Kasutajainfo

Meelis Friedenthal

24.10.1973-

  • Eesti

Teosed

· Meelis Friedenthal ·

Vinguv jalaluu

(jutt aastast 2018)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
1
0
2
0
0
Keskmine hinne
3.667
Arvustused (3)

Meelis Friedenthali jutt «Vinguv jalaluu» mõjus samanimelises originaalantoloogias üsna kummaliselt. Justkui oleks pioneeride tuppa, kus parajasti põlevilsilmi arutatakse homse luuremängu süžeed ja teise rühma lipu varastamist, sattunud asjasse puutumatu, tõsise ja mõtliku olekuga täiskasvanu. Nii palju erineb ta kõigist teistest Kreutzwaldi-kogumiku paladest.
 
Seda ei maksa kuidagi ärapanemisena võtta. Ülejäänud lood on ka täitsa head ja raamatust tervikuna peatselt ühes teises kanalis uuel aastal pikemalt... ning ma ise olen ju tegelikult ka oma maitse-eelistustelt pigem pioneeride-parteis. Aga ikkagi. Kui ülejäänud lood on kõik rohkem või vähem mängulised, hästi seikluslikud või tegevusrohked, siis see on mõtisklusi ja sisemisi arutlusi täis seisundilugu. Tema suurimad plussid ja üksikud miinused ongi seotud sellega, et ta sellel raamatu taustsüsteemil nii jõuliselt eristub ja esile tõuseb.
 
Arheoloog leiab ühest 17. sajandi kloaagist inimese reieluust tehtud vile(pilli) ning seda puhudes kangastuvad talle kummalised ja jõletuslikud õudusmaastikud, mis iga korraga üha sürrealistlikumaks muutuvad. Ometi ei suuda ta vastu panna ja puhub pilli üha uuesti. Kõlab üsna M. R. Jamesi klassikalise antikvaari tondijutu süžeena, eksole? Aga see pole antud juhul üldse tähtis.
 
Tähtis on see, et alates esimestest lausetest suhestud selle tekstiga hoopis teisiti kui kogumiku seikluslike ja tegevust täis paladega. Tunned vahelduseks heameelt, et siin mingit mürglit ja tagaajamist ega muinasjutulikku pajatust pole. Ja autori lause, tegelase sisemonoloog hakkab sinuga kõnelema, dialoogi pidama. Jääd oma elu kontekstis mõtlema mingite väidete ja seisukohtade paikapidavuse üle, mille üle peategelanegi mõtiskleb, loed, naudid tempot, lauset ning nuputad autoriga kaasa, püüad välja mõelda, mil määral peategelase esitatud hinnangud sinu enda elu kohta käivad. Suurte inimeste kirjandus vahelduseks.
 
Nii et, pioneeride palee retsensiooniosakond, «pedaal põhjas»-actioni puudumine ei saa kuidagi olla selle loo miinuseks! Kogumiku tugevaim tekst ja võibolla ka Eesti ulmeaasta oma. Kuigi, jah, žanriulme on ta sisulisest küljest, pala eesmärke silmas pidades üsna tinglikult. Vormiliselt on küll.
Teksti loeti eesti keeles

Ilmselt kuulun ma eelarvustaja mainitud pioneeripaleelaste hulka, aga minu jaoks jäi see lugu kuidagi hämaraks ja sogaseks. Seda hoolimata sellest, et loo alguses õnnestus autoril päris kurjakuulutav õõvaõhustik luua... 
Teksti loeti eesti keeles
x
Maniakkide Tänav
1976
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 25 arvustust:

Üks korporatiivne kosmose pearahakütt saab eraviisilise ülesande leida ja vabastada üks tegelane. Kappabki siis kosmosesse otsinguretkele.
 
Lugu läks minu jaoks käima kuskilt teisest poolest, siis, kui läks Mardusega rebimiseks ja märulit ka sekka viskas. Siis hakkas pinget tekkima ja tunnet, et midagi on vist kaalul. Mis nimelt ja kus nimelt, see oleks võinud veidi varem ilmneda, see lõpuseletamine on rohkem krimilugude teema, kauboivärgis võiks see pidevalt ja jooksvalt välja mullitada.
 
Kuid jutt hoidis huvi üleval, nii et isegi kui Reaktoris ilmumisele tulid reklaamipausid sisse, siis sai porisetud ja edasi otsitud. Suur miinus loos oli ebapiisavalt loodud atmosfäär. Vaid mõnest üksikust kohast sai täpsemalt aimu, et milline see koht umbes nagu võis olla. 
 
Aga muidu, päris ladus kosmosekauboilugu.
Teksti loeti eesti keeles

See seagripi värk läks nüüd küll lappama seal keskel. Kohutavalt pikk, liiga pikk, segane ja kahtlane. Muidu oli täitsa lobe lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Mõõtühikud olid vahvad, aga see lugu oleks võinud kuhugi välja ka jõuda. Praegu oli lihtsalt stseenike, kus saba oli aga sarvi ei olnud.
Teksti loeti eesti keeles

Mõnele kogenumale autorile paneks kolme. Puudusi on ju palju, aga mulle meeldis Eesti aineline maailm ja laisas ja unises meeleolus lugedes selline rahulik sutsakas õhtusse oli päris meeldiv. Midagi sügavamat poleks suutnud jälgidagi. Nii, et mulle meeldis.
Teksti loeti eesti keeles

Väga vahva lugu, mulle meeldis. Ainult see, et too Marie Ottilie ei olnud ta naine, vaid tütar, tuli mulle ebameeldiva üllatusena. Selle koha peal kiskus seal sünges keldris nagu Veskimeheks ära. Seepärast ka neli tärni, mitte viis.
Teksti loeti eesti keeles

Väga ennemuistne jutt - läbikulunud, ilma ühegi värske ideeta, mul oli praegu isegi raskusi meenutada, millest see lugu rääkis, kuigi ma lugesin seda eile. Võtsin kogumiku kätte ja vaatasin järele - tõepoolest - ehe ennemuistne jutt, aint tänapäevases kirjakeeles kirja pandud. Igav.
Teksti loeti eesti keeles

Jäi nagu lahjaks. Maailm oli nagu ja intriig ja vahva külmaline ja kuri maagia. Aga kogu huvitav osa toimus kuskil kardina taga, nii et isegi varjuteatrit õieti ei näidatud. Kuningatütre eneseohverdus ja ohverdamine oleks olnud nii hingeliigutav stseen, et ma tunnen end natuke isegi nagu paljaks röövitult :S
Teksti loeti eesti keeles

Maa-alune elu oli loo parim osa, seda oleks veelgi hea meelega lugenud. Autor oli suutnud luua loo taustaks vahva maailma. Ehk oleks võinud tegelastes olla veidi enam kirge, veel ehk tilgake omavahelist psühholoogiat, lõpus üks suurem mürtsatus mitte metsa taga vaid tegelaste vahetus läheduses, nii et nad sellest osa saavad. Siis oleks saanud peale lugemist rahuloleva ohkega diivanipadjale langeda ja lugu veelgi peas keerutada. Nüüd sai piirdutud vaid tunnustava noogutusega :D
Teksti loeti eesti keeles

Tundub, et autor on püüdnud kirjutada tõsist teksti, kuid sissejuurdunud stiil lööb ikka kerget huumorihõngu kogu aeg sisse. Lõpupoole läheb asi küll üsna õõvaseks, kuid samamoodi kaob lõpupoole loost ka igasugune ulmeline element. Kirjutada autor oskab ja lugu oleks kindlasti väärt kõrgemat hinnet, kui ulmelugu poleks lõpupoole stiilist välja kukkunud, rajalt kõrvale eksinud ja mitteulmeliseks "psühholoogiliseks trilleriks" mandunud.
Teksti loeti eesti keeles

Loo idee oli päris vahva, moraalsed-eetilised dilemmad annavad alati sügavust juurde. See meeldis. Stiililiselt oleks võinud aga väheke rohkem pingutada - nullpunktimootorid, ruumihüpped ja siis - vintpüss, releed, kooliõpikutest lugemine... Ime, et nad veel lauatelefoni ei kasutanud või pastakaga märkmeid paberile ei sirgeldanud :P

Teksti loeti eesti keeles

Loole oleks ilmselt juurde andnud mingi keskse peategelase või väiksema peategelasegrupi olemasolu, kelle silmade läbi toimuvat näidataks. Oleks kellele kaasa elada.
 
Hetkel tegelikult meenutab toimuv sellist mõnusat muusikavideot, kus kaamera liigub suvaliselt mööda ruume ringi ja võtab üles, mis silma jääb. Bändi osas on vahakujud ja solisti näha ei ole :D no kujuta ette, kui järgnevas videos laulu ja solisti ei oleks - midagi olulist oleks jalamaid puudu: https://www.youtube.com/watch?v=BP3wAfIIhAo
 
Möll on mõnus, tegevuspaik ja seltskond sobituvad kokku ja loovad kõik hea fiilingu verepulmaks, selle kõige eest punkt juurde. Fiiling oli, aga mõnes kohas oleks võinud tempo korraks maha võtta ja toimuvat nõks ka süvitsi lahata, kus tegelased seletavad lugeja jaoks lahti, mis ja kus ja püüavad lugejaga sõbraks saada.
 
Seos telefonimängu ja kollide elustumise vahel oli aimatav aga jäi segaseks. Sellise slasheri lugeja tahab et asi tehakse ikka puust ja väga tilkuvalt punaseks. Tilkumist oli kohe mõnusalt, nii head verest libedat treppi, millest lugeja saaks alla kukkuda on kohe lust lugeda aga trepipuud jäi väheks :D Lugeja kukkus ilma trepita niisama alla vereloiku :D
 
Aga midagi sarnast (kus on lisaks ka peategelane ja kõik on puust ja punane), tahaks edaspidi veelgi kindlasti lugeda.    
Teksti loeti eesti keeles

Uljas, väga uljas. Aga see, et rüütlihärra kongist nii lihtsalt pärast massimõrva välja lasti... hmm, see tundus veider, ning kuskohast ta äkki sõna "portaal" üles korjas?
Teksti loeti eesti keeles