Kasutajainfo

Arkadi Strugatski

28.08.1925–12.10.1991

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Arkadi Strugatski · Boriss Strugatski ·

Malõš

(romaan aastast 1973)

ajakirjapublikatsioon: «Avrora» 1971; nr 8 – nr 11
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Kolmas tsivilisatsioon»
Eesti Raadio järjejutt

«Väikemees»
Tartu «Fantaasia» 2014 (Orpheuse Raamatukogu 2/2014)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
  • Orpheuse Raamatukogu
Hinne
Hindajaid
9
4
1
1
0
Keskmine hinne
4.4
Arvustused (15)

Taas kontakt võõra mõistusega. Täpsemini intellektiga, kes üldse kontakteeruda ei soovi. Väga huvitavaks teeb jutustuse puhvertsivilisatsiooni idee (pole kuskil mujal midagi, isegi ligilähedast, lugenud). Jutt on hea ja "nelja" sai peamiselt seepärast, et jääb "Saare", "Luikede", "Raske on olla jumal'a" ja "Pikniku" kõrval pisut kahvatuks.
Teksti loeti vene keeles

Katse luua kontakt võõra mõistusega. Tegemist on aga tsivilisatsiooniga, mis on nii võõras inimestele, et raske on isegi aru saada, kas see kontakti üldse soovibki või on täielikult endasse kapseldunud. Mingi huvi paistab siiski olevat, õnnestub kontakteeruda vähemalt vahendajaga. Idee on väga huvitav ja parem on ise lugeda.

Nagu teisteski Strugatskite raamatutes, on kokkupuutepunkte nii varasemate kui ka hilisemate teostega.

Teksti loeti vene keeles

Hea idee eest hea hinne, üldmulje aga sarnaneb Tundmatu Arvustaja omaga. Peategelasest nolki oli kujutatud küllaltki õnnestunult. Huvitav romaan veel selle poolest, et tegevustiku algusosa näiliselt tühjal planeedil on välja peetud hoopiski tondijutu stiilis.

12.12.2014: Ei, kirjatehnilise meisterlikkuse eest peab ikka 5 punkti panema. Kasvõi need pealkirjad... Ja noor Maia Glumova tegi natuke nukraks - läks tal ju hiljem nii halvasti. Ja üldse on see ikka hea lugu.

"Orpheuse Raamatukogu" kaanekujundused on viimasel ajal ka päris toredad. Kuigi Tom oli tegelikult oranzh...

Teksti loeti soome ja eesti keeles

Jumal ise teab mis aasta see v6is olla, kui see j2rjejutune ER`is k6lada v6is, kuid olen peaaegu n6us lahjat myrki v6tma, et kuulnud ma seda olen. Siis olen veel n2inud miskit venkude n2item2ngu sellel teemal. Ning lugenud. Ma ei oskagi "elda, kumb j2ttis sygavama mulje, kas raadiost etteloetet t6lge v6i siis originaal.

Igaljuhul on Vennaste lugemine elamus, kas siis suurem v6i v2hem. Olgu mis on, mis vennad on teinud on h2sti tehtud ja nii on. Toda usutunnistust olen ma n6us kuulutama ja nean 2ra k6ik, kes vastupidist v2idavad.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Kunagi ammu ammu oli raadios järjejutt, seejärel lugesin vene keelsena ja lõpuks vaatasin tšehhide 1994 aasta filmi "Nesmluvena Setkani" kah ära. Minu arvamine: vendadel on paremaid asju.
Teksti loeti vene keeles

Järgmine arvustus tõstis Goodreads`i nimelises kohas kohaliku tähtsusega mikrotormi. Mõnes ulmele keskendunud kanalis toimus seepeale solvunud uste paugutamine, nutt ja hala, eidelik vingumine ja lokaalsete drama queen`ide tavaline draama. Seepärast pean vajalikuks rõhutada, et see on minu hinnang raamatule. Aga mulle ei meeldi Strugatskid, pole kunagi meeldinudki, paari erandiga, näiteks ""Hukkunud Alpinisti" hotell" ja "Miljard aastat enne maailma lõppu" on mu silmis väga heas kirjas. Väljaandja Fantaasia ja tõlkija Veiko Belials pälvivad ainult tänusõnu, minu tänu neile väljendub selle raamatu ostmises. Aga siin nüüd siis see arvustus:

Aegunud emolik sonimine. Enamus loo sisust on tühi, tapvalt uimane ja mittemingit kriitikat kannatav heietus, emoheebel keeratakse 11 peale alles loo viimases peatükis. Tehnilised üksikasjad ei kannata eriti terava pilguga lugemist. Kosmonautide laev on suur nagu loss, täis igasugu koosolekuruume, koridore ja kabiine. Kosmonaudid võtavad võõral planeedil hommikusöögiks soolaga võileiba ja piima. Seda küll ei öelda, kuid vaikimisi võib aru saada, et pudeliteread "Pšenitsnaja" , "Sibirskaja" ja "Stolitšnajaga" on kuskil kapi all ooterežiimis, koos 3-liitriste hapukurgipurkide ja stakannide reaga. Kahjuks jääb puudu ka stseen kus tüüakas, päevitunud, sorgus vuntsidega komandör kaitseb ülemuste ees pahateo teinud alluvat, rebib sealjuures lõhki oma komandörikuue, paljastades selle all madrusesärgi ja selle all omakorda oskamatu väriseva käega tehtud tätoveeringu "MAMA". Loo seisukohalt kandvana olnud fakti, et Vaba Otsingu Grupi, ehk siis lihtsalt kosmosest elu otsivaid meeskondi moodustab perekond mehest, naisest ja lapsest saab paremaks panna ainult lasteaiakasvatajatest koosneva otsingugrupiga. Aga mis siin imestada, eks alanud juba minule arusaamatutel põhjustel kultusmaine saanud "Asustatud saar" stseeniga, kus just võõrale(!) planeedile maandunud Maa agent kargab raketist välja miskipärast trussikute väel.

Ühesõnaga, vendadel Struguraššidel oleks ilmselgelt palju paremini välja kukkunud kui nad oleks ulme kus seda ja teist jätnud ja oma liistude juures püsinud - see oleks siis nõukogude vene inimese kujutamine miskites piirsituatsioonides kus ta vaatamata raskustele jääb ikka sellekssamaks nõukogude inimeseks kes armastab kodus olles kitarri plõnnida, ennast viinast oimetuks juua, sihvkasid süüa ja maha tatistada.

Emot nad oskavad küll, mäletan et juba "Hukkunud Alpinistis" keerati emolüliti ikka päris põhja ja "Väikemehes" samuti. Tõsi küll, alati on see lõpus ja selleni jõudmiseks peab end eelnevast puisest ködist läbi mäluma. Lõpplahendus ka, nomaitea. Väikemees jäeti üksi planeedile, nüüh nüüh. Oot-oot, kus siis üksi, vähemalt robot ka. Aga kui juba robot, miks siis mitte meelelahutus-õppekeskus. Miks väikemehega tehtud muutusi uurima ei hakatud? Miks kogu side temaga seisnes 200 kildi pealt orbiidilt laulukeste ettelaulmisel ja juttude jutustamisel? Äh, eks igaüks mõtle ise oma rikutuse tasemel. Asimovi "Inetu poisike" oli emo mõttes mäekõrguselt üle, "võõrastele oma, omadele võõras"-tsivilisatsioonikonflikti kirjeldab kirjeldamatult paremini A. Jürgens "Sinises Linnus" ja Vendade tehnikavisioon on ka tänaseks lootusetult aegunud. Lugeja peab end läbi nämmutama tervest hulgast "radiogrammidest", "mälukristallidest" ja "mikrofilmidest". Aga noh, see käib asjaga kaasas, selle üle pole viisakas naerda, umbes nagu Jules Verne omaaegsete kuureiside ja muude üle.Rohkem ei viitsi tõepoolest enam ennast Struguratskitega piinata, see jääb minu poolt nende viimaseks loetud teoseks, rahu nende põrmule.

Teksti loeti eesti keeles

Nagu mõnest eelnevast arvustusest näha, tekitab Strugatskite looming päris paljudes Eesti lugejates mingeid vastandlikke äärmuslikke tundeid-kas peetakse iga nende poolt kirja pandud rida kuidagi pühaks ja eriliseks või siis manatakse nende loomingut tervikuna kui aegunud-nõukogulikku. Minu enda seisukoht jääb kuhugi sinna vahepeale-mõnest raamatust, nagu "Asustatud saar", on väga head mälestused, mõni teine paneb tagantjärele meenutades pigem õlgu kehitama... Eks need lugemismälestused jäävad praegu ka valdavalt juba suhteliselt kaugesse aega, kuhugi 10-15 aasta tagusesse perioodi, mil sai loetud "Maksim Kammereri triloogiat", romaani "Raske on olla jumal" ja paljusid teisi asju. Samas pean tunnistama, et midagi spetsiifiliselt ebameeldivat nende stiilis minu jaoks pole.

"Väikemehes" meeldis mulle rohkem romaani algus, kus kurjakuulutava õhustikuga planeedil toimuvas tegevuses aeglaselt pingeid üles krutiti. Edasine... oli pigem selline tavaline oma ajastu SF. Väikemehe isik ja võõrtsivilisatsiooni salapärane olemus jätsid kuidagi külmaks. Ilmselt peab sellest romaanist tõsiselt vaimustumiseks minust paadunud Strugatskite-fänn olema.

Taaskohtumine Strugatskite Keskpäeva-maailmaga rohkem kui kümne aasta järel oli muidugi päris omapärane kogemus. Üldiselt kujutabki selle ühiskonna Maa autorite loomingus endast mingit tööka sotsialismi ja heaoluühiskonna kokteili... inimesed selles maailmas on vaprad, usinad, veidi rikkumatud ja naiivsed. Seega pole ka põhjust imestada, kui noor perekond eraviisiliselt planeeti avastama lendab (Vaba Otsingu Rühmast ja sellest, mida see endast täpselt kujutab, on ka "Väikemehes" pikalt juttu) või kosmoseavarii läbi teinud Kammerer trussikute väel raketist välja ronib. Usun, et kui tänapäeval jagataks mingi suvalise turvalise ja kaitstud ühiskonna liikmete käsutusse era-tähelaevad ning öeldaks: "Mine ja lenda, kuhu tahad!", oleks tulemus suhteliselt sarnane. Kui VOR-i seiklejaid (ja ka käesolevas romaanis tegutsevaid kohati päris noorukesi teadlasi) üldse kellegagi võrrelda, siis kindlasti mitte viina kulistavate ja balalaikat tinistavate tätoveeritud "Nõukogude inimestega", vaid pigem süüdimatute Lääne turistidega, kes kusagil islamiriigis või Aafrikas pantvangi või muudesse jamadesse satuvad. Mis emotsemisse puutub, siis minu jaoks tundusid algul samuti veidi imelikud episoodid, kus võõral planeedil tegutsev minategelasest küberneetik oleks ootamatult "peaaegu nutma puhkenud" või hüsteeriline reaktsioon kosmoselaeva vraki leidmisele, ent tasus vaid meenutada, et ei Popov ega Maika Glumova polnud mingid karastunud kosmosehundid, vaid turvalisest keskkonnast pärit 20-aastased noored...

Teksti loeti eesti keeles

Paralleel tosin aastat varem ilmunud Robert A. Heinleini teosega "Stranger in a Strange Land" oli lugedes kerge tekkima. Nagu Heinlein nii ka Strugatskid otsivad võimalust "vaadata inimkonda väljastpoolt" ja saada seeläbi teada midagi meie eneste kohta. Aga kui Heinlein kasutab võimalust eelkõige selleks et materdada mingeid inimkultuuri totramaid külgi siis Strugatskid... ei kasuta seda õigupoolest millekski. Esitatakse ainult küsimusi, ühegi vastuseni aga tegelikult ei jõuta.

Kes tahab, võib eeltoodut etteheitena võtta, aga nii ei ole see mõeldud. Pigem tahaks just kiita seda painavat meeleolu, mille Strugatskid on suutnud luua. Selle meeleolu moodustavad võõra elutu planeedi rusuv õhustik kombineerituna peategelaste seisundiga. Tegelased tunnevad et peaksid nagu leidma olukorrale mingi lahenduse, aga samas pole päris kindel milles see olukord üleüldse seisneb... Tulemuseks ongi justkui lõpetamata lugu. Selle lõpetamatuse põhjusena on küll välja toodud hoopis mingeid probleeme kirjastuse tähtaegadega, aga sel juhul tuleb ka kirjastust tänada et lõpptulemus on saanud just selline nagu ta on.

Selle teose põhjal tehtud filmi või näidendit küll eriti vaadata ei tahaks. See on ikka väga lugemiseks mõeldud tekst. Kui järgi mõelda siis kehtib see vist enamiku Strugatskite teoste kohta.

Mulle Strugatskite looming enamjaolt meeldib ja ei näe põhjust ka sellele mingit madalamat hinnet panna.

Teksti loeti eesti keeles

Jah, raske on ikka olla ulmekirjanik, ainuüksi mõnede küsimuste esitamine on keeruline, neile vastamine aga lausa võimatu. Tavakirjanikul on kõik märksa lihtsam, tema saab alati teha jooksvaid vaatlusi enese ümbruses või sees. Strugatskid aga võtavad ette ühe ulmekirjanduses esineda võivatest küsimustest keerulisema - võõrmõistuse - ning lisavad sinna veel ühe olulise elemendi - Väikemehe - muutes raskustaseme veelgi kõrgemaks. Igaljuhul jätsid siin-seal tehtud võrdlused Mowgliga teksti enne lugemist hoopiski lustlikuma mulje. Sünge, kurb aga hea tekst, mis annab mõtlemisainest pikemaks ajaks.
Teksti loeti eesti keeles
tvr

Tahtsime kirjeldada maailma, mis meile endile meeldiks." (A. & B Strugatskid, tsitaat mälu järgi) Kirjeldasidki, sai hea ja peaaegu meeldiski ("Keskpäev, 22. sajand") - aga ikka ju tahaks omalooduga veel mängida. Tuli teine raamat, sai nimeks "Asustatud saar"  ja hoopis teine tera, sest meeldiv maailm oli taustas ja olemasolev trügis raamatusse ustest ja akendest sisse. Kui silmad kõvasti kinni pigistada, hästi-hästi kõvasti, võiks lõpu ju häppi-endiks lugeda.
Möödub veel paar aastat ja valmib "Väikemees". Maailmaloomist siin kuigivõrd ei ole, tegevuspaik on lihtsake, tegutsevad aga tegelased heast maailmast, mõni varasemast tuttav, aga mõni loogilisena sealsest keskkonnast kasvanud.
Nähtavalt ei ole tegu päris iseseisva teosega, referentse on liiga palju ja selle-maailma-kust-tegelased-tulevad kirjeldusi vähevõitu. Raamat eksistentsi eesmärgiga "kirjanik tahab ka palgapäeva" ?
Strugatskite puhul pigem reeglina on "Väikemees" mitmekihiline ja kannab mitut mõtet, peamine süžee ehk "äkšn" kõige lihtsam. Krutime põnevust, vaatame "kangelaste saatust"! Lõpus aga kas kõik on väsinud-kuid-õnnelikud ja/või traagiline kangelane jookseb koorietteaste taustal verest tühjaks.
Mõneti tegi kahe keskpäeva-maailma raamatu "Pioneeris" järjejuttudena avaldamine karuteene - lugesid meie ulmikud neid tundlikus eas (mina ka) ja tekkisid ootused, et olgu-olla-äkšn, sest seda ju antakse põnevalt!
Vaat, "Väikemees" on selles osas kehv ... Võib-olla. Kui "eelmises seerias" kihutatakse läbi linna kokkuvariseva Keskuse poole tagasi vaadates, sekundeid lugedes hädavajaliku mõrva sooritamiseni - seda siin pole. Lahendus meenutab angloameerika lugusid mõnikümmend aastat varem. Käiks ju küll? Aga "Saares" ?!!!
Teine kiht, sotsiaalkriitilisus. Algse keskpäevamaailma utopism (paar nõukogulikku rekvisiiti ei tee seda "kommunistlikuks" vms koleda termini alla kuuluvaks) oli kestev ettekääne saada trükitud; alates "Saarest" põimusid keskpäevalisusesse kõikvõimalikud ideed, iseenesest võib-olla isegi nõukogude parketile kõlbulikud, aga konteksti seatuna suisa riigivastased. Võrreldes "Saarega" on "Väikemees" vaata et riigitruu ?
Aastal 2015, kui eestikeelne tõlge välja anti, ilmus raamat juba mõnda aega demokraatlikus riigis, keset minidiskussioone "milleniaalidest" ja inimese õigusest juriidiliselt vormistatuna seksuaalset suunduda talle meedivas suunas.
1973 NSV Liidus oli mõte suuremate riiklike vajaduste kiuste üksikisiku, pealegi mingisuguse imeliku, õigusest eksistentsile, rääkimata tema õigustest, puhas ketserlus.
Laste ja vanemate osas  on A & B servapidi iseendakriitilised, aga seavad ka teese. Ehkki võib juhtuda, et põhjuseks oli süžeeks tarvilik konstruktsioon, taanduvad A & B ühtäkki keskpäeva lapsed-riigistame-varases-nooruses kontseptsioonist, hukkunud VOG abielupaar plaanis kõigi tunnuste järgi oma järeltulijat ise kasvatada. Kui lugeja ei märka - Maia Glumova ja Väikemehe poolsümbolistlik ema-lapse suhe joonib igaks juhuks jämedalt alla.
 
"Väikemehe" võtmeks on Gorbovski ja Komovi konflikt. Gorbovski on keskpäevamaailma Chuck Norris, plekitu kangelane, tubli plakat. "Keskpäevas" on ta ka juht, demokraatlik, tark ja nii edasi. Üksikud repliigid "Saare" kohta aga juba viitavad, et Komovil on Šaraksiga midagi pistmist. Gorbovski sellesse otsustusprotseduuri ei sobi, meie plekitu ... jah, tõesti, mida arvaks Gorbovski, kuidas Šaraksiga käituma peaks ?
See-eest sobib ta suurepäraselt "hea ülemus mõistab olukorda" rolli, lahendamaks väikemehe küsimust. Lõpp optimaalne ja eetiliselt parim, kõik hea ? Komov aga silmnähtavalt ei jää nõusse. Hilisemaid raamatuid teades pintseldatakse neis vastuolud kordades tumedamaks ja on raske hinnata, kas algselt pidi juhtkonnas toimuv paistma sama kurjakuulutav või "pisike arvamuste erinevus".
Tagantjärele on raske sisse elada 73ndasse aastasse keskpäevamaailma kontekstis, arvestades, et "Põrnikas sipelgapesas" on veel kirjutamata. Kui "Põrnikas" on varem loetud ja pähe kulunud, asetub "Väikemees" paika kui "tee KomKon-2 tekkele" ja "Kuidas algselt võib-olla kenadestki inimestest saavad väga kurjakuulutavad ametnikud, kes omakorda loovad eriti kurjakuulutava subsüsteemi". Samuti kirjeldatakse, kuidas seni veel on: Gorbovski arvab, seejärel tõmbab niite, vihjete järgi - rõhudes eetilisusele. Leiab ühel või teisel põhjuselt piisavalt arvajaid, kes on nõus ja paneb Komovile kollektiivse otsuse kaudu piltlikult pulga hambusse.
 
Üheksa aastat reaalaega ja mõnigi aasta keskpäeva-aega edasi - ilmub "Põrnikas". Selgub, et protoprogressor Sikorski on asendunud progressorite süsteemiga, kelle tegevuse üle vast linnukese ulatuses veel nõu peetakse. Eetikast nähtavalt enam ei arutleta.
 
Vertikaalsest progressist - "Väikemees" oleks justkui ebaoluline tähtsamate teoste vahepeal, aga keskpäevamaailma üks olulisemaid ideoloogiamomente on selles fraasidena kirjas mõte - mehed, klassikalise progressiga  on p-s, sest on. A & B siinkohal osutuvad jälle ennustajateks, sest vertikaalsete, horisontaalsete ja muude progressi eriliikide üle arutlemine vihjab suuremat sorti ideoloogilisele ummikule ja ennustab "arenenud sotsialismi faasi" ning muid märksõnu, millega NSVL kiivakiskuvat ideoloogiapilti hädiselt lappida üritas.
"Keskpäevas" kirjeldatud ühiskonna keskmine liige oli juhtide, kangelaste jms kambaga nii üksmeelne, et sisse tuli tuua vanavanavanaisad, et kontraste suurendada. "Väikemehe" noortel on juba tekkinud veelahe eelnevate põlvkondade vahel. Maia vaidlustab juhi otsuse eetilistel kaalutlustel, VOGi perekond paistab ühe motivaatorina tahtvat perekonnatada Maast eemal.
 
"Väikemees" on tarviline eellugu "Põrnikale", kuna täiendab detailidega keskpäevamaailmas toimuvaid arenguid ja pakub ka mõttemänge sarjast "kui meil oleks utoopia, kuidas see paratamatult untsu läheks".
Teksti loeti eesti keeles
x
tvr
1970
Kasutaja rollid
Viimased 12 arvustused:
tvr


Tuli romaanikirjanikel pähe mõte lühivormi kirjutada. Mõeldud-tehtud.  

Kõige lihtsam oleks vast hetke järele mõtlemata nentida, et lugu on jama, pimedus, midagi ei selgu, äkšn kehvake, fui, andke strugatskitelikku põnevust sotsiaalkriitikaga segi! Võib ka nii. Teisalt, lugu portreteerib Keskpäeva-maailma võõra pilgu, primitiivse, militaarpilgu läbi, omakorda määrates tonaalsuse – kui eelduseks on, et militaarne ahvinimene ei saa suuremat aru, palju siis lugejagi kirjeldatust mõistma peab ? Sellest võtmest lähebki mõnevõrra huvitavaks. Giganda kui kooslus autoreid kuigivõrd ei huvita, ju siis tahetakse midagi öelda Keskpäeva-Maa kohta.  

 Seitsmekümnendad. Kolonialism on otsas, huraaa! Vabanenud Aafrika ja Aasia, sisemiselt ja seksuaalselt vabanev noorsugu arenenud maades ! Teadustehniline revolutsioon, progress! …+orlus primitiivsel moel, ehk mõlemad pooled jagavad postkoloniaalsed ära, kelle asjadesse nina toppida. Loos Kornei on toimekas poiss, rahvast käib, mingeid tegelasi valmistatakse ette, kraami saadetakse kuhugi, Maa paiskab ressurssi musta auku, sarnasus on arvatavasti tolleaegsele lugejale silmatorkav – NSV Liit kui korralikult bürokraatlik kah pakendas ja koolitas ja muudkui abistas, süstemaatiliselt, aastaid. Ja – kah osalistel suuremat rõõmu tundmata. Jutus kuidagi nukrad on need meie valguseinglid, abistamas nõrgemaid, parandamas maailmu, ei tea, ei vea neil armastuses või?  

„Lõpetame teie konflikti ära, keegi ei võida.“ Muide, mitte veenmise abiga ja nagu võib aimata: nii lugeja kui Keskpäevamaailma tavakodanik ei taha Šaraksil kasutatavaid meetodeid teada ja Giganda puhul – samuti mitte. Keskpäeva tublid asjaomased millegipärast meetoditega ei kiitle.  

Suurelt ja punaselt lõppu aga, aafrika keeles – „pistke sinna oma abi, tahame iseeee!!!“  

Õnneks on 70ndad-80ndad möödanik ja keegi enam ei topi oma nina teiste riikide ümberkorraldamisse oma paremat ideoloogilist ettekujutust mööda.  

Teksti loeti mitmes erinevas keeles
tvr

Tahtsime kirjeldada maailma, mis meile endile meeldiks." (A. & B Strugatskid, tsitaat mälu järgi) Kirjeldasidki, sai hea ja peaaegu meeldiski ("Keskpäev, 22. sajand") - aga ikka ju tahaks omalooduga veel mängida. Tuli teine raamat, sai nimeks "Asustatud saar"  ja hoopis teine tera, sest meeldiv maailm oli taustas ja olemasolev trügis raamatusse ustest ja akendest sisse. Kui silmad kõvasti kinni pigistada, hästi-hästi kõvasti, võiks lõpu ju häppi-endiks lugeda.
Möödub veel paar aastat ja valmib "Väikemees". Maailmaloomist siin kuigivõrd ei ole, tegevuspaik on lihtsake, tegutsevad aga tegelased heast maailmast, mõni varasemast tuttav, aga mõni loogilisena sealsest keskkonnast kasvanud.
Nähtavalt ei ole tegu päris iseseisva teosega, referentse on liiga palju ja selle-maailma-kust-tegelased-tulevad kirjeldusi vähevõitu. Raamat eksistentsi eesmärgiga "kirjanik tahab ka palgapäeva" ?
Strugatskite puhul pigem reeglina on "Väikemees" mitmekihiline ja kannab mitut mõtet, peamine süžee ehk "äkšn" kõige lihtsam. Krutime põnevust, vaatame "kangelaste saatust"! Lõpus aga kas kõik on väsinud-kuid-õnnelikud ja/või traagiline kangelane jookseb koorietteaste taustal verest tühjaks.
Mõneti tegi kahe keskpäeva-maailma raamatu "Pioneeris" järjejuttudena avaldamine karuteene - lugesid meie ulmikud neid tundlikus eas (mina ka) ja tekkisid ootused, et olgu-olla-äkšn, sest seda ju antakse põnevalt!
Vaat, "Väikemees" on selles osas kehv ... Võib-olla. Kui "eelmises seerias" kihutatakse läbi linna kokkuvariseva Keskuse poole tagasi vaadates, sekundeid lugedes hädavajaliku mõrva sooritamiseni - seda siin pole. Lahendus meenutab angloameerika lugusid mõnikümmend aastat varem. Käiks ju küll? Aga "Saares" ?!!!
Teine kiht, sotsiaalkriitilisus. Algse keskpäevamaailma utopism (paar nõukogulikku rekvisiiti ei tee seda "kommunistlikuks" vms koleda termini alla kuuluvaks) oli kestev ettekääne saada trükitud; alates "Saarest" põimusid keskpäevalisusesse kõikvõimalikud ideed, iseenesest võib-olla isegi nõukogude parketile kõlbulikud, aga konteksti seatuna suisa riigivastased. Võrreldes "Saarega" on "Väikemees" vaata et riigitruu ?
Aastal 2015, kui eestikeelne tõlge välja anti, ilmus raamat juba mõnda aega demokraatlikus riigis, keset minidiskussioone "milleniaalidest" ja inimese õigusest juriidiliselt vormistatuna seksuaalset suunduda talle meedivas suunas.
1973 NSV Liidus oli mõte suuremate riiklike vajaduste kiuste üksikisiku, pealegi mingisuguse imeliku, õigusest eksistentsile, rääkimata tema õigustest, puhas ketserlus.
Laste ja vanemate osas  on A & B servapidi iseendakriitilised, aga seavad ka teese. Ehkki võib juhtuda, et põhjuseks oli süžeeks tarvilik konstruktsioon, taanduvad A & B ühtäkki keskpäeva lapsed-riigistame-varases-nooruses kontseptsioonist, hukkunud VOG abielupaar plaanis kõigi tunnuste järgi oma järeltulijat ise kasvatada. Kui lugeja ei märka - Maia Glumova ja Väikemehe poolsümbolistlik ema-lapse suhe joonib igaks juhuks jämedalt alla.
 
"Väikemehe" võtmeks on Gorbovski ja Komovi konflikt. Gorbovski on keskpäevamaailma Chuck Norris, plekitu kangelane, tubli plakat. "Keskpäevas" on ta ka juht, demokraatlik, tark ja nii edasi. Üksikud repliigid "Saare" kohta aga juba viitavad, et Komovil on Šaraksiga midagi pistmist. Gorbovski sellesse otsustusprotseduuri ei sobi, meie plekitu ... jah, tõesti, mida arvaks Gorbovski, kuidas Šaraksiga käituma peaks ?
See-eest sobib ta suurepäraselt "hea ülemus mõistab olukorda" rolli, lahendamaks väikemehe küsimust. Lõpp optimaalne ja eetiliselt parim, kõik hea ? Komov aga silmnähtavalt ei jää nõusse. Hilisemaid raamatuid teades pintseldatakse neis vastuolud kordades tumedamaks ja on raske hinnata, kas algselt pidi juhtkonnas toimuv paistma sama kurjakuulutav või "pisike arvamuste erinevus".
Tagantjärele on raske sisse elada 73ndasse aastasse keskpäevamaailma kontekstis, arvestades, et "Põrnikas sipelgapesas" on veel kirjutamata. Kui "Põrnikas" on varem loetud ja pähe kulunud, asetub "Väikemees" paika kui "tee KomKon-2 tekkele" ja "Kuidas algselt võib-olla kenadestki inimestest saavad väga kurjakuulutavad ametnikud, kes omakorda loovad eriti kurjakuulutava subsüsteemi". Samuti kirjeldatakse, kuidas seni veel on: Gorbovski arvab, seejärel tõmbab niite, vihjete järgi - rõhudes eetilisusele. Leiab ühel või teisel põhjuselt piisavalt arvajaid, kes on nõus ja paneb Komovile kollektiivse otsuse kaudu piltlikult pulga hambusse.
 
Üheksa aastat reaalaega ja mõnigi aasta keskpäeva-aega edasi - ilmub "Põrnikas". Selgub, et protoprogressor Sikorski on asendunud progressorite süsteemiga, kelle tegevuse üle vast linnukese ulatuses veel nõu peetakse. Eetikast nähtavalt enam ei arutleta.
 
Vertikaalsest progressist - "Väikemees" oleks justkui ebaoluline tähtsamate teoste vahepeal, aga keskpäevamaailma üks olulisemaid ideoloogiamomente on selles fraasidena kirjas mõte - mehed, klassikalise progressiga  on p-s, sest on. A & B siinkohal osutuvad jälle ennustajateks, sest vertikaalsete, horisontaalsete ja muude progressi eriliikide üle arutlemine vihjab suuremat sorti ideoloogilisele ummikule ja ennustab "arenenud sotsialismi faasi" ning muid märksõnu, millega NSVL kiivakiskuvat ideoloogiapilti hädiselt lappida üritas.
"Keskpäevas" kirjeldatud ühiskonna keskmine liige oli juhtide, kangelaste jms kambaga nii üksmeelne, et sisse tuli tuua vanavanavanaisad, et kontraste suurendada. "Väikemehe" noortel on juba tekkinud veelahe eelnevate põlvkondade vahel. Maia vaidlustab juhi otsuse eetilistel kaalutlustel, VOGi perekond paistab ühe motivaatorina tahtvat perekonnatada Maast eemal.
 
"Väikemees" on tarviline eellugu "Põrnikale", kuna täiendab detailidega keskpäevamaailmas toimuvaid arenguid ja pakub ka mõttemänge sarjast "kui meil oleks utoopia, kuidas see paratamatult untsu läheks".
Teksti loeti eesti keeles
tvr

Nõukogude ulmekirjandus, progressiivseim ulmekirjandus maailmas, ei sure kunagi. See võib küll vahetada karva ja nimetust, kuid ilmselt jääb alles, kuni "Venemaa on alles veel". Aastaks on 2005, kuid ajakirjas ilmub tuttav laul - "kapitalistliku tegelikkuse ilmekas kriitika", mis põhineb autori mitte just kõige parematel majandusteadmistel. Üritatakse lugejat tüürida poliitiliselt hariva mõtteni, et kogu (kapitalistlik, konkurentsil põhinev) maailm on paratamatult ebavõrdsusest kubisev peldik, "noh, nagu Venemaa, ainult teisi keeli rääkiv". Ehk siis, autor on endale oma pisuhänna teinud ja ründab nüüd seda.
Teksti loeti vene keeles
tvr

Hm. Nad on endale oma pisuhänna teinud ja kiidavad nüüd seda.

Kui Trubetsky hüperboloidilugu hakkas jõudsalt edetabeleid vallutama, taipasin tõsiasja, et igavene lapsepõli müüb igale järgmisele põlvkonnale. TT häda peitus ilmselt selles, et talle ei meeldinud omal ajal olemasolev võim - sobinuks ka mõned muud, aga hirmkõvasti karjutav aaaa-narhiaaaa paistis haakuvat rohkemate inimestega, kui näiteks utoopiline diktatuur vormis "nimetame nad tööerakondlasteks" - mis sobiks trubetskytele paremini, kui rübata külma õlut, kõige suurema toru päästik näpu all, valitud seltskonnaga - ja tööd teevad teised ? Idüll missugune.

Ma pole kategooriliselt nõus nõukogudevastase allteksti otsimisega AT raamatutes. Loetagu kasvõi "Kannatuste rada". AT võib oma raamatutes kaevelda vähem või rohkem elu julmuse üle, mille toob endaga kaasa paratamatu, vajalik, maailma muutev revolutsioon - see ei muuda asja. Andekas kirjanik saab hästi kirjutada asjadest, millesse ta usub. Arvestades kasvõi siinseid arvustusi - raamat on hea, pakub tõlgendusvõimalusi nii veendunud stalinistidele kui rahvusromantilistele unistajatele. Võrdlusmaterjali tellimuskirjandusega on terve NSVL-i omaaegne kirjanduslugu täis.

Mitmeplaanilisus ? Siin tekib üks huvitav nüanss. Raamat on küllaltki päevapoliitiline - sama lõik, kus professor natsi ja kommunistiga kohvi joob, muutub mida aeg edasi, seda arusaamatumaks, kuna intelligentsi kui klassi hävitamisega sai NSVL kokkuvõttes ikkagi hästi hakkama. Seega muutub raamat lugeja jaoks lihtsamaks; puhtalt selletõttu, et keskmine trubetskymuusikasõber ei jaga ajastust ja selle sümbolitest tuhkagi.

Kahtlemata saab Garini endale sümpaatsemaks muuta. Lõpuks väidavad Garini ideevargaks ja teiste halastamatuks ärakasutajaks ikkagi Garini käest vastu näppe saanud tüübid. Ja - kui mulle meeldib näiteks miski kasakatest rääkiv teos, kus peategelane natuke vägistas ja natuke purjutas - arvestades seda, et kasakad olid nõukogudevastased ja muidu kanged, ehk tütarlaps nagu ise tahtis ka, ja nõukogude ajal joodi hoopis rohkem ?

Jack London olla kuuldavasti imestanud, et Martin Eden lugeja silmis positiivseks kangelaseks kujunes. Garini saatus eesti lugeja silmis oleks teda arvata kõvasti lohutanud...
Teksti loeti eesti keeles
tvr

Viie saab see lugu minult algatuse eest. Ulme haakumine realismi on alati vaieldav küsimus, kuid Wõroka jutt on esimene pääsuke, kus tegevus toimub ajalooliselt tõepärastes meie oludes, pakkudes teretulnud vaheldust kõiksugu "eesti on ufonautide maailma naba" motiividele. Kui pole loota, et objektiivset ajastupilti saab nn. realistlikus kirjanduses, lohutab seegi, kui keegi vaevub sel teemal ulmelugu kirjutama. Teostus kannatab kiirustamise all, aga väga lootustandev lugu.
Teksti loeti eesti keeles
tvr

Igati soovitav lugemisvara üldhariduse mõttes ja ühtlasi sisaldab parasjagu palju mõtlemapanevat. Põnevuselt - haaravuselt veidi nõrgem ja eeldab üpris konkreetsete huvidega lugejat, kuna ripub ajaloo küljes. Aga ... Strugatskitel näituseks tappis eetikatunnetus igasuguse tahtmisegi arutada inimliku sotsialismi ja muu seonduva üle (IMHO). Sest isegi vendade esimestes raamatutes - "inimesed võiksid olla sellised", aga sotsialistliku / kommunistliku pulina (a-la lenini kuju "XXI vek - polden" ) võib kui avaldamiseks vajaliku butafooria maha võtta, ilma et midagi yldse muutuks - tähendab, vennakesed ei pidanud võimalikuks. Samas Zvjagintsevi küljest ideed sotsialismist ära ei võta. On teine lihtsama loomuga ja läänest ei vaimustu yldse. Sotsialismist selle reaalsuses kah mitte. (ilmselt, kui see tõlkida ja meil avaldada, tituleeritaks Zvjagintsev lihtsalt ja lühidalt tiblaks). Üleüldse, sygavalt keeruline tekst. Butafooria all märatsevad väga lärmakalt ideed. JA TEGELASED EI OLE OHVRID. Strugatskitel näiteks enamasti on ... Üleüldse torkab silma hunnikutes asju, millega Zvjagintsev on originaalne - otsiks talle meeleldi midagi kõrvale võrdväärset, aga näe, ei ole - ühtedest jääb ta maha sotsiaalses plaanis, teistest on jumalparaku targem (tüüpilise näitena Bulõtshev kargab pähe - tema taustas näha, et MIDAGI meeldivat on ta NSVL-is igal ajal leidnud).Muide, täpselt jääb arusaamatuks, mis versiooni luges Wõrokas - minu eksemplaris ei anta preventiivset lööki ja kosjakontor kombineerub kah teisiti ...
Teksti loeti vene keeles
tvr

Stoljarov kui selline on nähtus, keda soovitaks meeleldi kõikvõimalike ulmeautorite eeskujuks. Kasvõi seesama jutt sobib hästi näiteks - kui Herbert Wells-i "Nähtamatu" olud jätavad mõneti veidrikust teadlase ikkagi ise süüdi, siis Stoljarov elab maailmas, mis juba loomuselt on inimese erinemisele massist vaenulik. Ei kadunud loo mõjusus kuhugi koos nõukogude aja lahkumisega - Stoljarov tunneb inimest.
Teksti loeti eesti keeles
tvr

Ilmselt kohustuslik kirjandus meie kaasaegsetele kapitalistidele. Muidu kah muhe lugu, teemaks "üldiste teenuste" firma ja globaalprobleemid, mille lahendamiseks kõlbab kapitalistlik väikefirma kohati paremini, kui paaniliselt tegutsev riiklik suurstruktuur. Muheduse eest pluss.
Teksti loeti inglise keeles
tvr

Raamat, mis nagu loodud kõigi vaidluste "ulme või fantasy" üle irvitamiseks. Autoriteks paadunud ulmekirjanikud, tegevusaeg aastatuhandevahetus, aga mitte Y2T, vaid eelmine. Pärast lugemist jääb kummitama küsimus, kas raamat on või pole mõeldud vembumeheliku irvitamisena fantasy üle. Tegelaskond koosneb traditsioonilisest fantasy-raamatute tüüpidest - deemonid, nõiad jne, samas kirjeldatakse valdavalt nende olmeprobleeme erialaste küsimuste lahendamisel. Maailm, kus tegevus toimub, on ühtlasi kauge, aga samas kuidagi väga tuttav. "Üldinimlikud väärtused kõrgemate olendite elus" võiks muigamisi öelda. Muhe lugemisvara. 4, kuna jääb puhtalt meelelahutuslikuks, mis ilmselt ka autorite eesmärk.
Teksti loeti vene keeles
tvr

Bulõtshov on suuresti pigem muinasjutuvestja, kui otseselt ulmeautor. Mõneti näitab see üllitis edasiminekut: täiesti arvestatav on sotsiaalne alatoon. Kusagil eksisteerib paraleelmaailm, kuhu satuvad ekstreemses olukorras olevad heidikud ja teised sügavas meeleheites olijad. Ühiskond, mis paraleelmaailmas välja kujuneb, peegeldab "reaalilma" oma, erineb aga sellest täiesti: inimesed selles ei vanane klassikalises mõttes, vaid hääbuvad, kuna "aeg" paraleelmaailmas puudub; sööki ja und seal ei vajata.Raamat eeldab mingeidki teadmisi Venemaa / NSVL-i ajaloost. Kohati kannatab bojevikluse all - figureerivad ka uusrikkad ja macho-teadlased. Samas pakub kirjeldatu fantaasiale toitu - autor jätab üpris palju lugejale edasimõtlemiseks, panemata oma tegelasi paika ja sundimata peale hinnaguid.
Teksti loeti vene keeles
tvr

Nii-öelda kohustuslik kirjandus kõigile ulmelugejatele. Eriti eestikeelsetele lugejatele, kuna kuulub vaieldamatult eesti keeles välja antute tippu. Tähelepanuväärne antiutoopia, mille paradoksaalseim omadus on Verne-ga võrreldav tuleviku ettenägemine - kuuekümnendatel kirjutatu haakub tänapäevase reaalsusega ja arvatavasti annab ette ka tee lähitulevikku. Sünge perspektiiv. Alamplaan: kui tunda tolleaegseid poliitilisi olusid läänes ja NLiidus, annab juurde, ehkki kõlbab lugeda ka nö tavalugejale.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
tvr

Võrdlemisi edukalt populismi ja mõistuslikkuse piirimail laveeriv teos. Garanteerib lugejamenu pulp-võtetega ja suudab vahele paigutada piisavalt palju huvitavat ka "mõistusega" lugeja jaoks. 90-ndate Crichton. Teatav kurbus jääb pigem raamatuväliselt peale lugemist: Crichton, kommertsulmeraamatute suurmeister, arvestab kaasaegse lugeja rumalamaks, kui ta arvestas kuuekümnendatel.
Teksti loeti eesti keeles