Kasutajainfo

Arkadi Strugatski

28.08.1925-12.10.1991

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Arkadi Strugatski · Boriss Strugatski ·

Žuk v muraveinike

(romaan aastast 1982)

ajakirjapublikatsioon: «Znanije – sila» 1979; nr 9 - nr 12, 1980; nr 1 - nr 3, nr 5, nr 6 [kärbetega]
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Põrnikas sipelgapesas»

«Pioneer» 1985; nr 9 – 1986; nr 9 [kärbetega]
Tallinn «Varrak» 2000 (F-sari)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
20
6
3
0
0
Keskmine hinne
4.586
Arvustused (29)

On aastatel 1985-86 "Pioneeris" "Põrnikas sipelgapeas" nime all ilmununa ka maakeeles kättesaadav. "Saare" järg. Seda puhku on progressorid Maal ja revolutsiooni/progressi ekspordi probleem avaldub uuest vaatevinklist. Ka paralleel-taustalood õkokatastroofist planeedil Lootus ja psühholloogilised etüüdid humanoidse ja kinoidse rassi suhetest on head ja nauditavad. Sümpaatne on probleemi mittemustvalge esitus. Nagu kõik Vendade lood, on ka "Põrnikas" irooniline. Näiteks karmist radikaalist Maksimist on saanud mitte vähem karm, kuid kohusetundlik töötaja KONKOM-2s ja Tema Eksellentsi ustav abiline. Tekstist võib välja lugeda, et ka Keskus Loojate riigis Sharakshil on taastatud. Lugege! "Viis" - lugu väärib seda!
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Mulle vist Strugatskid eriti ei istu. Vist selleparast, et ehkki olen pea koiki eesti keeles ilmunuid lugenud, ei ole ma loetust suurt midagi meenutama suuteline. Nii on lugu ka antud teosega, mille orignaalkeeles ylelugemisel tundusid tuttavad paar detaili, ei enamat. Kuna Strugatskite teoste süzheid siin BAASis eriti keegi ümber jutustama ei tiku, üritan seekord ise seda teha. Niisiis kutsub Ektsellents ühel päeval välja Maxim Kammereri, tehes talle ülesandeks üles otsida keegi Lev Abalkin. Eriti muud infot ei jagata, uurija alustab nõukogude kriminaalromaanidest tuttaval kombel Leviga seotud isikute - kunagise õpetaja, girlfriendi, endise kolleegi (see on see kinoid - kõnelev koer) - läbikammimist. Mingil hetkel võtab ühendust ka otsitav ise. Kes on Lev Abalkin tegelikult, mida tal vaja on, need on küsimused, mis lõpulehekülgedel ka vastuse saavad. Mulle tundus see traagilistes toonides lugu kuidagi vaga vihjav ja ebakonkreetne, Maximi triloogiat teise osaga alustamises saan muidugi ainult iseennast süüdistada, kyll aga oli seekord üllatavalt mõnus midagi üle tüki aja ka vene keeles lugeda.
Teksti loeti vene keeles

Maksimi triloogia teine osa. Nagu "Saare" juures, piirdun ka siin vaid progressorluse teemaga. Siin on vaade progressorlusele veidi teiselt küljelt. Maksimist on saanud KOMKON-2 töötaja. Mis on KOMKON-2? See on sisuliselt progressorluse "vastuluure". Eesmärk on avastada võimalikke teiste tsivilisatsioonide progressoreid Maal. Ja nüüd jõuame väga valusa punkti juurde.

Juba progressorluse endaga on hulk probleeme. Kuid see tegevus jätkub - nõrgemaid, "äraeksinuid" tuleb suunata õigele teele, meie oleme "targemad, arenenumad, teame paremini, mis neile hea on", nemad on pimedad, nad ei mõista veel...

Kuid miks me ajame kohe sõrad vastu, kui keegi "targem" tahab meid samamoodi juhtida? Selleks KOMKON-2 ju ongi, et võõrastele progressoritele vastu seista. Ja see hirm võõraste progressorite ees võib võtta päris paraniolse vormi.

Kus siis on see loogika viga - meie progressorlus on hea, me oleme targemad, me teame, me peame nõrgemaid ja rumalamaid aitama. Aga kui avastame, et keegi teine, meist targem, teeb sedasama meiega, hakkame vastu, me tahame oma elu elada. Progressorlus, mis on hea, kui meie seda teeme, muutub otsekohe pahaks, kui see on suunatud meie peale. Mis siis valesti on?Või on kogu progressorluse idee mäda?

Teksti loeti vene keeles

Olen seda raamatut pea kolm korda lugenud - esimest korda "Pioneerist", kus ta oli mäletamist mööda kärbitud (ja kõiki osasid mul ei olnud ka), siis originaalis ja nüüd Varraku väljaandes. Algne tundus väga intrigeeriv. Tegelikult hindaks teost sisu poolest "5", kirjanduslik tase "3".

Sisu on ka eelnevalt lahti seletatud - kuidas peaksime käituma, kui keegi teine otsustab meid "kasvatama" hakata, kusjuures nimetatud operatsiooni ulatust ja suunda me ei tea. Väga teravalt on dilemma kajastatud ühes lauses: "…ei ole teada, kas Rändurid päästsid inimesi planeedilt või planeeti inimeste käest…" Aga uudishimu ei lase ka mitte proovida, kuigi just nii need hiired lõksu lähevadki. Tõeliselt head olid leheküljed Abalkini ja tolle peni hulkumisest hävinud linnas, kohati oli neis kapaga seda tõelist ebamaisust ja painet, mida just ulmelt ootakski. Paraku aga, kui see pisut eraldiseisev liin välja arvata, oli esimene pool raamatut võrdlemisi uimane ringijooksmine, teine pool aga kohati lausa manifesteerimiseks muutuv seletamine, kus tegevuse osa miinimumini kahaneb. Niisamuti on ainult osaliselt arusaadav lõpplahendus - liiga palju jääb "kaadri taha" (palju annab muidugi A&B.S teiste teoste tundmine), reaktsioonid poolikuks ja ebaloogiliseks. Ühesõnaga - suurepärane idee üsna ebaõnnestunud teostuses.

Teksti loeti eesti ja vene keeles

Nõustun praktiliselt kõige sellega, mida Ants Miller eelmises arvustuses ütles. Kehvimini kirjutatud Vendade teos, mida olen lugenud (noh, kui "Vaesed julmad inimesed" välja jätta), samas ei saa jätta mainimata kandva idee väärtust. Kirjanduslikult on teos nõrk -- näiteks võiks tuua kasvõi mahajäetud linna liini lõpplahenduse, kus kukutakse mingi papi otsa, kes hakkab lähiajaloo teemal loengut pidama. Mulle ongi just Strugatskite puhul meeldinud nende viis anda teada tõde tilkhaaval, anda lugejale mosaiigi tükke üksteise järel kätte -- siin on selle reegli vastu aga eksitud ja päris kõvasti.

5. juuli 2002. Pärast ülelugemist ega enam ei nõustu küll... ;)Võtan tagasi kõik oma karmid sõnad teose kirjandusliku taseme kohta ning tõstan hinde "viiele". Vendadega muide kipub mul tihti olema nii, et alles teisel või kolmandal lugemisel saan teose väärtustest aru... Ju mul siis pikad juhtmed on. Muidugi jääb püsima kriitika selle pihta, et papi lähiajaloost loengut pidas.

Keegi eelarvustajatest pole juhtinud tähelepanu suurpeade mõistatusele, millele romaanis paljudes kohtades vihjatakse. Esiteks, suurpeadel on geneetiline mälu. Teiseks, Shtshekn tahtis mahajäetud planeedil kuu poole uluda. Kolmandaks, Sharaksil polnud kuud ega tähti võimalik näha ja Maa kuu teda ei erutanud. Neljandaks, suurpead on olevused, kes "suudavad hingejõuga allutada ja tappa" (muuseas meisterlik on see koht, kus Shtshekn küsib Abalkinilt, et kuidas ta aru sai, et koertekari tuld kartis). Sama suutis seal linnas ka keegi teine -- keegi, kes võttis vaatajate jaoks olevuse kuju, mida nood kõige enam kartsid, Abalkini jaoks Pandora hiidämbliku kuju, Shtshekni jaoks ilmselt mõne muu eluka kuju, nagu Shtshekn ise muutis ennast penikarja jaoks leegitsevaks tulemereks. Viiendaks, pärast Pandora hiidämbliku pihta tulistamist jäi järele ainult veidike valkjat suitsu, mis laiali kandus, ning papi linnas vastas küsimusele, et kas ta on kunagi mõnd Rändurit näinud, et "nad on nagu udu või suits". Kuuendaks, teooria, et suurpead on arenenud radioaktiivse saastatuse mõjul tekinud mutatsioonidest, on täielik jama. On mõeldamatu, et radioaktiivse saastatuse mõjul saaks koerale tekkida inimkeeles kõnelemist võimaldav kõriaparaat ja kõnekeskus, saba muutuks kompassitaoliseks orienteerumiselundiks, neist saaks olendid, kes "suudavad hingejõuga allutada ja tappa" ning õppida välgukiirusel suvalist ettejuhtuvat keelt, kellel on geneetiline mälu, millega nad mäletavad kuud planeedil, mis asub kaugel sellest, kus nad väidetavalt radioaktiivsuse mõjul välja arenesid... "Asustatud saares" on küllalt põhjalikult kirjeldatud radioaktiivse saastatuse tagajärjel muteerunud inimesi ja on raske uskuda, et koertest samasuguste muteerivate faktorite mõjul areneksid sellised üliolendid... Võtme selle mõistatuse lahenduse juurde annab ilmselt triloogia kolmas osa, "Suur ilmutus".

Teksti loeti eesti keeles

Ka mind vaevasid kahtlused valitud vormi ja kompositsiooni otstarbekuses. Romaan koosneb nagu kolmest plaanist: trafaretne detektiivtöö kadunud mehe otsimiseks; katkendid viimase päevikust ja lõpuks lahtiseletus, milles iga detail omale kohale asetub. Tuleb vist küsida, et kas lahendus siis nõudis sellist vormi?

Jah, ma arvan, et nõudis küll. Kuni poole romaanini olin üsna nõutu...ei taibanud, et miks selline tegevusetu tegevus. Aga kui lõpuks selgub, et tegelikult pole meil peategelaseks mitte Abalkin, vaid Maa ühsikond, mis sünnitanud värdjaliku KOMKONi ja viimase meetodid ning suhtumised oma tegevusse avanevadki Maksimi uurimistöö kaudu.

Mind valdasid ka kahtlused, et kas Maksim ongi üldse mingi tegelane vaid ainult käepärast olnud vahend, jutustamisagent, kelle autorid temasse isiklise suhtumiseta palganud. Ka need kahtlused hajusid lõpupoole, nagu ka muud etteheited teose ülesehituse kohta. Just ainult niimoodi saigi seda lugu jutustada ja ei kuidagi teisiti.

Kunagisest ideaalidega maailmaparandajast Mak Simist on saanud "operativnik", tuim käsutäitja, kes ülesande nimel valetab julmalt igati sümpaatsetele inimestele, jah, leiab siiski nende vastu ka kaastunnet, kuid rohkem siiski on nad talle lülitid, mida tuleb näppida, et täita Ekselentsi ülesanne. KOMKON on kinnine, autoritaarne, ebademokraatlik jälitusorganisatsioon, kelle jaoks "leidlaste" saaga on vaid vahend omaenda tähtsuse ja vajalikkuse kinnitamiseks.

A priori leiab KOMKON, et Rändurid on ohtlikud ja "leidlapsed" kavatsevad inimkonnale halba - selle kohta pole ühtgi tõendit, kuid vaid ja nii ja ei teisiti KOMKON ainult mõtelda saabki. See asutus seab end ühiskonnast kõrgemale, teab ja otsustab ise, peab kõiki vahendeid võimalikeks, et vaid säilitada omaenese tähtsus ja parasiitlus.

40 aastat on Sikorski põlenud oma kõrgendatud ego paistel, nautinud iga viivu, et just tema ja KOMKON on need väljavalitud, kes peavad kaitsma Maad Rändurite ja "leidlaste eest. Pseudo-vastutuskoorem tingib vahendid.

Abalkin on inimene, kes üritab saada vabaks ja elada oma elu...tema püüdlemine vutlari poole pole midagi muud kui iga inimese sünnipärane igatsus leida oma olemasolu mõte - ja just seda ei lase KOMKON tal teha, nagu igasuguse riigi vastav egomaniakkidest koosnev kõrgendet vastutustundega salapolitsei. Riik ise, süsteem, ei anna Abalkinile selleks luba. Parem olgu ta juba surnud.

Ja kes on siis rohkem inimene - kas suitsevat püstolit hoidev Sikorski või Abalkin, kel surmahetkel meenub salmike lapsepõlvest?

Teksti loeti vene keeles

"Põrnikas" paigutub mu isikliku lugemiskogemuse kõige määravamasse ossa - Lev Abalkin oli esimene ulmekangelane, kes oskas mulle niiöelda nahavahele pugeda ("Pioneeri" tõlkevariant ja need hirm-ilusad illustratsioonid - eriline tähelepanu kinoidsel tüübil, mille tõttu olen eriliselt kiindunud tðau-tðau tõugu koertesse). Nüüd uut eestikeelset täielikku tõlget lugedes sai ring muidugi täis, nostalgia lained üle pea...

Vanemas eas, kui esmased muljendused kiiremini hajuma kipuvad, ilmuvad lagedale täiesti ratsionaalsed, kohati postmodernistlikud assotsiatsioonid.1) represseeritute laste tagakiusamine nõukogude võimustruktuuride poolt, lubamatus valida sobivaid erialasid jms.2) hirm teiste (kapitalistlike) riikide "pehme" terrori ees ja raudne eesriie3) sotsiaal-poliitiliste eksperimentide tulemusena loodud koerakoonlased, või koopainimesed a`la Kuuba

Need seosed ei pruugi praeguses hinnanguteskaalas teosele kirjanduslikku väärtust lisada, kuid annavad pildi kohast/olukorrast, mille pinnalt need kujundid on oma alguse saanud.

Psühholoogilisel tasandil sain lõpuks pihta Abalkini inimtüübile - kromanjoonlane. Ühenduslüliks oli siin tema omastav suhtumine naistesse, looduslähedus (erialavaliku õigustatus). Strugatskid on siin ühendanud tähelapse ja ajarännu faabulate motiivid. Hinne "viis" juba nende kahe eduka kokkukirjutamise eest.

Teksti loeti eesti keeles

Hämmastav, et 15 aastat tagasi loetud tekst võib nii hästi meeles olla. Äsja ostetud raamatu lugemisel tuli praktiliselt kogu sündmustik ja enamus tegelasi hoobilt meelde täpselt nii, nagu seda kunagi "Pioneerist" loetud sai. Häirima jäid küll mõned tõlke erinevused - Teelistest on saanud Rändurid ja peakatest suurpead. Kusjuures ka neid nimetusi mäletasin ma ilma vana "Pioneeri" üles otsimata! Minu meelest on "Pioneeris" pakutud variandid paremad, need uued tunduvad kuidagi lamedad. Aga eks vanasti oli rohi üldse rohelisem ja varblased suuremad.

Hinde taga on igatahes rasvane plussmärk

Teksti loeti eesti keeles

Teine osa jääb esimesele kõvasti alla. Mulle vist ei istu ulmeraamatud, kus ulme on kõrvaline. Viimane sarnane mis ma lugesin oli Lukjanenko "Genom". Pigem detektiivijutt kui ulme. Mulje jäi kui masstoodanguga kunstkäsitööst. Ilus ja omamoodi natuke, kuid tegelikult sääraseid küll nähtud. Pole õige kunst ega õige käsitöö.
Teksti loeti eesti keeles

Kõik oli hea, väga hea, aga JÄI POOLIKUKS!

Ma olen kahe käega poolt, et lugeja intellektile ja kujutlusvõimele tuleb ka tööd jätta, aga see raamat läks küll liiale. Vihajatakse paljudele huvitavatele asjadele: peakad, rändurid, detonaatorid jne, tunda on, et nende kõigi taga peitub põnev lugu aga siis äkki lõpeb raamat ära ja midagi ei saagi täpsemalt teada :(

Niiet ideede eest viis, pettumuse eest kolm, kokku neli :(
Teksti loeti eesti keeles

Maksimi triloogia parim raamat. Ei tule siit mingeid suuri yliv6rdeid. Ei ole tegemist suure, innovatiivse, p6hjapaneva ja epohhiloova teosega. Ylihea romaaniga aga on tegemist sellegipoolest. See on otsekui läbil6ige k6igest sellest, mis ulmes on head ja nö "päriskirjanduses" väärtuslikku. See on raamat päris inimestest ja pärisinimestele. Inimestest, kellel k6igil on omad ihad, hirmud, tugevused, n6rkused, eelarvamused ja kahtlused. Veel on ta raamat teistsugustest inimestest. Sellistest, kellest ei saada aru ja kes vist ka ei tahagi väga, et neid m6istetaks. Selle juurde salapärane päritolu ja ongi meil taassyndinud antikristus valmis. Ehk siis kui tsiteerida Tema Ekstsellentsi: "kui on tunda väävlil6hna on meil täielik alus arvata, et vanakurat on lahti ja meie kohuseks on tarvitusele v6tta k6ikv6imalikud vastumeetmed kuni pyha vee tööstusliku tootmiseni välja".

Paranoia. Paranoia on kogu raamatut läbiv teema ja paljud tegelased on inimesed, kelle töökohustuste hulka kuulub olla paranoiline. Paranoia nii maa peal kui ka Lootusel. Kahtlustada tuleb k6iki ja k6ike. Kui tundub, et kahtlustel on vähimgi alus, tuleb olukord lahendada nii, et mingit kahtlust enam ei jääks.

Kohustuslik kirjandus. Kui on raamatuid, mis teevad inimesest parema inimese, siis see peaks kyll nende hulka kuuluma.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Asustatud saare meenutuste küüsis olles laenutasin ma raamatukogust kiriesti Põrnika sipelgapesas, kuna öeldi, et see on saare järg. Suures tuhinas alustasin ka kohe selle lugemist. Aga tuhin möödus varsti. Sest see ei tundunud olevat järg, vaid hoopis üks teine lugu, kus peategelane on vaid sama nimega, sest isegi peategelase Maksimi tunded ja ideed ei olnud samad, mis nad olid saares olnud! Saar oli olnud huvitav ja seiklusrikas, kuigi oli lõpus natukene ära vajunud, aga põrnikas ei olnud minu arust nii tõmbav! Ja mul oli ka mitmeid küsimuse esimese osa kohta, millele ma teisest osast vastuseid ei saanud, kuigi neid lootsin. Aga Suure ilmutuse tagakaanel öeldi, et seal saavad kõik küsimused vastuse, nii et loodan selle peale! :P
Teksti loeti eesti keeles

Esimest korda lugesin teost üle 7 aasta tagasi. Väga võimas elamus oli. Nüüd lugesin taas (kohe peale "Asustatud saare" lugemist) ja nendin, et teos on hea, väga hea, kuid sellist üli-üli tunnet seekord ei saanud. Võib-olla häiris see, et tegevus toimus maal (parimad lõigud olid Lev Abalkini raportitest), võib-olla olen ise vahepeal muutunud, ei tea. Tugev 5 on see romaan ikkagi.
Teksti loeti eesti keeles

Ma lugesin seda raamatut (viimati) üle kuu aja tagasi. Mõtlesin kirjutada oma muljetest Baasi. Jätsin asja sinnapaika.
Aga probleem jäi vaevama.
Probleem on minu autorisõnumi tajus:
• Koolkonniti liigituvad Strugatskid (vähemalt saare sarjas) valmikirjanikeks ja mitte tavapärasteks ulmekirjanikeks. Nad astuvad Krõlovi jälgedes ja nende raamatutest ei saa lugeda mitte sellest, mida nad arvavad tulevikus toimuvast. Selgelt on jutt autorite kaasaegasest vene (nõukogude) ühiskonnast. Samal ajal on kõik nende teosed eraldivõetavad tervikud ja samanimeliste tegelaste eri juttudes kõrvutamine küllalt lootusetu ettevõtmine, neil on tihti teine ülesanne ja teistsugused omadused.
• Millalgi umbes sipelgapesa kirjutamise ajal mängis Inetute luikede peategelase prototüüp Võssotski kgebiiti (vist oli SMERŠ) mingis teleseriaalis ja sai selle eest pataka igasugu punaseid preemiaid ja kõvasti kiita. Seda kiitmist põhjendati küllalt veidalt – olevat esmakordne nõuka ajaloos kujutada julgeolekutöötajat südametunnistusega inimesena. Vaatasin kiirelt netti – ei leidnud preemiat ega selle aastat. Nii et minu mälestust ei kinnita hetkel leitavad netiallikad (pikalt otsida ei viitsinud). Tegelikult ei ole oluline, kas südametunnistusega kagebiidi kujutamine oli paar aastat enne või paar aastat hiljem. Pöördeline kunstivõimalus (mitte miski inimlik ei ole neile võõras ja seeläbi muutuvad nad enneolematult sümpaatseteks) oli õhus, võimalik, et avastus tehti sõltumatult eri autorite poolt.
• Lugemiselamusena oli Abalkini tapmine mõistetav ja põhjendatud. Sikorsky oli sümpaatne, rääkimata eelmise jutu romatikuoreooli endaga kaasa lohistavat operativnik Maksimist.
• Taoline lugemiselamus pidi olema autorite jaoks taotluslik. Küsimus on, a) kas seda tehti raamatule avaldamisvõimalusi otsides, b) lootuses saada preemiat (koos rahaga ka hilisemaid avaldamisvõimalusi, või c) oligi see autoripositsioon – mõistlik ja ühiskonna huvidele vastav on Abalkinite tapmine (vähemalt oli see nii ajaloos). Või on selle küsimuse teke autorite poolne kavatsus.
• Selle viimasega kaasneb paljude detailide (igapäevane alkoholitarbimine, salateenistuse telefoni- (ja tapmise) õigus, vene bardaki elementide loomulikkus, ...) tõlgendamise kahemõttelisus – kas tegemist on satiiriga nõukategelikkuse pihta või on tegemist (autorite arvates) kõigile ühiskonadele paratamatult omase nähtusega ...

Muidu oleksin raamatut hinnanud neljaga, aga autoripositsiooni mitmemõttelisus ja vaevama jäämine tõstsid hinnet ühe palli võrra – raamat, mis jäi meelde.

Valmi tõlgenduse olulised punktid on eelarvustusajate poolt ära mainitud. Puudu on vast ainult suurpeade olemus – tegemist on põhjarahvaste (ja neegritega), kellesse venelased suhtuvad avaliku põlgusega. Hingejõuga tapmine on šamanism.

Ma vihkan nõukogude võimu.

Teksti loeti eesti keeles

Minu meelest raamat venib. Et vältida siseheitlusi küsimuse üle, kas tähtsam on sisu või vorm, ütlen, et antud kolm on plussiga ja siirdun udumõtete juurde.

Ilmselt on väiksemat sorti SPOILERI hoiatus kohane.

Antud teose puhul ei tasu keskenduda ainult paralleelidele nõukogude süsteemi ja külma sõja aegse maailmaga. Ei ole ju ökoloogia ja posthumanismi küsimustel nendega suurt midagi tegemist. Sikorski võib ju olla nuhk, aga ta on vanakooli humanist, sellist võimalust, et planeet on väärt rohkem kui mõistusega olendid, tema jaoks lihtsalt ei eksisteeri. Uks, millest sisse ei pääse, ei ole ju päris Berliini müür, sest selle taga pole kapitalistlik maailm, vaid ei-tea-mis. Ja Sikorski ei karda, et täna oled kahtlane element ja homme reedad kommunismi, vaid võimalust, et Abalkin on programmeeritud ökoterroristiks.

Ma ei ole veel Metsa lugenud, äkki seal vastatakse küsimusele, kuidas päästa planeeti inimeste käest inimesi hävitamata?

Teksti loeti eesti keeles

"Asustatud Saarest" selgelt süngem ja tõesti paranoiline raamat; lõpliku lahenduseta jääbki küsimus, kas finaalis toimunu oli inimkonna seisukohalt õige või vale; inimlikul tasandil on see mõistagi rõhutatult selge (minajutustaja ja autorite perspektiiviga on raske mitte nõustuda).
Teksti loeti eesti keeles
x
Bix Pokupoeg
17.10.1966
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Oh miks küll miks, kapten...

Progressi pärlitega, mille hulka tuleb lugeda klaksid, laitmatu postiteenus ja rassiline võrdõiguslikkus õnnistatud kettamaailma trügib enne oma õiget aega veel üks moodsa ajastu laps - raudtee. Rahvas on vaimustuses, härra Kuningas loob raudteekompanii, 1200 kilomeetrit rööpaid pannakse maha selleks, et Alumine Kuningas tagasi trooni alla toppida ja kõik annetavad lahkelt orbudele ning leskedele, keda on terve raamatu peale siiski vähevõitu, kuna ükski hea tegelane raamatus ei suuda korralikult oma otsa leida. Isegi Isand Vetinari abiga mitte. Samas tagurlikke hambuni relvis päkapikke langeb nagu loogu.

Vaimukus on kadunud! Stiil on kadunud! Lühikeste ja teravate ütlemiste asemel on pikkadest lausetest ja lõikudest monotoonne jutustamine, mis kulgeb läbi sündmuste üsna sama sirgjooneliselt nagu Uberwaldi raudtee. Ja on nähtavasti sama kiirustades kokku visatud.Kaks sellepärast, et Pratcheti austajana lugesin raamatu siiski läbi. Aga tema IEN Dibbleri mõttemalliga suguvõsal võiks veidi häbi olla küll.
Teksti loeti eesti keeles

On Kettamaailm.
On Sam Vimes, vahtkonna kapten, hertsog, tahvlipühkija, Sam Juuniori isa ja muidu kõikvõimalike supervõimetega kangelane, kes peab oma kalli kaasa tahtel pisut puhkust võtma ning oma maavaldustesse (mida ta varem ihusilmaga näinud pole) sõitma.
On kahjuritest (jänesed) toituvad kahjurid (härjapõlvlased), kes on kõigile pinnuks silmas, kuna nad räägivad arusaamatut keelt ning kipuvad jäneste puudumisel näppama kanu ja kõike muud, mis nende ülimalt räpaste ning haisvate näppude külge jääb.
Sam Vimesi õnneks ei pea ta äkki esikohale tõusnud hertsogirollis paari päevagi piinlema enne kui toimub Mõrv ning Vahtkonnakapten peab Hertsogilt tüüri üle võtma.

Seda raamatut lugedes oli mul kogu aeg kahtlane TUNNE. See tunne sai kinnituse hetk tagasi kui ma raamatu BAASi sisestamiseks tema originaali pealkirja uurisin. Sinna juurde oli nimelt pisikeses kirjas ja ainult advokaatidele mõistetavas keeles kirja pandud, et härra Pratchett on tõepoolest lubanud seda raamatut enda nimel välja anda.
Jah, juba lugedes oli selge, et kuigi siin-seal on tunda Pratchett`i korrigeerivat kätt, siis enamiku sellest loost on jutustanud keegi, kelle jutustamisoskus ei küüni mitte kõrgemale meie enda paljukirutud Algernoni ja/või Reaktori autorite omast. Keegi on Terry Pratchetti varasemad teosed mikserist läbi lasknud, uued seiklused välja mõelnud ning siis vanameistri käest kaubamärki lunima läinud. Siin-seal TUNDUB, et ka Pratchett on midagi kirjutanud. Eriti nendes kohtades, kus vanad abielumehed kurdavad, kuidas nende naised sunnivad neid vastu tahtmist kauem elama (peekoni asemel juurvilja närides) kui hädapäraselt vaja oleks.
Teksti loeti eesti keeles

Tiffany saab kolmteist.
See on just selline iga, kus noored neiud jagavad oma sõbrad tavalisteks ja "erilist sorti" sõpradeks. Samuti ei suuda nad vastu panna tantsule isegi siis, kui tantsitakse salaja pimedas ja ilma kuuldava muusikata.
Kuna noor neiu alles avastab, et mehed ja naised on sisemiselt palju rohkem erinevad kui väliste tunnuste järgi oodata võiks, siis ei oska ta midagi mõistlikku pihta hakata ka ootamatu austajaga, kelleks on vana talvetegija ise. Loomulikult on vanad nõiad eesotsas ERITI kogenud Nanny Ogg`iga valmis õpetama igasuguseid nõkse, kuidas üks naisterahvas saab tüütu kavaleri nööri mööda käima panna, aga need ei taha hästi töötada külma loogika ning veel külmema (et mitte öelda jäämägise) jäärapäisuse vastu.
Loomulikult ei lase ülejäänud nõiad ennast sellisest pisiasjast, nagu eesootav maailma lõpp, häirida ning punuvad oma isiklikke intriige rahumeeli edasi. Seekord siis teemaks küsimus, et kas võlumine on kõrgem kunst kui nõidus ning kui palju boffot on ühele nõiale vaja, et see TÕELINE nõid olla.

Pratchetti huumorisoon on ajapikku kulunud mahedamaks ning rohkem inglaslikuks. Jalaga tagumikku naljadel kohta ei ole (hea küll, korra ikka antakse jalaga tagumikku, aga pieteeditundega kirjanik libiseb sellest faktist hästi delikaatselt üle).
Jutustamisoskus on autoril loomulikult kadestamisväärne ning põnevust jätkub raamatu lõpuni. Loomulikult jutustatakse meile järjekordselt ümber vana head Persephone müüti, aga seda tehakse hästi ning tulemus on lugemist väärt.
Teksti loeti inglise keeles

Kummardus autorile, kes on suutnud luua omapärase maailma, kus asjad käivad enam-vähem samamoodi nagu meie maailmas, aga vähemalt näivad uskumatud ja huvitavad.

Süžee kirjeldamisega ei pea ma ennast, tänu eelkõnelejatele, jälle vaevama hakkama. Eelmises raamatus kirutud ajalise kaleidoskoobi kasutamine selles raamatus nii palju ei häirinud, kuna esiteks oli sissejuhatavat ja kohustuslikku ajalugu, mida jutu vahele topiti, oluliselt vähem ning kõik vahelugemised olid seekord enam-vähem korralikult märgistatud. Väikestele loogikaapsudele on juba eelpool tähelepanu juhitud, mina lisaks siia enda jaoks kõige absurdsema asja - trümmist väljahiivatud hiiglasliku õlletoobri, mis jäeti sobivasse kohta köie otsa rippuma samal ajal kui laevameeskond teise laeva paljakskoorimist plaanis. Sinna juurde oleks sobinud kasvõi mokaotsast poetatud selgitav lause, et ahned laevnikud tahtsid potentsiaalsele saagile trümmis ruumi teha vms, aga laeva juhitavusele mõjub kole halvasti kui midagi suurt ja rasket on trümmist tekile tõstetud. Seda ei tehta keset merd manööverdamise ajal. Ega ma muidu ei viriseks kui autori enda jaoks meresõidu autentne kujutamine nii oluline poleks olnud.
Samuti ei mahtunud mulle pähe, et miks oli vaja nende neetud toolide jaoks puusepp nii mitmekordselt üle maksta, et toolid ennetähtaegselt valmis saaks kui seejärel toolid lihtsalt panipaika oma aega ootama pandi. Jne.

Teine pisike nõrkus oli raamatu lõpus. Kõik eelnevalt punutud intriigid seoti lõpus "suure pauguga" ühte sõlme kokku. See segas enamiku liinide puhul mängu ilu nautimist, kuna üks suur lahendus varjutas erinevate plaanide mänguilu (kümme miss world finalisti ühes toas EI OLE kümme korda ilusam kui üks miss Kesiganes eraldi vaadatuna). Samuti oli lõpplahendus kirja pandud kiirustades ning jättis emotsionaalselt lahja mulje. Kui raamatul olidki mingid mahulised piirid, siis oleks võinud sissejuhatuse pealt kokku hoida ja lõpplahendust värvikamaks kirjeldada.

Aga kuna hoolimata kõigist pisipuudustest oli tegemist nauditava lugemisvaraga, siis saab autor teenitult viie kirja. Väikese miinusega küll, aga arenemisruumi peab ju ka jääma.
Teksti loeti inglise keeles

Sisu on eelpoolkommenteerijad juba ära rääkinud, seega rohkem spoilerdama ei hakka.Mind häiris alguses veidi autori armastus ajakaleidoskoopi kasutada. Nii mõnigi kord ei olnud aru saada, mis ajahetke parajasti kirjeldatakse ja mis järjekorras sündmuses toimuvad. Jutu edenedes jäi sellist trikitamist vähemaks ja need "interlüüdiumid" olid korralikult märgistatud ja asjakohased vahelugemised.Maailm oli viimase peal, tegelased vahvad, sündmused kerisid korralikult - miks siis ikkagi neli. Noh eks see neli ole hästi rasvane, aga päris viiest jääb veidi puudu. Võib-olla oleks oodanud lõpplahenduselt veidi rohkem kelmikust. Locke ei sobinud sinn dramaatilisse rolli, kuhu autor teda päris lõpus toppida üritas. Ja see maailmapäästmine kukkus ka tegelikult üsna haledalt välja - kujutage ise endale ette kelmi, kes tuleb ja ütleb, et jah, olen petis, aga nüüd peate te kõik mind uskuma!Jääme siis lootma, et tuleb veel vint vindi vint järgmiste lugudega siia peale ja siis saab oma hindekotirauad laiemalt lahti venitada.
Teksti loeti eesti keeles

Kas jumalad karistavad mind kui ma lajatan sellele sõnnikutellisele ühe pärast esimese kolme peatüki läbisirvimist.(Lugeda neid ei suutnud - tunnistan ausalt)
Teksti loeti eesti keeles

Keegi (kindlasti minust targem ja kogenum) inimene kirjutas Terry Pratchett`i kohta, et temal ilmuvad head ja väga head raamatud vaheldumisi. Viimasel ajal on too terava keelega härrasmees oma vaimutöö üllitamise tempo pisut aeglasemaks võtnud (või siis vähem head asjad vahepealt enesetsensuuri korras välja rookinud).

See raamat on Päris Hea. Isegi Terry Pratchett`i enda mõõdupuuga võttes.

Terry Pratchett`il on kombeks igas oma raamatus võtta üks moodsa maailma imeviguritest ja see siis kettamaailma kõvepeeglisse panna. Seekord saab oma koosa kätte Kuningas Jalgpall, kes, nagu selgub, pole küll alasti, kuid vajab siiski mikrorõngasriidest alusp... st. lisavarustust.
Läbi aegade on Ankh Morpokis mängitud jalgpalli, millel on reeglid ütlevad, et mängu võidab see võistkond, kes lööb värava või vähemalt midagi, mida võib väravaks pidada. Näiteks vastasmeeskonda. Kuna väravaid lüüakse tõeliselt harva, siis enamasti selgitatakse võitja välja selle järgi, kumb meeskond pärast mängu rohkem elus on. Või siis ühes tükis. Nüüd aga soovib Isand Vetinari kontrollimatut kontrollima hakata ning nii juhtubki, et Nähtamatu Ülikool leiab ennast võistlemas ülejäänud linna kõige jõhkramatest tüüpidest kokku pandud võistkonnaga selle nimel, et "jalgpall" saaks uued reeglid ning muutuks tõeliseks jalgpalliks.
Teine tegevusliin keerleb ümber kummalise üliandeka noormehe, kes Isand Vetinari isiklikul palvel on Nähtamatusse Ülikooli küünlaniristajaks palgatud. Noormehe ülesandeks on olla sõbralik, koguda väärtust ning saada kohaseks. Kusagil on keegi, kes kavatseb hinnata KUI väärtuslikuks ja kohaseks suudab see noormees saada. Ja kas ta suudab mõnel tolgusel pea MITTE otsast rebida.

Terry Pratchetti puhul on kindel, et pea igas tema raamatus on keegi sihikindel ja kaljukõva tahtejõuga naisterahvas. On äpu, kes saab kangelaseks. On mõni ilus ajudeta blondiin, keda preili kaljukõva kadestada saab jne. On tunda, et see teatritrupp on autorit hästi teeninud ning iga järgmine lugu paneb samad näitlejad lihtsalt uutesse kostüümidesse. Kui sellest pisiveast mööda vaadata, siis on tegemist igatahes korraliku lugemisega ning kes viitsib võib isegi mõne koha peal autoriga kaasa mõelda veidi igavikulisematel teemadel kui lektroloogia (teadus vooditest ning nendes magamisest).
Teksti loeti eesti keeles

Ma saan aru, et tegemist on viimase raamatuga, mille Pratchett suutis kirjutada ning nüüd on siis see ka eesti keeles välja antud.Naerda sai. Isegi põnev oli, kuigi olles läbi lugenud KÕIK selle härrasmehe eesti keelde tõlgitu (erandiks vist Johnny pommilugu), kippus minu mõte mitmes kohas tekstist ette jooksma. Ja see võttis üllatusmomenti maha.Aga see deus ex machina (ehk siis kuld arvutist, kui eesti keelde tõlkida) ei sobinud kohe kuidagi sinna lõpu järele.
Teksti loeti eesti keeles

Igal mehel on tema 15 minutit kuulsust. Ja igal Hollywood`i filmil on tema 20 viimast minutit.
Need viimased 20 minutit on suvalises märuli(ja mitte ainult)filmis täidetud ohjeldamatu löömingu ja lammutamisega. Kui enne veel kuulipildujatel kassette vahetati, siis nüüd on kuulipilduja lint möbiuse leheks keeratud ning sõrme pole vaja päästiku pealt ära võttagi.
Nagu ülal juba mainitud, lõpp on siirupiselt magus. Ja see siirup on vähemalt korra juba kellegi seedekulgla läbinud.
Mina ei ütleks, et see triloogia on lõpetatud. Sama hästi võiks pidada valmis ja lõpetatuks härra Jordani "Maailma silma". Lahing on läbi, aga sõda on alles noor. Ainus, mille poolest J.A. Jordanist kavalam on, on ajaline mõõde. Bayaz ja Khalil võivad oma järgmise portsu viisakusi vahetada umbes-täpselt samal ajal järgmisel sajandil. Siis kui linnad on jälle üles ehitatud, rahvastik juurde kasvanud ning tühja tooli eesmärk suletud ringis edukalt ära unustatud.
Minu poolt siiski neli - täiesti aus ning ilma lisanditeta.
Teksti loeti inglise keeles

Parem kui eelmine osa. Kui esimese osa hinne neli oli väikese miinusega, siis siinkohal on nelja taga rasvane pluss. Päris viie jätaks veel reservi.
Sisust on ülalpool piisavalt palju kirjutatud. Tegelased arenevad hästi ning õiges suunas. See tähendab, et veel natuke ning ma isegi usun, et säherdused eksemplarid tõepoolest olemas on. Dan Clokta värvikuse vastu ülejäänud jabur teelaudkond loomulikult ei saa, aga nad vähemalt üritavad.
Vere ja muude igas suunas lendavate kehavedelikega on selline lugu, et teatud kogusest alates pole nagu enam vahet. Et kas Suur Sangar lödistas endast välja ühe või kaks ämbrit punamusta ollust ei muuda ju sisuliselt midagi. Siinkohal tuleb mul ikka meelde Alien 1 ja Alien 2 filmid, kus ÜKS koll (peidus olles) suutis palju enam õõva tekitada kui sada tükki, kes pidevalt mööda ekraani ringi siblisid.
Süžee jookseb paremini kui esimeses osas. Loomulikult aitab kaasa, et mootor on käima löödud ning puudub vajadus niisama jahmerdamist meedia tippsündmusena serveerida. Madinaks läheb ja enamasti on seal ka sügavam põhjus kui lugeja potentsiaalse igavuse peletamine kahe jutustava peatüki vahel.
Kui esimene raamat seostus mul filmiga, siis teise puhul on pigem tunne, et tegemist on MMMM`ga (massiivse multimeeste mänguga). Kirjad kaugelt lahingutandrilt läbi vaenlase piiramisrõnga tulevad e-postiga ning kindluse keskel asub müügiautomaat, millest saab münte sisse loopides osta kive, palke, mörti, relvi ja palgasõdureid. Loomulikult on tal alati ka vahetusraha käepärast. Kõigi rännumeeste taskud on sama avarad nagu Guybrush Treepwood`il (Monkey Island series, kui kellegil kell helisema ei hakanud) ning isegi kuristikku kukkumise järel on alles kõik vibud, nooled ja mõõgad. Ma usun kui shankad oleks ühe kahest armastajapaarist seal koopas õnneks võtnud, siis oleks teine ohates taskust laia labida välja tõmmanud, et lubatud matusetalitus nagu kord ja kohus läbi viia.
Aga see kõik on köömes, sest hea meelelahutus on tänapäeval jumal ning J.A. teeb kõik, et olla tema prohvet.
Teksti loeti inglise keeles

XX sajandi rebane oli esimene mulje raamatust, mille tütar mull jõulude eel pihku pistis. Kindla eesmärgiga, et kui esimene osa on hea, siis järgmised lunastatakse lugemiseks välja juba papa rahakoti kaudu.
Ülalarvustajad on olulise sisu (nii palju kui seda triloogia esimesse osasse mahtus) juba lahti seletanud ning enam-vähem niisama vähe teda raamatus oligi. Suured sõjad põhjas ja lõunas alles valmistasid ennast ette ning vahepealset aega pidid täitma (veel) kohaliku tähtsusega löömamehed. Sest kui veri ei voola, siis pole ju tänapäeva fantaasiahuvilisel midagi lugeda.
Sellised raamatud ei sisalda kaarte, kuningate sugupuid, ega kasutatud keelte sõnastikke. Milleks? Kas te olete mõnes Hollywood`i filmis näinud ekraanil mõnda maailmakaarti? Raamatu stseenid on üles ehitatud kõigi filmitööstuse kaanonite kohaselt, kus põhirõhk on lopsakatel detailidel. Tervikpilt on selle kõrval vähemoluline kui mitte suisa olematu. Raamatu esimeses pooles oli mul tihti tunne, et üks pilt järgneb teisele ning, kuigi tegelased on ju samad, on erinevad kaadrid pärit otsekui erinevatest maailmatest. Sest ei sündmustel ega tegelastel ei ole lihtsalt võimalik areneda selles suunas ja säärase kiirusega nagu autoril tegevuse püsti hoidmiseks vaja on.
Tegelaste osas jäi mulje kahetiseks. Mõned karakterid (näiteks dan Clokta) võisid küll olla veidi ühekülgsed, kuid siiski piisavalt huvitavad. Suur enamus teisi tegelasi tundus olema kui ühe vitsaga löödud. Täpselt sama huumorimeel, ülbe üleolek ning teatraalne poosetamine. Selline kuvand sobib nagu rusikas silmaauku mõõgavõistluse jaoks treenivatele noortele kukekestele, kuid tekitas kohutavat võõrastust Esimese Maagi juures. Ei saa võtta tõsiselt sisuliselt maailma loomisest saadik Gandalfi mänginud võlurit, kes talle külla tulnud barbarikuningaga lihtsalt niisama ärplema hakkab.
Aga nende jaoks, kes tahavad lihtsalt mõne pimeda talveõhtu mõtlevamat ajupoolt (või laiekraaniga kodukino) sisse lülitamata mööda saata, on tegemist täiesti sobiva lugemismaterjaliga.
Teksti loeti inglise keeles

On kahekümne esimese sajandi lõpp. Noor Anaximandros teeb sisseastumiseksamit Akadeemiasse - asutusse, mis on ühteaegu ühiskonna kõige kõrgem õppeasutus ning kõrgeima võimu kandja. Oma võimaluse eest sinna kandideerida, peab Anaximandros tänama oma juhendajat, Periclest. Eksami teemaks on Anaximandros valinud Adam Forde`i eluloo.

Tegelikult ongi Adam Forde selle raamatu üks peategelastest. Kui mitte öelda, et see kõige peamine tegelane. Eksamineerijate poolt etteantud põhjalikkusega lahatakse mehe poolt sooritatud (kuri?)tegusid, tema üle peetud kohtumõistmist ning sellele järgnenud vangistust. Võttes pakutud kahest valikust (surm siin ja kohe versus elu laboris igavese katsealusena) vähem viletsa saab Adam endale "kongikaaslaseks" tehismõistusega androidi - Art`i ning veedab oma ülejäänud elupäevad temaga.

Nagu ajaloolastele omane, ei huvita eksamineerijaid mitte sündmused, vaid ajendid, mis viisid kirjeldatud sündmusteni. Adam Forde elu lõppvaatus (mida hoitakse kiivalt saladuses nii lugeja kui ka kõigi teiste Akadeemiasse mittekuuluvate eest) muudab tervet maailma rohkem kui enne Adama sündi peetud kolmas ilmasõda. Seetõttu püütakse tungida Adam Forde mõttemaailma kõige sügavamatesse soppidesse, et mõista teda ning tema tegude ajendeid.

Raamat on lühike ning lööv. Kaasaelamine Anaximandrose sisseastumisvaevustele asendub sujuvalt kaastundega Adam Forde vastu ning mõlemad emotsioonid juhitakse autori poolt oskuslikult täisgaasiga üle võlli. Puänt on võimas ning tekitab tahtmise kogu raamat uuesti läbi lugeda. Nüüd siis juba uute "ilmsikstulnud asjaolude" valguses.

Eraldi tahaks ära märkida minu hämmastust, mis mind valdas kui ma pidin (jupp aega peale eestikeelse versiooni ilmumist) nii teose, kui ka selle autori ise BAASi sisestama.
Teksti loeti eesti keeles