Kasutajainfo

Arkadi Strugatski

28.08.1925-12.10.1991

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Arkadi Strugatski · Boriss Strugatski ·

Malõš

(romaan aastast 1973)

ajakirjapublikatsioon: «Avrora» 1971; nr 8 – nr 11
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Kolmas tsivilisatsioon»
Eesti Raadio järjejutt

«Väikemees»
Tartu «Fantaasia» 2014 (Orpheuse Raamatukogu 2/2014)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
  • Orpheuse Raamatukogu
Hinne
Hindajaid
8
4
1
1
0
Keskmine hinne
4.357
Arvustused (14)

Taas kontakt võõra mõistusega. Täpsemini intellektiga, kes üldse kontakteeruda ei soovi. Väga huvitavaks teeb jutustuse puhvertsivilisatsiooni idee (pole kuskil mujal midagi, isegi ligilähedast, lugenud). Jutt on hea ja "nelja" sai peamiselt seepärast, et jääb "Saare", "Luikede", "Raske on olla jumal'a" ja "Pikniku" kõrval pisut kahvatuks.
Teksti loeti vene keeles

Katse luua kontakt võõra mõistusega. Tegemist on aga tsivilisatsiooniga, mis on nii võõras inimestele, et raske on isegi aru saada, kas see kontakti üldse soovibki või on täielikult endasse kapseldunud. Mingi huvi paistab siiski olevat, õnnestub kontakteeruda vähemalt vahendajaga. Idee on väga huvitav ja parem on ise lugeda.

Nagu teisteski Strugatskite raamatutes, on kokkupuutepunkte nii varasemate kui ka hilisemate teostega.

Teksti loeti vene keeles

Hea idee eest hea hinne, üldmulje aga sarnaneb Tundmatu Arvustaja omaga. Peategelasest nolki oli kujutatud küllaltki õnnestunult. Huvitav romaan veel selle poolest, et tegevustiku algusosa näiliselt tühjal planeedil on välja peetud hoopiski tondijutu stiilis.

12.12.2014: Ei, kirjatehnilise meisterlikkuse eest peab ikka 5 punkti panema. Kasvõi need pealkirjad... Ja noor Maia Glumova tegi natuke nukraks - läks tal ju hiljem nii halvasti. Ja üldse on see ikka hea lugu.

"Orpheuse Raamatukogu" kaanekujundused on viimasel ajal ka päris toredad. Kuigi Tom oli tegelikult oranzh...

Teksti loeti soome ja eesti keeles

Jumal ise teab mis aasta see v6is olla, kui see j2rjejutune ER`is k6lada v6is, kuid olen peaaegu n6us lahjat myrki v6tma, et kuulnud ma seda olen. Siis olen veel n2inud miskit venkude n2item2ngu sellel teemal. Ning lugenud. Ma ei oskagi "elda, kumb j2ttis sygavama mulje, kas raadiost etteloetet t6lge v6i siis originaal.

Igaljuhul on Vennaste lugemine elamus, kas siis suurem v6i v2hem. Olgu mis on, mis vennad on teinud on h2sti tehtud ja nii on. Toda usutunnistust olen ma n6us kuulutama ja nean 2ra k6ik, kes vastupidist v2idavad.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Kunagi ammu ammu oli raadios järjejutt, seejärel lugesin vene keelsena ja lõpuks vaatasin tšehhide 1994 aasta filmi "Nesmluvena Setkani" kah ära. Minu arvamine: vendadel on paremaid asju.
Teksti loeti vene keeles

Järgmine arvustus tõstis Goodreads`i nimelises kohas kohaliku tähtsusega mikrotormi. Mõnes ulmele keskendunud kanalis toimus seepeale solvunud uste paugutamine, nutt ja hala, eidelik vingumine ja lokaalsete drama queen`ide tavaline draama. Seepärast pean vajalikuks rõhutada, et see on minu hinnang raamatule. Aga mulle ei meeldi Strugatskid, pole kunagi meeldinudki, paari erandiga, näiteks ""Hukkunud Alpinisti" hotell" ja "Miljard aastat enne maailma lõppu" on mu silmis väga heas kirjas. Väljaandja Fantaasia ja tõlkija Veiko Belials pälvivad ainult tänusõnu, minu tänu neile väljendub selle raamatu ostmises. Aga siin nüüd siis see arvustus:

Aegunud emolik sonimine. Enamus loo sisust on tühi, tapvalt uimane ja mittemingit kriitikat kannatav heietus, emoheebel keeratakse 11 peale alles loo viimases peatükis. Tehnilised üksikasjad ei kannata eriti terava pilguga lugemist. Kosmonautide laev on suur nagu loss, täis igasugu koosolekuruume, koridore ja kabiine. Kosmonaudid võtavad võõral planeedil hommikusöögiks soolaga võileiba ja piima. Seda küll ei öelda, kuid vaikimisi võib aru saada, et pudeliteread "Pšenitsnaja" , "Sibirskaja" ja "Stolitšnajaga" on kuskil kapi all ooterežiimis, koos 3-liitriste hapukurgipurkide ja stakannide reaga. Kahjuks jääb puudu ka stseen kus tüüakas, päevitunud, sorgus vuntsidega komandör kaitseb ülemuste ees pahateo teinud alluvat, rebib sealjuures lõhki oma komandörikuue, paljastades selle all madrusesärgi ja selle all omakorda oskamatu väriseva käega tehtud tätoveeringu "MAMA". Loo seisukohalt kandvana olnud fakti, et Vaba Otsingu Grupi, ehk siis lihtsalt kosmosest elu otsivaid meeskondi moodustab perekond mehest, naisest ja lapsest saab paremaks panna ainult lasteaiakasvatajatest koosneva otsingugrupiga. Aga mis siin imestada, eks alanud juba minule arusaamatutel põhjustel kultusmaine saanud "Asustatud saar" stseeniga, kus just võõrale(!) planeedile maandunud Maa agent kargab raketist välja miskipärast trussikute väel.

Ühesõnaga, vendadel Struguraššidel oleks ilmselgelt palju paremini välja kukkunud kui nad oleks ulme kus seda ja teist jätnud ja oma liistude juures püsinud - see oleks siis nõukogude vene inimese kujutamine miskites piirsituatsioonides kus ta vaatamata raskustele jääb ikka sellekssamaks nõukogude inimeseks kes armastab kodus olles kitarri plõnnida, ennast viinast oimetuks juua, sihvkasid süüa ja maha tatistada.

Emot nad oskavad küll, mäletan et juba "Hukkunud Alpinistis" keerati emolüliti ikka päris põhja ja "Väikemehes" samuti. Tõsi küll, alati on see lõpus ja selleni jõudmiseks peab end eelnevast puisest ködist läbi mäluma. Lõpplahendus ka, nomaitea. Väikemees jäeti üksi planeedile, nüüh nüüh. Oot-oot, kus siis üksi, vähemalt robot ka. Aga kui juba robot, miks siis mitte meelelahutus-õppekeskus. Miks väikemehega tehtud muutusi uurima ei hakatud? Miks kogu side temaga seisnes 200 kildi pealt orbiidilt laulukeste ettelaulmisel ja juttude jutustamisel? Äh, eks igaüks mõtle ise oma rikutuse tasemel. Asimovi "Inetu poisike" oli emo mõttes mäekõrguselt üle, "võõrastele oma, omadele võõras"-tsivilisatsioonikonflikti kirjeldab kirjeldamatult paremini A. Jürgens "Sinises Linnus" ja Vendade tehnikavisioon on ka tänaseks lootusetult aegunud. Lugeja peab end läbi nämmutama tervest hulgast "radiogrammidest", "mälukristallidest" ja "mikrofilmidest". Aga noh, see käib asjaga kaasas, selle üle pole viisakas naerda, umbes nagu Jules Verne omaaegsete kuureiside ja muude üle.Rohkem ei viitsi tõepoolest enam ennast Struguratskitega piinata, see jääb minu poolt nende viimaseks loetud teoseks, rahu nende põrmule.

Teksti loeti eesti keeles

Nagu mõnest eelnevast arvustusest näha, tekitab Strugatskite looming päris paljudes Eesti lugejates mingeid vastandlikke äärmuslikke tundeid-kas peetakse iga nende poolt kirja pandud rida kuidagi pühaks ja eriliseks või siis manatakse nende loomingut tervikuna kui aegunud-nõukogulikku. Minu enda seisukoht jääb kuhugi sinna vahepeale-mõnest raamatust, nagu "Asustatud saar", on väga head mälestused, mõni teine paneb tagantjärele meenutades pigem õlgu kehitama... Eks need lugemismälestused jäävad praegu ka valdavalt juba suhteliselt kaugesse aega, kuhugi 10-15 aasta tagusesse perioodi, mil sai loetud "Maksim Kammereri triloogiat", romaani "Raske on olla jumal" ja paljusid teisi asju. Samas pean tunnistama, et midagi spetsiifiliselt ebameeldivat nende stiilis minu jaoks pole.

"Väikemehes" meeldis mulle rohkem romaani algus, kus kurjakuulutava õhustikuga planeedil toimuvas tegevuses aeglaselt pingeid üles krutiti. Edasine... oli pigem selline tavaline oma ajastu SF. Väikemehe isik ja võõrtsivilisatsiooni salapärane olemus jätsid kuidagi külmaks. Ilmselt peab sellest romaanist tõsiselt vaimustumiseks minust paadunud Strugatskite-fänn olema.

Taaskohtumine Strugatskite Keskpäeva-maailmaga rohkem kui kümne aasta järel oli muidugi päris omapärane kogemus. Üldiselt kujutabki selle ühiskonna Maa autorite loomingus endast mingit tööka sotsialismi ja heaoluühiskonna kokteili... inimesed selles maailmas on vaprad, usinad, veidi rikkumatud ja naiivsed. Seega pole ka põhjust imestada, kui noor perekond eraviisiliselt planeeti avastama lendab (Vaba Otsingu Rühmast ja sellest, mida see endast täpselt kujutab, on ka "Väikemehes" pikalt juttu) või kosmoseavarii läbi teinud Kammerer trussikute väel raketist välja ronib. Usun, et kui tänapäeval jagataks mingi suvalise turvalise ja kaitstud ühiskonna liikmete käsutusse era-tähelaevad ning öeldaks: "Mine ja lenda, kuhu tahad!", oleks tulemus suhteliselt sarnane. Kui VOR-i seiklejaid (ja ka käesolevas romaanis tegutsevaid kohati päris noorukesi teadlasi) üldse kellegagi võrrelda, siis kindlasti mitte viina kulistavate ja balalaikat tinistavate tätoveeritud "Nõukogude inimestega", vaid pigem süüdimatute Lääne turistidega, kes kusagil islamiriigis või Aafrikas pantvangi või muudesse jamadesse satuvad. Mis emotsemisse puutub, siis minu jaoks tundusid algul samuti veidi imelikud episoodid, kus võõral planeedil tegutsev minategelasest küberneetik oleks ootamatult "peaaegu nutma puhkenud" või hüsteeriline reaktsioon kosmoselaeva vraki leidmisele, ent tasus vaid meenutada, et ei Popov ega Maika Glumova polnud mingid karastunud kosmosehundid, vaid turvalisest keskkonnast pärit 20-aastased noored...

Teksti loeti eesti keeles

Paralleel tosin aastat varem ilmunud Robert A. Heinleini teosega "Stranger in a Strange Land" oli lugedes kerge tekkima. Nagu Heinlein nii ka Strugatskid otsivad võimalust "vaadata inimkonda väljastpoolt" ja saada seeläbi teada midagi meie eneste kohta. Aga kui Heinlein kasutab võimalust eelkõige selleks et materdada mingeid inimkultuuri totramaid külgi siis Strugatskid... ei kasuta seda õigupoolest millekski. Esitatakse ainult küsimusi, ühegi vastuseni aga tegelikult ei jõuta.

Kes tahab, võib eeltoodut etteheitena võtta, aga nii ei ole see mõeldud. Pigem tahaks just kiita seda painavat meeleolu, mille Strugatskid on suutnud luua. Selle meeleolu moodustavad võõra elutu planeedi rusuv õhustik kombineerituna peategelaste seisundiga. Tegelased tunnevad et peaksid nagu leidma olukorrale mingi lahenduse, aga samas pole päris kindel milles see olukord üleüldse seisneb... Tulemuseks ongi justkui lõpetamata lugu. Selle lõpetamatuse põhjusena on küll välja toodud hoopis mingeid probleeme kirjastuse tähtaegadega, aga sel juhul tuleb ka kirjastust tänada et lõpptulemus on saanud just selline nagu ta on.

Selle teose põhjal tehtud filmi või näidendit küll eriti vaadata ei tahaks. See on ikka väga lugemiseks mõeldud tekst. Kui järgi mõelda siis kehtib see vist enamiku Strugatskite teoste kohta.

Mulle Strugatskite looming enamjaolt meeldib ja ei näe põhjust ka sellele mingit madalamat hinnet panna.

Teksti loeti eesti keeles

Jah, raske on ikka olla ulmekirjanik, ainuüksi mõnede küsimuste esitamine on keeruline, neile vastamine aga lausa võimatu. Tavakirjanikul on kõik märksa lihtsam, tema saab alati teha jooksvaid vaatlusi enese ümbruses või sees. Strugatskid aga võtavad ette ühe ulmekirjanduses esineda võivatest küsimustest keerulisema - võõrmõistuse - ning lisavad sinna veel ühe olulise elemendi - Väikemehe - muutes raskustaseme veelgi kõrgemaks. Igaljuhul jätsid siin-seal tehtud võrdlused Mowgliga teksti enne lugemist hoopiski lustlikuma mulje. Sünge, kurb aga hea tekst, mis annab mõtlemisainest pikemaks ajaks.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Loo inspiratsiooniallikaks on Italo Calvino romaan "Nähtamatud linnad", mida ma ise lugenud pole, ent milles on kuuldavasti juttu Marco Polost, kes pajatab Hubilai-khaanile väljamõeldud linnadest. Belialsi loo tegevus toimub kauges kosmilises tulevikus ja Hubilai asemel on siin kosmiline valitseja Primarh, kellele minategelane pajatab väljamõeldud maailmadest (planeetidest)...
"Häilitud puuga" on Belials teinud seda, mida ta eesti ulmekirjanikest ehk kõige paremini oskab - pannud kirja äärmiselt poeetilisi ning sugestiivseid kirjeldusi sisaldava teksti, "poeemi proosas", mis meenutab mõningaid ta ammuseid töid nagu "Helesiniste Liivade laulu". Minu meelest on "Häilitud puu" kogumiku "Surnud mehe käsi" uutest lugudest parim. 
Teksti loeti eesti keeles

Süngelt poeetilistes toonides kosmosesõja lugu, mis on autori sõnul inspireeritud "ühest venekeesest luuletusest". Sarnaselt looga "Või tõstes relvad ..." tekkisid ka "Maailmalõpuvalgust" lugedes paralleelid autori poolt eesti keelde tõlgitud tulevikusõja-teemaliste Vene ulmelugudega. 
Teksti loeti eesti keeles

Tegu on järjega Joel Jansi loole "Langtoni maailm". Ehkki viimase pealkiri tuli mulle tuttav ette, avastasin üllatusega, et ma polegi seda lugenud, mistõttu Belialsi lühikesest saatesõnast ja Jansi loo sisukokkuvõttest oli mulle üsnagi palju kasu.
Lugusid uurimisbaasist võõrplaneedil ja baasi mehitava teadlastest ning muudest isikutest koosneva kollektiivi kokkupuutest kohaliku mõistusliku eluvormiga on ulmes kirjutatud vist lõputult. Käesolev panus sellesse lõputusse teemasse pole iseenesest sugugi paha.
Teksti loeti eesti keeles

Lähitulevikus toimuvas sõjas ründavad kaevikus asuvaid Eesti sõdureid venelaste asemel igasugused mütoloogilised peletised. Rühm valdavalt intellektuaalsema taustaga mobiliseerituid peab kaevikus filosoofilist vaidlust, et mis siis õieti toimub ja mis on õieti reaalsus...
Üsna keeruline ja filosoofiaalastest vihjetest tiine tekst, ehkki madinat on siin ka. Huvi filosoofia vastu tuli autori puhul ausaltöeldes paraja üllatusena, sest ühestki ta varasemast tekstist ma seda eriti ei mäleta.
Teksti loeti eesti keeles

Düstoopiline lugu surematutest tulevikusõduritest, mille masendav-närune õhustik koos sõjateemaga meenutab natuke Belialsi koostatud uuema vene ulme antoloogiates esinevaid tekste (võimalikud inspiratsiooniallikad?).
Eriti ei meeldinud. 
Teksti loeti eesti keeles

Nagu mainisin "Aekadioni pärandi" arvustuses, on Moorcocki "Elricu"-tsükkel autorit ilmselt oluliselt mõjutanud, ent nii ta stiil kui ka maailm on teistsugused. Maailmade peamiseks erinevuseks on vast asjaolu, et erinevalt Moorcocki Melnibonest pole Kalmsteni Aekadion üks riik fiktiivses maailmas, vaid omaette paralleelmaailm, mida multiversumi teiste osadega ühendavad portaalid. Kohati oleks see multiversum justkui mingi muistsetest müütidest pärit koht, siis aga tulevad mängu aurupungilikud elemendid ("Aekadioni pärandit" lugedes meenus kuskilt loetud vaimukus, et absoluutselt igas paralleelmaailmas peavad eksisteerima tsepeliinid) või siis pigem moodsale ühiskonnale viitavad kladedega ametnikud. Rääkimata sigarettidest ja päikeseprillidest - ning ka Liisa Berezkini mustvalgetest illustratsioonidest peegeldub vaheldumisi pigem 19. sajandile omane ja sügavalt muistne õhustik.
Aekadioni nimi kõlab vanakreekalikult ja nagu ka Raul Sulbi on kogumiku järelsõnas maininud, meenutab kirjeldatud maailma elanike ellusuhtumine natuke muistse Kreeka müüte. Südamesse paigutatud kivid annavad aekadionlastele üleloomulikud füüsilised võimed ja pika eluea, millega kaasneb ülbe suhtumine teiste maailmade elanikesse. Samas tundub vähemalt loo peategelaste põhjal, et peamiselt füüsiliste parameetritega need eelised piirduvadki - pehmelt öeldes manipulatiivne ja kahepalgeline käitumine ning ainult hedonismile keskenduvad ajaviitevormid näitavad end kõrgemaks tõuks pidavaid aekadionlasi liigagi inimlikena. Ega tekita ka ükski lugude tegelastest erilist sümpaatiat - ka Kaaren, kelle traagiline elukäik justkui kaastunnet tekitama peaks, on tegelikult üsna ebameeldiva mõttemaailma ja käitumisega isik.
Natuke võib ehk nõustuda Andri arvustusega selles osas, et kogumik mõjub justkui visandlikult ja luudel on veidi vähe liha peal. Hinnangu osas pean nentima sama, mida paljude Kalmsten tekstide puhul (suurepärane lühiromaan "Raske vihm" siinkohal erandiks) - korralikud neljaväärilised tekstid, mis ei suuda mind päris nii palju vaimustada või kõnetada, et neile maksimumhinnet anda. Iseenesest on käesolev kogumik Eesti ulmemaastikul siiski tubli saavutus. 
Teksti loeti eesti keeles

Kogumiku viimane lugu nii sõna otseses mõttes kui ka tegevustiku lineaarsust silmas pidades... ehk lugu sellest, mis Kaarnast lõpuks edasi sai. Midagi olulist välja lobisemata on sellest loost üsna raske pikemalt rääkida. 
Teksti loeti eesti keeles

Kogumiku teise teksti sündmustik käivitub veidi enne Aekadioni hukku ja lugejale tutvustatakse detailsemalt sündmusi, mis viisid "Aekadioni pärandis" kirjeldatuni, avades ka laiemalt tegevusmaailma ning toimunu uusi tahke. 
Lühiromaani sündmustik käivitus natuke liiga venivalt ja aeglaselt, ent lõpp (ehkki lugejale suuresti ette teada) mõjus päris võimsalt. 
Teksti loeti eesti keeles

"Kaarnalaulu" avaloos avab autor omapärast aurupungilikku fantaasiamaailma, kus hävinud Aekadioni tsivilisatsiooni viimased esindajad inimeste maailmas ellu jääda proovivad. See põhiline süžeeliin näib olevat tugevalt inspireeritud Moorcocki "Elricu"-tsüklist, ent nii Kalmsteni stiil kui ka loodud maailm on hoopis teistsugused - lisaks maagiale eksisteerivad siin ka rongid ja tsepeliinid ning koguni päikeseprillid (sigarettidest rääkimata). Loo sündmustiku käivitab Aekadioni põgenikust naissõdalase Gaili ehk Kaarna ootamatu taaskohtumine Haldemariga, kes oli kord Aekadionist põgenemise järel talle algul kasuisa ja siis armsama eest - kuni saatuslikud sündmused nende vahele vihkamise tekitasid...
Pean tunnistama, et lühijuttude arvustamine on mu jaoks pahatihti üks üsna keeruline ja tüütu tegevus ning lühilugudest pikalt rääkimise ja nende analüüsimise oskust pole ma kunagi täielikult omandada suutnud. Käesoleva loo kohta võiks vast veel öelda, et päris õnnestunud sissejuhatus ja huvitekitaja Aekadioni maailma vastu. 
Teksti loeti eesti keeles

Veiko Belials on Arvi Nikkarevi kõrval praegu üks kahest Eesti vene keelest tõlgitud ulmeantoloogiate koostajast. Mulle on Belialsi antoloogiatest seni enim meeldinud esimene, Strugatskite loomingut ja selle pastišše sisaldav "Keskpäeva varjud". Kui esimestes antoloogiates domineeris pigem nõukogulik optimism, siis viiendas antoloogias "Raevu päevad 2" jõudis Putini ajastu vene ulme düstoopiline ja lootusetu äng juba täiesti üle pea kasvada. 
Käesolev, kuues Belialsi antoloogia, teeb võrreldes "Raevu päevadega" ängi osas kerge sammu tagasi. Nagu pealkirjastki arvata võib, on antoloogia keskendunud ennekõike militaarulmele ja koostaja on jaganud selle kaheks osaks: esimene pool alapealkirjaga "Kaitsjad" sisaldab seitset lugu võitlusest kosmiliste sissetungijatega ja teine pool "Viimase sõja viimane sõdur" keskendub pigem apokalüptiliste tagajärgedega relvakonfliktidele. Mulle isiklikult meeldis antoloogia esimene pool kõvasti rohkem (esimeses pooles sisaldus ka mu lemmiklugu, Zoritši lühiromaan "Kirved ja lootosed"). Teises pooles hakkas teisele "Raevu päevade" antoloogiale omane äng taaskord veidi välja lööma (täpsemalt Gelprini ja Terina lugudes). 
Teksti loeti eesti keeles

Süngetes toonides lugu kosmosesõja järgsest laastatud Maast ja golemiteks kutsutud tehissõduritest, keda sõjajärgses ühiskonnas vihatakse...
Kohati päris süngelt poeetiline lugu, ent mitte nii hea, et sellele "3-st" kõrgemat hinnet anda. Moodsate Vene ulmeautorite komme kirjeldada tulevikku nii lohututes toonides, et üldine õhustik meenutab pigem Stalini-aegset Nõukogude Liitu kui meie tänapäeva, mõjub ausaltöeldes üsna hämmastavalt (see mulje tugineb nii Belialsi koostatud antoloogiatele kui ka mõnedele Skarabeuse tõlkeraamatutele, aga eelkõige esimestele).
Teksti loeti eesti keeles

Alkohoolikust kosmosepiloot rammib tongis peaga oma laevaga sajanditevanust mahajäetud militaar-kosmosejaama, mida asustavad vaid omaenda elu elama hakanud robotid, ja jääb sinna lõksu. Järgnevad sündmused kujunevad mehe jaoks tõeliselt hirmutavateks...
Päris korralikult kirjutatud hoogne lugu, mille süžee mõjub üsna situatsioonikomöödialikult, samas on keeruline öelda, kas autor on seda mõelnud koomilise ulmena või mitte. 
Teksti loeti eesti keeles

Lugu viimase sõja viimasest elusolevast 102-aastasest veteranist ja tema elust maailmast isoleeritud tornelamus. Otseselt paha lugu polnud, aga erilist muljet ka ei jätnud - hindeks "3+".
Teksti loeti eesti keeles

Kuidas rakendada robootika esimest seadust militaarrobotitele? Vastus: sõdimine (kaugtulevikus ja kosmoses) ongi ainult robotite pärusmaa, inimesi nad puutuda ei tohi ja sõjategevus peab toimuma asustatud piirkondadest eemal. Inimesed omakorda peavad sõjaväljadelt eemale hoidma - või vähemalt selline on vaikiv kokkulepe...
Loo sisu kohta rohkem rääkida ei tahakski - tegu on üsna ideetiheda ja puänteeritud tekstiga. Suurt vaimustust ei tekitanud, aga üldiselt täiesti lugemiskõlblik.
Teksti loeti eesti keeles

Kunagi lähitulevikus on "pilusilmad" (ehk siis Jaapani, Hiina, mõlema Korea ja Mongoolia koalitsioon) otsustanud Vene Kaug-Ida valdustele käpa peale panna, mille tulemuseks on suur sõda. Loo sisuks on Kamtšatka rindel viibivate Vene sõdurite tegevus... kes pole aga sugugi tavalised sõdurid, vaid surnuist ellu äratatud ja küborgideks muudetud. Loo keskmes ongi suuresti "elavate surnute" hingevaevad oma "ebaloomuliku" eksistentsi ja eelkõige selle pärast, et uued, tehislikud kehad ei lase neil seksiga tegelda...
"Peaaegu nagu inimestel" pole ilmselt otseselt halb lugu (mistõttu "kolmest" madalamat hinnet panna ei tahaks), aga üldiselt jätavad igasugused "kaotatud inimsusest" rääkivad lood mind sügavalt külmaks ja hindes peegeldub ka lugemiselamus. 
Teksti loeti eesti keeles

Lugu tulnukate rünnaku eest põgenevas kosmoselaevas hukkunud neurotehnikust, kelle teadvus asub mõtte jõul juhitava sipelgakujulise roboti sisse ja kes püüab seeläbi veel surmajärgselt teisi laevalviibijaid päästa. Täitsa kõlbas lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Kui kosmiline inimkond satub sõjas toilangideks kutsutud reptiilse tulnukrassiga ootamatult kaotusseisu, saadetakse toilangide koduplaneedile alistumisläbirääkimisi pidama lühiromaani minategelane, vanemleitnandiks degradeeritud sõjaväelane Iskander Effendišahh koos veel kahe sõjaväelasega. Sihtkohta jõudes hakkavad aset leidma veidrad sündmused ja ühel hetkel selguvad seosed toimuva ning kunagiste sündmuste vahel, mis Effendišahhi degradeerimiseni viisid...
"Kirved ja lootosed" on huvitav lühiromaan. Lugedes jääb sellest suuresti mulje kui tugeva loodusteadusliku taustaga militaarulmest - autorid (pseudonüümi taga peitub tegelikult kirjanike paar) omavad üheaegselt nii matemaatika- kui ka filosoofiaharidust ja mõisteid nagu "mittelineaarne ruum" või "gravikonverterid" puistatakse vähemalt minusuguse humanitaari jaoks muljetavaldavas koguses. Ja kui oled juba harjunud mõttega, et eks see üks teaduslik-tehnilise taustaga põnev kosmoseseiklus on, keerab asi otsapidi sotsiaalsesse ulmesse ning lõpplahendus muutub piisavalt komplitseerituks, et tekitab tunde, nagu oleksid lugedes liiga tähelepanematu olnud või oleks ehk mõni nüanss kahe silma vahele jäänud. Teaduslik-tehnilisele küljele lisandub ka kultuurilooline element (toilangide ühiskond ja kombed on päris värvikalt ning põnevalt kirja pandud) ja lõpptulemusena moodustuv tervik on igati hea. 
Teksti loeti eesti keeles

Loo tegevus toimub kauges tulevikus, kui inimkond on suuresti alistunud Palkajateks kutsutud tulnukatele. Minategelane Jo ja tema elukaaslane Liza on astunud teiste seal Palkajate teenistusse ning nende koduks on saanud tulnukatele kuuluv tehas-kosmoselaev Marrakech. Mingil hetkel hakkab Jole selguma tõde nii tema enda kui ka Marrakechil toimuva kohta tervikuna, mis on märksa õõvastam kui lihtsalt kollaboratsionistlik palgaorjus...
Hinnanguna Horsuni loole võin öelda sama, mis mitmete teiste käesoleva antoloogia (ja üldse Belialsi koostatud-tõlgitud vene ulme antoloogiates sisalduvate) lugude kohta: korralikult teostatud, aga erilist vaimustust äratada ei suutnud. Naljaka detailina torkas silma, et kui Marrakechil teenivatel kollaborantidel on valdavalt inglisepärased nimed, siis Palkajate vastu võitlemist jätkavate vaprate radikaalide kosmoselaevad kannavad nimesid nagu Admiral Ušakov ja Kuban...
Teksti loeti eesti keeles

Kargetes toonides kosmosesõja-lugu, lühike ja taaskord puänteeritud. Millegipärast meenusid kaks asja Eesti ulmes - Kunnase "Gort Ashryni" triloogia ja Kazmenko loo tõlkija ning antologiseerija Belialsi Memphise-maailm. 
Omapärane lugu, aga päris niipalju ei meeldinud, et maksimumhinnet anda. 
Teksti loeti eesti keeles

Ega palju selle loo kohta rääkida saagi, ilma et midagi olulist välja lobiseks. Ehk võib mainida neidsamu märksõnu, mida ka mitmete teiste antoloogia "Viimase sõja viimane sõdur" lugude kohta - kosmosesõda tulnukatega ja ootamatu puänt. 
Korralikult teostatud, ehkki ei midagi vapustavat. 
Teksti loeti eesti keeles

Kosmosesõdurite baasi hakkab kirjadega pommitama tundmatu hull vanamutt Maalt, kes nimetab ennast kõigile sõduritele eraldi saadetud kirjades nende emaks. Peatset tulnukate kosmoseportaali avanemist ja kosmoselahingut ootavad sõdurid peavad kirju halvaks endeks, ent tegelikkus on märksa keerulisem...
Üsna korralikult kirjapandud ja puänteeritud militaarulme valdkonda kuuluv lugu, mille peamiseks plussiks peaksin kosmosesõja kirjeldusi. 
Teksti loeti eesti keeles

Eelarvustaja on palju olulist selle loo kohta juba ära öelnud - algab nagu tüüpiline ulmejutt uurimisrühmast võõrplaneedil ja ootamatust tulnukkontaktist, aga lõpplahendus on igati üllatav. Hindeks samuti kindel "5". 
Teksti loeti eesti keeles

Kosmosedessantnikute missioon planetoidile, mille kaevuritest kolonistid on sattunud maa-aluste mõistuslike hiidputukate rünnaku ohvriks, ja mis sellest välja tuleb. Sündmustik on taustaks üsna ebameeldivalt kirjapandud argpüksliku, inimvihkajaliku ja hoolimatu minategelasest dessantniku suhetele oma helgema iseloomuga relvavendadega ning täpsemalt ohverduste ja isikliku riski mõistlikkuse teemadele erinevatest vaatevinklitest nähtuna...
Lugeda täitsa kõlbas.
Teksti loeti eesti keeles