Kui keegi mõtleb, kust alustada Bujoldi lugemist, soovitaksin mina seda raamatut. Ta ei ole tegelikult romaan vaid kolm pikka novelli raamjutustuse sees. Raamjutustuses tuletab Miles Vorkosigan meelde, kuidas tal on õnnestunud rohkem raha kulutada, kui see bürokraatidele meeldib. Siit siis kolm novelli. Need on vist ühed parimad ulmenovellid, mida ma kunagi lugenud olen. Nad annavad ka suurepärase ja haarava pildi Bujoldi Miles Vorkosigani lugude universumist, nii et on hea koht alata. Ja nad on kõik parajalt põnevad, vahel pisarateni vaimukad, originaalsed ja tõsiselt läbi mõeldud. Esimene novell, "Mountains of Mourning" on lugu sellest, kuidas Miles saadetakse oma Barrayari planeedi suhteliselt metsikusse ossa õigust mõistma. Nimelt tapavad sealsed elanikud neid oma lapsi, kes on mutandid. Milesile, keda need elanikud peavad mutandiks (on ta ju nii lühike), on see ülessanne alguses vastumeelt. See novell on tõepoolest ilus ja isegi südantliigutav, samas aga kavalalt konstrueeritud, nii et lõpplahendus tuleb täieliku üllatusena. See novell võitis ka eraldi Nebula parima novelli eest. Teine lugu, "Labyrinth" jättis mulle sellise mulje, et ei saanud pärast õhtul läbi lugemist mitu tundi und. Ta oli nii naljakas kui ka jube ja lisaks tipptaseme sci-fi. Miles peab enda teada ühe eluka, keda ühe planeedi feodaal-lord oma rõõmuks on ostnud ja kinni peab, tapma ja tema sees hoitud geneetilise materjali ära tooma. "Elukas" on inimeste geenidesse looma (hundi ja hobuse) geenide lisamise teel tellimuseks tehtud supersõdur, 2m30cm pikk, kihvadega ja IQga 135. Ja lisaks, nagu Miles saab teada hiljem, on ta 16-aastane tüdruk. Kolmas lugu, "Borders of Infinity" räägib Milesist missioonil Cetaganda vangilaagris, kus tal muidugi mõned luud murtakse (siinseks ajaks on tal enamik luukeret juba plastik-metallist) aga kes muidu vägagi hästi hakkama saab... Science fiction at its best!!