Kasutajainfo

Arkadi Strugatski

28.08.1925-12.10.1991

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Arkadi Strugatski · Boriss Strugatski ·

Trudno bõt bogom

(romaan aastast 1964)

eesti keeles: «Raske on olla jumal»
Arkadi Strugatski - Boriss Strugatski «Tagasitulek» 1968

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
26
7
1
0
0
Keskmine hinne
4.735
Arvustused (34)

Raske on olla jumal. Sellega on selle, 1964 aastal "Kauge Vikerkaar''ega" ühiste kaante vahel ilmunud jutustuse kohta öeldud köik (ja samas mitte midagi). Eesti keeles ilmus jutustus koos "Tagasitulekuga" ja esimesel lugemisel jäi kontrastdushshi mulje. Jutt on raske. Siiani pole ma veel kohanud kahte inimest, kes seda juttu sarnaselt tõlgendanud oleks. Võimalik, et see ongi HEA juttu tunnus. Kui 60.ndate alguses võis veel vaielda, et keda, või mida Vennad jäljendavad, siis "Raske on olla jumal" ilmumise järel sai selgeks et nad ei jäljenda mitte kedagi. Soovitus: Vältige 80.ndate lõpus või 90.alguses tehtud Lääne-Saksa- Liidu koostööfilmi. Saast!
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Esimest korda lugesin seda eestikeelses kogumikus ``Tagasitulek``, suht. lapsepõlves. Esimene mulje: way cool. Aastaid hiljem originaalis yle lugedes, selgus et vahe originaali headuse ja tõlke närususe vahel on enam kui võrreldav kunagi Pioneeri sabas ``lyhendatult`` ilmunud Asustatud Saarega. Nagu Wõrokas siin eespool juba mainis - kirjeldada pole seda raamatut erilist mõtet, nagunii tajub igayx seda erinevalt. Olen kohanud inimest, kes teatas, et pärast ``Jumalat`` tema enam Strugatskeid lugeda ei kavatse. Jänkid ytlevad vist seda tyypi raamatute kohta: contraversial.

Anyway, nagu vist eelnevast jutust ka selgus, kui kunagisest kooliharidusest veel vähegi meeles, siis soovitan asja lugeda vene keeles.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Ei tea, milles asi, aga mulle see lugu küll eriti peale ei läinud. Mõttekesi tas muidugi natuke oli, aga ikkagi ei meeldinud. Oli teine selline ilgelt uimane asi. Teist korda pole veel lugeda tahtnud igal juhul.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat progresori raskest saatusest , suht arusaamatu kui pole taustaks võtta vendade kogutud teoseid .Mulle meeldis aga teistele ei soovita.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Mulle meeldis ja soovitan teistelegi. Minu meelest on tegemist ka sotsiaalse kriitikaga. Ega see raamat keelatud pole olnud? Kui mina oleks omal ajal keelajate hulgas olnud- no mina küll seda raamatut lettidele poleks lasnud.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldis, aga teistel soovitan endil otsustada :) Ilmselt tõesti väga vastupidiselt nähtav raamat. Mõneti tundub järelehüüdena maailmast kadunud rahvastele (noh, kus veel saaks keskmine kodanik olla tsiviliseerijaks?), siit ka kergus, millega oli võimalik end peategelasega samastada. Näiliselt väga lihtne lugu ja väga kergelt lahtiarutatav, kuid lähemal vaatamisel seosed hargnevad. Nigel on imho teos nende arvates, kes näevad seda "Põgenemiskatse" nutikama analoogina. Võiks kaugemale vaadata. Tõlgendamisvõimalusi ju on.
Teksti loeti eesti keeles

See romaan oli aastaid üks nendest, mida alatihti uuesti lugesin. Püüan nüüd meenutada sarnaseid lugusid ja midagi ei meenu. Vast ajas rändamise lood (Andersoni “Time Patrolman” ja “The Guardians of Time”), aga need on liiga kaugelt otsitud. Eelkõige on teos koos sinna juurdekuuluva armastuslooga suurepäraselt kirjutatud seiklusjutt. Romaani väärtust tõstab see, et ta võimaldab mitmesuguseid tõlgendusi. Toon esile mõningad võimalused: 1)Püha Ordu ehk hallide inteventsioon on üsna sarnane ajaloos juba olnute või alles tulevate sissetungidega (algul tekitatakse kriisisituatsioon, nagu teoses Vaaga Ratta tegevus ning poodnike mäss, siis tungitakse sisse ja korda jalule seades võetakse võim üle). 2)Üksikisiku tasemel on vastamisi idealistlik südametunnistus ning ajaloo hukutav paratamatus. 3)Teost võib vaadelda ka lähtudes sellest, kuidas üksikisik talub üha võimatumaid tingimusi (millal ta murdub või plahvatab). Kindalasti on tõlgendusvõimalusi palju enam, sest teos ei ole ju lihtsakoeline, ühemõtteline. Lugenud olen eesti keeles, järgmine lugemine on venekeelne (kommenteerijate soovitus!).
Teksti loeti eesti keeles

Lugedes arvustusi, on kahju ,et pole teost origi- naalis läbi lugenud.Eesti keelse tõlke kohta ütleks, et isegi see ei suutnud raamatut ära rikkuda (nagu mõned on väitnud ). Minu meelest Strugatskite parim teos.
Teksti loeti eesti keeles

Romaan tundub ühe murdelise teosena Strugatskite loomingus. Milline kontrast varasemate noorsoojutustustega, kadunud on kogu see naiivne mitshuurinlik mentaliteet ning asemele tulnud osavõtlik humanism, arusaam elu varjukülgede paratamatusest. Eestikeelse kogumiku "Tagasitulek" koostisosad kujutavad endast küll äärmiselt ebavõrdset komplekti, minu meelest.
Teksti loeti eesti keeles

Kõrgemalt arenenud ühiskonna esindaja on vähemarenenud ühiskonnaks tõesti jumal (oma võimaluste poolest). Kuid need võimalused on siin väga tugevalt piiratud - ta peab olema ainult vaatleja, sest igasugused katsed viia ühikond (või üksikisik) vägisi "helgesse tulevikku" on alati halvasti lõpenud. Raamatus kirjeldatud tingimustes on aga väga raske olla mitte ainult jumal vaid ka lihtsalt inimene. Jäledusi ei saa lõpmatuseni lihtsalt jälgida, kui tahad ise jääda inimeseks, pead paratamatult ükskord ka sekkuma. Minu arvates Strugatskite üks paremaid romaane.
Teksti loeti vene keeles

Ka minu arust on see üks vendade parimatest - seda isegi vaid e.k. lugedes... Sooviksin osata vene keelt, lugedes neid arvustusi tundub, et see on sellest raamatust naudingu saamiseks vajalik... Igatahes hea.
Teksti loeti eesti keeles

Arvatavasti on kogumik "Tagasitulek" ses suhtes omapärane, et siia on tõesti üks Vendade nõrgemaid ning üks tugevamaid tekste kokku pandud.

Juhin veel tähelepanu epiloogile -- pärast oma raevusööstu, milles Rumata arvatavasti kõik ettejuhtunud mustad tappis, don Rebaga lõpetades, viidi ta tagasi Maale. Kuid Maal teati teda kui inimest, kes on tapnud... Strugatskite tulevikuuniversumis pole ilmselt kohta tänapäevasele mõttekäigule, mille kohaselt Antoni käitumine afektiseisundis on täiesti mõistetav (vt. ka näiteks "Vaene julm rahvas", mis IMHO on "Raske on olla jumala" kahvatu varjun mõjuv variatsioon). Ja pärast kõike läbielatut, pärast oma armastatu hukkumist käib see mees süngelt ringi maises metsas, püüab kala ja teeb lõket, kuid viibib siiski justkui kusagil eemal. Ja me ei ta, keda ta tegelikult pärast omade juurde tagasi jõudmist ning taastumist suurema valuga mäletab -- kas Kiirat või iseennast...

"Antoni sõrmed... Aga ei, see ei olnud veri -- ainult maasikamahl."

28.12.2006: Huvitav vandenõuteooria, mida lugemise ajal mõlgutasin, kuid mis tagantjärele järjest tõenäolisem tundub: Estori Rumata, Vaaga Ratas ja don Reba on kõik välised külalised, kes peavad teadmatus koostöös selle maailma kuhugi juhtima... Kõigil neist on midagi ühist: nad kõik on kahtlast päritolu, kõik nad on esile kerkinud tänu oma tavatutele isikuomadustele...

Teksti loeti eesti keeles

Eelnevad arvustajad, eriti Andrei Golikov, on juba enam-vähem ära öelnud kõik selle, mida ma öelda tahtsin. Nagu mitmed teisedki autorid - meelde tuleb näiteks Stanislaw Lem oma Edem`iga - leiavad ka Strugatskid, et inimkonnal ei ole mingit õigust, ega õigupoolest ka mingit võimalust, võõra tsivilisatsiooni arengusse sekkuda, isegi kui väga tahaks n-ö "aidata". Ei ole meil mingit õigust suruda võõrale maailmale peale oma ettekujutust sellest, milline ta meie arvates peaks olema. Iga tsivilisatsioon on unikaalne ja püüdes neid kõiki maasarnastada ilma mõistmata, kuidas nad tegelikult toimivad, võime "kasu" asemel hoopis parandamatut kahju tuua. Kuid võõras maailmas asuvatel üksikisikutest vaatlejatel ei ole kerge meeles pidada, et see, mida nad näevad, ei ole mitte nende enda planeedi julm ajalugu, vaid hoopis üks teine tsivilisatsioon, kus võib-olla toimivad hoopis teised mõjurid ja mille areng ei pruugi kulgeda meie Maa omaga sarnaselt. Nii kangesti tahaks, et "keskaeg" juba lõpeks ja võidule pääseks "valgustatud humanism"... Ometi ei ole seda võimalik saavutada kiiremini, kui see loomulikul teel toimuks (kui üldse). Ei aita siin rahvaülestõusude mahitamine ega üksikute valgustatud persoonide päästmine vangikongidest.

Seda võib üksikisik lõpuks küll mõista, ei pruugi aga välja kannatada. Ja sellepärast ongi raske olla jumal.

On mõistetav, et just Nõukogude kirjanikud seda teemat kangesti armastavad. Oli ju revolutsiooni eksportimine selle riigi ametliku ideoloogia oluline koostisosa. Väärib märkimist, et kirjanikud - isegi minu arust padupunane Aleksei Tolstoi oma Aeliita`ga - said riigimeestest palju paremini aru, et sellest ei tule kokkuvõttes midagi välja.

Teksti loeti eesti keeles

Mõtlesin ka pika jutu kirjutada, aga peale eelmisi, eriti Golikovi, pole nagu enam midagi öelda. "5", tingimusteta. Minu arust Strugatskite parim teos.
Teksti loeti eesti keeles

Lisaks kõigele eespool kirjutatule: Suht lühike romaan lõi nii kergesti usutava maailma ja karakterid, et raamat "keerleb" juba mitmendat päeva peas. Haaras kaasa! Pani stseene vaimusilmas ette kujutama, pani omaette "aga kas...?" ja "miks...?" ja "kas siis..?" küsima, keeras mõtlemise korraks igapäevaste asjade pealt ära. Raputas läbi, nagu öeldakse. Suurepärane!
Teksti loeti eesti keeles

Ma sain suurepäraselt aru vendade ideedest,mida nad selle romaaniga öelda tahtsid, aga see kõik ei puudutanud mind eriti. Lisaks on nii kretiinse tegelase missioonile saatmine ikka väga ebausutav. Natuke nõrk oli ka motivatsioon, miks don Reba don Rumata nii kergekäeiselt vabastas ja suhteliselt suure mõju kinkis, hakkas kartma lihtsalt või? Kuulis kinniseotud, läbipekstud, haavatud ja alandatud vangi käest uskumatult ülbet haukumist ja hakkas värisema ning otsustas ta selle peale vabastada, peotäite kaupa raudvõrusid anda ja igasuguste indulgentsidega üle külvata? Ei usu, mitte ühtegi sõna ei usu.

Aga üldiselt jah, vananenud ja võrdlemisi igav raamat. Arkanari Kommunistlik Vabariik, jee rait. Ei saa mitte võrdlemata jätta hiljaaegu taas üle loetud Lev Veršinini "Kuninga tagasitulekuga", mis teeb küll kummarduse Strugatskite originaalile, on aga nii sisult kui vormilt sellest suht hapuksläinud tükist mäekõrguselt üle.

Teksti loeti eesti keeles

Jüri Kallas ajas oma juttudega Sadama viie köögis kange "Raske on olla jumal" isu peale. Tartu jõudnud asusin kohe lugema ja mügisesin mõnust, kui parun nagu tühikäigul töötav transpordihelikopter mõõka keerutas. Või kuidas don Rumata tahtis ühele kõrgestisündinud donnale õhtul külla minna aga proua voodis pesitsesid prussakad ja "kaunitar" lehkas ise nii hingematvalt, et rüütel lõpuks aknast välja kargas ja sünnis neiu talle igast roppusi järele räuskas. Lõpp oli aga sedavõrd sünge, et oleks peaaegi isegi minusuguselt tuimalt mürakalt pisara välja kangutanud.

Ühesõnaga mulle meeldis roppu moodi. Oli nalja, oli häid mõtteid ja arutluskäike, lahedaid tegelasi, musta huumorit, inimlikkust ning draamat. Maailm oli seejuures sedavõrd ebameeldiv, et peategelase äng tundus täiesti mõistetav ja liigses Vene hädaldamises seda Strugatskite teost kindlasti süüdistada ei saa.

Lisaks muidugi see lahe paraleel Reba ja Stalini vahel, ehk kuidas progressorid vaatavad jõuetult kõrvalt kuis ühe kauge planeedi valitseja viib läbi midagi oktoobrirevolutsiooni sarnast ning hävitab teadlasi-kirjanikke.

Kõige suurem selle teose viga seisnebki asjaolus, et ta on paaritatud eestikeeles niivõrd nõrga esimese jutuga (Tagasitulek). Mul kipub Sturgatskitega olema love-hate suhe ja esimene jutt kaldub rohkem sinna "hate" poolele, ehk olen seda kolm korda alustanud ja kolm korda ka erinevates kohtades pooleli jätnud.
Teksti loeti eesti keeles

Antud raamatut võib vaadelda kui Rumata-Antoni isiklikku tragöödiat. Elukutseline maailmaparandaja sattub tööl kokku raskustega. Keegi töötab tema plaanidele sihilikult vastu. Pettumine teise tsivilisatsiooni parimates esindajates, keda ta arvas end tundvat. Vastuolu: need keda ta tahab aidata, ei taha et ta neid aitaks (Budah), tõdemine, et need, kes ootavad tema abi, neid ta aidata ei saa (Arata). Siiski tundub mulle, et Strugatskeid huvitas pigem maalaste roll õpetajana. Ka selliste õpetajate volitused. Kas Maa ajalugu on piisav argument, eeldamaks, et teistel planeetidel toimub areng sama rada pidi kui meil, kas meil on õigus suruda teisi meie ajaloo malli.
Teksti loeti eesti keeles

Vapustav raamat. Nii teismelisele kui pensionärile, kõik vahepealsed astmed kaasa arvatud. (Tean isiklikust kogemusest).
Suured humanistid Vennad kujutavad kohutavalt täpselt maailma, kus humanismiga pole ***agi peale hakata. Ja seda traagikat, mis saadab katseid humanismiga midagi peale hakata.
Ahjah, siis on veel progressorluse teema (vt. kas või Rumata vestlust Budahiga).
Ja siis on veel "musketärilugude" teema. Muide, Vennad algul tahtsidki lihtsat keskaja-bojevikku kirjutada, aga õnneks ei tulnud välja.
Lugesin ta hiljuti vene keeles üle ja leian, et Maiga Varik on väga hea tõlke teinud.
Kas parim Strugatskite raamat? Ei tea, Ponedelnik... on ka olemas... Kuid need on nii erinevad, et võib erandina ka kaht parimat lubada.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Hard to be a God on planeediseikluse tüüpi ulmelugu, mõningase filosoofilise taustaga. Loo peategelaseks on ideaalsest tulevikumaailmast pärit noor Anton, kes on asunud tööle vaatlejana planeedil, kus inimkond on hetkel alles kuskil hiliskeskaegsel tasemel. Kehastudes don Rumata nimeliseks aadlikuks, saab ta kiiresti tuntuks seikleja ja mõõgamehena.
 
Kuid tegemist pole sugugi dumasliku lõbusa musketärieluga. Tulevikuinimesele on see ühiskond juba iseenesest räpane ja jõhker - kuid Antoni ette tõuseb veel täiendav probleem. Õukonnas on esile kerkinud kuninga nõunik don Reba, kes on alustanud võimu koondamiseks eriti jubedat vägivallakampaaniat kirjaoskajate vastu. Kuid Anton peab jääma vaatlejaks ja hoiduma avalikust sekkumisest...
 
Selle loo tõlge maakeeles ilmus tegelikult juba väga ammu ning millalgi lugesin seda ka ise. Samas oli tegevus mul meeles vaid üldjoontes ning lugemise kordamine teises tõlkes oli igal juhul huvitav (Olena Bormashenko 2014. aasta tõlge on ka hea, on täitsa naljakas, et enne tema tööd eksisteeris ainult mingi kaudtõlge saksa keelest).
 
Tore tundus see, et musketärilik lugu oli paigutatud hoopis argentiinaliku hõnguga taustale (kõik need donid, pampad, hõbedakaevandused ja pronksikarva nahaga metslased). Natuke häiris küll see räpasuse üle mängimine, mis oli kui Mark Twaini raamatust "Jänki kuningas Arthuri õukonnas" laenatud - keskaeg oli tegelikult oluliselt hügieenilisem kui üldiselt arvatakse.
 
Väga meeldis ka Antoni idealismi aeglane lagunemine (lõpptulemus anti selgelt ka juba päris alguses ette, kui loetleti kõiki neid vaatlejaid, kes varem murdunud olid). Ja kui need kaks asja kokku panna, siis tekib sellest päris tõsine loos esitatud "mittesekkumise" süsteemi kriitika.
 
Sest kuigi see on loos esitatud dilemmana, ei ole siin minu arvates küll midagi kaaluda - idee, et inimesed ei ole võimelised suuri muutusi vastu võtma tundub praeguse pilguga küll nagu jama. Tõenäoliselt olid vennad Strugatskid muidugi minust tugevamalt mõjutatud marksistliku ajalookäsitluse poolt, kus ajalool on kindel suund ja etapid, mille see läbi peab käima ning seetõttu pidid nad ka rohkem argumenteerima.
 
Kuid isegi kui selle kõigega mitte nõustuda, võib asja kindlasti tunnistada kui korralikku ideed. Lisaks on see tõenäoliselt üks esimesi selletaoliseid (kultuslik telesari Star Trek ja selle "esimene direktiiv" on ilmselt kõige kuulsam, aga hilisem näide) ning ka Strugatskid ise said sama ideed hiljem oma järgmistes teostes edasi arendada, kohati käesolevast tööst palju küpsemalt.
 
Huvitav on lugeda ka selle väljaande järelsõna, kus Strugatskid kirjeldavad 1963. aasta kriisi Nõukogude Liidu kultuurielus, mil varasem "sulaperiood" sai tugeva reaktsioonilise tagasilöögi. Nõnda saigi algselt seiklusloona mõeldud jutustus seetõttu lõpuks palju süngemaid toone - teema, mida Strugatskid jätkasid ka edaspidi...
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles
7.2021

Naljatades võib tõdeda, et see on üks keebi ja mõõga romaan, sest nii keepe kui eriti mõõku esineb siin küllaga, aga sisuliselt oleks see väga vale järeldus. Tegu on väga ühiskonnakriitilise (inimloomuse kriitilise?) teosega, mis loob väga troostitu ja masendava pildi ühest maailmast kuskil kosmoses. Siin pole Strugatskid mõttelennul lennata lasknud - ainus erinevus meie maailmaga on vaid mõned sajandid. Kõik muu on sama, võib-olla lihtsalt inimlikud ilgused on tugevalt võimendatud, sest nii rõvedad tavalised inimesed meil ikkagi keskajal ei olnud. Kogu see ilgus, rõlgus, mäda, mustus, piinamised jms oligi põhjus, miks ma hindasin teost vaid neljaga ja mitte viiega.  Mulle jäi mulje, et see Arkanar oli tegelikult Strugatskite peegelpilt Venemaast. Kõik need donid, parunid ja kuningad olid üksnes tsensorite petteks, et see seos nii ilmne ei oleks. Arkanari julmad, agressiivsed, lollid, võimutruud, orjalikud, sulitsevad, ükskõiksed kodanikud on tegelikult vaste venelastele läbi ajaloo. See pilt pole ilus ning selle üle valutavad Strugatskid südant. Kuningas on tsaar või kompartei peasekretär, "hallid" on opritšnikud (kuigi raamatus tehakse jälgede segamiseks saamatu vihje hoopis Ernst Röhmi SA-le või Itaalia mustsärklastele). Robustsete, labaste ja kiimaliste tegelaste taga tunnen ära "porutšik Rževskid". Kirjatarkade vaenamises nägin otsest paralleeli intelligentsi likvideerimisega Stalini ajal ja vähe pehmema survestamisega pärast Stalinit.  Pisut õlgu kehitama pani don Rumata mõttekäik, et kui vaesed lihttöölised koguneksid kokku ja asuksid relvastatud võitlusele oma õiguste (hüvede) eest (proletariaadi diktatuur), siis saabuks helge tulevik (kommunism). Tegelikult oleks tulemuseks sama, mis "hallid" või isegi veel hullem soust, sest see seltskond oleks veel vähem haritud ja kompleksides kui "hallid", mis koosnesid poodnikest ja väikekodanlastest. Aga ilmselt oli siin vaja mett moka peale määrida tsensoritele ja otsustajatele, et raamat trükki läheks.  Tegelikult on see teos oma sisult (kui mõttega lugeda) ülimalt nõukogudevastane. Lausa ime, et see tsensorite poolt läbi lasti ja ära ei keelatud. Võib-olla on põhjus see, et oma esimestes teostes olid Strugatskid nii sinisilmselt kommunismi utoopiausku, et olid kogunud sellega tsensorite ja otsustajate silmis nii suure usalduskrediidi, et neid ei kahtlustatudki milleski sotsialistliku korra kriitikas. Oleks "Raske on olla jumal" olnud Strugatskite esimene raamat, oleks see võib-olla jäänud avaldamata. P.S. Parun Pampa karakter on otseselt maha kirjutatud Dumas "Kolmest musketärist" - see on Porthos, kes, kui mu mälu ei peta, oli ka üks riiukukest parun.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Kuidagi kummalise mulje jättis see romaan. Stiili kohta ei suuda ma leida paremat sõna kui "unelev". Ja see 6000 aasta tagune tulevik mõjus tõesti kummaliselt 20. sajandi keskpaiga või isegi varasema aja moodi (taaselustunud duellipidamise komme), seda ka arvestades asjaolu, et see tulevikunägemus pärineb 70 aasta tagusest ajast. Kui mõni teine tol ajastul kirjutanud autor vähemalt püüdis kauge tuleviku teemal usutavalt fantaseerida (näiteks Asimov oma televiisorite abil juhitavate kosmoselaevade ja tuumajõul töötavate pesumasinatega), siis Simak vähemalt käesolevas romaanis seda eriti ei üritagi ja ilmselt pole see ta jaoks ka eriti oluline.
Ülalmainitud asjaolud pole tegelikult mõeldud etteheidetena ja kirjanduslikus mõttes (kasvõi need Wyomingi osariigi, mis on ka tänapäeval väga hõredalt asustatud, looduse kirjeldused) on "Mängud ajas" üsna tugev romaan - võrreldes kasvõi samast ajast pärinevate Asimovi ning Heinleini suhteliselt kuivade tekstidega. Kokkuvõttes tundub miinusega "4" minu poolt käesolevale romaanile õiglase hindena.   
Teksti loeti eesti keeles

"Ave Maria" (huvitav, et eestikeelse tõlke pealkirjast on sõna "projekt" välja jäetud") on kõvasti fantaasiarikkam kui autori kaks eelmist romaani - mängus on tulnukad, suur osa tegevusest leiab aset väljaspool Päikesesüsteemi ja ka maavälise elu otsijate poolt üldiselt tunnustatud "Kuldkihara tsooni" teooriale heidetakse siin kahtlus nii minategelasest teadlase poolt loodud hüpoteeside kui ka sündmustiku arengute läbi. Muus osas nagu Weir ikka - kosmos, palju füüsikat, matemaatikat ja tehnoloogiat ning eluohtlike situatsioonide lahendamist vastavate oskuste läbi. Sarnaselt eelarvustajatele ei tahakski romaani kohta ülemäära palju paljastada, et mitte tulevaste lugejate lugemisrõõmu rikkuda. 
See, kuidas "Ave Marias" globaalsel tasandil maailmalõpuohuks valmistuti, meenutas natuke Liu Cixini tuntud romaanitriloogiat. Sündmustiku edasiandmine mittelineaarses vormis oli autori poolt tegelikult õnnestunud võte, kuna vastasel juhul võinuks lugeja mitmesajaleheküljelisest valmistumisest kosmoselennuks ära tüdineda. Ja omamoodi on kummaline, kui kiiresti teaduslikus fantastikas tehtud tulevikuprognoosid vananevad - romaanis kirjeldatud Ameerika-Vene-Hiina sõbralik kosmosekoostöö ning Roskosmose oluline roll maailma päästmisel tunduvad juba aasta pärast selle ilmumist üsna vähetõenäoliste tulevikuperspektiividena.
"Ave Maria" meeldis mulle natuke rohkem kui "Marslane" ja "Artemis", ent hindeks jääb siiski "4" - midagi jääb mu jaoks nagu maksimumhindest puudu, võib-olla võinuks romaan veidi lühem ja kontsentreerituma sündmustikuga olla. 
Teksti loeti eesti keeles

Oma lugemuse põhjal võin (natuke üldistatult ja mõningate eranditega) nentida, et Zelaznyl tulid mütoloogiliste elementidega ja suuremal või vähemal määral fantasy žanrisse liigituvad tekstid välja paremini kui žanripuhas teaduslik fantastika. Seda seisukohta kipub kinnitama ka käesolev, viimatimainitud kategooriasse kuuluv romaan. Kui Toomas Aasa arvustuses on kritiseeritud romaani lõpuosa, siis minu meelest hakkas igavavõitu tekst just lõpupoole paremaks kiskuma - tulid mängu vähemalt üks huvitavalt kujutatud tulnukas, rohkem huumorit ja ka mõned poeetilised võõrmaailma-kirjeldused. Väga seda romaani kiruda ka ei tahaks ja ehk on õigus Liisal, et mitmekordne lugemine jätab sellest parema mulje - seega hindeks "3+".
Teksti loeti eesti keeles

Loo inspiratsiooniallikaks on Italo Calvino romaan "Nähtamatud linnad", mida ma ise lugenud pole, ent milles on kuuldavasti juttu Marco Polost, kes pajatab Hubilai-khaanile väljamõeldud linnadest. Belialsi loo tegevus toimub kauges kosmilises tulevikus ja Hubilai asemel on siin kosmiline valitseja Primarh, kellele minategelane pajatab väljamõeldud maailmadest (planeetidest)...
"Häilitud puuga" on Belials teinud seda, mida ta eesti ulmekirjanikest ehk kõige paremini oskab - pannud kirja äärmiselt poeetilisi ning sugestiivseid kirjeldusi sisaldava teksti, "poeemi proosas", mis meenutab mõningaid ta ammuseid töid nagu "Helesiniste Liivade laulu". Minu meelest on "Häilitud puu" kogumiku "Surnud mehe käsi" uutest lugudest parim. 
Teksti loeti eesti keeles

Süngelt poeetilistes toonides kosmosesõja lugu, mis on autori sõnul inspireeritud "ühest venekeesest luuletusest". Sarnaselt looga "Või tõstes relvad ..." tekkisid ka "Maailmalõpuvalgust" lugedes paralleelid autori poolt eesti keelde tõlgitud tulevikusõja-teemaliste Vene ulmelugudega. 
Teksti loeti eesti keeles

Tegu on järjega Joel Jansi loole "Langtoni maailm". Ehkki viimase pealkiri tuli mulle tuttav ette, avastasin üllatusega, et ma polegi seda lugenud, mistõttu Belialsi lühikesest saatesõnast ja Jansi loo sisukokkuvõttest oli mulle üsnagi palju kasu.
Lugusid uurimisbaasist võõrplaneedil ja baasi mehitava teadlastest ning muudest isikutest koosneva kollektiivi kokkupuutest kohaliku mõistusliku eluvormiga on ulmes kirjutatud vist lõputult. Käesolev panus sellesse lõputusse teemasse pole iseenesest sugugi paha.
Teksti loeti eesti keeles

Lähitulevikus toimuvas sõjas ründavad kaevikus asuvaid Eesti sõdureid venelaste asemel igasugused mütoloogilised peletised. Rühm valdavalt intellektuaalsema taustaga mobiliseerituid peab kaevikus filosoofilist vaidlust, et mis siis õieti toimub ja mis on õieti reaalsus...
Üsna keeruline ja filosoofiaalastest vihjetest tiine tekst, ehkki madinat on siin ka. Huvi filosoofia vastu tuli autori puhul ausaltöeldes paraja üllatusena, sest ühestki ta varasemast tekstist ma seda eriti ei mäleta.
Teksti loeti eesti keeles

Düstoopiline lugu surematutest tulevikusõduritest, mille masendav-närune õhustik koos sõjateemaga meenutab natuke Belialsi koostatud uuema vene ulme antoloogiates esinevaid tekste (võimalikud inspiratsiooniallikad?).
Eriti ei meeldinud. 
Teksti loeti eesti keeles

Nagu mainisin "Aekadioni pärandi" arvustuses, on Moorcocki "Elricu"-tsükkel autorit ilmselt oluliselt mõjutanud, ent nii ta stiil kui ka maailm on teistsugused. Maailmade peamiseks erinevuseks on vast asjaolu, et erinevalt Moorcocki Melnibonest pole Kalmsteni Aekadion üks riik fiktiivses maailmas, vaid omaette paralleelmaailm, mida multiversumi teiste osadega ühendavad portaalid. Kohati oleks see multiversum justkui mingi muistsetest müütidest pärit koht, siis aga tulevad mängu aurupungilikud elemendid ("Aekadioni pärandit" lugedes meenus kuskilt loetud vaimukus, et absoluutselt igas paralleelmaailmas peavad eksisteerima tsepeliinid) või siis pigem moodsale ühiskonnale viitavad kladedega ametnikud. Rääkimata sigarettidest ja päikeseprillidest - ning ka Liisa Berezkini mustvalgetest illustratsioonidest peegeldub vaheldumisi pigem 19. sajandile omane ja sügavalt muistne õhustik.
Aekadioni nimi kõlab vanakreekalikult ja nagu ka Raul Sulbi on kogumiku järelsõnas maininud, meenutab kirjeldatud maailma elanike ellusuhtumine natuke muistse Kreeka müüte. Südamesse paigutatud kivid annavad aekadionlastele üleloomulikud füüsilised võimed ja pika eluea, millega kaasneb ülbe suhtumine teiste maailmade elanikesse. Samas tundub vähemalt loo peategelaste põhjal, et peamiselt füüsiliste parameetritega need eelised piirduvadki - pehmelt öeldes manipulatiivne ja kahepalgeline käitumine ning ainult hedonismile keskenduvad ajaviitevormid näitavad end kõrgemaks tõuks pidavaid aekadionlasi liigagi inimlikena. Ega tekita ka ükski lugude tegelastest erilist sümpaatiat - ka Kaaren, kelle traagiline elukäik justkui kaastunnet tekitama peaks, on tegelikult üsna ebameeldiva mõttemaailma ja käitumisega isik.
Natuke võib ehk nõustuda Andri arvustusega selles osas, et kogumik mõjub justkui visandlikult ja luudel on veidi vähe liha peal. Hinnangu osas pean nentima sama, mida paljude Kalmsten tekstide puhul (suurepärane lühiromaan "Raske vihm" siinkohal erandiks) - korralikud neljaväärilised tekstid, mis ei suuda mind päris nii palju vaimustada või kõnetada, et neile maksimumhinnet anda. Iseenesest on käesolev kogumik Eesti ulmemaastikul siiski tubli saavutus. 
Teksti loeti eesti keeles

Kogumiku viimane lugu nii sõna otseses mõttes kui ka tegevustiku lineaarsust silmas pidades... ehk lugu sellest, mis Kaarnast lõpuks edasi sai. Midagi olulist välja lobisemata on sellest loost üsna raske pikemalt rääkida. 
Teksti loeti eesti keeles

Kogumiku teise teksti sündmustik käivitub veidi enne Aekadioni hukku ja lugejale tutvustatakse detailsemalt sündmusi, mis viisid "Aekadioni pärandis" kirjeldatuni, avades ka laiemalt tegevusmaailma ning toimunu uusi tahke. 
Lühiromaani sündmustik käivitus natuke liiga venivalt ja aeglaselt, ent lõpp (ehkki lugejale suuresti ette teada) mõjus päris võimsalt. 
Teksti loeti eesti keeles

"Kaarnalaulu" avaloos avab autor omapärast aurupungilikku fantaasiamaailma, kus hävinud Aekadioni tsivilisatsiooni viimased esindajad inimeste maailmas ellu jääda proovivad. See põhiline süžeeliin näib olevat tugevalt inspireeritud Moorcocki "Elricu"-tsüklist, ent nii Kalmsteni stiil kui ka loodud maailm on hoopis teistsugused - lisaks maagiale eksisteerivad siin ka rongid ja tsepeliinid ning koguni päikeseprillid (sigarettidest rääkimata). Loo sündmustiku käivitab Aekadioni põgenikust naissõdalase Gaili ehk Kaarna ootamatu taaskohtumine Haldemariga, kes oli kord Aekadionist põgenemise järel talle algul kasuisa ja siis armsama eest - kuni saatuslikud sündmused nende vahele vihkamise tekitasid...
Pean tunnistama, et lühijuttude arvustamine on mu jaoks pahatihti üks üsna keeruline ja tüütu tegevus ning lühilugudest pikalt rääkimise ja nende analüüsimise oskust pole ma kunagi täielikult omandada suutnud. Käesoleva loo kohta võiks vast veel öelda, et päris õnnestunud sissejuhatus ja huvitekitaja Aekadioni maailma vastu. 
Teksti loeti eesti keeles

Veiko Belials on Arvi Nikkarevi kõrval praegu üks kahest Eesti vene keelest tõlgitud ulmeantoloogiate koostajast. Mulle on Belialsi antoloogiatest seni enim meeldinud esimene, Strugatskite loomingut ja selle pastišše sisaldav "Keskpäeva varjud". Kui esimestes antoloogiates domineeris pigem nõukogulik optimism, siis viiendas antoloogias "Raevu päevad 2" jõudis Putini ajastu vene ulme düstoopiline ja lootusetu äng juba täiesti üle pea kasvada. 
Käesolev, kuues Belialsi antoloogia, teeb võrreldes "Raevu päevadega" ängi osas kerge sammu tagasi. Nagu pealkirjastki arvata võib, on antoloogia keskendunud ennekõike militaarulmele ja koostaja on jaganud selle kaheks osaks: esimene pool alapealkirjaga "Kaitsjad" sisaldab seitset lugu võitlusest kosmiliste sissetungijatega ja teine pool "Viimase sõja viimane sõdur" keskendub pigem apokalüptiliste tagajärgedega relvakonfliktidele. Mulle isiklikult meeldis antoloogia esimene pool kõvasti rohkem (esimeses pooles sisaldus ka mu lemmiklugu, Zoritši lühiromaan "Kirved ja lootosed"). Teises pooles hakkas teisele "Raevu päevade" antoloogiale omane äng taaskord veidi välja lööma (täpsemalt Gelprini ja Terina lugudes). 
Teksti loeti eesti keeles

Süngetes toonides lugu kosmosesõja järgsest laastatud Maast ja golemiteks kutsutud tehissõduritest, keda sõjajärgses ühiskonnas vihatakse...
Kohati päris süngelt poeetiline lugu, ent mitte nii hea, et sellele "3-st" kõrgemat hinnet anda. Moodsate Vene ulmeautorite komme kirjeldada tulevikku nii lohututes toonides, et üldine õhustik meenutab pigem Stalini-aegset Nõukogude Liitu kui meie tänapäeva, mõjub ausaltöeldes üsna hämmastavalt (see mulje tugineb nii Belialsi koostatud antoloogiatele kui ka mõnedele Skarabeuse tõlkeraamatutele, aga eelkõige esimestele).
Teksti loeti eesti keeles

Alkohoolikust kosmosepiloot rammib tongis peaga oma laevaga sajanditevanust mahajäetud militaar-kosmosejaama, mida asustavad vaid omaenda elu elama hakanud robotid, ja jääb sinna lõksu. Järgnevad sündmused kujunevad mehe jaoks tõeliselt hirmutavateks...
Päris korralikult kirjutatud hoogne lugu, mille süžee mõjub üsna situatsioonikomöödialikult, samas on keeruline öelda, kas autor on seda mõelnud koomilise ulmena või mitte. 
Teksti loeti eesti keeles

Lugu viimase sõja viimasest elusolevast 102-aastasest veteranist ja tema elust maailmast isoleeritud tornelamus. Otseselt paha lugu polnud, aga erilist muljet ka ei jätnud - hindeks "3+".
Teksti loeti eesti keeles

Kuidas rakendada robootika esimest seadust militaarrobotitele? Vastus: sõdimine (kaugtulevikus ja kosmoses) ongi ainult robotite pärusmaa, inimesi nad puutuda ei tohi ja sõjategevus peab toimuma asustatud piirkondadest eemal. Inimesed omakorda peavad sõjaväljadelt eemale hoidma - või vähemalt selline on vaikiv kokkulepe...
Loo sisu kohta rohkem rääkida ei tahakski - tegu on üsna ideetiheda ja puänteeritud tekstiga. Suurt vaimustust ei tekitanud, aga üldiselt täiesti lugemiskõlblik.
Teksti loeti eesti keeles

Kunagi lähitulevikus on "pilusilmad" (ehk siis Jaapani, Hiina, mõlema Korea ja Mongoolia koalitsioon) otsustanud Vene Kaug-Ida valdustele käpa peale panna, mille tulemuseks on suur sõda. Loo sisuks on Kamtšatka rindel viibivate Vene sõdurite tegevus... kes pole aga sugugi tavalised sõdurid, vaid surnuist ellu äratatud ja küborgideks muudetud. Loo keskmes ongi suuresti "elavate surnute" hingevaevad oma "ebaloomuliku" eksistentsi ja eelkõige selle pärast, et uued, tehislikud kehad ei lase neil seksiga tegelda...
"Peaaegu nagu inimestel" pole ilmselt otseselt halb lugu (mistõttu "kolmest" madalamat hinnet panna ei tahaks), aga üldiselt jätavad igasugused "kaotatud inimsusest" rääkivad lood mind sügavalt külmaks ja hindes peegeldub ka lugemiselamus. 
Teksti loeti eesti keeles

Lugu tulnukate rünnaku eest põgenevas kosmoselaevas hukkunud neurotehnikust, kelle teadvus asub mõtte jõul juhitava sipelgakujulise roboti sisse ja kes püüab seeläbi veel surmajärgselt teisi laevalviibijaid päästa. Täitsa kõlbas lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Kui kosmiline inimkond satub sõjas toilangideks kutsutud reptiilse tulnukrassiga ootamatult kaotusseisu, saadetakse toilangide koduplaneedile alistumisläbirääkimisi pidama lühiromaani minategelane, vanemleitnandiks degradeeritud sõjaväelane Iskander Effendišahh koos veel kahe sõjaväelasega. Sihtkohta jõudes hakkavad aset leidma veidrad sündmused ja ühel hetkel selguvad seosed toimuva ning kunagiste sündmuste vahel, mis Effendišahhi degradeerimiseni viisid...
"Kirved ja lootosed" on huvitav lühiromaan. Lugedes jääb sellest suuresti mulje kui tugeva loodusteadusliku taustaga militaarulmest - autorid (pseudonüümi taga peitub tegelikult kirjanike paar) omavad üheaegselt nii matemaatika- kui ka filosoofiaharidust ja mõisteid nagu "mittelineaarne ruum" või "gravikonverterid" puistatakse vähemalt minusuguse humanitaari jaoks muljetavaldavas koguses. Ja kui oled juba harjunud mõttega, et eks see üks teaduslik-tehnilise taustaga põnev kosmoseseiklus on, keerab asi otsapidi sotsiaalsesse ulmesse ning lõpplahendus muutub piisavalt komplitseerituks, et tekitab tunde, nagu oleksid lugedes liiga tähelepanematu olnud või oleks ehk mõni nüanss kahe silma vahele jäänud. Teaduslik-tehnilisele küljele lisandub ka kultuurilooline element (toilangide ühiskond ja kombed on päris värvikalt ning põnevalt kirja pandud) ja lõpptulemusena moodustuv tervik on igati hea. 
Teksti loeti eesti keeles

Loo tegevus toimub kauges tulevikus, kui inimkond on suuresti alistunud Palkajateks kutsutud tulnukatele. Minategelane Jo ja tema elukaaslane Liza on astunud teiste seal Palkajate teenistusse ning nende koduks on saanud tulnukatele kuuluv tehas-kosmoselaev Marrakech. Mingil hetkel hakkab Jole selguma tõde nii tema enda kui ka Marrakechil toimuva kohta tervikuna, mis on märksa õõvastam kui lihtsalt kollaboratsionistlik palgaorjus...
Hinnanguna Horsuni loole võin öelda sama, mis mitmete teiste käesoleva antoloogia (ja üldse Belialsi koostatud-tõlgitud vene ulme antoloogiates sisalduvate) lugude kohta: korralikult teostatud, aga erilist vaimustust äratada ei suutnud. Naljaka detailina torkas silma, et kui Marrakechil teenivatel kollaborantidel on valdavalt inglisepärased nimed, siis Palkajate vastu võitlemist jätkavate vaprate radikaalide kosmoselaevad kannavad nimesid nagu Admiral Ušakov ja Kuban...
Teksti loeti eesti keeles

Kargetes toonides kosmosesõja-lugu, lühike ja taaskord puänteeritud. Millegipärast meenusid kaks asja Eesti ulmes - Kunnase "Gort Ashryni" triloogia ja Kazmenko loo tõlkija ning antologiseerija Belialsi Memphise-maailm. 
Omapärane lugu, aga päris niipalju ei meeldinud, et maksimumhinnet anda. 
Teksti loeti eesti keeles

Ega palju selle loo kohta rääkida saagi, ilma et midagi olulist välja lobiseks. Ehk võib mainida neidsamu märksõnu, mida ka mitmete teiste antoloogia "Viimase sõja viimane sõdur" lugude kohta - kosmosesõda tulnukatega ja ootamatu puänt. 
Korralikult teostatud, ehkki ei midagi vapustavat. 
Teksti loeti eesti keeles