(romaan aastast 1962)
eesti keeles: «Põgenemiskatse»
antoloogia «Põgenemiskatse: Teaduslik-fantastilisi jutustusi» 1965
Võib eristada mitut liini. Esiteks, "Raske on olla jumala" liin, progressurlus, ajaloo käiku sekkumine, selle võimalikkus ja lubatavus. Teiseks, erineva mõtteviisi ja maailmavaadete põrkumine -- head kohad olid näiteks need, kus Anton ja Dima üritasid Hairat üle kuulata. Tuletab kangesti meelde viisi, kuidas ka tänapäeval enam arenenud kõlblustundega inimesed ja riigid üritavad kohelda teise kultuuri esindajaid, näiteks neid, kes Tschetscheenias sõdivad -- "The Delegates express deep concern over human rights violations etc etc etc..." Mida ütleks Saul sellises kohas? Ja kolmandaks muidugi Sauli isiksuse sügav traagika, see, kuidas ta põgenes oma ajast, leidis, et ei suuda elada tulevikus, ning tahtis, et teda kuhugi üksikule planeedile jäetaks -- seal aga sai ta oma maailm ta jälle kätte... Kolmas liin on varjatult ning vihjeliselt suurepäraselt edasi antud. Jutustus küünib selgelt üle teiste "Põgenemiskatse" lugude, juba ainult selle pärast tasub kogumik muretseda.
Lisaks kõigele eelnevatele tõsimeelsetele arvustusele ei saa mitte mainimata jätta, et sellest jutust on pärit selline tõsieluline ja millegipärast mulle eriti meeldinud ning meeldejäänud tegelane nagu Haira Mäekyngaste Suguharust ;) Iga kord kui tolle hingesugulastega in real life kokku puutun, tuletan heldimusega vendi Strugatskeid meelde.. ja kergem hakkab.
Lugu ise oli hea. Jah, see kuulub vendade paremikku.
On mõjusaid ja uudseid kujundeid, aga kogumulje jääb nadi.
Triviaalsed on need probleemid tähendab anglo-ameerika juttudes. Strugatskid esindavad seda ehedat vene (vene-juudi tegelikult) koolkonda, kus kõiki tegelasi vaevab valusalt räige põletik: põetakse emotsionaalselt maailmavalu, pannakse diipi ja taotakse rusikatega vastu rinda, paisates samal ajal suust kõige mõttetumaid hüüdlauseid kommunismi võidukäigust.
Igasugu tehnilised üksikasjad on väheolulised. Raketid kuidagi hüppavad lihtsalt kuskile alaruumi ja paarisaja valgusaasta kaugusel jälle välja tagasi. Rakettidega sealjuures võib sõita iga teotahteline nooruk, ole aga mees ja võta ja sõida. Avastatakse suvalisi planeete, see avastamine käib kõik umbes nagu kodupoe nurgataguse uurimine, kuid kandkem selle kõik ulmekirjanduse lapseea haiguste hulka...
Neetud fašistide eest põgenenud kangelasliku tankikomandöri liin ei kannata üldse mingit kriitikat. Mismoodi hüppas onu kangelaslikust Isamaasõjast korraga paari-kolmesaja aasta kaugusele tulevikku? Ja mismoodi tagasi sai? Kustkohast oli pärit "skortšer", ah, Puškini käest või? Feodalistlikud vangilaagrid võib muidugi asendada näiteks Kolõmaga aga ma kahtlen kas vähemalt 1962. aastal veendumustelt suht kärtspunased olnud Vennad just neid silmas pidasid - 1962. aastal teadiski keskmine Nõukogude kodanik rohkem Marsist või Veenusest kui oma riigis toimuvast.
Üldiselt karm aga õiglane hinnang - ammu ajale jalgu jäänud, nigelalt kirja pandud, kopitanud ja vananenud sitt. Vältige.
Progressorluse idee seob "Põgenemiskatset" Strugatskite järgmise romaaniga. Märgata võis strukturaallingvistika kui tulevikuteaduse rõhutamist, millest justkui olevat kasu suhtlemisel teisplaneetlastega. Teos kuulub vendade paremikku.