1.
38
3.763
2.
24
3.708
3.
5
3.8
4.
21
4.19
5.
34
4.735
6.
25
4.92
7.
17
4.235
8.
2
4.5
9.
41
4.561
10.
3
3.667
11.
34
4.5
12.
46
4.239
13.
11
4.273
14.
14
4.357
15.
55
4.818
16.
29
4.586
17.
22
4.409
18.
2
4.5
19.
17
4.706
20.
3
4.0
22.
2
3.5
1.
4
3.25
2.
2
4.5
3.
9
3.556
5.
3
4.333
6.
17
4.235
7.
18
4.167
8.
9
3.556
9.
44
4.205
10.
1
5.0
2.
2
5.0
9.
1
4.0
1.
3
4.0
3.
4
4.5
4.
4
3.0
5.
9
4.0
7.
4
4.0
8.
3
4.0
12.
1
5.0
13.
1
5.0
14.
1
5.0
15.
1
5.0
16.
1
5.0
17.
1
5.0
18.
1
5.0
19.
1
5.0
20.
1
5.0
21.
1
5.0
22.
2
5.0
23.
1
5.0
24.
2
3.5
25.
1
5.0
26.
1
5.0
27.
1
5.0
28.
1
5.0
33.
1
5.0
34.
1
3.0
35.
3
3.0
36.
2
4.0
37.
1
3.0
38.
1
5.0
6.
4
4.0
8.
1
4.0
18.
7
4.429
33.
2
3.5
38.
1
5.0
42.
1
3.0
44.
3
3.0
(romaan aastast 1973)
eesti keeles: «Kolmas tsivilisatsioon»
Eesti Raadio järjejutt
«Väikemees»
Tartu «Fantaasia» 2014 (Orpheuse Raamatukogu 2/2014)
Nagu teisteski Strugatskite raamatutes, on kokkupuutepunkte nii varasemate kui ka hilisemate teostega.
12.12.2014: Ei, kirjatehnilise meisterlikkuse eest peab ikka 5 punkti panema. Kasvõi need pealkirjad... Ja noor Maia Glumova tegi natuke nukraks - läks tal ju hiljem nii halvasti. Ja üldse on see ikka hea lugu.
"Orpheuse Raamatukogu" kaanekujundused on viimasel ajal ka päris toredad. Kuigi Tom oli tegelikult oranzh...
Igaljuhul on Vennaste lugemine elamus, kas siis suurem v6i v2hem. Olgu mis on, mis vennad on teinud on h2sti tehtud ja nii on. Toda usutunnistust olen ma n6us kuulutama ja nean 2ra k6ik, kes vastupidist v2idavad.
Aegunud emolik sonimine. Enamus loo sisust on tühi, tapvalt uimane ja mittemingit kriitikat kannatav heietus, emoheebel keeratakse 11 peale alles loo viimases peatükis. Tehnilised üksikasjad ei kannata eriti terava pilguga lugemist. Kosmonautide laev on suur nagu loss, täis igasugu koosolekuruume, koridore ja kabiine. Kosmonaudid võtavad võõral planeedil hommikusöögiks soolaga võileiba ja piima. Seda küll ei öelda, kuid vaikimisi võib aru saada, et pudeliteread "Pšenitsnaja" , "Sibirskaja" ja "Stolitšnajaga" on kuskil kapi all ooterežiimis, koos 3-liitriste hapukurgipurkide ja stakannide reaga. Kahjuks jääb puudu ka stseen kus tüüakas, päevitunud, sorgus vuntsidega komandör kaitseb ülemuste ees pahateo teinud alluvat, rebib sealjuures lõhki oma komandörikuue, paljastades selle all madrusesärgi ja selle all omakorda oskamatu väriseva käega tehtud tätoveeringu "MAMA". Loo seisukohalt kandvana olnud fakti, et Vaba Otsingu Grupi, ehk siis lihtsalt kosmosest elu otsivaid meeskondi moodustab perekond mehest, naisest ja lapsest saab paremaks panna ainult lasteaiakasvatajatest koosneva otsingugrupiga. Aga mis siin imestada, eks alanud juba minule arusaamatutel põhjustel kultusmaine saanud "Asustatud saar" stseeniga, kus just võõrale(!) planeedile maandunud Maa agent kargab raketist välja miskipärast trussikute väel.
Ühesõnaga, vendadel Struguraššidel oleks ilmselgelt palju paremini välja kukkunud kui nad oleks ulme kus seda ja teist jätnud ja oma liistude juures püsinud - see oleks siis nõukogude vene inimese kujutamine miskites piirsituatsioonides kus ta vaatamata raskustele jääb ikka sellekssamaks nõukogude inimeseks kes armastab kodus olles kitarri plõnnida, ennast viinast oimetuks juua, sihvkasid süüa ja maha tatistada.
Emot nad oskavad küll, mäletan et juba "Hukkunud Alpinistis" keerati emolüliti ikka päris põhja ja "Väikemehes" samuti. Tõsi küll, alati on see lõpus ja selleni jõudmiseks peab end eelnevast puisest ködist läbi mäluma. Lõpplahendus ka, nomaitea. Väikemees jäeti üksi planeedile, nüüh nüüh. Oot-oot, kus siis üksi, vähemalt robot ka. Aga kui juba robot, miks siis mitte meelelahutus-õppekeskus. Miks väikemehega tehtud muutusi uurima ei hakatud? Miks kogu side temaga seisnes 200 kildi pealt orbiidilt laulukeste ettelaulmisel ja juttude jutustamisel? Äh, eks igaüks mõtle ise oma rikutuse tasemel. Asimovi "Inetu poisike" oli emo mõttes mäekõrguselt üle, "võõrastele oma, omadele võõras"-tsivilisatsioonikonflikti kirjeldab kirjeldamatult paremini A. Jürgens "Sinises Linnus" ja Vendade tehnikavisioon on ka tänaseks lootusetult aegunud. Lugeja peab end läbi nämmutama tervest hulgast "radiogrammidest", "mälukristallidest" ja "mikrofilmidest". Aga noh, see käib asjaga kaasas, selle üle pole viisakas naerda, umbes nagu Jules Verne omaaegsete kuureiside ja muude üle.Rohkem ei viitsi tõepoolest enam ennast Struguratskitega piinata, see jääb minu poolt nende viimaseks loetud teoseks, rahu nende põrmule.
"Väikemehes" meeldis mulle rohkem romaani algus, kus kurjakuulutava õhustikuga planeedil toimuvas tegevuses aeglaselt pingeid üles krutiti. Edasine... oli pigem selline tavaline oma ajastu SF. Väikemehe isik ja võõrtsivilisatsiooni salapärane olemus jätsid kuidagi külmaks. Ilmselt peab sellest romaanist tõsiselt vaimustumiseks minust paadunud Strugatskite-fänn olema.
Taaskohtumine Strugatskite Keskpäeva-maailmaga rohkem kui kümne aasta järel oli muidugi päris omapärane kogemus. Üldiselt kujutabki selle ühiskonna Maa autorite loomingus endast mingit tööka sotsialismi ja heaoluühiskonna kokteili... inimesed selles maailmas on vaprad, usinad, veidi rikkumatud ja naiivsed. Seega pole ka põhjust imestada, kui noor perekond eraviisiliselt planeeti avastama lendab (Vaba Otsingu Rühmast ja sellest, mida see endast täpselt kujutab, on ka "Väikemehes" pikalt juttu) või kosmoseavarii läbi teinud Kammerer trussikute väel raketist välja ronib. Usun, et kui tänapäeval jagataks mingi suvalise turvalise ja kaitstud ühiskonna liikmete käsutusse era-tähelaevad ning öeldaks: "Mine ja lenda, kuhu tahad!", oleks tulemus suhteliselt sarnane. Kui VOR-i seiklejaid (ja ka käesolevas romaanis tegutsevaid kohati päris noorukesi teadlasi) üldse kellegagi võrrelda, siis kindlasti mitte viina kulistavate ja balalaikat tinistavate tätoveeritud "Nõukogude inimestega", vaid pigem süüdimatute Lääne turistidega, kes kusagil islamiriigis või Aafrikas pantvangi või muudesse jamadesse satuvad. Mis emotsemisse puutub, siis minu jaoks tundusid algul samuti veidi imelikud episoodid, kus võõral planeedil tegutsev minategelasest küberneetik oleks ootamatult "peaaegu nutma puhkenud" või hüsteeriline reaktsioon kosmoselaeva vraki leidmisele, ent tasus vaid meenutada, et ei Popov ega Maika Glumova polnud mingid karastunud kosmosehundid, vaid turvalisest keskkonnast pärit 20-aastased noored...
Kes tahab, võib eeltoodut etteheitena võtta, aga nii ei ole see mõeldud. Pigem tahaks just kiita seda painavat meeleolu, mille Strugatskid on suutnud luua. Selle meeleolu moodustavad võõra elutu planeedi rusuv õhustik kombineerituna peategelaste seisundiga. Tegelased tunnevad et peaksid nagu leidma olukorrale mingi lahenduse, aga samas pole päris kindel milles see olukord üleüldse seisneb... Tulemuseks ongi justkui lõpetamata lugu. Selle lõpetamatuse põhjusena on küll välja toodud hoopis mingeid probleeme kirjastuse tähtaegadega, aga sel juhul tuleb ka kirjastust tänada et lõpptulemus on saanud just selline nagu ta on.
Selle teose põhjal tehtud filmi või näidendit küll eriti vaadata ei tahaks. See on ikka väga lugemiseks mõeldud tekst. Kui järgi mõelda siis kehtib see vist enamiku Strugatskite teoste kohta.
Mulle Strugatskite looming enamjaolt meeldib ja ei näe põhjust ka sellele mingit madalamat hinnet panna.
Romaani kõik kolm osa on saadaval autori veebilehel. Pealkirja "Тривселенная" võiks tõlkida kui "Kolmik-Universum". Romaan on kolmeosaline ja osade tegevus toimub põhimõtteliselt erinevartes maailmates.
Esimese osa "Saatana peopesa" tegevus toimub 2074 aasta Moskvas, kus eradetektiiv Arkadi Vinokur uurib ühe bioloogi kummalist surma ja ei suuda leida isegi mõrva motiive. Bioloogi surm ei jää aga ainsaks.
Romaani teises osas "See, kes ootab" kandub tegevus teise maailma. See on maailm, kuhu satuvad inimesed pärast surma Maal. See on Teine Universum, kus erinevalt meile tuttavast maailmast on vaim ja mateeria võrdväärsed - iga idee ja mõte saab materialiseeruda ja iga materiaalset eset võib muundada ideeks. Vinokur osutub siin aga väga eriliseks, sest erinevalt muudest asukatest mäletab ta oma elu Maal ja ühtlasi väga halvasti kohaneb kohaliku eluga. Siin kohtab ka esimeses osas surma saanud tegelasi ja püüab jätkata Maal toimunud kuritegude uurimist.
Romaani kolmas osa "Orbis tetris" viib aga tegelasd kolmandasse maailma, kuhu nad satuvad pärast surma teises maailmas. See on maailm, kus eksisteerivad ainult puhtad ideed, ilma mingi materiaalse sisuta. Vinokur ja tema kaaslased suudava aga luua siin mateeriast saarekese. Alles nüüd hakkavad tasapisi selguma varem toimunud sündmuste põhjused.
Kokkuvõtlikult öeldes algab romaan kui detektiiv, mis muutub järgnevates osades üha esoteerilisemaks. Seda võtet on ta kasutanud ka muudes teostes. Autor on hariduselt füüsik (PhD), tegeles 23 aastat astrofüüsikaga. Samal ajal tundub, et talle pole sugugi võõras ka esoteerika, eelõige judaism. Igal juhul autori kirjeldatud kolmikmaailm paistab üsnagi kooskõlaline. Kolmanda maailma kirjeldus tundus küllaltki skemaatiline, aga materiaalse maailmaga harjunud teadvusele on taolise vaimse maailma kirjeldamine praktiliselt võimatu.
Hindeks tugev neli. Mõõtes hõljus ka nõrk viis, aga vist olen aastatega nõudlikumaks muutunud.
Tegevus on tõesti põnev, keelekasutus on autoril aga alati väga hea olnud. Nii et jällegi sai loetud üsna järjest. Samas aeg-ajalt torkis tunne, et autor ei olnud nagu hingega asja kallal, et kirutati "palja tehnika" ja kogemuste arvelt. Aga see tunne võib olla ka petlik. Nii või teisiti, on lugu ikkagi viit väärt.
Lõpplahendus jätab ukse pärani lahti järje kirjutamiseks. Ja tõtt öelda, mind huvitab juba praegu, mis seal oodata võib.
Romaan on üles ehitatud sellele sarjale igati traditsiooniliselt - kolm osa, igaüks ees- ja järelsõnaga, peategelased on kõik tuttavad, iga osa lõpus üllatus, romaani lõpus suur üllatus.
Tegevusest või ideedest ei tasu siin rääkida - liiga suur on risk, et ütlen liiga palju ja rikun lugemisrõõmu :) Igatahes elnenud romaanidele ei jää antud lugu alla millegi poolest - loetud sai ühe hingetõmbega. Ja meeldiv on see, et romaani lõpp jätab seekord lootust, et siia võib tulla ka järg...
Algus oli isegi päris hea. Peategelsteks on rida ebatavaliste omadustega inimesi, kes kõik eelistavad ajada oma asju omapead. Samal ajal on Maal märgata mingi võõra invasiooni märke. Üksikutel "ebatavalistel" tuleb hakata liituma, sest nad on ainus reaalne jõud, mis võiks invasioonile vastu seista.
Pikapeale hakkab aga romaan järjest rohkem meenutama "Ogranda" sarja viimaseid (ja kehvemaid) romaane. Vahepeal juba arvasingi, et see romaan on samast sarjast. Kuid ei, see on hoopis romaani "Kentavr na rasputje" järg. Lõpp läks juba väga vaevaliselt, diagonaalis üle lehe. Eelnevat romaani lugema küll ei kutsu. Muutumatu on aga autori kergelt seksuaalne orientatsioon.
Kahju, autori kaks esimest romaani olid paljulubavad, aga sellega kõik piirduski. Rohkem lugema ei kutsu. (Kunagi juhtus mul sama asi Golovatshoviga).
Peategelaseks on siingi Dirk Pitt, ka siin võitleb ta "pahadega" (ja muidugi võidab). Seekord on "pahadeks" natsliku Saksamaa põgenenud ladviku järglased, kes on ehitanud Antarktikasse salajase baasi ja valmistavad ette ei vähem ega rohkem kui maailmakatastroofi, kavatsedes ise muidugi pääseda. Atlantisest niipalju, et need natside järglased on leidnud atlantide vana linna ja toetuvad atlantide kadunud teadmistele.
Vahepeal muutus raamat üsnagi loetavaks, kuid kokkuvõttes üle nõrga kolme küll ei raatsi panna.
Romaani peategelane on kõrgest soost aadlik Ar-Sharlahi, kes on pärast järjekordset paleepööret sattunud orjaks ühele taolistest "kõrbegaleeridest". Kuid nagu merelgi, on ka kõrbes röövleid ja Ar-Sharahi saatuses hakkavad toimuma ootamatud ja suured muutused. Tasapisi hakkab ka selguma, et see kõrbemaailm pole sugugi nii lihtne, kui esialgu paistab.
Seikluslik, põnev ja kergelt loetav romaan, kuid jääb veidi kergekaaluliseks. Siit ka hinne - neli.
Põgenikke asutakse muidugi otsima, põgenikud omaltpoolt püüavad tänapäeva Venemaa tingimustes mitte vahele jääda.
Väga vahva ja humoorikas lugu, naerda sai ikka päris kõvasti. Veider, et seda siiani keegi arvustanud ei ole. Hindeks muidugi viis.
Tekst on väga humoorikas, kasutatud on rohkesti arhailisi väljendeid ja sõnu (mida on seletatud teiste, kohati mitte vähem arhailist väljenditega), nimed on kõik tähenduslikud.
Tulemus on igati hea ja lugemine oli nauditav, maailm on väga vahva. Kerge miinusega viis.
Mäinitud sündmused toimuvad romaani esimestel lehekülgedel, kuid edasi ei tahaks süzheed ümber jutustada, et mitte rikkuda esmalugemise rõõmu. Sest üllatusi jätkub romaani lõpuni.
Romaan algab kui lõbus pilalugu, tõsisemad noodid hiilivad sisse aegamööda ja peaaegu märkamatult, lõpus aga kriibivad üsna valusalt. Lugemise ajal meenus mulle korduvalt Gromovi "Zapretnõi mir". Kuigi tegu on täiesti erinevate lugudega, on neis midagi olemuslikult ühist - lõbusa huumori pealispinna all on peidus tõsised ja valusadmõtted.
Hea vene keele oskus tuleb lugmisel abiks, vastasel juhul jääb ilmselt suur osa võlust kaduma. Kord juba alustanud lugemist, ei saanud ma enne lõppu enam pidama. Naerda sai kogu aeg, kuid loo lõpus oli see naer juba hoopis teise varjundiga. Tõsiselt hea lugu.
Romaan on saadav ka võrgust, Lukinite ametlikult koduleheküljelt nime all Rõtsari kuvaldõ.
Seega head hinnet panna kuidagi ei saa, kolme teenib aga lugu küll, mingit tõrget lugemisel küll ei olnud.
Ilus lugu, hea puändiga ja ajab ka parasjagu naerma :)
Laev oli maandumiseks ebasobiv, kuid piisas kahtlusest, et planeedil on ehitisi, ja piloot otsustas maanduda. Ehitised olidkiolemas, piloot sisenes ühte ja sattus pidevate katsete ja testide karusselli. Paistis, et tundmatud ehitajad mängivad ja katsetavd temaga nagu laborihiirega.
Loetav lugu ja puänt pole paha (kuigi tundus kuidagi tuttav). Nõrgapoolne neli.
Huvitavad tegelased, lugu on kuidagi inimlikult liigutav. Lugesin heameelega, kuid hinnet panna oli väga raske. Viiest jääb siski miskit puudu.
Lühike ja väga lõbus jutt. Nu, on tipa togo, tchto kak bõ lingvist.
