Kasutajainfo

Arkadi Strugatski

28.08.1925-12.10.1991

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Arkadi Strugatski · Boriss Strugatski ·

Gadkije lebedi

(romaan aastast 1972)

eesti keeles: «Inetud luiged»
Tallinn «Varrak» 1997 (F-sari)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
21
16
6
1
1
Keskmine hinne
4.222
Arvustused (45)

Ega's midagi. Teeme otsa lahti. Raamat on maakeelsena saadval ja lististki mitut pidi läbi käinud. Kuna olen üht versiooni sellest raamatust juba (vt "Hromaja Sudba") arvustanud, siis sisust pikemalt juttu ei tee. Märgin vaid, et see on hea raamat, kuid minu arvates kehv valik "Varraku" poolt Strugatskite loomingu eestikeelseks tutvustamiseks pärast ligi 10 aastast vaheaega ("Ekspeditsioon Põhjakaarde" ja "Põrnikas sipelgapesas", mõlemad kärbitult ja mõlemad perioodikas). See intellektuaalne kõrgem pilotaazh võib algaja ulmefänni Vendadest pigem eemale peletada. Mina oleks avaldanud pigem kas "Asustatud saare" (tore olnuks kogu Maksimi triloogia ühiste kaante vahel maakeelsena!) või "Esmaspäev algab laupäeval", mis laiematele massidele vast paremini oleksid sobinud.
Teksti loeti vene keeles

"Me kanname oma minevikku, nagu dinosaurus saba", võiks olla selle raamatu moto, kui teda nüüd põlvkonna jagu aega peale kirjutamist lugeda. Üldiselt vendi Strugatskeid kõrgelt hindava inimesena ei suuda nende loomingu paremiku hulka lugeda ühiskonnakriitilisi allegooriaid, millel on tähendus vaid vene intelligentsi megapettumuse kontekstis - üks rahvas on omale vee peale tõmmanud ja nüüd manifesteerub see loomingulises inimvihkajalikkuses. Ainus "suur" asi, millest ka omakorda põlvkond hiljemgi üle ei saada, (ja mille kaela aetakse kõik saamatus ja hädad) on "äsja lõppenud" sõda, ainus eluviis on alkoholism. Me teame, et nii see oli ja et sellisel ühiskonnal, nagu ajalugu näidanud, tõepoolest ei ole tulevikku. Aga masenduseni naiivne ja säratu on Strugatskite konstrueeritud lunastuselootus. Lühidalt - oma ajastu märk, ja ei suuda sellest kõrgemale tõusta. Tõelisele ulmefännile, kes seedib ära kõik, millel tunnustatud nimi peal.
Teksti loeti eesti keeles

Asi pole eriti Venemaas - selliseid asju võib juhtuda igal pool ja igal ajal (kui tausta silmas pidada). Hea küll, mõni motiiv on vene intelligentsile ja aadlile ehk iseloomulikum kui mõnele muule rahvale, aga mingi taust peab ju paratamatult olema. Üsna alguses on välja öeldud, et mõtlev inimene ei tohi olla loomulik, sest see tähendab umbes sama mis loomalik. Teatud pingutust ja enesekontrolli nõudvaid "häid kombeid" pole mitte asjata välja mõeldud ja see, kuidas keegi viitsib neist kinni pidada, on tegelt päris oluline asi. Samuti see vabaduse-asi - et kui ei pea hingespüsimiseks eriti midagi tegema, et kas siis viitsibki enam peale joomise ja läbutsemise miskit ette võtta. Või siiski - ega peale Venemaa väga palju selliseid kohti ei ole ka, kus miski kirjanikust tüüp nii palju sigadusi karistamatult kokku võib keerata. Teiseks mulle meeldib, kui raamatus pole kõike puust ja punaselt ära seletatud. Noh, et jääb miski salapära. Miski toimub, keegi on kellegi poolt - või ei ole kah, keegi korraldab midagi ja ei ole päris see, kellena välja paistab jne. Kas tahab keegi väita, et tal on tegelikus elus selge pilt, mis ümberringi toimub? Seda enam siis, kui tegemist ulmele omase tundmatuga kohtumisega. Nii et Strugatskid on ümbritsevale salapärale parasjagu vihjanud. Raamat polekski miskit väärt, kui ligedike eripära oleks ära seletatud ja nende tulevikuprogrammi lahatud jne. Pisut liigset targutamist siiski on ja lõpp kipub magusaks, seetõttu maksimumi ei anna - kuigi käsikirja valmimise ajal palju paremini ei kirjutatudki.
Teksti loeti eesti keeles

Tjahh .. mina ,kes ma olen vendade loominguga esialgu tuttav olnud vaid lühikest, perioodikas ilmunud lugude kaudu, ütleksin, et Wõroka arvamus on õige ... Ilmselt oleks midagi muud rahvale paremini peale läinud. Minule oli maailm tiba kauge ja tundmatu miskit erilist tegevust polnudki nagu. Põhiline jutt oli joomingutest. Ehk tuleks mul veel tiba areneda. Siiski meeldis mulle raamatu natuke sürrealistlik lõpp. Viimaste lehtede jooksul hakkas otsekui film silmade ees jooksma. Astub mees püssiga võsast välja .... kõnnib mööda teed .... ümberringi on kõrb, millest läheb läbi sirge asfalttee. Mööda teed kõnnivad kaks noorukit. Kuubiks muundunud hotelli tagant lendab madallennul välja lennuk (miskipärast MIG) ja siis näidatakse suures kaadris korraga tütarlast ja lennukit. Tüdruk tõstab käe ja sihib oksaraoga lennukit .... põmm ... Tegelikult polnud raamatul väga vigagi ... üsna tore lugemine.
Teksti loeti eesti keeles

Raamatus on mõned väga huvitavad mõtisklused inimloomuse ja ühiskonnakorralsuse kohta, kuid tervikuna jääb see raamat siiski mõistetavaks vaid selle totalitaarse ajajärgu üle elanutele. Kui mõned kohad välja jätta, siis see raamat polnud meeldiv lugemine. Hindan raamatu väärtust, kuid lugeda sellist enam eriti ei taha.
Teksti loeti eesti keeles

Olen nõus, et raamat on täielikult mõistetav vaid sellises ühiskonnas elanule. Siin on väga palju N. jama kujutamist, samas ka hitlerlastele omast(suletud tsoonid - stoi, streljat` budu!, Vabaduse Leegionid jms.) ning ka N. haritlaste elustiili, alla - ja üleskäiku. Kujutan täielikult ette, et omas ajas ning ringkonnas võis kultusteoseks kujuneda. Selle teose olemasolu näitab maailma mitmekesisust - mõelda, kui kaugel on see tavapärasest lääne SF-st.

Nii ma kirjutasin ca. 2,5 aastat tagasi -- 19. märtsil 1998. Täna on 10. august 2000. aastal. Vahepeal pole uuesti lugenud, kuid see raamat on mulle ikka ja jälle meelde tulnud ning ma tõstan hinde täna viiele. Tegelikult meeldib mulle selle teose juures tema robustsus, see romaan on palju jõulisemalt kirja pandud, kui näiteks "Väljasõit...", mida isiklikult üheks klassikalise "põhivoolu" ulme ideaaltekstiks pean. "Väljasõidus..." on lihvitus, "Luikedes" jõud. Ja võrreldes näiteks "Asustatud saarega", millele ka nelja olen pannud, on "Luiged" tugevam.

Tuleb kolmatki korda sellest raamatust juttu teha -- täna näitab kalender 5. dets. 2000. Lugesin uuesti üle. Kuidas seda teost mõista? Üks võimalus on tõlgendada seda teataval määral "Raske on olla jumala" analoogina, kusjuures vaatepunkt on nihutatud jumalatelt jälgitavatele ja jumalad on hakanud aktiivset tegevust arendama. See on muidugi vaid üks võimalus. Mida kujutasid endast ligedikud? Näib, et inimesi, kelle kehasse on lisandunud mingi teine, võõras organism, kahe eluvormi sümbioosi (vt. Zurzmanzori vihed nii sellele, et ta vaevalt enam see Zurzmanzor on, kes enne "haigusesse" nakatumist ja juttu sellest, et ta paar tuhat aastat tagasi mingis teises maailmas on juba ennast müünud). Sellele viitavad ka muutused nende füsioloogias. Pärast lõpua algusthotelli kogunenud ligedikud on aga jälle vaid inimesed, kellest neid ergastanud külalised on lahkunud, et alustada kusagil mujal jälle otsast peale -- tühjakspigistatud inimesed. Hotellist saab nende hauamonument. Võõrale jõule järgnes Golem -- saladuslik tegelane, kelle puhul pole teada, kes või mis ta õieti on. Golem tähendab kunstlikku, mingi töö jaoks loodud inimest teatavasti...

Neile, kes selles teoses vaid joobnud intelligentide ilatsemist näevad, kõlbab seletuseks ilmselt lõik Banevi kõnest kooliõpilastele -- ta kujutab selliseid inimesi kangelastena just sellepärast, et nad on põrgust läbi käinud, aga suutnud siiski inimesteks jääda. Viinalõhn või ajamata habe omab siin ilmselt suhteliselt vähe tähtsust.

05.01.2007: kahtlemata tõstab eestikeelse väljaande väärtust poleemiline, kuid hästi argumenteeritud järelsõna.

25.12.2007: Pavor tähendab ladina keeles jubedat hirmu. Lõik tegelase mustast vihmamantlist, öistest vagunitest ning prozhektorikiirest näib pärinevat "Gulagi Arhipelaagist" (mis Läänes ilmus alles 1973. a.). Selles veendumaks peaks originaale võrdlema.

3.02.2013: Vaatasin 2006. aasta filmi ka ära. Põhiidee andis edasi, aga nüanssidest ei jäänud midagi järele ja kokkuvõttes polnud suurem asi. Poolteist tundi on ükskõik millise 1963. aastast hilisema Strugatskite romaani jaoks näotult vähe ka.

Teksti loeti eesti keeles

Ühinen eelhindajate pika reaga - neli. Strugatskid ja kobe jutt, aga selleks et viit panna jääb midagi puudu. Minul jäi puudu näiteks selgusest, tunnistan et ega ma ikka päris hästi aru ei saanud, mida vennaksed oma looga täpselt tahtsid öelda ehk jäi midagi mu eest varjule? Kuidagi liiga mõttetuks muutus paljude mõttetuste kujutamine. Strugatskite "pärisulme" meeldib mulle tunduvalt enam, ei usu, et selle raamatu puudumine oleks nende sära mu silmis tuhmimaks teinud.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea raamat. Alla "5" ei saa mingil juhul panna. Tõesti mõnus lugemine. Kusjuures mõne kohapeal võib ennast lolliks naerda: kirjanik Banev varastab veoauto, ligedikud toituvad raamatutest, pilves on ruudukujuline auk, enamus linlastest on alkohoolikud ja toituvad ainult silmudest jne jne. See oli lihtsalt nauditav raamat, kuigi ta ei olnud niiöelda päris-ulme.
Teksti loeti eesti keeles

Ei oleks nõus nendega, kes on avaldanud arvamust, et antud teos käsitleb just möödaniku totalitaarse ühiskonna probleeme. Minu arvates on teose kandepind siiski laiem: vastuolu mandunud vaimsusetu ja pealiskaudseks muutunud (haiglase) ühiskonna ning uue, terve ning end mõtestada suutva ühiskonna vahel. Olen siiralt veendunud, et ka meie praegune ühiskond pole selles mõttes sugugi parem, sest end mõtestada suudavad vaid ca 20-30 % inimesi, ülejäänud aga elavad rohkem instinktidega. Muidugi jääb Strugatskite romaani puhul lahendus mõnevõrra naiivseks, ehkki omandab omamoodi religioosse varjundi, sest uue inimkonna tekke põhjustab "force majeure", kes on autoritel targu määratlemata jäetud. Põhiliseks raamatu vooruseks pean aga just võimalust seda mitmeti tõlgendada, mistõttu ta vastandub meeldivalt ka meile jõudnud ameerika action-ulme voolule
Teksti loeti eesti keeles

Nagu ma aru olen saanud ei tulene sõna "intellektualism" sõnast "intellekt", pigem sõnast "alkoholism". Enamus sellest, millest teatud mõtteviisiga seltskond püüab "kultuuri" leida on minu jaoks lihtsalt igav ja vastik. Ju ma siis proovin kõigest terve mõistusega idu leida. Ülejäänu on need eespoolkirjutajad, kes paistavad antud teose osas minuga samal arvamusel olevat juba ära öelnud.
Teksti loeti eesti keeles

Muljena vblla kõigepealt see, et esimest korda lugedes (kah vene keeles) ei jõudnudki kohale ja panin käest ära.Ja kui siis ikkagi natuke aega hiljem uuesti ette sai võetud...Kindlasti vennakeste loomingu paremikus. Minu jaoks hinde andmise kohalt samal tasemel Piknikuga, muidugi mitte nii sädelev (aga mis sa seal ikka sädeled kui kogu aeg vihma sajab). Andres Vjunik`ile: kui oleks, et ainult instinktidega, oleks ehk veel lootust. Aga inimesed (need samad u. 20-30%) elavad ju instiktide ja paraku eelkõige trendide alusel. Ja see on juba pailu hullem.Romaani lõppu suhtub ilmselt igaüks erinevalt, midagi ju ette ei anta ja kõik jääb lugeja otsustada.Selle viimase eest saavad `Luiged` ka max. plusse niigi viiele punktile
Teksti loeti vene keeles

Minu sidemed Strugatskitega on nagu nad on. Olen nii öelda nooremast po~lvest ja seeto~ttu ehk ei suuda mo~ista kogu selle loo suurust. Kuid minule, kes pole NL-iga just suuremat kokku puutunud, ei olnud see lugu lihtsalt mingi tekst kurba taganutmist, ei hoopiski mitte. Minu jaoks oli seal peidus tunduvalt suuremad asjad. Kogu maailm liigub ju sellise maailma suunas. Aeglaselt, seda küll, aga see-eest kindlalt. Pealegi on mulle düstoopiad alati rohkem meeldinud kui nii mo~nedki teised lood.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle jäi lõpp segaseks, aga küllap on see juba minu viga. Uuesti ma seda raamatut ei ostaks.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle see raamat samuti alguses eriti ei meeldinud, aga nüüd, mitu kuud hiljem on mu arvamus muutunud.Ma usun, et "Gadkije lebedi" on HEA raamat. Natuke põhjust analüüsida iseennast ja maailma ka praegu, ilma igasuguste sõdateta või totalitaarsuseta.
Teksti loeti eesti keeles

Olen kunagi samastki teost lugend kärbitud kujul vene keeles. Oli teine poolpõrandaalune väljaanne. Oli siis asi minu nooruses või milleski muus, a siis ta küll meeldis, kuid tiab mis muljet just ei jätnud. Üks asi mudugist, et tegu oli miski keelatuga ja vahva oli justku riskida ja millegi vasta olla. Nüüd (tegelt küll juba pool aastat tagasi) lugesin seda eesti keeles. Miskit pole teha: kindlasti Strugatskite paremikku kuuluv raamat. Vennakesed armastavad irrmsasti siukseid poolenisti antiutoopiaid nikerdada ja see kord on asi nagu lausbriljantselt välja tulnd.
Teksti loeti eesti keeles

Kahtlemata hästi, kuid samas ka raskepärastelt kirjutatud. Tõsi küll, minu meelest jääb "Inetud luiged" üpris SF piiri peale, seda ehk vaid kergelt puudutades. Avaldas muljet igatahes.
Teksti loeti eesti keeles

Omamoodi huvitav, kuid see tegelaste ülemäärane joomine käis närvidele. Saan aru küll, et antiutoopia, kuid ikkagi. Minu jaoks jäi ka ulmelisusest puudu.
Teksti loeti eesti keeles

Ei olnud tõesti suurem asi raamat. Õnneks kirjutavad Strugatskid piisavalt meisterlikult, mistõttu mingit erilist piina teose lugemine nüüd kah ei valmistanud. Vastupidi, tekst oli algusest lõpuni vägagi ladus ja nauditav, kahju ainult, et ei juhtund miskit erilist..., nagu H. Volmer kunagi lauldes tõdes. "Inetud luiged" on omamoodi meeleolukirjandus või tapeetromaan, ja sellisena võib-olla üldsegi mitte halb, kuid mu isiklik eelistus kuulub pigem lugudele, milledel lisaks fiilingule ka mingi sisu on. Tugev kolm, niisiis.
Teksti loeti eesti keeles

Põnev, salapärane. Huvitav atmosfäär. Aga mitte midagi ei saanud aru. Siiski, üsna hea.28.10.2002. Lugesin uuesti läbi ja muudan hinde 5-ks. Kuigi mulle tundub, et olen niigi liiga palju viisi jaganud. Aga see tuleb sellest, et ma suht vähe lugenud olen ning ju siis on enamuses just paremik kätte sattunud. Ja see raamat kuulub kindlasti paremikku.
Teksti loeti eesti keeles

Kindlasti kordan alljärgnevalt teistes arvustustes öeldut. Mis teha. Aga kirjutama ajendas mind arusaam, et paljud arvustajad vist tegelikult seda raamatut ei möistnud ja pidasid igavaks.Mina mitte. Leian, et see on üks veidi mötlemist vajav ja kurvameelne lugu mitte ainult nöukogude ühiskonnast vaid maailmast tervikuna, mis sipleb omaenese vigade koorma otsas ega taha silmi avada. Nii oli, nii on, nii jääb. Vahest sellepärast "Inetud luiged" paljudele ei istugi -- see raamatu ütleb ajastu ahistavate asjade kohta liiga karmi, otsest ja groteskset tött, et isegi vendade Strugatskite jöhker "Ajastu ahistavad asjad" otsekohesusega antud raamatule alla jääb.
Teksti loeti eesti keeles

Läksin nädal enne suvevaheaja algust raamatupoodi. Sattusin allahinnatud raamatute juurde ja panin tähele, et kogu selle naistekate ja muu träna vahel vahtis mulle vastu mingi F-sarja raamat. Maksis ta mul vist viiskümend krooni. Päris odav tundus hakkasin siis mõtlema, et kas ostan või ei. See on ilmunud neli aastat tagasi, pole ära ostetud, ju siis pole teab mis teos, või olen äkki sattunud raamatu otsa mis kuskilt varudest leiti? Äkki mõni otsib ja loodab leida ja mina siis satun niimodi peale. Ostmise kasuks sai Strugatskite nimi. Olin nime kuulnud, aga ise mitte lugenud. Seisis siis mul ta kolm kuud riiulis kuni järjega temani jõudsin ennem oli lihtsalt nii palju muid asju vaja läbi saada. Hakkasin siis lugema. Päris tip-top asi. Tegevust nagu eriti ei olnud, aga see mulle just ta nii omapäraseks tegigi. Pooltele asjadele ma kindlasti pihta ei saanud aga mis mul sellest ei vaeva oma väikest peakest sellega. Kindel oli sellel raamatul vaid see, et fiiling oli tugev ja kuidagi omapärane. Mulle oli see pime ja vihmapladistav linnake kuidagi sümpaatne ja see laul mis meie Viktor bandsol laulis oli nii tore ja mõnus. Lihtsalt meeldis raamat ja tekitas sellise imeliku fiilingu. Muud vist enam öelda ei olegi.
Teksti loeti eesti keeles

Ega vist ainult ühte kihti pole ainsaski Strugackite teoses; siin on neid veel erilise mõnuga üksteise otsa laotud; ning tulemus saab sellest veelgi parem. Mulle romaan ilgelt meeldis, ent lähemalt kommenteerida on keeruline. Meeldis salapära; et mokrec`ide olemust päriselt lahti ei seletatud ja nende ümber toimuv jõustruktuuride kisklemine jäi samuti selgusetuks. Pealkirja ja tekstis esinevate vihjete järgi saab mokrec`ide kohta oletusi siiski teha. Meeldis eelkõige Viktor Banevi kuju, kes on küll peksasaanud intelligent, ent pole samas mingi moraalste väärtuste kõrgetalon, ega ka ennasthaletsev neurasteenik, vaid selline mõõdukalt elurõõmus pohhuist. Meeldis, et pidevalt sündmustik käis ja midagi toimus, ehkki konkreetset käivitavat "nõksu" ei olnud... süzheedki või mõnd olulist probleemi, mille kallal tegelased vaeva näevad, ei olnud. Banev on kogu aeg aktsioonis, ainult, et mille kallal? No ja kui Banevgi lõpuni ei mõistnud, mis toimumas, siis miks peaks lugeja? Inimsoo uuekssünni algust saab natuke näha ja kogeda, aga ega siis keegi pealtnägijatest seda üksipulgi selgeks ei saa. PS - paistab, et originaalkeeles lugejatele on asi rohkem meeldinud...
Teksti loeti vene keeles

Kindlasti oli raamatul "vene-ajal" kultuslik tähendus ja palju suurem tähtsus. Ja kindlasti on väärtus teosel siiamaani -- 49.-on praegusel ajal leivahind. Kuna aga see oli mu esmatutvus Strugatskitega, siis olid ootused suuremad. Eriline tegevus puudus, kirjeldatud oli teatud olukorda teatud kohas, teatud tegelaste ja teatud probleemidega. Mis mulle aga väga meelepärane oli -- on reaalne olustik, mis lugeja ette on "maalitud". Vihma rabin akanaklaasil, Banevi kuiv kurk ja märgunud koni vihma käes, need ei jäänud lihtsalt lauseteks või kuivadeks sõnadeks. Siiski oleks võinud rohkem põnevust olla - liiga venelik, võiks öelda. Siit ka neli.
Teksti loeti eesti keeles

Raske raamat, lugemine nõuab teatavat sorti üsna kõrget jamataluvuse valuläve et läbi lugeda. Kogemus Nõukogude rezhiimiga tuleb kasuks emotsionaalsel mõistmisel ja leviku fenomenist arusaamisel.

Kohe lugedes ei pruugi rusuva olukirjelduse alla maetud ulmeline sisu teadvustuda, minul hakkavad osad asjad paika klõpsatama alles praegu, mitu päeva peale lugemist, kui kogu segav taak ununema hakkab. Panen praegu tugeva nelja, kuna see ei vasta päris minu viiega hindamise kriteeriumile - eskeipisti see raamat ei toida.
Teksti loeti eesti keeles

Rõhuvalt ilmetu ja igav, mõttetult allegooritsev... Enamust selle raamatu sisust näeb naasama all tänaval ka. Destruktiivne kriitika kriitika enese pärast. Hulk lakkumist(mida ei tee ise ega mõista ka teiste juures)ja null tegevust. Üks ebameeldivamaid raamatuid, mida lugenud olen.
Teksti loeti eesti keeles

Omajagu aastaid on möödas sellest, kui viimati Strugatskeid lugesin, mõned nädalad ka lugemisest endast. Varjamata oma üldist äärmuslikult negatiivset suhtumist vene (iseäranis ulme)kirjandusse (ja eelmisel suvel ilmunud "Muumia" lugemine vaid kinnitas viimast), pean tunnistama, et antud tekst siiski pigem meeldis. Meeldis pidetus (tegevust on raske konkreetsesse riiki, konkreetsesse aega paigutada), üleüldine pohhuism ja isegi see, et sisuliselt mitte midagi ei toimunud. Tegemist on meeleoluromaaniga, isegi kui autorid valasid kunagi sellesse teosesse oma frustratsiooni ja tänu tollasele olukorrale pidid peitma sõnumit ja kirjeldama kõike väga allegooriliselt (mis siiski ei aidanud kuidagi kaasa teose ilmumisele). Võib-olla on ketserlik nii öelda, aga minu jaoks on tegu kergesisulise ja ka kahtlemata naljaka raamatuga.

P.S. Muide üks asi, mille järgi eksimatult ära tunneb, et autor venelane on, on see kui raamatus keegi talle ebameeldivaid inimesi fashistiks sõimab. Näib et sõna "fashist" on Venemaal ammu konteksti kaotanud ja on käibel lihtsalt universaalse, eriti halvustava sõimusõnana.

P.P.S. Konkreetse väljaande kurioosumiks on muidugi sellega kaasnev tõlkija järelsõna. Olen juba varem öelnud, et ulmesarja kuuluva raamatu varustamine ulmekirjandust lahmivalt maha tegeva saatesõnaga on tõenäoliselt marketingitehnika kõrgem pilotaazh, millega seoses avaldan austust kirjastusele Varrak kindlameelsuse eest oma asja ajamisel. Teisalt näib, et sarnaselt Strugatskitele pidas tõlkija oma tekstis võitlust metsikute deemonitega, sest kirglikkus, millega püstitatakse teesid (Strugatskite) alternatiivsest ulmekirjandusest kui ulmekirjanduse evolutsiooni kroonist ja paljastakse fantasy olemus algelise kirjandusvormina, sunnib soovitama spetsialisti poole pöördumist.

Teksti loeti eesti keeles

Kaif raamat. Sü˛eed iseenesest nagu väga ei oleks, aga samas nagu on ka. Asjad toimuvad, aga väga palju valgust need toimuvale ei heida, samas on asjalood üsnagi kahtlased. Atmosfäär on fantastiline - aastaid järjest langev vihm, mille lõppedes linn ära aurab, pilvedesse lõigatud ruut, pidev alkoholism ja marineeritud silmude söömine. Tuhm ja masendav vaade, väga hästi teostatud. Meenub Diana ütlus, et liiga palju on meduuse, vähe on inimesi, kelles on kas headust, kurjust või talenti. Ja et Banevil on küll anne, aga muidu on ta tossike, armastab õiglust ja marineeritud silme, aga viimast kahjuks rohkem. Ja need lõigud võtsid raamatu minu jaoks üsna hästi kokku - headust või kurjust või talenti oli kõike väikestes kogustes, muidu oli kõik meduuse täis.Viis.
Teksti loeti eesti keeles

Ei meeldinud.
Kõigepealt ei meeldinud täispuhutud ja ülbusest pakatav järelsõna. Kogu see kirjanduse ja ulme eristamine ja selles peituv väide justkui ... oleks kusagil olemas päriskirjandus, see suur ja parimad ulmekirjanikud küündivad samale tasemele.
„Jäägem oma hinangutes teostele ja nende autoritele elementaarse viisakuse piiridesse. Minimaalse väljendusoskuse olemasolul on roppustest ja sõimust hoidumine imelihtne.“ Minust sai parem inimene!

Vendasid ma armastan, olen alati armastanud. Juba sellest ajast peale kui Eesti keeles ilmusid nende esimesed jutud. Kõike lugenud korduvalt.

Luiged. Mida siis mulle jutustab täna. Jutustab minu sotsialismimälestuste taustal inimestest. Ja ühiskonnast. Tollest, milles Vennad elasid.
Ja meie igapäevasest.
Endised inimesed (Semprun), kes mäletavad (ja igatsevad) kirjaniku ja kunstniku staatust nõukaajal ja kes teevad endast kangelase, kuna neil jätkus julgust pühkida näolt süljepritsmeid – elu oli siis ilusam, lõbusam. Nad oleksid valmis taas laskma end tatti pritsides täis sõimata kui ainult jätkuks raha sama kestvateks joominguteks nagu Viktor Banevil. See müüdavuse teema seal juures – oh, kuidas tahaks end tasapisi (koos sellest tulenevate masohhistlike südametunnistuse piinadega) müüa! Müüa tasapisi, ikka nii, et ostja sõimaks ja siis saaks suure ja julge dissidendina näolt tatipritsmeid pühkida ...
Banevilgi ees rahamure, mis siis saab, kui enam ei avaldata. Kui kohe üldse ei avaldata. Banevi jaoks oli ennastmõistetav raha selline pidev juurdevool, mis pidi võimaldama igavest joomist koos selle ilma vägevatega (linnapea, parlamendisaadik, ...). Nende hulgas, kellega ta end võrdseks pidas ei olnud ju ühtegi ... kes oleks midagi teinud (peale võimu teostamise). Golem?
Kas ta (Banev) üldse pidas end kellegagi võrdseks? Kas ta üldse pidas kedagi endaga võrdseks? Põlastavad repliigid ja iseloomustused kõigi kohta – kaasa arvatud Diana ja ligedikud ...
Muide, intellektuaalset sära ei tunne ma ära, mitte mingites arutlustes. Triviaalsustest kubisevad on tema purjurpäised dialoogid kui ka detailideni täpne kohtumine koolilastega. Purjus poolharitlase soga. See vist ongi Gohar Markosjan-Käsperi arvates teost ülendav?

Purjus- ja pohmellisolek – ühiskonnataju kujund. Kusjuures purjusolekuga ei kaasne kunagi selget rõõmu ja eufooriat, see oleks ju see, mille pärast juua tasub. Ühiskond, kus alkohol on tuimestusvahend, kohustuslik tuimestusvahend, sest muidu ei suuda. See mittesuutmine on vaimse distsipliini küsimus – võiks oodata üksiku kainushetkeni, vaadata peeglisse ja küsida ära need küsimused (mille eest end peidetakse joomarlusse).
Autoritel vist on see kainusehetk olemas olnud – kust muidu Banevi kuju – peegel ennastimetlevale (vene) nõukogude intelligentsile?
See (pohmelline ühiskonna)taju on ka täna ja siin aktuaalne.

Ennastmõistetavad eeldused? Ei ole vist ennastmõistetav eeldus, kui sellekohane küsimus on sõnastatud – mis on progress? Banev ei suuda selles küsimuses peatuvat vaikeväidet tõrjuda, tal nagu autorilgi on usk ajaloo arengu suunatuses. Ühiskondlike formatsioonide paratamatu järgnevusmuster ... Et justkui peaks samasugune paratamatu suunatus olema ka inimese arengus – ikka täuslikuma ja parema inimese suunas. Progressiusku kinnitab ka raaamtu pealkiri.
Meenutuseks (Banevi enesemüümise teema juurde) raamatu kirjutamisest kümmekond aastat hiljem olnud Naani ja Kaplinski vaidlus ajakirjanduse veergudel – mis lõppes Kaplinski poolse tellitud artikli kirjutamisega väliseestlastele suunatud ajalehes Kodumaa (artiklis kirjeldas Kaplinski ilusat elu Nõukogudemaal, kus ainsaks hädaks on ligedike õõnestus). Tema tasapidine enesemüümine lõppes sellega, millega ta ikka lõppeb – hakkas ise ka uskuma (inimnäolisse) sotsialismi, kaotas näo ja elab seda siiamaani üle.
Nii või teisti on see küsimus progressist raamatu keskne – lootus uue põlvkonna suhtes, arusaamine, et ainult ime või päästa. Imeks on Luikedes lõpp – ligedike võimuhaaramine (lootus imesse on lootusetus!). Selge on, et Banev on ennast maha kandnud, maha kandnud ka kogu oma põlvkonna (kas ka autorisõnum?). Raamatu kirjutamise ajal oli Tsehhi 68-s aasta veel ees. Siis kanti maha ka järgmine põlvkond, koos inimnäolise sotsialismi usuga.

Ja veel ... kohati imestasin tolle aja mõiste ja terminikäsitluse üle. Näidetena: kui ennastmõistetav on LSD nõukamaal 66-67 kirjutatud raamatus (lugejad peavad ju aru saama), kuidas Banevi raamatus oli jutte homode raskest elust (kas juba siis oli see poliitkorrektne väljend olemas ja levinud? Või on tõlkija kohendanud kiiresti muutuvate mõistete kasutust, või autorid mingi hetkel ajakohastanud teksti ...?).
Jõudsin järeldusele, et olen alahinnanud iidsete aastate teadmisi ja arusaamu.

Ah, jaa – hinde põhjendused. Jutustatav lugu kesine, joodiklus kirjeldusmeetodina igav ja tihti kohatav, „filosoofilised“ arutlused triviaalsed, lõpp lollakas. Teisest küljest – klassika, mis räägib ka siin ja praegu, oluline ajastudokument.
Kahtlesin hulk aega kolme ja nelja vahel, siis meenutasin suurt hulka loetud raamatuid – kui sügavale miinustesse peaksin liikuma, juhul kui Luiged kolme saaks ...?

Mõned võimalikud tähelepanumomendid:
• impotentsus ja seksuaalsus (parlamendisaadik ja ligedikud impotendid, lapsed kui mitte-veel-seksuaalsed, B korduvalt jutuks olev teos (homo-)seksuaalsusest, B kui hüperseksualne (?), seksuaalmoraali eitaja, ...
• vägivalla ennastmõistetavus, B (ja kõigi teiste v.a. ligedikud) valmisolek vägivallaks (ükskõik, mis rollis), kaklus kui tore meelelahutus, ...
• inimene/mitteinimene vastandus, B jaoks on inimsubjektid vaid kõrtsiteenindajad, kõik ülejäänud kuuluvad mitte-inimeste hulka ...

Teksti loeti eesti keeles

Pidev vihm tuletas meelde paari Marques`i teost. On siin tegemist alternatiivse ulmekirjandusega, nagu väidab tõlkija, ma ei tea, kuid minu jaoks on raske lugeda raamatut, mille põhitegevuspaik on restoran, iga päev juuakse rummi või dzinni või konjakit. Banevi tegevuse sõlmpunktideks on kaklused, auto ärandamine ja muud, enamasti alkoholiuimas ja pimeda tungi ajel korda saadetud teod. Huvitav on Sanderi tõlgendus ligedikest kui mingitest sümbiontidest. Nõustun Riidiga selle fashistide koha pealt.
Teksti loeti eesti keeles

Olen Strugatskeid lugenud suhteliselt sporaadiliselt, ent kunagi pole pidanud pettuma. Kirjutatud on tekstid alati hästi ning leidub parajalt peamurdmist, mida on tahetud asjaga õigupoolest öelda või mis õigupoolest toimub.
Ühiskonnakriitika nii NSVL-i kui ka kogu inimkonna aadressil on selles teoses enam kui ilmne ning ega pikalt teosest rääkima ei pea, sest seda on juba eespool korduvalt tehtud. Mõned omapoolsed mõtted ehk siiski. Kogu tegeus toimub ilmselgelt fiktiivses riigis, kuid teisalt on see tugevalt ankurdatud tegelikku sõjajärgsesse Euroopasse. Esimene mõte oli, et see võinuks olla Venemaa, kus enamlastel ei õnnestunud võimu haarata ning valitsema pääses hoopis kas Kerenski või mõni muu, hilisem tegelane. Teisalt aga vidatakse kommunistidele ja Moskvale, nii et see variant langeb ära. Kuna nimed on aga selgelt idaslaavilikud, siis võib veel kujutleda sellist alternatiivreaalsust, kus osa endisest Vene impeeriumist (nt Ukraina-Valgevene) jäi kommunistide võimu alt välja. 
Huvitav on tõesti ka ligedike olemus - tunduvad olevat olnud nii muteerunud kui ka seestunud tegelased. JA lõpuks jääb ikkagi kogu ilusast ja säravast lõpust ikkagi hinge närima kahtlus, kas see "hea ja uus ilm" ikkagi nii imetore oli, vähemasti inimeste jaoks (arvestades mh, kuivõrd suhtelise julmuse ja brutaalsusega imelapsed teistesse suhtusid). 
Teksti loeti eesti keeles
x
Kalevipoeg
15.04.1977
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Pean nõustuma, et nõrgem, kui sarja esimene osa - aga lõbusam. Lõpp aga... Tegelikult see mulle isegi meeldis. Ehkki alguses oli see teatav pettumus, mõistsin raamatu üle järele mõeldes, et see oli tegelikult ainuvõimalik lõpplahendus. Mustandi mässajad on inimlikult mõistetavamad, neile on kergem kaasa tunda, nad on isegi sümpaatsemad, aga tüüpiline inimene, kes sellisesse olukorda satuks, astuks ilmselt esimesel võimalusel ikkagi rajalt maha. Funktsionaalid ajavad oma asju? Ja siis? Keda see morjendab? Suurkorporatsioonid ajavad ka oma asju, ehk isegi jõhkramalt - ja enamik inimesi ei hakka mässama. Ja sellise äärmiselt olulise tõe raamatusse raiumine on üks harukordselt julge tegu. Mingi muu lahendus oleks tegelasega (keda hr. Tänav äärmiselt täpselt iseloomustas) vastuollu läinud.
Teksti loeti eesti keeles

Hullemaks läks...Teine episood oli hea. Väga hea kohe, aga episoodid üks ja kolm? Panid õlgu kehitama. Laulud, mis kellelegi midagi öelda võivad, on minu jaoks tundmatud, lugude ülesehitus sarnaneb esimese raamatu omale (esimesel ja kolmandal). Ei midagi uut. (P.S. Ei tasu tõlkijat kividega loopida. Kui on Ollõkainen, siis milleks, härra Meelis Sepp, tõlkija selle siis väänutama peaks? Ollökainen? Ollykainen? Ei, see poleks hea tõlkimine. Ehk oleks ta pidanud selle teise autori vea, eesnime Raivo, kah ära muutma? Mitte, et ma kividega nõus ei ole, aga tõlkija pole milleski süüdi.)
Teksti loeti eesti keeles

Jordanil ja Jordanil on suur vahe. Eepiline tellis kannatab enamat, kui sadakond lehekülge. Jordanile nii omane ja hiljem levinud jututeemade vahetamine ei sega lugemist, kui lehekülgi on tuhat, pigem tõstab ehk pinget. Aga New Spring ei ole eepiline tellis ja süžeeliinid ei vaheldu, ent ometi on neid kaks - ja sealt tekkis küsimus, miks oli need kaks eri lugu ühte kokku susida? Mõlemad olid ju omaette loetavad lookesed, täiesti neljaväärilised. Aga koos nemad olid ja sestap ka kolm.
Teksti loeti inglise keeles

Sarja viimane raamat on oma kvaliteedilt keskmisel kohal. Suur labürint (Hrad Spein) meeldis mulle väga, oli ainult peategelane ise ja fantastiline keskkond. Meenutas esimese raamatu tsooni, ainult et enam ei olnud Strugatskite stiilis, vaid midagi uut, omapärast ja ainulaadset. See, mille suunas autor tegelast kogu aja lükkas, loo kandev idee. Ja kui lugu oleks sealkandis lõppenudki, oleks hinne tulnud kõrgeim ja Martiniga võrdlemist oleks pahaks pannud (mikroskoopilise putuka osas oleks olnud Martin). Aga... sellele järgnes suure lahingu pikk kirjeldus, mis ei olnud ju paha, aga oli hoopis teine ooper ja mille sarnast on läbi aegade korduvalt kirjandusse jõudnud. Ajas haigutama ja kaaluma teist kolme. Ent siiski - taas meenus Hrad Spein (Martinil pole sellele midagi samas kaalukategoorias vastu panna). Kokkuvõttes leppisin endaga nelja peale kokku.
Teksti loeti eesti keeles

Sarja kõige nõrgem raamat, tegevus ei liigu praktiliselt üldse edasi, naljad tundusid olevat naljade pärast ja midagi ilusat/vägevat/eepilist ka sisse ei mahtunud.
Teksti loeti eesti keeles

Pole suurem asi arvutimängude mängija, sestap ei mõista selleteemalist kriitikat. Raamat oli kirjutatud lääne turule ja mina kui läänlane võtsin selle lääne turul ebastandartse teosena rõõmuga vastu. Sarnaseim teos on ehk tõesti Ashinari kroonikad, aga Belials (siis veel) kirjutada ei osanud, jalutas loost kiiresti läbi. Pehhov aga suutis kirjeldada, nalja visata ja teha kummardusi teistele autoritele - elik teha just seda, mida heast loost ootan.
Teksti loeti eesti keeles

Sparhawk on oma kivikese kätte saanud - ja nüüd läheb asi tõsiseks. Kivi nimega Bhelliom enese kätte saamine on nimelt ka tema vastaste sihtmärgiks ja selle nimel ei kohku nad tagasi mitte millegi eest. Mis aga raamatu omataoliste seas tõeliselt eriliseks muudab, on raamatu keskel olev keeruka sisepoliitika ajamine ja arhiprelaadi valimine. Kui see tehtud, siis on raamat praktiliselt läbi ka ja pahluaste nahutamine tundub seal juba täiesti kõrvalisena.
Teksti loeti inglise keeles

Võrreldes esimese osaga on siin tuurid alla keeratud -sellest siis ka neli. Okei, Eddings kirjutab väga hästi, aga lugeda terve raamatu vältel sellest, kuidas mööda vihmaseid ja süngeid tasandikke ühteainsat kivi taga aetakse, läheb siiski veidike tüütuks. Selle osa pisiseiklused on vähemtähenduslikud ja teiste osadega nõrgemini seotud - ja vaid Eddingsi suurepärane jutustamisoskus muudab selle tegelikult tüütu sisu loetavaks.
Teksti loeti inglise keeles

Tegemist on tõeliselt hea raamatuga, kus ulme on teisejärguline - maagia on vaid veidike vürtsi loole, kus sündmused hoopis muude põhimõtete järgi toimuvad. Hargla on selle looga saanud lahti oma vahepealsest kammitsetud olekust ja jõudnud uuele headuse tasemele. Loos on palju erinevaid ja häid ideesid, mis kokku segatud seni IMHO autori parimaks looks. Kui võrrelda seda romaani teiste teostega, mida pean Indreku tippsaavutusteks, ehk siis "Pan Grpowski jõulude" ja "Uskmatuse hinnaga", siis on see tekst palju lihvitum. Teises osas on küll paar konarust, osad vahelduvad minu maitse jaoks liialt kiiresti ja tekst jätab liialt hüpleva mulje, ent algus ja lõpp on sellestki puudusest vabad. Sisu kohta nii palju, et maailm on siin võõras, aga samas on romaanis palju lõbusaid momente, mille tähendust võiks mõista ainult meie maailmale mõeldes. Nii näiteks on teise osa õiglaste liikumine peaaegu äravahetamiseni sarnane maffia tekkelooga. Nimedki jutustavad päris palju: põhjas skandinaaviapärased, lõuna pool tundusid romaani elementidega olevat, esimese osa peategelane oli Blagomir... Kõik see andis loole hoogu juurde enam, kui katsetused Sindbadi retkede vallas muinasjuttu, maailma legende, hilisaegade kirjandust, araabia õhustikku ja ajalugu kokku sulatada. Kes raamatu kaanelt sisututvustust loeb, arvestagu sellega, et see on alles algus. Tegelik raamat algab alles seal, kus raamatu kirjeldus lõpeb. Kiidusõnad Harglale - tema uus romaan tõukas "Matagoonia" minu isikliku lemmiku kohalt eestlaste kirjutatud ulmeraamatute seas. Mortis on surnud, elagu Hargla.
Teksti loeti eesti keeles

Selle jutu võis juba ilma igasuguse kõhkluseta "Algernonile" saata. Kallis Kristin - sa oskad päris hästi kirjutada - ehk ei olegi selle lõpuga nii palju vaeva näha vaja. See kirjeldamise pool on Sul ju fantastiline. Praegusel kujul on aga see lõpp väga higine ja pingutatud.
Teksti loeti eesti keeles

Lõpust ei saanud mitte vähimalgi määral aru. Algus oli aga piisavalt lustakas, et seda teksti isegi nautida võiks. Kokku siis kaks.
Teksti loeti eesti keeles

Üleüldiselt tundus see raamat olevat palju ladusam ja mõnusam, kui oli seda Stone of Tears. Paraku kippus selle ladususe juures puudu jääma sellisest "ideelisest poolest". Naljategemine naljategemise pärast ja seiklemine seikluste pärast võivad mõlemad ju olla head lugeda, kuid mind ennast nad ei kütkesta kahjuks kuigivõrd. No hüva, see "ideeline pool" ideeliseks pooleks, aga teine asi, mid häirima kippus, oli lõpp. Erinevad tegevusliinid läksid minu jaoks liialt umbe ja omandasid sellise keskmise hollivuudiliku märuli kirjanduslikud mõõtmed. Kakeldakse, tormatakse, äsatakse mõõga ja maagiaga ja raske on aru saada, kes või miks või mismoodi nüüd see kõik TÄPSELT oli. elukad nimega miswrithid ja nende relvad yabreed ja hõbesülfid segunesid kõik üheks pudruks, kus kaotasid oma näo. Idee on muidu selline, et maailmas, kus Richard elab, käib ringi üks paha, kel on Freddy Krügeriga sarnased omadused. Erinevalt vanast heast Freddyst ei ole ta aga mitte tapahimuline maniakk, vaid hoopis sihikindel ja salakaval maailmavallutaja. Richard peab siis talle algul oma kodumaal ja pärast Vanas Maailmas, kust see freddylik imperaator pärit on, vastu astuma. Asja käigus jääb talle ette üks imperaatori kasutuses olev liik, mis pärastpoole on täielikult välja surnud liik. Elagu keskkonna ja looduse kaitse fantasyraamatutes!
Teksti loeti inglise keeles

Kaunis igav ja mõttetu lugu, aga ühte ka panema ei hakka. Selle teose lugemine on aja raiskamine, aga mitte kuritarvitamine.
Teksti loeti eesti keeles

Jyrka!!! Kui sa tõesti mõtlesid seda, mida sa eesti keeles ilmumise kohta ütlesid, siis avaldan sulle austust. Tegemist on tõeliselt laheda lugemisvaraga, mis sundis suvi otsa ringi käima, kõht naerust kõveras. Pole kohanud veel teist sellist Strugatskite raamatut, kus tegelaskujud oleks nõnda värvikad ja samas elavad. Lugedes kippusin mitmes kohas kõhklema, mõeldes tõlgetele. See on tõepoolest täis pärleid, mis eriti hästi tunduvad kõlavat just vene keeles. Kes iganes soovib Strugatskite loomingut lähemalt tundma õppida, peab lugema ka seda raamatut.
Teksti loeti vene keeles

Rõhuvalt ilmetu ja igav, mõttetult allegooritsev... Enamust selle raamatu sisust näeb naasama all tänaval ka. Destruktiivne kriitika kriitika enese pärast. Hulk lakkumist(mida ei tee ise ega mõista ka teiste juures)ja null tegevust. Üks ebameeldivamaid raamatuid, mida lugenud olen.
Teksti loeti eesti keeles

Olin arvanud, et peale Gulagi Arhipelaagi lugemist ei suuda mind üllatada mitte üheski maailma raamatus leiduv sadism, vägivald ja jõhkrus. Eksisin rängasti. Goodkindi lugedes poetasin raamatu poole lehekülje pealt käest ja suutsin end vaid suure sundimisega jätkama panna. Selle eest kindel viis! Pole lihtsalt teisi selliseid raamatuid, mis suudaks nii veenvalt teha selgeks, et pahad on ikka tõesti pahad ja et neid on vaja mättasse lüüa. Terry Goodkind on suutnud seda vägagi edukalt ära põhjendada. Raamat on palju hajusam, kui esimene tellis. Kahlan ja Richard seiklevad maailma täiesti erinevates otstes. Alguses ei liigu tegevus eriti, ta kipub venima. Sealt oleks andnud oma sada head lehekülge koomale tõmmata küll. Aga pärastpoole tuleb Goodkindi spetsiaalteema ehk siis sadomasostssenid, teos muutub mõnes mõttes (küll kahtlases mõttes) klassikaks, ja see päästab hinde. Raamatu tekitatud tunne oli lihtsalt liiga võimas, et saaksin alla viie panna. Lõpp on aga taas esimese raamatu kerge ja humoorikas partner. Paar tuttavat muuseas lugesid Goodkindi minuga samal ajal ja leidsid, et tema maagia kirjeldused ja omadused on seni kohatud teoste kohta parimad. Ei ole selles ise küll nii kindel, aga kuna nemad ei ole BAASi arvustajad, siis leidsin, et peaksin selle ära märkima.
Teksti loeti inglise keeles

Tundus olevat hale Tolkieni kloon - Sõrmuste isandale mõeldes oskasin kuni raamatu viimase kolmandikuni täpselt ennustada, mida tegelased teevad või ütlevad. See mulle aga ei meeldinud. Mis huvi on asja lugeda, kui midagi uut pole raamatust leida? Lõpp muutus aga tugevamaks, eriti lahingustseenid ja linna piiramine. Taplusest oskab see autor tõepoolest hästi kirjutada, igasugused võitluste kohad raamatu esimeses kahes kolmandikuski teevad teose päris loetavaks - aga kahjuks on seal raamatus palju muud ka.
Teksti loeti inglise keeles

Peab tunnistama, et autor on palju lugenud. Eriti palju veel igasuguseid teoseid, kus kirjeldatakse sadismi ja piinamisi. Need stseenid olid tal tõepoolest IMHO parimad, mis ükskõik millises ulme alaliigis ükskõik mis ajal ükskõik kelle poolt kirja on pandud. Aeg-ajalt on Goodkindi lugedes lausa selline tunne, et nii haiglase fantaasiaga tüüp ei saa olla terve mõistusega. See, mis sadismi kõrval on, enam nii ainulaadne ei ole. Kohati on väga head huumorit, põnevust jagub samuti. Igati loetav. Sisust: Maailm on maagia abil jagatud kolmeks. Ühes osas elab nooruke Richard. Ühel päeval kohtab ta kurja võluri Darken Rahli eest kaitset otsivat neidu - kes pole aga mitte tavaline neiu. Richard, neiu kahlan ja kaks Richardi sõpra, Zedd ning Chase, asuvad päästma maailma.
Teksti loeti inglise keeles

Kindlasti väga professionaalselt kirjutatud teos inimeselt, kes ajalugu tunneb. Seetõttu on ka ta vahva ajarännuraamat igati hariv lugemismaterjal, mis teeb kaunis täpselt selgeks, kuidas, miks ja millises õhustikus tekkis U.S.A, mis oleks selle riigi tekkimise ära hoidnud, mis tagajärjed oleks olnud sellistel ja teistsugustel sündmustel...

Ajarännu osa tavapärasus ja vähene uudsus mattub siin populaarteadusliku käsitlemisele sarnaneva ajaloo alla, selgelt on tunda, kumb osa teosest autorile endale hingelähedasem on.

Teksti loeti inglise keeles

Algus ei tundunudki kõige hullem, oli võetud hulk klisheesid ja need tempokaks teoseks kokku miksitud. Lugedes oli iga hetk tuttavlik tunne, et näed, nüüd võtab siit ja nüüd sealt. Paraku - mida edasi raamat läks, seda hullemaks läks. Laenatud teemad kippusid venima, teos kaotas oma hoogsuse, ja ajas lõpuks lausa ahastuse äärele. Ei suutnud minu vaene pea mõista, milleks seda mitut maailma vaja oli. Erinevatest maailmadest, maailmade vahel rändamisest - köigest sellest on ka enne Belialsi kirjutatud, seda on tehtud ÄÄRMISELT palju, ja äärmiselt palju paremini. Kui algus veel tänu kiirele laenude vaheldumisele mingi oma näo sai, siis lõpp oli vaid võõraste eeskujude matkimine - vähemalt selline mulje asjast jäi.
Teksti loeti eesti keeles

Tegemist on suhteliselt talutava raamatuga, kus seekord ei olnud küll nii palju huumorit, kui eelnevates osades, aga see-eest veidi rohkem inimlikku lähenemist. Seekord ei tundunudki raamat nii vastikult - või naljakalt - üheülbaline. Ja veel üks asi, mis meeldis, oli lõpp. Siin ei olnudki suurt ja au ning kuulsust toovat kangelastegu. Hea vägitegu ning pinev probleemile lahenduse leidmine küll olid, aga seda, et Harry asja taga, võisid teada vaid neli isikut. Otse loomulikult ei ole viis puhas, vaid miinusega, aga siiski - piisavalt hea raamat, et aega maha võtta ja end lugema unustada.
Teksti loeti eesti keeles

Lastekirjandus või mitte, aga see konkreetne ood Harry Potteri vahvusele ja muudele õilsatele omadustele ei meeldinud. Ja olen täiesti kindel ka selles, et see ei oleks meeldinud isegi mitte siis, kui ma oleks olnud noorem. Tegelased olid loo nautimise jaoks liiga üheplaanilised ja lamedad - nende käitumist prognoosida oli enamasti lihtsam, kui homset ilma ennustada. Otse loomulikult ei ole ta mitte kõige hullem kraam, mida lugeda, paaril korral suutis Rowling siiski üllatada, ja selle eest tuleb olla vaid tänulik. Lisaks pean tunnistama, et olles lugenud teksti nii inglise kui ka eesti keeles, leidsin, et need, kes vaid eestikeelsega lepivad, kannatavad rängalt. Ingliskeelne Rowling on kohe märkimisväärselt parem!
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Kohe alguse tasuks &aumlra m&aumlrkida, et John Varley sari "Eight Worlds" ei ole v&aumlhemasti autori enda poolt sarjaks kavandatud. Autor lihtsalt kasutas juba valmis tausta eri romaanide s&uumlndmuste jaoks, muutes isegi seda raamatust raamatusse. Nii et neile, kes "Eight Worldsi" raamatuid kui sarja lugeda tahavad, v&aumlike hoiatus

Tegemist on &uumlhe minu lemmikuga ulmevallas. Teosel puudub kindel tegevusliin, tegelane lihtsalt elab oma elu, satub omavahel kaudselt seotud seiklustesse, ja kuna ta ametiks on ajakirjanik, siis on ta ka pidevalt seal, kus toimuvad OLULISIMAD s&uumlndmused.

S&uumlndmused toimuvad inimkonna poolt olude sunnil (planeedil Maa looduskaitsega aktiivselt tegelema hakanud tulnukad, kelle lahendus k&oigile keskkonnakaitselistele probleemidele oli lihtne, geniaalne ja veidi ka traagiline) Kuul, kus inimeste elu korraldab superkompuuter. Paraku ei suuda keegi enam ette kujutada, KUIDAS see masin t&ouml&oumltab, ja mida konkreetselt teha rikete v&aumlltimiseks.

Teos k&oumlidab esiteks juba oma peategelasega. Hildy, nii on selle ajakirjaniku nimi (tema algset sugu m&aumlletab vist vaid veel tema ema, kui temagi) on fantastiline suuvooder, killuviskaja, iroonitseja, s&uumlmpaatselt hoolimatu ja literaat. Mitmes sarnase arendusega ja samuti minavormis raamatus esinevad peategelased on paraku vaid Hildy kahvatud varjud. Autor pilkab Hildy suu l&aumlbi k&otildeike ja k&otildeiki. Ja isegi raamatus "positiivse hinnangu saanud tulevikukontseptsioonid ei p&auml&aumlse kriitikast...

Teine raamatu suurematest voorustest oleks ideede &uumllik&uumlllus. Tegemist on "The Tortureri" sarja k&otilderval k&otildeige tugevama maailmaehitamisega, kus l&aumlbisegi koos fantastiline nanotehnoloogia, arvutite arengu, geneetika ja kogu &uumlej&auml&aumlnud teaduse arengu prognoos ja suht detailne kujutamine. Tegemist on ilmselt k&otildeige tugevama teaduslik-tehnilise ulme esindajaga, mis mu lugemislauale on sattunud. Ja kogu sellest "rauapeost" hoolimata on tugev ka sotsiaalne plaan, teatri, kunsti ja muu kultuuri arengu kujutamine.

Kolmas teose tugev k&uumllg on huumor. Teos on t&aumlis nalju, millest iga&uumlks kui lihvitud briljant, meeldej&auml&aumlv, vapustav ja vahel ka m&otildetlemapanev. Parem on mitte kokku lugeda neid naerukrampide hoogusid, mis mind seda raamatut lugedes tabasid...

Neljandaks - &uumlllatused. Lugesin seda raamatut neli aastat j&aumlrjest - ja siis veel kord sama kaua. P&otildehjuseks olid pikad pausid, mida ma lugemisse tegin. &Uumlllatus &uumlllatuse otsa - sellest tekkis selline tappev segu, mis mul lugemist j&aumltkata ei v&otildeimaldanud. Pidin lihtsalt vahepeal pausi tegema ja raamatust hinge t&otildembama.

Muide, raamat ise on selline, mis ulmekauget inimest ka ulmest eemaldada v&otildeib. Seda lugedes ei suutnud ma enda elamusi ainult enesele hoida ja jagasin muljeid ka &uumlhe s&otildebrannaga. Kahjuks ei saanud ta osa raamatust kui tervikust, ainult kohtadest, mis mulle eriti meeldisid. Huumor teda k&oumlitis, aga ideed j&aumlid talle h&aumlguseks. Sealt p&aumlrineb ka k&otildeige kriitilisem ulme m&auml&aumlratlus, mida ma kuulnud olen - "Dinosaurused Kuu peal ringi trallitamas, no kas pole see jama, mida sa loed."

Teksti loeti inglise keeles