Kasutajainfo

Arkadi Strugatski

28.08.1925-12.10.1991

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Arkadi Strugatski · Boriss Strugatski ·

Vtoroje našestvije marsian

(lühiromaan aastast 1967)

ajakirjapublikatsioon: «Baikal» 1967; nr 1
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Marslaste teine sissetung»
Tartu «Fantaasia» 2015 (Orpheuse Raamatukogu 4/2015)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
10
3
2
2
0
Keskmine hinne
4.235
Arvustused (17)

Aga mis siis, kui marslased tulnuks teisiti? Kui nad poleks vajanud mitte verd, vaid "ainult" pisut maomahla, koos tibakese poliitilise kontrolliga? Kõigest sellest ja paljust muustki räägib see raamat. Ega seda omal ajal ilmaasjata "Stazhööride" külge tagurpidi köidetud! Või vastupidi?
Teksti loeti vene keeles

Marslaste teine pealetung! Miks teine? Noh, esimesena ryndasid Wells''i marslased, (need kolme jalaga), millele siis kogu sci-fi ajaloo vältel (as we know it) ohtrasti kloone on kirjutatud. Ja siis tulid vennad Stugatskid ja kirjutasid kõigele sellele ilmvõimatuseni äraleierdatud syzeele geniaalse paroodia yhelt poolt ja andeka lähenemisega sociaalse paroodia teiselt poolt. Tavaliselt on ikka nii, et tulevad nood hirmsad (Wellsi tradicioonis reeglina kolmejalagsed koletised) Marslased, ja siis inimkond muudkui yhineb kangelaslikux võitlusex nende vastu ja lõpux võidab yle noatera. How''s that again? Et kohe yhinevadki niimoodi kangelaslikult? Think again. Või veel parem, loe Strugatskeid. K.N.
Teksti loeti vene keeles

Sisuliselt käib nõukogude võimu tögamine, mis ehk maisikasvatusaktsioonidest inspiratsiooni saanud. Ja et ajuloputust on (Venemaal?) ikka üsna lihtne teha. Tegelasteks kamp sõgedaid vanamehi, kes päevad läbi vaikselt napsitavad, omavahel vaidlevad ja kuulujutte levitavad. Nimed on neil naljakalt uhked - Apollo, Achilleus jne. (Vene transkriptsioonist on küll üsna paha vähemtähtsatele olümposlastele jälile jõuda.) Et kaugel pealinnas võim vahetus ja tulid mingid marsslased - mis seal ikka, peaasi, et pensioniseadus ei muutuks jne. Maksavad maomahla eest viieka - lahe värk! Keelasid muu vilja kasvatamise peale miski imeliku ja sinise - aga saab sellestki puskarit ajada… Lõpuks kisub küll filosoofiliseks. Et kas inimeste tsivilisatsioonil on ots peal, kui nende ainsaks funktsiooniks jääb maomahla eristamine. Või siis on inimene muutunud oludes just kavalasti kohanenud ja leidnud oma turunishi, et edasi toimetada. Perestroika varajase ettekuulutajana pakuvad marslased intelligentsile võimalust argumenteeritud opositsiooniks… See kisub hinde küll nelja peale.
Teksti loeti vene keeles

Oleks asi vaid nõukogude võimu tögamises, poleks see lugu tõesti kuidagi üle nelja väärt. Vaadake veidi ringi, kas tõesti neid Apollosid ja Achilleusi on ümberringi vähe, just siin ja praegu?

Väga hea lugu.

Teksti loeti vene keeles

Jah, Wellsi eeskuju on siin tõesti näha ja lugedes meenus koht "Maailmade sõjast", milles keegi sõjaväelane seletab minategelasele oma tulevikunägemust "kodustatud" inimkonnast marslaste orjadena. Wellsi variandis surid marslased küll lõpuks maha, nii et seda ei juhtunud.

"Marslaste teises sissetungis" käsitletud probleemid on kahtlemata teravad-koduplaneet on vallutatud ja miljonid inimesed surnud, aga minategelane jahub ikka oma pensioni, markide, ekseemi ning sinise silma teemal. Eks sarnast suhtumist ole tänapäevalgi reaalses elus kohatud (võiksin tuua paralleele, ent need jätaksid ilmselt sutsu noriva ja demagoogilise mulje, nii et parem ei too). Seetõttu jättis lühiromaan kohati üllatavalt hea mulje, ehkki olin selle kohta eravestlustes üsnagi halbu arvamusi kuulnud, nii et hinde osas mõtlesin pikka aega "4" peale. Lõpuks hakkas aga pea 100-leheküljelise teksti ülesehitamine ühele ideele tasapisi ära tüütama-no pikalt sa mingite jobude tõmblemisest ikka loed, kui niikuinii on ammu selge, mida autorid oma tekstiga öelda tahtsid. Lõpupoole ootasin mingit jõhkrat puänti, millele justkui vihjanuks minategelase ja teiste kasvav leivaisu, ent seegi jäi tulemata ning hinne päästmata.

Teksti loeti eesti keeles

Marlaste teine sissetung on siis jutt tulnukatest, kes üritavad inimkonda alistada seda heaoluga üle uputades. Täpsemalt tulevad nad kohale ja hakkavad maolahla?! eest rasket raha maksma. Kogu toimuv on seejuures vaadatud ühe napsusõbrast pensionäri ja tema semude vaatenurgast. Omajagu ühiskonnakriitikat sisaldab tekst mis on kahjuks lihtsalt igav. Toimub vähe ja see mida vennad tahavad öelda saab öeldud liiga kiirelt mistõttu suurem osa lehekülgi on täidetud juhmide joodikute läminaga. Hea tõestus sellest, et ka parimatel kirjanikel on kehvemaid teoseid.

Kui mu arvamus tundub nüüd liiga materdav siis lugete Belialsi järelsõna, tema on märksa positiivsem. Väga hea järelsõna muide, oleks baasis annaks kuu arvustaja tiitli.

Teksti loeti eesti keeles

Järelsõnas mainitakse, et teos sai omal ajal kriitikute hävitava hinnangu osaliseks. Arvan, et asja eest - aga ei usu, et ainult neil põhjustel, mida järelsõnas ära tuuakse - tegemist on lihtsalt halvasti kirjutatud jampsliku sonimisega. Jutt on sarkasmiga nii üle soolatud, et pole erinevalt teistest sarnastest teostest pole enam sugugi naljakas, vaid lihtsalt kurb ja igav. Esimesed 50 lehekülge ei toimu absoluutselt mitte midagi ning mul puudus seetõttu igasugune isu raamatut öökapilt kätte võtta. Viimased 50 lehekülge kulgesid libedamalt, kuid kokkuvõttes võttis kogu selle lühijutu lugemine liiga palju aega - mahavisatud aega. Sest kuigi mõningane point on autoritel olemas, on esitlusviis niivõrd masendavalt halb, et minu jaoks oli tegemist viimase piisaga karikasse, mis "Hääbuva Linna" järel juba niigi üle ajama kippus - vannun, et see jääb viimaseks Strugatskite teoseks, mille soetan.
Teksti loeti eesti keeles

Eks me ole kõik ühtemoodi lüpstavad...

Vendade pool siis selline ebaulmeline teos, aga mõjuv! Täiesti kohustuslik kirjandus, et ärgitada meid natuke mõtlema ja küsimusi küsima. Vastuseid pole aga lihtne anda, eriti tänapäeva maailmas, kus meil kõigil on tegelikult juba voolikuotsad suus.

Lugu ise on hoolimata oma süngest tagamõttest mõnusalt ladus ja humoorikas, meenusid varaseamalt maakeelde tõlgitud Bulõtšovi Veliki Gusljari lood.

Soovitan! Strugatskid oma tuntud headuses, aga natuke teises kastmes kui harjutud.

Teksti loeti eesti keeles

Minu ajule vendade Strugatskite lühiromaan sobis. Algul oli seda napsusegast jauramist veidi palju, aga taustal võis aimata suuremat pilti ja ängi. Teine pool oli täis juba kiiremaid sündmusi ning ühiskondlik määndumine väänati lugeja ette suht otse ja punasega. Vatramise sekka leidus häid lauseid ja repliike, mis panid kogu absurdsuse üle muhelema küll. Jääb tõesti painama, kas sellised "selgrootud" me ühiskambana olemegi?
Teksti loeti eesti keeles

Raamat algab lausega "Oh see neetud konformistlik maailm" ning mingis osas lõpupoole jõutakse mõtteavalduseni, mis minu meelest iseloomustab antud teose olemust kõige paremini:
 
"Nende [partisanid] kavatsused jäid talumeestele arusaamatuks. Alguses kutsusid nad külaelanikke astuma üles uue võimu vastu, kuid selle vajalikkust selgitasid nad väga segaselt - rääkisid kultuuri hävingust, väljasuremisest ja muudest raamatutarkustest, mis külarahvale kaugeks jäid."
 
Masendav lugemine. Masendav mitte seetõttu, et oleks halvasti kirjutatud - oh ei, kirjutatud oli humoorikalt, sisekaemuslikult - masendust tekitas pigem see tõdemus, et ehk sellised me olemegi. Konformistlikud. Läheme asjadega kaasa, kui see meid ei sega ja oleme nõus oma heaolu eest maha müüma oma ideaalid, väärtused, selle millegi, mis teeb inimloomast inimese ning eemaldab meie olemusest looma.
Teksti loeti eesti keeles
x
Marko Kivimäe
1979
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Mulle meenutas see raamat Pratchett'it aga selle vahega, et oli huvitav. Selline lahe lugemine väikeste vimkadega, kus ilmselgelt keel-põses trajektooril ei pea midagi tõsiselt võtma.
Teksti loeti eesti keeles

2017 aasta Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse teine koht. Kusjuures kui nüüd meenutada siis Juhan Paju "Hiromandi kokteil" sai samal võistluse samuti teise koha (aastal 1990) ning tolle raamatu puhul on tegu ühe mu suure lemmikuga, mille lugemiskordi saab juba kahe käe sõrmedel kokku lugeda.
 
Sulg jookseb nobedalt ja raamat ise on lobe lugemine. Tegu on krimkaga või põnevikuga, kus tegevus on sätitud kuhugi "in a galaxy far, far away...." ehk siis teisel planeedil, kusagil mujal, ilmselt vähe kaugemas tulevikus. Autor on kõvasti näinud vaeva maailma loomisega ning selgitab vähe. Ehk siis kas võtad selle kõik omaks või upud detailidesse, ise valid. Ka keelekasutus ning stiilis on otsesed ning konkreetsed, rahulikumale mõtisklusele või arutelule kohta pole, vähegi pikemad lõigud on pigem kellegi monoloogid mitte sisekaemus või tegevuse kirjeldamine.  
 
Tunnistan ausalt, et mul oli raske sellise stiiliga hakkama saada ning ega kokkuvõttes raamatuga hästi sõbraks ei saanud. Selline natuke närvilisevõitu, hüplik ja hakitud stiil (mida tänapäeval ikka siin ja seal kohtab) pole täitsa mu tassike teed. Pole just väga halb raamat aga minu jaoks puudus see mõnus haare, mis Eriti Heades Raamatutes (tm) on. Lisaks jäid tegelased väga üheplaaniliseks, rõhk oli tegevusel.
Teksti loeti eesti keeles
1.2016

Käisin 2013 aastal kinos "Cloud Atlas"-t vaatamas ning täitsa meeldis. Uurisin hiljem natuke filmi tausta kohta ja selgus, et põhineb David Mitchell`i samanimelisel raamatul. Aga sinna see jäi sest ega kõiki maailma raamatuid raamatuid ei jõua ka läbi lugeda.

Paar nädalat hiljem jäi Goodreads`is silma, et Metsa Vana loeb "Pilveatlast", mis tekitas juba sutsu suurema huvi. Millalgi raamatukogus riiulite vahel lonkides tõmbasin riiulist kogemata hoopis "Varikirjas" välja. Natuke pani kõhklema raamatu staatus - autori esikromaan. Samas sirvides tundus sümpaatne, lisaks tundub Varraku sari "Moodne aeg" kandvat mõningast kvaliteedimärki. Kuid olegem ausad - vaid Viktor Pelevin ("Tšapajev ja Pustota") ja Anthony Burgess ("Kellavärgiga apelsin") on sarjas tuttavad nimed, teiste peale ei oska isegi õlgu kehitada.

David Mitchell on suhteliselt noor inglise autor (1969 aastal sündinud), kahekordne Bookeri nominent, John Llewellyn Rhysi preemia laureaat. Viis romaani kirjutanud (kaks on eesti keeles ilmunud), eelmisel aastal külastas ka kirjandusfestivali "Head Read". Elanud pikamalt Jaapanis, praegu Iirimaal Clonakiltys väikelinnas. Raamatus on ka tunda, et nii mõndagi on autor enda elust ja reisidest ammutatud (üllatus-üllatus).

"Varikirjas" koosneb sisuliselt üheksast novellist, kus erinevad tegelased ja tegevuspaigad siin ja seal lõimuvad, ka on teemakäsitlus sutsu sarnane. Mängumaa on Euroopast Aasia servani, sisu poolest on nii krimihõngulisust kui mälukirjandust, isegi ulmet. Autor tutvustab Hiina kultuurrevolutsiooni, näitab mis toimub kõrgtehnoloogia kullissidetaguses, kujutab ööd raadiosaates, valgustab varikirjanike maailma. Minu jaoks on raamatu läbiv joon häda&viletsus ehk siis elu ilusate pisiasjade asemel kujutab autor pigem tumedamat poolt. Samas see pole läbinisti lohutu ja nukker, eks nalja saab ka ja pulli peab ise tegema kui ka elu täiest nõust nöögib. Tihtipeale tähendab see seda, et tuleb olemasoleva eluga teha lõpparve ja pea ees tundmatusse söösta (või siis pöörduda juurte manu tagasi).

Mõni tegelane ja novell kulus ludinal ja neelasin mõnuga, kahjuks oli meepotis ka tõrvatilku. Eks kindlasti on see maitse asi, ei vaidle üldse vastu. Üldine lobe ja lõtv dialoogikeskne stiil läks ühes novellis mu jaoks selgelt liiale, lisaks hakkas tegevus vägisi narkotrippi meenutama. Samuti üks peategelane oli lihtsalt eemaletõukav (mis oligi ilmselt eesmärgiks) ning see tõmbas ka natuke hoogu maha. Aga üldiselt läksid need 500 lehekülge kiirelt ning lugemist ei kahetse.

Seega kuna raamat koosnes sisuliselt kümnest osast (üheksa pikemat ja üks laastuke) siis poolteist punkti sikutan maksimumist alla. Üks siis ülalmainitu pärast ja poole seetõttu, et mingi asi kergelt häiris kogu aeg lugemise ajal. Alles lõpupoole sain aru - siit ja sealt kumab läbi "ma olen nii hea", "vaata-vaata mind" suhtumine. Nagu üks teine inimene ütles kuulsa telekoka kohta: "Hõh, ma tunnen sarnast ärritust Jamie Oliveri kokaraamatuid lugedes: retseptid on tegelikult head ja inspireerivad, aga millegipärast on iga rea vahele kirjutatud “vaadake, ma olen nii lahe! ma olen popp ja noortepärane! Jee!”"

Aga sellest hoolimata väga korralik tükk lugemist. Iseasi kas mõnda teist teost samalt autorilt tahan veel lugeda.
Teksti loeti eesti keeles
1.2015

Jätkuvalt olgu tänatud see hetk kui Indrek Hargla lugemissoovitustest Zafon mulle esimest korda näppu jäi. "Marina" on hispaania härrasmehe (sai hiljuti 50-aastaseks, muide) neljas eesti keelde tõlgitud raamat (iga kord on tõlkijaks olnud Kai Aareleid).

"Marina" leiab aset taas Barcelona viirastuslikel tänavatel, seekord on raamatu keskmes 15-aastane internaatkoolis õppiv Óscar. Kuna elu koolis pole just kõige põnevam siis armastab Óscar linna avastada, ühel hetkel kohtub endavanuse Marina ning ta isa Germàniga. Zafonile omaselt kannavad kõik endaga kaasas saladusi, lisaks ühel jalutuskäigul satuvad noored järjest sügavamale ajaloo keeristesse. Täpsemalt mõnikümmend aastat tagasi Barcelonasse tulnud võõramaalase Michal Kolveniku ja ta naise ooperisolisti Eva Irinova kurva saatuseni. Michaeli vend Ondrej suri noorelt luude ja lihaste ravimatu väärarenguga mis ta ka 8-aastaselt hauda viis. Kurb mälestus jäi igaveseks Michali mälestusse ning ta uskus, et kui tehnoloogia oleks rohkem arenenud siis suudaksime selliseid inimesi aidata kunstkäte, -jalgade, -kõride ja muude tehislike elundite ja kehaosadega. Kuid milleks jääda peatuma selles punktis? Võib ju... aga parem lugege ise, raamatus huvitavat materjali jagub küllaga. Mu jaoks tuli ulmeline nüanss ja suund suure üllatusega - mis oli väga vahva kuna lugemiselamus muutus veel võimsamaks.

Kui karmilt liigitada siis on tegu meisterliku "young adult" žanri esindajaga. Kusjuures Zafonilt on eesti keelde tõlgitud kõik ta täiskasvanutele mõeldud raamatud ("Taeva vang", "Ingli mäng" ning "Tuule vari") - paistab, et nüüd on ta noorsookirjandus ette võetud. Natuke kahju kui mõnelt kirjanikult on juba üle poole raamatutest läbi loetud (kolm noorteraamatut on tal veel). Aga noh, äkki pole Zafon sulge põõsasse visanud.

Nii remargi korras - kirjanikuhärra on sündinud Barcelonas kuid elab püsivalt USAs, kirjutab hispaania keeles.

Raamatut saab lugeda väga mitmel viisil:
* Nö. tavaline ulmgarneeringuga "young adult", tähtis osa on esimesel õrnal armumisel ja noorte sirgumisel, elu meeldivama ja kurvema poole nägemisel. Kohati mõjus "Marina" remargilikult (või remarquelikult, kuidas õigem kirjutada ka pole).
* Kummitusliku Barcelona olustikukirjeldus ja maaliline õhkkond, sekka (liba)ajalugu ning tagasivaatavat nüanssi.
* Valus armastuslugu koos tõusude ja mõõnadega, kuidas armastus teeb pimedaks ning tee põrgusse on heade plaanidega sillutatud.
* Kriminull või täpsemalt siis minevikus tuhnimine ning kunagise hirmuloo haavade lahtirebimine.
* Õudukas. Esimene pool juhatas kenasti otsa kätte, teine pool läks kohati päris õõvastavaks kätte ära kuni kulminatsioonini välja.

Varraku kodulehel on ka kolm peatükki tasuta lugemiseks välja pandud.

Lugesin raamatut tükk aega ning peatükk haaval, hoidsin hoogu tagasi, et need napilt 200 lehekülge liiga ruttu otsa ei saaks. Vahepeal ikka libastusin ja kütsin 50 lehekülge järjest ära...

Hindeks mu poolt puhas 5. 2014 aastal loetud raamatutest kas esikohal või siis esimese kolme seas (ei mäleta enam peast mida eelmine aasta loetud sai ja mis jäi varasemasse aega). Nädal peale lugemist tundub seni, et veatu raamat. Mis näitab vast rohkem lugeja kui raamatu kohta.
Teksti loeti eesti keeles

Raske on sellest raamatust kirjutada. Ei olnud halb raamat, oh ei. Kuid...

...lugemine läks ka pehmelt üteldes aeglaselt. Kolm kuud tagasi laenasin raamatukogust, algul lugesin natuke ära ja jäi seisma. Siis lugesin lehekülg-paar haaval mõnda aega - sobib ideaalselt enne magamaminekut kättevõtmiseks ja varsti käest ärapanemiseks. Põder veeretas vaikselt enda mõtet (nagu ikka!) ning tegevust oli ka raamatus algul vähevõitu - peategelane seilas üksi merel ringi. Aeg aga läks, ühel hetkel võtsin tõsisemalt kätte ja sain nende paarisaja lehega ühele poole.

Globaalse soojenemise tagajärjel tõuseb maailmameri vaikselt ning Taani väinadesse ehitatakse algul tammid ette. Need aga ei pea lõputult vastu ning eestlastel (ja teistel mõjutatutel) antakse võimalus emigreeruda, uus eluase on Kanadas. Paljud aga ei taha kodumaalt lahkuda ning kuid ühel hetkel maailmameri kaitsetammidest läbi murrab (ja Eestimaa vee alla jääb) siis leiavad paljud mahajäänud endale kurva lõpu.

Raamatu peategelane on keskealine mees, kes ka ei taha kodumaalt lahkuda. Küll aga on ta olukorraks paremini valmistunud - nimelt ehitab koos sõbraga Arki-nimelise laeva ning seilab üksi mööda merd mis kunagi oli Eesti. Raamat ongi üldjoontes tema igapäevaelust merel, kohtumistest teistega (mõned kõrgemad alad on jäänud puutumata ja seal leiab teisi inimhingi) ja tagasivaadetest minevikku. Kohati on väga vahvaid lõike - näiteks kohtumine ühel "saarel" vanapaariga, kes on elanud iidamast-aadamast üksi mäe otsas. Nokitsevad enda maja ümber, kasvatavad natuke köögivilju ja kusagil enam ei käi - pole enam kehas seda jõudu. Kui peategelane nende juurde jõuab siis uurivad vanakesed, et tea kuidas ka all külas elu on? Pole teistest enam midagi kuulda olnud, varem ikka käis vahel harva keegi külas. Tea kas on ka viimased inimesed ära kolinud või... Minategelasel pole südant vanapaarile rääkida, mis tegelikult Eestimaaga juhtunud on - ja nii see jääb.

Natuke kergelt ulmelise taustaga, samal ajal nö. "tavaline Eesti realism" või siis psühholoogiline romaan nagu Põderile kombeks. Kui tulla algusesse tagasi siis aeglase edenemise põhjuseks on ilmselt kirjanikuhärra üledoos (minu jaoks). Vahepeal lugesin üsna palju ta raamatuid järjest - ka parim kirjanik võib ühel hetkel mürgitust põhjustada.

Kuidas raamat mulle meeldis? Tegelikult mõnus lugemine oli - selline pisikeste suutäite kaupa närimine jättis pidevalt hea maitse suhu ja ei olnud tahtmist pooleli jätta. Muude Põderi raamatute foonile selline tubli ja korralik tükk, mis ei üllata otseselt millegagi kuid tegelikult on siiski tegu täitsa viisaka tulevikuvisiooniga. Kohati võiks lausa ütelda, et düstoopiaga. Kuigi autor sellest väga ei räägi siis on kogu pilt üsna lohutu. Eriti kui teiste ellujäänutega kohtuda - kui läheb hästi siis on see lihtsalt nukker kokkusaamine, halvimal juhul tahetakse maha lasta või kusetakse joogiveetünni ning süüdatakse laev.
Teksti loeti eesti keeles

Käisime mõnda aega tagasi sõber Taaviga kinos "Labürindijooksja" filmi vaatamas. Kuna mulle ikka meeldib ulmet kinolinal vaadata siis mõnikord annan enda nõudmistes järgi - seda enam, et Hollywoodi toodangu puhul tasub kriitikameel koju jätta ja lihtsalt vaatemängu nautida. Peale filmi nägemist selgus, et selle aluseks olev romaan (esimene triloogiast) on ka eesti keelde tõlgitud. Internet teadis rääkida, et kui algul lugeda raamatut siis ei ole mõtet filmi vaadata. Kui aga algul filmi vaadata siis tasub raamatut juurde lugeda küll. Win-Win.

Jüri Kallas ütles hiljuti, et (tema arvates) pole vaja enda elu raisatada "young adult" raamatute peale. Ma olen sellega noh nii üldjoontes päri - eks on tõesti olemas märksa asjalikumaid kunstiteoseid, vahet pole kas rääkida nüüd fimist või raamatust (antud juhul on mõlemad üsna sarnased). Küll aga on antud juhul tegu sellise kvaliteetse tükiga omas vallas. Noorukid satuvad järjest ühele välule, mida ümbritsevad kõrged seinad ja seinte taga on labürint täis ohtlikke elukaid. Ning mitte keegi ei mäleta varasemast elust mitte midagi. Korra kuus tuuakse neile igasugust eluks vajalikku manti, vahepeal tuleb ise hakkama saada. Tekib omaette kommuun, hierarhia, inimsuhted on keerulised nagu ikka. Ärksamad ja rahutumad otsivad väljapääsu, üritavad labürindist välja murda. Peategelane on vähe keerulisema minevikuga kui teised, raamatus tuleb karakteri ehitamine ning pisidetailide paljastamine päris hästi välja. See, et algul on kõik "tabula rasa"-d ei tähenda, et nad jääksidki anonüümseteks. Aga lugege/vaadake ise.

Selline omamoodi segu romaanist "Kärbeste isandast" ning teleseriaalist "Lost". Raamatuna üles ehitatud äärmiselt filmilikuna, ameeriklastel on kombeks tempot kruvida jättes iga peatüki lõppu "cliffhangeri". Film oli kohati aeglasem, samas lõpp-lahendus (mis pole lõpp, see on alles esimene kolmest filmist/raamatust) oli kohati nõks erinev ja visuaalselt mõjusam.

Sihtgrupile nauditav, mulle ka . Aga üldiselt keskmine burx, ilma milleta saab ju ka elatud. Aga teinekord tahaks ikka...
Teksti loeti eesti keeles

Peale Arto Paasilinna "Maailma parim küla" raamatu lugemist kondasin ükspäe raamatukogus ringi ja nutt tuli peale. Teate küll seda tunnet, et ei tea mida lugeda - aga tahaks! Ja siis vahid ühte ja teist raamatut, kolmandat korda kisud mingi teose välja ja topid tagasi - no ei ole ikka see õige! Unustasin juba selle jauramise peale ära, et aga äkki vaataks kas soome kirjanikuhärra on midagi muud kirjutanud veel.

Nojah. Igaljuhul lõpuks üeale tunniajast jalutuskäiku riiulite vahel korjasin täiesti juhuslikult välja "Tule taevas appi" raamatu. Lugesin lühikokkuvõtet, sirvisin siit ja sealt - täpselt see mida vaja.

Üks "mõttetu mees", täpsemalt ajakirjanik, jääb auto alla. Vahib tänava peal võõraid naisi ja kõmaki, pikali maas ja toss väljas. Värske surnuna avastab mees, et tegelikult on surnutel täitsa omette maailm. Kohati kummaline, üldiselt päris põnev. Vaimuna ringi seigeldes kohtab peatgelane mitmeid kuulsusi või siis niisama huvitavaid tüüpe - näiteks paavst Pius IX või kiviajast pärit Hurettat, kes on nüüdisaja inimeste keele ära õppinud ja armastab räpasest kinos pornot vaadata. Omaette klass on surmavalt haige neiu Elsa. Paetegelane armub temasse esimsest silmapilgust, istub kogu aeg ta sängiserval ja ootab, et millal neiu lõpuks ometi sureb. Sest elavate ja surnute maailma on ju eraldatud, surnud näevad elavaid aga vastupidi mitte.

Võinoh, teatud viisil saavad ka elavad surnutega suhelda. Raamatu arenedes leiab endine ajakirjanik, et läbi unenägude on kokkupuude võimalik. Siia sobib hästi tsitaat raamatust:

“Loomulikult nägid selle kõrvalise kolkaküla inimesed ka omi unenägusid. Panin tähele, et nende unenäod olid sageli üsna kaootilised, süžee oli kobav ja mõnikord puudus selles igasugune loogika ning sageli muutusid sellised unenäod painajaiks. Sõjast on küll möödunud üle neljakümne aasta, aga paljud nägid seda endiselt unes, eriti mehed, kes olid elanud aastaid rindel surmahirmu tundes. Sellistel juhtudel pidin ma unenäkku sekkuma, võtma lahingukäigu juhtimise oma kätesse ja laskma sel kas lõppeda või vaenlasel verisena taganeda. Ükskord õnnestus mul olukorrast nii välja tulla, et süütasin ähvardavalt ründava soomusauto põlema, jõudsin seda teha veel viimasel hetkel, ja natukese aja pärast korraldasin asjad nii, et unenägija tõsteti seersandi auastmesse. Järgmisel päeval vehkis mees siis õues õige vahvalt tööd teha! Mitu päeva elas ta oma talus kolmandat maailmasõda kartmata.”

Kõlab vist üsna morbiidselt seni? Eks ta ole jah, kohati võiks ütelda, et hoiatusraamat enesetapjatele. Kuid tegelikult on see ikka sama vana hea Paasilinna, lihtsalt mõnevõrra tumedamates toonides seekord. Kuid kõik huumor on ikka alles, pealegi selline korralik ugridoom võiks eestlastele peale minna. Kahjuks lõpupoole läheb käest ära - tundub, et kirjanikuhärra ei osanud hästi niite kokku sõlmida ja tuli rapsaki-rapsaki välja.

Väärt lugemine igaljuhul. Tegelikult kirjutab Ato Paasilinna kriitilise pilguga meie igapäevaelust, lihtsalt vaatenurk on läbi kõrvalseisja silmade. Ei ole ka surnute elu meelakkumine. Elusana õpitu ja kogetu võib teinekord vägagi abiks olla:

“Raamaturiiuli peal oli tolmunud teleskoop nagu vanastigi. Olin sellega taevatähti vaadanud, mõne planeedigi olin leidnud läbi selle läätsede. Vanad mälestused elusolemise aegsest tähtede uurimisest tulvasid meelde. Nüüd oli sellest harrastusest kasu, võisin minna Linnuteed nii ühe kui teise kandi pealt vaatama, ilma et peaksin kartma eksimist, sest mäletasin hästi mitmeid tähtkujusid. Astronoomiaharrastus on siinpoolsuse olusid arvestades kasulikum kui usk. Isegi maailmaruumi pealiskaudne tundmine aitab surnul kosmoses laialt ringi reisida, samas kui teoloogilistest teadmistest ei ole pärast surma mingit reaalset kasu.” (lk 60)
Teksti loeti eesti keeles

Raamatu algus on väga paljulubav, ma üldiselt ei pane pahaks kui keegi kedagi "järgi aimab", eriti kui see hästi õnnestub. Pealegi ei ole ammu juba sisuliselt võimalik midagi originaalset kirjutada kuna kõik on juba ära üteldud. Võinoh, nii vähemalt väidetakse. Igaljuhul vendade Strugatskite kuju on vähemalt mu arvates selgelt tunda Kristjan Sanderi teksti tagant.

Aga edasi nagu ei läinud mitte. Idee, point nagu oleks olemas aga see kadus ära. Oli natuke olustikukirjeldust (mis meeldis, väga), lõpupoole hakkas justkui "midagi" tulema - aga mis? Ja milleks? Võib-olla on viga minus aga raamatu lõpp jäi siiralt arusaamatuks ja poolikuks. Ükski tegelane ei saanud "omaks" samuti.

Kokkuvõttes jäi plusspoolele natuke olustikku ja see, et sain raamatu üsna odavalt.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat on kirjutatud läbi Smilla Qaaviqaaq Jasperseni silmade - 37-aastane naine, sündinud Gröönimaal (ema inuit ning isa taanlane) ning lapsepõlves kolinud (korduvalt) Taani. Korduvalt siis seetõttu, et Taani ei meeldi talle üldse ning Smilla üritas mitu korda kodumaale tagasi põgenda. Üks raamatu tugevaid hoovuseid ongi sotsiaalne, Gröönimaa ja põliselanike allutamisest Taani võimule ning inimeste hakkamasaamine ebamugavates oludes. Mulle endale meeldiski vast sotsiaalkriitiline osa raamatust kõige rohkem - ühtepidi äärmiselt hariv kuna ega ma Gröönimaast ei teadnud suurt midagi. Lisaks ei räägi paljud õpikud ja allikad sellest mdia tunnevad needsamad iniemsed, keda äärmiselt viisakalt ning tungivalt surutakse teistesse vormidesse. Kasvõi kui rääkida sellest, et Gröönimaal on nõks üle kahe miljoni ruutkilomeetri kohta viiskümmend kuus tuhat inimest. Ehk siis 50 korda rohkem maa-ala kui Eestis ja 23 korda vähem inimesi kui meil. Taani on aga tihedalt rahvastatud ning Gröönimaalt Taani ümberasujatel on jube kitsas ja harjumatu olla.

Põhiliin on põnevik või krimka, vaata mis otsast tahad. Üldse on raske seda raamatut kuhugi liigitada, mis on ka üheks populaarsuse põhjuseks kuna erinevad inimesed leiavad kõik endale sobiva vaatenurga. Smilla saab hästi läbi ühe väikese grööni poisi Esajasega ning kui ühel päeval Esajas surnult leitakse ning surmapõhjused on segased, asub Smilla olukorda uurima. Sellesliinis saab raamatule läheneda kui üsna stiilipuhtale krimkale - üksik hunt, mõne harva liitlasega, korduvad tagasilöögid ning lõpus suurema sasipuntra lahtiharutamine. Hästi kirjutatud kuid õnneks on raamatus veel palju põnevat.

Sotsiaalkriitika, krimka, põnevik - lisaks veel on oluline osa lumel ja jääl. Smilla grööni-taust on andnud talle mitmed lisameeled lume, jää ja vee erinevate olekute tajumisel. Seda osa raamatust on raske kirjeldada, nagu ka Smilla ise nendib siis kui näiteks muusikateost kuulata ning üritada kirjeldada kellelegi kolmandale siis ei ole tegu enam muusika vaid kirjapandud mõtetega. Nagu on väidetavalt eskimotel üle viiekümne erineva sõna lume kirjeldamiseks siis midagi sarnast toimub ka Smilla peas. Seda peab ise lugema, sammoodi nagu Lovecraft on meister õudse õhkkonna maalimises.

Siinkohas sügav kummardus tõlkija Arvo Alase ning toimetaja Anu Saluäär suunas. Tõlkija sõnavara on äärmiselt nauditav, pidin kohati eesti keele sõnaraamatu appi võtma. Väike illustratsioon: "Teatud hetkel saavutab merepind miinus 1,8-kraadise külmusastme Celsiuse järgi ja tekivad esimesed kristallid, lühiajaline kirmetis, mille tuul ja lained frasiilseks jäämassiks puruks peksavad; see kohub kokku seepjaks sulbiks, mida nimetatakse rõhveks, greace ice`iks, mis ajapikku moodustab ajusa kookjää, pancake ice`i, ja ühel pakaselisel pühapäeva lõuna paiku külmub see ühtseks laamaks." Kontrollisin mitu korda üle, et ei oleks ühtegi viga sees.

Mis veel puudu on jäänud? Smilla ise - eks sotsiaalkriitiline pool on üks osa ta elust aga teine osa on naise sisemaailm, hirm siduvate inimsuhete ja kaotuste ees. Või siis ta mässumeelne pool, mis on viinud korduvalt konflikti võimuesindajatega. Smilla erudeeritus ja armastus arvude suhtes. Taas - seda peab ise lugema kuidas Smilla peas seostuvad omavahel matemaatika ning jää.

Kuna see raamat jäi mulle ka silma BAASis siis peaks kusagil sees olema ka ulmeline komponent. Mina seda ei suutnud leida. St lõpupoole lahenduses ja "point"-is on jah sees mõnevõrra segane allhoovus, mida võiks ju ka ulmena võtta. Minu jaoks oli see lihtsalt midagi, mida teaduslik lähenemisviis ei suuda (veel) seletada aga midagi üleloomulikku küll ei jäänud meelde. Täitsa võimalik, et mul jäi midagi kahe silma vahele.

Høegi kirjakeel on kohati väga napp ja kiretu, mitmed tegevused on kirjutatud üles tagurpidi - loed mõned lõigud läbi, ei saa algul nagu suurt midagi aru ja siis lõppu poetab kirjanikuhärra nagu muuseas siis selgitava lausejupi. Üldiselt on see stiil nauditav kuid kohati nõuab üsna palju tähelepanu ning mõnes kohas ma kardan, et ma lasingi natuke lobedalt üle jala.

Tegevustik jääb kohati sutsu nõrgaks. St ütleme nii, et mu huvi krimkade suhtes on mõõdukas ning see raamat on selline "tugev okei", märul on nii napisõnaline, et ei saagi aru kui keegi surma saab või nina peas viltu on. See on sügavalt maitse asi ning verepulma ka ei tahaks. Ning kas ei võikski olla raamat gröönimaiselt külm? Laseme kirjanikul kõneleda: "Ma nööbin meie riided lahti, istun talle kaksiratsa sülle ja lasen tal endasse tungida. Niiviisi istume me kaua."

Samas on kohati raamat vägagi kirest tiine või siis jäiselt külm ning emotsiooni purskab igast sõnast... või siis külm tunne voolab üle lugeja.

Vägev raamat, soovitan soojalt. Ptüi, külmalt.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin esimesed kaks eesti keeles, kolmanda võtsin ka raamatukogus eestikeelsena näppu aga siis jäi võõrkeelses sektsioonis silma ingliskeelne versioon. Sirvisin natuke ja mõtlesin, et pole jupp aega ilukirjandust ingliskeeles lugenud, võiks ju vahelduseks. Kusjuures eestikeelsete versioonide tõlge oli täits nitševoo, kujundus/küljendus/trükk ka tasemel. Niiet müts maha kirjastus Tänapäev, tõlkija Evelin Schapel, toimetaja Priit Põhjala ning sisekujundaja Siiri Timmermani ees. Minu loetud ingliskeelne versioon oli UK paperback, pisike, halb käes hoida ja üldse odava sopaka maiguga.

Õnneks see sisu ei puuduta.

Kolmas jätkab sealt kus teine ohjad üle andis. Katniss suutis taas Kapitooliumi küünte vahelt pääseda ning lasi president Snow usaldusväärsuse turvisesse vibuga korraliku augu. Kolmas raamat on eelmistest märksa erinev, palju tuleb sisse uusi tegelasi, tegevusvaldkond on laiem - ei ole enam raamatu algul teises piirkonnas ja siis areenil nagu esimesed kaks raamatut. Katniss toimetab partisanide poolel ning maailm muutub märksa kirjumaks. St kui esimesed osad olid üsna mustvalged - Kapitoolium paha, "raffas" hea - siis olgugi, et selgelt toimub kahe poole vahel võitlus ei ole ülestõusnud tingimata puhtad poisid ja positiivsed tegelased. Selles suhtes läheb Collins märksa sügavamaks kuna mässajad pole paipoisid või printsid valgetel hobustel. Pigem tekib kohati küsimus, et kui palju vägivalda võib "hea" ja "õilsa" eesmärgi nimel käiku lasta ning kas ühel hetkel vastupanu ei kasva mitte üle hoopis endise vähemuse ja allasurutud jõu terroriks?

Ma väga ei tahakski detailidesse laskuda kuna see raamat pöörab paljud asjad pea peale ning varasemad pigem sirgjoonelised tegevusliinid ajatakse sassi, osad nupud korjatakse malelaualt ära, osad tulevad juurde, "head" ja "pahad" tegelased vahetavad pooli ning kõige selle keskel on Katniss enda möllava puberteedi, keevalise olemuse ja vibu + teravate nooltega. Tüdruk karastub, saab kõvasti kolki kuid ajab end ikka ja jälle üles ning rühib edasi lõpplahenduse suunas. Mul hakkas ausalt üteldes juba hirm lõpupoole lehti keerates - raamat vähenes hirmsa kiirusega kuid mulle vähegi sümpaatset lahendust ei paistnud, tunneli lõpust paistev valgus oli tõesti pigem mürinalt otsasõitva rongi esilatern.

Aga otsa see raamat sai, eks ka mõne helgema noodiga. Kuid kokkuvõttes ikka düstoopia mis düstoopia, triloogia kolmas teos on ikka üsna masendav ja verine. Veri vereks kuid just vaimn press oli väga tugev, Katnissi vaimne tervis sai korduvalt vasakult ja paremalt hoope.

Märkimisväärne osa on üldse meediasõjal ning propagandal, mis mõjub ka tänasel päeval vägagi argise ja hoiatavana. Omaette liin on pantvangistatud vaenlase võitlejate mõttemaailma murdmine ja nende tagasisaatmine "omade" hulka kui vaenlase käepikendus.

Ma hindan numbriliselt kolmandat osa nii nagu ka kõiki eelmisi kuid tegelikult oli see nõks parem kui eelmised. Mitte, et eelmised kaks oleks halvad, oh ei. Aga "Pilapasknäär" suutis minu silmis viia kogu tegevuse mitu sammu edasi ning tõstatab palju teravaid küsimusi. Samas ei saa ma jätta toonitamata, et tegu on väga hea raamatuga (ülikooli hindamisskaalal "4" mitte "suurepärane" ehk "5").

Miinustena vast tooks välja selle, et raamatul/sarjal oli sisuliselt vaid üks peategelane, kes mingil hetkel natu-natuke kippus end ammendama. Nagu ülalpool Indrek ka ütles: äkki oleks võinud võtta peategelaseks kellegi teise kui lihtsa kütist tüdruku? Noh, oleks-poleks. Ma arvan, et ka praegune variant on korralik valik ja karakteri voolimine on õnnestunud. Lihtsalt, et kui ainult ühele tegelasele põhirõhk panna siis on tulemus kergelt ühekülgne, selle vastu ei saa.

Aga on see tingimata halb?
Teksti loeti inglise keeles

Teine raamat jätkab üsna sealtsamast kus esimene lõppes. Ahjaa - iga raamatu eripära kui võib ütelda on ajaline pidevus. Sisuliselt iga peatükk algab sealt kus eelmine lõppes, ei ole stiilis "mõni kuu hiljem" auke sees. Ehk siis on üks pikk lugu kui nii võib ütelda.

Katniss ja Peeta (Katnissiga samas ringkonnas võistelnud poiss) võitsid kahekesi eelmised näljamängud ja mängisid Kapitooliumile ja president Snowle ninanipsu - sest varem kunagi ei ole võitnud rohkem kui üks tribüüt. Ringkondadele see muidugi meeldib, seda enam, et Katniss ja Peeta on pealtnäha üks tore paarike. Kaamerate ees sümpaatsed ja teineteise käest kinni, õrnad pilgud teineteist paitamas. Kulisside taga on on pingeid rohkem kui rubla eest, paarikese asemel kipub kohati kolmnurk olema Katnissi lapsepõlvesõbra Gale näol.

Teine raamat jätkab sama stoorit. Ringkondades tõuseb järjest rahulolematus, eriti kui viimaste mängude võitjad rohkem või vähem avalikult võimule "ära tegid". Katnissis ja Peetas nähakse vastuliikumise sümboleid, mängudejärgsel ringsõidul lahvatab leek ning mitmes kohas avaldavad inimesed avalikult toetust võitjatele. Kapitooliumile see ei istu mitte, korraldatakse avalikke hukkamisi, tõmmatakse inimesi rattale ning president Snow isiklikult käib Katnissi hoiatamas - juhul kui plika end kokku ei võta siis siis arvestagu, et kogu ta pere võib rahuvalvajate löögi alla sattuda.

Ühel hetkel on näha, et tribüütide ringkäik ei õigusta ennast ning Kapitoolium muudab mängureegelid. kuna on tulemas juubel, 75ndad mängud. Nimelt valitakse seekord võistlejad hoopis ellujäänud võitjate seast, teises ringkonnas on neid vaid kolm tükki ning taaskord satuvad võistlustulle Katniss ja Peeta. Taas toimub raamatu teise poole (või viimase kolmandiku) tegevus areenil ning taas ei lähe asja nii nagu Kapitoolium plaanib.

Seda ma pole veel maininud, et Katniss on väga osav kütt, koos lapsepõlvesõber Galega on nad salaküttinud terve elu ning areenil kulubki vibuosavus marjaks ära. Millega raamatu grand finale ka päädib.

Teine raamat on korralik järg esimesele. Kui esimene tekitas tausta ja anti esimene ülevaade mängust ja mehaanikast/filosoofiast siis teine läheb sügavamale, mitmed kohad joonistatakse uuesti üle tugevamate/detailsemate toonidega. Seda on ka raamatule ette heidetud - et justkui midagi uut ei toimu. No mõnes mõttes võib nõustuda, samas teisalt - räägitakse rohkem vastupanust, Gale suu läbi saadakse aimu, et tuha all hõõguvad söed ning Katnissi õlgadele vajub järjest suurem vastutus. Mitte lihtsalt osaleda mängudel vaid olla eeskuju, liider, tulla eluga välja sellest supist ning aidata Kapitooliumi kukutada. St tehakse vihjeid selles suunas.

Sama nagu eelmine raamat - hea, isegi väga hea. Mitte tingimata üdini originaalne või meisterlikult kirja pandud - kuid omas klassis toekas tükk.
Teksti loeti eesti keeles

Sõber Taavi kutsus ühel päeval kinno. Filmiks oli "Näljamängud: lahvatab leek" ehk siis triloogia teise raamatu järgi tehtud film. Kui esimene film aasta tagasi välja tuli siis minu silmis langes see huviorbiidist kohe välja. Nimelt 1999 aastal ilmus Jaapanis raamat "バトル・ロワイアル" ehk ingliskeeli "Battle Royale", millest aastal 2000 tehti samanimeline film. "Battle Royale" filmi sisu (raamatut pole lugenud) oli kirjelduse põhjal väga sarnane Suzanne Collinsi raamatuga, palju oli ka juttu sellest, et tegu on lausa plagiaadiga (Collinsi esimene raamat ilmus 9 aastat peale "Battle Royale"-i) . Igaljuhul kuna mulle Jaapani film meeldis väga siis ei tundunud üldsegi huvitav (potentsiaalse) remake`ga tutvust teha. Noh ja sinna see film minust aastal 2012 ka jäi.

2013 lõpus aga läksin kinno, pikk jutt lühidalt (sest praegu ei tule juttu filmist) - jäin rahule. Kui "Battle Royale" oli väga tume ja karm düstoopia siis Hollywood tegi sarnasest süžeest üsna turvalise filmi - mis on endiselt hoiatav tulevikuvisioon.

Terve "Näljamängude" triloogia on kirja pandud teismelise tüdruku Katniss Everdeen`i vaatenurgast. Tegevus toimub tulevikus, kus Põhja-Ameerikat on laastanud sõda ning alles on jäänud üks riik nimega Panem. Keskmes on toretsev ja haljal järjel pealinn Kapitoolium ning seda ümbritsevad 12 (või 13 aga sellest saab täpsemalt raamatust lugeda) virelevat ringkonda. 75 aastat tagasi üritasid ringkonnad mässu tõsta, oli ka paras madin kuid Kapitoolium surus selle veriselt maha. Et enam see ei korduks siis igal aastal korraldab Kapitoolium vaatemängu, näljamängud. Igast ringkonnast valitakse välja üks poiss ja üks tüdruk vanuses 12-18, natuke õpetataks-koolitatakse võitlemis- ja ellujäämiskunsti ning pannakse kogu kamp (24 last) areenile elu ja surma peale võitlema. Ellu saab jääda ainult üks, võitjaid saab olla vaid üks. Areenid on relvi ja lõkse täis riputatud, kogu mängu juhivad ja tõmbavad kulisside taga niite erinevad ametimehed, kõike kantakse lives üle telekanali riigis laiali. Võitja ringkond on järgmise aasta jooksul mõningate privileegidega... kuni lähevad järjekordsed mängud lahti.

Esimeses osas loob Collins päris korralikult tausta, märkimisväärne osa "actionist" toimub üldsegi Katnissi peas. Selles suhtes on film absoluutselt jõuetu, arusaadav kah, et mõningaid asju saab paremini kirjasõnaga edasi anda. Varakult enda pere eest hoolitsemine, isa kaotus varajases nooruses, apaatne je enesesse tõmbunud ema ning väike õde, kelle eest Katniss on kasvõi surema. Või siis astuma näljamängude areenile - mis ka esimeses osas juhtub. Panemi ajalugu, keskkonna kirjeldus, meeleolu, erinevad kõrvaltegelased - kirjanikuproua suudab anda kogu maailma edasi anda üsna piiratud vahenditega. St mitte hemingwaylikult lihtlausetega kuid pole ka sedasorti jorutamist, mida (kaasaegses) fantasy`s ikka kohtab.

Omaette liin on veel Katnissi varajased armusuhted ning klassikaline "kas poiss on sõber või midagi enamat" kõhklused. Varajane ärkav erootika on väga nauditavalt kirja pandud ning ei libastu. See on ilmselt ka üks põhjus, miks raamat/film on naiste hulgas palju huvi tekitanud. Noh ja mulle meeldis ka see joon raamatus.

Teine pool esimesest raamatust toimubki areenil, on võimuvõitlust, actionit, planeerimist ja koostööd ning eks mängijad langevad järjest nagu kärbsed. Ilmselt ei ole mul vedanud kuid suurem osa loetud (heast) kirjandusest on kirjutatud meeste poolt, naiste kirjutatu on aja jooksul kerge skeptsise ja eelarvamuse tekitanud. "Näljamängud" on meeldiv erand, Collins suudab ehtnaiselikult (vabandage mu stereotüüpset väljendusviisi) hästi edasi anda nö. "tundelist" poolt, samuti manab vaheda sulega esile karmimat, nö. "mehelikku" osa tulevikumasendusest.

Selline sümpaatne ja hea raamat. Miinuseid otseselt polegi kuid ülim tipp ja ahhetamapanevalt oivaline ka mitte. Loed järjest ja huviga, endale raamaturiiulisse ostma ei hakka - viid raamatukokku tagasi ja oled kokkuvõttes kulutatud ajaga rahul.
Teksti loeti eesti keeles

Indrek Harglaga on mul omamoodi suhe. Olen ta raamatuid korduvalt kätte võtnud, Pan Grpowski toimetamised näiteks meeldisid väga. Melchioriga pole seni suutnud sõbraks saada, kogumik "Suudlevad vampiirid" maitses aga kohati päris hästi. Noh ja siis on veel French ja Koulu, "Palveränd uude maailma" mis kohati meeldisid, kohati tekitasid tahtmise diagonaalis lugeda.

Nojah, see selleks. Mulle on seni Harglalt kõige paremini maitsenud "Minu päevad Liinaga"-"Tema päevad Liinaga" kompott - tandem lugudest, kus esimene on muuhulgas saanud ka Friedebert Tuglas novelliauhinna ning teine avab loo telgitaguseid. Sisusse väga ei laskuks, tegu on eheda Lõuna-Eesti olustikus toimuva müstilise looga, kus palju jääb lugeja fantaasia hooleks, milline lähenemine näiteks BAASi lehitsedes päris paljudele ei istu. Maitse asi, mulle meeldis just vihjeline ja olustikule keskenduv pingekruvimine.

Asja juurde!

Süvahavva on Lõuna-Eestis Värravi alevikus asuva talu nimi. Viimasena elas seal sees Andrus, kelle elu sai õnnetu lõpu põlevas saunas. Testamendiga pärandas Andrus talu Peebule, kes koos perega (perenimega Ambros, täpsemalt Peebu abikaasa Kristi ning lapsed Arnika ja Arno) põgeneb Linnast, et tulla vahelduseks maale elama. Näiteks, et saada vaikse olemisega Arnoga rohkem suhelda - talutööd tehes mehed jõuavad ju ikka samale lainele. Või et lapsed õpiksid rohkem tundma esivanemate kultuuri, uuriksid enda juuri. Maja ise on vana hõnguga, sisustus on nõukaaja lõpust pärit, kõik on piinlikult puhas ja korras. Tsiteerin: "Majas oli igal pool süsteem ja kord – nõud vitriinide taga, voodipesu kokkupandult kappides, vanad ajakirjad aastakäikude järgi riiulitesse laotud. Andrus oli oma kodu armastanud." Mis tekitab küsimuse - kui Andrus oli väidetavalt joodik ja põles purjuspäi sauna sisse siis kuidas ta suutis elamist nii heas korras hoida?

Rääkimata sellest, et Peep ei tunnegi Andrust. Aga miks Andrus pärandas enda elamise Peebule? Alevikus kruvib samal ajal pinget üles Kevini-nimelise poisi kadumine, keda pole juba mitu päeva väldanud otsingute tulemusena suudetud leida. Kui perekond Ambros natuke uue elukohaga tutvub, suhtleb kohalikega siis tekib küsimus järjest juurde. Kuidas Andrus joodikuna suutis maja nii heas seisus hoida? Miks on lapsed ka enne Värravis kadunud? Miks tahavad inimesed tulla surema Süvahavva talusse? Miks kohalik väldivad küsimusi, mis on seotud Süvahavva talu, eelmiste omanike ning kellegi salapärase Vaigutajaga? Kuidas sattus ühtäkki Kevin öösel Süvahavva talu ülemisele korrusele?

Sauna varemetest jääb näppu üks imelik tehnoloogiaime, mille Andrus on Peebule maha jätnud. Kui natuke veel perekond Ambros teadmisi juurde saab siis hakkab järjest Süvahavva talu tume minevik lahti rulluma. Aga siit kohast ma rohkem sisust ei kirjutaks - las jääb lugejale ka midagi.

Raamatus on mitmeid huvitavaid tegelasi - kirikuõpetaja Feliks Luks näiteks või siis rahvamaja juhataja Marta, kolkasse kolinud noor naine. Lapsed Arno ja Arnika tegemistele saab samuti palju kaasa elada. Üldse on Harglal päris tugev rõhk tegelaskujude vormimisel ning nende omavahelisel suhtlusel. See, et kõik toimub mõnevõrra müstilises etnohorroriga vürtsitatud keskkonnas, on lisaks tore boonus. Või on suurem rõhk just ulmelisel komponendil? Iga lugeja sügavalt isiklik valik.

Teose suurim väärtus on mu jaoks just seesama õhkkond. Väike asula, kõik tunnevad kõiki, mõnevõrra unine olemine, sumisevad napsusõbrad poe trepil... ja kui natuke kaevama hakata siis inimesed koos enda igapäevaste rõõmude ja muredega. Kui veel rohkem "sisse zoomida" siis selgub, et juba üle saja aasta on Süvahavva taluga käinud kaasas ühe õnnetu naise kurb saatus, millest kõrvalseisjad soovivad tulu lõigata.

Kohati tundub teos visandlik. Samas saab seda ka nimetada "nappide vahenditega" pildi joonistamiseks kus kunstnik kasutab mõnda joont, et vägagi ilmekaid tegelaskujusid elama panna. Mul on ilmselt eelarvamus kuid vägisi tundub, et aeg kiirustas Harglat tagant - et telesarja teise aasta alguseks oleks esimese aasta raamat trükisoe. See on puhtalt mu spekulatsioon ning ausalt üteldes pole minu kui lugeja jaoks väga tähtis, mis kulisside taga toimub. Mina naudin seda maagiat, mida hea raamat ja suurepärane autor mulle pakuvad.

Kahju, et nüüd peab teist ja kolmandat raamatut nii kaua ootama. Ma olen üritanud hoiduda poolikute sarjade lugemisest - aga no ei saa ju alati . Siinkohas ei saa üle ja ümber George Martini tule ja jää saagast, mis venib nagu **** kuid on kuradi põnev... ma loodan, et vanahärra jõuab ikka kõik lahtised otsad kokku sõlmida ja seitsme raamatuga Westerosi maailmale punkti panna (viis on valmis). Aga see selleks, jutt läheb jälle vales suunas.

Kokkuvõttes vägev värk, mina jäin raamatuga väga rahule. Raamatu alguses olev Värravi kaart nking raamatu kujundus on samuti äärmiselt sümpaatsed. Kerge puudujäägina tooks jah välja kiiruse, millega tempo üles on kruvitud. Hoogne stiil pole paha, samas midagi jääb nagu sügavusest puudu.

9/10, BAASi skaalal siis viis miinusega.

P.S. Ma pole "Süvahavva" teleseriaali näinud. Ilmselt saaks sealt mitmeid detaile juurde, mis raamatut lugedes puudu jäävad. Ja vice versa.

P.P.S. Raamatu esimene peatükk on ka netis loetav - siin.
Teksti loeti eesti keeles

"Must kaardivägi" on pikk lugu, korralik tellis. Keskmes on tulnukatega (zooridega) sõja maha pidanud noor veteran Lex (vanuselt kahekümnendates), kes ei oska erru minnes enda eluga suurt midagi peale hakata. Tüüpiliselt Bergile on tegu rusikakangelasest möllumehega, üks kadunud põlvkonna esindaja kes sõjaväes on vägagi hinnatud tegelinski, rahu ajal on aga kõigil risuks jalus. Töötab mingis suvalises tehases, on abielus modellitüüpi ja -mõõtu Ereniga, vaba aja veedab baarides kakeldes ja autodega kihutades.

Ühel hetkel leiab pakkumise, kus otsitakse inimesi missioonile võõrale planeedile (Talisium), kus sõda zooride tõsist kahju tegi. Planeedi kunagi hõivanud inimkond sai zooridelt korraliku keretäie ja oleks vaja nüüd minna seda jumalast hüljatud kanti turvama. Selleks aetaksegi kokku punt endisi sõjaväelasi ning mitmeid hämara taustaga selle.

Raamat on suuremas osas Lex Rogani kolmeaastase teenistusaja ümberjutustus. Talisiumil on vaja teha märksa rohkem kui lihtsalt korda valvata - stoori arenedes selgub, et sõda zooridega ei pruugi läbi olla. Samuti ei suhtu kohalik elanikkond "vabastajatesse" tingimata hästi ning konfliktid on kerged tulema. Üks raamatu pidepunkte ongi palgasõdurite moraal ja eetika - kuidas käituvad inimesed kriisiolukordades kui nende üle kontroll praktiliselt puudub (st kui jätta välja kohapealne sõjaväeline käsuliin). Pilt on üsna õõvastav ja nukker - võim hakkab kiirelt pähe ning kõva käe praktika tapab mõistuse hääle. Minu jaoks on see romaani tugevaim osa - kuidas inimesed kujunevad halastamatuteks jõhkarditeks ning väikeste sammude haaval on järjest vähem vaja põhjust vägivallaks. Vabastamise tähe all saadetakse korda järjest julmemaid tegusid, sarnasus näiteks Saksamaal kolmekümnendatel lõkkele löönud fašismiga on ilmselged. Nii tavalised kui ka tavaelus kergelt jõhkrusele kalduvad indiviidid muutuvad pidurite kadumisel ning kambakesi teineteist tagant õhutades hoopis teisteks inimesteks.

Teine liin on loomulikult militaarne - Berg valdab perfektselt sõjaväe hingeelu, erinevate positsioonide omavahelist suhtlust ning sõjastseenid on tippklass. Lahingute ülesehitus, relvade kasutamine, kiire karjäär kriisitingimustes - äärmiselt, äärmiselt nauditav. Ei puudu ka erinevad noa selgalöömised (nii otses kui ülekantud mõttes) ja intriigid sest võidavad tugevamad. Või need, kes annavad esimese hoobi.Nõrkade pooltena ei saa üle ega ümber sellest, et erinevatel meeskodanikel mina ei suutnud vahet teha - võta üks ja viska teist. Võinoh, ma orienteerusin nende seas peamiselt auastmete järgi aga kui ikka algul oli hunnik seersante, siis lipnikke, ühel hetkel jõuti nooremseersantideni... no ürita nüüd sellest kambast mingit pilti ette saada! Hullumaja! Naistegelastega oli olukord lihtsam kuna vähe rohkem lavapinda said vähesed, paljude roll piirdus kahjuks "joodame täis ning siis maha ja taha" rolliga.

Kõlab häirivalt? Madalalt? Nõmedalt? Võtan`d kinni - ühtepidi on tegu jah "meestekaga". Samas ma tean mitmeid naisi, kes on selle raamatu läbi lugenud. Ja on rahul selle otsusega. Tegu on masendava raamatuga, marodööritsev must kaardivägi unustab kiirelt ära enda algse eesmärgi ning rahu valvamise asemel otsitaks ise konflikte. Berg ei võta kogu selle madina sees ise otseselt positsiooni, moraaliga tegelemisse ta ei lasku. Küll on aga ridade vahelt tunda nii autori kui peategelase sisemist valu - sest kas see ongi nüüd elu? Vangide piinamine, väiksegi eksimuse peale mahalaskmine, küüniline nihilism... üsna hirmus pilt.

Samas pole tegu patsifistliku raamatuga - Berg ilmselgelt naudib seda mida kirjutab ning sõjavägi on talle meeltmööda. Võinoh, keeruline lugu. Mõnes mõttes on tegu hoiatusromaaniga - sest tegelikult on jutt sellest, mida tegid hispaanlased Ameerikat "avastades". Mis toimus Afaganistanis. Või mida ka praegu tehakse piirkondades, kuhu tehnoloogiliselt kõrgemalt arenenud rahvus läheb "rahu viima".

Selliseid raamatuid ON vaja. Isegi kui kohati on vorm nõrk - Berg ei jäta sisuliselt midagi lugejale vaid kipub äärmiselt detailset seletama kasvõi lihtsaid vanasõnu ära - siis loeb see, mida autor ei ütle. "Must kaardivägi" võib ju pealiskaudsel hinnangul tunduda lihtsalt ühe karmide meest naturalistliku relvapaugutamisena - aga ridade vahel küsib autor, kas me ikka tahame kogu seda jama enda südametunnistusele? Õilsad mõtted võivad kergelt lörri minna ning iga ideed pole vaja ellu rakendada. Eriti kui see tähendab teiste inimeste mõttemaailma muutmist. Relvaga. Ilma mingi kahetsuse ja kõhkluseta.

Ahjaa - tegu on näpuga järge ajades küll ulmega kuid see on pigem kerge garneering, rõhk on hoopis mujal. Samas ulmekomponenti täitsa minema ka ei saaks visata - noh, sama nagu toidutegemisega kus maitseainet on vaid murdosa kuid toidu maitse sõltub sellest VÄGA palju.
Teksti loeti eesti keeles

Peale "Eike" lugemist mõtlesin, et vaataks, mida kirjanikuhärra pagasis veel on. Etteruttavalt võin ütelda, et raamat kulus kiirelt.

Kui "Eike" rääkis ühe naise teest kirjandus-Nobelini siis "Juba olnud" räägib Enno Poodneki elust. Raamat algab peale kusagilt Enno keskea kandist, mil teda kutsutakse ootamatult klassikokkutulekule. Mis sest, et telefonikõnes räägitakse 30 aastat tagasi lõpetamisest, Enno on aga enda teadmist mööda 40 aastat tagasi kooliga ühele poole saanud. Aga noh, ega heas peost ju ära ütle, eriti kui minevikusilmarõõm Maigi ka kohale ilmuvat! Äkki on Eestis mitte E. Poodneki ning saab omajagu nalja kui valele peole satud.

Kokkusaamiskohale lähenedes kohtub Enno hetkeks autoga simakilikku ("Nagu õieke väljal") sültjasse läbimisse. Ning peale seda lähevad asjad imelikuks - kohapeal on võhivõõrad, kes on justkui omad, arveldatakse rublades. Lisaks köetakse tunded kuumaks ning peale ööd ex-"klassiõega" avastab Enno end ajas mõnevõrra tagasiliikununa. Kodutuna läheb ta enda sugulasi otsima, kohtub emaga, kes teda ära ei tunne ning abikaasaga siis kui tegu on veel plikakesega. Peale iga magamajäämist satub Enno taas ajas tagasi, muuhulgas ka keskendub üks episood ta sõjaväeaegadele. Ühel hetkel näeb ta ka maailma hoopis enda äia silme läbi, kes saksa ohvitseristaatuse tõttu teise ilmasõjua lõpus Taimõri küüditatakse.

Raamatu teine pool hakkab Enno üliõpilasepõlvest peale - mägimatk sealsamas Taimõri kandis. Rein Põder jutustabki ta elust, eluteel kohatud naistest, abielust Tiiaga. Minu jaoks on üllatavalt palju juttu suguelust - ma ilmselt pole kaasaegse eesti proosaga niipalju kursis, samas äkki on tegu pigem kõnealuse kirjaniku eripäraga. St see ei sega ja mulle on ikka huvitav lugeda kuidas keegi teine tekialust elu näeb .

Teise poole ajal on Ennol aeg-ajalt deja vu hetked, raamatu lõpus seotakse mõningad niidid kokku ja läbi ta ongi. Rein Põderi kirjakeel on mõnus - ta võib kirjutada sõnaohtalt ning seda on ikka ja jälle nauding lugeda. Kui ka tegevust aeg-ajalt napib siis selle asemel keskendub kirjanikuhärra inimese peas toimuvale. Paadunud ulmefännid saavad selle raamatuga ilmselt tillika kuigi võib ju seda ajas ekslemist lugeda kui äraspidist ulmekat.

Teose toon on nukravõitu. Omajagu johtub ka ajast - eks nõuka-aja pitser lasub tervel raamatul. Põder kujutab küll elu ENSV`s pigem positiivses võtmes, mis pole ju otseselt vale kuid eks oli ju ka tumedamaid hetki. Aga eks see on juba kirjaniku valida, kuhu pintsliga paksemat värvi vajutada ning mis üldse välja jätta.

Tore raamat.
Teksti loeti eesti keeles

Peale mitme Pratchetiga proovimist ja allavandumist (killurebimine on ju tore aga võiks ju sisu ka olla) otsustasin, et võtaks midagi, mida BAAS armastab. Valik läks täppi ning ma loodan, et mind rohkem Pratchetiga ei karistada. Sest CAPS LOCKiga rääkiv Surm, kes ratsutab hobusel nimega Täpi on küll vahva kujund aga ma vist ootan kirjandusest midagi muud kui vaimutsemist. Õnneks on selles raamatus ka piisavalt stoorit ning kokkuvõttes jäin rahule.
Teksti loeti eesti keeles

Triloogia võlukunstimaailmast, kus 19. sajandi lõpu Inglismaal on võlukunst välja suremas ning vaid kaks asjatundjast härrasmeest suudavad veel midagi selles vallas ette võtta. Ma ei tea kuidas teiega enda lugemiskogemust jagada kuid - PALUN ÄRGE SEDA RAAMATUT LUGEGE! Ausõna, see oli ehtinglaslikult halb ning tõsiselt ropp ja roojane käkk. Idee polnud paha ning kohati oli ka helgeid hetki aga üldiselt oli tegu veniva ning absoluutselt ebahuvitava juraga. Mulle jääb siiralt arusaamatuks kuidas seda kolmikteost paljud kiidavad aga noh, maitse üle ei vaielda. Autor on loonud täitsa okei maailma kuid selle sees ei toimu absoluutselt mitte midagi põnevat. Umbes nagu oleks Stephen King kümme korda mahlapressist läbi lastud, mõned korrad seedekulglast ka ja tulemus kaante vahele pandud. Hirmus!

Eriti jabur on see, et ma lugesin need kolm raamatut läbi sest MILLALGI PEAB JU OMETI HUVITAVAKS MINEMA! Aga ei läinud! Ausõna, mul on sellest kulutatud ajast kahju, viimase raamatu ma küll mingist hetkest sirvisin lõpuni läbi, et millega see jurr lõpuks päädib.

Tegelikult ma olen täiesti nõus sellega, et midagi peab selles raamatus olema (ning mu arvamus on äärmiselt subjektiivne). Aga vähemalt minu jaoks tundus see kõik äärmiselt mannetu ja nõder. Sellest on vähe kui lihtsalt loobid mingeid suvalise asju kastme sisse ja loodad, et tulemus süüa kõlbab. Mõnikord muidugi joppab ja tulemus on ekstraklassist. Antud juhul sattus kirjanikuproua kokkukeedetud supp minu jaoks skaala teise otsa.

Vabandust aga see oli tõesti kohutav lugemiselamus. Sain vähemalt hinge pealt ära kirjutatud.
Teksti loeti eesti keeles

Ütlen kohe ühe asja ära: SEE RAAMAT EI OLE ULME.

Kunagi jäid netis silma Indrek Hargla lugemissoovitused. Üritasin mõned kõrva taha panna aga suurt ei jäänud midagi meelde detailselt. St Robert Silverberg on mul ammu juba loetud, Agatha Christie vist ka (st juttu oli konkreetsetest teostest, mitte tingimata kirjanikest üldiselt) kuid kaks härrasmeest ei olnud eriti tuttavad. Raamatukogus jäin uute raamatute riiuli ees mõttesse kuna pealkiri "Taeva vang" tundus kuidagi tuttav. Tegin taskuarvutis kiire google, otsisin üles Hargla soovitused ning Zafon oligi üks kiidetud autor, küll teise raamatuga ("Tuule vari"). "Taeva vang" kuulub samasse sarja.

Zafón on USAs elav hispaania keeles kirjutav kirjanik. Autor on pärit Barcelonast ning kõnealuse raamatu tegevus toimub ka Barcelonas (samamoodi "Tuule vari" ning "Ingli mäng"). Antud juhul toimetatakse kahes ajajärgus, võtmeks on Franco-aegne Hispaania ning see, mis toimus kodusõja järel ning teise ilmasõja alguses teisitimõtlejatega. Tegevust sünnib mitmes ajajärgus ning erinevate tegelaste elulood põimuvad omavahel. Raamat algab ühes toonis (aastal 1957) ning räägitaks Danielist, kes peab koos isaga raamatupoodi. Poes töötab ka Fermín, kõhetu ja misantroopne kuju. Ühel päeval astub raamatupoodi võõras, kes pärib Fermíni järgi ja... lähebki lahti minevikuhaavade lahtikiskumine.

Ma sisust rohkem ei räägikski kuna see on minu arvates ülihuvitav ning lugejale võiks jääda lugemisrõõmu. Mind haaras see raamat üleni endasse - hommikul võtsin raamatukogust, natuke hakkasin muude toimetamiste kõrvalt lugema ning kokkuvõttes kasutasin iga vaba hetke ära (väikese lapse kõrvalt leiab kaootiliselt väga palju selliseid pause :)) ning õhtuks oli raamat läbi (eks laps magas ka vahepeal mitu tundi ja sain võimalust ära kasutada). Autor oskab luua tegelaskujud, kellele lihtsalt PEAB kaasa elama ning kirjeldab äärmiselt mõnusalt nende toimetamisi, väikeseid rõõmusid ja kurbi hetki. Lehelt lehele elasin inimestele kaasa ning mõne suhtes tekkis tahtmine ta ise kätte saades oma käega.... raisk, ma võtaks hoogu ja virutaks... nojah. Või siis mõnda lohutada rasketel hetkedel.

Omaette väärtus on kogu loo õhkkonnal kuid seda tutvustavad äkki paar lõiku allpool, mis raamatust välja tõin. Mu enda lemmik on esimese osa üheksas peatükk, kus on juttu noorest abielupaarist ning väiksest lapsest.

Kuna ma alustasin "valest" otsast lugemist (kuigi raamatud peaksid on ka ükshaaval hästi loetavad) siis algul mõnes kohas tekkis kerge küsimus, et miks nii või kes too on. Kuid vastused sai kähku ning mõnes mõttes oligi hea osad kohad jätta kergelt uduseks, et oleks huvitav ka teised raamatud ette võtta.

Igaljuhul täispunktid mu poolt sellele soravale ning kaasatõmbavale raamatule. Eks kriitikud on Zafoni ikka materdanud kuna ta on "kerge" kirjandusega natuke flirtiv kuju. Samas olgem ausad - ega iga lugemine ei peagi olema hull kangutamine ja mõtteveeretamine. "Taeva vangis" on põnevusromaani jooni, klassikalist romaani ja jutustamist ning huvitavaid süžeekäike. Lisaks karakterid, kes on sümpaatsed ja kohe PÄRIS, noh.

P.S. Toon ka paar lõiku välja raamatu algusest, et tutvustada stiili. Tõlkija Kai Aareleid on äärmiselt hea töö teinud. Varraku kodulehelt saba raamatu kolme esimest peatükki tasuta lugeda.

***

"Tolle aasta jõulude ajal koitis iga hommik tinahalli ja härmasena. Linna toonis sinakas hämu ja inimesed möödusid kurguni kinni mässituna ning nende hingamisest joonistus külma õhku aurujutte. Vähe oli neid, kes toona peatusid, et Sempere ja Poegade vaateakent silmitseda, ning veelgi vähem neid, kes söandasid sisse astuda ja küsida mõnda kadunud raamatut, mis oli neid terve elu oodanud ja mille müük, kui luulelised fantaasiad kõrvale jätta, oleks aidanud lappida raamatupoe nigelat kassaseisu."

***

"Kasutades ära seda, et olin üksi jäänud, otsustasin raadio mängima panna, et nautida natuke muusikat, seni kuni ma riiulitel olevaid kogusid oma maitse järgi ümber tõstsin. Isa arvates ei olnud hea toon, kui raamatupoes mängib kundede juuresolekul raadio, ja kui ma selle Fermíni ligi olles mängima panin, hakkas too mis tahes meloodia järgi ümisema, või mis veel hullem, tantsima, öeldes, et need on „sensuaalsed Kariibi rütmid”, nii et mõne minutiga suutis ta mind põhjalikult närvi ajada. Neid praktilisi raskusi arvestades olin jõudnud järeldusele, et pean piirduma raadiolainete nautimisega nendel harvadel hetkedel, kui poes pole kedagi teist peale minu ja mõnekümne tuhande raamatu."

***

"Tänavavalguse taustal näis külalise siluett tuulest piitsutatud puutüvena. Mehel oli seljas vanamoeline tume ülikond ning tema kepile nõjatuv kogu mõjus pahaendeliselt. Ta astus sammu edasi, longates silmanähtavalt. Letil seisev lambike valgustas tema nägu, millesse aeg oli vagusid kündnud. Külaline mõõtis mind mõnda aega kiirustamata. Tema pilk tuletas meelde röövlindu, kannatlikku ja kaalutlevat."
Teksti loeti eesti keeles

Kolme mehe raamat, igaüks on panustanud lühijuttudega (Mandilt ka üks lühiromaani mõõtu tekst), mis kõik keerlevad ühe maailm ja temaatika ümber. Maale läheneb hiigelasteroid ning inimkond otsib väljapääsmatust olukorrast mõnda tunnelit, mille lõpust valgus terendaks. Osa inimkonnast hülgab maa, allesjäänuid jääb kaitsma orbiidil hõljuv tehisintellektiga varustatud ründerelvade süsteem nimega Ippolit. Või siis "kaitsma" aga jätame lugejale ka avastamisrõõmu.

Teose lähtepunkt on kusagil Tartu ulmekirjutajate töötoa kandis, kus ulme(kirjanduse)huvilised saavad kokku ning tulemus võib kohati päris tuumakas olla. Nagu näiteks see raamatuke. Etteruttavalt ütlen ka, et raamat sai igaaastasel ulmekirjanduse auhindade (Stalkerite) jagamisel auhinnad parima kogumiku eest!

Kui tibusid kokku lugeda siis Mant ja Metsavana on panustanud enamuse raamatust (omavahel umbes pooleks), Mahkrale jagub ühe jutu - "Väike täpp horisondil" - jagu ruumi. Samas minu jaoks on Mahkra jutt millegipärast kõige rohkem meelde jäänud - pildike sellest kuidas maale jäänud inimesed peavad karmi olelusvõitlust. Halvad jõud tulevad otse loomulikult Idast - kui nüüd meenutada Maniakkide Tänava värsket romaani "Mehitamata inimesed" siis eks sealgi oli seesama vana hirm suure naabri ja eestluse tuleviku suhtes.

Mahkra jutt ongi üsna keskel (võinoh, keskmise kolmandiku alguses pigem). Ülejäänud raamat koosneb üldistatuna kas siis reipamast auru-küber-kurat-teab-mis-pungist või siis üsna tumedais toonidest kataklüsmihõngulisest apokalüptilises meeleolus sci-fist. Asteroid Tooni jõuab järjest lähemale ning see tingib ka meeleolu muutuse. Osa raamatust räägib elust maal peale suurt katastroofi, mis on valdavalt lükanud inimkonna tuhat või paar ajas tagasi ning toimub hoopis midagi muud kui algusepoolne tehno-keskne madistamine. Kui veel esile tõsta siis Metsavana "Laenatud elu" on üks väike tore postapo, kus peategelaselt pannakse magamise ajal neer pihta ja ta läheb seda tagasi nõudma. Mandi "Stardiloendus" on aga praegu üle sirvides väärt lugu estronaut Jaagust ning sellest kuidas üritatakse läheneva õuduse eel maalt minema pääseda.

Kritiseerida võiks tegelikult päris palju. Eraldivõttes on lood kergelt visandliku vaimuga ning tihti on nii, et lugu saab otsa ja jääd kergelt ebalema et "see oligi siis kõik vä?" Samas siis äsab Metsavana nukkidega hea obaduse või võtab Mant põõsast püssi ja laseb soolikad kõhust välja . Ehk siis üldine selgroog ja idee jookseb jutust juttu ning traageldab ilusti kõik kokku, isegi kui mõnikord tundub, et "oleks võinud ju paremini". Minuarust on äge, et selline ühismaailm on loodud ning erinevad inimesed suudvad enda paremad pooled ühendada ning nauditavalt kokku (ja välja mängida). See esimene vasikas võib ju olla kõõrdsilmne ja kolme jalaga kuid see-eest lõikab mõte nagu habemenuga ning vaim on ergas.

Ja noh, eks see kõik üks mõnus ugri-mugri kompott ole, mida tasub lugeda keel põses. Tõsiselt lähenedes...noh, võib pettuda.

Nagu Lauri Lukas BAASis eespool ütles: "Paluks veel, ja teistelt ka!"
Teksti loeti eesti keeles