(lühiromaan aastast 1989)
eesti keeles: «Labürint»
Lois McMaster Bujold «Lõputuse piirid» 2011
Bujold oma tuntud headuses. Tuntud headuse all tuleb siin mõista seda, et kuigi tema raamatuid on lahe ja lihtne lugeda; nad on huvitavad ja naljakad, ei saa talle miskitel raskesti arusaadavatel põhjustel peaaegu kunagi "viit" anda.
Teadlane on keelatud geenimanipulatsioonidest elatuva supergrupeeringu palgal olnud ning pakub seetõttu huvi iga valitsuse salaluurele ning teadlastele. Miles peab ta muidugi salaja omade luure kätte toimetama.
Sissejuhatus lohises. Siiski oli loosse pikitud piisavalt palju teravmeelseid olukordi ja lahendusi, mis Bujoldi lugemisväärseks teevadki, näiteks kuidas üks Milesi kambajõmm teeskleb lõksu langenuna lihtsameelset litsimaja otsijat ning selle järjena veel hiljem üpris loogiline selgitus, kuidas kutt taolise lahenduse peale tuli.
Keskosa ja lõpp meenutasid Sapkowski Wiedzmini kogumiku nimilugu, kus Geralt istub terve öö 14aastase tüdruk-koletisega. Wiedzmin oli ehk parem, aga suurt vahet ei ole, mõlemad meeldisid mulle väga.
Minu meelest äärmiselt sümpaatne ja sügavamõtteline lugu, hoogne ning põnev samaaegselt. Üks vaieldamatuid lemmikuid seniloetud Bujoldi tekstidest.