"Punkti ümber" on ajalooline romaan, üsna väikese fantastilise elemendiga. Loo peategelaseks on Odessas saksakeelses perekonnas kasvanud Verdi Jürgenson, kes liigub juba väga noorelt mitmesuguste distsipliinide vahel: õpib erinevaid keeli, kunsti ja muusikat. Samas tundub talle kogu aeg, et kõigi nende asjade taga on midagi muud, mingi teine reaalsus, mille juurde on võimalik jõuda, kui ainult kujuteldav eesriie kõrvale lükata.
Kuid Verdi täisealiseks saamisega langevad kokku suured muudatused. Esimene maailmasõda on läbi saamas, selle maanurga impeeriumid (Vene, Austria-Ungari, Osmani) varisevad kokku ja Odessale lähenevad punaste väed, kelle kuritegude eest inimesed paanikas põgenevad. Verdil õnnestub pääseda põgenikuna viimasele laevale, kaasas ainult vanemate ähmane soovitus minna Eestisse, kust nood pärit olid, kuid kus Verdi ise kunagi käinud ei ole.
Friedenthali neljanda romaani lugemine oli vähemalt mulle natuke vastuoluline kogemus. Ühest küljest on see selgelt küpse kirjaniku töö, mis teeb täpselt seda, mida sellega mõeldud on. Tõsi, see on üles ehitatud kui jada üksteisele järgnevaid miniatuure, kuid teatud mõttes sobib see kokku looga kui rännakuga, odüsseiaga, kus peategelast pillutatakse tema tahtest sõltumatult ühest olukorrast teise, samas jäädes eesmärgist ikka kaugele.
Teisest küljest aga on see täpselt kaalutud-mõõdetud töö oma selgelt mõtestatud lõpplahendusega midagi kaotanud, kui võrrelda seda näiteks autori teise ajaloolise romaaniga "Mesilased". See ei tähenda, et "Punkti ümber" oleks nõrk, lihtsalt sellel pole sama sära ja energiat - ma ise pean "Mesilasi" jätkuvalt autori kõige tugevamaks romaaniks ja (kui lühilood hetkeks kõrvale jätta) selleks kohaks, kus Friedenthaliga tutvust alustada.
Samas on "Punkti ümber" kindlasti heaks lugemiseks Friedenthali austajatele, kes saavad päris palju mõttelisi võrdlusi tõmmata tema varasema loomingu elementidega - kõige otsesemalt muidugi jutuga "Pehme", aga üldisemate kujundite tasemel ehk ka juttudega "Vinguv jalaluu" ja "Kõik äratatakse ellu". Oma tekstikorpusesse paigutub see romaan niimoodi väga hästi, ilma lõhkuvate äärte või nurkadeta.
Mulle tundub aga, et selle romaani kõige olulisem mõtteline eeskuju võiks olla Mary Shelley "Frankenstein". Teaduse ja surmavalla teede ristumine Euroopa jaoks suurte muutustega ajajärgul on teema, mis seob selle ajaloolise romaani proto-ulmekirjanduse ehk kõige olulisema teosega. Nii saab romaan ka žanrikuuluvuse, mis võimaldas seda ulmekirjanduse auhinnaga "Stalker" pärjata (kuigi fantastiline element pole siin suurem kui "Mesilastes").
Muidugi ei tohi ulmeauhinna kõrval unustada ka seda, et romaan sai ka kultuurkapitali proosavaldkonna aastaauhinna. See näitab kvaliteeti ning kvaliteeti siin romaanis kindlasti on - ükskõik, kas seda hinnata ulme- ajaloolise- või lihtsalt romaanina. Jah, võibolla on siit puudu mingi valgustatuse-moment, mis on olemas autori parimates teostes, kuid puhtast töömeisterlikkusest on ka teinekord enam kui küllalt.
Hinnang: 7/10
