Loo sisust on Milady juba yht-teist kirjutanud. Arvustuses kogumikule "Borders of Infinity". Lugu on tõesti tase! Võitis yhtlasi 1989 aasta novella kartegoorias nii Hugo kui Nebula.
1.
24
4.208
2.
13
4.154
3.
7
4.286
4.
3
4.0
5.
7
4.714
6.
12
4.167
7.
13
4.385
8.
2
5.0
9.
8
4.75
10.
11
4.545
11.
9
4.556
12.
11
4.0
13.
6
4.667
14.
3
4.0
15.
5
4.4
16.
1
3.0
22.
3
3.667
23.
2
3.0
24.
1
2.0
1.
8
4.125
2.
6
4.333
3.
9
3.889
5.
2
4.0
1.
1
4.0
2.
1
3.0
3.
1
5.0
4.
1
4.0
5.
2
4.5
6.
1
3.0
2.
5
4.2
4.
2
4.5
5.
1
4.0
6.
2
4.5
7.
1
4.0
(lühiromaan aastast 1989)
eesti keeles: «Leinamäed»
Lois McMaster Bujold «Lõputuse piirid» 2011
Sisust on Milady kogumiku «Borders of Infinity» arvustuses piisavalt rääkinud, kummatigi ei tahaks nõustuda tema hinnangutega. Minu jaoks käesolev tekst küll kõigi aegade parimate ulmejuttude hulka ei mahu. Ikka väga kaugele jääb sellest! Mitte et jutt halb oleks, aga lihtsalt selline hea-keskpärane.
«Parajalt põnev», «pisarateni vaimukas», «originaalne ja tõeliselt läbimõeldud»... No, kurat, ei ole! Kogu selle 50-leheküljelise aeglaselt, rahulikult ja täiesti ebapõnevalt kulgeva teksti kohta oli tõesti paar vinget kildu ja kümmekond kergelt muigama panevat nalja, aga ei enamat. Ei olnud tekst ka südantliigutav (ja tõeliselt emotsioonidele mängivaid asju hindan ma väga!) ega kavalalt konstrueeritud. Ootamatust lõpplahendusest aga niipalju, et minule oli küll juba julgelt poole loo pealt selge, et üks tapetu vanaemadest see paha peab olema...
Ärgu nüüd keegi arvaku, et ma siin püüan lugejate lemmikule täiega vett peale tõmmata. Kindlasti loen Bujoldi ka tulevikus, lihtsalt pisut väiksemate lootustega. Käesolevast lühiromaanist tuli igatahes kenasti välja, et Bujold pole jutukirjanik. Napi poolesaja lehekülje kohta oli siin kõrvalist vahtu ja sõnalist ballasti ikka kõvasti ülearu. Romaani oleks selline heietamine vast sobinud...
Ja siis veel see kange soov iga tegelase välimuse kirjeldamise alla vähemalt lehekülg magama panna. Ning need «keniaalsed» ja «originaalsed» tarkuseterad hobuste, jõu ja kavaluse kohta... Ojahh!
Dünaamilist sündmustikku hoolega vältiv, vähehaarav, kuid sellest hoolimata loetav käsitöö.
Selline tüüpiline Bujoldi - lugu. Päris huviga loetav ja on ka arusaadav, miks käesolev lühiromaan on võitnud nii Hugo kui Nebula, aga mingit erilist õnnetunnet lugemisele muidugi ei järgne.
Lugesin jutu paar minutit tagasi läbi ja kui ma peaksin kellegi seisukohaga ühinema, siis on see pigem Raul Sulbi oma. Hindeks hea neli, aga ei midagi enamat.
Barrayar on ühiskond, mis on tänu "ussiaugu" kadumisele päris pikalt isolatsiooni jäänud ning degenereerunud. Sel ajal kui kogu ülejäänud Universum kosmoses oma lennumasinatega ringi kimas ja teineteist lõbusalt plasmarelvadest särtsutas, pidasid Barrayari mehed vana kooli sõda: mõõkade ja algeliste tulirelvadega. Mehed pidid olema tõelised mehed, naised tõelised naised, jne. Paraku tähendas see seda, et defektiga lastele ei olnud selles karmis maailmas ruumi ning seetõttu oli üldlevinud komme vigased inimesed kohe pärast sündimist tappa.
Pärast sadade aastate pikkus Isolatsiooni on "ussiauk" taastunud ning kogu ülejäänud Universum võtab Barrayariga uuesti ühendust. Militariseerunud ühiskond vahetab kõhklematult välja mõõgad laserite vastu, kuid paljud vanad kombed on rasked kaduma, eriti kusagilt kolkakülades. Seekord tuleb üks naine, kes on pika maa maha käinud Krahv Vorkosiganile kurtma, et tema laps, kellel oli sündides jänesemokk, on maha tapetud ja ta süüdistab selles oma meest. Krahv võtab asja uurimise alla ning saadab oma poja Milesi asja uurima. Asja teeb loomulikult pikantseks ka asjaolu, et Miles on ise tänu Soltoxinimürgi ravile sünnitraumaga ning seega on kogu asi mitmekordne: kõigepealt lahendada kuritegu, siis see, et Miles harjuks tegeliku maailmaga ning kolmandaks see, et maailm harjuks Milesiga.
Loomulikult pole kõik nii nagu esimesel pilgul paistab, kuid samas on kogu jutt lähtunud klassikalise kriminulli kaanonitest. Võib-olla isegi liiga, sest nagu Sulbi enne märkis on süüdlane juba kusagil poole jutu peal selgelt aimatav. Siiski klassikalise detektiivikirjanduse austajaile on see mõnus lugemine ning seetõttu soovitan lihtsalt nautida mängu ilu.
Oletus on usutav, sest titel oli jänesemokk, Milesi koduplaneedil on aga iidsetest aegadest “mutante” ehk suvalise kehalise puudega inimesi põlatud. Ja veaga vastsündinud on üldiselt kohe mättasse löödud. Nüüd on planeedil juba mõnikümmend aastat puhunud “tsiviliseeritumad” kombed ja seadusega on vigaste tapmine keelatud. Linnades on see ehk isegi levinud, aga mägikülade puhul pole keegi nägugi teinud, et uued väärtused midagi maksaksid.
Mida poiss karta ei oska, on isa käsk, et mingu ta ise mägedesse ja lahendagu see juhtum ära. Kuidas kehtestada ennast inimeste keskel, kes tapavad jänesemokaga lapsi, kui ise oled planeedi kõige äbarikum mutant?
Iseenesest mulle Milesi sari meeldib väga ja krimka oli veel eriti positiivne vaheldus muidu põhiliselt lahingustrateegiatest ja poliitilistest intriigidest koosnevas sarjas. Pärast teistkordset lugemist panen viiele siiski miinuse taha - lõpp läks minu jaoks liiga pateetiliseks.
Pean nõustuma mitme eelarvustajaga-korralik lugu, ehkki ei midagi suurepärast. Kusjuures ulmeline element on siin pigem vähetähtis-väikeste modifikatsioonidega saaks sama sisuga loo kirjutada ka näiteks tänapäevasest Aafrikast või Indiast.