Kasutajainfo

Arkadi Strugatski

28.08.1925-12.10.1991

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Arkadi Strugatski · Boriss Strugatski ·

Popõtka k begstvu

(romaan aastast 1962)

eesti keeles: «Põgenemiskatse»
antoloogia «Põgenemiskatse: Teaduslik-fantastilisi jutustusi» 1965

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
7
12
1
1
0
Keskmine hinne
4.19
Arvustused (21)

"Põgenemiskatse". Peatage maakera, ma tahan maha minna. Strugatskitest on saanud Strugatskid. Maailm on äkki kuratlikult keeruline. On eesti keeles kõvakaanelises ulmekogumikus kättesaadav. Ilma, et nad seda ise veel isegi teaksid, on Vennaksed jõudnud progressorluseni. Maa ja maaväliste kultuuride kontakti areng Strugatskite järgi: kuni "Tagasitulekuni" ainult jäljed, siis Leonida, seejärel Tagora ja nüüd kolmas maaväline tsivilisatsioon. Keskaeg, feodalism, fashism, koonduslaagrid, armetus... aga mitte ainult! Eksiteerivad Teelised, kellest keegi midagi ei tea, kuid kes ON. "Põgenemiskatse" on vahelüli varasema "mõistusevendluse" ja jutustuse "Raske on olla Jumal" Eksperimentaalajaloo Instituudi vahel.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Oi jeerum,algusele sain ma veel pihta aga lõpus hakkas selline tants silme ees käima nii et hoia ja keela.Maailmapilt oli mul küll lömmi löödud peale seda buki.Mehed lähevad tundmatut planeeti avastama ja hakkavad seal mingite vangide ja valvuritega tegelema kes tegelikult ei taha nendega tegemist teha.Lõpuks tulevad veel SS ka mängu ja ... Ära ei tapnud aga läbi raputas.Ehk olen tiba imelik aga minule oli natuke keeruline sellest dzunglist läbi murda.
Teksti loeti eesti keeles

Segane tundus ta kohati tõesti. Lenda veel lolli peaga ringi ja mida kõike siis avastada ei või. Mingid tont teab mis kalju kummardajad ja mingi keskaegse feodaalühiskonna. Strugatskid on sellise mõnusalt sünge maailma loonud. Kõik need valvurid ja vangid ja need masinad, mis sõidavad ilma mingi mõtteta ühest august teise. Ja siis see oioioikuipikanimega jumalus, kelle pärast see jama seal kõik käis. See SS ja muu oli selline omaette ajas ja ruumis rändamisega seotud. Huvitav lõpplahendus ka muidugi. Selline paras kompott. Ehk kokkuvõtteks, selline loetav kraam, aga mitte kõige parem. Vähemalt ei veninud.
Teksti loeti eesti keeles

Loos “Raske on olla jumal” on Strugatskid käsitlenud invasiooniteemat kahekordselt: 1)Hallide interventsioon riiki, kus tegevus toimub. 2)Kõrgemal arenguastmel oleva tsivilisatsiooni sekkumine (interventsioon) madalamal arenguastmel oleva ühiskonna arengusse. NB! Pane tähele mõnusaid paralleele sotsialismi impordiga mujale (Aafrika riigid, Mongoolia, Afganistaan). Ka selles, natuke varem kirjutatud loos, tõuseb esile võimalus muuta interventsiooni teel ühe tsivilisatsiooni arengut. Peategelased jõuavad lõpuks seisukohale, et ajalugu peab arenema omasoodu. Näib, et sellise algelise ja kõrgemalearenenud ühiskonna kohtumine ja sellest tulenevad eetilised probleemid on vendadele tihti huvi pakkunud. Teose teine liin on samuti tähtis: isik kuulub oma aega ja ühiskonda. Teisest maailmasõjast fantastilise põgenemise teinud Saul= Savel Repnin mõistab võõral planeedil seda ja naaseb oma aega. Hindeks 4+.
Teksti loeti eesti keeles

Pärast ülelugemist veendusin, et küünib jah Vendade paremate asjadeni. Hea, kompositsioonilieslt kõrgel tasemel mitmetasandiline jutusts on.

Võib eristada mitut liini. Esiteks, "Raske on olla jumala" liin, progressurlus, ajaloo käiku sekkumine, selle võimalikkus ja lubatavus. Teiseks, erineva mõtteviisi ja maailmavaadete põrkumine -- head kohad olid näiteks need, kus Anton ja Dima üritasid Hairat üle kuulata. Tuletab kangesti meelde viisi, kuidas ka tänapäeval enam arenenud kõlblustundega inimesed ja riigid üritavad kohelda teise kultuuri esindajaid, näiteks neid, kes Tschetscheenias sõdivad -- "The Delegates express deep concern over human rights violations etc etc etc..." Mida ütleks Saul sellises kohas? Ja kolmandaks muidugi Sauli isiksuse sügav traagika, see, kuidas ta põgenes oma ajast, leidis, et ei suuda elada tulevikus, ning tahtis, et teda kuhugi üksikule planeedile jäetaks -- seal aga sai ta oma maailm ta jälle kätte... Kolmas liin on varjatult ning vihjeliselt suurepäraselt edasi antud. Jutustus küünib selgelt üle teiste "Põgenemiskatse" lugude, juba ainult selle pärast tasub kogumik muretseda.

Teksti loeti eesti keeles

Mõjus. Tõepoolest mõjus. Vaatamata oma süngusele ning kohatisele arusaamatusele oli ta hea. Mitte väga hea, lihtsalt hea. Selline lugu mida tuleks ikka ja jälle lugeda, loomulikult pikkade ajavahemike tagant. Selles teoses ei mõjunud häirivalt ka kommunism, mis mõnes muus sama kogumiku loos lausa häirivalt silma hakkab. Tõsi, lõpp jättis lausa väga segase mulje, ent see ei teinud teost halvemaks. Mõnusalt omapärane, kummalise auraga ning põnev teos. Selge see, et tegu pole mitte parima vendade Stugatskite loominguga, kuid tuleb tunnistada, et loetud on palju hullemat...
Teksti loeti eesti keeles

Gruppa svob. poiska funktsioneerib. Ja teeb seda lubamatult nõrga kontrolliga; praktiliselt igaüks võib minna, kuhu soovib, omamata ettevalmistust kontaktiks võõrtsivilisatsiooniga, kui peaks sellise otsa kukkuma. Sekkuda ei tohi - vaid see reegel on. No ja satuvadki siis korraliku kasvatuse ja hariduse saanud noored koos salapärase võõraga ühe (esmapilgul) üsnagi haige ja vägivaldse ühiskonna otsa. Selles ühiskonnas on täiuslikkuseni lihvitud ühele peategelasele nii tuttav loosung: Arbeit macht frei. Seal - Saulal - see tõesti nii on.

Strugackid ei anna siin hinnanguid, vaid tõstatavad küsimuse. Interventsioon ja vägivaldne heategemine jääb siin ehk pisut tahaplaanile. Minu meelest põhiteemaks on - nagu A.Nikkarev mainib - inimene kuulub oma aega ja ühiskonda. Ja just seda viimast Saul Repnin teose lõpus füüsiliselt teebki. Keegi ei saa elada oma maailmavalu, tegematajätmisi ega minevikupaineid välja kusagil mujal. Oma mineviku eest ei saa põgeneda ei aega ega ruumi.
Teksti loeti eesti ja vene keeles

Lisaks kõigele eelnevatele tõsimeelsetele arvustusele ei saa mitte mainimata jätta, et sellest jutust on pärit selline tõsieluline ja millegipärast mulle eriti meeldinud ning meeldejäänud tegelane nagu Haira Mäekyngaste Suguharust ;) Iga kord kui tolle hingesugulastega in real life kokku puutun, tuletan heldimusega vendi Strugatskeid meelde.. ja kergem hakkab.

Lugu ise oli hea. Jah, see kuulub vendade paremikku.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Uurisin seda spetsiaalselt, et mis nii paksu vaimustust tekitab, ja jään eriarvamusele - hea raamat, aga poolik, lõpetamata ja vaatamata ideerohkusele kuidagi vildak, kokku traageldatud ja lõpp juurde vägistatud. Lugu oleks naljakas, kui ta ei oleks verine ja kurb. Pea ainus kord, kus mind on tõsiselt häirinud, et vennaksed tollal südames ikka päris punased olid - sõjast oli tollal möödas 20 aastat, sakslased olid ja olid veel kaua ideaalne poksikott, revolutsiooni eksportimine ei olnud veel päevakorrast maas ja aastal 1980 pidi sõit ühistranspordis olema tasuta.

On mõjusaid ja uudseid kujundeid, aga kogumulje jääb nadi.

Teksti loeti eesti keeles

Täitsa põnev lugemine, aga lõppu oli selline pundar seotud, et hing karjus selguse ja lahenduse järele. Miks keegi ei söandanud lennata sinna, kust Masinad tulid või läksid? Nii oleks tahtnud teada. Strugatskid oli loole loonud ikka nii mitu kihti, et pärast lugemist jäi tunne, nagu oleks lugenud mitut lugu korraga. Seda enam oleks tahtnud rohkem lahendusi, et pärast ei jääks pea nii paks.
Teksti loeti eesti keeles

Kui võtta mõni anglo-ameerika klassikaline ulmejutt aastast 1962 ja võrrelda seda Strugatskite sama aasta saavutusega, siis on märgata sarnasusi ja erinevusi. Sarnane on lihtsus millega hobuse laudjale (auto pakiruumi, raketi lastiruumi) pannakse moon või piknikukorvike ja ratsutatakse (sõidetakse linnast välja, kimatakse teistele planeetidele) Metsikusse Läände (universumi teise otsa või kaugemalegi) kus kukutakse lahendama pealtnäha ulmelisi, tegelikult aga kõige triviaalsemaid seikluslikke probleeme.

Triviaalsed on need probleemid tähendab anglo-ameerika juttudes. Strugatskid esindavad seda ehedat vene (vene-juudi tegelikult) koolkonda, kus kõiki tegelasi vaevab valusalt räige põletik: põetakse emotsionaalselt maailmavalu, pannakse diipi ja taotakse rusikatega vastu rinda, paisates samal ajal suust kõige mõttetumaid hüüdlauseid kommunismi võidukäigust.

Igasugu tehnilised üksikasjad on väheolulised. Raketid kuidagi hüppavad lihtsalt kuskile alaruumi ja paarisaja valgusaasta kaugusel jälle välja tagasi. Rakettidega sealjuures võib sõita iga teotahteline nooruk, ole aga mees ja võta ja sõida. Avastatakse suvalisi planeete, see avastamine käib kõik umbes nagu kodupoe nurgataguse uurimine, kuid kandkem selle kõik ulmekirjanduse lapseea haiguste hulka...

Neetud fašistide eest põgenenud kangelasliku tankikomandöri liin ei kannata üldse mingit kriitikat. Mismoodi hüppas onu kangelaslikust Isamaasõjast korraga paari-kolmesaja aasta kaugusele tulevikku? Ja mismoodi tagasi sai? Kustkohast oli pärit "skortšer", ah, Puškini käest või? Feodalistlikud vangilaagrid võib muidugi asendada näiteks Kolõmaga aga ma kahtlen kas vähemalt 1962. aastal veendumustelt suht kärtspunased olnud Vennad just neid silmas pidasid - 1962. aastal teadiski keskmine Nõukogude kodanik rohkem Marsist või Veenusest kui oma riigis toimuvast.

Üldiselt karm aga õiglane hinnang - ammu ajale jalgu jäänud, nigelalt kirja pandud, kopitanud ja vananenud sitt. Vältige.

Teksti loeti eesti keeles

Kaks puhkusel viibivat noorukit otsustavad aidata meest, kes tahab pääseda asustamata planeedile. Viivadki ta oma laevaga ühele väheuuritud tähesüsteemi planeedile. Kohapeal selgub kiiresti, et planeet ei olegi päris asustamata ja poistele tundub et neil on kohustus sekkuda, et kohalikke abistada ja päästa. Varsti meenub kellegile, et seda tähesüsteemi oli kavatsetud uurida seoses tema jäämisega Teeliste supertsivilisatsiooni liikumistrassile.

Progressorluse idee seob "Põgenemiskatset" Strugatskite järgmise romaaniga. Märgata võis strukturaallingvistika kui tulevikuteaduse rõhutamist, millest justkui olevat kasu suhtlemisel teisplaneetlastega. Teos kuulub vendade paremikku.

Teksti loeti eesti keeles

Kopitamisest ja vananemisest siin küll rääkida ei saa.   
Ning mõnedele eelarvustajatele: Strugatskite algtekstis põgenes Saul Repnin vene koonduslaagrist. Aga seda ei saanud avaldada, niisiis tuli kompromiss teha. Jutt koos oma väärtustega sai ilmuda.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Viis miinus.
Lugu oli haarav, Strugatskite suurepärasel tasemel. Oli küll ka häirivaid momente nagu näiteks lõpp, aga need ei suutnud üldmuljet väga rikkuda. Peateemaks taas vendade loomingus nii järjekindlalt heietatud probleem, et kas sekkumine võõrasse kultuuri, isegi parimate kavatsustega, on ikka õige ja õigustatud. Selles teoses jäetakse vastus suhteliselt lahtiseks.
Teksti loeti eesti keeles
x
Olev Toom
14.06.1955
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Sellest umbes 1960. aastal Arkadi poolt kirjutatud jutust pidi saama "Praktikantide" üks peatükk, kuid selgus, et romaan sai selletagi läbi. Jutt tahtis "Praktikante" veel tugevamini "Purpurpunaste pilvede maaga" siduda.
 
Esimene pool -- "Hiuse" meeskonnaliikmete Golkonda-külastus kannatab veel kuidagi lugeda, lõpp vajub aga põhjalikult ära.
 
Ja kordan, et neid Strugatskite "õigel ajal" avaldamata asju eriti lugeda ei maksa, kuid mõningane ajalooline väärtus neil on.
 
Teksti loeti vene keeles

Selle, kosmoselaeva Jupiterile lõksujäämist kirjeldava jutu kirjutas Arkadi millalgi aastail 1957-58. Ühiselt kuulutati mitteavaldatavaks, kuni XXI sajandi alguses toimunut Strugatskite teoste täieliku kogu koostamiseni.
 
  Ega neid Strugatskite "õigel ajal" avaldamata asju eriti lugeda ei maksa, kuid mõningane ajalooline väärtus neil on. Näiteks sellest jutust võib leida õige palju "Teekonnas Amaltheale" kasutatud juppe ja jupikesi.     
Teksti loeti vene keeles

Clarke'i järjekordne katse meile meie lähitulevikku tutvustada. Haruldasel viisil spiooni- ja sõjajutuna. Kulissid polegi olulised, kuid tutvustus on. Ega pole kõrgemast klassist.
 
Teksti loeti inglise keeles

Et misasi see nüüd oligi? Paistab, et "Diraci mere" mustand. Või lühendatud versioon. Igatahes sama jälgilt punane ja saab sama hinde.
Ärge lugege.
Teksti loeti vene keeles

Ega fantastikas pole palju lugusid, kus hea ja paha kokkulaskmine sedapidi lõpeb. Selle eest "viis", kuigi üldiselt kisuks "nelja" poole.
Teksti loeti vene keeles

 Ei vaidle eelarvustajatele vastu: jutt on hea ja -- mis peaasi -- tihe. Kuid minu jaoks jäi midagi puudu.
Teksti loeti vene keeles

Sihuke huvitav jutt: tegevuskäik on juba mõne lehekülje järel üsna täpselt ennustatav, kuid lugeda on siiski igavesti mõnus. 
Vene korra(tuse) teemalistest naljadest ei pruugi nooremad inimesed küll aru saada. A' on teisigi piisavalt.
 
Teksti loeti vene keeles

Venelaste jutud on allapoole arvestust, vaid Lemi "137 sekundit" tasub lugeda ning annab koondhindele palli juurde.
Raamat lõpeb kod. Parnovi parteiliste heietustega fantastika ja eriti ajasrännu teemal, mis on veel hullem kui jutud 1 kuni 5.
 
Teksti loeti vene keeles

Seda juttu soovitan lugeda kõigil, kes vinguvad, et fantastikakirjanikud pole praegust (ausalt öeldes üsna mittevajalikku) arvutiplahvatust ette näinud. Lem nägi -- kui mitte seda, et igal jalanumbri-IQ-ga tegelasel on pöialde all hõõrumiseks võrreldamatult suurem arvutusvõimsus kui kogu Apollo-programmil, siis igatahes olulist -- et arvutivõrk on midagi palju enamat sellesse ühendatud arvutite summast.
"Neli" tuleb jutu pisukese lohisevuse eest.
Teksti loeti vene keeles

Oli venelastel kogumik pealkirjaga "Fantastitšeskoje izobretenie". Sellegi jutu peaks sinna sokutama. Peategelane on imetablett, mis inimesel unevajaduse ära võtab ja -- mis veel imelisem -- inimesele täielikud multitaskingu võimed annab. Kõrvaltegelasteks on tableti katsetaja ning tolle naine ja sõber.
Lühiduse eest andsin palli juurde.
 
Teksti loeti vene keeles

Nimi "Roman Podolnõi" kutsub minu sees välkkiirelt esile assotsiatsiooni "Pseudoajaloolised pajatused". Ega ma suut rohkem sellelt autorilt lugenud ka pole, mistõttu võtsin selle jutu pahaaimamatult käsile.
Ega leidnud ülalmainitud pajatustega mitte midagi ühist... õige pea hakkasin üle nelja lehekülje lugema. Tegu on pika, kuid see-eest surmigava heietusega sotsialismiaegse vene olmest, segatud mõninga hulga miski humanitaarülikooli elu ja elukate kirjeldusega. Kuid selleks, et asi fantastika mõõdu välja annaks, räägitakse (maali-)kunsti formaliseerimisest, mis andekatel nõukogude teadlastel muidugi õnnestub. 
Ei soovita lugeda. Nii tühi, et isegi und ei aja peale.  
Teksti loeti vene keeles

Vorm: jutustaja juurde ilmub võhivõõras ja hakkab kogu oma lugu suure põhjalikkusega ette kandma. Sisu? Ehk soov müstikat vene režiimi all avaldada, varjates seda küberneetika viigilehega.
Ei jätnud muljet.
Teksti loeti vene keeles

Vaata, siga lendab! ... Ja ongi jutu sisu enam-vähem ära räägitud, lisada tuleks vaid hajameelne füüsikageenius ja paras ports nõukogude olmet. Õnnelikust lõpust rääkimata.
Ei olnud hea.
Teksti loeti vene keeles

Algab lugu miski kriminaalasja kirjeldusega, mis mulle jubedusega meenutas "Diraci merd". Kuid õnneks nii kaugele asi ei läinud. Lihtsalt üks tüüp -- fantastikakirjanik -- kadus.
Ja ülejäänud osa lühiromaanist kirjeldabki seda, kuhu kadus ja mida ta seal tegi. Ei hakka ma seda ümber jutustama, märgin vaid nii vihje korras, et lugemise käigus meenusid mulle "Tulnukad eikusagilt", "Have space suit, will travel" jmt. Astrodiplomaatia...
Omajagu teosest on pühendatud tolleks ajaks juba vaibunud füüsikute-lüürikute vastasseisule. Kui seda poleks olnud, andnuks ma hindeks "kolme", sest lugeda lugu enam-vähem kannatas.
Kuid ainult ühe korra.
Teksti loeti vene keeles

Lõpp valgub kuidagi laiali, muidu võiks "viie" panna. Heinleinil esineb seda mujalgi ("Friday" näiteks) -- kangelase kätte koguneb nii palju ressursse, et too vaeseke ei oska neid enam ära kasutada.
Sinnamaani oli aga kena lugeda, mis sest, et mõned teised Heinleini noorsooromaanid ka meenusid.
Kuid põhjalikult pani mind imestama eelarvustaja mainitud seos "Pärijaga Kalkutast". Olles viimast tellist hiljuti üle lehitsenud, ei osanud ma midagi sääsrast märgata. Pigem vastupidi :)
Teksti loeti inglise keeles

"Ahvide planeet" kuulub nende raamatute hulka, mis minu jaoks on ajas oma väärtust kahandanud. Seeläbi, et selliseid lugesin esmakordselt siis, kui midagi muud eriti võtta polnud. (Vastupidine muidugi ei kehti. Ka "Igaviku lõppu" näiteks lugesin siis, kui midagi muud eriti võtta polnud).

Miks "kolm"? Esiteks oli raamatus enam-vähem täpselt üks (1) idee. Teiseks, nagu mitmed eelarvustajad on märkinud, käitus Maa uurimislaeva meeskond nagu idiootide trio, ja ega peategelane kahest kaaslasest ka palju parem polnud.

Miks "kolm"? Esiteks raamatu lõpu pärast (kuigi see mängib ainult esimesel lugemisel). Teiseks meenus mulle lugu nüüd üle lugedes Carsaci "Tulnukad eikusagilt" ja minu sees tekkis kahtlus, et ehk prantslased kirjutavadki niimoodi -- käies määratluse "science fiction" esimese poolega ehtprantslasliku vabadusega ümber.

"Kolm" plussiga.

Teksti loeti eesti keeles

Famagusta meenutas, et Mirabilias esines ka säärane teos.

Asjata meenutas, kurivaim. Eestikeelset tõlget mulle seekord näppu ei juhtunud, lugesin siis originaali läbi. No on ikka.... Kõigepealt kirjeldatakse mingi saksa dissidendi üleelamisi (kuigi olen üsna kindel, et SS ja muud organisatsioonid on OGPU ja Gulagi pealt maha kirjutatud).

Siis kandub tegevus tollasesse tänapäeva, lavale ilmuvad hea noorteadlane, halb (lõnguslik) noorteadlane, entusiastlik miilits-uurija („с усталыми, но добрыми глазами“, mäletate „Ponedelnikut“?), pisut vanajumala vurhvi akadeemik-instituudi juhataja, andetu, kuid intrigeeriv asjapulk samast instituudist... ja veel mitmesuguseid kujusid. Vaat' kui "Ponedelnik" irvitas tolleaegse teadus- ja muu olme üle, siis tovarištši Jemtsev & Parnov üritavad lugejat kasvatada, et see oleks õigete poolt ja mõistaks halvad hukka. Ja nii läheb lehekülg lehekülje järel.

Muidugi ilmub ka raamatu kandev idee – vaakumist osakesepaaride õngitsemise abil töötav ... noh, midagi tehisintellekti taolist. Edasine hakkab suuresti selle masinavärgi tegutsemise ümber keerlema. Mitte et huvitav oleks, välja arvatud üks väiksem osa, kus kuvaldaga vastu pead saanud kunstmõistus hakkab ümberolijatele igas't jama sisendama. See on üks põhjus, miks raamat saab "nullist" kõrgema hinde.

Ja siis läheb jutt jällegi saksa fašistidele & nende hirmutegudele. Mille käigus selgub, et masina ehitasid lätlased. See on ka teine põhjus lisapunkti anda.

P.S. Kunagi ammu, kui olin romaani eesti keeles ära lugenud, sattus ette miski venekeelne väljaanne. Selle kaanel oli pealkiri kirjutatud suurtähtedega ja kaunis lugemisvaenuliku šriftiga, mistõttu lugesin esimese hooga sealt "МОРЕ ДУРАКА".

Eks ta ole.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

 Eks omal ajal "Mirabilias" ilmununa jättis see teos pisut vägevama mulje kui nüüd -- võrdlusmaterjali vähesuse tõttu. Kuid lugesin nüüd üle ega kahetsegi väga.
Kõige suurem pluss on kõiksugu idamaise religiooni- ja müstikakraami kirjeldamine,mis vähemalt minusugusele täielikule võhikule oli suhteliselt huvitav lugeda. Kuid -- nagu ka üks eelarvustaja 22 aasta eest juba ütles -- mulle see idamaa värk üldse ei imponeeri ja seega on tegu ka kerge miinusega.
Kuid raamatu esimene pool on igatahes kergelt loetav, kuigi seal ulmega väga palju pistmist ei ole. Seda rohkem läheb asi ulmeks kätte tagumises pooles. Ja see mu hinde "kolme" peale langetaski. Mingi virtuaalreaalsus võis 80. aastatel ju kobe tükk kirjeldada olla, kuid sellest ei õnnestunud midagi peale paljude kordamiste välja kirjutada. Ega Ats Milleri märgatud "teatud punane fikseeritus" ka asja paremaks ei teinud.
"Kahest" päästis asjaolu, et ma teose nüüd ikka korralikult, mitte diagonaalis läbi lugesin.
Teksti loeti eesti keeles

Kirjanik märgib teose valmimisajaks vahemiku 1964-1971, ja eks selle ajaga jõua päris palju kokku kirjutada küll.

Lugu algab nagu klassikaline „tähelaev-poiss helesinises-tüdruk roosas-anabioos“ (vt. Strugatskite „Ponedelniku“ kolmandat osa, kus Privalov Sedlovoi masinaga sõitma läheb) ja ma natuke aega imestasin, kuidas sellest üle neljasaja lehekülje annab välja võtta. Ega asi nii lihtne polnudki. Kaval tütarlaps otsustas teise tähelaeva meeskonda pääseda, et mõlemad noored siis ühtmoodi (vähe) vananeksid ja uuesti õnnelikult kokku saaksid.

Aga siis hakkas pihta kõiksugu fantastikaklišeede eklektiline segu. Võeti uuesti läbi kogu Dänikeni repertuaar (inimesi elama õpetanud tulnukad sealhulgas ja eriti), hea sõnaga meenutati jäämuuli, mängu tulid lendavad taldrikud jne. jpm. Täiesti võimalik, et mõne idee autor oli Kazantsev ise, kuid ma ei osanud neid kuidagi eristada.

Ma peaaegu oleksin selle ära seedinud ja kahega hinnanud. Isegi „kaks plussiga“. Aga kogu see ühepajatoit ujus nii punases kastmes, et minu kõht seda välja ei kannatanud. Pealegi ei osanud autor juttu ka mingi mõistliku lõpuni viia. Osa peategelasi lendas järjekordse tähelaevaga minema, üht raamatu tegevuse jooksul avastatud Maa-tüüpi planeeti asustama. Ja kui nad ära pole surnud, siis asustavad praegugi.

Teksti loeti vene keeles

See suurromaan (teksti pikkuse mõttes) üllatas mind positiivselt. Sisu on kaasarvustaja Jüri Kallas veerandsajandi eest piisavalt lahti seletanud, mul jääb üle ainult üksikuid muljeid kirja panna.

Kõige rohkem häiris mind kogu teksti endasse mähkiv pateetilisus. Sõltumata sellest, kas tegu oli jutustaja monoloogiga või rääkisid kõik vaheldumisi.

Kuid kõige ootamatum minu jaoks oli see, et raamatus leidus üpris palju äkšenit ning Kazantsev seda ka täitsa kaasakiskuvalt kirjeldas. (“Vnuki Marsa” oleks ses mõttes nagu teise autori sulest pärit). Nii et kui ma alguses vaatasin, et luger teatas mulle viimase lehekülje numbriks 447 ning otsustasin diagonaallugemise kasuks, siis natukese aja pärast hakkasin sündmustikku suurema hoolega jälgima.

Ja vahepeal tekkis mulje, nagu loeksin Erich von Dänikeni parimaid pseudoarheoloogilisi saavutusi. Kuid eks selline kosmosekülaliste otsimine oli kuuekümnendatel-seitsmekümnendatel üsna moes.

Pisut koomilisena mõjus Kazantsevi ja Niels Bohri vestluse raamatusse pistmine (Kazantsev olla Bohrilt küsinud, kas piisavalt juraka termotuumapommiga saaks põhimõtteliselt kogu Maakeral leiduva vee plahvatama panna, ja Bohr — kardetavasti fantastist lahtisaamiseks — vastanud, et jah, täitsa võimalik).

Ning ei saanud autor ka maleteemata läbi, kuigi sellel siin raamatus ka midagi teha polnud.

Ja siis … olin ligi sada lehekülge juba ära lugenud ning kõigil oli selge, et faeetide abielupaar jääb Maale ja hakkab järglasi kasvatama — ja alles siis märkasin, missugused nimed punakirjanik Aleksandr Petrovitš neile oli pannud. Mada ja Ave! A’ ehk käitus autor nagu see ateist, kes käis järjekindlalt kirikus selle arvestusega, et kui jumalat ei ole, siis pole vahet, aga kui ikkagi peaks olema, siis ei maksa šansse äravalitute hulka pääsemiseks ka lihtsalt niisama kõrvale heita.

Ja hiljem ilmus veeuputus… ja ühel hetkel lasti laevalt lendu lind, kes maa suuna kätte näitas. Mis sellest, et see polnud tuvi, vaid papagoi.

Võib-olla ma kõiki selliseid teaduslikust ateismist hälbimisi ei märganudki, aga need on põhjuseks, miks teos saab minult „kolme“ asemel „nelja“.

Ahjah, rohepöördest oli kah juttu. S.t., kliima soojenemisest (Kazantsev kirjutas romaani aastail 1968-1971), sellega kaasnevast polaarjääde sulamisest ja merepinna ähvardavast tõusust. Probleemi lahendus aga oli ülimalt elegantne ja võiks tänapäevaste roheliste tähelepanu äratada. Nimelt tuli Antarktise jääkilp kähku rakettidega Marsile saata, kus vett teatavasti peaaegu polegi. Kasu mõlemapoolne ning ... pole jääd – pole probleemi.

Selline teemakäsitlus ei jätnud „neljas“ enam mingit kahtlust.

Teksti loeti vene keeles

Sihukesed suleharjutused Impeeriumi ja positronrobotite teemadel. Vaikselt läheb Asimov rohkem Asimovi nägu, aga tükk teed on veel käia.
Teksti loeti inglise keeles

Tuletan taas vana asja meelde lootes, et silmad alles jäävad.

Minu arvates on see raamat „Polaarunistusest“ kehvem. Miks? Räägin lühidalt sisust.

Veenusele lendab kolmest kosmoselaevast koosnev ekspeditsioon – kaks neist vene (sry, N. Liidu) ja üks USA laev. Nad on juba sihtkohale üsna lähedal, kui meteoriit hävitab venelaste „Metšta“. Mispeale selgub, et kahe laevaga polegi võimalik ekspeditsiooni ülesandeid täita. Edasi võtavad ellujäänud vastu terve hulga ad hoc otsuseid ja laskuvad peaaegu kõik Veenusele, sealhulgas ka ameeriklaste robot Raudne John (keda Kazantsev on vist tahtnud koomilises võtmes kujutada). Kusjuures laskumine toimub vene laevaga „Znanie“ ja ameeriklaste plaaneriga (!). USA laev „Prosperity“ jääb Veenuse orbiidile, meeskonnaks ekspeditsiooni ainus naisliige Mary.

Millega saab huvitavam osa läbi. Edasi hakkab Kazantsev propageerima mitmesuguseid tolleaegseid, aga ka tolleks ajaks juba vananenud hüpoteese Päikesesüsteemi tekkimisest, aga samuti elu tekkimisest (ja sellega seoses teatud tüüpi panspermiast) ning lõpuks ka Tihhovi „soe-punane, külm-sinine“-tüüpi taimestikest.

Pärast mitmesuguseid suhteliselt ebausutavaid seiklusi pääsevad Veenusele laskunud kosmo- ja astronaudid loomulikult eluga orbiidile tagasi, Raudne John välja arvatud.

Et autor kavatses romaanile järge kirjutada, on selgelt näha ühe tegelase, noore Aljoša üleelamistest, kellele pidevalt viirastus mingi kena naisterahvas. Kazantsevi arvates lähtus mõistuslik elu Marsilt ja oli levinud nii Maale kui Veenusele. Mis tähendas, et me kõik pidime olema „Marsi lapsed“.

No „Polaarunistuses“ oli tegelastel vähemalt selge siht silmade ees ja selle poole nemad ka püüdlesid. Siin juhtus kõik kuidagi juhuslikult.

Ei anna teosele (vähemalt minu silmis) tuhkagi juurde ka vene kosmonautide nimevalik, mis selgelt on innustust saanud kolmest vene vägilasest. Bogatõrjov. Dobrov (ma algul arvasin, et see on seesama tüüp, kes „Polaarunistuses“ Galja Volkova roomikautot juhtis, aga oli pigem Dobrõnja Nikititš). Aljoša Popov aga on üsna ilmselt Aljoša Popovitš.

Ei soovita lugeda, kuigi ei keela.

P.S. Tundub, nagu oleks see teos vähemalt osaliselt kuskil 65. aasta paiku ilmunud „Pioneeris“ või „Sädemes“ või muus säärases väljaandes.

Teksti loeti vene keeles