Kasutajainfo

Arkadi Strugatski

28.08.1925-12.10.1991

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Arkadi Strugatski · Boriss Strugatski ·

Grad obretšonnõi

(romaan aastast 1989)

ajakirjapublikatsioon: «Neva» 1988; nr 9 – nr 10 (1. raamat) & 1989; nr 2 – nr 3 (2. raamat)
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Hääbuv linn»
Tartu «Fantaasia» 2012 (Sündmuste horisont, nr 31)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
13
3
1
0
0
Keskmine hinne
4.706
Arvustused (17)

Osa romaanist (vist ainuke teos, mida autorid ise "romaaniks" tituleerisid) ilmus pealakirja "Ekspeditsioon Põhjakaarde" all ajakirjas "Vikerkaar". "Linn" on minu arvates Vendade raskeim teos. Hobuseannuses hästiserveeritud psühholoogiat ja filosoofiat. Raamat on väga, väga mitmetahuline. Paar lehekülge Leningradi blokaadist kaaluvad ülesse 3 tonni horrori-raamatuid. Romaanis on ka parim Stalini psühholoogiline portree, mida ma üldse (nii ulme, ajaloo kui ka pseudoajaloo raamatutes) kohanud olen. Soovitaksin seda lugada igal ajaloo ja alternatiivajaloo huvilisel. Aga ulme? Ka ulmet on romaanis piisavalt. Head lugemist!
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Enda jaoks oli huvitav märgata, kuidas mu suhtumine Vendade tekstidesse muutunud on. Et paarikümne aasta eest esimest tutvust tehes (ahistavad asjad, tigu, piknik jms) tekitas imetlust nende oskus igapäevasele nürile tegelikkusele lisada kummastavat fantaasiat. Nüüd ja rohkem lugenuna tundusid argistena just fantastilised mõttekäigud, seda enam aga mõjus Vendade oskus nõuk. olusid analüüsida ja inimhinge sügavustes tuhnida.
Romaanis on kirjeldatud kummalist maailma. Ühel pool tühjus, teisel pool sirge, lõpmatult kõrge sein. (Alles päris lõpuks taipab peategelane, et üle ääre alla kukkunud asjad kukuvad teiselt poolt jälle tagasi.) Nende kahe vahelisel platool umbes miljoni inimesega linn. Inimesed on erinevatest rahvustest ja erinevatest XX sajandi aastatest, aga räägivad nüüd endalegi arusaamatul moel kõik ühte keelt. Linn liigub tasapisi edasi, st ühes suunas ehitatakse, teisel pool prügimäed ja mahajäetud hooned. Osa elanikest arvab, et nad on vabatahtlikult liitunud mingi Eksperimendiga, teised on kindlad, et nad Maal surid ja on nüüd Puhastustules või mida iganes nende religioon ette näeb. Detailidest veel niipalju, et kell 8 süüdatakse päike või miski päikesesarnane ning kell 24 kustutatakse ära. Regulaarselt juhtub arusaamatuid totrusi. Näiteks tekib linna suur hulk paaviane, kes oma ahvikommetega suurt segadust tekitavad. Linnavalitsuse nõukogulikult geniaalne lahendus sellele on välja anda käskkiri, milles elanikke kohustatakse oma (!) koduloomi ümber registreerima ja kaelarihmaga varustama. Vähemalt esialgu loositakse elanike vahel ametid regulaarselt välja: olid mõnda aega kojamees, siis määratakse jalatsivabriku direktoriks või linnapea nõunikuks kutsehariduse alal... Peategelaseks Andrei, eelmises elus kommunistlik noor ja astronoomiaaspirant. Algul prügivedaja, siis kohtu-uurija, siis ajalehe peatoimetaja - tüüpiline komnoore karjäär... Ajud ikka väga ära pestud, aga algul on ta vähemalt südamlik. Tähtsuse tõustes läheb ikka juhmimaks ja upsakamaks, kuigi vene hingele iseloomulikult jääb kohati etteaimamatuks. Siis unustatakse päike mõnel päeval süüdata ja tekkinud segaduses võtab võimu enda kätte endine allohvitser, kes kuulutab end presidendiks. Ametite loosimine kaotatakse ära, Andreist saab prsidendi nõunik teaduse alal, väga tähtis isik. Nojah, ega sisukokkuvõtte arendamine eriti palju ei ütle küll...
Selline tunne, et ulmes ei olegi keegi peale Vendade nii põhjalikult inimese hinge vaadanud. Mis on tüüpiliselt vene kirjanduse omadus. Läänes kipub asi olema ratsionalistlikum ja seega ka pealiskaudsem. Peategelane tekitab tõelist tülgastust, ja ometi on lugeda huvitav. (Mitte küll liiga palju korraga.) Päris kindlasti ei ole see ühe õhtuga neelatav seiklusjutt. Järelsõnas öeldakse: võib leida palju häid vastuseid küsimusele: milleks inimesele Jumal? Antud juhul on aga üritatud minna küsimuse kallale: milleks Jumalale inimene? Mitte just kõige igapäevasem teema...
Teksti loeti vene keeles

2.02.2013: Ilmselgelt on selle romaani tervikuna ilmumine Eesti 2012. aasta ulmesündmus nr. 1.

Huvitav, et eelkirjutajad on küll tähelepanu pööranud Andrei ajupestusele, aga mitte tema muudele omadustele. Aga see mees on ju igas mõttes narts! Käpardlik, juhm, vähegi pingelistes olukordades satub alati hüsteeriasse või käitub muidu täiesti ebaadekvaatselt. Üks näide: kui tuli uurida linna mööda ringi liikuva Hoone juhtumit, siis esimese asjana oleks tulnud üles rivistada ja üle kuulata patrullimiilitsad ning kõik muud kogu aeg linna mööda ringi kondavad jätised. Talle ei tule see aga üldse pähe ja siis poetab üks miilits talle juhuslikult, et ah see, seda ma olen muidugi näinud, nii siin kui seal... Tegelikkuses ilmutasid ajupestud fanaatikud aeg-ajalt ka tõelist, suurt ja aukartustäratavat mehisust, vaprust ja ennastsalgavust (ega muidu poleks nad ju kuskil võitnud ka). Andrei puhul puudub see täiesti - tema on lihtsalt vähevõimekas, nõrk ja lodev inimene. Inimene, kes tahaks nii kangesti olla kedagi muud, et kardab väga endas nähagi seda nõrkust ja lodevust. Noh, eks talle siis näidatakse...

Selle teose suurus seisnebki muuhulgas selles, et ei kujutata, kuidas nõrgast ja laostunud inimesest asja saab. Ega sedagi, kuidas tugev ja kindlameelne inimene nõrkeb ja laostub. Vaid hoopis seda, kuidas nõrk ja laostunud inimene olekuid vahetab. Satub ajupestusest ideoloogilisse vaakumi, aga jääb ikkagi jobuks. Eks nii need asjad tegelikult tihtipeale käigi...

Kusjuures paradoksaalsel kombel tundub, et jobu jaoks võiski kõige õigem koht olla tolle kontori juhatamine. Oma inimesi ta ju hoidis ja tundub, et oli igapäevastes olukordades kaunis hea ülemus. Paraku jättis ta nats Geigerile, kes ise oli oma eemaletõukavast olemusest hoolimata võimekas, liiga hea mulje ja saadetigi vastutusrikkale ekspeditsioonile, kus temasuguse koht teps mitte ei olnud. Geiger pidas teda omasuguseks, aga eksis rängalt - isegi korraliku natsi mõõtu ei andnud Andrei välja.

Või äkki ikkagi on see kui mitte just laostunud, siis vähemalt igapäevalõbudesse uppunud inimese eneseleidmise ja -teostuse lugu? Ainult et see inimene pole teps mitte Andrei, vaid Izja? Ja Andrei, kes temaga igal pool kaasa tolkneb, peab talle lihtsalt näitama, milline olla ei tohi ning pakkuma talle oma argusega alati võimalust vaprust ilmutada? Ning Andrei hüsteeriahood tähendavad hoopis seda, et teda programmeeritakse tegema midagi järjekordselt ogarat, mida ta muidu ei teeks, aga mida on vaja, et Izjad edasi tõugata...?

*

Maailmast. Mõtisklesin natuke selle üle, et kuidas ikka varem ei taibatud, et mis alla kukub, see pähe sajab, aga vist ikkagi võib nii olla küll. Suuri masinaid oli vähe, ekskavaatoreid üldse kaks tükki terve linna peale. Igasugu sodikuhjad, paks ja vedel hajuvad kukkudes laiali, kui Sein on näiteks 15 km kõrgune. Ja inimesi pandi tähele, aga ei osatud veel Järsakuga seostada.

Mulle muide tõi teoses kujutatud maailm silme ette tinasõdurid kapiserval. Maaribal Seina ja Järsaku vahel, mida valgustab sisse- ja väljalülitatav "päike", on kahtlaselt palju ühist kõigi poiste tubaste mängumaailmadega.

* * *

Tõlkest. Oli üks korralik tõlkeviga: maletermin правляю oli tõlgitud "parandan", mitte "kohendan", nagu oleks ainuõige. Nii tõlkijale kui toimetajale Eva Lutsule valmistavad aga raskusi võõrsõnad ja nende transkriptsioon: kui ühes lauses esinevad tulirelvamargid "zauer" ja "browning", siis on selge, et inimesed ei tea, millest nad räägivad. Eestikeelses tekstis peaks olema "Sauer" ja meil juba aastakümneid juurdunud "brauning". Täpselt sama käib seersant Fogeli kohta, kelle nimi pidi teoses sisalduvate vihjete järgi sakslastele ilmselgelt olema Vogel. 3. sajandil peale Kristust tegutsenud Pärsia prohveti Mani eluaastad olid millegipärast tagurpidi, kuigi nende järel seisis "AD". Aga üldiselt on mulje väga hea ja sujuv. Mõni üksik viga nii raske ja mahuka teose puhul pole eriline õnnetus.

Õhkujääva lõpuga küsimust markeeritakse eesti keeles ikkagi "...?", mitte "?...". Kui seda kirjastuse "Fantaasia" isemõtlejate poolt arusaamatutel põhjustel juurutatavat jaburat kommet mitte arvestada, oli trükivigu vaid üksikuid.

Raamat on kahjuks (seekord siis kohaliku pisipunase Baari-Sirje katsetusena - ajaloo iroonia...?) järjekordne näide ülalnimetatud kirjastajale iseloomulikult nirust kaanekujundusest.

Eraldi tuleb aga kiita kommentaare. Kuskohast Veiko need kokku ajas, ma ei kujuta ette, aga igatahes on ta ära teinud tohutu ja väärtusliku töö.

Teksti loeti eesti keeles

Selliste romaanide jaoks tuleks välja arendada omaette hindamisstandard, sest hindeskaala ülemine tipp ühest viieni jääb paraku liiga madalaks. Ja ei saa ju selle viie pärast hakata teiste romaanide hindeid alla tõmbama… Strugatskid on lihtsalt tihti tase omaette ning antud teos on selle suurepäraseks näiteks. Nägin mõni aeg tagasi vene ulmeveebis küsitlust, kus sooviti teada, millist Strugatskite teost kõigist parimaks peetakse. Esimesele kohale oli hääletatud just “Grad obretshonnõi”, mis mind ka seda raamatut otsima sundis, sest teada-tuntud suurte romaanide kõrval oli mul see mingil põhjusel seni kahe silma vahele jäänud. Hetkel, mil lugemiselamus antud romaanist veel värske ja teistest vendade suurteostest mitte nii, olen selle parimaksnimetamisega ka nõus. Rikas, põnev, haarav ja sügav romaan, mille neelamine paraku ereda lugemiselamuse kõrval ka sügava depreka kaasa tõi. Masendav, masendav on see raamat, mis ometi peaks inimesekskasvamise teel kohustusliku kirjanduse hulka kuuluma, kuigi…

“… Kõike siin ilmas mõistan ma nüüd. Kolmkümmend aastat liikusin selle mõistmise poole ja nüüd jõudsin ma kohale. Pole mind kellelegi vaja ja kedagi pole kellelegi vaja. Pole mingit vahet, kas ma olen olemas või mitte, kas ma võitlen või leban diivanil. Mitte midagi ei saa muuta, mitte midagi ei saa parandada. Võib vaid end sisse seada – paremini või halvemini. Kõik kulgeb omasoodu ja minust ei sõltu siin midagi. Siin see teie mõistmine on ja enam pole mul mõista midagi… Öelge mulle parem, mis ma selle mõistmisega peale hakkan?…”

Ja kui ka nii, siis… Jah, hirmus lugu ent lugema peab. Isegi, kui vaid mõistmiseks, vist. Isegi, kui selle mõistmisega polegi midagi peale hakata. Isegi siis. Ja ehk leiab keegi teine raamatust midagi muud. Kindlasti leiab.

Teksti loeti vene keeles

12. 01. 2013:

Pea kümme aastat pärast Vikerkaares ilmunud katkendi lugemist õnnestus mul lõpuks ka terve romaan läbi lugeda. Täitsa huvitav raamat, ehkki minu lemmikuks Strugatskite loomingus jääb ikkagi "Asustatud saar". "Hääbuva linna" puhul näib, et tegu pole niivõrd žanriulme kui sümbolismi, sürrealismi, absurdi või millegi muu taolisega.

Ajalugu teeb huvitavaid trikke. Nõukogude Liidu võimust Eestis on möödas vaid 21 aastat ja uduse lapsepõlvemälestusena mäletan Gorbatšovi valitsusaega minagi. Ometi on elu selle lühikese perioodiga nii tundmatuseni muutunud, et eelmisel sajandil eksisteerinud suuriigi elu teemalisi vihjeid sisaldav teos vajab hobuseannust joonealuseid märkusi. Meenub Vana-Egiptuse "Sinuhe jutustuse" eestikeelne tõlge, kus kommentaare kirjeldatu mõistmiseks oli kordades rohkem kui teksti ennast, ent see tekst pärineb tuhandete aastate tagusest Egiptusest, mitte paarikümne aasta eest peaaegu siitsamast. Tõlkija on siinjuures tublit tööd teinud, ehkki kohati ka üle soolanud-näiteks sõna "Wehrmacht" tähendust võiks piisavalt haritud lugeja, kes on selle raamatuni jõudnud, isegi teada. Siiski on joonealused märkused hädavajalikud nii meie põlvkonnale kui ka tulevastele põlvedele, kes seda raamatut loevad ja kelle jaoks mälestus Nõukogude Liidust paratamatult poolmüütilisse uttu mattub.

Teksti loeti eesti keeles

Sattusin selle romaani peale aastaid tagasi täiesti juhuslikult, yhe (ei mäletagi enam, millise) Tartu raamatukogu odavmyygis. Ei olnud neil nimelt lugejaid, kes sellist kirjandust lugenuks, ja nii otsustasidki tublid raamatukogutöötajad vabaneda yleliigsest risust. Mis inimesed need sellised on, tahaks kysida. Paraku tean vastustki: täitsa tavalised nõukogude/eesti inimesed, kõik kohad selliseid täis. Mis peaks ka vastama ylaltoodud tõlkesoovitusele - kui keegi seda tasutagi ei loe, kes kurat seda siis raha eest ostaks? Oleks endal rohkem raha, annaks oma kulu ja kirjadega välja kyll, ainult et tõlkida ma seda ei julgeks. Minu jaoks liiga hea raamat. Teisest kyljest, eks enamik intelligentseid inimesi on aeg-ajalt ikka suutelised mõne võõrkeele omandama. Mis on ka lahendus pidevale kaeblemisele.

Punkte paneks kyll yle viie, kui kuidagi saaks.

P.S. On selliseid raamatuid, mis jäävad kuidagi kustumatult seotuks muusikaga, mida nende lugemise ajal sai kuulatud. Ju seal on siis mingi kokkukõla. Ja seda juhtub ainult nende tekstidega, mis jätavad mingi jälje. See selleks, igatahes seostub "Grad obretshonnõi" mul jäädavalt Alisa plaadiga "Shestoi lesnitshii". Raamat mul juba on; kui kellelgi seda viimast leidub (soovitavalt failidena), paluks lahkesti teatada.

Teksti loeti vene keeles

Ju siis tõesti minu jaoks liiga hea. Näiteks "Inetud luiged" ja "Tigu nõlvakul", mida võiks pidada mingis mõttes samalaadseteks teosteks, mulle meeldisid. Aga seesinane ei meeldinud kohe teps mitte. Igast leheküljest pidin ennast jõuga läbi suruma. Võib-olla on minu mälestused nõukogude reaalsusest juba liialt tuhmunud (mingi "lääne" inimene vist ei saaks seda romaani üldse lugeda), võib-olla hindasin raamatut käsile võttes üle oma vene keele oskust. Igatahes, tehke mis tahate, rahuldavast rohkem panna ei suuda.
Teksti loeti vene keeles

See raamat oleks pidanud siis ilmuma, kui ta valmis sai (1972). Avaldati ta aga 1989 ja too hetk võis ta veel servapidi väga raju olla.

Praegust aga seda lugedes ei saa kätte enam seda õiget muljet. Kui oleks olemas selline elukutse nagu sovjetoloog-arheoloog, siis see raamat kujutaks endast omamoodi käsiraamatut sellele erialale.
Teksti loeti eesti keeles

Ühest küljest lihtne lugu komnoorest parteiladvikusse ja et ka nemad nutavad.Teiselt poolt arutlus, mis siis kui venelane, sakslane ja juut olnuks sõbrad.

Minu dilemma on, kas saab suurepäraseks ilukirjanduseks nimetatda teost, mis vajab sellisel määral ääremärkuseid. Aga kuna see on mu esimene arvustus BAAS’s, siis hindan pigem natuke üle kui alla.

Teksti loeti eesti keeles

Teose peategelane - ajupestud kommunistlik noor on sattunud 50ndate alguse Venemaalt keset veidrat maailma. Linna, mille ühel pool kõrgub kollane taevasse kaduv müür ja teisel põhjatu kuristik. Meelitatud on ta sellesse maailma kellegi salapärase ja nähtamatu mentori poolt, kui osaleja eksperimendist. Eksperimendi enda otstarve või tulemus on arusaamatu, peamine käsk paistab selles olevat, et keegi ei tohi linnas olla ühel ametil liiga kaua. Muus osas on eksperimendi alustele antud vabad käed.

Läbi erinevate ametite ja lõpuks Mentorite vastu suunatud revolutsiooni kanduv peategelane kaotab aegamööda ideaalid, mandub väikekodanlikuks riiginõunikuks ja asub viimaks meeleheitlikul retkele läbi mentorite hullumeelse maailma, et näha mis asub selle lõpus.

Üldiselt tekkis tunne, et vennad on siia raamatusse valanud sisse kogu endas tekkinud vastumeelsuse nõukogude liidu, tema valitsejate, juhmide organite ja ideeliste järgjate vastu. Seganud sinna otsa veel veidi müstikat ja ulmemlist maailma (et minusugsed paadunud ulmefännid ka selle mitmekihilise hapuvõitu vene ängi läbi hammustaksid) ning õige tippu vajutanud veel pisut oma filosoofiat seoses kultuuri, poliitika ning elu mõtte teemadel.

Maailm on maalitud raskepärane ja sünge ning meenutab enda hullumeelses psühedeelisuses kohati Zdzisław Beksiński haiglasi maale. Peategelane peab näiteks Staliniga maha malepartii ja kõne mahajäetud templis olevatele kivikujudele, elab üle tont-teab-kust tulnud ahvide rünnaku ja veel palju muud hullumeelset. Teose lõpp tekitab iseg kahtluse, et ega ei ole tegemist ühe põrgu ringiga? Seesama lõpp on ühtlasi raamatu üks suuremaid miinused, kuna jätab enamus küsimusi õhku ega seo sündmusi kokku vaid vaid jätab need sama lahtiseks kui nad olid alguses.

PS: Raamatu lemmikstseeniks võib kõhklemata aga nimetada hetke, mil peategelane, natsisaksamaa alamohvitser ja küüniline juut koos veel mitmesuguste värvikate tegelastega viina võtavad ja laulu jorutavad.

PPS: Tõlija Veiko Belials on lubanud sellest stseenist Estconiks terve ettekande teha, eks ootame ja vaatame!
Teksti loeti eesti keeles

Ma mõtlen, et teen lühidalt. Mul on Strugatskite loominguga selline ambivalentne suhe, mille võib vast kokku võtta fraasiga "ei kõneta". Ses mõttes on käesolev romaan meeldivaks erandiks, et pani ennast lugema küll ning isegi rippuma jääv lõpp ei häirinud. Jäin rahule.

Raamatut ei olnud võimalik selle valmimise järgselt kuidagimoodi trükki anda ja tänu sellele on ta kirjutatud palju lahtisema tekstiga kui muud (nõukogude ajal ilmunud) teosed, millest ta muidugi ainult võidab. Muidugi on naljakas lugeda, kuidas romaanis esinevad paljud välismaist päritolu tegelased tunnevad peensusteni vene kirjandusklassikat, slängi ja anekdoote (kas autorite šovinismi või lihtsalt ignorantsuse ilming), aga juba mõtlemine selle peale kuidas teose kõik tegelased suhtlevad teistega oma emakeeles ja ning mil moel see üldse võimalik võiks olla, ajab mul juhtme sassi.

Ulmelise settingu poolest meenutab "Hääbuv linn" ühest otsast Philip Jose Farmeri "Jõemaailma", teisest Frederik Pohli "Tunnelit maailma all" ja tore on. Mis puutub aga Andrei "nartslikkusse", siis ma ei tea, minu meelest on ta üpris loogiliselt käituv tegelane ja sellistest, kel napib teatud andeid või iseloomujooni, et tippu jõuda ja kes seda samas väga rängalt üle elavad, kirjutas meile juba Dostojevski, eks ole (nt. Ganja "Idioodis"). Ma ei leia ka, et Izja, kes on lihtsalt suur laps, Andreist kuidagi moraalselt rohkem arenenud oleks.

Teksti loeti eesti keeles

Tavaliselt ma ei ole nõus (paljude) eelretsenseerijatega ja minu kirjutused on tihti ajendatud vaidlemissoovist. Praegu pean deklareerima, et kõige eelöelduga olen nõus. Või vähemalt peaaegu kõigega.

Olen nõus hinnetega 5, 4 ja 3 sellele romaanile. Kõiki neid panen isegi.

Olen nõus, et:
„paar lehekülge Leningradi blokaadis kaaluvad ülesse 3 tonni horrori-raamatuid“;
• Strugatskite lugemise muutusega ajas – kunagine imetlus oskusest igapäevasele nürile tegelikkusele lisada kummastavat fantaasiat on asendunud imetlusega oskusest nõuk. olusid analüüsida ja inimhinge sügavustes tuhnida;
• küsimus, milleks Jumalale inimene (?) on oluline ja uudne;
• tegemist on silmapaistvalt hea tõlkega, kus raamatule annab olulise lisaväärtuse kommentaaride hulk ja kvaliteet;
• raamatu headuse üks olulisi külgi on selle emotsionaalne mõjuvus – masendust ja depressiooni tekitavana;
„tegu pole niivõrd žanriulme kui sümbolismi, sürrealismi, absurdi või millegi muu taolisega“;
• tegemist on raamatuga, millele (nõukogude) eesti lugejate hulgas suurt menu loota ei ole, aga mille ilmumine sellele vaatamata oodatud ja oluline on;
• "Inetuid luiki" ja "Tigu nõlvakul" võib pidada mingis mõttes samalaadseteks teosteks;
„See raamat oleks pidanud siis ilmuma, kui ta valmis sai (1972).“ Praegu seda lugedes ei saa enam kätte seda õiget muljet – see rohkem sovjetoloogidele-arheoloogidele sobiv;
„lihtne lugu - komnoorest parteiladvikusse ja et ka nemad nutavad“;
„Teose lõpp tekitab isegi kahtluse, et ega ei ole tegemist ühe põrgu ringiga? Seesama lõpp on ühtlasi raamatu üks suuremaid miinused, kuna jätab enamus küsimusi õhku ega seo sündmusi kokku vaid jätab need sama lahtiseks kui nad olid alguses.“;
„ei leia ka, et Izja, kes on lihtsalt suur laps, Andreist kuidagi moraalselt rohkem arenenud oleks“

Kommentaaride kommentaarid võiksid selle raamatu juurde sobida! Selle raamatu juurde tähendab siin konkreetset Eesti väljaannet Veiko Belialsi kommentaaridega. Need loovad pideva distantsi loetavaga. Minu, puhtemotsionaalse, nõuka tegelikkust ja vene kõnekeelt mäletava lugeja kõrval (ja sees) on mõtteliselt kogu aja keegi neid vajav – neid on koguni mitu – erinevad inimesed vajavad erinevaid selgitusi. Alatasa olen ma sunnitud isegi imestama – vaat mida see väljend tegelikult tähendab (!) ja kust ta pärit on (!). Eks seegi ole üks ulme kirjutamise võimalusi – luua kommentaaridega kujutlus neid vajavast (tuleviku) inimesest/ ühiskonnast. Olen siin-seal taolist võtet kohanud, kuid nii täiuslikku efekti kui Belialsil mitte iialgi. Minu vaimustunud kummardus vormimeisterliku looja ees! (Jorge Luis Borges - "Pierre Menard, Don Quijote autor")

Kahtlemata oli Vendade raamat omast ajast ees – see olek aga tähendab, et ollakse ajaline, kui ollakse ajast ees, siis aeg läheb ja mingil hetkel ollakse ajast maas. Minu jaoks on kätte jõudnud ajast maas olemine.

Eetika hindamine – kogu raamatut läbib mõte, et ei ole vahet erinevate maade sõjakurjategijatel – saksa, jaapani, … omad on hukka mõistetud kohtus, samal ajal kui vene, inglise, … omas suplesid aupaistes.
Nürmbergis otsustati, et sõjaõiguses tavapärane arusaam, kus ühe poole sõjaõiguse rikkumine avab teisele poolele õiguse proportsionaalseks rikkumiseks, sakslaste kohta ei kehti. N Liit ei olnud liitunud igasuguste konventsioonidega ja nende sõjavange koheldi teistmoodi kui näiteks inglasi, ameeriklasi, … Omamoodi huvitav oleks kujutada ette Nürmbergi protsessi, kus võetakse kuupäev kuupäeva järel lahti, kes kui palju sõjavange hukkas või mitut haiglat pommitas ja kui suur osa sellest võis olla proportsionaalne vastus teise poole eelmise päeva tegevusele.
Paradoksaalne, aga just see lähenemine, millega Nürmbergis võeti ära üks võimalikke olulisi kaitsetaktikaid, lõi tee praegusele arusaamale rahvusvaheliste suhete moraalist – ajakirjandus ja poliitikud said võimaluse pasundada selliste ja teistsuguste tegude suurest moraalivastasusest. Avalikkus jäi seda uskuma ja hakkas ka oma sõjameestele esitama sarnaseid nõudmisi.
See oma poolele sarnaste nõudmiste esitamine ei ole maailmas üldine. Tarvitseb vaid meenutada ameerika avalikkuse reageeringuid ameeriklaste sõjale (selle detailidele) Vietnamis, Iraanis, Afganistaanis ja võrrelda seda mõttes venelaste suhtumisega oma vägede tegevusse Afganistaanis või Tsetseenias…
Või ex-Jugo rahvaste suhet oma sõjakurjategijatesse (Carla Del Ponte „Proua prokurör“ – kindel lugemissoovitus!).

Ja kui ma nüüd küsin, kas näiteks Andrei valmisolek vastuhakku plaaniv sõdur rivi ees ootamatult ja kohtuta maha lasta on erilise lurjuslikkuse näitaja, siis – vist ei (!), ta käitus vastavalt tolle aja ennastmõistetavatele moraalinormidele. Aga kas piinamine ülekuulamisel? Kas piinamine ülekuulamisel oli tolle aja ennastmõistetavus? Ajaloost on justkui meelde jäänud, et selle jaoks oli vaja taotleda luba vastavalt asjaoludele – ja see oli nii XX sajandi keskel üsna erinevates maades sõltumata sõjas valitud poolest (kaasa arvatud Gestapo ja NKVD). See tähendab, et loata piinamine oli paha! Uurija initsiatiiv anda hetkeemotsiooni mõjul ülekuulatavale korralik keretäis oli (moraalselt ja seaduslikult) lubamatu – tegelased teavad seda, näiteks episood, kus pärast xxx-le peksa andmist klapitatakse seletusi, justkui oleks ülekuulatav ise rünnanud…
Hämmastav on tõdeda, et sarnane moraal on meie kaasaegses Eesti seadustikus ka sees. Situatsioon on kujutletud ajakirjanduse põhjal. Peetakse isik kinni, ta on üksi paljude võimu esindajatega ja saab peksa, turvakaamera lint läheb kaotsi ja kinnivõtjad muudkui tunnistavad vastastikku… Sõna sõna vastu situatsioon. Ei oleks seadusandjal raske nihutada tõendamiskohustust, nii et võimu esindajate vastastikuse tunnistamise võimalus kaotada. Aga seda ei ole tahetud teha. Tahe on määratud moraaliga – tahet on jätkunud ahistamise ja diskrimineerimise ja salajase pealtkuulamise jaoks, aga mitte piinamise jaoks!

Eksperiment on siin raamatus tähtis asi, mis kommenteerijal kommenteerimata jäänud. Siin on minu arvates kaks olulist tähendusseost.
1. Sotsialismi ülesehitamine oli nõuka retoorikas „inimkonna ajaloo suurim eksperiment“. Oli kaunis traditsioon, et kui mingi eksperimendiga oli seotud partei ja valitsus, siis kõik eksperimendid muudkui õnnestusid – tarvitseb vaid meenutada maisikasvatust, hargneva peaga nisu, uudismaa rajamist… Eksperimendi negatiivset tulemust ei tunnistatud. Sotsialismi ülesehitamise lõpplikku, täielikku, ja millist iganes võitu kinnitasid ja pühitsesid erinevad partei kongressid hämmastava järjekindlusega, no keda see partei siis veenis alatasa sama korrates? Iseennast? Tegelikkuses taastati orjanduslik kord ja osa nõukamaa majandusest tugines riiklikul orjapidamisel ka veel kaheksakümnendate alguses – maainimestel enamikus nõukogudemaast puudus vaba liikumise õigus (neil ei olnud passe) ja oli kohustus töötada – ainuke võimalus tööd teha oli sellel sunnismaisel vaid kohalikus riiklikus farmis (kolhoos või sovhoos). Raamatu teises osas „Uurija“ kirjeldatud Wang’i tahe keelduda austavast tööst viitab otseselt sellele orjanduse elemendile, nagu ka olukorra lahendus – tutvuse ja telefoniõiguse kaudu.
2. Teine kaunis eksperiment on klassikaline Zimbardo vanglaeksperiment (kes ei tea, vaata näiteks: http://et.wikipedia.org/wiki/Philip_Zimbardo ja http://www.vabamotleja.info/index.php/inimene/98-sadistist-kangelaseks-ja-vastupidi-stanford-i-vanglaeksperiment), mis toimus 1970-nendal aastal. Moskva ja Leningradi ärksamad inimesed hoidsid tollal end üsna hästi kursis maailma sotsioloogia ja psühholoogia arenguga, nii et pole mõtet kahelda, Vennad olid sellest kirjutamise ajal teadlikud. Omamoodi huvitav on Eksperimendist rääkivate lõikude hulgast eristada, mis võib viidata ühele või teisele Eksperimendile. Zimbardo puhul on oluline tõdemus, et eksperiment muutis toimumise ajal ka Zimbardot ennast – teadusliku juhendaja rollist läks ta üha enam vanglaülema rolli (milleks jumalale inimene?).

Kui ma eelnevalt kirjutasin sellest kuidas ma kõigiga nõus olen, siis ikka päris kõigi ja kõigega nõus ei ole.
1) Siin ja seal on juttu olnud Mentorite ja Eksperimendi vastu suunatud mässust (revolutsioonist, riigipöördest). Minu jaoks Eksperimenti või Mentoreid see mäss ei puudutanud (ei sisu ega vormi), asja (Eksperimendi) olemus tundus olevat selles, et vaadata kuidas (üksiku ja grupi tasandil) hakkama saadakse etteantud tingimustes – Linnapea vägivaldne asendamine Presidendiga just seda tähendaski, hakkamasaamist nendes tingimustes. Kõik vastavalt Eksperimendi reeglitele – nii nagu ma erinevatest vihjetest reegleid kokku loen.
2) Et justkui oleks Andrei läbi teinud tohutu moraalse arengu ja lõpp seega justkui optimismisisendav. Tema nn moraalne areng on rolliteooria illustratsioon (ka Zimbardo) – ta käitub kõikjal just täpselt nii nagu roll ette näeb, tarvitseb vaid võrrelda uurija ja toimetaja rollide täitmist – konformist, kes allub rollile. Rollikonflikti korral ei vali ta prioriteetset rolli, vaid üritab leida kompromissi. Mingil hetkel lihtsalt põgeneb(?) – äärmisel juhul meeltesegadusse (Espitsiooni juhina).
Lõpu loogikad: a) Andrei tulistab enda peegelpilti, ise ennast ära tundmata ja tabab ennast – inimene on üks, iga kord kui kedagi tapad – tapad ennast või midagi endas; b) see oli Andrei esimene tapmine (täiesti motiveerimatu) ja preemiaks selle eest tunnistati ta esimese ringi (leveli?) läbinuks; c) Andrei ärkab 1951 aastal, umbes samas ajas kust ta Eksperimenti läks – kogu jutustus oligi vaid kujutlus, meelepete; d) kui tapmine (tapmiskogemus) oli Eksperimendi eesmärk, miks ei võinud siis näiteks KGB/NKVD eksperimenteerida, a’la Zimbardo + psühhofarmakonid; e) ükskõik kas õues hüütav Izja Katzman oli läbiv tegelane Izja Katzman lapsepõlves või tema samanimeline poeg, võib arvata, et tema näol … oli tegemist Eksperimendis olulise tegelasega, võib olla et isegi (pea)organisaatoriga…
Veel – mulle meenusid „Hääbuvat Linna“ lugedes Pelevini teosed, eelkõige „Tsapajev ja Pustota“. Pelevinit lugedes ei ole kordagi olnud Vendade äratundmist ahaa-elamusena tulnud. Võib-olla sellest, et Linn ongi Vendadel väga eraldi olev raamat…

PS! Raamat oma esialgsel kujul on praegu ajast maas. Viie panin kommentaaride tõttu – mis omaette lugemismaterjalina tõid kujutlusse lugeja, kes vajab seletus sõnale "Wehrmacht"!

Teksti loeti eesti keeles

Imetore raamat. Takkajärele kirjutan 2013 pälvitud "Stalkerile" mõlema käega alla ning tõden, et oo! OO!
Eelnevatest arvustustest olulisi ja nõustutavaid lõike kopeerides saan enda oma alustuseks kokku selle:

* Ühest küljest lihtne lugu komnoorest parteiladvikusse ja et ka nemad nutavad. Teiselt poolt arutlus, mis siis kui venelane, sakslane ja juut olnuks sõbrad.
* Teose lõpp tekitab isegi kahtluse, et ega ei ole tegemist ühe põrgu ringiga?
* Mõtisklesin natuke selle üle, et kuidas ikka varem ei taibatud, et mis alla kukub, see pähe sajab, aga vist ikkagi võib nii olla küll.
* Mis puutub aga Andrei "nartslikkusse", siis ma ei tea, minu meelest on ta üpris loogiliselt käituv tegelane.
* Ma ei leia ka, et Izja, kes on lihtsalt suur laps, Andreist kuidagi moraalselt rohkem arenenud oleks.
* Eetika hindamine – kogu raamatut läbib mõte, et ei ole vahet erinevate maade sõjakurjategijatel – saksa, jaapani, … omad on hukka mõistetud kohtus, samal ajal kui vene, inglise, … omad suplesid aupaistes.
* Ja kui ma nüüd küsin, kas näiteks Andrei valmisolek vastuhakku plaaniv sõdur rivi ees ootamatult ja kohtuta maha lasta on erilise lurjuslikkuse näitaja, siis – vist ei (!), ta käitus vastavalt tolle aja ennastmõistetavatele moraalinormidele. Aga kas piinamine ülekuulamisel? Kas piinamine ülekuulamisel oli tolle aja ennastmõistetavus? Ajaloost on justkui meelde jäänud, et selle jaoks oli vaja taotleda luba vastavalt asjaoludele – ja see oli nii XX sajandi keskel üsna erinevates maades sõltumata sõjas valitud poolest (kaasa arvatud Gestapo ja NKVD). See tähendab, et loata piinamine oli paha!
* Tema nn moraalne areng on rolliteooria illustratsioon (ka Zimbardo) – ta käitub kõikjal just täpselt nii nagu roll ette näeb, tarvitseb vaid võrrelda uurija ja toimetaja rollide täitmist – konformist, kes allub rollile. Rollikonflikti korral ei vali ta prioriteetset rolli, vaid üritab leida kompromissi.

Millest mina aru ei saa on üleüldine seisukoht, et tegu on masendava ja depressiivse raamatuga.
Kustotsast?! Mu jaoks on tegu, vastupidi, väga helge ja vabastava looga: räägitakse ju sellest, kuidas inimesel kõige absurdsemates ja jubedamates oludeski õnnestub elu mõttetusest vähemalt midagi mõttekat ja innustavat endale välja nuputada.
Kuidas sõprus ja ustavus on olemas ka ülekuulamistel peksja hinges ning õigupoolest pole vist keegi lõplikult kadunud hing ning täielik saast - lootus, et kui natukenegi intelligentsi on, ärkab ta kunagi üles ja aitab vähemalt kedagi teist, kui mitte sind, jääb alati.
Lisaks see imearmas vene kirjanduslik stiil, kõik need "tingimatad" ja "millegipärastid", lause keskele torgatud "vabandaged", oh ma ei või!
No kuidas on mitte võimalik mitte võlutult ohata sellise lause peale:

"Hee! Hoo...!" reageeris Stas, üritades kogu oma olekuga näidata, et käis sõjas, oi kuidas käis, sõnadestki jääb puudu, et väljendada, kuidas ta sõjas käis."

Lugu, mis möönab, haarab ja püüab kirjeldadagi elu absurdsust, samas aga ei lõppe teadliku enesetapuga (vabandust, kui see oli spoiler kellelegi) ei kvalifitseeru mu silmis kohe üldse depressiivseks. See on õnnelik, optimismisisendav ja helge hoopis ju!
Lisaks räägitakse inimloomuse üldisusest: misiganes rahvusest sa oled, kui keelebarjäärid vahel ära võtta, saavad kõik läbi nagu inimesed ikka.
Nii ilus!
Nii rõõmus!
Verd lastakse, aga mitte rahvuspiire pidi.
Ah, kui ARMAS!

Raamat, mida lugedes on võimalik maailmaga ära leppida.

Aga minu lemmikkoht oli hoopis see, kus ajalehetoimetusse jõuab hr Zwirik ja esitab kirja, millega ta ajakirjanike juurde adjuutoriks määratakse. See koadjuutor-adjuutor ja püstoli krabamine... oh, maivõi! Puhas kuld!
Geniaalsus, mida annab ainult kadestada.
Teksti loeti eesti keeles

The Doomed City on sümbolistlik ulmelugu. Tegevus toimub Linnas, mis asub ilmselgelt kunstlikus keskkonnas - kitsukesel astangul, millest lääne suunas asub mõõtmatusse sinakasrohelisse sügavikku laskuv Tühjus ja ida pool lõputusse kõrgusesse tõusev kollane Sein. Lõunas on metsik ja soine maa, kus töötavad põllumehed ja põhja pool on varemetega kaetud jäätmaa. Kuskil üleval asuv valgusallikas süttib ja kustub igapäevaselt masinliku täpsusega.
 
Linna ja selle ümbruse kogukond, mis on umbes miljoni inimese suurune, pärineb meie maailmast. Samas tulevad nad 20. sajandi erinevatest ajahetkedest ja kohtadest - peategelane Andrei Voronin 50ndate lõpu Leningradist, kuid kaks teist olulisemat tegelast, juut Izya Katzman ja sakslane Fritz Heiger vastavalt 60ndatest ja 40ndatest. Mingil viisil räägivad nad kõik ühte keelt (nagu ka Jaapanist, Hiinast, USAst, Rootsist või Kreekast pärit tegelased).
 
Ma pean ütlema, et teinekord on ikka hea raamatuid üle lugeda. Selle teosega tutvusin näiteks esmakordselt peale seda, kui tõlge maakeeles ilmus (ja kohe Stalkeri auhinna võitis). Hea ja tugev tundus see ka siis, kuid esimese kolme, linnas toimuva osa kõrval jäi neljas, ekspeditsiooniosa siis suhteliselt segaseks. Uue ja värske pilguga vaadates tõusis aga teos minu jaoks hoobilt vendade Strugatskite paremiku tippu.
 
Sest tegelikult on Eksperiment, mis Linnaga toimub, sümbolina sootuks suurem kui lihtne Nõukogude Liidu või isegi laiema totalitaarühiskonna kriitika. Oma olemuselt saaks seda ehk enim võrrelda eksistentsialismi olemusliku absurdiga, näiteks nagu Albert Camus' parimas stiilis. Selle mõõtme annabki eelkõige ekspeditsiooni osa, mis asetab Linna süsteemide ja muutuste osa skaalale, kus Eksperiment on küll suletud (Sein ja Tühjus), aga samas ka lõputu.
 
Huvitav on muidugi ka see, et Strugatskid vaatavad seda mõtet kolme põhitegelase kaudu, kelleks on venelane, juut ja sakslane. Mingis mõttes moodustub sellest triumviraadist nagu sümbol kogu Ida-Euroopa viimase 300 aasta ajaloo kohta. On isegi natuke humoorikas, et sellest kolmikust on Izya Katzman (kohati filosoof, kohati küünik, kohati narr) selgelt kõige positiivsem tegelane ja selgrootu Andrei ise ehk kõige negatiivsem.
 
Kuid asjaolu, et Fritz Heigeri korra- ja progressisüsteem on üürike, on selge ka talle endale. Katzmani kõrgemad ideed on küll ilusad, kuid kõik vihjab sellele, et need on sama illusoorsed kui kristallpalee kõrbes. Andrei on neist lõpuks ainuke, kes mõistab, et ta pole muud kui Sisyphos. Ning käest libisenud kaljurahnule taas järele minnes, nagu kirjutab Camus oma raamatus "Sisyphose müüt", on ta lõpuks õnnelik.
 
See on meistriteos - mitte ulmekirjanduse, vaid kirjanduse üldiselt.
 
Hinnang: 10/10
Teksti loeti inglise keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: september 2021
august 2021
juuli 2021
juuni 2021
mai 2021
aprill 2021

Autorite sildid: