Kasutajainfo

Lois McMaster Bujold

2.11.1949-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Lois McMaster Bujold ·

Shards of Honor

(romaan aastast 1986)

eesti keeles: «Au riismed»
Tallinn «Varrak» 2008 (F-sari)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
12
6
5
1
0
Keskmine hinne
4.208
Arvustused (24)

Esimene raamat Miles Vorkosigani seeriast. Miles Vorkosiganist enesest pole selles raamatus tegelikult veel lõhnagi. Bujold on lähenenud asjale systemaatiliselt - esimeses raamatus räägitakse sellest kuidas kohtusid Miles''i vanemad - tehnoloogilises mõttes arenenud kõrbeplaneedi Beta astrograafilise uurimisryhma komandör Cordelia ja nimetatud uurimisryhma laagri maatasa teinud Barrayar''i nimelise sõjaka planeedi armee kapten Aral Vorkosigan. Sisuliselt on selle raamatu (ja yhtlasi kogu sarja) näol tegemist kõige stiilipuhtama "kosmoseooperiga". Aga erinevalt valdavast enamikust selles zanris kirjutatust rocketships & laser bullets tyypi aktsiooniga piirduvast läbust on see sari *tõsiselt* hästi ja andekalt kirjutatud. Raamat on mõõdukalt tempokas, kohati lahedat huumorit, tegelased kõike muud kui lamedad, kergesti loetav, yhesõnaga mõnus. Filosoofiline kylg, niipalju kui seda seal on, ei ole kuskilt otsast ylepingutatud ega surmtõsiselt morn nagu ta sageli kipub olema, vaid ilusasti syzee sisse laiali jaotatud, mitte eesmärgina iseeneses vaid osana raamatust kui tervikust. Märkimist väärib ka, et seni minu poolt loetutud yheksast selle sarja raamatust on ainult yks (1!) suhteliselt keskpärane olnud ("Cetaganda"). Arvestades seda et valdav enamik pikki seriaale lähevad hiljemat neljandaks raamatuks parajaks jamaks kätte, on see iseenesest leebelt väljendudes saavutus. Kolm raamatut sellest sarjast (kui ma nyyd õieti mäletan) on ka Hugodega pärjatud. Soovitan soojalt.
Teksti loeti inglise keeles

Jah, see romaan on tõesti üks suurepärane kosmoseooper. Siin ei puudu vist midagi: vahvad peategelased, terve plejaad kõrvaltegelasi, kelle hulgas leidub kõiki kõige vastikumast sadistist kõige õilsamate hulludeni, (lisaks veel üks erakordselt hea fantaasiaga psühhiaater -- aga seda lugege ise :)), küllalt huumorit ja parajad lahingud nii kosmoselaevade sees ja vahel. Ja armastus vaenlaste vahel. Ja siin on küllalt ulmet ka neile, kelle arvates ulmeromaan peab olema midagi väga füüsikaõpiku lähedast. Bujold kirjutab tõesti väga hästi. Loodan, et teda lähemal ajal eesti keelde tõlgitakse, sest arvan, et erinevalt osast ulmest, on ta vägagi hästi tõlgitav.
Teksti loeti inglise keeles

Nonii, sain nüüd kätte köite «Miles Vorkosigani ja tema universumi» sarja suhtelisest algusest ning olen ülimalt rahul... ootused pole mind petnud Lois McMaster Bujold on tõesti võrratu kirjanik!

Romaan «Shards of Honor» on suurepärane lugu väärikuse riismetest. Peaaegu lagedal planeedil kohtuvad kahe mitte eriti sõbraliku maailma sõjaväelased Cordelia ja Aral. Cordelia poolt juhitav beetalaste astrograafilise ekspeditsiooni laager tehakse barrajarlaste poolt maatasa, enamik beetalasi saab laevaga putku... Cordelia jääb oma assistendiga planeedile maha. Assistent saab õige pea Cordeliat kattes rängalt haavata... kui Cordelia teadvusele tuleb, siis märkab ta eemal istumas üht barrajarlast. Tegu on kapten Aral Vorkosiganiga, kel on vaenlasi omade hulgas ning kes nüüd siis pärast atendaadikatset üksipäini planeedile maha on jäänud.

Beetalastel mingeid varusid pole, aga Aral Vorkosigan teab Barrayari baasi asukohta. «Vaenlased» peavad siis koos retkele asuma...

Raskused lähendavad inimesi – üsna kulunud mõttetera, aga siiski vägagi vettpidav. Cordelia avastab pikapeale, et Aral Vorkosigan (tuntud ka kui Komarri lihunik) pole üldsegi mingi põrunud mõrtsukas. Aral leiab aga, et pole need beetalased nii õrnakesed midagi... ka märkab Aral, et Cordelia on läbi ja lõhki sõjaväelane ning siiski on ta samas täisvereline naine. Selge, et kahe säherduse tugeva isiku vahel tekib ka tugevaid tundeid, kui õnnelik lõpp jõuab kätte siiski alles 300 lehekülje möödudes...

Romaani võlu on eelkõige selles, et suhteliselt algaja autor on suutnud kõik lahtised otsad loogiliseks tervikuks sõlmida. Tunded, tegelaste käitumine ning see karmvärvikas maailm on ääretult usutav. Eriline pluss autorile on ka see, et antud kosmoseooperis on iga surm ja kaotus traagika... kena on nautida küpset ja elukogenud kosmoseooperit.

Milady poolt mainitud psühhiaater on muidugi klass omaette... antud psühhiaatrile andis mõnusalt tabava ametialase hinnangu üks Barrayari eriteenistuse äss!

Soovitan kindlasti lugeda!!!

Teksti loeti vene keeles

Ei saa aru, mis eelpoolkirjutanuid antud raamatu juures võlus. Võib-olla on viga minus (ei ole lihtsalt eriline kosmoseooperite sõber), ent mulle tundus kogu tegevus väga üheülbalise ja tuhat korda loetuna. Otsekui tüüpiline ameerika action-film. Ainsa huvitava aspektina võiks ära märkida intriige Barrayari poliitilises eliidis.Oleks tegemist filmiga, paneksin talle kindlasti kõrgema hinde, kuid raamat peaks minu arvates pelga "actioni" asemel olema pisut komplitseeritum, et anda edasi seda, mida kinolinal edasi anda ei saa.
Teksti loeti vene keeles

Jõudsisin siis lugemisega sarja algusesse. Eelnevad arvustused on nii põhjalikud, et raske on midagi lisada. Ühinen täielikult esimese kolmega, hea oli lugeda.
Teksti loeti vene keeles

See, et Bujold kirjutab nii et meeldiks, peaks nüüdseks vist selge olema. Peategelased tehakse sümpaatsed ja mitmeplaanilised, raamatud on kirjutatud ladusalt, isegi teravmeelselt. Bujoldil on ka üks suur anne, see on võime panna oma raamatutesse drive, mis sunniks lugejat lehti keerama. Lõppude lõpuks on lugeja konksutamine ka see, et tema looming on sisuliselt üks suur sari, kusjuures iga raamat on ka üksikteosena loetav. Kõik see on toonud kaasa õigustatud lugejamenu.

"Shards of Honor", Bujoldil esimesena valminud kuid mitte esimesena ilmunud romaan, mis kuni 90ndate alguseni oli kõige viletsamini müüv kirjaniku teos, kujutab endast ideaalset sissejuhatust Bujoldi universumisse. Selles tulevikumaailmas kemplevad galaktilise võimu pärast kaks poliitilist rezhiimi - meie mõistes keskaegne, au ja subordinatsiooni esikohale seadev militaarne Barrayar (paljude kosmoseooperite klishee) ning tänapäevane, demokraatlik Beta. Pole vist raske näha, et üks esindab n.-ö. mehelikku ühiskonda, teine naiselikku. Ja mitte ainult sellepärast, et Betas on naistel militaarkarjääri võimalusi ja Barrayaris seda pole. Kogu oma kramplikkusest hoolimata on Barrayari ühiskond loogilisem, vandenõud lahendatakse stiilis - pole inimest, pole ka probleemi; arenenud Betal tuleb eksinut ümber kasvatama spetsialistide armaada ja kellelgi omaette olla ei lasta. On meeldiv, et autor palli selgelt ühte väravasse ei peksa.

"Shards of Honor" on kaugel täiuslikkusest. Nimetaksin kohe ära gaasipedaaliga jõnksutamise - algus (esimesed 100 lk.) on väga hea, edasi (seiklused Escobari-Barrayari konflikti ajal) kaob tõmme kuidagi ära, Cordelia kojunaasmist ja sealt lahkumist puudutav osa on taas väga hea, kuid kõik see tekst, mis sellele järgneb (viimased 40 lk.) üsna üleliigne. Samas ei taha ma eriti kriitiline olla, sest raamatut oli tõesti hea lugeda ning ka meeldis ta mulle rohkem kui sama autori "The Vor Game". Viis miinus.

Teksti loeti inglise keeles

Esiteks ei tahaks kohe kuidagi uskuda, et tegemist on autori debüütromaaniga, niivõrd hästi on kirjutatud. Samas osadele on antud oskus niimoodi kirjutada, osad aga ilmselt ei kirjuta midagi sellist kunagi kokku, kui palju nad ka seda ei üritaks. Tegemist on teosega, mida kätte võttes võin mina õhtu kadunuks lugeda. No kohe kuidagi ei õnnestu raamatut käest panna enne, kui uni võimust võtab või raamat läbi saab. Sama kehtib ka muude selle sarja raamatute kohta või vähemalt enamuse kohta nendest.

Mida selle sarja kohta aga üldisemalt öelda võib on see, et enamust sarja kuuluvatest raamatutest olen korduvalt üle lugenud ja plaanin neid veel korduvalt üle lugeda. Nad lihtsalt on nii head.

Teksti loeti vene keeles

Andri väljendab kõige täpsemalt endagi peas tekkinud mõtet: Bujold kirjutab nagu autokooli õpilane esimeses sõidutunnis. Vahepeal annab gaasi, siis kohe jälle jõnksutab nii, et tahaks vägisi lehekülgi edasi lapata.

Romaan on debüüti arvestades tõesti väga hea, vahepealsed tempo mahavõtmised suuremat kahju ei tekita. Eriti tahaks aga ära märkida epiloogi. Sisusse mitte eriti puutuv, jah, loomulikult samas maailmas toimuv, kuid täiesti suvaliste tegelastega 10 leheküljeline lõpp annab tegelikult täiesti iseseisva novelli mõõdu välja. Cordeliast ja Aramist, Beta Colonyst ja Barrayarist juttu ei tehta, selle asemel kirjeldatakse kahte escobarlast, kes tegelevad kosmoses lahingu jälgede likvideerimise, laipade kokkukorjamise ja tuvastamisega. Terav, hingekraapiv puänt jätab tegelikult kogu romaanist tagantjärgi mõeldes hea mulje. Seega võib hinnet "neli" tegelikult lugeda ka "viieks", miinusega.

Teksti loeti inglise keeles

Ei hakka keerutama: emotsionaalsel tasemel paneks asjale hindeks viie, kuid objektiivsetel kaalutlustel tuleb siiski leppida neljaga. Miks? Sellepärast, et liiga palju klisheesi, liiga palju deus ex machinat. Samas on jutt kahtlemata huvitav.

Lisan omalt poolt juurde, et kogu raamat baseerub kahe kultuuri kokkupõrkel. Beetalased on justkui tänapäeva "tolerantsest" kuid dekadentlikust ühiskonnast välja astunud, barrajaraanid on aga pärit sellisest viktoriaanlikust ühiskonnast, kus soorollid, ühiskondlik positsioon, autunnetus ning pikaajalised traditsioonid on määravaks elukorralduse osaks. Ühte juhib president, keda kutsutakse Steady Freddy (kelle nime mainides absoluutselt iga viimane kui beetalane peab vajalikuks lisada, et tema pole Freddy poolt hääletanud), teist ainuvalitsejast monarh. Muide, barrajaraanid on valdavalt Vene päritolu kolonistid, mistõttu neil on tihtipeale sellised nimed nagu Ivan ja Pjotr. Ka paljud detailid viitavad justkui tsaarivenemaa aegsetesse kommetesse. Naljakas on muide see, et aadlikute siniverelisust näitab eesliide Vor, mis muide tähendab idanaabrite keeli varast.

Kogu see kultuuride kokkupõrge toimub omakorda kahel tasemel: tsivilisatsioonide tasemel, mis eskaleerub lõpuks kokkupõrkeks Escobari juures ning isikute tasemel, mis loomulikult toimub Aral Vorkosigani ja Cordelia omavahelistes suhetes.

Aral ja Cordelia kohtuvad mitte just kõige romantilisemate asjaolude tõttu ja sisuliselt on nad eri vaenutseva poole esindajad, kes on sunnitud teineteist aitama, et planeedilt, kuhu nad on sattunud plehkat teha. Ühesõnaga on tegu vana hea klisheeepisoodiga. Ajapikku õpivad nad teineteist paremini tundma ja ... noh, üks asi viib teiseni ning lõpuks palub Aral Vorkosigan Cordeliat oma prouaks. Loomulikult mahuv kogu nende stoori sisse ka üks väike lõbus sõda, mis on korraldatud jälgede segamiseks ühele hoopis küünilisemale ettevõtmisele.

Kogu selle asja juures jäi mul mulje, et üks kahest, kas kirjanikuproua tõsiselt üritas beetalasi kujutada ette beetalasi kui silmaklappidega mölakaid või lihtsalt kukkus see tal nii välja, kuid kui võrrelda Barrayari ja Beta kultuure, siis valiks vähemasti mina küll iga kell esimese kasuks. Asi nimelt selles on, et esimestel on karm käitumiskoodeks, kus ühiskonnas on terve pinu erinevaid keelde ja käske. Kuid kõik mis pole keelatud on seal lubatud ning sellelt planeedilt pärit kodanikud suudavad üsna edukalt teisi kultuure mõista ning nendesse sisse elada. Beetalaste ühiskonnas seevastu on ametlikult lubatud terve kuhi erinevaid asju, aga sealses ühiskonnas kipub nii olema, et mis pole lubatud on keelatud. Seetõttu ei suuda nad mõista paljusi asju ning katsuvad kohe kogu maailma oma nägemust mööda ümber majandada. Selles suhtes on see ühiskond väga sarnane tänapäeva USA-ga, kus riik ja ühiskonda on valmas kasvõi relvaähvardusel oma maailmavaadet, väärtushinnangui ja eetika- ning moraalinorme eksportima. Mis nagu ka selles raamatus ei saada tavaliselt edu. Muide, ka beetalaste suhtumine religiooni kipub olema ühendriiklik, kus ametlikult justkui riigireligiooni pole, kuid kus vanajumal topib oma nina iga viimase kui tegelase magamistuppa. Teise poole kodanikud olid seevastu valdavalt ateistid.

Kõike kokku võttes on tegu siiski väga hea algusega. Oli ju tegu siiski Bujoldi ühe esimese üllitisega. Iga ulmiku jaoks peaks see sari olema kohustusliku kirjanduse nimekirjas.

Teksti loeti inglise keeles

Sarja esimene osa on nüüd edukalt eesti keeles olemas(ehkki kõlakate järgi püüdsid teatud elitaarliteraadid "Varrakule" mõista anda, et Bujoldit pole maakeelde vaja, mis õnneks edutuks jäi) ja võib öelda, et tegu igati hea ning sümpaatse raamatuga. Eelmised arvustajad on juba nii palju rääkinud, et raske oleks midagi lisada, ütleks vaid, et paljusid Pronto mainitud seiku ma siit romaanist ei leidnud, ilmselt ilmnevad need järgmistes raamatutes. Ühtaegu lõbus ning traagiline romaan, karaktereid tuleb tõesti kiita ja psühhiaatri tegevus oli klass omaette. Epiloogis avaldusid huvitaval moel mõtted sõjast, milletaolisi suudab paberile panna ilmselt vaid naiskirjanik... täpsemalt see, kui palju energiat kulub inimese kasvatamiseks, kes sõjas ühe hetkega surma saab.
Teksti loeti eesti keeles

kaks märksõna: loetav ja tädilik. loetav tähendab ilmselt seda, et pingutama ei pea, väga vastu ei hakka, kolmeks-neljaks tunniks jätkub tegevust ja kahtlemata on võimalik need tunnid ka sisutumalt ära kulutada. tädilik on see naisautoritele pahatihti omane romantiline ninnunännutamine. antud juhul mitte nüüd nii väsitav, kui sel tädi Annel, kes lohedest kirjutab. aga umbes niiviisi tädilik, nagu see tädi Agatha, kes krimkasid kirjutas. ka stiil kuulub sellesse aega või varajasemasse: tubli 19. sajandi kirjandus, võiks öelda. sisu kuulub igihaljaste klisheede hulka ja kõige originaalsem osa on õigustatult jõudnud eestikeelse väljaande kaanele - no need vereimejad pallikesed võõrlooduse esindajatena.

kahtlemata saab kehvemini ja tehaksegi tihti kehvemini, sestap siis tugev kolm.

ps - olgu igaks juhuks öeldud, et vähemalt minu käest pole Bujoldi avaldamise või mitteavaldamise asjus keegi kunagi nõu küsinud. kui aga oleks küsinud, oleksin pigem pooldavalt suhtunud: sain vähemalt teada, millega tegemist; kunagi proovisin vene keeles alustada, aga liiga igav tundus, nüüd aga selgus, et nii hull ei olegi.

Teksti loeti eesti keeles

Hinde panen tugevama kui eelarvustajal, arvamus teosest kui tervikust aga langeb kõige rohkem MK omaga kokku. Ühelt poolt on mul väga hea meel, et see teos eesti keeles olemas on, teisalt on mul raske pidada seda millekski ideaalseks. Alustaks võib-olla sellest viimasest kümnest lehest -- ühelt poolt sümpaatne, et kogu sellele ohvriterohkele jamale (ma mõtlen selle määratluse all sõda) antakse nii hoopist teine ja väga inimlik vaatenurk, samas... milleks kurat seda vaja oli? Just nagu lugeja ei teaks, et sõjas saab inimesi surma? Ilus ja ülev, natuke nukker -- kahtlemata. Hästi teostatud ka kahtlemata, aga... tädilik. Justkui autor häbeneks, mida ta just kokku kirjutas. Vaieldamatult oli põnev lugeda, nii esimesel kui teisel korral, kuigi just teine kord tõi vead väga teravalt esile. Jah, raamat on täis klisheesid, liiga palju deus ex machinat. Ometi kompenseerib seda teatud lahedus, mõnus huumor ja heas mõttes mittetõsiseltvõetavus, mis tekitab kindlustunde, et küllap peategelased õnnelikku lõppu välja lohistatakse -- mida muud sa ühelt healt raamatult ootad... Panin siia nimme kolm punkti, tähistamaks kahevahelolekut -- see raamat meeldib mulle vaatamata kõigile vigadele.

-----

17.06.2012:
Hm... mis mulle küll meeldida võis? Mäletan raamatust 1 head ideed -- "korjame kõik mädamunad ühte korvi ja siis laseme korvil kukkuda"... Siis mäletan lõpulehekülgi... kogu sellest armuloost mäletan vaid saapaid, aga sellepärast, et seda korratakse selles ja hilisemates raamatutes... Ja siis mäletan, et oh-perse, kui idiootlik oli see imerelv, mille abil sõda võideti... Hindest pall maha.

Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Minu esimene kokkupuude tunnustatud ja tuntud Ameerika kirjanikuga. Auasalt öeldes olin ma lugema asudes mitmel erineval põhjusel kergelt skeptiline ning paar esimest peatükki näisid mu arvamust kinnitavat - naisautori kosmoseooper ammu kulunud butafooria ja lahendustega, mille peategelaseks on naine, pidev tundlemine ja halamine, kui kurjad ja pahad mehed on. Siis läks asi natuke paremaks ning kuni lõpuni oli isegi parasjagu põnev. Kindlasti pole minu arust tegu väärtkirjandusega, kuid piisavalt hea meelelahutusena on selle avaldamine igati õigustatud. Jääb üle vaid loota, et sarja ilmutatakse edasi ning selle tase ei vaju lõpupoole ära. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Olen ka varem mõnda kosmoseooperit lugema sattunud ja nende üldisel taustal on tegu kindlasti üle keskmise teosega, mille läbilugemist kahetseda ei ole põhjust. Teisalt ei saanud mina siit küll mingit erilist lugemiselamust. Positiivselt mõjus raamatu alguseks olev võõrplaneedi-episood, ülejäänu kohta tuleb aga öelda et liiga vähe kosmost ja liiga palju ooperit...
Teksti loeti eesti keeles

Mõtlesin jupp aega, kas panna tugev 2 või nõrk 3 ja lõpuks sai siinsete paljude viite tasakaalustamiseks puuduliku kasuks otsustatud.
Võimalik, et minu kui naisterahva käes töötab see raamat kuidagi teisiti kui meeslugeja pihus, aga niipea, kui ma pihta sain, et asi kisub armulooks (ja sellele sai pihta väga ruttu) kaotasin ära ka võime näha selles raamatus midagi muud kui ülekolmekümnese naise masturbatsioonifantaasiat.

Keeleliselt ja tegevustiku tiheduselt jookseb raamat mu ette ju päris kenasti, aga tegelased (kes on täielikud klišeed) käituvad nagu seebiseriaalis. Eelpool on kõvasti kiidetud kahe erineva ühiskonnakorralduse sisulisi loogikaid ja erinevusi. Ilmselt need ka on tõesti kõige paremad osad raamatust. Paraku jooksid just nood momendid mul üldise rahmeldamise käigus kahe silma vahelt väga vähe jälgi jättes läbi ja meelde jäi ikkagi see, kuidas hingehaavadega, uhke ning auväärne sõdalasmees ja intellektuaalne, elus haiget saanud, aga tugeva selgrooga Cordelia läbi raskuste ühise tuleviku poole tüürivad.
Ma isegi kõhkleksin tunnistamast, et tegu on ulmeromaaniga. Pigem näen teoses kosmosesse viidud sündmustikuga vana kooli naistekat. Aja tapmiseks lugeda ju võib, aga pool aega on see ikka üsna piinlik tegevus.

Teksti loeti eesti keeles

Mõnedel andmetel on selle raamatu näol tegu Miles Vorkosigani sarja eellooga, mis koosneb kahest raamatust (lisaks sellele veel "Barrayar") ja mida on nimetatud Cordelia Naismithi sarjaks.

Mulle meeldivad kosmoseooperid, aga mulle ei meeldi seebiooperid. See raamat on kahjuks rohkem teine kui esimene. Lisaks on raamat kirjutatud minu jaoks liiga naivistlik-roosas keeles. Paljukiidetud poliitiline liin jättis ka soovida. Liga palju küsitavusi, liiga sirgjooneline ja mustvalge.
Kuna tegu on sissejuhatusega ja autori esimese teosega, siis loodetavasti läheb edaspidi paremaks. Nõrk kolm.

(Huvitav, mispärast see raamat ikkagi paljudele meesterahvastele nii hirmsasti meeldib, kui minu naiseliku loogika järgi ei peaks nad seda silma otsaski sallima? Väga intrigeeriv...)

Teksti loeti eesti keeles

Kunagi ammu (kas tõesti 10 aastat tagasi?) sõber kinkis selle raamatu, aga jäi mingil põhjusel seisma. Ja kui ma siis vahepeal seda kätte võtta üritasin, aga veidi eeltööd tegin ning sain teada, et tegemist on mingi üüratupika sarja avalooga... jäi jälle seisma, sest "Varrak" on ju teada-tuntud sarjade poolelijätja. Aga nüüd kui lugemata raamatute kogumikus oli valida ühe Soome ulmekirjaniku kogumiku ja selle vahel ning esimene osutus paari lehekülje järel surmigavaks, võtsin ikkagi "Au riismed" ette.
 
Pean ütlema, et meeldis ja lugemist ei kahetse. Aga siinsest suurest kiidulaulust ei saa küll suuremas osas aru. Jah, raamat oli hoogne ja loetav, kuigi natuke nagu ameeerika mäed - vaevaliselt üles ja hooga alla. Ehk siis minu jaoks oli seikluslik ja actioni osa väga mõnus ja lahe kuid need poliitlised intriigid... üldse ei läinud peale. Miks, ei oska isegi täpselt öelda, aga kuidagi konarlik oli kogu see osa. Ja ebausutav. Samas loen siit, et paljudele meeldis just see ning actioni osa jättis külmaks. Nojah, igaühele oma.
 
Hinne neli tulebki peamiselt loetavuse eest, samas puudusid romaanis igasugused uued ideed ja nii-öelda suurem pilt. Nii et võib-olla hindan isegi leebemalt kui tavaliselt, sest enamasti otsin ulmeromaanist just ideid. Kuid jah - loetav ta oli ning põnev ka, nii et lugemist ma kindlasti ei kahetse ning ajaviide oli olemas. Aga kas loeksin seda raamatut ka teist korda? Vaevalt. Järgesid? Vist jah, sest mingil seletamatul põhjusel on minu kogus ka "Barrayar", nii et vähemalt selle loen läbi ja siis otsustan, kas jätkan.
Teksti loeti eesti keeles
x
Mai Mesilane
1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Kolmas lugu, mis eelnevatest vaid detailides erineb. Jälle ähvardab suur kurjus, jälle tuleb druiid vatis hoitud noorukite juurde teatega, et nemad on ainukesed, kes saavad midagi ära teha, ning nüüd on vaja minna maailma päästma, jälle teekond, jälle hea võidab, jälle lähevad kõik laiali, nagu poleks midagi juhtunud.
Kangelasteks selles loos eelmise osa peategelase Wili lapsed, kellel kaasasündinud maagilised võimed. Mõned kõrvaltegelased nagu alati pahur, aga heasüdamlik gnoom Slanter või hiiglaslik rabakass Whisper on seekord päris hästi välja kukkunud, aga muidu üpris ettearvatav ja mudeli järgi tehtud seiklus.
Teksti loeti inglise keeles

Etteruttavalt võiks mainida, et triloogia tugevaim teos, kuigi kondikava on kõigil sarnane ja kirjutamisstiil vähemalt minu jaoks liiga naivistlik-paatoslik.

Seekord lähevad siis maailma kurjuse käest päästmise võimatule missioonile "Shannara mõõga" tegelaste lapselapsed.
Maagiline Ellcryse puu hakkab surema ja tema alla vangistatud kurjus erinevate deemonite näol kipub välja. Et maailm säiliks, tuleb ühel väljavalitul minna puu seemnega Veretule allikale, et seeme idanema hakkaks ja uus puu kasvaks. Väljavalituks on haldjaplika Amberle, kes ei taha olla väljavalitu, ja teda saatma pannakse noor tervendaja Wil, kes ei tea ihukaitsmisest mõhkugi. Neid jälitavad mõned kurjad deemonid, ülejäänud allilmlased madistavad ülejäänud pealilmlastega ja kogu operatsiooni dirigeerib druiid Allanon.

Üpris keskmine fantaasiateos, milles leidub siiski piisavalt huvitavaid nüansse, eriti lõpplahendus. Kes tahab Brooksi lugeda, võiks eelmise osa vahele jätta ja sellest raamatust alustada, või siis üldse lugemata jätta ja vaadata uuel aastal raamatu põhjal valminud telesarja "The Shannara Chronicles".

Teksti loeti inglise keeles

Nagu eelkirjutajad juba ütlesid, JRRT otsene ripoff, isegi retke geograafia ja sündmustik kattuvad, tegelastest rääkimata. Lisaks on autoril loll komme juba teadaolevaid fakte ikka ja uuesti üle nämmutada, et neile suuremat kaalu lisada, efekt aga hoopis vastupidine ja tulemus nutune. Kõige rohkem häiris mind aga ilmselt see, et kui Tolkienil muutusid autsaiderist peategelased loo käigus kangelasteks, siis Brooksil jäid nad lõpuni vinguvateks tühikargajateks.
Selle raamatu näol võib vabalt tegu olla ka turu täitmisega - lugejad nõudsid fantaasiaseiklusi `a la Tolkien. Olgu märgitud, et "Shannara mõõgaga" samal aastal ilmus "Silmarillion".
Teksti loeti inglise keeles

Triloogia viimase raamatu peategelaseks on Jodash, esimene construct’ist ooloi. Tema otsingud paariliste leidmisel peaksid välja tooma tõelise inim-oankali hübriidide potentsiaali, mis jäi aga lõputute sisekaemuste ja bioloogiliste nüansside rägastikus pisut ähmaseks.

Tegu on triloogia ainukese raamatuga, mis jutustatud esimeses isikus. Eesmärk on ilmselt olnud luua vahetum side lugejaga, sest jutustajaks meile võõras ja raskesti samastutav kolmanda soo esindaja. Ring peaks peale saama, uuenduskuuri läbinud inimesed on edaspidi täieõiguslikult iseseisvad. Iseküsimus, kas nad enam inimesed on.

Ei saa öelda, et tegu oleks halva triloogiaga, selline detailsus pisimagi bioloogilise ja sotsiaalse seose kirjeldamisel on märkimisväärne. Väga hästi konstrueeritud ja läbi mõeldud tulnukarassi kirjeldamine väärib tunnustamist.
Küll aga oleks võinud palju vähem olla sama informatsiooni aina uuesti ja uuesti esitamist, mis sest, et veidi erinevate nurkade alt. Võimalik, et oli viga kõik kolm raamatut järjest läbi lugeda.

Teksti loeti inglise keeles

Tegevus leiab aset aastaid peale eelmise osa „Dawn“ lõppu taasasustatud Maal, kus inimesed ja oankalid nüüd (mitte just kõige rõõmsamalt) koos elavad. Osad inimesed on teise liigi tingimustega nõustunud ning sünnitavad hübriidlapsi, keda kutsutakse construct’ideks. Teised aga mässavad tulnukrassi tingimuste vastu ja pealesunnitud viljatusest hoolimata eelistavad taga nutta inimkonna endisaegset hiilgust, mis nad lõpuks hukatusse viis.

Raamatu peategelane on seekord Akin, esimene meessoost inimemast sündinud construct. Temas on rohkem inimest kui teistes hübriidlastes, mis teeb ta ahvatlevaks röövimisobjektiks lastetutele inimestele, kes ei taha tulnukatega ühte heita.

Tegevust on juba natuke rohkem, kuigi põhiaur läheb endiselt tulnukabioloogia detailsetele õppetundidele. Peamiseks konfliktiks on siin mõlema poole argumente mõistva Akini siseheitlused oma inimese ja oankali loomuse vahel.

Teksti loeti inglise keeles

USA ja Nõukogude Liit ei suuda ennast talitseda ja tulemuseks on suuremat sorti tuumakatastroof. Inimkond on välja suremas. Ja siis saabuvad tulnukad ning päästavad päeva.
Selline sissejuhatus on küll sobiv, aga pole päris korrektne. Tegu pole mingi aktsioonisarjaga, vaid bioloogilise eetika, ellujäämise ja selle eest makstava hinna lähivaatlusega, mõtisklus inimeseks jäämise ja inimkonna iga hinna eest päästmise konflikti teemadel.

Esimese romaani peategelane Lilith ärkab teose alguses tulnukate laeval. Selgub, et Maa hävimisest on möödas sajandeid. Tulnukate rassi, oankalide, esindajad, kellel õnnestus päästa Maalt mõned inimesed, üritavad leida nüüd nende hulgast vastuvõtlikumat ja ratsionaalsemat indiviidi, et inimkond taas jalule aidata. Oankalid on muutnud Maa jälle elamiskõlblikuks ja vajavad nüüd Lilithi abi, et õpetada inimesi Maal ilma tehnoloogiata elama.
Lihtne ülesanne, raske teostus. Lisaks on nende esialgu altruistlikult paistvatel eesmärkidel oma hind.

Oankalid on bioloogiliselt inimestest täiesti erinevad, mis tekitab sügavat võõristust, hirmu ja umbusku. Neil pole silmi, suud, nina – on ainult kogu keha katvad aistingukombitsad, millega nad tajuvad maailma kordades paremini kui inimesed. Nad on ka kolmesoolised: emased, isased ja ooloid. Kõik nad suudavad biokeemiat geneetilise tasemeni tajuda, kuid ooloidel on võime ka geneetilise materjaliga manipuleerida. Geenimaterjaliga mängimine ongi nende elu eesmärk.

Teos on küll originaalne, kuid väga staatiline ja minimalistlik. Pearõhk on oankalide bioloogia ja sotsioloogia eripärade lahkamisel viimase pisidetailini välja. Tegevust kui sellist on vähe, edasiliikumist praktiliselt ei toimu. On ainult seletamised ja sisekaemused, mis pole küll halvasti teostatud, aga muudavad teose pikapeale üpris tüütuks. Bioloogidele, filosoofidele, sotsioloogidele ja mõtlikuma meelelaadiga persoonidele ilmselt istub, kannatamatud ja seiklushimulised võiksid otsida lugemiseks midagi sobivamat.

Teksti loeti inglise keeles

Nagu kõik ilmselt juba teavad, räägib see teos väikelinna inimestest, kes ühel hetkel avastavad, et on nähtamatu ja tundmatut päritolu kupli alla kogu kupatusega lõksu jäänud. Raamatul mahtu üle tuhande lehekülje, aga tegevus nendel lehekülgedel mahub kuskil nädala sisse. Seega toimuvad sündmused üpris tempokalt. Tegelasi on terve rida ja nad on kaunis meeldejäävad, kuigi kohati klišeelikud: võimujanune rikkurist ettevõtja, üllas ja deemonitest puretud erusõjaväelane, kindlameelne ajakirjanik, teismelisest geenius, manipuleeritavad linnaametnikud, õelad ja enesekesksed noored jne.

Ulme kogu selles loos on kuppel, mis kõigi kohal kõrgub ja küsimusi tekitab. Ülejäänu on püüd esitada inim- ja massipsühholoogia kiirkursus, mis aga autoril kõvasti üle võlli keeranud. Mõrvad, perverssused, äärmuslikud võimuvõitlused ja paranoia teevad sellest kergesti libiseva ja kaasahaarava trilleri, mis on hea, sest lõpp vajub ära, nagu Kingil minu hinnangul tihti juhtub. Siiski oli loetu Kingi teostest minu jaoks siiani üks nauditavamaid.

Selle raamatu põhjal on tehtud ka ajuvaba suvesari, mis meiegi kanalitel nähtav, kuid seda tuleks vältida (kui ei otsi just nii-halb-et-hea elamust) ja eelistada suve veetmiseks paberist originaali.

Teksti loeti inglise keeles

Jutustus jutustusest. Maine’i ranniku väikesaare ajalehetoimetuses jutustavad kaks paljunäinud/kuulnud vanameest praktikandineiule lugu – mis tegelikult polegi lugu – 25 aastat tagasi saarelt leitud tundmatust surnud mehest, kõige salapärasemast juhtumist teiste müstiliste ja lahenduseta lugude kõrval, mis seal kandis läbi aegade aset leidnud.
Olles küll tehniliselt rohkem müstiline kui ebamaine, õhkub minu meelest jutust piisavalt salapära, et ulmekirjanduse hägushallil piiril kõõluda. Teos on aluseks ka Syfy teleseriaalile Haven
Teksti loeti inglise keeles

Esimestel raamatutel oli raamistik, mis lugu koos hoidis, kuigi teine osa on esimese võimendatud koopia. Esimesel osal oli uudsus, teisel osal turvalisus. Kolmandas osas aga kipub kõik laiali valguma, sündmusi on palju, nad on erineva mastaabiga ja minategelane pole enam nende kese, vaid lihtsalt mutrike toimuvast (lünkliku) ülevaate pakkumiseks. Taustainfot maailma kohta juurde ei tule ja kuigi autor püüab, ei tule ta minu silmis oma ambitsioonikuse realiseerimisega toime. Kogu ettevõtmine oleks pidanud piirduma esimese raamatuga, et olla kiire, põnev, uudne ja lööv.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks rühmitusid kogumiku lood kolme gruppi.
Esimeses grupis on toorikud, mis poleks tohtinud veel trükivalgust näha. Nendeks on „Kolmevalitsus“ ja „Õhtu rannal“. Alati pole tark asju ütlemata jätta, eriti kui need on olulised. See on sama, mis näidata filmi asemel treilerit ja ütelda, et film mõelge nüüd ise välja. Lugeja peaks küll kaasa ja edasi mõtlema, aga mitte välja mõtlema. Seega kogu esimesed lood ei pakkunud, vaid õrritasid. Nüüd ootaks nende väljatöötatud variante, nimiloost vahest isegi (lühi)romaani.

Autori jutustavad lood on aga köitvad. Ta oskab detaile tähele panna ja edasi anda ning meeleolu luua. Eriti nauditav oli raamatu lõikes antikvariaadistseen.

Midagi jäi minu jaoks siiski vajaka lugudes „Loodimine“, „Linn“ ja „Rulett“, kuigi stiililiselt olid need täitsa muhedad lugeda. Esimese puändist ei saanud ma aru ja kuna pole õudusfänn, siis ei viitsinud palju pingutada ka. Ilmselt oli seal alltekste ja viiteid ja muud sellist. Teine on jällegi hästi kirjutatud, aga see ütlematajätmise koht on natuke liiga suur. Kolmas on igati hea ja ka lõpupoint eksisteerib, aga teema on pisut kulunud.

Viie väärilised olid „Punksi metamorfoos“ ja „Galahar“. Mõlemad ideega, köitvad, üllatavad ja lõpetatud. Jutud, nagu jutud peavad olema.

Kogu oli kokku seatud mõnusas crescendos ja üldmulje täitsa nelja vääriline.

Teksti loeti eesti keeles

Enamasti on nii, et võtad kätte ulmeraamatu ja saad (mõnusa) ajaviite. Vahest on nii, et võtad kätte ulmeraamatu ja saad rohkem, kui olid oodanud. Kuid väga harva juhtub, et võtad kätte ulmeraamatu ja saad maailmakirjanduse. Seekord siis see viimane variant.
Teksti loeti eesti keeles

Thursday Nexti sarja neljas raamat. Eelmise raamatu tegevuse vahele mahub umbes kaks aastat. Thursday saabub oma kaheaastase poja Fridayga raamatumaailmast tagasi paralleelreaalsesse Swindonisse Inglismaal. Tal on väljamõeldud maailmast kõrini ja ta on kindlalt otsustanud oma mees Landon tagasi saada. Teda saadab Taani prints Hamlet, kes soovib oma ekskursioonil reaalsesse maailma teada saada, mida inimesed temast arvavad.
Ennast ema juurde sisse seades leiab Thursday, et majas resideeruvad veel Emma Hamilton ja Otto von Bismarck. Segadust külvavad ringisibavad dodod ja kohalik poliitiline maastik on ärevust täis. Võimumänge võimu haaramiseks mängib peaminister Yorrick Kaine, ärakaranud raamatutegelane. Ajarändurist isa kaudu saab Thursday teada, et kui Kaine oma eesmärgi saavutab, ootab kõiki ees III maailmasõda ja lõplik hukk. Ainus viis seda ära hoida on võita kesise Swindon Malletsi meeskonnaga kroketi superfinaal.
Oma panuse sellesse virvarri annavad veel Goliath Corporation, 16. sajandist tulnud munga ettekuulutus, salamõrtsukad, ametlikud jälitajad, kadunud Shakespeare’i kloonid, korratused raamatumaailmas ja uus seadus, mis keelab ära kõik taanipärase ja saadab tuleriidale viimsegi taani autori teose.

Seekord siis, nagu pealkirigi ütleb, rohkem Shakespeare’i radadel, kuigi maailmaklassika viiteid on vähem kui varemalt. Aga raamat on üks jabur-lõbus pillerkaar, kus autor mõnuga kaardipakki segab ja lõpuks kõik liinid rahuldavalt kokku sõlmib. Tegelikult ju midagi monumentaalset ei toimu, aga lust on seda tohuvapohu lugeda, sest tundub, et ka kirjanikul oli lõbus seda kirjutada.
Fforde pole just kõige lihtsam lugemine, aga mäng väärib küünlaid, sest kui ta stiili ja huumoriga ära harjuda, muutub ta iga raamatuga kuidagi omasemaks ja lahedamaks.

Teksti loeti inglise keeles

Mõnedel andmetel on selle raamatu näol tegu Miles Vorkosigani sarja eellooga, mis koosneb kahest raamatust (lisaks sellele veel "Barrayar") ja mida on nimetatud Cordelia Naismithi sarjaks.

Mulle meeldivad kosmoseooperid, aga mulle ei meeldi seebiooperid. See raamat on kahjuks rohkem teine kui esimene. Lisaks on raamat kirjutatud minu jaoks liiga naivistlik-roosas keeles. Paljukiidetud poliitiline liin jättis ka soovida. Liga palju küsitavusi, liiga sirgjooneline ja mustvalge.
Kuna tegu on sissejuhatusega ja autori esimese teosega, siis loodetavasti läheb edaspidi paremaks. Nõrk kolm.

(Huvitav, mispärast see raamat ikkagi paljudele meesterahvastele nii hirmsasti meeldib, kui minu naiseliku loogika järgi ei peaks nad seda silma otsaski sallima? Väga intrigeeriv...)

Teksti loeti eesti keeles

Omapärane ja paljutõotav. Kokkuvõtteks päris hästi õmmeldud, aga minu arust autor materjali täit potentsiaali ära ei kasutanud, jäädes mingist hetkest kuidagi iseenda loodud maailma kinni.
Ja veel, ei tea, kas ma olen läänelikust mainstream`ist kallutatud või mõjus niimoodi antinatsionalistlik tegevuspaik, aga raamatu liigne venepärasus hakkas natuke häirima.
Teksti loeti eesti keeles

Olles sarja "The Sword of Truth" esimesed 8 osa läbi lugenud, jäi see episood (ei tahaks ütelda proloog) tiba kesiseks. Ei andnud midagi olulist juurde, ei seletanud midagi olulist lahti. Tegelikult tekkisid mõned küsimused, aga siin võib tegu olla ka minu kehva detailimäluga. Õnneks oli lugu ebagoodkindlikult lühike. Nendele, kes autori epopöaga tuttavad pole, võib see aga täitsa muhe vahepala olla.
Teksti loeti inglise keeles