Kasutajainfo

Lois McMaster Bujold

2.11.1949-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Lois McMaster Bujold ·

Mirror Dance

(romaan aastast 1994)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
7
0
1
0
0
Keskmine hinne
4.75
Arvustused (8)

Sedapuhku tegutseb Miles ei kusagil mujal kui vanal heal Maal. Välja ilmub Milesi kloon, kes on valmistatud Milesi ja Imperaator Gregorit teise ilma saatma ning ise Barrayari troonile asuma. Ja jällegi on Miles finantsraskustes. Ja jällegi on yhes kõrvalosas ei keegi muu kui "lollike" Ivan Vorpatril. Raamatu põhiline intriig seisnebki Milesi ja tema klooni vahelises konfliktis ning selle lahenduses. Yldhinnanguna võiks öelda, et see raamat on _pisut_ vähem haarav kui enamik varasemaid Vorkosigani lugusid. Samas on ta parem "Cetagandast". Nii et ytleme viis pisikese miinusega.
Teksti loeti inglise keeles

Ma kardan, et Avo retsensioon ei käi mitte Mirror Dance'i vaid Brothers in Arms kohta. Mirror Dance on küll ka Milesist ja tema kloonist vennast, ent see toimub neli aastat pärast Milesi ja Marki (kloon) esmakordset kohtumist Maal. Mirror Dance sai täiesti teenitud Hugo auhinna ja minu jaoks on ta üks Bujoldi parimaid romaane, võrdne Memory'ga. Mirror Dance on erakordne raamat. See on tõsine raamat, mõtlemapanem, isegi julm. Vahel on tune, et ta oskab sulle otse südamesse torgata. Samas on see raamat haarav nagu kõik teised Bujoldi raamatud ja Bujoldi nakkav huumor on teretulnud pärast "tumedamate" kohtade lugemist. Mirror Dance on tippulme space opera vormis. Tegevus algab, kui Milesi kloon Mark Milesit näitleb ja nii varastab ära ühe Milesi kosmoselaevadest. Markii eesmärk on minna planeedile Jackson Whole, kus ta tahab vabastada hulga kloone. Jackson Whole'i planeet on üks Bujoldi geniaalsemaid leiutisi, see on planeet millel pole valitsust, ainult (poolfeodaalsed) suurkorporatsioonid, mis tegelevad igasuguste mujal keelatud äridega. Näiteks Bharaputra tegeleb kahtlaste meditsiiniliste operatsioonidega, näiteks meisterdavad nad kloone selleks, et hiljem nende kloonide algallikate elu pikendada. Kuidas? Aju transplantaadi abil. See protseduur on küll ohtlik, aga kui sind juba surm ootab... Muidugi, selle operatsiooni kõrvaleffekt on see, et klooni aju läheb prügikorvi. Milesi kloon Mark kasvas üles just nimelt laste-kloonide keskel, keda kasvatati selleks protseduuriks, kuigi tema oli tellitud teisel eesmärgil. Pole ime, et Marki elueesmärgiks muutus selle kloonitööstuse lõpetamine. Ainus häda on see, et Mark ei ole mitte geniaalne komandör nagu Miles ja tema lootus kloone vabastada läheb luhta. Ja kui Miles tuleb vennale appi, tuleb tal surmale silma vaadata. Otse. Rohkem ei saa kahjuks ära rääkida, aga see on raamat, mida iga ulmearmastaja peaks lugema. See on särav ja julm raamat, ta tekitab ängistust ja inspireerib, paneb naerma ja mõtlema.
Teksti loeti inglise keeles

"Mirror Dance" on niinimetatud hästi kirjutatud raamat. See tähendab, autor on kas teadlikult või vähemalt poolteadlikult arvestanud ulmekirjanduse põhilugejaskonna (sealhulgas tõsihuviliste) ootuste-lootustega. Alates sellest, et tegemist on suure sarja järjekordse osga, kuni sarja läbiva peategelase kehaliste puueteni, mis lämmatavad eos soovi temast magusat superkangelast teha. Huumori ja traagika tasakaal, nagu eelmine arvustaja juba ütlse, kuulub samasse kategooriasse. Ega halvasti produtseeritud teos maailma ulmekirjanduse vabrikus ikka auhindu ei võida.Lugu on poliitiliselt korrektne - Milesi kloon-vend Mark pole mingi tige idioot, sööb end paksuks (et end vennast ka väliselt eristada) ja leiab jõudu tugeva isiksuse kujundamiseks. Jälle üks tüüpiline ebatüüpiliste kangelaste galeriisse.Loo ülesehitus on kõrgeimat hinnet väärt - on üllatusi, on salamisi ette ära aimatud käike, päris lõpp aga päris tavaline tänapäevane suur "naeratus nr 8".
Teksti loeti vene keeles

Miles Vorkosigan – Naismithi elust ja juhtumistest rääkiva väga mõnusa sarja 9. osa. Huvitav ongi siinkohal see, et sari läheb lõpupoole järjest paremaks. Tavaliselt ammendub kirjamehe ramm kuskil hiljemalt “kohustusliku” triloogia lõpuks, päris paljud aga ei vea sinnamaanigi välja. Lois McMaster aga ületab iga järgmise osaga iseenda poolt paikasätitud lati ilma suuremate pingutusteta. Ja siinkohal polegi teab mis oluline tõik, et sari on kirjutatud tegelikult küllalt läbisegi; “Peeglitants” on kirjutamisaastat vaadates siiski küllalt lõpus.

Mõnusaks vahelduseks on suure osa raamatu edasiandmine hoopiski mitte Milesi silme läbi. Praktiliselt peategelaseks tõuseb hoopis Miles’i vend – kloon tegelikult – Mark Pierre Vorkosigan. Vana hea Miles on aga kuskil kolmveerandi raamatu ulatuses surnud mis surnud, lisaks on kuhugi kadunud krüokonteiner tema maiste jäänustega, mis võimaldaks teda kiiresti elustada. Põhiliseks sündmuskohaks on Jackson’s Whole’i planeet, kus valitsevad erinevad maffialaadsed korporatiivsed Kojad. Milesil ja Markil tuleb sekeldusi geneetika ja kloonimisega tegeleva Bharaputra Kojaga, aga ka psühholoogiale spetsialiseerunud Ryovali Kojaga, eelkõige selle sadistist ja perverdist bossiga. Loo sisu pole mõtet täpsemalt üle rääkida, eks huviline leiab selle isegi. Teistel tasuks aga lugemist alustada ikka sarja esimestest raamatutest.

Teksti loeti inglise keeles
11.2012

Alates The Warrior`s Apprentice`ist on olnud tõesti igat järgmist Bujoldi Vorkosigani-seeria raamatut lõpetades tunne, et palun, ulatage mulle järgmine osa. Tore on näha sedagi, et Varrak on võtnud vaevaks ilmutada neid järjest eesti keelde. (Ise andsin alla pärast Borders of Infinity kogumiku ilmumist ja pöördusin inglisekeelsete poole...)

Mirror Dance on erakordne raamat! Bujold võtab siin kätte ja esitleb sündmustiku vaheldumisi läbi Miles`i ja tema kloon-kaksikvenna Marki silme läbi. Tegelikult on isegi viimane pigem esiplaanil. See on Mark Pierre Vorkosigani lugu. Alustades sellest, kuidas ta varastab Admiral Naismithina esinedes Dendariidelt laeva ja koos Bel Thorne`i ja seersant Tauraga (Miles`i poolt Jackson Whole`ilt päästetud super(nais)sõduri prototüüp) ründab Jackson Whole`il Bharaputra Maja kloonivabrikut, kuni viimaste lehekülgedeni välja.

Sisust ehk nii palju, et Mark`i operatsioonil on mitmeid tagajärgi - teiste seas Miles`i surm. Raamat keskendubki oma põhiosas sellele, kuidas Mark leiab iseennast, tõestab iseennast. Ja uskuge - see, mis ta lõpuks leiab, mida ta lõpuks tõestab on küllaltki erinev sellest, mida üks tüüpiline eneseleidmise lugu tavaliselt arvata lubaks.

Mirror Dance heidab pilgu Marki elule enne Brothers in Arms tegevustikku. Samuti võtab Bujold ilusasti kokku selle, mida kirjeldas The Warrior`s Apprentice: kuidas Barrayar asetas Miles`i kanda niivõrd väljakannatamatu stressi ja piina, et ta lõi endale põgenemisteena täiesti teise isiksuse (st. Admiral Naismithi); seejärel veenis ta mitut tuhandet palgasõdurit oma hullumeelsust toetama ning kõige tipuks kavaldas Impeeriumi kõik selle jama kinni maksma.(Vaba tõlge Cordelia ja Arali omavahelisest vestlusest.)

Raamatu teises pooles selgub, et ehk polegi see Miles`i poolne pettus, millesse ImpSec kavaldati veel see kõige hullem...

Lõppeks - ilmselt ei mõju kõik see bio- ja geenitehnoloogia, kloonid iga nurga peal kuni 36 kloon-õest koosneva biotehnoloogiafirmani korporatsioonidest koosneval Jackson Whole`il meile täna aastal 2012 enam päris nii nagu see oli aastal 1994, kuid mõtlemapanev on ikkagi.

Viis on alla hinnatud...
Teksti loeti inglise keeles

"Peeglitants" on Miles Vorkosigani-sarja seniloetud teostest kõige mahukam ja mitmeplaanilisem. Romaani süžeest on eelarvustajad juba piisavalt rääkinud, küll aga tasuks mainida Bujoldi omapärast stiili-autor võib lühikese ajaga libiseda veristelt lahingu- ja piinamistseenidelt naiselikele "pehmetele teemadele"-ning vastupidi.

"Peeglitantsu" peategelased Miles ja Mark on "keskmise inimese" mõttes parajad ebardid ja lisaks nendega seonduvale on romaanis palju muudki transhumanistlikku, "inimeseks olemise" piiri kompavat elementi-kõikvõimalikud kloonid, ajusiirdamise läbi teinud kurjamid jne. Lisaks kosmosesõja-teemale ongi "Peeglitantsus" tugevalt esindatud meditsiinilised ja psühholoogilised teemad. Eriti tuleks autorit kiita Marki tegelaskuju loomise eest-psühholoogiliselt niivõrd komplitseeritud (ja seejuures usutavalt mõjuvaid) tegelasi leiab ulmekirjandusest harva. Mis puutub tulevikutehnika kirjeldustesse, siis nagu eelarvustajadki on maininud, mõjuvad need romaanis veidi lihtsakoeliste ja aegunutena-selle 21 aasta jooksul on tehnika ikka kõvasti edasi arenenud.

Kohati hakkab romaani sündmustik küll veidi venima, ent hinde osas otsustasin lõppkokkuvõttes ikkagi "5" kasuks. Nii Bujoldi stiil, romaani ootamatud süžeekäänakud kui ka selle psühholoogiline ja transhumanistlik külg mõjuvad igati sümpaatsetena.

Tõlke üle muidu väga ei viriseks, ent tõlkija oleks siiski võinud endale selgeks teha, et eesti keeleruumis on Cervantese klassikalise romaani peategelane tuntud Don Quijote, mitte Don Quixote nime all.

Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt on mulle seni Milesi seeria raamatud täitsa meeldinud. Hea meelelahutus. Seetõttu ootasin ka "Peeglitantsu" huviga, eriti pärast siinseid ülivõrdes arvustusi. Paraku on Bujold raamatut kavandades vaadanud ilmselt paralleelselt Mehhiko seebikaid, sest see "mina olen sinu vend-sugulane-kloon" ja hollywoodlik isikute vahetamine ajas pehmelt öeldes öökima. Suure vaevaga vedasin end läbi esimesest poolest ja tõesti, teise poole lugemine möödus vähe libedamalt, aga siiski mõjus kogu kupatus kunstlikult komponeerituna, mistõttu üle kolme käsi andma seekord küll ei tõuse.
Teksti loeti eesti keeles
x
Chris
1977
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Tahtsin viite panna, aga emotsioone kõrvale jättes tuli tunnistada, et neli on õiglasem. Keskmine osas moodustav paramaailma kirjeldus oli natukene liiga aeglase kulgemisega ja ka sealne lahendus jäi õhku rippuma...
Teksti loeti eesti keeles

Njah, ei oskagi hinnet panna. Põhjusmõtteliselt sobiks kõik kolmest viieni. Üldplaanis rahulik jutuke. Et nüüd liiga rahulik ei oleks, on sekka küll visatud mereelukaid (võinuks välja jätta) ja natukene dramaatilisi sündmuseid (võinuks samuti välja jätta), aga üldist meeleolu need ei riku. Eluoluline jutuke, natuke nagu Õnne 13, aga pisut teisel skaalal.
Teksti loeti eesti keeles

Sai puhkuse ajaks viis OP seeria raamatut laenutatud. Ajavalvurid pakkusid neist enim meelelehutust. Sellest ka hinne. Ja ärgem hakakem siin analüüsima, et kuidas ja miks säärane asutus toimetas või toimetama pidanuks, lepime sellega, et nii on ja keskendume lihtsalt sellele, et üks õhtu sai tänu PA-le mõnusalt ja pingevabalt veedetud.
Teksti loeti eesti keeles

"Tont nr 5" Algernonis oli klassika. "Tont nr 5" kogumikuna on kerge melelahutus. Nii lihtne see ongi...
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei tea... See raamat tundub küll puhtalt kirja pandud olema selleks, et autor saaks oma heietused ja nägemuse inimkonna hädadest jutuvormis välja tuua. Mõtted on ju toredad, ainuke häda, et lugeda oli seda küll paras piin.
P.S. Loodetavasti toimetus ei pahanda, lisasin eestikeelse tõlke andmed.
Teksti loeti eesti keeles

Päris noorena Algernoni lugedes mulle Uurimismeeskond meeldis: vägev ju - head võidavad ja superkarud pealekauba. Vanemaks saades hakkasid asjad ja arusaamad aga muutuma. Mingid sepad tulevad ja keeravad kohaliku ökosüsteemi pea-peale, sellepärast, et mingi liik neile ei meeldi?!? Eks iga jutt ole oma ajastu peegel, aga täna küll sellele (ja kogumikule tervikuna) üle kolme ei anna ja sellestki on tegelikult üks punkt lihtsalt nostalgia eest.
Teksti loeti eesti keeles

Hea lugemine, kindel viiekas. Üle hulga aja midagi, millest ei pidanud end pooljõuga läbi närima. Kui lisada veel sooduka letis olnud hind 1.99, siis ei jää alles ühtegi põhjust, miks seda raamatut mitte osta ja lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Naistekas. Loetavalt kirjutatud, aga siiski naistekas. Hirmsasti tahtnuks ennast siin verbaalselt välja elada ja raamatu miinused punase värviga seinale maalida, aga ei ole mõtet. "Naistekas" võtab niigi kõik head ja vead kenasti kokku. Hindeks kolm, rööbastega...
Teksti loeti eesti keeles

See jutt saab maksimumi ainuüksi selle eest, et erines kogumikus kõigist teistest. Vaatamata sellele, et avaarvustusaja nägemus loo sünnist kõlab igati tõepäraselt. Idee oli hea, tegevus tempokas ja ehkki siin seal saaks detailidega norida, siis siin võiks läheneda sarnaselt Harrisson Fordile, kes Mark Hamilli murele selle kohta, et kas peategelase soeng ühes steenis ei peaks loogiiselt võttes olema samasugune nagu "eelmises" stseenis, vastas, et tegu pole lihtsalt sellise filmiga, kus see oluline oleks. Ehk siis loodan, et Trumli seiklustele tuleb lisa (viited Kreutzwalidle võib välja jätta).
Teksti loeti eesti keeles

Oli korralik sissejuhatus ja midagi lõpulaadset, aga see, mis oleks võinud moodustada jutu põhisisu, oli jäetud kirjutamata ja loos peitunud potentsiaal kasutamata.
Teksti loeti eesti keeles

Eesti ulmeturugu kipub iseloomustama tõsiasi, et viiest ilmunud antoloogiast neli on õudusliini esindajad.  Nii pole imestada, et ka antud kogumikus on õudusel kandev roll. Õudus tundub kohalikele autoritele üldse olema nagu IKEA mööbel keskmisele eestlasele: ilus, ihaldusväärne ja kindla peale minek. Kuna tegu pole minu meelisžanriga, siis lisapunkte selle eest ei anna ja nii jääb koondhindeks pelgalt kolm.
Teksti loeti eesti keeles

Esimese hooga arvasin, et seda raamatut BAAS-is ei olegi, aga mis seal salata, poolakeelset nimetust tõesti ei osanud otsida. Maakeelsena kannab raamat pealkirja "Haldjate veri". Üldiselt ma väldin teoseid, mis on seotud arvutimängude ja muu sarnasega, kuna üldjuhul on need mõeldud lihtsalt tootjale lisatulu tooma, ega oma seetõttu suuremat väärtust. Kingitud hobuse suhu aga ei vaadata ja nii saigi nõiduri seiklused läbi loetud. Erilist muljet kirjatükk ei avaldanud. Hea küll, tegemist on osaga pikemast seeriast, pigem sissejuhatus kui terviklik lugu. Aga peamine, mis häiris oli hoopis kirjutamise stiil. Nõnda võiks kirjutada klassikaline tuupur, kes on endale žanri reeglid selgeks teinud ja siis näpuga "juhendist" ärge ajades kirjutab midagi valmis. Tehniliselt on kõik OK, aga sära ei ole. Ja nii on ka raske sellele raamatule kolmest kõrgemat hinnet anda.
Teksti loeti eesti keeles

Njah, olin minagi pisut nõutu, kui raamat loetud sai. Ühest küljest Bujold ja Miles nagu ikka, oli tegevust ja väikestviisi madinatki. Teisest küljest jäi tõesti kerge naisteka mekk man. Kuidagi veidralt mõjus peategelane, kes ühest küljest on nii armetu ja samal ajal nii vastuapandamatu. Selle eest võiks lausa kolme anda, samas üldises plaanis veab see kompott siiski nelja välja.
Teksti loeti eesti keeles

Üldjuhul mind eluolu kirjeldused eriti ei huvita, ikka sündmused ja tegevuste areng on see, mis köidab. Cetaganda puhul aga avastasin end huviga ootamas, mida järgmiseks haut-lordide/ leedide ühiskonna kohta pajatatakse. Ehk kuidas ja mis kaalutlustel sellist masinavärki töös hoitakse. Seega mõneti erandlik kirjatükk Milesi seerias, tasub lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Suhteliselt helge alatooniga raamat. Kas just realistlik, on iseasi, aga kas peabki alati olema. Vahelduseks Heinlein, mille läbilugemist ei kahetse.
Teksti loeti eesti keeles

Tegemsit oli raamatuga, mis tuli omal ajal müüki suhteliselt kalli letihinnaga. Sai siis jupp aega oodatud, et hind langeks, aga ei langenud ja lõpuks oli teos lettidelt kadunud. Nüüd, raamatut lugenuna, tuleb tõdeda, et mul vedas. Suhteliselt naiivne kirjutis, pigem lastele kui tõsisemale huviisele mõeldud tekst ja seetõttu ei saa hindeks kuidagi üle kolme panna.
Teksti loeti eesti keeles

Pärast Peeglitantsu nimelist seebitükki ei olnud mu ootused just eriti kõrged. Ning tõesti, raamatu esimene osa on suht sündmustevaene ja uimane. Isegi igav. Nii 100 lk võiks julgelt teksti kärpida ja midagi ei juhtuks. Tasapisi sündmustik siiski areneb ja kusagil teise poole alguses tõmmatakse saag vaikselt käima ja hakatakse tasapisi tempot tegema. Ehkki klassikalist madinat ei tulegi, ei saa toimuvat siiski kuidagi sündmustevaeseks pidada. Kokkuvõtvalt võib öelda, et teose eesmärk oli ilmselt lahutada Miles oma laevastikust, mis kahtlemata andis autorile võimaluse edaspidi Milesi mänguväja natukene laiendada.
Teksti loeti eesti keeles

Kogumiku avalugu (Amet/ Profession) üksi õigustab juba tervet jutukogu. Seda lugedes sain heameelega tõdeda, et pole veel korralik kraam turult kadunud. Teised lood jäid avaloo tasemele paraku alla, mõni mõjus lausa naiivsena (Võimutunne). Aga üle keskmise kogumik sellegi poolest. Asimovi skaalal hindeks neli.
Teksti loeti eesti keeles

Alustaks sellest, et ma pole selle žanri austaja. Aga kui antud kogumik mulle kingiti, siis ega see veel tähenda, et ma raamatu lugemata jätnuks. Ja takkajärgi on meeldiv tõdeda, et kogumiku nimilugu oli täitsa väärt lugemine. Kõike oli justkui parasjagu, nii sisu kui ka madinat, seega võib soovitada küll, 5/5.
Teksti loeti eesti keeles

Veskimehe kodužanr tundub olema madin. Ja seni kuni ta selles püsib, on tulemus ka enam-vähem loetav. Seekord on ta üritanud madinate vahel ka rahulikumat tegevust arendada, aga midagi pole teha. Madina kirjeldamiseks sobiv lähenemine siin enam ei tööta, lahjaks jääb. Ja nii ongi tulemuseks suhteliselt vaimuvaene üllitis, kus kõvad mehed ei suuda piltlikult öeldes isegi lehte lugeda, ilma et üksteist pikalt ja pidevalt igasugu kohtadesse ei saadaks. Hea küll, kui algne tekst oli ajalehesabas, siis võimalik, et seal muud moodi efekti ei saavutagi, aga raamatuks vormituna oli tulemus suht nüri ja pealiskaudne lugemine. Idee oli hea, lõpumadin natukene päästis, aga üldine tase jäi selgelt nõrgaks.
Teksti loeti eesti keeles

Eelpool keegi pillas tabava iseloomustuse: kokkutraageldatud stseenide jada. Ja eks ta nii olegi. Jooksvalt on lisatud kõigele kulbiga värvi ja sellega kohati üle pingutatud (a la summutiga Desert Eagle). Sündmused kulgevad vastuste asemele järgmise segaduse juurde, millest poleks ehk midagi, kui lõpuks otsad kokku tõmmataks. Seda aga ei tehta ja nii ongi segadus kogu selle teose märksõnaks. Eks see koondhinne selline kolme-nelja vahel ole, aga hommik on täna sombune ja seega kolm.
Teksti loeti eesti keeles

Suhteliselt raske on ühest seisukohta võtta. Muistne Eesti oli ajastu valikuna igati omal kohal. Meeldis ka selline kerge kivirähklik huumorinüanss, mida kohati pakuti kasvõi religioonigi osas (a la saun kirikus jms). Kahjuks mida edasi, seda vähemaks jäi nalja ning seda rohkem pühenduti krimi-poolele. Ja selle käigus hakkas kogu asi vaikselt oma veenvust kaotama. Mitmed teod oleks pahalane saanud lihtsamalt korda saata, aga ju see poleks olnud piisavalt dramaatiline. Meenus pisut lombitagune filmitööstus, kus iga järgmist filmi üritatakse müüa lihtsalt rohkem pauku ja madinat pakkudes. Seega üle nelja hindeks ei anna. Puhta krimi serveerimiseks poleks olnud tarvis muu maailmaga nii palju vaeva näha. Praegu jäi osa potentsiaali lihtsalt kasutamata.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldis. Minimalistlik, samas kaasahaarav. Selles mõttes on hämmastav, kuidas nii vähesega suudetakse luua õhkkond ja tempo, mis ei lase enne lõpetada, kui lugu on loetud. Minu jaoks oli kirjutis sellisena terviklik ja piisav (va ehk viimane lasue karjumisega, mille oleks võinud ära jätta). Ei saaks öelda, et toimuvat ja lõppu oleks olnud kuidagi raske mõista. Autori lembus sedalaadi teemade osas peaks olema ju üldteada, vähemalt tänasele lugejale (2015). Igatahes hilisem "Tema päevad..." sisu poolest palju juurde ei andnud, detaile ja tegelaste motiive küll, kuid "Minu päevad..." on vabalt tarbitav ka ilma selgitava lisatekstita.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle on Dick siiani meeldinud ja mulle meeldivad ka sedalaadi jutukesed. Küll ei saa ma isegi oma vähese kriitikameele juures antud kogumiku taset väga kõrgeks pidada. Ideed jäävad kohati poolikuks (nt vilistaja) või siis on süžee areng liialt etteaimatav (teine generatsioon). Raamatu ostu küll ei kahetse, kuid teist korda ma vaevalt seda enam lugema hakkan.
Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt on mulle seni Milesi seeria raamatud täitsa meeldinud. Hea meelelahutus. Seetõttu ootasin ka "Peeglitantsu" huviga, eriti pärast siinseid ülivõrdes arvustusi. Paraku on Bujold raamatut kavandades vaadanud ilmselt paralleelselt Mehhiko seebikaid, sest see "mina olen sinu vend-sugulane-kloon" ja hollywoodlik isikute vahetamine ajas pehmelt öeldes öökima. Suure vaevaga vedasin end läbi esimesest poolest ja tõesti, teise poole lugemine möödus vähe libedamalt, aga siiski mõjus kogu kupatus kunstlikult komponeerituna, mistõttu üle kolme käsi andma seekord küll ei tõuse.
Teksti loeti eesti keeles