Kasutajainfo

Arkadi Strugatski

28.08.1925-12.10.1991

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Arkadi Strugatski · Boriss Strugatski ·

Malõš

(romaan aastast 1973)

ajakirjapublikatsioon: «Avrora» 1971; nr 8 – nr 11
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Kolmas tsivilisatsioon»
Eesti Raadio järjejutt

«Väikemees»
Tartu «Fantaasia» 2014 (Orpheuse Raamatukogu 2/2014)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
7
4
1
1
0
Keskmine hinne
4.308
Arvustused (13)

Taas kontakt võõra mõistusega. Täpsemini intellektiga, kes üldse kontakteeruda ei soovi. Väga huvitavaks teeb jutustuse puhvertsivilisatsiooni idee (pole kuskil mujal midagi, isegi ligilähedast, lugenud). Jutt on hea ja "nelja" sai peamiselt seepärast, et jääb "Saare", "Luikede", "Raske on olla jumal'a" ja "Pikniku" kõrval pisut kahvatuks.
Teksti loeti vene keeles

Katse luua kontakt võõra mõistusega. Tegemist on aga tsivilisatsiooniga, mis on nii võõras inimestele, et raske on isegi aru saada, kas see kontakti üldse soovibki või on täielikult endasse kapseldunud. Mingi huvi paistab siiski olevat, õnnestub kontakteeruda vähemalt vahendajaga. Idee on väga huvitav ja parem on ise lugeda.

Nagu teisteski Strugatskite raamatutes, on kokkupuutepunkte nii varasemate kui ka hilisemate teostega.

Teksti loeti vene keeles

Hea idee eest hea hinne, üldmulje aga sarnaneb Tundmatu Arvustaja omaga. Peategelasest nolki oli kujutatud küllaltki õnnestunult. Huvitav romaan veel selle poolest, et tegevustiku algusosa näiliselt tühjal planeedil on välja peetud hoopiski tondijutu stiilis.

12.12.2014: Ei, kirjatehnilise meisterlikkuse eest peab ikka 5 punkti panema. Kasvõi need pealkirjad... Ja noor Maia Glumova tegi natuke nukraks - läks tal ju hiljem nii halvasti. Ja üldse on see ikka hea lugu.

"Orpheuse Raamatukogu" kaanekujundused on viimasel ajal ka päris toredad. Kuigi Tom oli tegelikult oranzh...

Teksti loeti soome ja eesti keeles

Jumal ise teab mis aasta see v6is olla, kui see j2rjejutune ER`is k6lada v6is, kuid olen peaaegu n6us lahjat myrki v6tma, et kuulnud ma seda olen. Siis olen veel n2inud miskit venkude n2item2ngu sellel teemal. Ning lugenud. Ma ei oskagi "elda, kumb j2ttis sygavama mulje, kas raadiost etteloetet t6lge v6i siis originaal.

Igaljuhul on Vennaste lugemine elamus, kas siis suurem v6i v2hem. Olgu mis on, mis vennad on teinud on h2sti tehtud ja nii on. Toda usutunnistust olen ma n6us kuulutama ja nean 2ra k6ik, kes vastupidist v2idavad.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Kunagi ammu ammu oli raadios järjejutt, seejärel lugesin vene keelsena ja lõpuks vaatasin tšehhide 1994 aasta filmi "Nesmluvena Setkani" kah ära. Minu arvamine: vendadel on paremaid asju.
Teksti loeti vene keeles

Järgmine arvustus tõstis Goodreads`i nimelises kohas kohaliku tähtsusega mikrotormi. Mõnes ulmele keskendunud kanalis toimus seepeale solvunud uste paugutamine, nutt ja hala, eidelik vingumine ja lokaalsete drama queen`ide tavaline draama. Seepärast pean vajalikuks rõhutada, et see on minu hinnang raamatule. Aga mulle ei meeldi Strugatskid, pole kunagi meeldinudki, paari erandiga, näiteks ""Hukkunud Alpinisti" hotell" ja "Miljard aastat enne maailma lõppu" on mu silmis väga heas kirjas. Väljaandja Fantaasia ja tõlkija Veiko Belials pälvivad ainult tänusõnu, minu tänu neile väljendub selle raamatu ostmises. Aga siin nüüd siis see arvustus:

Aegunud emolik sonimine. Enamus loo sisust on tühi, tapvalt uimane ja mittemingit kriitikat kannatav heietus, emoheebel keeratakse 11 peale alles loo viimases peatükis. Tehnilised üksikasjad ei kannata eriti terava pilguga lugemist. Kosmonautide laev on suur nagu loss, täis igasugu koosolekuruume, koridore ja kabiine. Kosmonaudid võtavad võõral planeedil hommikusöögiks soolaga võileiba ja piima. Seda küll ei öelda, kuid vaikimisi võib aru saada, et pudeliteread "Pšenitsnaja" , "Sibirskaja" ja "Stolitšnajaga" on kuskil kapi all ooterežiimis, koos 3-liitriste hapukurgipurkide ja stakannide reaga. Kahjuks jääb puudu ka stseen kus tüüakas, päevitunud, sorgus vuntsidega komandör kaitseb ülemuste ees pahateo teinud alluvat, rebib sealjuures lõhki oma komandörikuue, paljastades selle all madrusesärgi ja selle all omakorda oskamatu väriseva käega tehtud tätoveeringu "MAMA". Loo seisukohalt kandvana olnud fakti, et Vaba Otsingu Grupi, ehk siis lihtsalt kosmosest elu otsivaid meeskondi moodustab perekond mehest, naisest ja lapsest saab paremaks panna ainult lasteaiakasvatajatest koosneva otsingugrupiga. Aga mis siin imestada, eks alanud juba minule arusaamatutel põhjustel kultusmaine saanud "Asustatud saar" stseeniga, kus just võõrale(!) planeedile maandunud Maa agent kargab raketist välja miskipärast trussikute väel.

Ühesõnaga, vendadel Struguraššidel oleks ilmselgelt palju paremini välja kukkunud kui nad oleks ulme kus seda ja teist jätnud ja oma liistude juures püsinud - see oleks siis nõukogude vene inimese kujutamine miskites piirsituatsioonides kus ta vaatamata raskustele jääb ikka sellekssamaks nõukogude inimeseks kes armastab kodus olles kitarri plõnnida, ennast viinast oimetuks juua, sihvkasid süüa ja maha tatistada.

Emot nad oskavad küll, mäletan et juba "Hukkunud Alpinistis" keerati emolüliti ikka päris põhja ja "Väikemehes" samuti. Tõsi küll, alati on see lõpus ja selleni jõudmiseks peab end eelnevast puisest ködist läbi mäluma. Lõpplahendus ka, nomaitea. Väikemees jäeti üksi planeedile, nüüh nüüh. Oot-oot, kus siis üksi, vähemalt robot ka. Aga kui juba robot, miks siis mitte meelelahutus-õppekeskus. Miks väikemehega tehtud muutusi uurima ei hakatud? Miks kogu side temaga seisnes 200 kildi pealt orbiidilt laulukeste ettelaulmisel ja juttude jutustamisel? Äh, eks igaüks mõtle ise oma rikutuse tasemel. Asimovi "Inetu poisike" oli emo mõttes mäekõrguselt üle, "võõrastele oma, omadele võõras"-tsivilisatsioonikonflikti kirjeldab kirjeldamatult paremini A. Jürgens "Sinises Linnus" ja Vendade tehnikavisioon on ka tänaseks lootusetult aegunud. Lugeja peab end läbi nämmutama tervest hulgast "radiogrammidest", "mälukristallidest" ja "mikrofilmidest". Aga noh, see käib asjaga kaasas, selle üle pole viisakas naerda, umbes nagu Jules Verne omaaegsete kuureiside ja muude üle.Rohkem ei viitsi tõepoolest enam ennast Struguratskitega piinata, see jääb minu poolt nende viimaseks loetud teoseks, rahu nende põrmule.

Teksti loeti eesti keeles

Nagu mõnest eelnevast arvustusest näha, tekitab Strugatskite looming päris paljudes Eesti lugejates mingeid vastandlikke äärmuslikke tundeid-kas peetakse iga nende poolt kirja pandud rida kuidagi pühaks ja eriliseks või siis manatakse nende loomingut tervikuna kui aegunud-nõukogulikku. Minu enda seisukoht jääb kuhugi sinna vahepeale-mõnest raamatust, nagu "Asustatud saar", on väga head mälestused, mõni teine paneb tagantjärele meenutades pigem õlgu kehitama... Eks need lugemismälestused jäävad praegu ka valdavalt juba suhteliselt kaugesse aega, kuhugi 10-15 aasta tagusesse perioodi, mil sai loetud "Maksim Kammereri triloogiat", romaani "Raske on olla jumal" ja paljusid teisi asju. Samas pean tunnistama, et midagi spetsiifiliselt ebameeldivat nende stiilis minu jaoks pole.

"Väikemehes" meeldis mulle rohkem romaani algus, kus kurjakuulutava õhustikuga planeedil toimuvas tegevuses aeglaselt pingeid üles krutiti. Edasine... oli pigem selline tavaline oma ajastu SF. Väikemehe isik ja võõrtsivilisatsiooni salapärane olemus jätsid kuidagi külmaks. Ilmselt peab sellest romaanist tõsiselt vaimustumiseks minust paadunud Strugatskite-fänn olema.

Taaskohtumine Strugatskite Keskpäeva-maailmaga rohkem kui kümne aasta järel oli muidugi päris omapärane kogemus. Üldiselt kujutabki selle ühiskonna Maa autorite loomingus endast mingit tööka sotsialismi ja heaoluühiskonna kokteili... inimesed selles maailmas on vaprad, usinad, veidi rikkumatud ja naiivsed. Seega pole ka põhjust imestada, kui noor perekond eraviisiliselt planeeti avastama lendab (Vaba Otsingu Rühmast ja sellest, mida see endast täpselt kujutab, on ka "Väikemehes" pikalt juttu) või kosmoseavarii läbi teinud Kammerer trussikute väel raketist välja ronib. Usun, et kui tänapäeval jagataks mingi suvalise turvalise ja kaitstud ühiskonna liikmete käsutusse era-tähelaevad ning öeldaks: "Mine ja lenda, kuhu tahad!", oleks tulemus suhteliselt sarnane. Kui VOR-i seiklejaid (ja ka käesolevas romaanis tegutsevaid kohati päris noorukesi teadlasi) üldse kellegagi võrrelda, siis kindlasti mitte viina kulistavate ja balalaikat tinistavate tätoveeritud "Nõukogude inimestega", vaid pigem süüdimatute Lääne turistidega, kes kusagil islamiriigis või Aafrikas pantvangi või muudesse jamadesse satuvad. Mis emotsemisse puutub, siis minu jaoks tundusid algul samuti veidi imelikud episoodid, kus võõral planeedil tegutsev minategelasest küberneetik oleks ootamatult "peaaegu nutma puhkenud" või hüsteeriline reaktsioon kosmoselaeva vraki leidmisele, ent tasus vaid meenutada, et ei Popov ega Maika Glumova polnud mingid karastunud kosmosehundid, vaid turvalisest keskkonnast pärit 20-aastased noored...

Teksti loeti eesti keeles

Paralleel tosin aastat varem ilmunud Robert A. Heinleini teosega "Stranger in a Strange Land" oli lugedes kerge tekkima. Nagu Heinlein nii ka Strugatskid otsivad võimalust "vaadata inimkonda väljastpoolt" ja saada seeläbi teada midagi meie eneste kohta. Aga kui Heinlein kasutab võimalust eelkõige selleks et materdada mingeid inimkultuuri totramaid külgi siis Strugatskid... ei kasuta seda õigupoolest millekski. Esitatakse ainult küsimusi, ühegi vastuseni aga tegelikult ei jõuta.

Kes tahab, võib eeltoodut etteheitena võtta, aga nii ei ole see mõeldud. Pigem tahaks just kiita seda painavat meeleolu, mille Strugatskid on suutnud luua. Selle meeleolu moodustavad võõra elutu planeedi rusuv õhustik kombineerituna peategelaste seisundiga. Tegelased tunnevad et peaksid nagu leidma olukorrale mingi lahenduse, aga samas pole päris kindel milles see olukord üleüldse seisneb... Tulemuseks ongi justkui lõpetamata lugu. Selle lõpetamatuse põhjusena on küll välja toodud hoopis mingeid probleeme kirjastuse tähtaegadega, aga sel juhul tuleb ka kirjastust tänada et lõpptulemus on saanud just selline nagu ta on.

Selle teose põhjal tehtud filmi või näidendit küll eriti vaadata ei tahaks. See on ikka väga lugemiseks mõeldud tekst. Kui järgi mõelda siis kehtib see vist enamiku Strugatskite teoste kohta.

Mulle Strugatskite looming enamjaolt meeldib ja ei näe põhjust ka sellele mingit madalamat hinnet panna.

Teksti loeti eesti keeles

Jah, raske on ikka olla ulmekirjanik, ainuüksi mõnede küsimuste esitamine on keeruline, neile vastamine aga lausa võimatu. Tavakirjanikul on kõik märksa lihtsam, tema saab alati teha jooksvaid vaatlusi enese ümbruses või sees. Strugatskid aga võtavad ette ühe ulmekirjanduses esineda võivatest küsimustest keerulisema - võõrmõistuse - ning lisavad sinna veel ühe olulise elemendi - Väikemehe - muutes raskustaseme veelgi kõrgemaks. Igaljuhul jätsid siin-seal tehtud võrdlused Mowgliga teksti enne lugemist hoopiski lustlikuma mulje. Sünge, kurb aga hea tekst, mis annab mõtlemisainest pikemaks ajaks.
Teksti loeti eesti keeles

Kui ma lugesin Strugatskite "Raske on olla jumalat", tundus mulle et romaani aeg venib. Rumata ratsutas aeglasel käigul hobusega ja mõtles tähtsaid mõtteid, samal ajal midagi muud eriti ei toimunud. Teisiti on lugu "Väikemehega". Maalased avastavad terraformse planeedi ja juba paari kuu pärast töötavad seal kopad ja buldooserid. Ka kontakt humanoidiga tekkib ja areneb ennaktempos. Eelarvustajatest on hea Toomas Aasa võrdlus Heinleini "Strangeriga", endal mul poleks see meelde tulnud. Ka romaani meeleolu suhtes nõustun Aasa arvustuses öelduga.
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: oktoober 2018
september 2018
august 2018
juuli 2018
juuni 2018
mai 2018

Autorite sildid: