Kasutajainfo

Arkadi Strugatski

28.08.1925-12.10.1991

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Arkadi Strugatski · Boriss Strugatski ·

Vtoroje našestvije marsian

(lühiromaan aastast 1967)

ajakirjapublikatsioon: «Baikal» 1967; nr 1
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Marslaste teine sissetung»
Tartu «Fantaasia» 2015 (Orpheuse Raamatukogu 4/2015)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
10
3
2
2
0
Keskmine hinne
4.235
Arvustused (17)

Aga mis siis, kui marslased tulnuks teisiti? Kui nad poleks vajanud mitte verd, vaid "ainult" pisut maomahla, koos tibakese poliitilise kontrolliga? Kõigest sellest ja paljust muustki räägib see raamat. Ega seda omal ajal ilmaasjata "Stazhööride" külge tagurpidi köidetud! Või vastupidi?
Teksti loeti vene keeles

Marslaste teine pealetung! Miks teine? Noh, esimesena ryndasid Wells''i marslased, (need kolme jalaga), millele siis kogu sci-fi ajaloo vältel (as we know it) ohtrasti kloone on kirjutatud. Ja siis tulid vennad Stugatskid ja kirjutasid kõigele sellele ilmvõimatuseni äraleierdatud syzeele geniaalse paroodia yhelt poolt ja andeka lähenemisega sociaalse paroodia teiselt poolt. Tavaliselt on ikka nii, et tulevad nood hirmsad (Wellsi tradicioonis reeglina kolmejalagsed koletised) Marslased, ja siis inimkond muudkui yhineb kangelaslikux võitlusex nende vastu ja lõpux võidab yle noatera. How''s that again? Et kohe yhinevadki niimoodi kangelaslikult? Think again. Või veel parem, loe Strugatskeid. K.N.
Teksti loeti vene keeles

Sisuliselt käib nõukogude võimu tögamine, mis ehk maisikasvatusaktsioonidest inspiratsiooni saanud. Ja et ajuloputust on (Venemaal?) ikka üsna lihtne teha. Tegelasteks kamp sõgedaid vanamehi, kes päevad läbi vaikselt napsitavad, omavahel vaidlevad ja kuulujutte levitavad. Nimed on neil naljakalt uhked - Apollo, Achilleus jne. (Vene transkriptsioonist on küll üsna paha vähemtähtsatele olümposlastele jälile jõuda.) Et kaugel pealinnas võim vahetus ja tulid mingid marsslased - mis seal ikka, peaasi, et pensioniseadus ei muutuks jne. Maksavad maomahla eest viieka - lahe värk! Keelasid muu vilja kasvatamise peale miski imeliku ja sinise - aga saab sellestki puskarit ajada… Lõpuks kisub küll filosoofiliseks. Et kas inimeste tsivilisatsioonil on ots peal, kui nende ainsaks funktsiooniks jääb maomahla eristamine. Või siis on inimene muutunud oludes just kavalasti kohanenud ja leidnud oma turunishi, et edasi toimetada. Perestroika varajase ettekuulutajana pakuvad marslased intelligentsile võimalust argumenteeritud opositsiooniks… See kisub hinde küll nelja peale.
Teksti loeti vene keeles

Oleks asi vaid nõukogude võimu tögamises, poleks see lugu tõesti kuidagi üle nelja väärt. Vaadake veidi ringi, kas tõesti neid Apollosid ja Achilleusi on ümberringi vähe, just siin ja praegu?

Väga hea lugu.

Teksti loeti vene keeles

Jah, Wellsi eeskuju on siin tõesti näha ja lugedes meenus koht "Maailmade sõjast", milles keegi sõjaväelane seletab minategelasele oma tulevikunägemust "kodustatud" inimkonnast marslaste orjadena. Wellsi variandis surid marslased küll lõpuks maha, nii et seda ei juhtunud.

"Marslaste teises sissetungis" käsitletud probleemid on kahtlemata teravad-koduplaneet on vallutatud ja miljonid inimesed surnud, aga minategelane jahub ikka oma pensioni, markide, ekseemi ning sinise silma teemal. Eks sarnast suhtumist ole tänapäevalgi reaalses elus kohatud (võiksin tuua paralleele, ent need jätaksid ilmselt sutsu noriva ja demagoogilise mulje, nii et parem ei too). Seetõttu jättis lühiromaan kohati üllatavalt hea mulje, ehkki olin selle kohta eravestlustes üsnagi halbu arvamusi kuulnud, nii et hinde osas mõtlesin pikka aega "4" peale. Lõpuks hakkas aga pea 100-leheküljelise teksti ülesehitamine ühele ideele tasapisi ära tüütama-no pikalt sa mingite jobude tõmblemisest ikka loed, kui niikuinii on ammu selge, mida autorid oma tekstiga öelda tahtsid. Lõpupoole ootasin mingit jõhkrat puänti, millele justkui vihjanuks minategelase ja teiste kasvav leivaisu, ent seegi jäi tulemata ning hinne päästmata.

Teksti loeti eesti keeles

Marlaste teine sissetung on siis jutt tulnukatest, kes üritavad inimkonda alistada seda heaoluga üle uputades. Täpsemalt tulevad nad kohale ja hakkavad maolahla?! eest rasket raha maksma. Kogu toimuv on seejuures vaadatud ühe napsusõbrast pensionäri ja tema semude vaatenurgast. Omajagu ühiskonnakriitikat sisaldab tekst mis on kahjuks lihtsalt igav. Toimub vähe ja see mida vennad tahavad öelda saab öeldud liiga kiirelt mistõttu suurem osa lehekülgi on täidetud juhmide joodikute läminaga. Hea tõestus sellest, et ka parimatel kirjanikel on kehvemaid teoseid.

Kui mu arvamus tundub nüüd liiga materdav siis lugete Belialsi järelsõna, tema on märksa positiivsem. Väga hea järelsõna muide, oleks baasis annaks kuu arvustaja tiitli.

Teksti loeti eesti keeles

Järelsõnas mainitakse, et teos sai omal ajal kriitikute hävitava hinnangu osaliseks. Arvan, et asja eest - aga ei usu, et ainult neil põhjustel, mida järelsõnas ära tuuakse - tegemist on lihtsalt halvasti kirjutatud jampsliku sonimisega. Jutt on sarkasmiga nii üle soolatud, et pole erinevalt teistest sarnastest teostest pole enam sugugi naljakas, vaid lihtsalt kurb ja igav. Esimesed 50 lehekülge ei toimu absoluutselt mitte midagi ning mul puudus seetõttu igasugune isu raamatut öökapilt kätte võtta. Viimased 50 lehekülge kulgesid libedamalt, kuid kokkuvõttes võttis kogu selle lühijutu lugemine liiga palju aega - mahavisatud aega. Sest kuigi mõningane point on autoritel olemas, on esitlusviis niivõrd masendavalt halb, et minu jaoks oli tegemist viimase piisaga karikasse, mis "Hääbuva Linna" järel juba niigi üle ajama kippus - vannun, et see jääb viimaseks Strugatskite teoseks, mille soetan.
Teksti loeti eesti keeles

Eks me ole kõik ühtemoodi lüpstavad...

Vendade pool siis selline ebaulmeline teos, aga mõjuv! Täiesti kohustuslik kirjandus, et ärgitada meid natuke mõtlema ja küsimusi küsima. Vastuseid pole aga lihtne anda, eriti tänapäeva maailmas, kus meil kõigil on tegelikult juba voolikuotsad suus.

Lugu ise on hoolimata oma süngest tagamõttest mõnusalt ladus ja humoorikas, meenusid varaseamalt maakeelde tõlgitud Bulõtšovi Veliki Gusljari lood.

Soovitan! Strugatskid oma tuntud headuses, aga natuke teises kastmes kui harjutud.

Teksti loeti eesti keeles

Minu ajule vendade Strugatskite lühiromaan sobis. Algul oli seda napsusegast jauramist veidi palju, aga taustal võis aimata suuremat pilti ja ängi. Teine pool oli täis juba kiiremaid sündmusi ning ühiskondlik määndumine väänati lugeja ette suht otse ja punasega. Vatramise sekka leidus häid lauseid ja repliike, mis panid kogu absurdsuse üle muhelema küll. Jääb tõesti painama, kas sellised "selgrootud" me ühiskambana olemegi?
Teksti loeti eesti keeles

Raamat algab lausega "Oh see neetud konformistlik maailm" ning mingis osas lõpupoole jõutakse mõtteavalduseni, mis minu meelest iseloomustab antud teose olemust kõige paremini:
 
"Nende [partisanid] kavatsused jäid talumeestele arusaamatuks. Alguses kutsusid nad külaelanikke astuma üles uue võimu vastu, kuid selle vajalikkust selgitasid nad väga segaselt - rääkisid kultuuri hävingust, väljasuremisest ja muudest raamatutarkustest, mis külarahvale kaugeks jäid."
 
Masendav lugemine. Masendav mitte seetõttu, et oleks halvasti kirjutatud - oh ei, kirjutatud oli humoorikalt, sisekaemuslikult - masendust tekitas pigem see tõdemus, et ehk sellised me olemegi. Konformistlikud. Läheme asjadega kaasa, kui see meid ei sega ja oleme nõus oma heaolu eest maha müüma oma ideaalid, väärtused, selle millegi, mis teeb inimloomast inimese ning eemaldab meie olemusest looma.
Teksti loeti eesti keeles
x
Laur Salundi
25.03.1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Nagu ennegi olen öelnud, on "Maarjakase"-nimeline kogumik minu viimaste aegade kindel lemmik. Selle taset tõestab loomulikult ka kogumiku nimilugu, millesarnast leiab üsnagi harva. Sisust vast niipalju, et üks tegelane kohtub ühe puuvaimuga, kellesse ta armub ja edasine ei kuulu enam minu kommentaaridesse, et mitte kõike ära rääkida.

Igati tasemel jutt, milles nii muinasjutulisi kui ka elulisi momente küllaldaselt. Soovitan kindlasti.

Teksti loeti eesti keeles

"Painajat" pean ma üheks paremaks jutuks, mis ilmunud Herta Laipaiga kogumikus "Ilutüdruku lilled". Sisuks vast niipalju, et üks kirurg on kuskilt võõramaa nurgatagusest poest soetanud endale mingisuguse indiaanlase kuju. Kui nüüd igasugustesse klassikalistesse õudukatesse süveneda, siis nagu midagi uut ei paistagi nagu olevat, kuid pinget on kruvitud vägagi oskuslikult, mitte kohe kõike kohe ette paisates. Niisugune vaikne arendamine ja peategelase psühholoogia jälgimine annabki selle õige mõõtme, mis paneb lugeja end kõhedalt tundma. Kiidusõnadega ei saa minusugune õudukate fännaja tõesti eriti kokku hoida. Väga hea jutt!!!
Teksti loeti eesti keeles

Üsnagi asjalik episoodikene "külaelust". Tippsaavutuseks küll ei saa pidada, kuid tükki küljest ära kah ei võta. Võrreldes mitmete teiste tolleaegsete ühejutu autoritega suisa hästi õmmeldud.
Teksti loeti eesti keeles

Üsnagi kena juurdlus, millele teeb (vähemalt minu meelest) karuteene liigsõnalisus ja liigne keerutamine ühe motiivi ümber, ehk siis esitatakse ühte mõtet kümnes erinevas sõnaseades, midagi uut juurde lisamata. Uimerdamise eest hinne alla, muidu kõlbas tarbida küll.
Teksti loeti eesti keeles

Selgeltnägijalt küsitakse nõu ja ta vastab ainult osaliselt. Ja teisest küljest ta hoiatab ja hoiatus unustatakse. Lõpptulemus on üsnagi selge ja traagiline kahe pulmalise jaoks, kellest üks hukkub. Sellega asi siiski ei lõpe, vaid teise jaoks hakkab mingisugusel ajal ilmuma üks salapärane kägu, kes kutsub teda kohtuma hukkunud armsamaga...

Butafooria poolest on tegemist ilmselge õudusjutuga, kuid õudsem on siin ilmselt peategelase vaikne kadumine reaalsest maailmast. Hästi sünge ja depressivne jutt, mis pole küll mu meelest parim, mis "Maarjakases" ilmus, kuid kindla viie saab ta mu käest kohe kindlasti.

Teksti loeti eesti keeles

H. Laipaik on kujunenud üheks minu lemmikuks eestimaise fantastika vallas (eriti arvestades kogumikku "Maarjakask", milles ilmunud lugudele sarnaneb ka "Titekirikuleib" nii stiili kui ka meeleolu poolest). Ja ma ei saa öelda midagi paha ka tema muu loomingu kohta. Igatahes soovitan vägagi soojalt kui sünged jutud meeldivad.
Teksti loeti eesti keeles

MT-le omaselt aktiivselt verine jutt. Eks noid elavate surnute asju on ennegi läbi näksitud, aga sihukese hooga asju annab otsida. Näiteks "Night of the Living Deads"-is olid laibad mingid uimerdised, aga siin ikka hoogsad tegelased, nii et igatahes soovitan (sellest film teha??) lugeda kõigil, kellele istub üks mõnusalt verine asjandus.
Teksti loeti eesti keeles

Keskpärane jutt, milles vähe üleloomulikku, kuid asi on ka selles, et see on lihtsalt üks suhteliselt mõttetu heietus. Mingi surmaootav jahimees ei pakkunud lihtsalt erilist pinget.
Teksti loeti eesti keeles

Vat see jutt on tõesti stiilne. Üks paremaid ja õudsemaid ja painavamaid kogumikus "Õudne Eesti"... Soovitan soojalt (eriti öösel).
Teksti loeti eesti keeles

Kas see on õudne? "Õudse Eesti" antoloogias on paremaid jutte küllaga ja ka JS-lt olen ma mitmeid paremaid lugenud. Kolme saab hindeks ainult seepärast, et "ÕE"-d lugedes tekib võrdlusmoment mitmete teiste juttudega ja seal on nii väga tugevaid kui ka väga nõrku. See jutt on lihtsalt harju keskmine.
Teksti loeti eesti keeles

Mu arust üsnagi mõttetu ja raskeltseeditav jutt, ime et läbi lugeda jõudsin. Ja sihuke keelepruuk, nagu ka eespool mainit, mulle mitte teps ei istu. Lihtsalt nõrk.
Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult päris asjalik idee ja ka teostusel pole viga, aga umbes sellisel teemal on kirjutet juba päris piisavalt mitmesuguseid jutte, nii et, nii et... Aga ei laida, lugeda võib küll.
Teksti loeti eesti keeles

Arvestades MB annet ja tema paremate juttude taset, ei saa kõrgemat hinnet anda. Siit puudub see MB parematele juttudele omane painajalik õhkkond ja kogu see asi jääb kuidagi liialt ümmarguseks ja mõjutuks.
Teksti loeti eesti keeles

Laita seda juttu igatahes ei saa, tase on üsnagi kõva. Kenasti on välja toodud mitmeid rahvauskumustes esinevaid motiive katku kohta. Tase omaette igatahes.
Teksti loeti eesti keeles

Ilmne pettumus. Lugenud autori kohta lühitutvustust, lootsin kõvasti rohkemat ja algus seda lubaski, kuid edasine jäi kuidagi liiga pealiskaudseks ja korduvaks, ning see armetu puänt jättis absoluutselt külmaks.
Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt üsnagi asjaliku mõttega ja natuke isegi hirmutav ja painajalik jutt, mis paraku venima kipub. Mis teha, kui kirjamehel palju sõnu käes on...
Teksti loeti eesti keeles

Miks küll uuema aja jutud kipuvad olema ainult mingid boheemlaste ja joodikute elu kirjeldused?? Ja see õudusmoment tundub kah kunstlikult siia külge olevat poogitud, et õudusantoloogiasse sisse pääseda...
Teksti loeti eesti keeles

Vat mulle see jutt jällegi eriti ei istu, jääb teine kuidagi vahepeal liiga ühte auku keerutama ja ka mingit erilist punkti ei suuda selle asja mõttes leida. Lihtsalt üks keskpärane ja nõrgamõjuline jutt.
Teksti loeti eesti keeles