Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Arkadi Strugatski

28.08.1925–12.10.1991

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Arkadi Strugatski · Boriss Strugatski ·

Popõtka k begstvu

(romaan aastast 1962)

eesti keeles: «Põgenemiskatse»
antoloogia «Põgenemiskatse: Teaduslik-fantastilisi jutustusi» 1965

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
7
12
1
1
0
Keskmine hinne
4.19
Arvustused (21)
Tundmatu Arvustaja

"Põgenemiskatse". Peatage maakera, ma tahan maha minna. Strugatskitest on saanud Strugatskid. Maailm on äkki kuratlikult keeruline. On eesti keeles kõvakaanelises ulmekogumikus kättesaadav. Ilma, et nad seda ise veel isegi teaksid, on Vennaksed jõudnud progressorluseni. Maa ja maaväliste kultuuride kontakti areng Strugatskite järgi: kuni "Tagasitulekuni" ainult jäljed, siis Leonida, seejärel Tagora ja nüüd kolmas maaväline tsivilisatsioon. Keskaeg, feodalism, fashism, koonduslaagrid, armetus... aga mitte ainult! Eksiteerivad Teelised, kellest keegi midagi ei tea, kuid kes ON. "Põgenemiskatse" on vahelüli varasema "mõistusevendluse" ja jutustuse "Raske on olla Jumal" Eksperimentaalajaloo Instituudi vahel.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Antti Asi

Oi jeerum,algusele sain ma veel pihta aga lõpus hakkas selline tants silme ees käima nii et hoia ja keela.Maailmapilt oli mul küll lömmi löödud peale seda buki.Mehed lähevad tundmatut planeeti avastama ja hakkavad seal mingite vangide ja valvuritega tegelema kes tegelikult ei taha nendega tegemist teha.Lõpuks tulevad veel SS ka mängu ja ... Ära ei tapnud aga läbi raputas.Ehk olen tiba imelik aga minule oli natuke keeruline sellest dzunglist läbi murda.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Segane tundus ta kohati tõesti. Lenda veel lolli peaga ringi ja mida kõike siis avastada ei või. Mingid tont teab mis kalju kummardajad ja mingi keskaegse feodaalühiskonna. Strugatskid on sellise mõnusalt sünge maailma loonud. Kõik need valvurid ja vangid ja need masinad, mis sõidavad ilma mingi mõtteta ühest august teise. Ja siis see oioioikuipikanimega jumalus, kelle pärast see jama seal kõik käis. See SS ja muu oli selline omaette ajas ja ruumis rändamisega seotud. Huvitav lõpplahendus ka muidugi. Selline paras kompott. Ehk kokkuvõtteks, selline loetav kraam, aga mitte kõige parem. Vähemalt ei veninud.
Teksti loeti eesti keeles
Arvi Nikkarev

Loos “Raske on olla jumal” on Strugatskid käsitlenud invasiooniteemat kahekordselt: 1)Hallide interventsioon riiki, kus tegevus toimub. 2)Kõrgemal arenguastmel oleva tsivilisatsiooni sekkumine (interventsioon) madalamal arenguastmel oleva ühiskonna arengusse. NB! Pane tähele mõnusaid paralleele sotsialismi impordiga mujale (Aafrika riigid, Mongoolia, Afganistaan). Ka selles, natuke varem kirjutatud loos, tõuseb esile võimalus muuta interventsiooni teel ühe tsivilisatsiooni arengut. Peategelased jõuavad lõpuks seisukohale, et ajalugu peab arenema omasoodu. Näib, et sellise algelise ja kõrgemalearenenud ühiskonna kohtumine ja sellest tulenevad eetilised probleemid on vendadele tihti huvi pakkunud. Teose teine liin on samuti tähtis: isik kuulub oma aega ja ühiskonda. Teisest maailmasõjast fantastilise põgenemise teinud Saul= Savel Repnin mõistab võõral planeedil seda ja naaseb oma aega. Hindeks 4+.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Pärast ülelugemist veendusin, et küünib jah Vendade paremate asjadeni. Hea, kompositsioonilieslt kõrgel tasemel mitmetasandiline jutusts on.

Võib eristada mitut liini. Esiteks, "Raske on olla jumala" liin, progressurlus, ajaloo käiku sekkumine, selle võimalikkus ja lubatavus. Teiseks, erineva mõtteviisi ja maailmavaadete põrkumine -- head kohad olid näiteks need, kus Anton ja Dima üritasid Hairat üle kuulata. Tuletab kangesti meelde viisi, kuidas ka tänapäeval enam arenenud kõlblustundega inimesed ja riigid üritavad kohelda teise kultuuri esindajaid, näiteks neid, kes Tschetscheenias sõdivad -- "The Delegates express deep concern over human rights violations etc etc etc..." Mida ütleks Saul sellises kohas? Ja kolmandaks muidugi Sauli isiksuse sügav traagika, see, kuidas ta põgenes oma ajast, leidis, et ei suuda elada tulevikus, ning tahtis, et teda kuhugi üksikule planeedile jäetaks -- seal aga sai ta oma maailm ta jälle kätte... Kolmas liin on varjatult ning vihjeliselt suurepäraselt edasi antud. Jutustus küünib selgelt üle teiste "Põgenemiskatse" lugude, juba ainult selle pärast tasub kogumik muretseda.
Teksti loeti eesti keeles
Dragofor

Mõjus. Tõepoolest mõjus. Vaatamata oma süngusele ning kohatisele arusaamatusele oli ta hea. Mitte väga hea, lihtsalt hea. Selline lugu mida tuleks ikka ja jälle lugeda, loomulikult pikkade ajavahemike tagant. Selles teoses ei mõjunud häirivalt ka kommunism, mis mõnes muus sama kogumiku loos lausa häirivalt silma hakkab. Tõsi, lõpp jättis lausa väga segase mulje, ent see ei teinud teost halvemaks. Mõnusalt omapärane, kummalise auraga ning põnev teos. Selge see, et tegu pole mitte parima vendade Stugatskite loominguga, kuid tuleb tunnistada, et loetud on palju hullemat...
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Hargla

Gruppa svob. poiska funktsioneerib. Ja teeb seda lubamatult nõrga kontrolliga; praktiliselt igaüks võib minna, kuhu soovib, omamata ettevalmistust kontaktiks võõrtsivilisatsiooniga, kui peaks sellise otsa kukkuma. Sekkuda ei tohi - vaid see reegel on. No ja satuvadki siis korraliku kasvatuse ja hariduse saanud noored koos salapärase võõraga ühe (esmapilgul) üsnagi haige ja vägivaldse ühiskonna otsa. Selles ühiskonnas on täiuslikkuseni lihvitud ühele peategelasele nii tuttav loosung: Arbeit macht frei. Seal - Saulal - see tõesti nii on.

Strugackid ei anna siin hinnanguid, vaid tõstatavad küsimuse. Interventsioon ja vägivaldne heategemine jääb siin ehk pisut tahaplaanile. Minu meelest põhiteemaks on - nagu A.Nikkarev mainib - inimene kuulub oma aega ja ühiskonda. Ja just seda viimast Saul Repnin teose lõpus füüsiliselt teebki. Keegi ei saa elada oma maailmavalu, tegematajätmisi ega minevikupaineid välja kusagil mujal. Oma mineviku eest ei saa põgeneda ei aega ega ruumi.
Teksti loeti eesti ja vene keeles
Avo Nappo

Lisaks kõigele eelnevatele tõsimeelsetele arvustusele ei saa mitte mainimata jätta, et sellest jutust on pärit selline tõsieluline ja millegipärast mulle eriti meeldinud ning meeldejäänud tegelane nagu Haira Mäekyngaste Suguharust ;) Iga kord kui tolle hingesugulastega in real life kokku puutun, tuletan heldimusega vendi Strugatskeid meelde.. ja kergem hakkab.

Lugu ise oli hea. Jah, see kuulub vendade paremikku.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Ats Miller

Uurisin seda spetsiaalselt, et mis nii paksu vaimustust tekitab, ja jään eriarvamusele - hea raamat, aga poolik, lõpetamata ja vaatamata ideerohkusele kuidagi vildak, kokku traageldatud ja lõpp juurde vägistatud. Lugu oleks naljakas, kui ta ei oleks verine ja kurb. Pea ainus kord, kus mind on tõsiselt häirinud, et vennaksed tollal südames ikka päris punased olid - sõjast oli tollal möödas 20 aastat, sakslased olid ja olid veel kaua ideaalne poksikott, revolutsiooni eksportimine ei olnud veel päevakorrast maas ja aastal 1980 pidi sõit ühistranspordis olema tasuta.

On mõjusaid ja uudseid kujundeid, aga kogumulje jääb nadi.
Teksti loeti eesti keeles
Eilish

Täitsa põnev lugemine, aga lõppu oli selline pundar seotud, et hing karjus selguse ja lahenduse järele. Miks keegi ei söandanud lennata sinna, kust Masinad tulid või läksid? Nii oleks tahtnud teada. Strugatskid oli loole loonud ikka nii mitu kihti, et pärast lugemist jäi tunne, nagu oleks lugenud mitut lugu korraga. Seda enam oleks tahtnud rohkem lahendusi, et pärast ei jääks pea nii paks.
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Sepp

Kui võtta mõni anglo-ameerika klassikaline ulmejutt aastast 1962 ja võrrelda seda Strugatskite sama aasta saavutusega, siis on märgata sarnasusi ja erinevusi. Sarnane on lihtsus millega hobuse laudjale (auto pakiruumi, raketi lastiruumi) pannakse moon või piknikukorvike ja ratsutatakse (sõidetakse linnast välja, kimatakse teistele planeetidele) Metsikusse Läände (universumi teise otsa või kaugemalegi) kus kukutakse lahendama pealtnäha ulmelisi, tegelikult aga kõige triviaalsemaid seikluslikke probleeme.

Triviaalsed on need probleemid tähendab anglo-ameerika juttudes. Strugatskid esindavad seda ehedat vene (vene-juudi tegelikult) koolkonda, kus kõiki tegelasi vaevab valusalt räige põletik: põetakse emotsionaalselt maailmavalu, pannakse diipi ja taotakse rusikatega vastu rinda, paisates samal ajal suust kõige mõttetumaid hüüdlauseid kommunismi võidukäigust.

Igasugu tehnilised üksikasjad on väheolulised. Raketid kuidagi hüppavad lihtsalt kuskile alaruumi ja paarisaja valgusaasta kaugusel jälle välja tagasi. Rakettidega sealjuures võib sõita iga teotahteline nooruk, ole aga mees ja võta ja sõida. Avastatakse suvalisi planeete, see avastamine käib kõik umbes nagu kodupoe nurgataguse uurimine, kuid kandkem selle kõik ulmekirjanduse lapseea haiguste hulka...

Neetud fašistide eest põgenenud kangelasliku tankikomandöri liin ei kannata üldse mingit kriitikat. Mismoodi hüppas onu kangelaslikust Isamaasõjast korraga paari-kolmesaja aasta kaugusele tulevikku? Ja mismoodi tagasi sai? Kustkohast oli pärit "skortšer", ah, Puškini käest või? Feodalistlikud vangilaagrid võib muidugi asendada näiteks Kolõmaga aga ma kahtlen kas vähemalt 1962. aastal veendumustelt suht kärtspunased olnud Vennad just neid silmas pidasid - 1962. aastal teadiski keskmine Nõukogude kodanik rohkem Marsist või Veenusest kui oma riigis toimuvast.

Üldiselt karm aga õiglane hinnang - ammu ajale jalgu jäänud, nigelalt kirja pandud, kopitanud ja vananenud sitt. Vältige.
Teksti loeti eesti keeles
Erkki Toht

Kaks puhkusel viibivat noorukit otsustavad aidata meest, kes tahab pääseda asustamata planeedile. Viivadki ta oma laevaga ühele väheuuritud tähesüsteemi planeedile. Kohapeal selgub kiiresti, et planeet ei olegi päris asustamata ja poistele tundub et neil on kohustus sekkuda, et kohalikke abistada ja päästa. Varsti meenub kellegile, et seda tähesüsteemi oli kavatsetud uurida seoses tema jäämisega Teeliste supertsivilisatsiooni liikumistrassile.

Progressorluse idee seob "Põgenemiskatset" Strugatskite järgmise romaaniga. Märgata võis strukturaallingvistika kui tulevikuteaduse rõhutamist, millest justkui olevat kasu suhtlemisel teisplaneetlastega. Teos kuulub vendade paremikku.

Teksti loeti eesti keeles
Olev Toom

Kopitamisest ja vananemisest siin küll rääkida ei saa.   
Ning mõnedele eelarvustajatele: Strugatskite algtekstis põgenes Saul Repnin vene koonduslaagrist. Aga seda ei saanud avaldada, niisiis tuli kompromiss teha. Jutt koos oma väärtustega sai ilmuda.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Pärtel Riit

Viis miinus.
Lugu oli haarav, Strugatskite suurepärasel tasemel. Oli küll ka häirivaid momente nagu näiteks lõpp, aga need ei suutnud üldmuljet väga rikkuda. Peateemaks taas vendade loomingus nii järjekindlalt heietatud probleem, et kas sekkumine võõrasse kultuuri, isegi parimate kavatsustega, on ikka õige ja õigustatud. Selles teoses jäetakse vastus suhteliselt lahtiseks.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Sander
08.12.1977
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:
Kristjan Sander

III koht Tallinna Keskraamatukogu ulmeloomingukonkursi ülilühijutu kategooria vanemas vanuserühmas.
 
Tegelikult on see tekst esikolmikust parim. Jah, muidugi on ka see  kirjutatud võrdlemisi oskamatult ja ka selle autorile pole pähe tulnud, et range mahupiiranguga võiks kaasas käia eneseväljenduse ökonoomsus. Aga siin on vähemalt arglik pretensioongi kujutada tegelase sisekonflikti. Esikolmiku teistes lugudes tegelane lihtsalt on kuskil, teeb midagi, mille on juba varem kindlalt ära otsustanud, ja siis temaga juhtub midagi.
 
Selles seisnebki olemuslik vahe jutu ning anekdoodi vahel. Tõsi, anekdoodil on oma vaieldamatu koht inimkonna nii kirjalikus kui suulises kultuuripärandis - aga see käib ainult heade anekdootide kohta. Igav ja mõttetu anekdoot on saast.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

II koht Tallinna Keskraamatukogu ulmeloomingukonkursi ülilühijutu kategooria vanemas vanuserühmas.
 
Võrrelduna võidulooga on see tekst juba täielik jama ja lisaks tundub ka, et ka Braduburyst mõjutatud. Ülilühijutu žanris, mis võiks ju eeldada eneseväljenduse täpsust ja selgust, peaks nii lohaka kirjatehnikaga soorituse diskvalifitseerima. Sisu poolest on kogu tekst ulmekirjanduses nii tohutult palju kordi läbi nämmutatud motiivide taasesitus, et jääb üle vaid imestada, kuidas küll Weinbergi taoline juba päris kogenud autor lugejale midagi sellist ette röhitseb.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Tallinna Keskraamatukogu korraldas 2022. aastal ulmeloomingu võistluse, mille ilukirjanduslik osa oli ülilühijutu (flash fiction) žanris ja seda koguni kahes vanusegrupis. Tulemused avaldati "Reaktoris". Kuigi seal kahjuks ei täpsustata, mis oli mahupiiriks, võib arvata, et 1000 sõna või midagi niisugust.
 
Kuigi võib tunduda, et moodsasse maailma sobiv (TL;DR jne), on ülilühijutt nõudlik nagu kõik autorilt ükonoomsust nõudvad žanrid. Autor peab ennast väljendama täpselt ja iga lause (või ka sõna) lõplikku versiooni jõudmine peab olema põhjendatud. See nõuab autorilt selget arusaama nii sellest, mida ta öelda tahab kui sellest, kuidas võimalikult vähesega lugeja mõtteid õigesti suunata - ja muidugi enesedistsipliini. Seetõttu on noortele või algajatele autoritele niisuguse piiranguga konkursi korraldamine totter idee.
 
Ülal öeldut illustreerib ka võidulugu. Autor kas ei suuda loobuda kirjelduse kiusatusest või ei tule talle lihtsalt pähe, et praegu tuleks midagi teisiti teha. Laused nagu "Tema vastas istuv helesinises kitlis läbitungivate roheliste silmade ning hõrenevate juustega kiitsakas mees muigas kergelt tema umbusklikkuse peale." ei sobi siia žanri. Esiteks kulutavad need niigi vähest ruumi ja teiseks häälestavad lugejat valesti, pikema teksti ootele. Seda pole mõistnud ka II ning III kohale sattunud tekstide autorid; kaugemale lugeda ei viitsinud.
 
Teiseks muidugi võiks sellest ideest - masinõppimise kõrvalmõjud - midagi huvitavamat välja imeda kui hernesupi. See pole loomulikult enam žanripiiridega seotud, vaid näitab konkursi üldist madalat taset. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Mitte eriti pretensioonikas debüüt, millest siiski aimdub autori soovi peategelast hoolikamalt välja töötada, kui paljud debütandid seda teevad. Hindeks nõrk neli, aga Veskimees näiteks alustas samasugustega.
 
https://www.algernon.ee/node/1239
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Kahjuks ei ole BAAS-is praegu võimalust originaali viidet lisada. Paneme selle siis siia:  https://thraca.gr/2017/11/blog-post_25-11.html
 
 
Jutt on üks neid väheseid, kus peategelane on NPC. Juhanil on "Warcraft n'thousand" ning millalgi oli Years Best kogumikes veel mingi lugu, kus keegi oli saadetud üksildasele saarele vaimselt tervenema ja selle juurde käis temasse armuv NPC. Too siis oligi peategelane. Kui selliseid palju saab, siis läheb tüütuks, aga praegu on tore.
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Sander

http://www.algernon.ee/node/1226
Mul on väga hea meel, et Taivo selle jutu kirjutas ning et ta selle just niisugusena kirjutas. Maailm on Veskimehe "Lõputu juuni" oma, kuid nii teemadering kui vorm kõike muud kui veskimehelikud.
 
Pseudodokumentaal, milles linna mööda ringi jalutatakse ja lihtsalt kohalikega vesteldakse, on nõudlik vorm, millega on kerge igavaks muutuda - "Kultuuridessant" vähemalt minu jaoks aga ei muutunud. Autor oskas lugeja huvi nii väikeste provokatsioonide kui muheda kirjutamisviisiga ülal hoida, käsitledes sealjuures läbinägelikult valdkondi, millest lähtekohaks olnud Veskimehe "Lõputus juunis" väga vähe juttu (ehk siis Taaravalla / Asumaa kultuurielu). Võib olla kuulsaimas selle žanri esindajas, Carl Sagani "Kontaktis", antakse samamoodi erinevatele rääkivatele peadele järjekorras sõna, alustades USA presidendist ja lõpetades Community College'i usuõpetajaga, ning romaanil on võrdlemisi ulatuslik austajate ringkond sellegipoolest.
 
Üksikud arvatavasti asjatundmatusest tulenevad krobelisused - kui juba 1990-ndate alguse Somaalia ära mainimist vääris kui riik, milles õiguskaitse jaoks oli vaja autoriõigusega kaitstav teos registreerida, oleks võinud samas seoses nimetada ka USA-d - tugevat üldmuljet ei riku.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Sama pealkirjaga eestikeelse antoloogia kaugelt kõige tugevam tekst. Ainult selle põhjal võiks autorit rikka mehe Veskimeheks pidada (mulje oleks muidugi ekslik).
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Süžeed käivitav paranoia on tänapäevaks juba kõiki ära tüüdanud: jälle kord võõralt planeedilt külge hakkav salakaval ajuparasiit, kellega nakatumist kindlaks teha ei osata. Autor kirjutab siiski millestki muust - aga sellest on ta ise jutus "Enne koitu" tegelikult juba kirjutanud. Ideede taaskasutuse ehe näide.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Jutt on tehniliselt küündimatu ja sisu poolest avameelselt ajuvaba. Igasugu mürginooltest töötab paremini vana hea kuulipilduja. Laste asemel teeks sama töö ära robot. Laste ajude pesemiseks leidub hulk muid meetodeid kui neid kaugjuhitava tanki juhtidena kitsekarjuste karjamaade äärde patrullima saata. Kirjeldatud patrullimise oleks aga peatselt lõpetanud mõned maamiinid. Ja nii edasi. Miks seda saasta antologiseerida tuli, pole võimalik aru saada. Oleks siis veel algaja autori esimene suleproov, ma saaks veel aru - aga pole ju.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Keelekasutus on ladus ning autor täidab endale püstitatud eesmärgi. Too eesmärk pole küll eriti pretensioonikas, aga esimese jutu puhul ei peagi ju olema (ja võib-olla on isegi parem, kui ei ole?). Põhirõhk on tegelasel, mitte keskkonnal - selline debüüt tekitab optimismi.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Seda juttu on keeruline hinnata. Autor oskab kahtlemata hästi kirjutada ning gradatsioon on suurepäraselt realiseeritud. Sobiks loovkirjutamise õpiku näiteks ning sellepärast ka "Algernonis" ilmus.
 
Ulmeline osa on samas nõrgem. Tulnukad, kes kingivad inimestele plastmassi söödavaks muutvate ensüümide retsepti ja kirjutavad selle seitsmejalaste tähtedega kaljuseintele... Kahtlane, kas see ühelegi maisele kaljuseinale niimoodi ära mahub. Edasi, molekulaarne koostur, mis suudaks uusi ensüüme valmistada, muudaks tsivilisatsiooni tundmatuseni. See oleks singulaarsusega võrreldav tehnoloogia nagu tehisintellekt. Autoril on see kuidagi samas reas mingite pesuvõrkudega.
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Sander

Piiripealne ulmejutt maakohakeses resideeruvast kodanikust, kelle elu (või ükskõik mis) rutiini hulka kuulub muuhulgas ka 200 gr viinuski manustamine kohe, kui pood avatakse ning pool tundi enne selle sulgemist. Kodanikul on kunagi olnud ka kirjanduslikke kalduvusi, kuulus ka EKL-i.
Peaaegu vaimukas.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Korralik käsitöö, aga see on ka kõik. Eestikeelse kogumiku järelsõnas öeldakse, et sellest jutust sai alguse autori laiem tuntus ja eks see olegi niisugune tisleriselli esimene söögilaud, mille annab juba korralikku majja ära müüa. Meistritööni on siit veel tükk maad.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Midagi siin on ning tagaukse kaudu endast väljumise teema üle olen isegi vahel mõelnud. Jutt lõppeb aga suvalise koha pealt ära ning üleüldse tundub autor olevat kuidagi kõhklev ja ebakindel. Tüüpiline algaja tekst.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Siin on mõningaid häid mõtteid ja isegi lehekülgi (tüdruku päeviku algus on nii umbes paarikümne lk. ulatuses tõeliselt hea), aga üldiselt on see raamat risuhunnik. Platvorm, millel see kõik lasub, on seejuures dänikenism - et kunagi elasid Maal või külastasid seda õilsamad ja suuremad ja pikaealisemad jne. liigid kosmosest ja meie oleme kuidagimoodi nende järeltulijad. Ei külastanud ja ei ole. Kedagi appi tulemas ka ei ole, kui me siin kõik peesse keerame.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Romaanist paistab kaugele, et see on kirjutatud andeka inimese loometee alguses: pseudodokumentalistika on tavaliselt noore kirjaniku võte ja kogu teksti viib tasakaalust välja mõõdutundetu lõpumöll  tuldpurskavate elektrijuhtmete ja linna mööda hulkuva verega kaetud koletisega. Lugeda tasub eelkõige ajaloolisest huvist.
 
Romaan pani aluse Kingi kirjanikukarjäärile ja selle pehmekaanelise väljaande õiguste eest sai ta praeguses rahas kopsti üle miljoni. Võis koos perekonnaga kopitavast keldrikorterist välja kolida ja soliidselt kirjanikuks hakata. Valdav enamus autoreid (ka USAs) unistavad sellisest jaagupotist kogu elu. Pehmekaanelist müüdi esimese aasta jooksul üle miljoni eksemplari.
 
Iga menuki edu taga on kirjandusvälised põhjused; kirjandusteosele võidakse suur hulk krobelust andeks anda, kui see õiget nooti tabab. Nähtavasti on siin koos mitu teemat, mis 1970-ndate keskpaiga USA-s lugejates resoneerusid. Meie ei suuda seda kunagi lõpuni mõista, sest ajaline ning ruumiline distants on liiga suur - nii näiteks on kogu see usuhulluse teema eestlase jaoks tundmatu maa.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Faber on hea kirjanik ja see on hästi kirjutatud romaan.   Suurkorporatsioon värbab Maa peal enda poolt hallatud planeedile pastorit, kes pärismaalaste hulgas misjonitööd teeks. Konkurss on meeletu, tuhandeid inimesi käib komisjoni eest läbi. Peategelane on konkursi võitja, endine alkohoolik ja narkomaan, kes kunagi jalaluud murdnuna haiglas med. õe poolt kristlusse pöörati, tollega hiljem abiellus ning Londonis oma kiriku asutas.
 
 
Faber jutustab hästi ja tihedalt - näiteks sobib stseen romaani algusest. Mees ja naine, kes üksteist väga armastavad, sõidavad koos lennujaama, et saata mees viieks aastaks kaugesse võõrasse maailma misjonäriks. Kas ta sealt elusalt tagasi tuleb, teab vaid Jumal, kes ta selle töö jaoks välja valis. Poole sõidu pealt ütleb naine, et kuule, ma praegu mõtlesin, et võib-olla me ei saa enam kunagi seksida. Tõmba siia parkimistaskusse ja teeme veelkord. Teevad siis autos kähku veel korra ja sõidavad lennujaama. Seal on pagasisabas Ameerikasse naasev turistiperekond 3- ja 5-aastaste lastega. Olek on nagu ikka väheke närviline, 3-aastane kipub jonnima ja üldse. Pastori naine siis istub tolle juurde lennujaama põrandale maha ja mängib temaga samal ajal kui pastor vanematega tühjast-tähjast vestleb ja pinget maha võtab. Nad on palju aastaid juba niimoodi tegutsenud erinevate tulemustega. Sellest võib tulla võimalus neid pöörata - aga ei pruugi. Võivad ka lihtsalt lahku minna ja ainsaks usu kohta käivaks repliigiks on "God bless you" lahkumisel.
 
 
Mõni muu autor oleks kirjutanud ilma selliste detailideta. Lihtsalt, et hakkasid kodust sõitma, jõudsid lennujaama, sinna siis hüvastijätustseeni ja aidaa...
 
 
Lõpuks aga kippus jamaks minema. Esiteks läks tegelastel võõral planeedil auto katki ja nad hakkasid jala baasi poole tagasi jalutama, omamata erilist ettekujutust vahemaast ega ühtegi sidevahendit. Sellise jama kirjapanek näitab, et autor on oma eesmärkide nimel enda loodud maailmast ning selle toimimise loogikast juba parasjagu irdunud... Heakene küll, võib olla planeete, mille atmosfääris on raadioside palju keerulisem kui meil, aga mingi piipitamine ikka läbi tuleb. Tsivilisatsioonis, mis rändab tähtede vahel ringi, lihtsalt ei juhtu selliseid lugusid (sihilik aurupunk on muidugi iseasi).
 
 
Teiseks, lõpuks ilmneb, et põliselanikud on organismid, millel ei olevat haavade paranemise võimet ja iga nõelatorge võib neile saatuslikuks saada. Pärismaailmas ei tohiks selliste õnnetukeste evolutsioon hulkraksetena eriti kaua kulgeda.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Kindlasti ei ole see fiktsionaalne teatmeteos romaan. Kuna tekstidel puudub omavahel seos peale ühise teema ning siia on lõdvalt lülitatud teistegi autorite laaste, saab žanrimääratlus olla vaid "kogumik". Muutsin ära.
 
Tore lugemine, aga ma olen siiski rohkem narratiivse proosa austaja.
Teksti loeti eesti keeles