusega, mõjusa atmosfääriga ning põnevalt välja mõeldud jutte, mida sa soovid, et oleksid ise kirjutanud.
 
Ma ei hakka neid jutte ükshaaval läbi töötama, sest ausõna, need meeldisid mulle kõik. Juba esimene tõmbas mind kaasa oma seguga müstikast, ulmest ja etnoõudusest ning ülejäänud lood jätkavad rohkem või vähem samal lainel nende kolme samba vahel laveerides, olles ometi igaüks isemoodi ning käsitledes täiesti erinevaid teemasid. Ükski lugu pole ääretult originaalne ega omasuguste seas parim, aga igaühes on mingi äge mõte või nüke või stiilimoment, mis meelde jääb. Ja et oleks selge: iga hinna eest ei tule originaalsust punnitada, vaid kirjutada seda, mis hästi välja tuleb.
 
Kui kõik see kõlas nagu glorifitseeritud keskpärasuse kirjeldus, siis olgu - sellisel juhul on keskmine väga kõrge tase, mille üle võib ainult uhkust tunda.
 
Jõudu autorile järgmisteks kirjutusteks!
Teksti loeti eesti keeles
Priit Kenkmann

Korralik lõpp heale triloogiale – vähemalt nende jaoks, kes ei nõua täielikke, lõplikke ja konkreetseid vastuseid ning selgitusi. Mulle meeldis, et Scorpiost tehti üks kahest peategelasest, ja kogu tema lugu. Rashmika lugu oli ka hea, aga alles tagantjärele. Raamatu suurim miinus oligi see, et Rashmika/Hela tegevusliini osas pole umbes poole raamatuni selgust, kuidas see üldse millegagi seotud on. Lõpuks muidugi on, aga enne kipub see osa venima, kuna lugeja jaoks ei tähenda see kõik midagi, ehkki Hela on iseenesest huvitavalt väljamõeldud ühiskond. Teise miinusena tooks veel välja, et tegelastevahelised dialoogid on kuidagi kohmakad – enamus tegelasi räägib ühtemoodi, selgelt ja artikuleeritult, et plot saaks edasi antud – mitte nii, nagu inimesed päriselt räägivad. See häiris mind ka esimeses raamatus. Ja kolmas, kõige väiksem miinus on see, et imevõimetega lapsed, kes maailma päästavad, on tänaseks üpris kulunud klišee. Õnneks ei ole käesolev raamat selle kaugeltki kõige talumatum ilming.
 
Kokkuvõtteks: mitte parem kui suurepärane teine osa, aga siiski hea raamat.
Teksti loeti inglise keeles
Priit Kenkmann

Iseenesest nagu ilusti kirjutatud lugu, kahjuks mitme suure suure puudusega. Esiteks on see temaatiliselt absoluutselt ebahuvitav. Mulle no üldse ei lähe korda aadlike tegemised, kõiksugu kostüümid ja ballid, ning samuti urban fantasy klišeed (kõik maagilised detektiivid võiksid end põlema panna). Teiseks toimub tegevus mitte lihtsalt maagilises, vaid alternatiivajaloolises maailmas, ja kaks kihti korraga on liig - loo maailm ei hakka kummaski kontekstis korralikult tööle. Ja kolmandaks on lugu oma pikkuse kohta lihtsalt liiga tihe, kõikvõimalikke tegelasi ja infot on kole palju. Mõned detailid on päris vahvad, aga lugu nad päriselt heaks ei muuda.
Teksti loeti eesti keeles
Priit Kenkmann

Alustame siis ka tagantpoolt lugemist.
Veidi lakooniline, aga kuna lugu koosneb kahe osapoole konspiratiivsest kirjavahetusest, siis ei olekski teistmoodi võimalik. Ja ma valin iga kell lakoonilisuse mõttetu loba asemel. Siin jutus on iga lause omal kohal. Infot antakse nii vähe, kui võimalik ning nii palju, kui vajalik.
Õnnestunud jutt. Hea algus/lõpp kogumikule.
Teksti loeti eesti keeles