Kasutajainfo

Arkadi Strugatski

28.08.1925-12.10.1991

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Arkadi Strugatski · Boriss Strugatski ·

Daljokaja Raduga

(lühiromaan aastast 1963)

eesti keeles: «Kauge vikerkaar»
antoloogia «Keskpäeva varjud» 2015

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
  • Stalker 2016
Hinne
Hindajaid
0
6
2
1
0
Keskmine hinne
3.556
Arvustused (9)

"Kauge Vikerkaar" oli esimene ulmekas, mida ma inglise keeles (Far Rainbow) lugesin. Ilus jutt. Kaks kirjanikest-kaasautoritest venda planeedil nimega Maa jätsid, ja sealjuures lõplikult, hüvasti positivistliku utoopiaga. Vikerkaar (Raduga) on tühi planeet. Sinna rajatakse füüsikapolügoon. Ajapikku koguneb planeedile ka muud rahvast: puhkajaid, niisama hulguseid jne... Kui eksperiment väljub kontrolli alt, selgub, et evakuatsiooniks ei jätku vahendeid. Head arutlused progressist üleüldse ja tehnilisest eriti. Inimesed kriisiolukorras.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Teosel on mitu plaani. Kui kaugele võib teadusega minna; kas ettearvamatute tagajärgedega experimendid, olgugi nad pealegi nii vajalikud kogu inimkonnale, on ikka lubatud; mis on tähtsam, inimene või teadus, kelle jaoks teadus on; looduse kallal toimepandavate experimentide ohtlikus, jne. taustaks on inimlikud ja mitmeplaanilised karakterid Gorbovski, Skljarov, Lamondois, neeger Gaba.

Katastroofi (kas selle eelaimus tabas Gorbovskit "Bespokoistvos" ja Pandoral?) tagajärjed on aga kõige raskemad vast Kamillile - ärgata üksi taas ellu inimtühjal planeedil... Kamilli mõistatusele tuuakse lahendus järgmistes teostes.

Iseenesest sugugi mitte halb tekst.
Teksti loeti vene keeles

Tekst on tõesti natuke ebaühtlane. Head actioni stseenid on pikitud pikemate mõtisklustega teaduse, inimeste ja muu üle. Need kohad muutusid kohati igavaks. Aga tegu on siiski hea ja hoogsa tekstiga, mida sai mõnuga loetud.
Teksti loeti inglise keeles

Lugu uppuvast laevast ja väikesest päästepaadist kosmilistes mastaapides.

Teose esimene pool hiilgab "Tagasitulekust" tuttava süüdimatu optimismi poolest. Ma ütleks, et kogu see kõkerdav-lõkerdav kari ei saanudki paremini lõpetada... Ja Wõrokal võib õigus olla, et Vennad käesoleva teosega tahtsidki süüdimatule XXII sajandi noorsoole oma loomingus joone alla või vee peale tõmmata. Mille eest minu poolt neile au, kiitus ja punkti võrra kõrgem hinne, kui see tükk muidu oleks saanud.

Gorbovski käitumine oli küll kenasti dramaatiline, kuid minu teada käib täpselt selle asja kohta sõna `deserteerumine`. Saata lastekari üles orbiidile ainult ühe inimesega, kes oskab laevaga midagi ette võtta, on idiootsus kuubis.

Teksti loeti inglise keeles

"Tagasitulekut" ma lugenud ei ole ja seetõttu ei oska ma "Kauget vikerkaart" ka sellega võrrelda, ent Strugatskite hilisemast loomingust, mis paistab silma sotsiaalse düstoopilisuse ning üldise nukker-sünge meeleolu poolest, erineb käesoleva lühiromaani stiil küll päris kõvasti. "Kauge vikerkaare" tegevusmaailm meenutab pigem vendade endi "Purpurpunaste pilvede maa" või Rein Sepa "Viimse üksiklase" oma-päikeseline, tänapäeval anakronistlikult mõjuva tulevikutehnoloogiaga täidetud, täis töökaid ja ennastohverdavaid kangelasi. (Seda päikeselist õhustikku rõhutab eriliselt Vikerkaare palav kliima.) Ehk siis selline helge tulevikunägemus ajastust, mil toimusid esimesed mehitatud kosmoselennud, Nõukogude Liidus taheti hakata maisi kasvatama ja kommunism tundus olevat käeulatuses.

Tegevusmaailma kirjeldused koos oma praegu tuumapungilikult mõjuva tehnoloogiaga on muidugi tipptasemel, nagu ka katastroofi kirjeldused. Maksimumhinnet takistavad "Kaugele vikerkaarele" panemast kaks asjaolu. Esiteks juba Ghilderichi arvustuses mainitud mõtisklused ehk siis täpsemalt dialoogid, mis jätavad kuidagi igava või ideeliselt aegunud mulje. Teiseks see inimeste käitumine katastroofiolukorras-kuidagi liiga rahulik ja ennastohverdav, mingis mõttes muutus see lõpuosa isegi veidi läilalt pateetiliseks. (Viimases asjaolus oleks autorite süüdistamine ilmselt keeruline, sest usutavasti tekitanuks rottidena ellujäämise nimel omavahel võitlevate Nõukogude inimeste kirjeldamine nende jaoks probleeme tsensuuriga.)

Ilmselt polnud "Kauge vikerkaare" lõpplahendus siiski päris nii apokalüptiline, nagu esmapilgul arvata võiks, sest Gorbovski tegelaskuju esineb ka hilisemasse aega paigutuvates "Keskpäeva"-maailma teostes.

Teksti loeti eesti keeles

Kui võrrelda Vikerkaare evakueerimist näiteks Hyperioni evakueerimisega Simmonsi "Hyperionis", siis torkab tõesti silma ebatavaline stoilisus, paanika puudumine Vikerkaare rahva hulgas. Hyperionil pidi sõjavägi kosmodroomi perimeetrit kaitsma et hullunud rahvast tagasi hoida. Vikerkaarel oli palju lapsi ja ei ühtegi relva. Lapsed olid kuidagi üllad ja ohvrimeelsed, nagu mingid pioneerid. Gorbovski tegelaskuju meeldis mulle, noored tähelenduritest kangelased mitte eriti. Ja tegevus venis.
Teksti loeti eesti keeles

Vandusin, et ei osta enam ühtegi Strugatskit, sest tundub, et mdia enam neid avaldatakse, seda hullemat saasta suudetakse välja kaevata. Samas võib-olla kummitavad mind aga helged lapsepõlvemälestused, ei tea. Peaks nõukogude ajal avaldatud Strugatskeid taas üle lugema, äkki pettun ka nendes? Või siis saan kinnitust, et tol ajal valiti mida avaldada, palju põhjalikumalt? Ja mitte ainult ideoloogilisestel, vaid just nimelt kunstilistel põhjustel? Ei tea...
 
Seega selle teose juurde. Algus oli tõeline piin, 50 lehekülge ei toimu mitte midagi. Leheküljed on täidetud täiesti mõttetute ja tühjade dialoogidega või siis mingite olukirjeldustega, samas absoluutselt seletamata, kes tegelastest on kes, miks nad seal on ja kust tulevad ning kuhu lähevad.
Siis nagu midagi juhtub (katastroof) ja paar lehekülge on isegi huvitav. Siis jälle sonimine, tühjad dialoogid, mõttetud ja mittemeeldejäävad tegelased. Et see Gorbovski on miski tähelaeva kapten, mitte mingi muu asjapulk, sai selgeks alles kusagil lõpupoole, samas jättis siiski täiesti külmaks.
 
Dilemma laste päästmisest köitis taas korraks tähelepanu kuid edasi tuli hambad ristis lõpuni lugeda. Tõeline piin sõna otseses mõttes. Lõi välja tõsine allergiahoog ning ülejäänud antoloogiat pole enam mitu nädalat kätte võtta julgenud, sest kui avalugu on nii halb, ei julge edasi enam lugedagi.
Teksti loeti eesti keeles
x
Erkki Toht
24.09.1974
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Kaks tegevusliini. millest olulisem Jommy oma. Joanna Hillory arhiiviuuringud võiks olla kolmas liin, aga see jäi suuresti lahti kirjutamata. Kangelne paistis olevat suur leiutaja, nagu mõni Campbelli romaani tegelane. Kadunud isa vari jäi Jommyt siiski lõpuni saatma, sest kui palju nendest tema leiutistest põhinesid Peter Crossi poolt pojale jäetud joonistel ja palju poisi enda mõttetööl, jäigi vastuseta.
Teksti loeti inglise keeles

Neli päeva ja neli ööd kohaliku ajalehe reporteri elust. Tegevus toimub Clarendoni väikelinnas 1947. aastal.
Teksti loeti inglise keeles

Kas Gilbert Gosseyn on 1940. aastate Jason Bourne? Mees ei tea kes ta on, ja see tõik ei tule romaanile kasuks, nagu ka malekujundi liigne tarvitamine, kangelase kalduvus vestluspartnereid kinni siduda ja suutropistada jms. Üldise semantika kudumine teksti lõime on teisalt huvitav. Veenuse puud samuti. Kokkuvõtvalt ei ole The World of Null-A päris samal tasemel Isheri sarjaga, seega neli miinusega.
Teksti loeti inglise keeles

Romaani pealkiri viitab muidugi Aldous Huxley kuulsale teosele, mis omakorda on viide Shakespeare'i näidendile Tempest. Kuigi "Bright New Universe's" paar-kolm korda mainitakse inglise ulmekirjanikku ja tema teost, on sellel romaanil rohkem kokkupuudet teiste Williamsoni kirjutistega. Helge uus universum on viide n-ö transgalaktilisele Klubile, millesse kutsutakse inimkonda, kes aga kaldub eelistama mitte näha oma ninaotsast kaugemale.        
 
 
Romaani kangelaseks on 22aastane ltn Adam Monk Cave, kes soovib sarnaselt oma teadmata kadunuks jäänud isale hakata tegelema teadusega ja liituda kosmilist kontakti taotleva projektiga. Adami emapoolne mõjuvõimas suguvõsa on projekti suhtes vaenulikult meelestatud, mille tõttu tekib sellest erimeelsus. Iseasi küll, mida sõjakooli haridusega kutil üldse teadusprojektis teha peaks olema? Williamson kasutab sageli oma teostes sõjaväelastest tegelasi, kes aga käituvad pigem tsivilistidena.          
 
 
Adam Cave sarnaneb mitmel moel Williamsoni "The Humanoid Touch" kangelasele Keth Kyronile, kellele sõjakool avab võimaluse kiireks ühiskondlikuks tõusuks, mis jäetakse aga kasutamata, et selle asemel liituda ebakindla tulevikuga organisatsiooniga. Williamson annab Keth Kyronele kolmteist aastat, et läbida pea sama teekond, millele Adam Cave'l kulub paar-kolm nädalat. Bright New Universe's on tunda liigset kiirustamist, selle asemel et lasta sündmustel iseeneses küpseda.
Teksti loeti inglise keeles

After World's End on kunagi ilmunud The Legion of Time'iga samade kaante vahel, mis võib olla põhjuseks nende kahe teose paigutamiseks ühte sarja, sest muud ühist neil ei paista olevat. After World's End'i kangelane Barry Horn kupatatakse tööandja poolt kiiresti kosmosesse, kuhu ta jääb üsna pikaks ajaks. Raamjutustus leiab aset 1938. aastal. Põhijutustus toimub 1,2 miljonit aastat hiljem. Romaani esimene pool on unenäoline, justnagu reis inimese sisemaailma. Teine pool on põnevam, aga ka siis jääb kangelane sageli pealtvaatajaks, kellega lihtsalt asjad juhtuvad.
Teksti loeti inglise keeles

 

 

Žanriliselt seisab Ajaleegion noorteka lähedal. Sellele viitavad nt peategelase vanus, teose lihtsustatud maailm ja tegelaste surma näilisus.  

Teose tase ei ole kahjuks ühtlane. Või on asi selles, et mingid võtted on autoril hästi omandatud ja teised jälle üldse mitte. Ajaleegioni algusosa meeldis väga ja mõtlesin, et alla nelja siit hindeks ei tule. Esimeseks ohumärgiks vist oli kangelase kohtumine Sorainyaga kaubalaeval. See pilt reelingu taga ujuvast haist pärines nagu nooremale koolieale mõeldud koomiksist. Lugejale ei meeldi, kui teda alahinnatakse.  Lethonee ajakoridoride kirjeldus mõjus esmalugemisel põnevana, kuid hiljem järele mõeldes tundus see kulunud kujundina.  

 

Teksti loeti inglise keeles

Romaan kuulub sarja Viagens interplanetarias ja on ilmselt mõeldud järjena The Search of Zei'le. Tegevus toimub planeedil Krishna, mille asukad elavad tööstusrevolutsioonieelses ühiskonnas. Planeetidevaheline Nõukogu on kehtestanud Krishnaga suhtlevatele teisplaneetlastele rea piiranguid, mis on põhiliselt seotud kõrgtehnoloogia sisseveoga. Romaani kangelane on keegi Dirk Cornelius Barnevelt, ühe New Yorgi osariigis resideeruva vene ärimehe käealune. Ärimees kupatab Dirki Krishnale.   The Hand of Zei on põhiliselt seiklus, mis tingimata ei oleks pidanud toimuma teisel planeedil: mere, piraadid, harjumatud kombed ning päästmist vajava printsessi oleks hea tahtmise korral võimalik olnud leida ka lähemalt. Ulmeline on see kuidas mingi firma ametnik osutub teisel planeedil äkki väga pädevaks purjelaeva kapteniks ja soravalt kohalikku keelt kõnelevaks.   Kes de Campi varem on lugenud, sellele pole vaja seletada, millises stiilis ta kirjutab. Eestlastele paistab iroonia üldiselt sobivat, kuid kohati tundus lugedes, et autor õõnestab sellega oma loo tõsiseltvõetavust. Kui aga eesmärgiks oli kirjutada lihtsalt lõbus lugu, siis selle de Camp saavutas.
Teksti loeti inglise keeles

Autorille omases humoorikas stiilis kirjutatud lugu geoloogist, kes satub tööle paleontoloogi juurde. Nii et väljakaevamised, väljasurnud loomade luud jms.
Teksti loeti inglise keeles

Romaani tegevus toimub u seitse aastat pärast "Isheri relvapoode". Ühtlasem kui diloogia teine osa. Peategelane peab varjama oma identiteeti, mis seletab tema kohta liikuva tõepärase info vähesust.
Teksti loeti inglise keeles

Romaani tegevus toimub seitsme tuhande aasta kauguses tulevikus, kuigi raamjutustus seob selle 20. sajandiga. Tegevusliine on mitu, nagu ka vaatepunkte. Sarja peategelane võib Robert Hedrock ju olla, kuid selles osas pakuvad Clarkide perekonna liikmed Fara ja Cayle talle tihedat konkurentsi. Relvapoodide filosoofia järgi on iga riigikord rikutud, aga elu on parem mingisuguse riigikorra all, kui elu ilma korrata. Selleks aga et tavainimese elu korrumpeerunud võimu all elamisväärne oleks, on vaja ühiskonnas omada moraalset tuuma. Sellise moraalse keskmena näebki ennast relvapoodide organisatsioon.
Teksti loeti inglise keeles

Et see 1953. aastal ilmunud romaan koosneb tegelikult kolmest 1930. aastal avaldatud lühiromaanist, võib lugeja küsida, kas teose kolmel osal on midagi ühist. Mõndagi on. Tegelaste ühtsus - kolmik Arcot, Wade ja Morey. Kohaühtsus - noormeeste labor paikneb New Yorgis ja iga osa mingil etapil sealt läbi põigatakse. Ajaline järgnevus - lühiromaanide tegevus järgneb üksteisele väikeste vahedega. Romaani eessõnas mainib autor, et kirjutas Piracy Preferred'i (see on romaani 1. osa) selleks et tema ülikooliõpingute ajal vähese prestiižiga reaalteaduste mainet tõsta. Mingis mõttes võib peategelasi pidada ka kolme reaalteaduse - matemaatika, füüsika, keemia - personifikatsiooniks. See seletaks ka miks lugeja nii vähe Arcotist, Wadest, Moreyst kui inimestest teada saab. Kui sulle meeldib lugeda leiutamisest ja kiiretest lennumasinatest, siis on see romaan sinu jaoks.
Teksti loeti inglise keeles

Ajaliselt järgneb lühiromaanile Solarite. Taas kord tegutseb kolmik Arcot, Wade, Morey, nii nagu Piracy Preferred'is ja Solarite's. Loo ruumiline haare on siin suurem kui eelmainitud juttudes. Nimelisi tegelasi ei ole õnneks palju, samas ei saa öelda nagu oleks tegelased huvitavad, kuna nende sisemaailm jääb suuresti avamata.
Teksti loeti inglise keeles

Kolmik Arcot, Morey ja Wade tegutseb Solarite'is, aga ka sellele lühiromaanile eelnenud Piracy Preferred'is. Ajaliselt algavad Solarite'i sündmused kolm kuud pärast Piracy lõppu. Kontemplatiivsele lugejale siin palju pole, sest kolmikul on plaan ja seda hakatakse kohe teostama. Inimeludest hooliva Piracy Preferred'iga võrreldes on Solarite märksa süngem. Ilmselt on Solarite'i näol tegemist pulp-tekstiga, miska loo loogilist arengut rikastavad tühikud ja kvaasiteaduslikud või pisut vananenud selgitused. Samas selles puuduvad sissevaated inimsuhetesse, psühholoogiasse jms, mis ärksate leidurite meelt hägustada võiks.
Teksti loeti inglise keeles

Sellele lühiromaanile on ette heidetud tehnilisust ja isikupäratuid tegelasi. Mis selle tehilisusega täpselt silmas peetakse, ei oskagi öelda, võib-olla vaimuka stiili või huumori vähesust. Tegelaste kirjeldamisega tõepoolest eriti vaeva ei nähta, aga kuna tegemist kirjandusliku lühivormiga, siis see valitud žanr ise tingib, et väga palju tegelaste kirjeldamisele ruumi kulutada ei ole mõtet.
 
Loo tegevus toimub peamiselt Põhja-Ameerikas aastal 2126 umbes kolme nädala jooksul. Füüsikud Morey ja Arcot sisustavad oma aega leiutamise ja tennisemänguga nt. Lugu läheb kohe käima ja kulgeb kiiresti, on seikluslik ja sisaldab katseid seletada toimuvat teaduslikult või kvaasiteaduslkult.
Teksti loeti inglise keeles

Suhteliselt keskpärane ajarännulugu. Kolm ülikooliaegset sõpra ehitavad  ajamasina. Alguses läheb kõik hästi, aga esialgne edu kannustab nüüd juba meeste aplust. Projekti üritatakse kaasata valitsust jne.
Teksti loeti inglise keeles