Kasutajainfo

Arkadi Strugatski

28.08.1925-12.10.1991

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Arkadi Strugatski · Boriss Strugatski ·

Trudno bõt bogom

(romaan aastast 1964)

eesti keeles: «Raske on olla jumal»
Arkadi Strugatski - Boriss Strugatski «Tagasitulek» 1968

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
26
7
1
0
0
Keskmine hinne
4.735
Arvustused (34)

Raske on olla jumal. Sellega on selle, 1964 aastal "Kauge Vikerkaar''ega" ühiste kaante vahel ilmunud jutustuse kohta öeldud köik (ja samas mitte midagi). Eesti keeles ilmus jutustus koos "Tagasitulekuga" ja esimesel lugemisel jäi kontrastdushshi mulje. Jutt on raske. Siiani pole ma veel kohanud kahte inimest, kes seda juttu sarnaselt tõlgendanud oleks. Võimalik, et see ongi HEA juttu tunnus. Kui 60.ndate alguses võis veel vaielda, et keda, või mida Vennad jäljendavad, siis "Raske on olla jumal" ilmumise järel sai selgeks et nad ei jäljenda mitte kedagi. Soovitus: Vältige 80.ndate lõpus või 90.alguses tehtud Lääne-Saksa- Liidu koostööfilmi. Saast!
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Esimest korda lugesin seda eestikeelses kogumikus ``Tagasitulek``, suht. lapsepõlves. Esimene mulje: way cool. Aastaid hiljem originaalis yle lugedes, selgus et vahe originaali headuse ja tõlke närususe vahel on enam kui võrreldav kunagi Pioneeri sabas ``lyhendatult`` ilmunud Asustatud Saarega. Nagu Wõrokas siin eespool juba mainis - kirjeldada pole seda raamatut erilist mõtet, nagunii tajub igayx seda erinevalt. Olen kohanud inimest, kes teatas, et pärast ``Jumalat`` tema enam Strugatskeid lugeda ei kavatse. Jänkid ytlevad vist seda tyypi raamatute kohta: contraversial.

Anyway, nagu vist eelnevast jutust ka selgus, kui kunagisest kooliharidusest veel vähegi meeles, siis soovitan asja lugeda vene keeles.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Ei tea, milles asi, aga mulle see lugu küll eriti peale ei läinud. Mõttekesi tas muidugi natuke oli, aga ikkagi ei meeldinud. Oli teine selline ilgelt uimane asi. Teist korda pole veel lugeda tahtnud igal juhul.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat progresori raskest saatusest , suht arusaamatu kui pole taustaks võtta vendade kogutud teoseid .Mulle meeldis aga teistele ei soovita.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Mulle meeldis ja soovitan teistelegi. Minu meelest on tegemist ka sotsiaalse kriitikaga. Ega see raamat keelatud pole olnud? Kui mina oleks omal ajal keelajate hulgas olnud- no mina küll seda raamatut lettidele poleks lasnud.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldis, aga teistel soovitan endil otsustada :) Ilmselt tõesti väga vastupidiselt nähtav raamat. Mõneti tundub järelehüüdena maailmast kadunud rahvastele (noh, kus veel saaks keskmine kodanik olla tsiviliseerijaks?), siit ka kergus, millega oli võimalik end peategelasega samastada. Näiliselt väga lihtne lugu ja väga kergelt lahtiarutatav, kuid lähemal vaatamisel seosed hargnevad. Nigel on imho teos nende arvates, kes näevad seda "Põgenemiskatse" nutikama analoogina. Võiks kaugemale vaadata. Tõlgendamisvõimalusi ju on.
Teksti loeti eesti keeles

See romaan oli aastaid üks nendest, mida alatihti uuesti lugesin. Püüan nüüd meenutada sarnaseid lugusid ja midagi ei meenu. Vast ajas rändamise lood (Andersoni “Time Patrolman” ja “The Guardians of Time”), aga need on liiga kaugelt otsitud. Eelkõige on teos koos sinna juurdekuuluva armastuslooga suurepäraselt kirjutatud seiklusjutt. Romaani väärtust tõstab see, et ta võimaldab mitmesuguseid tõlgendusi. Toon esile mõningad võimalused: 1)Püha Ordu ehk hallide inteventsioon on üsna sarnane ajaloos juba olnute või alles tulevate sissetungidega (algul tekitatakse kriisisituatsioon, nagu teoses Vaaga Ratta tegevus ning poodnike mäss, siis tungitakse sisse ja korda jalule seades võetakse võim üle). 2)Üksikisiku tasemel on vastamisi idealistlik südametunnistus ning ajaloo hukutav paratamatus. 3)Teost võib vaadelda ka lähtudes sellest, kuidas üksikisik talub üha võimatumaid tingimusi (millal ta murdub või plahvatab). Kindalasti on tõlgendusvõimalusi palju enam, sest teos ei ole ju lihtsakoeline, ühemõtteline. Lugenud olen eesti keeles, järgmine lugemine on venekeelne (kommenteerijate soovitus!).
Teksti loeti eesti keeles

Lugedes arvustusi, on kahju ,et pole teost origi- naalis läbi lugenud.Eesti keelse tõlke kohta ütleks, et isegi see ei suutnud raamatut ära rikkuda (nagu mõned on väitnud ). Minu meelest Strugatskite parim teos.
Teksti loeti eesti keeles

Romaan tundub ühe murdelise teosena Strugatskite loomingus. Milline kontrast varasemate noorsoojutustustega, kadunud on kogu see naiivne mitshuurinlik mentaliteet ning asemele tulnud osavõtlik humanism, arusaam elu varjukülgede paratamatusest. Eestikeelse kogumiku "Tagasitulek" koostisosad kujutavad endast küll äärmiselt ebavõrdset komplekti, minu meelest.
Teksti loeti eesti keeles

Kõrgemalt arenenud ühiskonna esindaja on vähemarenenud ühiskonnaks tõesti jumal (oma võimaluste poolest). Kuid need võimalused on siin väga tugevalt piiratud - ta peab olema ainult vaatleja, sest igasugused katsed viia ühikond (või üksikisik) vägisi "helgesse tulevikku" on alati halvasti lõpenud. Raamatus kirjeldatud tingimustes on aga väga raske olla mitte ainult jumal vaid ka lihtsalt inimene. Jäledusi ei saa lõpmatuseni lihtsalt jälgida, kui tahad ise jääda inimeseks, pead paratamatult ükskord ka sekkuma. Minu arvates Strugatskite üks paremaid romaane.
Teksti loeti vene keeles

Ka minu arust on see üks vendade parimatest - seda isegi vaid e.k. lugedes... Sooviksin osata vene keelt, lugedes neid arvustusi tundub, et see on sellest raamatust naudingu saamiseks vajalik... Igatahes hea.
Teksti loeti eesti keeles

Arvatavasti on kogumik "Tagasitulek" ses suhtes omapärane, et siia on tõesti üks Vendade nõrgemaid ning üks tugevamaid tekste kokku pandud.

Juhin veel tähelepanu epiloogile -- pärast oma raevusööstu, milles Rumata arvatavasti kõik ettejuhtunud mustad tappis, don Rebaga lõpetades, viidi ta tagasi Maale. Kuid Maal teati teda kui inimest, kes on tapnud... Strugatskite tulevikuuniversumis pole ilmselt kohta tänapäevasele mõttekäigule, mille kohaselt Antoni käitumine afektiseisundis on täiesti mõistetav (vt. ka näiteks "Vaene julm rahvas", mis IMHO on "Raske on olla jumala" kahvatu varjun mõjuv variatsioon). Ja pärast kõike läbielatut, pärast oma armastatu hukkumist käib see mees süngelt ringi maises metsas, püüab kala ja teeb lõket, kuid viibib siiski justkui kusagil eemal. Ja me ei ta, keda ta tegelikult pärast omade juurde tagasi jõudmist ning taastumist suurema valuga mäletab -- kas Kiirat või iseennast...

"Antoni sõrmed... Aga ei, see ei olnud veri -- ainult maasikamahl."

28.12.2006: Huvitav vandenõuteooria, mida lugemise ajal mõlgutasin, kuid mis tagantjärele järjest tõenäolisem tundub: Estori Rumata, Vaaga Ratas ja don Reba on kõik välised külalised, kes peavad teadmatus koostöös selle maailma kuhugi juhtima... Kõigil neist on midagi ühist: nad kõik on kahtlast päritolu, kõik nad on esile kerkinud tänu oma tavatutele isikuomadustele...

Teksti loeti eesti keeles

Eelnevad arvustajad, eriti Andrei Golikov, on juba enam-vähem ära öelnud kõik selle, mida ma öelda tahtsin. Nagu mitmed teisedki autorid - meelde tuleb näiteks Stanislaw Lem oma Edem`iga - leiavad ka Strugatskid, et inimkonnal ei ole mingit õigust, ega õigupoolest ka mingit võimalust, võõra tsivilisatsiooni arengusse sekkuda, isegi kui väga tahaks n-ö "aidata". Ei ole meil mingit õigust suruda võõrale maailmale peale oma ettekujutust sellest, milline ta meie arvates peaks olema. Iga tsivilisatsioon on unikaalne ja püüdes neid kõiki maasarnastada ilma mõistmata, kuidas nad tegelikult toimivad, võime "kasu" asemel hoopis parandamatut kahju tuua. Kuid võõras maailmas asuvatel üksikisikutest vaatlejatel ei ole kerge meeles pidada, et see, mida nad näevad, ei ole mitte nende enda planeedi julm ajalugu, vaid hoopis üks teine tsivilisatsioon, kus võib-olla toimivad hoopis teised mõjurid ja mille areng ei pruugi kulgeda meie Maa omaga sarnaselt. Nii kangesti tahaks, et "keskaeg" juba lõpeks ja võidule pääseks "valgustatud humanism"... Ometi ei ole seda võimalik saavutada kiiremini, kui see loomulikul teel toimuks (kui üldse). Ei aita siin rahvaülestõusude mahitamine ega üksikute valgustatud persoonide päästmine vangikongidest.

Seda võib üksikisik lõpuks küll mõista, ei pruugi aga välja kannatada. Ja sellepärast ongi raske olla jumal.

On mõistetav, et just Nõukogude kirjanikud seda teemat kangesti armastavad. Oli ju revolutsiooni eksportimine selle riigi ametliku ideoloogia oluline koostisosa. Väärib märkimist, et kirjanikud - isegi minu arust padupunane Aleksei Tolstoi oma Aeliita`ga - said riigimeestest palju paremini aru, et sellest ei tule kokkuvõttes midagi välja.

Teksti loeti eesti keeles

Mõtlesin ka pika jutu kirjutada, aga peale eelmisi, eriti Golikovi, pole nagu enam midagi öelda. "5", tingimusteta. Minu arust Strugatskite parim teos.
Teksti loeti eesti keeles

Lisaks kõigele eespool kirjutatule: Suht lühike romaan lõi nii kergesti usutava maailma ja karakterid, et raamat "keerleb" juba mitmendat päeva peas. Haaras kaasa! Pani stseene vaimusilmas ette kujutama, pani omaette "aga kas...?" ja "miks...?" ja "kas siis..?" küsima, keeras mõtlemise korraks igapäevaste asjade pealt ära. Raputas läbi, nagu öeldakse. Suurepärane!
Teksti loeti eesti keeles

Ma sain suurepäraselt aru vendade ideedest,mida nad selle romaaniga öelda tahtsid, aga see kõik ei puudutanud mind eriti. Lisaks on nii kretiinse tegelase missioonile saatmine ikka väga ebausutav. Natuke nõrk oli ka motivatsioon, miks don Reba don Rumata nii kergekäeiselt vabastas ja suhteliselt suure mõju kinkis, hakkas kartma lihtsalt või? Kuulis kinniseotud, läbipekstud, haavatud ja alandatud vangi käest uskumatult ülbet haukumist ja hakkas värisema ning otsustas ta selle peale vabastada, peotäite kaupa raudvõrusid anda ja igasuguste indulgentsidega üle külvata? Ei usu, mitte ühtegi sõna ei usu.

Aga üldiselt jah, vananenud ja võrdlemisi igav raamat. Arkanari Kommunistlik Vabariik, jee rait. Ei saa mitte võrdlemata jätta hiljaaegu taas üle loetud Lev Veršinini "Kuninga tagasitulekuga", mis teeb küll kummarduse Strugatskite originaalile, on aga nii sisult kui vormilt sellest suht hapuksläinud tükist mäekõrguselt üle.

Teksti loeti eesti keeles

Jüri Kallas ajas oma juttudega Sadama viie köögis kange "Raske on olla jumal" isu peale. Tartu jõudnud asusin kohe lugema ja mügisesin mõnust, kui parun nagu tühikäigul töötav transpordihelikopter mõõka keerutas. Või kuidas don Rumata tahtis ühele kõrgestisündinud donnale õhtul külla minna aga proua voodis pesitsesid prussakad ja "kaunitar" lehkas ise nii hingematvalt, et rüütel lõpuks aknast välja kargas ja sünnis neiu talle igast roppusi järele räuskas. Lõpp oli aga sedavõrd sünge, et oleks peaaegi isegi minusuguselt tuimalt mürakalt pisara välja kangutanud.

Ühesõnaga mulle meeldis roppu moodi. Oli nalja, oli häid mõtteid ja arutluskäike, lahedaid tegelasi, musta huumorit, inimlikkust ning draamat. Maailm oli seejuures sedavõrd ebameeldiv, et peategelase äng tundus täiesti mõistetav ja liigses Vene hädaldamises seda Strugatskite teost kindlasti süüdistada ei saa.

Lisaks muidugi see lahe paraleel Reba ja Stalini vahel, ehk kuidas progressorid vaatavad jõuetult kõrvalt kuis ühe kauge planeedi valitseja viib läbi midagi oktoobrirevolutsiooni sarnast ning hävitab teadlasi-kirjanikke.

Kõige suurem selle teose viga seisnebki asjaolus, et ta on paaritatud eestikeeles niivõrd nõrga esimese jutuga (Tagasitulek). Mul kipub Sturgatskitega olema love-hate suhe ja esimene jutt kaldub rohkem sinna "hate" poolele, ehk olen seda kolm korda alustanud ja kolm korda ka erinevates kohtades pooleli jätnud.
Teksti loeti eesti keeles

Antud raamatut võib vaadelda kui Rumata-Antoni isiklikku tragöödiat. Elukutseline maailmaparandaja sattub tööl kokku raskustega. Keegi töötab tema plaanidele sihilikult vastu. Pettumine teise tsivilisatsiooni parimates esindajates, keda ta arvas end tundvat. Vastuolu: need keda ta tahab aidata, ei taha et ta neid aitaks (Budah), tõdemine, et need, kes ootavad tema abi, neid ta aidata ei saa (Arata). Siiski tundub mulle, et Strugatskeid huvitas pigem maalaste roll õpetajana. Ka selliste õpetajate volitused. Kas Maa ajalugu on piisav argument, eeldamaks, et teistel planeetidel toimub areng sama rada pidi kui meil, kas meil on õigus suruda teisi meie ajaloo malli.
Teksti loeti eesti keeles

Vapustav raamat. Nii teismelisele kui pensionärile, kõik vahepealsed astmed kaasa arvatud. (Tean isiklikust kogemusest).
Suured humanistid Vennad kujutavad kohutavalt täpselt maailma, kus humanismiga pole ***agi peale hakata. Ja seda traagikat, mis saadab katseid humanismiga midagi peale hakata.
Ahjah, siis on veel progressorluse teema (vt. kas või Rumata vestlust Budahiga).
Ja siis on veel "musketärilugude" teema. Muide, Vennad algul tahtsidki lihtsat keskaja-bojevikku kirjutada, aga õnneks ei tulnud välja.
Lugesin ta hiljuti vene keeles üle ja leian, et Maiga Varik on väga hea tõlke teinud.
Kas parim Strugatskite raamat? Ei tea, Ponedelnik... on ka olemas... Kuid need on nii erinevad, et võib erandina ka kaht parimat lubada.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Hard to be a God on planeediseikluse tüüpi ulmelugu, mõningase filosoofilise taustaga. Loo peategelaseks on ideaalsest tulevikumaailmast pärit noor Anton, kes on asunud tööle vaatlejana planeedil, kus inimkond on hetkel alles kuskil hiliskeskaegsel tasemel. Kehastudes don Rumata nimeliseks aadlikuks, saab ta kiiresti tuntuks seikleja ja mõõgamehena.
 
Kuid tegemist pole sugugi dumasliku lõbusa musketärieluga. Tulevikuinimesele on see ühiskond juba iseenesest räpane ja jõhker - kuid Antoni ette tõuseb veel täiendav probleem. Õukonnas on esile kerkinud kuninga nõunik don Reba, kes on alustanud võimu koondamiseks eriti jubedat vägivallakampaaniat kirjaoskajate vastu. Kuid Anton peab jääma vaatlejaks ja hoiduma avalikust sekkumisest...
 
Selle loo tõlge maakeeles ilmus tegelikult juba väga ammu ning millalgi lugesin seda ka ise. Samas oli tegevus mul meeles vaid üldjoontes ning lugemise kordamine teises tõlkes oli igal juhul huvitav (Olena Bormashenko 2014. aasta tõlge on ka hea, on täitsa naljakas, et enne tema tööd eksisteeris ainult mingi kaudtõlge saksa keelest).
 
Tore tundus see, et musketärilik lugu oli paigutatud hoopis argentiinaliku hõnguga taustale (kõik need donid, pampad, hõbedakaevandused ja pronksikarva nahaga metslased). Natuke häiris küll see räpasuse üle mängimine, mis oli kui Mark Twaini raamatust "Jänki kuningas Arthuri õukonnas" laenatud - keskaeg oli tegelikult oluliselt hügieenilisem kui üldiselt arvatakse.
 
Väga meeldis ka Antoni idealismi aeglane lagunemine (lõpptulemus anti selgelt ka juba päris alguses ette, kui loetleti kõiki neid vaatlejaid, kes varem murdunud olid). Ja kui need kaks asja kokku panna, siis tekib sellest päris tõsine loos esitatud "mittesekkumise" süsteemi kriitika.
 
Sest kuigi see on loos esitatud dilemmana, ei ole siin minu arvates küll midagi kaaluda - idee, et inimesed ei ole võimelised suuri muutusi vastu võtma tundub praeguse pilguga küll nagu jama. Tõenäoliselt olid vennad Strugatskid muidugi minust tugevamalt mõjutatud marksistliku ajalookäsitluse poolt, kus ajalool on kindel suund ja etapid, mille see läbi peab käima ning seetõttu pidid nad ka rohkem argumenteerima.
 
Kuid isegi kui selle kõigega mitte nõustuda, võib asja kindlasti tunnistada kui korralikku ideed. Lisaks on see tõenäoliselt üks esimesi selletaoliseid (kultuslik telesari Star Trek ja selle "esimene direktiiv" on ilmselt kõige kuulsam, aga hilisem näide) ning ka Strugatskid ise said sama ideed hiljem oma järgmistes teostes edasi arendada, kohati käesolevast tööst palju küpsemalt.
 
Huvitav on lugeda ka selle väljaande järelsõna, kus Strugatskid kirjeldavad 1963. aasta kriisi Nõukogude Liidu kultuurielus, mil varasem "sulaperiood" sai tugeva reaktsioonilise tagasilöögi. Nõnda saigi algselt seiklusloona mõeldud jutustus seetõttu lõpuks palju süngemaid toone - teema, mida Strugatskid jätkasid ka edaspidi...
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles
7.2021

Naljatades võib tõdeda, et see on üks keebi ja mõõga romaan, sest nii keepe kui eriti mõõku esineb siin küllaga, aga sisuliselt oleks see väga vale järeldus. Tegu on väga ühiskonnakriitilise (inimloomuse kriitilise?) teosega, mis loob väga troostitu ja masendava pildi ühest maailmast kuskil kosmoses. Siin pole Strugatskid mõttelennul lennata lasknud - ainus erinevus meie maailmaga on vaid mõned sajandid. Kõik muu on sama, võib-olla lihtsalt inimlikud ilgused on tugevalt võimendatud, sest nii rõvedad tavalised inimesed meil ikkagi keskajal ei olnud. Kogu see ilgus, rõlgus, mäda, mustus, piinamised jms oligi põhjus, miks ma hindasin teost vaid neljaga ja mitte viiega.  Mulle jäi mulje, et see Arkanar oli tegelikult Strugatskite peegelpilt Venemaast. Kõik need donid, parunid ja kuningad olid üksnes tsensorite petteks, et see seos nii ilmne ei oleks. Arkanari julmad, agressiivsed, lollid, võimutruud, orjalikud, sulitsevad, ükskõiksed kodanikud on tegelikult vaste venelastele läbi ajaloo. See pilt pole ilus ning selle üle valutavad Strugatskid südant. Kuningas on tsaar või kompartei peasekretär, "hallid" on opritšnikud (kuigi raamatus tehakse jälgede segamiseks saamatu vihje hoopis Ernst Röhmi SA-le või Itaalia mustsärklastele). Robustsete, labaste ja kiimaliste tegelaste taga tunnen ära "porutšik Rževskid". Kirjatarkade vaenamises nägin otsest paralleeli intelligentsi likvideerimisega Stalini ajal ja vähe pehmema survestamisega pärast Stalinit.  Pisut õlgu kehitama pani don Rumata mõttekäik, et kui vaesed lihttöölised koguneksid kokku ja asuksid relvastatud võitlusele oma õiguste (hüvede) eest (proletariaadi diktatuur), siis saabuks helge tulevik (kommunism). Tegelikult oleks tulemuseks sama, mis "hallid" või isegi veel hullem soust, sest see seltskond oleks veel vähem haritud ja kompleksides kui "hallid", mis koosnesid poodnikest ja väikekodanlastest. Aga ilmselt oli siin vaja mett moka peale määrida tsensoritele ja otsustajatele, et raamat trükki läheks.  Tegelikult on see teos oma sisult (kui mõttega lugeda) ülimalt nõukogudevastane. Lausa ime, et see tsensorite poolt läbi lasti ja ära ei keelatud. Võib-olla on põhjus see, et oma esimestes teostes olid Strugatskid nii sinisilmselt kommunismi utoopiausku, et olid kogunud sellega tsensorite ja otsustajate silmis nii suure usalduskrediidi, et neid ei kahtlustatudki milleski sotsialistliku korra kriitikas. Oleks "Raske on olla jumal" olnud Strugatskite esimene raamat, oleks see võib-olla jäänud avaldamata. P.S. Parun Pampa karakter on otseselt maha kirjutatud Dumas "Kolmest musketärist" - see on Porthos, kes, kui mu mälu ei peta, oli ka üks riiukukest parun.
Teksti loeti eesti keeles
x
Bix Pokupoeg
17.10.1966
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Oh miks küll miks, kapten...

Progressi pärlitega, mille hulka tuleb lugeda klaksid, laitmatu postiteenus ja rassiline võrdõiguslikkus õnnistatud kettamaailma trügib enne oma õiget aega veel üks moodsa ajastu laps - raudtee. Rahvas on vaimustuses, härra Kuningas loob raudteekompanii, 1200 kilomeetrit rööpaid pannakse maha selleks, et Alumine Kuningas tagasi trooni alla toppida ja kõik annetavad lahkelt orbudele ning leskedele, keda on terve raamatu peale siiski vähevõitu, kuna ükski hea tegelane raamatus ei suuda korralikult oma otsa leida. Isegi Isand Vetinari abiga mitte. Samas tagurlikke hambuni relvis päkapikke langeb nagu loogu.

Vaimukus on kadunud! Stiil on kadunud! Lühikeste ja teravate ütlemiste asemel on pikkadest lausetest ja lõikudest monotoonne jutustamine, mis kulgeb läbi sündmuste üsna sama sirgjooneliselt nagu Uberwaldi raudtee. Ja on nähtavasti sama kiirustades kokku visatud.Kaks sellepärast, et Pratcheti austajana lugesin raamatu siiski läbi. Aga tema IEN Dibbleri mõttemalliga suguvõsal võiks veidi häbi olla küll.
Teksti loeti eesti keeles

On Kettamaailm.
On Sam Vimes, vahtkonna kapten, hertsog, tahvlipühkija, Sam Juuniori isa ja muidu kõikvõimalike supervõimetega kangelane, kes peab oma kalli kaasa tahtel pisut puhkust võtma ning oma maavaldustesse (mida ta varem ihusilmaga näinud pole) sõitma.
On kahjuritest (jänesed) toituvad kahjurid (härjapõlvlased), kes on kõigile pinnuks silmas, kuna nad räägivad arusaamatut keelt ning kipuvad jäneste puudumisel näppama kanu ja kõike muud, mis nende ülimalt räpaste ning haisvate näppude külge jääb.
Sam Vimesi õnneks ei pea ta äkki esikohale tõusnud hertsogirollis paari päevagi piinlema enne kui toimub Mõrv ning Vahtkonnakapten peab Hertsogilt tüüri üle võtma.

Seda raamatut lugedes oli mul kogu aeg kahtlane TUNNE. See tunne sai kinnituse hetk tagasi kui ma raamatu BAASi sisestamiseks tema originaali pealkirja uurisin. Sinna juurde oli nimelt pisikeses kirjas ja ainult advokaatidele mõistetavas keeles kirja pandud, et härra Pratchett on tõepoolest lubanud seda raamatut enda nimel välja anda.
Jah, juba lugedes oli selge, et kuigi siin-seal on tunda Pratchett`i korrigeerivat kätt, siis enamiku sellest loost on jutustanud keegi, kelle jutustamisoskus ei küüni mitte kõrgemale meie enda paljukirutud Algernoni ja/või Reaktori autorite omast. Keegi on Terry Pratchetti varasemad teosed mikserist läbi lasknud, uued seiklused välja mõelnud ning siis vanameistri käest kaubamärki lunima läinud. Siin-seal TUNDUB, et ka Pratchett on midagi kirjutanud. Eriti nendes kohtades, kus vanad abielumehed kurdavad, kuidas nende naised sunnivad neid vastu tahtmist kauem elama (peekoni asemel juurvilja närides) kui hädapäraselt vaja oleks.
Teksti loeti eesti keeles

Tiffany saab kolmteist.
See on just selline iga, kus noored neiud jagavad oma sõbrad tavalisteks ja "erilist sorti" sõpradeks. Samuti ei suuda nad vastu panna tantsule isegi siis, kui tantsitakse salaja pimedas ja ilma kuuldava muusikata.
Kuna noor neiu alles avastab, et mehed ja naised on sisemiselt palju rohkem erinevad kui väliste tunnuste järgi oodata võiks, siis ei oska ta midagi mõistlikku pihta hakata ka ootamatu austajaga, kelleks on vana talvetegija ise. Loomulikult on vanad nõiad eesotsas ERITI kogenud Nanny Ogg`iga valmis õpetama igasuguseid nõkse, kuidas üks naisterahvas saab tüütu kavaleri nööri mööda käima panna, aga need ei taha hästi töötada külma loogika ning veel külmema (et mitte öelda jäämägise) jäärapäisuse vastu.
Loomulikult ei lase ülejäänud nõiad ennast sellisest pisiasjast, nagu eesootav maailma lõpp, häirida ning punuvad oma isiklikke intriige rahumeeli edasi. Seekord siis teemaks küsimus, et kas võlumine on kõrgem kunst kui nõidus ning kui palju boffot on ühele nõiale vaja, et see TÕELINE nõid olla.

Pratchetti huumorisoon on ajapikku kulunud mahedamaks ning rohkem inglaslikuks. Jalaga tagumikku naljadel kohta ei ole (hea küll, korra ikka antakse jalaga tagumikku, aga pieteeditundega kirjanik libiseb sellest faktist hästi delikaatselt üle).
Jutustamisoskus on autoril loomulikult kadestamisväärne ning põnevust jätkub raamatu lõpuni. Loomulikult jutustatakse meile järjekordselt ümber vana head Persephone müüti, aga seda tehakse hästi ning tulemus on lugemist väärt.
Teksti loeti inglise keeles

Kummardus autorile, kes on suutnud luua omapärase maailma, kus asjad käivad enam-vähem samamoodi nagu meie maailmas, aga vähemalt näivad uskumatud ja huvitavad.

Süžee kirjeldamisega ei pea ma ennast, tänu eelkõnelejatele, jälle vaevama hakkama. Eelmises raamatus kirutud ajalise kaleidoskoobi kasutamine selles raamatus nii palju ei häirinud, kuna esiteks oli sissejuhatavat ja kohustuslikku ajalugu, mida jutu vahele topiti, oluliselt vähem ning kõik vahelugemised olid seekord enam-vähem korralikult märgistatud. Väikestele loogikaapsudele on juba eelpool tähelepanu juhitud, mina lisaks siia enda jaoks kõige absurdsema asja - trümmist väljahiivatud hiiglasliku õlletoobri, mis jäeti sobivasse kohta köie otsa rippuma samal ajal kui laevameeskond teise laeva paljakskoorimist plaanis. Sinna juurde oleks sobinud kasvõi mokaotsast poetatud selgitav lause, et ahned laevnikud tahtsid potentsiaalsele saagile trümmis ruumi teha vms, aga laeva juhitavusele mõjub kole halvasti kui midagi suurt ja rasket on trümmist tekile tõstetud. Seda ei tehta keset merd manööverdamise ajal. Ega ma muidu ei viriseks kui autori enda jaoks meresõidu autentne kujutamine nii oluline poleks olnud.
Samuti ei mahtunud mulle pähe, et miks oli vaja nende neetud toolide jaoks puusepp nii mitmekordselt üle maksta, et toolid ennetähtaegselt valmis saaks kui seejärel toolid lihtsalt panipaika oma aega ootama pandi. Jne.

Teine pisike nõrkus oli raamatu lõpus. Kõik eelnevalt punutud intriigid seoti lõpus "suure pauguga" ühte sõlme kokku. See segas enamiku liinide puhul mängu ilu nautimist, kuna üks suur lahendus varjutas erinevate plaanide mänguilu (kümme miss world finalisti ühes toas EI OLE kümme korda ilusam kui üks miss Kesiganes eraldi vaadatuna). Samuti oli lõpplahendus kirja pandud kiirustades ning jättis emotsionaalselt lahja mulje. Kui raamatul olidki mingid mahulised piirid, siis oleks võinud sissejuhatuse pealt kokku hoida ja lõpplahendust värvikamaks kirjeldada.

Aga kuna hoolimata kõigist pisipuudustest oli tegemist nauditava lugemisvaraga, siis saab autor teenitult viie kirja. Väikese miinusega küll, aga arenemisruumi peab ju ka jääma.
Teksti loeti inglise keeles

Sisu on eelpoolkommenteerijad juba ära rääkinud, seega rohkem spoilerdama ei hakka.Mind häiris alguses veidi autori armastus ajakaleidoskoopi kasutada. Nii mõnigi kord ei olnud aru saada, mis ajahetke parajasti kirjeldatakse ja mis järjekorras sündmuses toimuvad. Jutu edenedes jäi sellist trikitamist vähemaks ja need "interlüüdiumid" olid korralikult märgistatud ja asjakohased vahelugemised.Maailm oli viimase peal, tegelased vahvad, sündmused kerisid korralikult - miks siis ikkagi neli. Noh eks see neli ole hästi rasvane, aga päris viiest jääb veidi puudu. Võib-olla oleks oodanud lõpplahenduselt veidi rohkem kelmikust. Locke ei sobinud sinn dramaatilisse rolli, kuhu autor teda päris lõpus toppida üritas. Ja see maailmapäästmine kukkus ka tegelikult üsna haledalt välja - kujutage ise endale ette kelmi, kes tuleb ja ütleb, et jah, olen petis, aga nüüd peate te kõik mind uskuma!Jääme siis lootma, et tuleb veel vint vindi vint järgmiste lugudega siia peale ja siis saab oma hindekotirauad laiemalt lahti venitada.
Teksti loeti eesti keeles

Kas jumalad karistavad mind kui ma lajatan sellele sõnnikutellisele ühe pärast esimese kolme peatüki läbisirvimist.(Lugeda neid ei suutnud - tunnistan ausalt)
Teksti loeti eesti keeles

Keegi (kindlasti minust targem ja kogenum) inimene kirjutas Terry Pratchett`i kohta, et temal ilmuvad head ja väga head raamatud vaheldumisi. Viimasel ajal on too terava keelega härrasmees oma vaimutöö üllitamise tempo pisut aeglasemaks võtnud (või siis vähem head asjad vahepealt enesetsensuuri korras välja rookinud).

See raamat on Päris Hea. Isegi Terry Pratchett`i enda mõõdupuuga võttes.

Terry Pratchett`il on kombeks igas oma raamatus võtta üks moodsa maailma imeviguritest ja see siis kettamaailma kõvepeeglisse panna. Seekord saab oma koosa kätte Kuningas Jalgpall, kes, nagu selgub, pole küll alasti, kuid vajab siiski mikrorõngasriidest alusp... st. lisavarustust.
Läbi aegade on Ankh Morpokis mängitud jalgpalli, millel on reeglid ütlevad, et mängu võidab see võistkond, kes lööb värava või vähemalt midagi, mida võib väravaks pidada. Näiteks vastasmeeskonda. Kuna väravaid lüüakse tõeliselt harva, siis enamasti selgitatakse võitja välja selle järgi, kumb meeskond pärast mängu rohkem elus on. Või siis ühes tükis. Nüüd aga soovib Isand Vetinari kontrollimatut kontrollima hakata ning nii juhtubki, et Nähtamatu Ülikool leiab ennast võistlemas ülejäänud linna kõige jõhkramatest tüüpidest kokku pandud võistkonnaga selle nimel, et "jalgpall" saaks uued reeglid ning muutuks tõeliseks jalgpalliks.
Teine tegevusliin keerleb ümber kummalise üliandeka noormehe, kes Isand Vetinari isiklikul palvel on Nähtamatusse Ülikooli küünlaniristajaks palgatud. Noormehe ülesandeks on olla sõbralik, koguda väärtust ning saada kohaseks. Kusagil on keegi, kes kavatseb hinnata KUI väärtuslikuks ja kohaseks suudab see noormees saada. Ja kas ta suudab mõnel tolgusel pea MITTE otsast rebida.

Terry Pratchetti puhul on kindel, et pea igas tema raamatus on keegi sihikindel ja kaljukõva tahtejõuga naisterahvas. On äpu, kes saab kangelaseks. On mõni ilus ajudeta blondiin, keda preili kaljukõva kadestada saab jne. On tunda, et see teatritrupp on autorit hästi teeninud ning iga järgmine lugu paneb samad näitlejad lihtsalt uutesse kostüümidesse. Kui sellest pisiveast mööda vaadata, siis on tegemist igatahes korraliku lugemisega ning kes viitsib võib isegi mõne koha peal autoriga kaasa mõelda veidi igavikulisematel teemadel kui lektroloogia (teadus vooditest ning nendes magamisest).
Teksti loeti eesti keeles

Ma saan aru, et tegemist on viimase raamatuga, mille Pratchett suutis kirjutada ning nüüd on siis see ka eesti keeles välja antud.Naerda sai. Isegi põnev oli, kuigi olles läbi lugenud KÕIK selle härrasmehe eesti keelde tõlgitu (erandiks vist Johnny pommilugu), kippus minu mõte mitmes kohas tekstist ette jooksma. Ja see võttis üllatusmomenti maha.Aga see deus ex machina (ehk siis kuld arvutist, kui eesti keelde tõlkida) ei sobinud kohe kuidagi sinna lõpu järele.
Teksti loeti eesti keeles

Igal mehel on tema 15 minutit kuulsust. Ja igal Hollywood`i filmil on tema 20 viimast minutit.
Need viimased 20 minutit on suvalises märuli(ja mitte ainult)filmis täidetud ohjeldamatu löömingu ja lammutamisega. Kui enne veel kuulipildujatel kassette vahetati, siis nüüd on kuulipilduja lint möbiuse leheks keeratud ning sõrme pole vaja päästiku pealt ära võttagi.
Nagu ülal juba mainitud, lõpp on siirupiselt magus. Ja see siirup on vähemalt korra juba kellegi seedekulgla läbinud.
Mina ei ütleks, et see triloogia on lõpetatud. Sama hästi võiks pidada valmis ja lõpetatuks härra Jordani "Maailma silma". Lahing on läbi, aga sõda on alles noor. Ainus, mille poolest J.A. Jordanist kavalam on, on ajaline mõõde. Bayaz ja Khalil võivad oma järgmise portsu viisakusi vahetada umbes-täpselt samal ajal järgmisel sajandil. Siis kui linnad on jälle üles ehitatud, rahvastik juurde kasvanud ning tühja tooli eesmärk suletud ringis edukalt ära unustatud.
Minu poolt siiski neli - täiesti aus ning ilma lisanditeta.
Teksti loeti inglise keeles

Parem kui eelmine osa. Kui esimese osa hinne neli oli väikese miinusega, siis siinkohal on nelja taga rasvane pluss. Päris viie jätaks veel reservi.
Sisust on ülalpool piisavalt palju kirjutatud. Tegelased arenevad hästi ning õiges suunas. See tähendab, et veel natuke ning ma isegi usun, et säherdused eksemplarid tõepoolest olemas on. Dan Clokta värvikuse vastu ülejäänud jabur teelaudkond loomulikult ei saa, aga nad vähemalt üritavad.
Vere ja muude igas suunas lendavate kehavedelikega on selline lugu, et teatud kogusest alates pole nagu enam vahet. Et kas Suur Sangar lödistas endast välja ühe või kaks ämbrit punamusta ollust ei muuda ju sisuliselt midagi. Siinkohal tuleb mul ikka meelde Alien 1 ja Alien 2 filmid, kus ÜKS koll (peidus olles) suutis palju enam õõva tekitada kui sada tükki, kes pidevalt mööda ekraani ringi siblisid.
Süžee jookseb paremini kui esimeses osas. Loomulikult aitab kaasa, et mootor on käima löödud ning puudub vajadus niisama jahmerdamist meedia tippsündmusena serveerida. Madinaks läheb ja enamasti on seal ka sügavam põhjus kui lugeja potentsiaalse igavuse peletamine kahe jutustava peatüki vahel.
Kui esimene raamat seostus mul filmiga, siis teise puhul on pigem tunne, et tegemist on MMMM`ga (massiivse multimeeste mänguga). Kirjad kaugelt lahingutandrilt läbi vaenlase piiramisrõnga tulevad e-postiga ning kindluse keskel asub müügiautomaat, millest saab münte sisse loopides osta kive, palke, mörti, relvi ja palgasõdureid. Loomulikult on tal alati ka vahetusraha käepärast. Kõigi rännumeeste taskud on sama avarad nagu Guybrush Treepwood`il (Monkey Island series, kui kellegil kell helisema ei hakanud) ning isegi kuristikku kukkumise järel on alles kõik vibud, nooled ja mõõgad. Ma usun kui shankad oleks ühe kahest armastajapaarist seal koopas õnneks võtnud, siis oleks teine ohates taskust laia labida välja tõmmanud, et lubatud matusetalitus nagu kord ja kohus läbi viia.
Aga see kõik on köömes, sest hea meelelahutus on tänapäeval jumal ning J.A. teeb kõik, et olla tema prohvet.
Teksti loeti inglise keeles

XX sajandi rebane oli esimene mulje raamatust, mille tütar mull jõulude eel pihku pistis. Kindla eesmärgiga, et kui esimene osa on hea, siis järgmised lunastatakse lugemiseks välja juba papa rahakoti kaudu.
Ülalarvustajad on olulise sisu (nii palju kui seda triloogia esimesse osasse mahtus) juba lahti seletanud ning enam-vähem niisama vähe teda raamatus oligi. Suured sõjad põhjas ja lõunas alles valmistasid ennast ette ning vahepealset aega pidid täitma (veel) kohaliku tähtsusega löömamehed. Sest kui veri ei voola, siis pole ju tänapäeva fantaasiahuvilisel midagi lugeda.
Sellised raamatud ei sisalda kaarte, kuningate sugupuid, ega kasutatud keelte sõnastikke. Milleks? Kas te olete mõnes Hollywood`i filmis näinud ekraanil mõnda maailmakaarti? Raamatu stseenid on üles ehitatud kõigi filmitööstuse kaanonite kohaselt, kus põhirõhk on lopsakatel detailidel. Tervikpilt on selle kõrval vähemoluline kui mitte suisa olematu. Raamatu esimeses pooles oli mul tihti tunne, et üks pilt järgneb teisele ning, kuigi tegelased on ju samad, on erinevad kaadrid pärit otsekui erinevatest maailmatest. Sest ei sündmustel ega tegelastel ei ole lihtsalt võimalik areneda selles suunas ja säärase kiirusega nagu autoril tegevuse püsti hoidmiseks vaja on.
Tegelaste osas jäi mulje kahetiseks. Mõned karakterid (näiteks dan Clokta) võisid küll olla veidi ühekülgsed, kuid siiski piisavalt huvitavad. Suur enamus teisi tegelasi tundus olema kui ühe vitsaga löödud. Täpselt sama huumorimeel, ülbe üleolek ning teatraalne poosetamine. Selline kuvand sobib nagu rusikas silmaauku mõõgavõistluse jaoks treenivatele noortele kukekestele, kuid tekitas kohutavat võõrastust Esimese Maagi juures. Ei saa võtta tõsiselt sisuliselt maailma loomisest saadik Gandalfi mänginud võlurit, kes talle külla tulnud barbarikuningaga lihtsalt niisama ärplema hakkab.
Aga nende jaoks, kes tahavad lihtsalt mõne pimeda talveõhtu mõtlevamat ajupoolt (või laiekraaniga kodukino) sisse lülitamata mööda saata, on tegemist täiesti sobiva lugemismaterjaliga.
Teksti loeti inglise keeles

On kahekümne esimese sajandi lõpp. Noor Anaximandros teeb sisseastumiseksamit Akadeemiasse - asutusse, mis on ühteaegu ühiskonna kõige kõrgem õppeasutus ning kõrgeima võimu kandja. Oma võimaluse eest sinna kandideerida, peab Anaximandros tänama oma juhendajat, Periclest. Eksami teemaks on Anaximandros valinud Adam Forde`i eluloo.

Tegelikult ongi Adam Forde selle raamatu üks peategelastest. Kui mitte öelda, et see kõige peamine tegelane. Eksamineerijate poolt etteantud põhjalikkusega lahatakse mehe poolt sooritatud (kuri?)tegusid, tema üle peetud kohtumõistmist ning sellele järgnenud vangistust. Võttes pakutud kahest valikust (surm siin ja kohe versus elu laboris igavese katsealusena) vähem viletsa saab Adam endale "kongikaaslaseks" tehismõistusega androidi - Art`i ning veedab oma ülejäänud elupäevad temaga.

Nagu ajaloolastele omane, ei huvita eksamineerijaid mitte sündmused, vaid ajendid, mis viisid kirjeldatud sündmusteni. Adam Forde elu lõppvaatus (mida hoitakse kiivalt saladuses nii lugeja kui ka kõigi teiste Akadeemiasse mittekuuluvate eest) muudab tervet maailma rohkem kui enne Adama sündi peetud kolmas ilmasõda. Seetõttu püütakse tungida Adam Forde mõttemaailma kõige sügavamatesse soppidesse, et mõista teda ning tema tegude ajendeid.

Raamat on lühike ning lööv. Kaasaelamine Anaximandrose sisseastumisvaevustele asendub sujuvalt kaastundega Adam Forde vastu ning mõlemad emotsioonid juhitakse autori poolt oskuslikult täisgaasiga üle võlli. Puänt on võimas ning tekitab tahtmise kogu raamat uuesti läbi lugeda. Nüüd siis juba uute "ilmsikstulnud asjaolude" valguses.

Eraldi tahaks ära märkida minu hämmastust, mis mind valdas kui ma pidin (jupp aega peale eestikeelse versiooni ilmumist) nii teose, kui ka selle autori ise BAASi sisestama.
Teksti loeti eesti keeles