Kasutajainfo

Arkadi Strugatski

28.08.1925-12.10.1991

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Arkadi Strugatski · Boriss Strugatski ·

Trudno bõt bogom

(romaan aastast 1964)

eesti keeles: «Raske on olla jumal»
Arkadi Strugatski - Boriss Strugatski «Tagasitulek» 1968

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
26
7
1
0
0
Keskmine hinne
4.735
Arvustused (34)

Raske on olla jumal. Sellega on selle, 1964 aastal "Kauge Vikerkaar''ega" ühiste kaante vahel ilmunud jutustuse kohta öeldud köik (ja samas mitte midagi). Eesti keeles ilmus jutustus koos "Tagasitulekuga" ja esimesel lugemisel jäi kontrastdushshi mulje. Jutt on raske. Siiani pole ma veel kohanud kahte inimest, kes seda juttu sarnaselt tõlgendanud oleks. Võimalik, et see ongi HEA juttu tunnus. Kui 60.ndate alguses võis veel vaielda, et keda, või mida Vennad jäljendavad, siis "Raske on olla jumal" ilmumise järel sai selgeks et nad ei jäljenda mitte kedagi. Soovitus: Vältige 80.ndate lõpus või 90.alguses tehtud Lääne-Saksa- Liidu koostööfilmi. Saast!
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Esimest korda lugesin seda eestikeelses kogumikus ``Tagasitulek``, suht. lapsepõlves. Esimene mulje: way cool. Aastaid hiljem originaalis yle lugedes, selgus et vahe originaali headuse ja tõlke närususe vahel on enam kui võrreldav kunagi Pioneeri sabas ``lyhendatult`` ilmunud Asustatud Saarega. Nagu Wõrokas siin eespool juba mainis - kirjeldada pole seda raamatut erilist mõtet, nagunii tajub igayx seda erinevalt. Olen kohanud inimest, kes teatas, et pärast ``Jumalat`` tema enam Strugatskeid lugeda ei kavatse. Jänkid ytlevad vist seda tyypi raamatute kohta: contraversial.

Anyway, nagu vist eelnevast jutust ka selgus, kui kunagisest kooliharidusest veel vähegi meeles, siis soovitan asja lugeda vene keeles.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Ei tea, milles asi, aga mulle see lugu küll eriti peale ei läinud. Mõttekesi tas muidugi natuke oli, aga ikkagi ei meeldinud. Oli teine selline ilgelt uimane asi. Teist korda pole veel lugeda tahtnud igal juhul.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat progresori raskest saatusest , suht arusaamatu kui pole taustaks võtta vendade kogutud teoseid .Mulle meeldis aga teistele ei soovita.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Mulle meeldis ja soovitan teistelegi. Minu meelest on tegemist ka sotsiaalse kriitikaga. Ega see raamat keelatud pole olnud? Kui mina oleks omal ajal keelajate hulgas olnud- no mina küll seda raamatut lettidele poleks lasnud.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldis, aga teistel soovitan endil otsustada :) Ilmselt tõesti väga vastupidiselt nähtav raamat. Mõneti tundub järelehüüdena maailmast kadunud rahvastele (noh, kus veel saaks keskmine kodanik olla tsiviliseerijaks?), siit ka kergus, millega oli võimalik end peategelasega samastada. Näiliselt väga lihtne lugu ja väga kergelt lahtiarutatav, kuid lähemal vaatamisel seosed hargnevad. Nigel on imho teos nende arvates, kes näevad seda "Põgenemiskatse" nutikama analoogina. Võiks kaugemale vaadata. Tõlgendamisvõimalusi ju on.
Teksti loeti eesti keeles

See romaan oli aastaid üks nendest, mida alatihti uuesti lugesin. Püüan nüüd meenutada sarnaseid lugusid ja midagi ei meenu. Vast ajas rändamise lood (Andersoni “Time Patrolman” ja “The Guardians of Time”), aga need on liiga kaugelt otsitud. Eelkõige on teos koos sinna juurdekuuluva armastuslooga suurepäraselt kirjutatud seiklusjutt. Romaani väärtust tõstab see, et ta võimaldab mitmesuguseid tõlgendusi. Toon esile mõningad võimalused: 1)Püha Ordu ehk hallide inteventsioon on üsna sarnane ajaloos juba olnute või alles tulevate sissetungidega (algul tekitatakse kriisisituatsioon, nagu teoses Vaaga Ratta tegevus ning poodnike mäss, siis tungitakse sisse ja korda jalule seades võetakse võim üle). 2)Üksikisiku tasemel on vastamisi idealistlik südametunnistus ning ajaloo hukutav paratamatus. 3)Teost võib vaadelda ka lähtudes sellest, kuidas üksikisik talub üha võimatumaid tingimusi (millal ta murdub või plahvatab). Kindalasti on tõlgendusvõimalusi palju enam, sest teos ei ole ju lihtsakoeline, ühemõtteline. Lugenud olen eesti keeles, järgmine lugemine on venekeelne (kommenteerijate soovitus!).
Teksti loeti eesti keeles

Lugedes arvustusi, on kahju ,et pole teost origi- naalis läbi lugenud.Eesti keelse tõlke kohta ütleks, et isegi see ei suutnud raamatut ära rikkuda (nagu mõned on väitnud ). Minu meelest Strugatskite parim teos.
Teksti loeti eesti keeles

Romaan tundub ühe murdelise teosena Strugatskite loomingus. Milline kontrast varasemate noorsoojutustustega, kadunud on kogu see naiivne mitshuurinlik mentaliteet ning asemele tulnud osavõtlik humanism, arusaam elu varjukülgede paratamatusest. Eestikeelse kogumiku "Tagasitulek" koostisosad kujutavad endast küll äärmiselt ebavõrdset komplekti, minu meelest.
Teksti loeti eesti keeles

Kõrgemalt arenenud ühiskonna esindaja on vähemarenenud ühiskonnaks tõesti jumal (oma võimaluste poolest). Kuid need võimalused on siin väga tugevalt piiratud - ta peab olema ainult vaatleja, sest igasugused katsed viia ühikond (või üksikisik) vägisi "helgesse tulevikku" on alati halvasti lõpenud. Raamatus kirjeldatud tingimustes on aga väga raske olla mitte ainult jumal vaid ka lihtsalt inimene. Jäledusi ei saa lõpmatuseni lihtsalt jälgida, kui tahad ise jääda inimeseks, pead paratamatult ükskord ka sekkuma. Minu arvates Strugatskite üks paremaid romaane.
Teksti loeti vene keeles

Ka minu arust on see üks vendade parimatest - seda isegi vaid e.k. lugedes... Sooviksin osata vene keelt, lugedes neid arvustusi tundub, et see on sellest raamatust naudingu saamiseks vajalik... Igatahes hea.
Teksti loeti eesti keeles

Arvatavasti on kogumik "Tagasitulek" ses suhtes omapärane, et siia on tõesti üks Vendade nõrgemaid ning üks tugevamaid tekste kokku pandud.

Juhin veel tähelepanu epiloogile -- pärast oma raevusööstu, milles Rumata arvatavasti kõik ettejuhtunud mustad tappis, don Rebaga lõpetades, viidi ta tagasi Maale. Kuid Maal teati teda kui inimest, kes on tapnud... Strugatskite tulevikuuniversumis pole ilmselt kohta tänapäevasele mõttekäigule, mille kohaselt Antoni käitumine afektiseisundis on täiesti mõistetav (vt. ka näiteks "Vaene julm rahvas", mis IMHO on "Raske on olla jumala" kahvatu varjun mõjuv variatsioon). Ja pärast kõike läbielatut, pärast oma armastatu hukkumist käib see mees süngelt ringi maises metsas, püüab kala ja teeb lõket, kuid viibib siiski justkui kusagil eemal. Ja me ei ta, keda ta tegelikult pärast omade juurde tagasi jõudmist ning taastumist suurema valuga mäletab -- kas Kiirat või iseennast...

"Antoni sõrmed... Aga ei, see ei olnud veri -- ainult maasikamahl."

28.12.2006: Huvitav vandenõuteooria, mida lugemise ajal mõlgutasin, kuid mis tagantjärele järjest tõenäolisem tundub: Estori Rumata, Vaaga Ratas ja don Reba on kõik välised külalised, kes peavad teadmatus koostöös selle maailma kuhugi juhtima... Kõigil neist on midagi ühist: nad kõik on kahtlast päritolu, kõik nad on esile kerkinud tänu oma tavatutele isikuomadustele...

Teksti loeti eesti keeles

Eelnevad arvustajad, eriti Andrei Golikov, on juba enam-vähem ära öelnud kõik selle, mida ma öelda tahtsin. Nagu mitmed teisedki autorid - meelde tuleb näiteks Stanislaw Lem oma Edem`iga - leiavad ka Strugatskid, et inimkonnal ei ole mingit õigust, ega õigupoolest ka mingit võimalust, võõra tsivilisatsiooni arengusse sekkuda, isegi kui väga tahaks n-ö "aidata". Ei ole meil mingit õigust suruda võõrale maailmale peale oma ettekujutust sellest, milline ta meie arvates peaks olema. Iga tsivilisatsioon on unikaalne ja püüdes neid kõiki maasarnastada ilma mõistmata, kuidas nad tegelikult toimivad, võime "kasu" asemel hoopis parandamatut kahju tuua. Kuid võõras maailmas asuvatel üksikisikutest vaatlejatel ei ole kerge meeles pidada, et see, mida nad näevad, ei ole mitte nende enda planeedi julm ajalugu, vaid hoopis üks teine tsivilisatsioon, kus võib-olla toimivad hoopis teised mõjurid ja mille areng ei pruugi kulgeda meie Maa omaga sarnaselt. Nii kangesti tahaks, et "keskaeg" juba lõpeks ja võidule pääseks "valgustatud humanism"... Ometi ei ole seda võimalik saavutada kiiremini, kui see loomulikul teel toimuks (kui üldse). Ei aita siin rahvaülestõusude mahitamine ega üksikute valgustatud persoonide päästmine vangikongidest.

Seda võib üksikisik lõpuks küll mõista, ei pruugi aga välja kannatada. Ja sellepärast ongi raske olla jumal.

On mõistetav, et just Nõukogude kirjanikud seda teemat kangesti armastavad. Oli ju revolutsiooni eksportimine selle riigi ametliku ideoloogia oluline koostisosa. Väärib märkimist, et kirjanikud - isegi minu arust padupunane Aleksei Tolstoi oma Aeliita`ga - said riigimeestest palju paremini aru, et sellest ei tule kokkuvõttes midagi välja.

Teksti loeti eesti keeles

Mõtlesin ka pika jutu kirjutada, aga peale eelmisi, eriti Golikovi, pole nagu enam midagi öelda. "5", tingimusteta. Minu arust Strugatskite parim teos.
Teksti loeti eesti keeles

Lisaks kõigele eespool kirjutatule: Suht lühike romaan lõi nii kergesti usutava maailma ja karakterid, et raamat "keerleb" juba mitmendat päeva peas. Haaras kaasa! Pani stseene vaimusilmas ette kujutama, pani omaette "aga kas...?" ja "miks...?" ja "kas siis..?" küsima, keeras mõtlemise korraks igapäevaste asjade pealt ära. Raputas läbi, nagu öeldakse. Suurepärane!
Teksti loeti eesti keeles

Ma sain suurepäraselt aru vendade ideedest,mida nad selle romaaniga öelda tahtsid, aga see kõik ei puudutanud mind eriti. Lisaks on nii kretiinse tegelase missioonile saatmine ikka väga ebausutav. Natuke nõrk oli ka motivatsioon, miks don Reba don Rumata nii kergekäeiselt vabastas ja suhteliselt suure mõju kinkis, hakkas kartma lihtsalt või? Kuulis kinniseotud, läbipekstud, haavatud ja alandatud vangi käest uskumatult ülbet haukumist ja hakkas värisema ning otsustas ta selle peale vabastada, peotäite kaupa raudvõrusid anda ja igasuguste indulgentsidega üle külvata? Ei usu, mitte ühtegi sõna ei usu.

Aga üldiselt jah, vananenud ja võrdlemisi igav raamat. Arkanari Kommunistlik Vabariik, jee rait. Ei saa mitte võrdlemata jätta hiljaaegu taas üle loetud Lev Veršinini "Kuninga tagasitulekuga", mis teeb küll kummarduse Strugatskite originaalile, on aga nii sisult kui vormilt sellest suht hapuksläinud tükist mäekõrguselt üle.

Teksti loeti eesti keeles

Jüri Kallas ajas oma juttudega Sadama viie köögis kange "Raske on olla jumal" isu peale. Tartu jõudnud asusin kohe lugema ja mügisesin mõnust, kui parun nagu tühikäigul töötav transpordihelikopter mõõka keerutas. Või kuidas don Rumata tahtis ühele kõrgestisündinud donnale õhtul külla minna aga proua voodis pesitsesid prussakad ja "kaunitar" lehkas ise nii hingematvalt, et rüütel lõpuks aknast välja kargas ja sünnis neiu talle igast roppusi järele räuskas. Lõpp oli aga sedavõrd sünge, et oleks peaaegi isegi minusuguselt tuimalt mürakalt pisara välja kangutanud.

Ühesõnaga mulle meeldis roppu moodi. Oli nalja, oli häid mõtteid ja arutluskäike, lahedaid tegelasi, musta huumorit, inimlikkust ning draamat. Maailm oli seejuures sedavõrd ebameeldiv, et peategelase äng tundus täiesti mõistetav ja liigses Vene hädaldamises seda Strugatskite teost kindlasti süüdistada ei saa.

Lisaks muidugi see lahe paraleel Reba ja Stalini vahel, ehk kuidas progressorid vaatavad jõuetult kõrvalt kuis ühe kauge planeedi valitseja viib läbi midagi oktoobrirevolutsiooni sarnast ning hävitab teadlasi-kirjanikke.

Kõige suurem selle teose viga seisnebki asjaolus, et ta on paaritatud eestikeeles niivõrd nõrga esimese jutuga (Tagasitulek). Mul kipub Sturgatskitega olema love-hate suhe ja esimene jutt kaldub rohkem sinna "hate" poolele, ehk olen seda kolm korda alustanud ja kolm korda ka erinevates kohtades pooleli jätnud.
Teksti loeti eesti keeles

Antud raamatut võib vaadelda kui Rumata-Antoni isiklikku tragöödiat. Elukutseline maailmaparandaja sattub tööl kokku raskustega. Keegi töötab tema plaanidele sihilikult vastu. Pettumine teise tsivilisatsiooni parimates esindajates, keda ta arvas end tundvat. Vastuolu: need keda ta tahab aidata, ei taha et ta neid aitaks (Budah), tõdemine, et need, kes ootavad tema abi, neid ta aidata ei saa (Arata). Siiski tundub mulle, et Strugatskeid huvitas pigem maalaste roll õpetajana. Ka selliste õpetajate volitused. Kas Maa ajalugu on piisav argument, eeldamaks, et teistel planeetidel toimub areng sama rada pidi kui meil, kas meil on õigus suruda teisi meie ajaloo malli.
Teksti loeti eesti keeles

Vapustav raamat. Nii teismelisele kui pensionärile, kõik vahepealsed astmed kaasa arvatud. (Tean isiklikust kogemusest).
Suured humanistid Vennad kujutavad kohutavalt täpselt maailma, kus humanismiga pole ***agi peale hakata. Ja seda traagikat, mis saadab katseid humanismiga midagi peale hakata.
Ahjah, siis on veel progressorluse teema (vt. kas või Rumata vestlust Budahiga).
Ja siis on veel "musketärilugude" teema. Muide, Vennad algul tahtsidki lihtsat keskaja-bojevikku kirjutada, aga õnneks ei tulnud välja.
Lugesin ta hiljuti vene keeles üle ja leian, et Maiga Varik on väga hea tõlke teinud.
Kas parim Strugatskite raamat? Ei tea, Ponedelnik... on ka olemas... Kuid need on nii erinevad, et võib erandina ka kaht parimat lubada.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Hard to be a God on planeediseikluse tüüpi ulmelugu, mõningase filosoofilise taustaga. Loo peategelaseks on ideaalsest tulevikumaailmast pärit noor Anton, kes on asunud tööle vaatlejana planeedil, kus inimkond on hetkel alles kuskil hiliskeskaegsel tasemel. Kehastudes don Rumata nimeliseks aadlikuks, saab ta kiiresti tuntuks seikleja ja mõõgamehena.
 
Kuid tegemist pole sugugi dumasliku lõbusa musketärieluga. Tulevikuinimesele on see ühiskond juba iseenesest räpane ja jõhker - kuid Antoni ette tõuseb veel täiendav probleem. Õukonnas on esile kerkinud kuninga nõunik don Reba, kes on alustanud võimu koondamiseks eriti jubedat vägivallakampaaniat kirjaoskajate vastu. Kuid Anton peab jääma vaatlejaks ja hoiduma avalikust sekkumisest...
 
Selle loo tõlge maakeeles ilmus tegelikult juba väga ammu ning millalgi lugesin seda ka ise. Samas oli tegevus mul meeles vaid üldjoontes ning lugemise kordamine teises tõlkes oli igal juhul huvitav (Olena Bormashenko 2014. aasta tõlge on ka hea, on täitsa naljakas, et enne tema tööd eksisteeris ainult mingi kaudtõlge saksa keelest).
 
Tore tundus see, et musketärilik lugu oli paigutatud hoopis argentiinaliku hõnguga taustale (kõik need donid, pampad, hõbedakaevandused ja pronksikarva nahaga metslased). Natuke häiris küll see räpasuse üle mängimine, mis oli kui Mark Twaini raamatust "Jänki kuningas Arthuri õukonnas" laenatud - keskaeg oli tegelikult oluliselt hügieenilisem kui üldiselt arvatakse.
 
Väga meeldis ka Antoni idealismi aeglane lagunemine (lõpptulemus anti selgelt ka juba päris alguses ette, kui loetleti kõiki neid vaatlejaid, kes varem murdunud olid). Ja kui need kaks asja kokku panna, siis tekib sellest päris tõsine loos esitatud "mittesekkumise" süsteemi kriitika.
 
Sest kuigi see on loos esitatud dilemmana, ei ole siin minu arvates küll midagi kaaluda - idee, et inimesed ei ole võimelised suuri muutusi vastu võtma tundub praeguse pilguga küll nagu jama. Tõenäoliselt olid vennad Strugatskid muidugi minust tugevamalt mõjutatud marksistliku ajalookäsitluse poolt, kus ajalool on kindel suund ja etapid, mille see läbi peab käima ning seetõttu pidid nad ka rohkem argumenteerima.
 
Kuid isegi kui selle kõigega mitte nõustuda, võib asja kindlasti tunnistada kui korralikku ideed. Lisaks on see tõenäoliselt üks esimesi selletaoliseid (kultuslik telesari Star Trek ja selle "esimene direktiiv" on ilmselt kõige kuulsam, aga hilisem näide) ning ka Strugatskid ise said sama ideed hiljem oma järgmistes teostes edasi arendada, kohati käesolevast tööst palju küpsemalt.
 
Huvitav on lugeda ka selle väljaande järelsõna, kus Strugatskid kirjeldavad 1963. aasta kriisi Nõukogude Liidu kultuurielus, mil varasem "sulaperiood" sai tugeva reaktsioonilise tagasilöögi. Nõnda saigi algselt seiklusloona mõeldud jutustus seetõttu lõpuks palju süngemaid toone - teema, mida Strugatskid jätkasid ka edaspidi...
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles
7.2021

Naljatades võib tõdeda, et see on üks keebi ja mõõga romaan, sest nii keepe kui eriti mõõku esineb siin küllaga, aga sisuliselt oleks see väga vale järeldus. Tegu on väga ühiskonnakriitilise (inimloomuse kriitilise?) teosega, mis loob väga troostitu ja masendava pildi ühest maailmast kuskil kosmoses. Siin pole Strugatskid mõttelennul lennata lasknud - ainus erinevus meie maailmaga on vaid mõned sajandid. Kõik muu on sama, võib-olla lihtsalt inimlikud ilgused on tugevalt võimendatud, sest nii rõvedad tavalised inimesed meil ikkagi keskajal ei olnud. Kogu see ilgus, rõlgus, mäda, mustus, piinamised jms oligi põhjus, miks ma hindasin teost vaid neljaga ja mitte viiega.  Mulle jäi mulje, et see Arkanar oli tegelikult Strugatskite peegelpilt Venemaast. Kõik need donid, parunid ja kuningad olid üksnes tsensorite petteks, et see seos nii ilmne ei oleks. Arkanari julmad, agressiivsed, lollid, võimutruud, orjalikud, sulitsevad, ükskõiksed kodanikud on tegelikult vaste venelastele läbi ajaloo. See pilt pole ilus ning selle üle valutavad Strugatskid südant. Kuningas on tsaar või kompartei peasekretär, "hallid" on opritšnikud (kuigi raamatus tehakse jälgede segamiseks saamatu vihje hoopis Ernst Röhmi SA-le või Itaalia mustsärklastele). Robustsete, labaste ja kiimaliste tegelaste taga tunnen ära "porutšik Rževskid". Kirjatarkade vaenamises nägin otsest paralleeli intelligentsi likvideerimisega Stalini ajal ja vähe pehmema survestamisega pärast Stalinit.  Pisut õlgu kehitama pani don Rumata mõttekäik, et kui vaesed lihttöölised koguneksid kokku ja asuksid relvastatud võitlusele oma õiguste (hüvede) eest (proletariaadi diktatuur), siis saabuks helge tulevik (kommunism). Tegelikult oleks tulemuseks sama, mis "hallid" või isegi veel hullem soust, sest see seltskond oleks veel vähem haritud ja kompleksides kui "hallid", mis koosnesid poodnikest ja väikekodanlastest. Aga ilmselt oli siin vaja mett moka peale määrida tsensoritele ja otsustajatele, et raamat trükki läheks.  Tegelikult on see teos oma sisult (kui mõttega lugeda) ülimalt nõukogudevastane. Lausa ime, et see tsensorite poolt läbi lasti ja ära ei keelatud. Võib-olla on põhjus see, et oma esimestes teostes olid Strugatskid nii sinisilmselt kommunismi utoopiausku, et olid kogunud sellega tsensorite ja otsustajate silmis nii suure usalduskrediidi, et neid ei kahtlustatudki milleski sotsialistliku korra kriitikas. Oleks "Raske on olla jumal" olnud Strugatskite esimene raamat, oleks see võib-olla jäänud avaldamata. P.S. Parun Pampa karakter on otseselt maha kirjutatud Dumas "Kolmest musketärist" - see on Porthos, kes, kui mu mälu ei peta, oli ka üks riiukukest parun.
Teksti loeti eesti keeles
x
Toomas Krips
1988
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

People come into your life for a reason.Mees sõidab näiliselt sihitult läbi Ameerika, nii umbes neljandal päeval veedab hügieenimõnude nautimise eesmärgil mingis motellis ühe öö. Järgmisel hommikul kohtab ta retseptsioonis üht vennikest, kellel on hädasti küüti vaja - näe, tema jättis oma rikkise auto kusagile teeserva maha, nüüd aga ähvardavad võimud tolle ära kantida. Noh, viibki mees tolle vennikese kohale - selgub, et tegu on konverentsile sõitva antropoloogiga, kes seal peab rääkima Haiti kohvitüdrukutest - väikestest tüdrukutest, kes müüsid möödund sajandi alguses ukselt uksele kohvi ja keda zombideks peeti. Kuulusid nad ühele vanale naisele, kelle surres nad ära kadusid.Jõuavad nimetu protagonist ja antropoloog siis viimase auto juurde, mille juures mingi ametnik juba passib, aga oh häda, antropoloog jättis oma rahakoti hotelli. Mees toob selle nii poole tunniga ära, aga kui ta tagasi jõuab, on nii riigiametnik kui ka antropoloog kui tina tuhka kadunud. Alles on vaid katkise klaasiga auto ja mapp koos artikliga nendest kohvitüdrukutest. Võtab mees siis mapi kaasa ja sõidab edasi. Jõuab kohale New Orleansi, kus ta mingi jazzfestivali tõttu motelli ei leia, autos magada ei taha, sest New Orleans ei ole sõbralik linn, sestap teeskleb motellikoha saamiseks toda antropoloogi.Kõlab nagu mingi sissejuhatus sellisesse eksituste komöödia stiilis fantasysse, kus on palju tagaajamisi, tulistamisi, sõpru, vaenlasi ja vanu armukesi, kes kõik seda meest nüüd taga ajama hakkavad, aga enamikku nendest asjadest seda juttu lugedes ei kohta - lugu möödub enamjaolt kaunis maises õhkkonnas, kui välja arvata mõned detailid ja mõned lood, mida räägitakse.Seda juttu lugedes on tunda, et peategelane saab (vist) aru, mida ta teeb, (näiteks seda, mispärast ta loo alguses neli päeva mingile poole sõitnud on) mõistab nende põhjuseid ja sügavamat sisu - lugejale antakse nagu aimu - asjad ümbrustes kuidagi vihjavad sellele, mis teoksil on, aga päris selgeks ei saa. MIda jutu lõpu poole, seda enam hakkab kuhjuma vihjeid, mis ühe selgemalt viitavad teatavatele pisut üleloomulikele põhjustele - aga päris selget keelt ei räägi neist ükski, noh, võib-olla välja arvatud too viimane. Gaiman ise kirjutab eessõnas, et neljast 2002 aastal kirjutet jutust meeldis see talle kõige rohkem - ma nüüd ei tea, mis nod ülejäänud kolm olid, aga see jutt mulle igatahes küll meeldis.Viis.
Teksti loeti inglise keeles

Naudin Kettamaailma täiega ja pean ka ulmeks aga sellest hoolimata oli Ubik minu jaoks väga, väga meeldiv lugemuskogemus.
Teksti loeti eesti keeles

Ehh, nagu loeks, kuidas keegi mingit first person shooterit mängib, heade kulissidega küll, seda tuleb tunnistada, aga siiski first person shooterit. Sisu on banaalne - noormees käib mingis paralleelmaailmas pahasid tulistamas. Päriselt surma ei saa ka saada, sõdid kah võõra maailma eest, alati on võimalus koju naasta. Vabadus ilma vastutuseta - saad pahasid lasta ja kangelane olla, kui aga sitasti läheb, noh, pole hullu, midagi pöördelist see sinu jaoks ei põhjusta. (jah, ma tean, et lõpupoole hakkasid nood luiged ka siia maailma tulema, aga alguses oli igastahes küll selline tulistamismängu tunne) Vahepeal hakkasin kahtlema, et kas selles polegi autori mõte ja iva, sellise sõjamängumõtteviisi kriitikas, võib-olla lõpus oligi, aga selleks ajaks olin ma sellest Doomist juba nii tüdinud, et tähelepanu hajus pidevalt ja ma ei pannudki lõppu täpselt tähele. Kui nii oli, siis on sisu muidugi õigustatud, aga teostus jätab siiski soovida, sest romaanis räägiti rohkem pigem sellest, mida peategelane tegi kui sellest, miks ta seda tegi. Nojah, nii võib lõppeks ka, aga pole vähemalt sellises vormis minu maitse.Kohtumine tundmatuga, minu eesel. Kohtumine erikujuliste liikuvate märklaudadega, pigem. Nagu eelnevalt mainitud, palju tegevuse ja vähe siseelu ja motivatsiooni kirjeldamist. Romantiline liin ka just originaalsusega ei hiilga - on poiss, on tüdruk, poiss ja tüdruk armuvad, poiss läheb ära, samal ajal kohtuvad poisi parim sõber ja tüdruk ja vist armuvad ka (kurat seda teab, mis nende vahel täpsemalt oli), poiss saab teada ja vihastab. Lõpeb tragöödiaga. Sisu polnud just suurem asi, aga see eest jälle setting (mulle isiklikult Strugatskid väga meeldivad ja isegi nende järeleaimamine on plusspunkt) ja teatavad detailid (nt. nood rotid) olid päris nauditavad nii et nende eest üks pall juurde. Kokku kolm.
Teksti loeti eesti keeles

Iseenesest on idee muidugi väga hea. Teose lugemist iseloomustas vähemasti alguses selline väga nihkes mulje, kus jõledaid sündmusi kirjeldatakse triumfeerivatena (võrdleksin seda ühe tuttava muljega filmist "Muumia", milles ta nägi muumiat hea tegelasena, kes võitleb oma armastuse eest ja lõpus, kus tema unistused luhtuvad, kõlab triumfeeriv muusika. )Alguses oli ka täitsa naljakas, eriti sõnadega nagu "heroiline", "võimas", "tugev", "otsekohene", "kindlameelne" jne. liialdamine, aga keskel viskas üle, andke andeks, liiga pikk oli. Umbes siis, kui lõpust jäi viiskümmend lehte puudu, viskas üle, lugesin lõppsõna ära ja panin raamatu kõrvale. Wikipediast lugesin lõpu ära, muidu ei viitsinud enam aega raisata, sest tegu on ju meelega halvasti kirjutatud romaaniga ja esimesed sada lehekülge tegid idee väga selgeks. Edasi ei olnud minu arvates enam mõtet lugeda. Ma saan aru, et ajaloolist tõde tuleb ka järgida ja Jaggari lugu lõpuni kirjutada, aga ma usun, et oleks ehk saanud ka lühemalt teha.Liigse pikkuse pärast ka üks pall viiest maha, muidu väga hea.
Teksti loeti eesti keeles

Kaif raamat. Sü˛eed iseenesest nagu väga ei oleks, aga samas nagu on ka. Asjad toimuvad, aga väga palju valgust need toimuvale ei heida, samas on asjalood üsnagi kahtlased. Atmosfäär on fantastiline - aastaid järjest langev vihm, mille lõppedes linn ära aurab, pilvedesse lõigatud ruut, pidev alkoholism ja marineeritud silmude söömine. Tuhm ja masendav vaade, väga hästi teostatud. Meenub Diana ütlus, et liiga palju on meduuse, vähe on inimesi, kelles on kas headust, kurjust või talenti. Ja et Banevil on küll anne, aga muidu on ta tossike, armastab õiglust ja marineeritud silme, aga viimast kahjuks rohkem. Ja need lõigud võtsid raamatu minu jaoks üsna hästi kokku - headust või kurjust või talenti oli kõike väikestes kogustes, muidu oli kõik meduuse täis.Viis.
Teksti loeti eesti keeles

Alguses lugesin umbes kolm lehekülge ära ja midagi väga lubavat selles küll ei olnud. (ilmselt on selles süüdi too üsnagi mõttetu kuju Bud). Jätsin raamatu umbes kaheks kuuks ajaks riiulisse tolmuma ja võtsin ta üsna juhuslikult Edasi läks paremaks. Phyled, neoviktoriaanlus, konfutsianism, nanotehnoloogia, mateeriakompilaatorid jne on kõik väga viis. Ideedest mehel puudu ei tule, nood on aga teatavasti viis kopikat pangetäis. Teostus annab aga samas soovida, olles küll huvitav alguses ja lõpus, aga samas keskel kombineerides hüplikkuse ja monotoonsuse - kuidas täpselt tal see õnnestus, ei mäleta - sama võib ütelda ka keskosa sisu kohta, ometi lõpetasin raamatu vaid veidi aega tagasi. Tegelaskujudest on õnnestunud too kohtunik, mees, keda ma oma barbaarsuse tõttu Dr. X-iks nimetan, Miranda ja too pika nimega inglise lord - kõrvaltegelased, ühesõnaga. Peategelased John Hackworth ja Nell olid kahjuks suht igavad, tõsi, Nelli puhul on kompensatsiooniks tema Primer, mis on isegi päris huvitav lugemine. Kahjuks moodustas suurema osa just nende kahe ringisebimine.Muidugi tuleb mainida ka raamatu inglise keelt, mis nõudis sõnaraamatu üsna sagedast kasutamist - vahend, mida mul harilikult ingiskeelsete raamatute puhul läheb vaja ehk kord raamatu jooksul, kui sedagi -ja isegi sõnaraamatus ei olnud kõiki sõnu, kusjuures ma ei räägi uussõnadest, vaid lihtsalt formal englishi omadest. Aiman, et siin on tegu kah selle viktoriaanlusega ja seepärast sellist keelt kasutatud on - iseasi, kas ta lugemise paremaks või halvemaks muudab - üheltpoolt on stiilne küll, aga teisest küljest on sõnaraamatust järgivaatamine kaunis tülikas. Muuseas, huvitav, kuidas seda raamatut eesti keelde tõlkida oleks - just stiili mõttes. Eesti keeles oleks selliseid lausekonstruktsioone ja väljendeid vist üsna raske leida. Tervikuna saab raamat nelja. Liiga pikk,samas pikkust ei saa talt kah maha võtta oma hüplikkuse tõttu ja see pikkus viib monotoonsuseni, mis hinde alla kisub. Kuid kõrvaltegelased ja ideed olid sellegipoolest head ja seepärast alla nelja ei saa ka panna.
Teksti loeti inglise keeles

Aga mulle meeldis. Eriti just seepärast, et unenäod jäidki unenägudeks ja ulmeline element tuli hoopis mujalt. Äkiline hüpe unenäoõudustest argirealismi on väga viis. Tegelikult läks see jutt mu meelest ju selle kadunud põlvkonna teemasse - Vietnami sõda ja inimese häving, tuimestumine, võimetus inimlikkuseks. Nurka materialiseeruv karu lisas küll emotsiooni, aga põhilist kaifi pakkusid just noodsamad unenäod. Ja see, et peeglisse vaadates näed seal seda head meest, seda inimest, iseennast kusagil minevikus, kelle sa oled tapnud ja keda sa igal öösel uuesti tapad - võrratu leid.Viis.
Teksti loeti eesti keeles

Hinne 5Täitsa asjalik lugu. Aurupungiga mul suuremat kogemust ei ole, kuid antud teos oli väga meeldiv, sü˛eepöörded head ja üllatavad, lõpp oli kah üsnagi üllatav hoolimata oma loogikast. Ilmselt hangin enesele ka järgmise osa.
Teksti loeti inglise keeles

Tõepoolest. Lugu on üsna segane ja koosneb põhiliselt ringikõmpimisest. Mingeid vihjeid abode elust ja olemusest võib siit välja noppida küll, aga ausalt öeldes on kõik väga kahtlane. Kolm võrdlusest esimese osaga.
Teksti loeti inglise keeles

Fantastiliselt hea jutt!Hakkasin juba kahtlema, kas 1977 aastal väga häid fantaasialugusid üleüldse kirjutati, aga see oli tõesti hea.Lugu räägib siis ühest detailist naisolevuse nimega Sharra elust, kes on surematu ja rändab lõputult maailmade vahel, otsides oma kadunud armsamat, kusjuures iga värava juures, mis maailmast maailma viivad, on mingi valvur, kes teda takistada üritab. Näib, et kõikide nende valvurite ja kurja taga on Seitse - üsnagi kurjakuulutav ja tume jumalategrupp, kes praegu multiversumis valitseb. Selles maailmas, millele antud jutt keskendub, elab Sharra saabumise ajal vaid üks isik - samasugune surematu meesolend nimega Laren Dorr. Seitse on ta miskipärast sellesse maailma igavesse üksindusse määranud. Tal on teatavaid võimeid, aga ta ei mäleta, kes oli ta enne seda, kui ta siia määrati - võib-olla konkureeriv jumal, võib-olla hea kuningas, kes teab? Jutt keskendubki siis Lareni ja Sharra kokkupuutele ja kontaktile.Maailm on tõsiselt hea fantaasiaga (näiteks igal ööl ilmub taevasse üks Seitsmest Lareni üle vahti pidama ja päikene muudab läbi aja tsükliliselt värvi) ja jutt ise oli nukker ja ilus. Martin oli juba seitsmekümnendatel aastatel osav.
Teksti loeti inglise keeles

Täiesti korralik lugu sellest, kuidas sõdalasneiu leieab rüüstatud küla keskelt kaks ellujäänut - vanaeide ja väikese lapse, tema pojatütre. Vanaeidel olevat nõiavõimeid, aga need tuleb enne surma mingile muule naisele edasi anda - vastaval korral jäävad nõia luud maailmasse hulkuma, kuni keegi talt võimed üle võtab. Laps on selleks liiga väike, tema õde, kelle sõdurid kaasa viisid, liiga nõrk. Antaksegi võimed siis sõdalasneiule. Vanaeide lapselaps ise usub, et küla rüüstasid kohalikud sõdurid ja tahab kätte maksta (tegelikult oli asi kuidagi teisiti, aga see jäi kuidagi segaseks) Varsti kohtutakse elementaaliga, kes siis tüdrukule miskise maagilise sõrmuse annab, millega vaenlasi hävitada ja suundutaksegi linna, kohaliku garnisoni poole...Jutt oli täiesti korralik, hästi ja fantaasiarikkalt kirjutatud, aga lõpp jäi kuidagi pooleli ja lühikeseks. Ootasin mingisugust puänti, mida paraku ei järgnenud või mida ma siis ära ei tabanud.
Teksti loeti inglise keeles

Noh, tegu oli üsnagi lõbusa komejandiga, aga midagi jäi nagu puudu. Võib-olla on asi tõesti selles, et pole kogu sarja lugenud, aga praegu oli tegu rohkem sellise pisut anekdootliku looga, peale mille läbilugemist on selline "ahah. Ja siis?" tunne.Kahtlesin kolme ja nelja vahel, lõpuks jäi ikkagi kolm.
Teksti loeti inglise keeles

Ma tean, et peaksin arvestama aega, kui antud jutt on kirjutatud ja seda, et ilmselt oli tegemist austusega nendele 30ndate fantaasialugudele, aga lugu oli igav ja fantaasiat on minu laualambis ka rohkem kui selless konkreetses jutus. Stamp oli stambis kinni (no võib-olla oli tegu austusavaldusega, aga jutul võiks olla ka mingi muu mõte peale elutu ja mõttetu paštisi) Seda juttu ma enam ei loe ja autorit kah mitte. Kaks. Miinusega.
Teksti loeti inglise keeles

Noh, lugemise ajal oli tunda, et autor on sama, mis Assassini-seerial - tundus veidike, et Hobb kirjutab sama teost teises maailmas (vahepeal oli raudkindel tunne, millised kõrvaltegelased hiljem veel üles astuvad). Teose algus ja lõpp olid vägagi huvitavad ja hästikirjeldatud, paraku tõmbab ka minu hinde alla see Akadeemia-elu, mis lausa hiilgas oma sõdurliku rutiini ja igavusega. Hobb ärgu hakaku Potterit tegema, selle jaoks on olemas teised autorid.Leidus häid ja huvitavaid tegelasi - Epiny(kes on tegelikult ju Patience, võrrelge), Caulder(paistab olevat uus tegelane), leitnant Tiber (lisagem kapten Maw ja moodustub Verity-taoline kuju) ja Spink(ausalt öeldes andis tüübile iseloomu juurde see, et ta matemaatikat ei osanud - õnnestunud tegelane).Nevare`s oli tunda Fitzi jooni, aga tegelikult kogu see maailma ja tegelaste kordumine ei häirinud. Maagia oli väga vahva - eriti see tasandike maagia ja rauamaagia erinevused. Sü˛ee kandis ja oli hea ja kui Akadeemia-osa välja arvata, oli tegu huvitava teosega.Neli. Aga ma ootan juba järgmist osa.
Teksti loeti inglise keeles

Üsnagi haarav lugu ja arvestades, et on kirjutatud teleseriaali põhjal (sic!) peaks viie saama, aga minule ta nii haarav ei olnud. Neli. Tugev neli mitme plussiga, aga siiski neli.
Teksti loeti inglise keeles

Raamatu esimesel leheküljel on kirjas üks vana päkapikuürik, mis kirjeldab seda, kuidas Tak kirjutas iseennast, seadused, maailma, ühe koopa ja sinna koopaava juurde ühe muna, millest koorusid Vennad. Üks läks valguse kätte ja kasvas liiga pikaks ja temast sai esimene inimene aga teine läks koopasse ja sai õige pikkuse ja leidis Seadused ja temast sai esimene päkapikk. Lisaks sellele tekkis muna jäänustest esimene troll, kes oli loomuvastasus, võimetu midagi looma või tegema ja nii edasi. Osa trollide kohta oli lisatud tunduvalt hiljem.Sisust:On käes Koomi Oru Lahingu aastapäev ja pinged linnas tõusevad. Rõhk on eriti päkapikukultuuril - õigemini just sellel padukonservatiivsel päkapikukultuuril. Päkapikud käivad kuulamas tõde grag-ide juures. (need on sellised targad, kes tunnevad ajalugu ja muid selliseid asju mida peab teadma) Üks eriti konservatiivsematest on Grag Hamcrusher, kes räägib just seda, mis seal ürikus trollide kohta kirjas on ja et tuleb ära tappa jne.Siis tapetakse ta ära. Vimes asub loomulikult asja uurima. Selgub, et päkapikkudele (nondele konservatiividele) ei maksa inimeste seadused üleüldse midagi (sest inimesed ei leidnud ju Seadusi). Ütlevad, et troll tegi ja äratungi meie asjadesse.Vimes loomulikult tungib ja leiab, et Ankh Morporki alla on uuristatud tohutu käigusüsteem.Konservatiivsetele päkadele on Vimes eriline jõledus seetõttu, et rääkis päkakuningas Rhysile, et oli algkoolis tahvli puhtaks pesija (nagu FE-st mäletada võib) ja päkapikkudele on sõnade hävitamine eriline kuritegu.Samal ajal varastatakse ära suur maal Koomi Oru lahingust, mille autor elu lõpus hulluks läks ja arvas, et teda jälitab hiigelsuur kana.Vahtkonda sunniti tööle võtma ka vampiiri.Ja õhtuti, kell kuus, juhtugu mis tahes, on Vimes kodus ja loeb oma pojale raamatut.Umbes esimesed sada lehte on õhkkond väga meeldivalt tume ja konkreetne, lisades pinget näiteks päkapikkude kaevandussümbolitega erinevate pimeduste jaoks või kasvõi selle maaliga. Kui kogu raamat oleks nõnda edasi läinud, paneksin viie plussi.Paraku läks siis järg käest ära. Asi hargnes liiga palju laiali. Läks liiga segaseks. Õhkkond ei säilinud.Neli
Teksti loeti inglise keeles

Nähtavasti on Sanderi stiil teatavale inimgrupile väga kergesti loetav ja nauditav, aga mina sellesse gruppi ei kuulu. Ausalt öeldes tuli lugedes meelde selline lause De Lintilt: "...pikki mõttetuid lugusid, mis on nii otsatud, et selleks ajaks , kui lõpp käes on, ei mäleta enam, millest see algas, aga sa ei taha ka küsida, muidu hakkaks ta kogu lugu otsast peale rääkima..."Minul tuli Sanderi kergest ja nauditavast stiilist ennast kirvega läbi lõhkuda ja selleks ajaks, kui ma keskel mingisuguse mõtteni jõudsin, oli see, kas alguses midagi olulist oli ja mis see olla võis ammu meelest läinud. Uuesti pihta ei julgenud hakata. Probleem oli iseenesest isegi üsnagi lubav, aga kui seda ka arendati või lahendati, jäi see minu silmade eest küll varju, kuna lihtsalt lugemise puhas pingutus ei lubanud detailidele tähelepanu pöörata. Ilmselgelt maitseasi, aga minu maitsele hakkas vastu. Söögu see, kellele meeldib. Kaks.
Teksti loeti eesti keeles

Üks idee seal vist siiski oli - et ajas reisida ja sellest aru saada, pead sa olema vaimuhaige. Aga viis tuleb sellest, et ükskord, aastaid tagasi, nägin ma õudusunenägu ajareisist tagasi Teise ilmasõja aegsesse Inglismaale ja on väga meeldiv, kui sulle su unenägusid uuesti meelde tuletakse.
Teksti loeti inglise keeles