Tähtpäeva puhul arvustan just sellist raamatut, mis sisaldab tekste, mille olemasolust autor(id) meeleldi ei rääkinud...
«Purpurpunaste pilvede maa» on kõige tüüpilisem kangelaslik-romantiline teaduslik fantastika. Täiesti tavaline romaan, mille muudab loetavaks vaid vendade Strugatskite kirjanduslik anne – nad on suutnud sedavõrd umbsesse sisusse niivõrd palju panna ning tulemuse sedavõrd võluvalt vormistada, et romaani ilmumine muutis suures osas mõtetuks kogu muu sedalaadi toodangu. Epohhi lõpp!
«Teekond Amaltheiale» on selline üsna mõtetu lühiromaan tegelikult... jah, Tulevikusarja huvides ilmselt vajalik tekst, kuid ei midagi erilist... autoritele vast siiski oluline, et said iseendi silmis ehk kinnitust, et esikromaani õnnestumine polnud juhus. Ajastule ja (nõukogude) ulme arengule siiski üsna olematu teos!
«Praktikandid» on üleminekuromaan, kus autorid püüavad teaduslike probleemide asemel pakkuda sotsiaalseid ning nende võimalikke lahendusi. Levinud väljend on, et antud romaan tähistab vendade Strugatskite pöördumist sotsiaalse ulme suunas... noh, sotsiaalne oli ju tegelikult autorite esikromaangi... tõsi antud romaanis on seda sotsiaal-poliitilist seletamist tõesti hulgim. Minu arvates on «Praktikandid» vendade Strugatskite kõige nõrgem romaan üldse, kuid isegi sellisena üsna loetav...
Käesolev raamat on siis sarja «Mirõ bratjev Strugatskihh» kronoloogiline avaköide, mis hõlmab aastad 1991-2011 autorite Tulevikusarjast. 1991. aastal toimus «Hiuse» lend Veenusele, 2001. aastal oli nälg Amaltheial ning 2011. aastal toimus erireis nr. 17 praktikant Juri Borodiniga pardal. Kõik aastad on antud Sergei Peresljogini koostatud ja Boriss Strugatski poolt heaks kiidetud kronoloogia põhjal.
Kuigi kõik kogumikus olevad tekstid on minu käest kolmed saanud, soovitaks ma neid siiski lugeda, sest ka kõige igerikum vendade Strugatskite tekst ületab mäekõrguselt enamikku ulmet. Kogumikule tervikuna antud hinne aga märgistab teatavat hindamise raskust, sest kuidagi peab ju vahet tegema vendade Strugatskite tavalistel teostel ning geniaalsetel teostel. Siinvaadeldav raamat sisaldab siiski üsna tavalisi tekste ning tõenäoliselt on see ka raamat mida ma kõige harvemini üle loen...