Kasutajainfo

Arkadi Strugatski

28.08.1925-12.10.1991

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Arkadi Strugatski · Boriss Strugatski ·

Vtoroje našestvije marsian

(lühiromaan aastast 1967)

ajakirjapublikatsioon: «Baikal» 1967; nr 1
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Marslaste teine sissetung»
Tartu «Fantaasia» 2015 (Orpheuse Raamatukogu 4/2015)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
10
3
2
2
0
Keskmine hinne
4.235
Arvustused (17)

Aga mis siis, kui marslased tulnuks teisiti? Kui nad poleks vajanud mitte verd, vaid "ainult" pisut maomahla, koos tibakese poliitilise kontrolliga? Kõigest sellest ja paljust muustki räägib see raamat. Ega seda omal ajal ilmaasjata "Stazhööride" külge tagurpidi köidetud! Või vastupidi?
Teksti loeti vene keeles

Marslaste teine pealetung! Miks teine? Noh, esimesena ryndasid Wells''i marslased, (need kolme jalaga), millele siis kogu sci-fi ajaloo vältel (as we know it) ohtrasti kloone on kirjutatud. Ja siis tulid vennad Stugatskid ja kirjutasid kõigele sellele ilmvõimatuseni äraleierdatud syzeele geniaalse paroodia yhelt poolt ja andeka lähenemisega sociaalse paroodia teiselt poolt. Tavaliselt on ikka nii, et tulevad nood hirmsad (Wellsi tradicioonis reeglina kolmejalagsed koletised) Marslased, ja siis inimkond muudkui yhineb kangelaslikux võitlusex nende vastu ja lõpux võidab yle noatera. How''s that again? Et kohe yhinevadki niimoodi kangelaslikult? Think again. Või veel parem, loe Strugatskeid. K.N.
Teksti loeti vene keeles

Sisuliselt käib nõukogude võimu tögamine, mis ehk maisikasvatusaktsioonidest inspiratsiooni saanud. Ja et ajuloputust on (Venemaal?) ikka üsna lihtne teha. Tegelasteks kamp sõgedaid vanamehi, kes päevad läbi vaikselt napsitavad, omavahel vaidlevad ja kuulujutte levitavad. Nimed on neil naljakalt uhked - Apollo, Achilleus jne. (Vene transkriptsioonist on küll üsna paha vähemtähtsatele olümposlastele jälile jõuda.) Et kaugel pealinnas võim vahetus ja tulid mingid marsslased - mis seal ikka, peaasi, et pensioniseadus ei muutuks jne. Maksavad maomahla eest viieka - lahe värk! Keelasid muu vilja kasvatamise peale miski imeliku ja sinise - aga saab sellestki puskarit ajada… Lõpuks kisub küll filosoofiliseks. Et kas inimeste tsivilisatsioonil on ots peal, kui nende ainsaks funktsiooniks jääb maomahla eristamine. Või siis on inimene muutunud oludes just kavalasti kohanenud ja leidnud oma turunishi, et edasi toimetada. Perestroika varajase ettekuulutajana pakuvad marslased intelligentsile võimalust argumenteeritud opositsiooniks… See kisub hinde küll nelja peale.
Teksti loeti vene keeles

Oleks asi vaid nõukogude võimu tögamises, poleks see lugu tõesti kuidagi üle nelja väärt. Vaadake veidi ringi, kas tõesti neid Apollosid ja Achilleusi on ümberringi vähe, just siin ja praegu?

Väga hea lugu.

Teksti loeti vene keeles

Jah, Wellsi eeskuju on siin tõesti näha ja lugedes meenus koht "Maailmade sõjast", milles keegi sõjaväelane seletab minategelasele oma tulevikunägemust "kodustatud" inimkonnast marslaste orjadena. Wellsi variandis surid marslased küll lõpuks maha, nii et seda ei juhtunud.

"Marslaste teises sissetungis" käsitletud probleemid on kahtlemata teravad-koduplaneet on vallutatud ja miljonid inimesed surnud, aga minategelane jahub ikka oma pensioni, markide, ekseemi ning sinise silma teemal. Eks sarnast suhtumist ole tänapäevalgi reaalses elus kohatud (võiksin tuua paralleele, ent need jätaksid ilmselt sutsu noriva ja demagoogilise mulje, nii et parem ei too). Seetõttu jättis lühiromaan kohati üllatavalt hea mulje, ehkki olin selle kohta eravestlustes üsnagi halbu arvamusi kuulnud, nii et hinde osas mõtlesin pikka aega "4" peale. Lõpuks hakkas aga pea 100-leheküljelise teksti ülesehitamine ühele ideele tasapisi ära tüütama-no pikalt sa mingite jobude tõmblemisest ikka loed, kui niikuinii on ammu selge, mida autorid oma tekstiga öelda tahtsid. Lõpupoole ootasin mingit jõhkrat puänti, millele justkui vihjanuks minategelase ja teiste kasvav leivaisu, ent seegi jäi tulemata ning hinne päästmata.

Teksti loeti eesti keeles

Marlaste teine sissetung on siis jutt tulnukatest, kes üritavad inimkonda alistada seda heaoluga üle uputades. Täpsemalt tulevad nad kohale ja hakkavad maolahla?! eest rasket raha maksma. Kogu toimuv on seejuures vaadatud ühe napsusõbrast pensionäri ja tema semude vaatenurgast. Omajagu ühiskonnakriitikat sisaldab tekst mis on kahjuks lihtsalt igav. Toimub vähe ja see mida vennad tahavad öelda saab öeldud liiga kiirelt mistõttu suurem osa lehekülgi on täidetud juhmide joodikute läminaga. Hea tõestus sellest, et ka parimatel kirjanikel on kehvemaid teoseid.

Kui mu arvamus tundub nüüd liiga materdav siis lugete Belialsi järelsõna, tema on märksa positiivsem. Väga hea järelsõna muide, oleks baasis annaks kuu arvustaja tiitli.

Teksti loeti eesti keeles

Järelsõnas mainitakse, et teos sai omal ajal kriitikute hävitava hinnangu osaliseks. Arvan, et asja eest - aga ei usu, et ainult neil põhjustel, mida järelsõnas ära tuuakse - tegemist on lihtsalt halvasti kirjutatud jampsliku sonimisega. Jutt on sarkasmiga nii üle soolatud, et pole erinevalt teistest sarnastest teostest pole enam sugugi naljakas, vaid lihtsalt kurb ja igav. Esimesed 50 lehekülge ei toimu absoluutselt mitte midagi ning mul puudus seetõttu igasugune isu raamatut öökapilt kätte võtta. Viimased 50 lehekülge kulgesid libedamalt, kuid kokkuvõttes võttis kogu selle lühijutu lugemine liiga palju aega - mahavisatud aega. Sest kuigi mõningane point on autoritel olemas, on esitlusviis niivõrd masendavalt halb, et minu jaoks oli tegemist viimase piisaga karikasse, mis "Hääbuva Linna" järel juba niigi üle ajama kippus - vannun, et see jääb viimaseks Strugatskite teoseks, mille soetan.
Teksti loeti eesti keeles

Eks me ole kõik ühtemoodi lüpstavad...

Vendade pool siis selline ebaulmeline teos, aga mõjuv! Täiesti kohustuslik kirjandus, et ärgitada meid natuke mõtlema ja küsimusi küsima. Vastuseid pole aga lihtne anda, eriti tänapäeva maailmas, kus meil kõigil on tegelikult juba voolikuotsad suus.

Lugu ise on hoolimata oma süngest tagamõttest mõnusalt ladus ja humoorikas, meenusid varaseamalt maakeelde tõlgitud Bulõtšovi Veliki Gusljari lood.

Soovitan! Strugatskid oma tuntud headuses, aga natuke teises kastmes kui harjutud.

Teksti loeti eesti keeles

Minu ajule vendade Strugatskite lühiromaan sobis. Algul oli seda napsusegast jauramist veidi palju, aga taustal võis aimata suuremat pilti ja ängi. Teine pool oli täis juba kiiremaid sündmusi ning ühiskondlik määndumine väänati lugeja ette suht otse ja punasega. Vatramise sekka leidus häid lauseid ja repliike, mis panid kogu absurdsuse üle muhelema küll. Jääb tõesti painama, kas sellised "selgrootud" me ühiskambana olemegi?
Teksti loeti eesti keeles

Raamat algab lausega "Oh see neetud konformistlik maailm" ning mingis osas lõpupoole jõutakse mõtteavalduseni, mis minu meelest iseloomustab antud teose olemust kõige paremini:
 
"Nende [partisanid] kavatsused jäid talumeestele arusaamatuks. Alguses kutsusid nad külaelanikke astuma üles uue võimu vastu, kuid selle vajalikkust selgitasid nad väga segaselt - rääkisid kultuuri hävingust, väljasuremisest ja muudest raamatutarkustest, mis külarahvale kaugeks jäid."
 
Masendav lugemine. Masendav mitte seetõttu, et oleks halvasti kirjutatud - oh ei, kirjutatud oli humoorikalt, sisekaemuslikult - masendust tekitas pigem see tõdemus, et ehk sellised me olemegi. Konformistlikud. Läheme asjadega kaasa, kui see meid ei sega ja oleme nõus oma heaolu eest maha müüma oma ideaalid, väärtused, selle millegi, mis teeb inimloomast inimese ning eemaldab meie olemusest looma.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustust:

Kogumiku "Takerdunud maa" eestikeelse tõlke juures on kõige kummalisemaks asjaoluks ilmselt see, et ühes ja samas raamatusarjas ("Orpheuse Raamatukogu") on praeguseks ilmunud Bagicalupi lühiromaan "Alkeemik" nii eraldi raamatuna (aastal 2012) kui ka osana käesolevast nelja lühiromaani sisaldavast kogumikust. Tegu pole siiski mingitpidi etteheitmist vääriva asjaoluga - "Alkeemiku" eestikeelse esmatrüki ilmumise ajal rohkem kui kuue aasta eest polnud kaht "Takerdunud maas" sisalduvat lühiromaani autorite poolt veel kirjutatudki, nii et "Alkeemiku" tõlke kordustrüki avaldamine osana mahukamast kogumikust sai olla vaid ainuvõimalikuks sammuks. 
Kogumiku ühist tegevusmaailma iseloomustavad lisaks araabiapärasele õhustikule, maagiapelgusele ja mürgise okasväädi levikule ka üldine vaesus ning viletsus ja võimurite omavoli. Kogu selle (kohati üsna masendavalt ja lohutult kirja pandud) viletsuse põhjustajaks võib pidada asjaolu, et tegu on varasemalt maagial põhinenud tsivilisatsiooniga, mis on ootamatute ökoloogiliste probleemide (mürgiste okasväätide levimine) tõttu pidanud maagiast suures osas loobuma. Ilmselt on Bacigalupi kui valdavalt düstoopilist SF-i kirjutav autor seda maailma luues võtnud eeskujuks meie tsivilisatsiooni ähvardavad ohud, asendades tehnoloogia maagiaga ja võimaliku ökoloogilise katastroofi okasväätidega. Vähemalt selline allegooriline paralleel torkas mulle käesolevat kogumikku lugedes pähe - ja Bacigalupi elust ning loomingust rääkiv saatesõna näis sellele arvamusele vaid kinnituseks olevat. 
Kahe autori lühiromaanid erinevad teineteisest mõnevõrra - võrreldes Bacigalupiga on Buckellile omasem seikluslikum ja madinarohkem stiil, samuti teatud sõjakas feminism ning positiivselt kirjeldatud lihtrahva ja egoistlikult julm-ülbe aadelkonna vastandamine viisil, mis natuke meenutab nõukogudeaegset käsitlust klassivõitlusest muistsetes ühiskondades. Bacigalupi lühiromaanide peategelased on meessoost laostunud kõrgklassi esindajad, kes kipuvad muutuvale maailma pigem jalgu jääma, Buckell aga keskendub lihtrahva seast pärinevate mässuliste amatsoonide võitlustele. 
 
Teksti loeti eesti keeles

Lühiromaani algus ja keskpaik kippusid venima, keskendudes põhiliselt Khaimi alamrahva raske elu kirjeldustele. Lõpupoole muutus lugu hoogsamaks ja põnevamaks, tõstes hinde minu jaoks "4" peale. "Hukkajanna" meeldis mulle siiski "Sepa tütrest" rohkem. 
Teksti loeti eesti keeles

Õde-venda Rain ja Mop on põgenikud Khaimis, kelle kodulinna Alacani on mürgised okasväädid enda alla matnud. Rikka kaupmehe lapsed on pärast kodu mahajätmist täielikult laostunud ja sunnitud oma uues kodus ohtliku töö - okasväätide väljajuurimisega - elatist teenima. Kui Rain kokkupuute tõttu okasväädimürgiga varjusurma langeb, ei kaota meeleheitlikku olukorda sattunud Mop lootust oma õde päästa...
Minu kokkupuude Bacigalupi teostega piirdub tema väheste eesti keeles ilmunud tekstidega, seega pole ma ilmselgelt pädev ta loomingule mingisugust üldistavat hinnangut andma. Küll aga tulid "Khaimi lapsi" lugedes meelde tema aastate eest Täheaegades ilmunud lood: "Liiva ja räbu rahvas" ning eriti just "Flööditüdruk". Samasugune üheaegselt morbiidne, melanhoolne ja depressiivne stiil lööb välja ka käesolevas lühiromaanis, mis on sama autori "Alkeemikust" märksa süngemates toonides kirja pandud. Kokkuvõttes on "Khaimi lapsed" sarnaselt "Flööditüdrukule" natuke liiga masendav tekst (erinevalt mõnest teisest autorist ei paista Bacigalupile omane olevat ka morbiidsuse mahendamine musta huumoriga, vaid pigem keerab ta morbiidsetele toonidele melanhoolsusega vinti juurde), et ma sellest eriti vaimustuda suudaksin. 
Teksti loeti eesti keeles

Mürgistest okasväätidest ohustatud Khaimi linna vana timuka Anto tütre Tana elu pole just meelakkumine: isa on vana ja haige, abikaasa ning laste isa Jorda nõrga iseloomuga veinijoodik ja pere majanduslik olukord pole just kiita. Nii on Tana ühel hetkel sunnitud timukarüü selga tõmbama ja oma põduraks isaks maskeerituna keelatud võlukunsti kasutamises süüdistatuid tapalaval hukkama. Nagu sellest kõigest veel ei piisaks, ründavad Khaimi fanaatilisse ususekti kuuluvad rüüstajad Paika linnast, tapavad Anto ja Jorda ning röövivad Tana pojad. Meeleheitele aetud naine on poegade tagasisaamiseks valmis kasvõi maailma tagurpidi pöörama ja kõik võimalikud takistused ületama.
Feministliku (sõjakas-karmis ja brutaalses mõttes) alatooniga hoogne lühiromaan meeleheitele aetud naisest karmis maailmas, kes transformeerub sündmustiku arenedes pereemast halastamatuks amatsooniks. Taustaks Bacigalupi "Alkeemikust" tuttav idamaise hõnguga eksootiline tegevusmaailm. 
Teksti loeti eesti keeles

Tõlkeulme romaanisarjade lugemine eesti keeles võib viia kummaliste tulemusteni. Kui Robin Hobbi "Farseeri"-triloogia läbilugemiseks kulus mul tänu Eesti kirjastuspoliitika iseärasustele tervelt 16 aastat, siis Reeve'i tetraloogia õnnestus läbida mõnevõrra lühema aja jooksul ehk siis veidi vähem kui 13 aastaga. Sarja kolmas romaan, "Põrgulikud leiutised", nägi maakeeles trükivalgust aastal 2010 (ehk siis praeguseks 9 aastat tagasi) ja vahepeal jõudis hulk vett merre voolata, kuni Peter Jacksoni ekraniseeringu menust tiivustatud kohalikud kirjastajad sarja kolme esimese romaani tõlked uuesti välja andsid ning ka "Pimeneva tasandiku" eestikeelne tõlge lõpuks trükivalgust nägi. Sarja edasilugemine inglise keeles mulle vahepealsete aastate jooksul pähe ei tulnud... oli muud lugemist ja tegemist. "Pimeneva tasandiku" eestikeelse tõlke ilmumisel sai see aga kohe ära ostetud ja varsti ka läbi loetud, ehkki eelmistes osades toimunu oli mu mälestustes juba mõnevõrra tuhmuma hakanud.
Romaani sündmustik algab sealt, kus "Põrgulike leiutiste" oma pooleli jäi. Reeve'i maailma ja stiiliga tuttavatele lugejatele siin väga suuri üllatusi pole: postapokalüptiline aurupungilik ning madinarohke sündmustik oma liikuvate linnade, õhulaevade, konkureerivate rühmituste omavaheliste intriigide, muistsete superrelvade ja kõige muuga. Pluss teismelistest peategelased, kellle tõttu Reeve'i tetraloogia noorteulmeks liigitub, ehkki ka veidi vanematele ulmehuvilistele lugeda kõlbab. Kõik mainitu koos mõningate autorile omaste stiililiste iseärasustega meenutab natuke Jaapani joonisfilmidele omast esteetikat. 
Tetraloogia neljas osa on eelmistest mõnevõrra mahukam ja autor tõmbab siin sündmustiku osas nö. otsad kokku. Siin peitub vast ka "Pimeneva tasandiku" suurim nõrkus. Ingliskeelses ulmes kirjutatavate romaanisarjade (triloogiate-tetraloogiate) viimased osad kipuvad tihti olema mingi sarnase ülesehitusega, seda sõltumata autorist, alamžanrist ja temaatikast. Otsustavad viimased lahingud, maailmalõpp ja selle ärahoidmine, kõiksugu katartilised sündmused, kangelassurmad, taaskohtumised ning õnnelikud lõpud... Iga sellist romaani lugedes tekib tunne, et kõik see tuleb kusagilt nii kohutavalt tuttav ette, midagi sellist on juba ammu palju kordi loetud. 
Muus osas põnevalt kirja pandud, nii et hindeks kokku "4".
Teksti loeti eesti keeles

Tondijutuliku õhustikuga lühiromaan, mille sündmustik pöörab küll lõpuks mõnevõrra teistsugustele radadele. Minategelaseks on loominguliselt mõnevõrra läbipõlenud inglise ulmekirjanik ja kirjandushuviline Daniel Ellis, kes avastab ühel hetkel enda jaoks hiljuti teadmata kadunuks jäänud Vaughan Edwardsi veidralt müstilise proosaloomingu. Edwardsi teoseid ja elukäiku uurides jõuab Ellis järeldusele, et kadunud kirjaniku isik ning looming on seotud millegi väga müstilise ja mõistmatuga...
Kirjanikust minategelase kasutamise poolest meenutas Browni lühiromaan natuke mõningaid Kingi teoseid, ehkki võrreldes Kingi loominguga on Browni tekst märksa helgema ning südamlikuma tonaalsusega. Teatud paralleelid tekkisid ka Haldemani "Hemingway võltsinguga". Mis käesoleva lühiromaani hinde "3" peale tõmbab, on peamiselt Browni stiil - veniv, lobisev (andku mulle andeks kõik, kelle meelest kirjanduse ainus eesmärk ongi lobisemine!), kõiksugu olmedetailidele liigselt tähelepanu pöörav ja sentimentaalsevõitu. 
Teksti loeti eesti keeles

Poeetilis-melanhoolne tondijutt, mille tegevus ei toimugi üllatuslikult (autori isikut arvestades) kusagil Indias, vaid hoopis Inglise maapiirkonnas. Loo keskmes on üks vana häärber ja sealsed kummalised asukad, kelle külaliseks minajutustaja ootamatult satub...
Hinne "3" on puhtalt subjektiivne ja põhineb lugemiselamusel, mitte objektiivsel ega erapooletul katsel teose kirjanduslikku kvaliteeti hinnata. Umbes nagu suure osa Bradbury loomingu puhul - võid lugeda ja aru saada, et lugu on hästi kirja pandud (kõik need sõnaosavalt poeetilised kirjeldused suvise Inglismaa looduse ja olustiku teemal), aga vat nautida ei suuda. Kuidagi liiga sentimentaalne mu maitsele. 
Teksti loeti eesti keeles

Minajutustaja võtab vastu oma kunagise ülikoolikaaslase Haco Harfageri küllakutse ja reisib tolle perekonna pärusvalduseks olevale Rayba saarele Shetlandi saarestikus, mille kohta Harfager on varem müstilisi vihjeid teinud ning seda saart oma Norra esivanemate 14. sajandist pärineva perekonnaneedusega seostanud. Lakkamatutest tormidest räsitud karmil ja kaljusel Raybal valitseb veidralt tontlik õhustik ning kummalises kuppelkatusega suguvõsahäärberis pesitsev Harfager ei paista just terve mõistuse juures olevat...
Poe' eeskuju (eelkõige muidugi "Usheri maja huku" näol, aga millegipärast meenus ka "Langemine Maelströmi") on selles loos tõesti üsna selgelt äratuntav. Samas pole käesolev lugu kindlasti mingi Poe' pastišš, Shieli stiil on täiesti omalaadne ja tema teksti muudab meisterlikuks just hullumeelne ning sürreaalne õhustik. Žanriliselt võiks "Maja täis helisid" liigitada ilmselt weird fictioni alla. 
Teksti loeti eesti keeles

Buchani looming on mulle varasemast tuttav lapsepõlves loetud seiklusromaani "Aafrika viimne kuningas" kaudu, mis "kadunud maailma" alamžanrisse kuuludes otsapidi ka piiripealseks ulmeks liigitub. "Kadunud maailma" žanrit esindab tegelikult ka käesolev lühiromaan "Eikellegimaa", ehkki see on esitatud kõhedusttekitava õudusloona ja selle tegevus ei toimu kusagil Aafrika või Lõuna-Ameerika "valgete laikude" keskel, vaid autorile kodusel nõmmisel Šoti mägismaal, viktoriaanliku Briti tsivilisatsiooni südames. 
Üks neid teoseid, mille puhul kirjeldatud sündmuste tõepärasust näib mõjutavat minategelasse isikusse puutub. Nimelt on autor loo minategelaseks valinud kuidagi äärmiselt ebameeldiva ja ebaadekvaatselt käituva isiku - arheoloogialektor Gravesi, kes paistab oma minajutustuses silma enesekiitmise, snobismi ja vaimuhaige ning täiesti totra käitumisega pärast kõnnumaal tundmatuga silmitsi seismist. Võimalik, et kirjutamisaja väärtushinnangute kontekstis jättis too tegelaskuju normaalsema mulje. Samas tundub ikkagi, et see tegelane võis osa kõnnumaal toimunust välja mõelda või sellest oma jutustuses mingitpidi vildaka pildi anda. 
Natuke vanamoeline ja kergelt aegunud, aga muidu päris huvitava ideega lugu. 

 

Teksti loeti eesti keeles

Eksootilise õudusloo tegevus toimub koloniaalajastu Malaisias ja selle peategelasteks on kaks sealses džunglis rändavat inglast. Sakaide hõimu juures ööbides tekib ühel neist mõte äsjasurnud kohaliku väikelapse surnukeha hauast välja kaevata, et seda teaduseksponaadina säilitada...
Ei midagi vapustavat, aga lugeda kõlbas. 
Teksti loeti eesti keeles

Järjekordne dekadentlikus laadis õuduslugu nimetu minategelase ja tema armastatud naise kohtumisest keset salapärast sood. Meenutas millegipärast natuke mõnd Friedebert Tuglase novelli, ühisnimetajaks ilmselt dekadentlik stiil. 
Teksti loeti eesti keeles

Loo tegevus toimub keskaegset Inglismaad meenutavas kohas ja selle keskmes on Norti-nimelises kindluses elavad kaks aadlisoost nõbu, kelle tähelepanu pälvib nende kadunud vanaisa käsul kinninaelutatud torniaken... 
"Suletud aken" on väidetavalt ulmekirjanduse ajaloo üheks esimeseks looks, kus kirjeldatakse liikumist läbi mingi värava või portaali paralleelmaailma. Kirjutamisaega ja autori suhteliselt tundmatust arvestades on tegu ikka üsna mõjuva ning efektse tekstiga, seda just tänu tänapäevases mõistes veidi dark fantasyt meenutavale maailmale ja kurjakuulutavale õhustikule. Esimene lugu antoloogias "Hirmu ja õuduse jutud II", millele võin rahumeeli maksimumhinde anda. 
Teksti loeti eesti keeles

Ühelt poolt võib tunduda kummaline, et nii tihedalt Eestiga seotud autori (kelle suguvõsa ühe varasema esindaja järgi on nimetatud meie valitsuse hoone Toompeal ja kelle süda on maetud Kuusalu kirikusse) õuduslooming eesti keeleruumis kuni käesoleva loo ilmumiseni tundmatu oli. Teisalt pole selles ka midagi imelikku, sest varalahkunud aadlimehe panus õuduskirjandusse (vist?) ainult seitsmest jutust koosnebki. 
Neist seitsmest loost esimesena eesti keeles trükivalgust näinud "Teine pool. Bretooni legend" mõjub lugedes pigem dekadentliku kunstmuinasjutuna. Kusagil täpsustamata ja poolmüütilist muinasjutumaad meenutavas prantsuskeelses maapiirkonnas (ilmselt siis Bretagne'is) toimuv libahundilugu paistab silma dekadentidele omase poeetilis-meelelise stiili ning värvikate looduskirjelduste poolest. "Teine pool" pole just vapustavalt hea lugu, ent omapärane ja meeldejääv kahtlemata. 
Teksti loeti eesti keeles

18. sajandil Oxfordi ülikoolis tegutsenud salapärasest klubist rääkiv lugu ei meenuta oma ülesehituselt kuigivõrd traditsioonilist narratiivset proosat, pigem on tegu pseudodokumentaalse pärimuselaadse tekstiga. Muuhulgas pole loos ühtki dialoogi ja see meenutab pigem kokkuvõtvat artiklit toimunud ajaloolistest sündmustest. 
"Igavene klubi" pole otseselt halb lugu, ehkki mõjub tänapäeval lugedes kummalise kurioosiumina. Ilmselt jättis see lugu oma kirjutamise aegruumis (20. sajandi alguse Inglismaal) mõjusama mulje, samuti tuleks selle nautimisel tõenäoliselt kasuks ka Oxfordi ülikoolimaastiku põhjalikum isiklik tundmine.
Teksti loeti eesti keeles

Segasevõitu ja aegununa mõjuv õudusjutt mingist kirikuõpetajaga abiellunud nõiamoorist 18. sajandi alguse Šotimaal. Ainsaks lõbusaks detailiks loo juures on selle lõpupuänt ehk pealkirjas mainitud "õuduse" olemus, mis tänapäeva "poliitkorrektsetele" lugejatele ilmselt üsna ehmatavalt mõjub...
Teksti loeti eesti keeles

Stonegroundi-nimelise Inglise maakoha kirikuõpetaja ja antikvaar (tänapäeval nimetatakse selliseid tegelasi vist koduloo-uurijateks või harrastusajaloolasteks) Roland Batchel on haaratud ideest leida üles 16. sajandi reformatsioonisegadikus katoliku preestrite poolt võimude eest ärapeidetud ja mahamaetud viirukipannid. Batcheli juures külalisena viibiv teravkeelne sõber Wardle on nii antikvaari ajaloohuvi kui ka viirukipannide-teema suhtes üsna skeptiline, ent järgnevad müstilised sündmused kinnitavad kirikuõpetaja teooriate õigsust...
Hubases stiilis üleloomulik tondilugu (sõna "õudusjutt" ei tahaks nagu tarvitadagi) rohkem kui sajandi taguselt Inglismaalt. Lugu ei tundunud hoolimata oma vanamoodsast stiilist aegununa, pigem lisas vanamoodsus sellele mingi omalaadse võlu. 
Teksti loeti eesti keeles

Kiirelt rikastunud Ameerika ärimees kolib koos abikaasaga Inglismaale ja ühiselt ostetakse endale sealsesse maapiirkonda vana häärber. Vastavalt parimatele Inglise traditsioonidele pidavat seal häärberis ka kummitama, aga tegu on sellise kummalise kummitusega, kelle puhul on võimatu aru saada, et ta kummitus on. Abielupaari elu uue kodu tüünes ja kergelt müstilisevõitu atmosfääris kulgeb algul üsna rahulikult, ent kummalised sündmused ei lase ennast igavesti oodata...
Loo "Hiljem" näol on tegemist literatuurse õudusjutuga, mida iseloomustavad poeetiline stiil ja kirjeldused ning üsna ootamatu lõpplahendus. 
Teksti loeti eesti keeles

Loo sündmustik keerleb Vanquerestide baronetisuguvõsa painava needuse ümber, mille allikaks on nende kauge esivanema ja tolle sünnitamisel surnud naise värdjalik laps, kelle isa on pärast sündimist tapnud ning surnukeha kodumõisa lähedal istandikus asuvasse koopasse peitnud...
Kuidagi segasevõitu ja aegunud tundus see lugu. 
Teksti loeti eesti keeles

Vanamoodsas stiilis gootiliku õudusloo minategelaseks on ameeriklane, kes Briti saartel suvitades oma esivanemate jälgi otsib. Oma rännakul jõuab ta väikesesse Wexwoldi külla Inglismaal, mille läheduses paikneb ta kaugete sugulaste, Chiltoni krahvidünastia loss. Kohalik kõrtsmik pajatab talle loo lossi salakambris asuvast kirjeldamatust õudusest, mida krahvisuguvõsa on sajandeid maailma eest varjanud...
Loo juures meeldisid mulle häbenematult klišeelik gootlik õudusmeeleolu, sellega seotud kirjeldused ja sündmustiku järk-järguline pinge areng. Puänt seevastu valmistas kerge pettumuse, oleksin ehk oodanud midagi rabavamat... 
Teksti loeti eesti keeles

Käesolev "varauusaegseks aurupungiks" (nimetatagu seda siis "kellapungiks", "barokkpungiks" või "rokokoopungiks") liigituv romaan on Mandi loomingus ilmselt kõige olulisemaks teetähiseks pärast "Mehitamata inimesi". Tegevusmaailma ühiskond meenutab oma ülesehituselt (absoluutne monarhia ja pidev sõjategevus kuningate vahel, valgustusideed jne) laias laastus 17.-18. sajandi Euroopat, ent selles maailmas puudub kristlus, Läänemere-äärsed väikerahvad on loonud üsna arvestatavad võimukeskused ja ka tehnoloogia areng on reaalsest ajaloost kõvasti ette lipanud. Tegu pole seda tüüpi alternatiivajalooga, mis lähtuks mingist konkreetsest "murdepunktist", pigem lihtsalt hullumeelse paralleelreaalsuse kirjeldusega (tekstis vilksatavad näiteks ka 19. ja 20. sajandi suurkujude Einsteini ning Edisoni nimed, kes ilmselt selle maailma elanikele tuttavad on). Täienduseks Indreku arvustusele tuleks veel mainida, et 19. sajandisse reaalse ajaloo mõistes käesoleva romaani tegevus kindlasti ei paigutu. 
"Newtoni esimest seadust" iseloomustavad tempokas ja hullumeelseid ideid tulvil sündmustik, vanamoelise keelekasutuse ning stiili õnnestunud järeleaimamine ja ajaloolise tausta hea tundmine (hoolimata ülalmainitud tõsiasjast, et romaani tegevusmaailm jätab kohati segasevõitu mulje, on selle ajalooline taust korralikult välja töötatud ja erinevate ajalooraamatute- ning allikate kasutamist mainib autor järelsõnas ka ise). Süžee hoogne aurupungilik tulevärk toob meelde selle žanri klassikud nagu Powers ja Jeter. Romaani lõpplahendus viitab ka võimalikule järjele, samas ei jäta "Newtoni esimene seadus" otseselt "lõpetamata" muljet.
P. S. Romaani küljenduses torkasid silma rohked poolitusvead, mis küll otseselt lugemist ei seganud. 
Teksti loeti eesti keeles