Kasutajainfo

Arkadi Strugatski

28.08.1925-12.10.1991

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Arkadi Strugatski · Boriss Strugatski ·

Popõtka k begstvu

(romaan aastast 1962)

eesti keeles: «Põgenemiskatse»
antoloogia «Põgenemiskatse: Teaduslik-fantastilisi jutustusi» 1965

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
7
12
1
1
0
Keskmine hinne
4.19
Arvustused (21)

"Põgenemiskatse". Peatage maakera, ma tahan maha minna. Strugatskitest on saanud Strugatskid. Maailm on äkki kuratlikult keeruline. On eesti keeles kõvakaanelises ulmekogumikus kättesaadav. Ilma, et nad seda ise veel isegi teaksid, on Vennaksed jõudnud progressorluseni. Maa ja maaväliste kultuuride kontakti areng Strugatskite järgi: kuni "Tagasitulekuni" ainult jäljed, siis Leonida, seejärel Tagora ja nüüd kolmas maaväline tsivilisatsioon. Keskaeg, feodalism, fashism, koonduslaagrid, armetus... aga mitte ainult! Eksiteerivad Teelised, kellest keegi midagi ei tea, kuid kes ON. "Põgenemiskatse" on vahelüli varasema "mõistusevendluse" ja jutustuse "Raske on olla Jumal" Eksperimentaalajaloo Instituudi vahel.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Oi jeerum,algusele sain ma veel pihta aga lõpus hakkas selline tants silme ees käima nii et hoia ja keela.Maailmapilt oli mul küll lömmi löödud peale seda buki.Mehed lähevad tundmatut planeeti avastama ja hakkavad seal mingite vangide ja valvuritega tegelema kes tegelikult ei taha nendega tegemist teha.Lõpuks tulevad veel SS ka mängu ja ... Ära ei tapnud aga läbi raputas.Ehk olen tiba imelik aga minule oli natuke keeruline sellest dzunglist läbi murda.
Teksti loeti eesti keeles

Segane tundus ta kohati tõesti. Lenda veel lolli peaga ringi ja mida kõike siis avastada ei või. Mingid tont teab mis kalju kummardajad ja mingi keskaegse feodaalühiskonna. Strugatskid on sellise mõnusalt sünge maailma loonud. Kõik need valvurid ja vangid ja need masinad, mis sõidavad ilma mingi mõtteta ühest august teise. Ja siis see oioioikuipikanimega jumalus, kelle pärast see jama seal kõik käis. See SS ja muu oli selline omaette ajas ja ruumis rändamisega seotud. Huvitav lõpplahendus ka muidugi. Selline paras kompott. Ehk kokkuvõtteks, selline loetav kraam, aga mitte kõige parem. Vähemalt ei veninud.
Teksti loeti eesti keeles

Loos “Raske on olla jumal” on Strugatskid käsitlenud invasiooniteemat kahekordselt: 1)Hallide interventsioon riiki, kus tegevus toimub. 2)Kõrgemal arenguastmel oleva tsivilisatsiooni sekkumine (interventsioon) madalamal arenguastmel oleva ühiskonna arengusse. NB! Pane tähele mõnusaid paralleele sotsialismi impordiga mujale (Aafrika riigid, Mongoolia, Afganistaan). Ka selles, natuke varem kirjutatud loos, tõuseb esile võimalus muuta interventsiooni teel ühe tsivilisatsiooni arengut. Peategelased jõuavad lõpuks seisukohale, et ajalugu peab arenema omasoodu. Näib, et sellise algelise ja kõrgemalearenenud ühiskonna kohtumine ja sellest tulenevad eetilised probleemid on vendadele tihti huvi pakkunud. Teose teine liin on samuti tähtis: isik kuulub oma aega ja ühiskonda. Teisest maailmasõjast fantastilise põgenemise teinud Saul= Savel Repnin mõistab võõral planeedil seda ja naaseb oma aega. Hindeks 4+.
Teksti loeti eesti keeles

Pärast ülelugemist veendusin, et küünib jah Vendade paremate asjadeni. Hea, kompositsioonilieslt kõrgel tasemel mitmetasandiline jutusts on.

Võib eristada mitut liini. Esiteks, "Raske on olla jumala" liin, progressurlus, ajaloo käiku sekkumine, selle võimalikkus ja lubatavus. Teiseks, erineva mõtteviisi ja maailmavaadete põrkumine -- head kohad olid näiteks need, kus Anton ja Dima üritasid Hairat üle kuulata. Tuletab kangesti meelde viisi, kuidas ka tänapäeval enam arenenud kõlblustundega inimesed ja riigid üritavad kohelda teise kultuuri esindajaid, näiteks neid, kes Tschetscheenias sõdivad -- "The Delegates express deep concern over human rights violations etc etc etc..." Mida ütleks Saul sellises kohas? Ja kolmandaks muidugi Sauli isiksuse sügav traagika, see, kuidas ta põgenes oma ajast, leidis, et ei suuda elada tulevikus, ning tahtis, et teda kuhugi üksikule planeedile jäetaks -- seal aga sai ta oma maailm ta jälle kätte... Kolmas liin on varjatult ning vihjeliselt suurepäraselt edasi antud. Jutustus küünib selgelt üle teiste "Põgenemiskatse" lugude, juba ainult selle pärast tasub kogumik muretseda.

Teksti loeti eesti keeles

Mõjus. Tõepoolest mõjus. Vaatamata oma süngusele ning kohatisele arusaamatusele oli ta hea. Mitte väga hea, lihtsalt hea. Selline lugu mida tuleks ikka ja jälle lugeda, loomulikult pikkade ajavahemike tagant. Selles teoses ei mõjunud häirivalt ka kommunism, mis mõnes muus sama kogumiku loos lausa häirivalt silma hakkab. Tõsi, lõpp jättis lausa väga segase mulje, ent see ei teinud teost halvemaks. Mõnusalt omapärane, kummalise auraga ning põnev teos. Selge see, et tegu pole mitte parima vendade Stugatskite loominguga, kuid tuleb tunnistada, et loetud on palju hullemat...
Teksti loeti eesti keeles

Gruppa svob. poiska funktsioneerib. Ja teeb seda lubamatult nõrga kontrolliga; praktiliselt igaüks võib minna, kuhu soovib, omamata ettevalmistust kontaktiks võõrtsivilisatsiooniga, kui peaks sellise otsa kukkuma. Sekkuda ei tohi - vaid see reegel on. No ja satuvadki siis korraliku kasvatuse ja hariduse saanud noored koos salapärase võõraga ühe (esmapilgul) üsnagi haige ja vägivaldse ühiskonna otsa. Selles ühiskonnas on täiuslikkuseni lihvitud ühele peategelasele nii tuttav loosung: Arbeit macht frei. Seal - Saulal - see tõesti nii on.

Strugackid ei anna siin hinnanguid, vaid tõstatavad küsimuse. Interventsioon ja vägivaldne heategemine jääb siin ehk pisut tahaplaanile. Minu meelest põhiteemaks on - nagu A.Nikkarev mainib - inimene kuulub oma aega ja ühiskonda. Ja just seda viimast Saul Repnin teose lõpus füüsiliselt teebki. Keegi ei saa elada oma maailmavalu, tegematajätmisi ega minevikupaineid välja kusagil mujal. Oma mineviku eest ei saa põgeneda ei aega ega ruumi.
Teksti loeti eesti ja vene keeles

Lisaks kõigele eelnevatele tõsimeelsetele arvustusele ei saa mitte mainimata jätta, et sellest jutust on pärit selline tõsieluline ja millegipärast mulle eriti meeldinud ning meeldejäänud tegelane nagu Haira Mäekyngaste Suguharust ;) Iga kord kui tolle hingesugulastega in real life kokku puutun, tuletan heldimusega vendi Strugatskeid meelde.. ja kergem hakkab.

Lugu ise oli hea. Jah, see kuulub vendade paremikku.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Uurisin seda spetsiaalselt, et mis nii paksu vaimustust tekitab, ja jään eriarvamusele - hea raamat, aga poolik, lõpetamata ja vaatamata ideerohkusele kuidagi vildak, kokku traageldatud ja lõpp juurde vägistatud. Lugu oleks naljakas, kui ta ei oleks verine ja kurb. Pea ainus kord, kus mind on tõsiselt häirinud, et vennaksed tollal südames ikka päris punased olid - sõjast oli tollal möödas 20 aastat, sakslased olid ja olid veel kaua ideaalne poksikott, revolutsiooni eksportimine ei olnud veel päevakorrast maas ja aastal 1980 pidi sõit ühistranspordis olema tasuta.

On mõjusaid ja uudseid kujundeid, aga kogumulje jääb nadi.

Teksti loeti eesti keeles

Täitsa põnev lugemine, aga lõppu oli selline pundar seotud, et hing karjus selguse ja lahenduse järele. Miks keegi ei söandanud lennata sinna, kust Masinad tulid või läksid? Nii oleks tahtnud teada. Strugatskid oli loole loonud ikka nii mitu kihti, et pärast lugemist jäi tunne, nagu oleks lugenud mitut lugu korraga. Seda enam oleks tahtnud rohkem lahendusi, et pärast ei jääks pea nii paks.
Teksti loeti eesti keeles

Kui võtta mõni anglo-ameerika klassikaline ulmejutt aastast 1962 ja võrrelda seda Strugatskite sama aasta saavutusega, siis on märgata sarnasusi ja erinevusi. Sarnane on lihtsus millega hobuse laudjale (auto pakiruumi, raketi lastiruumi) pannakse moon või piknikukorvike ja ratsutatakse (sõidetakse linnast välja, kimatakse teistele planeetidele) Metsikusse Läände (universumi teise otsa või kaugemalegi) kus kukutakse lahendama pealtnäha ulmelisi, tegelikult aga kõige triviaalsemaid seikluslikke probleeme.

Triviaalsed on need probleemid tähendab anglo-ameerika juttudes. Strugatskid esindavad seda ehedat vene (vene-juudi tegelikult) koolkonda, kus kõiki tegelasi vaevab valusalt räige põletik: põetakse emotsionaalselt maailmavalu, pannakse diipi ja taotakse rusikatega vastu rinda, paisates samal ajal suust kõige mõttetumaid hüüdlauseid kommunismi võidukäigust.

Igasugu tehnilised üksikasjad on väheolulised. Raketid kuidagi hüppavad lihtsalt kuskile alaruumi ja paarisaja valgusaasta kaugusel jälle välja tagasi. Rakettidega sealjuures võib sõita iga teotahteline nooruk, ole aga mees ja võta ja sõida. Avastatakse suvalisi planeete, see avastamine käib kõik umbes nagu kodupoe nurgataguse uurimine, kuid kandkem selle kõik ulmekirjanduse lapseea haiguste hulka...

Neetud fašistide eest põgenenud kangelasliku tankikomandöri liin ei kannata üldse mingit kriitikat. Mismoodi hüppas onu kangelaslikust Isamaasõjast korraga paari-kolmesaja aasta kaugusele tulevikku? Ja mismoodi tagasi sai? Kustkohast oli pärit "skortšer", ah, Puškini käest või? Feodalistlikud vangilaagrid võib muidugi asendada näiteks Kolõmaga aga ma kahtlen kas vähemalt 1962. aastal veendumustelt suht kärtspunased olnud Vennad just neid silmas pidasid - 1962. aastal teadiski keskmine Nõukogude kodanik rohkem Marsist või Veenusest kui oma riigis toimuvast.

Üldiselt karm aga õiglane hinnang - ammu ajale jalgu jäänud, nigelalt kirja pandud, kopitanud ja vananenud sitt. Vältige.

Teksti loeti eesti keeles

Kaks puhkusel viibivat noorukit otsustavad aidata meest, kes tahab pääseda asustamata planeedile. Viivadki ta oma laevaga ühele väheuuritud tähesüsteemi planeedile. Kohapeal selgub kiiresti, et planeet ei olegi päris asustamata ja poistele tundub et neil on kohustus sekkuda, et kohalikke abistada ja päästa. Varsti meenub kellegile, et seda tähesüsteemi oli kavatsetud uurida seoses tema jäämisega Teeliste supertsivilisatsiooni liikumistrassile.

Progressorluse idee seob "Põgenemiskatset" Strugatskite järgmise romaaniga. Märgata võis strukturaallingvistika kui tulevikuteaduse rõhutamist, millest justkui olevat kasu suhtlemisel teisplaneetlastega. Teos kuulub vendade paremikku.

Teksti loeti eesti keeles

Kopitamisest ja vananemisest siin küll rääkida ei saa.   
Ning mõnedele eelarvustajatele: Strugatskite algtekstis põgenes Saul Repnin vene koonduslaagrist. Aga seda ei saanud avaldada, niisiis tuli kompromiss teha. Jutt koos oma väärtustega sai ilmuda.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Viis miinus.
Lugu oli haarav, Strugatskite suurepärasel tasemel. Oli küll ka häirivaid momente nagu näiteks lõpp, aga need ei suutnud üldmuljet väga rikkuda. Peateemaks taas vendade loomingus nii järjekindlalt heietatud probleem, et kas sekkumine võõrasse kultuuri, isegi parimate kavatsustega, on ikka õige ja õigustatud. Selles teoses jäetakse vastus suhteliselt lahtiseks.
Teksti loeti eesti keeles
x
Ats Miller
1962
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Ei ühine kiidulauluga. Tähendab, viga on minus, raamat on hästi kirjutatud. Aga esiteks ma tean, mis seal juhtub. No elus vast vähemalt poole tosina sellesisulise filmiga aega raisatud. Teiseks puudub minus usk üleloomulikku ja kui ma seda suudaksin võtta mänguna, et miks mitte, siis religioosse teksti mõju ületab minu jaoks hea maitse piirid. Veelkord, ma mõistan inimesi, kellele see raamat meeldib. Minus lihtsalt puudub igasugune usk üleloomulikku, veel vähem religiooniga seotud atribuutidesse. Ja raamatut lugedes ma avastasin, et eksortsismil on üks ühine joon zombidega -- kui filmis võib neid mõlemaid teinekord meelelahutuseks vaadata, siis lugeda neist on lihtsalt nüri.
***
Kordan igaks juhuks, et see on raamat, mida tegelikult tasub läbi lugeda -- klassika ja päris hästi kirjutatud! Ent minu maitse on nagu on ja ma ei pane hindeid lihtsalt selleks, et teiste moodi olla...
Teksti loeti eesti keeles

Hm.
 
Kui Taivo mult reedesel Tallinna ulmikute kogunemisel küsis, mis ma sellest loos arvan, siis vastasin: "Sa vihkad inimesi ja kipud targutama, aga muidu on hea lugu." See oli kiiruga, lahkumisel öeldud lause, ja ma tunnen, et pean natuke vast selgitama, mida ma sellega mõtlesin.
 
Kõigepealt, jah, lugu käsitleb seda, mis "Lõputus juunis" praktiliselt täielikult puudu on -- kultuuri. Loos ei juhtu peaaegu midagi. Samas, nagu eelarvustajad märgivad, on tegu nõudliku žanriga ja Taivo veab selle välja -- lugu kannab, seda on täiesti võimalik lugeda. Kuigi, jah, kohati läheb targutamiseks (nagu eelarvustja märkis). Ma tean, et Taivo lühendas seda lugu, kuid vast oleks tasunud lühendada pisut teistmoodi ja (kuigi see on küll kirjanduslik, kuid natuke kunstlik võte) luua mingi teise loo sissetoomisega pinget -- olgu see kuritegu, sõjaoht, looduskatastroof või mis iganes.
 
Teiseks, saatetiimi karakterid oleks võinud natuke sügavamad olla. Ja õige mitmes kohas justkui hakkas asi arenema, ent loos ei jõudnud see kuhugi. Miks ei oleks võinud kerakujuline tüüp avastada liikumise ja teise sugulus tulla sisse kohe alguses; midagi oleks saanud teha ka daamiga (nagu ka eespool öeldud).
 
Kolmandaks jääb ikkagi täiesti segaseks, kuidas see maailm ikkagi toimis. Aga see selleks. Lugu pole sellest; väga palju jääb kaadri taha.
 
Mis puutub seda inimvihkajalikkust, siis võib-olla on see vale sõna ja parem oleks olnud öelda, et autor kipub moraliseerima. Või veel täpsemalt -- Taivol tuleb hästi välja üks teatud inimtüüp, mis meie kõigi õnneks on päriselus ainult üks paljudest tüüpidest. Aga siinkohal läheks kriitika isiklikuks ja see pole viisakas.
 
Ühesõnaga, ma ei ole erapoolik lugeja. Mina lugesin suure huviga ja muigasin õige mitmes kohas; mitte nendes kohtades, kus Taivo seda mõtles, eks ole. Aga ka objektiivselt -- on mõtlemisainet ja tuleb lugu kokku küll.
Teksti loeti eesti keeles

Lisan siia baasi, kuna ilmselt ulme (tegevus toimub tulevikus).
Hästi lühikeseks kokkuvõtteks võib öelda, et vaese mehe ja hästi seebine Leo Kunnas.
USA-Hiina konflikt, mis algab Lõuna-Hiina merel ja (pisike spoiler) areneb tuumalöökide vahetamiseks.
Ma vist ei räägi sisu liigselt ära -- sest see saab selgeks suhteliselt alguses --, et kogu lugu põhineb sellel, et hiinlased on saavutanud sõjalise ülekaalu elektroonikas ja kõik ameeriklaste targad relvad osutuvad lahingus kasutuks. Olgu, aga see on ka üks loo suuremaid miinuseid -- mitte et see võimatu oleks, aga et ameeriklased sellest ei õpi, vaid oma laevu suuremas koguses tapale saadavad...
Miks selline hinne? Tõtt-öelda alustasin lugemist väga suurte ootustega. Elliot Ackerman on tuntud ja tunnustatud kirjanik ja teeninud aastaid USA mereväes ja Afganistanis, teine autor James G. Stavridis, on eruadmiral, kes kah kümmekond raamatut avaldanud. Lugemise käigus kasvas kõigepealt rahulolematus, siis tekkis selline hämmeldunud pettumus -- et mida...
Kui ma oleks kindel, et raamat on omalaadne maksahaak USA mereväele ja laiemalt armeele ja riigikorrale üldse, tõstaksin hinnet 1-2 palli. Samas... kuidas seda öelda... nii pooletoobisena need ikka ei käitu, kui siin raamatus (kui ajalugu vaadata). Või on tegu hoiatusromaaniga? Sel juhul kitsalt suunatud hoiatusromaaniga, millel puudubki meie jaoks laiem taust (jääb ainult kirjanduslik väärtus, aga see, nagu öeldud, on sel juhul napi loogikaga ja seebine).
Mõnes mõttes on raamat muidugi tüüpiline tänapäeva ilulemine inimsuhete ümber (mis kindlasti on täis minevikudraamasid ja üks miljonile kokkusattumusi). Seda ei ole tegelikult halb lugeda (inimesel, kes seda ei talu, oleks muidu üldse väga vähe lugeda... ehh, kuidas ma igatsen taga kuldajastut!) On päris meeldivaid karaktereid ja on ka suurust ja lihtsalt inimlikkust.
Nii et ma ei tea, kas ma julgen seda raamatut soovitada. Raamatuna täiesti ok. Kui tegevus toimuks mingis paralleelmaailmas, oleks ka paremini seeditav (jutt pole ainult USA meeletust tölplusest, selliseid mitte päris siia planeedile sobivaid detaile on veel). Reaalsuslähedase tulevikuanalüüsina - nõrk.
Aga korra lugeda tegelikult tasub.
Teksti loeti inglise keeles
6.2021

 

Hakkasin lugema esimese arvustuse pärast. Et mastaapne ja paralleelmaailmad ja autor natuke taustatööd teinud ja igav ei hakka... Well, no offence, eks ole, aga ma tean taas üht tegelast, kelle arvustusi lugedes, ütleme, meenub mulle nüüdsest selle raamatu valus rehalaks.
 

Sest ma olen tõsiselt pettunud. Jah, raamat on mastaapne. Jah, autor on võtnud vaevaks natuke uurida planeedi ajalugu ja kõige parem osa raamatust ongi erinevate maailmade n-ö konstruktsioonid. Selle kohta tõsised kiidusõnad; teatud mõttes hoidsid need mind üldse lugemas.
 

Mul on sellele raamatule kolm etteheidet [NB! sisaldavad spoilereid!]:
 

1. Jah, kogu aeg oli justkui põnev, kogu aeg juhtus midagi... Aga ma ei ole enam teismeline, kes luges vaimustusega Burroughsi „Marsi printsessi” taolisi lugusid. Põnevus, eriti tänapäeva kirjutamisstiili kunstlik, tehniliste võtetega saavutatud põnevuse näilisus on viimane asi, mille pärast ma raamatut loen. Põnevus üksi on tühi – kui lugu ei kanna ja tegelased korda ei lähe... Ja kui miljardiaastase teadvusliku, paralleelmaailmade vahel liikuda suutva olendi n-ö avatari sees läheb kriitilisel hetkel tulevahetuseks – saate aru, tulevahetuseks! –, ja keegi kõigist neist ülitarkadest selle võimaluse peale ei ole tulnud... Odav! Ajuvaba! Masendavalt odav ja ajuvaba, muud pole öelda...
 

2. Mis juhib teise punkti juurde – minule ei läinud tegelastest praktiliselt keegi korda. Jah, oli ka kordaminevaid tegelasi, näiteks ühe paralleeli rotist (st rotimoodi, rotilaadsetest elukatest arenenud) teadlane, kelle „suurim vara” oli ta pere. Aga peategelased on kaks teismelist tüdrukut ja nagu praegune aeg nõuab, lesbid. Ja hirmus oluline on ära öelda, et kui pärast mängitakse läbi tosinaid hävinguni viivaid ajajooni, siis uau, nende armastus oli kõigis püsiv... Ja Maa geniaalseim matemaatik on transvestiit. Ja nii edasi. Kas on keegi, kes juba ei ole suutnud ära arvata, kes on raamatu halvim tegelane? Loomulikult valge vanemapoolne heteromees. Ehk siis ideoloogiliselt kallutatud sõnnikut võib, aga ei pea kirjutama. Oli näiteks Strugatskite „Purpurpunaste pilvede maa”, kus kerkiv punane lipp „Nõukogude Kommunistlike Vabariikide Liidu nimel” nii väga ei häirinudki, ja oli Martõnovi „220 päeva tähelaevas” – nüri paskvill (kuigi vähemalt kiirendused-trajektorid olid ju seal ka üsna pädevalt välja arvutatud...) Vat „The Doors of Eden” on see viimane.
 

3. Kogu see lugu, kui järele mõelda, on lihtsalt idiootlik. See, kuidas Maa miljardiaastases skaalas tuuakse kõik erinevad arenenud tsivilisatsioonid just ühte punkti kokku selleks hetkeks, kui kogu see kompott hakkab hävima... No minge te ka teate küll kuhu! („220 päeva tähelaevas” maandusid ju ka kaks esimest ekspeditsiooni Marsile praktiliselt kõrvuti...) Jah, sellele on mingi hädine põhjendus välja mõeldud... Ja lõpplahenduseks pakutakse välja midagi sellist, mille peale peaks tulema keskmise Turkmenistani ettevõtte mitte liiga purjus juhtkond ajurünnaku esimesel viiel minutil. Loomulikult ei tule selle peale ei miljardiaastane planeedisuurune olend, kes üldse tekitas need paralleelmaailmad, ega planeedisuurune külmunud ookeanis toimiv sadade miljonite aastate vanune hiidaju ega ükski neist kirjeldatud tsivilisatsioonidest... vaid need kaks lesbiplikat... Ja paha on ikka väga paha (st „võttis hapniku asemel viskit kaasa” – tasemel paha) ja tema seltskonna vorm meenutab – arvasite juba ära? – üht teatud suures sõjas lüüa saanud riiki XX saj esimeses pooles. Ja nii edasi.
 

Nii et kokkuvõttes – see oleks isegi hea, kui see veel natuke halvem oleks.
 

Teksti loeti inglise keeles

No ma saan ka esimene olla...
Tegu on Bobiverse IV raamatuga (We Are Legin, For We Are Many ja All These Worlds).
Maailm on suhteliselt rahulik ja Bob otsustab minna uurima, kuhu kadus Bender. Kusagil esimestes osades läks ta uusi maailmu avastama ja üle sajandi pole temast midagi kuulda olnud; läks ta enne, kui Bobid avastasid silmapilkse side. Õige varsti leiab Bob ta minekuteel midagi huvitavat ja, olles kindlaks teinud, et Bender keeras kah otsa sinnapoole, läheb uurima. Muidugi, arvestades, et Bender vait jäi, vääääääääga ettevaatlikult...
Ka selles raamatus, nagu algse triloogia viimastes osades, antakse tegevus paljud Bobi koopiate silmade läbi; see "nende ainus naine" on ka pundis. Lisaks seega Bobi ja mõnede ta sõprade seiklustele leitud "megastructure"-is toimub suur hulk tegevust ka mujal. Bobiverse on lõhenenud, Bobide kaugemad koopiad on Bobist nii kaugele triivinud, et polegi tegelikult enam Bobid. Üks grupp neist nimetab end Starfleet ja üritab teistele peale suruda Star Trekist tuntud napakat Prime Directive'i, ehk keeldu leitud tsivilisatsioonidega ühendust võtta. Nendega läheb sisuliselt sõjaks. Siis on veel nn Skippies, kes tahavad luua AI-d ja susivad omamoodi. Ja asjasse hakkavad sekkuma ka vahepeal siiski tekkinud mõned uued "replica"-d, ehk pärast surma n-ö rauda valatud inimesed. Ühesõnaga, madinat ja rahmeldamist on palju.
Kokkuvõttes, hea. Aga kõige suurem etteheide autorile on sama, mis eelmiste raamatute puhul -- ta justkui keerutab kokku liiga palju ja siis lahendab olukorra üsna deus ex machina stiilis.
Teksti loeti inglise keeles

Diloogia, mis algab Mustandiga (Tšistovik) ja käib nii masendavalt alla, et lihttsalt kahju kohe. Esimene osa oli päris hea, selle raamatu puhul on tunne, nagu autor ise ka ei teaks, kuhu ta tahab välja jõuda. On seiklust, on justkui mingit rabelemist, aga mida edasi, seda totakamaks läheb, kuni lugu lõplilkult piinlikult lössi vajub.
Teksti loeti eesti keeles

Jah, see raamat sai enne otsa, kui korralikult lugema sai hakata. Saab nõus olla etteheidetega, et inimesed jäid natuke üheplaaniliseks. Ja kuidagi nagu pisut kunstlik oli see pinge kruvimine; mis paneb mõtlema, et raamatu lühidus ei ole alati voorus... Samas mina erilisi plusspunkte krabide eest ei annaks -- noh, loetud igasugu jäletistest küll. Samas, plusspunktid päris hästi läbi mõeldud alien-maailma eest.
 
Et lugeda kindlasti tasub, kuigi mina arvasin pealkirja järgi kusagil poole peal ära, kuidas pahadele pasunasse antakse.
Teksti loeti inglise keeles

Hm, igavesti hoogne raamat, täis veidrat kola. (See viimane määratlus haarab nii olendeid kui tehnikat kui kõike muud.) Võimalik, et ma olen viimasel ajal nii palju igasugust jama lugenud, et mulle see päris meeldis. Sihuke pretensioonitu ja häppi endiga. No ja oli tunda, et mõnel tegelasel on narrative shield, nagu seda nimetatakse -- no mitte ei saa surma...
Aga ikkagi oli vahelduseks mõnus nii korraga alla neelata... :-)
Teksti loeti inglise keeles

Jah, ma olen tglt pikki aastaid teadnud, et Silveri arvustused on omalaadne huumorivorm, millest ainult tema ise lõpuni aru saab. Noh, eks see ole nagu puukentsefaliidi vaktsiiniga -- mõne aasta tagant tuleb uuendada...
Aga panna 4 jutusarnasele ollusele, mis mitte igasuguse kirjandusliku lati alt mitte lihtsalt läbi ei mahu, vaid roomab mutina kusagilt väga sügavalt... Jah, lugesin. Praegu mõtlen, kas see on kõige abitum solk, mida ma kunagi lugenud olen... ei, ilmselt on see siiski liialdus... kuigi hetkel ei meenu hullemat...
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin, sest teos on Hugo 2019. a nominentide nimekirjas 6.
 
Et viisakas, eriliste ambitsioonideta põnevik. Postapo, nõidumine, indiaanlased ja muu sihuke värk, mis üldiselt seostub YA-ga. Peategelane on vinge nõidsõdalastibi. Raamat on naistekas selles mõttes, et üsna alguses astub sisse tema sidekick, temast natuke väiksem kena noormees, kes teab päris palju neist koletistest, mis selle maagia ja tsivilisatsiooni allakäiguga otseselt seotud.
 
Tähendab, rohkem polegi öelda. Loed... justkui päris tore. Alles hiljem tuleb mõte, et milleks...
Teksti loeti inglise keeles

Lugesin, sest Hugo 2019. romaanikategooria nominentide viies.
 
Nojah. Iseenesest mul juba on üks negatiivne kogemus autoriga. Aga vähemalt on ta korralikult kirjutama õppinud. Loo algus oli hea. Mitte küll minu maitse, mulle ei paku eriti midagi pseudoajalooline jura mingite suvaliste mõttetust elust, aga see oli hästi kirjutatud. Loo arenedes polnud ka asi kõige hullem ja ega midagi muutnud ka taipamine, et krt, see on ju liigagi tuttav muinasjututöötlus. ;-) Seni veel heas mõttes.
 
Ütleme, ma ei ole selle raamatu peale üldse kuri. No ei ole minu tass teed. Aga veelkord, päris hästi kirjutatud ja ma tean - üldse mitte kõige jaburamaid ja mõne koha pealt ju väga meeldivaid -- inimesi, kellele see võiks meeldida... :-P  
Teksti loeti inglise keeles