Kasutajainfo

Arkadi Strugatski

28.08.1925-12.10.1991

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Arkadi Strugatski · Boriss Strugatski ·

Žuk v muraveinike

(romaan aastast 1982)

ajakirjapublikatsioon: «Znanije – sila» 1979; nr 9 - nr 12, 1980; nr 1 - nr 3, nr 5, nr 6 [kärbetega]
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Põrnikas sipelgapesas»

«Pioneer» 1985; nr 9 – 1986; nr 9 [kärbetega]
Tallinn «Varrak» 2000 (F-sari)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
20
6
3
0
0
Keskmine hinne
4.586
Arvustused (29)

On aastatel 1985-86 "Pioneeris" "Põrnikas sipelgapeas" nime all ilmununa ka maakeeles kättesaadav. "Saare" järg. Seda puhku on progressorid Maal ja revolutsiooni/progressi ekspordi probleem avaldub uuest vaatevinklist. Ka paralleel-taustalood õkokatastroofist planeedil Lootus ja psühholloogilised etüüdid humanoidse ja kinoidse rassi suhetest on head ja nauditavad. Sümpaatne on probleemi mittemustvalge esitus. Nagu kõik Vendade lood, on ka "Põrnikas" irooniline. Näiteks karmist radikaalist Maksimist on saanud mitte vähem karm, kuid kohusetundlik töötaja KONKOM-2s ja Tema Eksellentsi ustav abiline. Tekstist võib välja lugeda, et ka Keskus Loojate riigis Sharakshil on taastatud. Lugege! "Viis" - lugu väärib seda!
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Mulle vist Strugatskid eriti ei istu. Vist selleparast, et ehkki olen pea koiki eesti keeles ilmunuid lugenud, ei ole ma loetust suurt midagi meenutama suuteline. Nii on lugu ka antud teosega, mille orignaalkeeles ylelugemisel tundusid tuttavad paar detaili, ei enamat. Kuna Strugatskite teoste süzheid siin BAASis eriti keegi ümber jutustama ei tiku, üritan seekord ise seda teha. Niisiis kutsub Ektsellents ühel päeval välja Maxim Kammereri, tehes talle ülesandeks üles otsida keegi Lev Abalkin. Eriti muud infot ei jagata, uurija alustab nõukogude kriminaalromaanidest tuttaval kombel Leviga seotud isikute - kunagise õpetaja, girlfriendi, endise kolleegi (see on see kinoid - kõnelev koer) - läbikammimist. Mingil hetkel võtab ühendust ka otsitav ise. Kes on Lev Abalkin tegelikult, mida tal vaja on, need on küsimused, mis lõpulehekülgedel ka vastuse saavad. Mulle tundus see traagilistes toonides lugu kuidagi vaga vihjav ja ebakonkreetne, Maximi triloogiat teise osaga alustamises saan muidugi ainult iseennast süüdistada, kyll aga oli seekord üllatavalt mõnus midagi üle tüki aja ka vene keeles lugeda.
Teksti loeti vene keeles

Maksimi triloogia teine osa. Nagu "Saare" juures, piirdun ka siin vaid progressorluse teemaga. Siin on vaade progressorlusele veidi teiselt küljelt. Maksimist on saanud KOMKON-2 töötaja. Mis on KOMKON-2? See on sisuliselt progressorluse "vastuluure". Eesmärk on avastada võimalikke teiste tsivilisatsioonide progressoreid Maal. Ja nüüd jõuame väga valusa punkti juurde.

Juba progressorluse endaga on hulk probleeme. Kuid see tegevus jätkub - nõrgemaid, "äraeksinuid" tuleb suunata õigele teele, meie oleme "targemad, arenenumad, teame paremini, mis neile hea on", nemad on pimedad, nad ei mõista veel...

Kuid miks me ajame kohe sõrad vastu, kui keegi "targem" tahab meid samamoodi juhtida? Selleks KOMKON-2 ju ongi, et võõrastele progressoritele vastu seista. Ja see hirm võõraste progressorite ees võib võtta päris paraniolse vormi.

Kus siis on see loogika viga - meie progressorlus on hea, me oleme targemad, me teame, me peame nõrgemaid ja rumalamaid aitama. Aga kui avastame, et keegi teine, meist targem, teeb sedasama meiega, hakkame vastu, me tahame oma elu elada. Progressorlus, mis on hea, kui meie seda teeme, muutub otsekohe pahaks, kui see on suunatud meie peale. Mis siis valesti on?Või on kogu progressorluse idee mäda?

Teksti loeti vene keeles

Olen seda raamatut pea kolm korda lugenud - esimest korda "Pioneerist", kus ta oli mäletamist mööda kärbitud (ja kõiki osasid mul ei olnud ka), siis originaalis ja nüüd Varraku väljaandes. Algne tundus väga intrigeeriv. Tegelikult hindaks teost sisu poolest "5", kirjanduslik tase "3".

Sisu on ka eelnevalt lahti seletatud - kuidas peaksime käituma, kui keegi teine otsustab meid "kasvatama" hakata, kusjuures nimetatud operatsiooni ulatust ja suunda me ei tea. Väga teravalt on dilemma kajastatud ühes lauses: "…ei ole teada, kas Rändurid päästsid inimesi planeedilt või planeeti inimeste käest…" Aga uudishimu ei lase ka mitte proovida, kuigi just nii need hiired lõksu lähevadki. Tõeliselt head olid leheküljed Abalkini ja tolle peni hulkumisest hävinud linnas, kohati oli neis kapaga seda tõelist ebamaisust ja painet, mida just ulmelt ootakski. Paraku aga, kui see pisut eraldiseisev liin välja arvata, oli esimene pool raamatut võrdlemisi uimane ringijooksmine, teine pool aga kohati lausa manifesteerimiseks muutuv seletamine, kus tegevuse osa miinimumini kahaneb. Niisamuti on ainult osaliselt arusaadav lõpplahendus - liiga palju jääb "kaadri taha" (palju annab muidugi A&B.S teiste teoste tundmine), reaktsioonid poolikuks ja ebaloogiliseks. Ühesõnaga - suurepärane idee üsna ebaõnnestunud teostuses.

Teksti loeti eesti ja vene keeles

Nõustun praktiliselt kõige sellega, mida Ants Miller eelmises arvustuses ütles. Kehvimini kirjutatud Vendade teos, mida olen lugenud (noh, kui "Vaesed julmad inimesed" välja jätta), samas ei saa jätta mainimata kandva idee väärtust. Kirjanduslikult on teos nõrk -- näiteks võiks tuua kasvõi mahajäetud linna liini lõpplahenduse, kus kukutakse mingi papi otsa, kes hakkab lähiajaloo teemal loengut pidama. Mulle ongi just Strugatskite puhul meeldinud nende viis anda teada tõde tilkhaaval, anda lugejale mosaiigi tükke üksteise järel kätte -- siin on selle reegli vastu aga eksitud ja päris kõvasti.

5. juuli 2002. Pärast ülelugemist ega enam ei nõustu küll... ;)Võtan tagasi kõik oma karmid sõnad teose kirjandusliku taseme kohta ning tõstan hinde "viiele". Vendadega muide kipub mul tihti olema nii, et alles teisel või kolmandal lugemisel saan teose väärtustest aru... Ju mul siis pikad juhtmed on. Muidugi jääb püsima kriitika selle pihta, et papi lähiajaloost loengut pidas.

Keegi eelarvustajatest pole juhtinud tähelepanu suurpeade mõistatusele, millele romaanis paljudes kohtades vihjatakse. Esiteks, suurpeadel on geneetiline mälu. Teiseks, Shtshekn tahtis mahajäetud planeedil kuu poole uluda. Kolmandaks, Sharaksil polnud kuud ega tähti võimalik näha ja Maa kuu teda ei erutanud. Neljandaks, suurpead on olevused, kes "suudavad hingejõuga allutada ja tappa" (muuseas meisterlik on see koht, kus Shtshekn küsib Abalkinilt, et kuidas ta aru sai, et koertekari tuld kartis). Sama suutis seal linnas ka keegi teine -- keegi, kes võttis vaatajate jaoks olevuse kuju, mida nood kõige enam kartsid, Abalkini jaoks Pandora hiidämbliku kuju, Shtshekni jaoks ilmselt mõne muu eluka kuju, nagu Shtshekn ise muutis ennast penikarja jaoks leegitsevaks tulemereks. Viiendaks, pärast Pandora hiidämbliku pihta tulistamist jäi järele ainult veidike valkjat suitsu, mis laiali kandus, ning papi linnas vastas küsimusele, et kas ta on kunagi mõnd Rändurit näinud, et "nad on nagu udu või suits". Kuuendaks, teooria, et suurpead on arenenud radioaktiivse saastatuse mõjul tekinud mutatsioonidest, on täielik jama. On mõeldamatu, et radioaktiivse saastatuse mõjul saaks koerale tekkida inimkeeles kõnelemist võimaldav kõriaparaat ja kõnekeskus, saba muutuks kompassitaoliseks orienteerumiselundiks, neist saaks olendid, kes "suudavad hingejõuga allutada ja tappa" ning õppida välgukiirusel suvalist ettejuhtuvat keelt, kellel on geneetiline mälu, millega nad mäletavad kuud planeedil, mis asub kaugel sellest, kus nad väidetavalt radioaktiivsuse mõjul välja arenesid... "Asustatud saares" on küllalt põhjalikult kirjeldatud radioaktiivse saastatuse tagajärjel muteerunud inimesi ja on raske uskuda, et koertest samasuguste muteerivate faktorite mõjul areneksid sellised üliolendid... Võtme selle mõistatuse lahenduse juurde annab ilmselt triloogia kolmas osa, "Suur ilmutus".

Teksti loeti eesti keeles

Ka mind vaevasid kahtlused valitud vormi ja kompositsiooni otstarbekuses. Romaan koosneb nagu kolmest plaanist: trafaretne detektiivtöö kadunud mehe otsimiseks; katkendid viimase päevikust ja lõpuks lahtiseletus, milles iga detail omale kohale asetub. Tuleb vist küsida, et kas lahendus siis nõudis sellist vormi?

Jah, ma arvan, et nõudis küll. Kuni poole romaanini olin üsna nõutu...ei taibanud, et miks selline tegevusetu tegevus. Aga kui lõpuks selgub, et tegelikult pole meil peategelaseks mitte Abalkin, vaid Maa ühsikond, mis sünnitanud värdjaliku KOMKONi ja viimase meetodid ning suhtumised oma tegevusse avanevadki Maksimi uurimistöö kaudu.

Mind valdasid ka kahtlused, et kas Maksim ongi üldse mingi tegelane vaid ainult käepärast olnud vahend, jutustamisagent, kelle autorid temasse isiklise suhtumiseta palganud. Ka need kahtlused hajusid lõpupoole, nagu ka muud etteheited teose ülesehituse kohta. Just ainult niimoodi saigi seda lugu jutustada ja ei kuidagi teisiti.

Kunagisest ideaalidega maailmaparandajast Mak Simist on saanud "operativnik", tuim käsutäitja, kes ülesande nimel valetab julmalt igati sümpaatsetele inimestele, jah, leiab siiski nende vastu ka kaastunnet, kuid rohkem siiski on nad talle lülitid, mida tuleb näppida, et täita Ekselentsi ülesanne. KOMKON on kinnine, autoritaarne, ebademokraatlik jälitusorganisatsioon, kelle jaoks "leidlaste" saaga on vaid vahend omaenda tähtsuse ja vajalikkuse kinnitamiseks.

A priori leiab KOMKON, et Rändurid on ohtlikud ja "leidlapsed" kavatsevad inimkonnale halba - selle kohta pole ühtgi tõendit, kuid vaid ja nii ja ei teisiti KOMKON ainult mõtelda saabki. See asutus seab end ühiskonnast kõrgemale, teab ja otsustab ise, peab kõiki vahendeid võimalikeks, et vaid säilitada omaenese tähtsus ja parasiitlus.

40 aastat on Sikorski põlenud oma kõrgendatud ego paistel, nautinud iga viivu, et just tema ja KOMKON on need väljavalitud, kes peavad kaitsma Maad Rändurite ja "leidlaste eest. Pseudo-vastutuskoorem tingib vahendid.

Abalkin on inimene, kes üritab saada vabaks ja elada oma elu...tema püüdlemine vutlari poole pole midagi muud kui iga inimese sünnipärane igatsus leida oma olemasolu mõte - ja just seda ei lase KOMKON tal teha, nagu igasuguse riigi vastav egomaniakkidest koosnev kõrgendet vastutustundega salapolitsei. Riik ise, süsteem, ei anna Abalkinile selleks luba. Parem olgu ta juba surnud.

Ja kes on siis rohkem inimene - kas suitsevat püstolit hoidev Sikorski või Abalkin, kel surmahetkel meenub salmike lapsepõlvest?

Teksti loeti vene keeles

"Põrnikas" paigutub mu isikliku lugemiskogemuse kõige määravamasse ossa - Lev Abalkin oli esimene ulmekangelane, kes oskas mulle niiöelda nahavahele pugeda ("Pioneeri" tõlkevariant ja need hirm-ilusad illustratsioonid - eriline tähelepanu kinoidsel tüübil, mille tõttu olen eriliselt kiindunud tðau-tðau tõugu koertesse). Nüüd uut eestikeelset täielikku tõlget lugedes sai ring muidugi täis, nostalgia lained üle pea...

Vanemas eas, kui esmased muljendused kiiremini hajuma kipuvad, ilmuvad lagedale täiesti ratsionaalsed, kohati postmodernistlikud assotsiatsioonid.1) represseeritute laste tagakiusamine nõukogude võimustruktuuride poolt, lubamatus valida sobivaid erialasid jms.2) hirm teiste (kapitalistlike) riikide "pehme" terrori ees ja raudne eesriie3) sotsiaal-poliitiliste eksperimentide tulemusena loodud koerakoonlased, või koopainimesed a`la Kuuba

Need seosed ei pruugi praeguses hinnanguteskaalas teosele kirjanduslikku väärtust lisada, kuid annavad pildi kohast/olukorrast, mille pinnalt need kujundid on oma alguse saanud.

Psühholoogilisel tasandil sain lõpuks pihta Abalkini inimtüübile - kromanjoonlane. Ühenduslüliks oli siin tema omastav suhtumine naistesse, looduslähedus (erialavaliku õigustatus). Strugatskid on siin ühendanud tähelapse ja ajarännu faabulate motiivid. Hinne "viis" juba nende kahe eduka kokkukirjutamise eest.

Teksti loeti eesti keeles

Hämmastav, et 15 aastat tagasi loetud tekst võib nii hästi meeles olla. Äsja ostetud raamatu lugemisel tuli praktiliselt kogu sündmustik ja enamus tegelasi hoobilt meelde täpselt nii, nagu seda kunagi "Pioneerist" loetud sai. Häirima jäid küll mõned tõlke erinevused - Teelistest on saanud Rändurid ja peakatest suurpead. Kusjuures ka neid nimetusi mäletasin ma ilma vana "Pioneeri" üles otsimata! Minu meelest on "Pioneeris" pakutud variandid paremad, need uued tunduvad kuidagi lamedad. Aga eks vanasti oli rohi üldse rohelisem ja varblased suuremad.

Hinde taga on igatahes rasvane plussmärk

Teksti loeti eesti keeles

Teine osa jääb esimesele kõvasti alla. Mulle vist ei istu ulmeraamatud, kus ulme on kõrvaline. Viimane sarnane mis ma lugesin oli Lukjanenko "Genom". Pigem detektiivijutt kui ulme. Mulje jäi kui masstoodanguga kunstkäsitööst. Ilus ja omamoodi natuke, kuid tegelikult sääraseid küll nähtud. Pole õige kunst ega õige käsitöö.
Teksti loeti eesti keeles

Kõik oli hea, väga hea, aga JÄI POOLIKUKS!

Ma olen kahe käega poolt, et lugeja intellektile ja kujutlusvõimele tuleb ka tööd jätta, aga see raamat läks küll liiale. Vihajatakse paljudele huvitavatele asjadele: peakad, rändurid, detonaatorid jne, tunda on, et nende kõigi taga peitub põnev lugu aga siis äkki lõpeb raamat ära ja midagi ei saagi täpsemalt teada :(

Niiet ideede eest viis, pettumuse eest kolm, kokku neli :(
Teksti loeti eesti keeles

Maksimi triloogia parim raamat. Ei tule siit mingeid suuri yliv6rdeid. Ei ole tegemist suure, innovatiivse, p6hjapaneva ja epohhiloova teosega. Ylihea romaaniga aga on tegemist sellegipoolest. See on otsekui läbil6ige k6igest sellest, mis ulmes on head ja nö "päriskirjanduses" väärtuslikku. See on raamat päris inimestest ja pärisinimestele. Inimestest, kellel k6igil on omad ihad, hirmud, tugevused, n6rkused, eelarvamused ja kahtlused. Veel on ta raamat teistsugustest inimestest. Sellistest, kellest ei saada aru ja kes vist ka ei tahagi väga, et neid m6istetaks. Selle juurde salapärane päritolu ja ongi meil taassyndinud antikristus valmis. Ehk siis kui tsiteerida Tema Ekstsellentsi: "kui on tunda väävlil6hna on meil täielik alus arvata, et vanakurat on lahti ja meie kohuseks on tarvitusele v6tta k6ikv6imalikud vastumeetmed kuni pyha vee tööstusliku tootmiseni välja".

Paranoia. Paranoia on kogu raamatut läbiv teema ja paljud tegelased on inimesed, kelle töökohustuste hulka kuulub olla paranoiline. Paranoia nii maa peal kui ka Lootusel. Kahtlustada tuleb k6iki ja k6ike. Kui tundub, et kahtlustel on vähimgi alus, tuleb olukord lahendada nii, et mingit kahtlust enam ei jääks.

Kohustuslik kirjandus. Kui on raamatuid, mis teevad inimesest parema inimese, siis see peaks kyll nende hulka kuuluma.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Asustatud saare meenutuste küüsis olles laenutasin ma raamatukogust kiriesti Põrnika sipelgapesas, kuna öeldi, et see on saare järg. Suures tuhinas alustasin ka kohe selle lugemist. Aga tuhin möödus varsti. Sest see ei tundunud olevat järg, vaid hoopis üks teine lugu, kus peategelane on vaid sama nimega, sest isegi peategelase Maksimi tunded ja ideed ei olnud samad, mis nad olid saares olnud! Saar oli olnud huvitav ja seiklusrikas, kuigi oli lõpus natukene ära vajunud, aga põrnikas ei olnud minu arust nii tõmbav! Ja mul oli ka mitmeid küsimuse esimese osa kohta, millele ma teisest osast vastuseid ei saanud, kuigi neid lootsin. Aga Suure ilmutuse tagakaanel öeldi, et seal saavad kõik küsimused vastuse, nii et loodan selle peale! :P
Teksti loeti eesti keeles

Esimest korda lugesin teost üle 7 aasta tagasi. Väga võimas elamus oli. Nüüd lugesin taas (kohe peale "Asustatud saare" lugemist) ja nendin, et teos on hea, väga hea, kuid sellist üli-üli tunnet seekord ei saanud. Võib-olla häiris see, et tegevus toimus maal (parimad lõigud olid Lev Abalkini raportitest), võib-olla olen ise vahepeal muutunud, ei tea. Tugev 5 on see romaan ikkagi.
Teksti loeti eesti keeles

Ma lugesin seda raamatut (viimati) üle kuu aja tagasi. Mõtlesin kirjutada oma muljetest Baasi. Jätsin asja sinnapaika.
Aga probleem jäi vaevama.
Probleem on minu autorisõnumi tajus:
• Koolkonniti liigituvad Strugatskid (vähemalt saare sarjas) valmikirjanikeks ja mitte tavapärasteks ulmekirjanikeks. Nad astuvad Krõlovi jälgedes ja nende raamatutest ei saa lugeda mitte sellest, mida nad arvavad tulevikus toimuvast. Selgelt on jutt autorite kaasaegasest vene (nõukogude) ühiskonnast. Samal ajal on kõik nende teosed eraldivõetavad tervikud ja samanimeliste tegelaste eri juttudes kõrvutamine küllalt lootusetu ettevõtmine, neil on tihti teine ülesanne ja teistsugused omadused.
• Millalgi umbes sipelgapesa kirjutamise ajal mängis Inetute luikede peategelase prototüüp Võssotski kgebiiti (vist oli SMERŠ) mingis teleseriaalis ja sai selle eest pataka igasugu punaseid preemiaid ja kõvasti kiita. Seda kiitmist põhjendati küllalt veidalt – olevat esmakordne nõuka ajaloos kujutada julgeolekutöötajat südametunnistusega inimesena. Vaatasin kiirelt netti – ei leidnud preemiat ega selle aastat. Nii et minu mälestust ei kinnita hetkel leitavad netiallikad (pikalt otsida ei viitsinud). Tegelikult ei ole oluline, kas südametunnistusega kagebiidi kujutamine oli paar aastat enne või paar aastat hiljem. Pöördeline kunstivõimalus (mitte miski inimlik ei ole neile võõras ja seeläbi muutuvad nad enneolematult sümpaatseteks) oli õhus, võimalik, et avastus tehti sõltumatult eri autorite poolt.
• Lugemiselamusena oli Abalkini tapmine mõistetav ja põhjendatud. Sikorsky oli sümpaatne, rääkimata eelmise jutu romatikuoreooli endaga kaasa lohistavat operativnik Maksimist.
• Taoline lugemiselamus pidi olema autorite jaoks taotluslik. Küsimus on, a) kas seda tehti raamatule avaldamisvõimalusi otsides, b) lootuses saada preemiat (koos rahaga ka hilisemaid avaldamisvõimalusi, või c) oligi see autoripositsioon – mõistlik ja ühiskonna huvidele vastav on Abalkinite tapmine (vähemalt oli see nii ajaloos). Või on selle küsimuse teke autorite poolne kavatsus.
• Selle viimasega kaasneb paljude detailide (igapäevane alkoholitarbimine, salateenistuse telefoni- (ja tapmise) õigus, vene bardaki elementide loomulikkus, ...) tõlgendamise kahemõttelisus – kas tegemist on satiiriga nõukategelikkuse pihta või on tegemist (autorite arvates) kõigile ühiskonadele paratamatult omase nähtusega ...

Muidu oleksin raamatut hinnanud neljaga, aga autoripositsiooni mitmemõttelisus ja vaevama jäämine tõstsid hinnet ühe palli võrra – raamat, mis jäi meelde.

Valmi tõlgenduse olulised punktid on eelarvustusajate poolt ära mainitud. Puudu on vast ainult suurpeade olemus – tegemist on põhjarahvaste (ja neegritega), kellesse venelased suhtuvad avaliku põlgusega. Hingejõuga tapmine on šamanism.

Ma vihkan nõukogude võimu.

Teksti loeti eesti keeles

Minu meelest raamat venib. Et vältida siseheitlusi küsimuse üle, kas tähtsam on sisu või vorm, ütlen, et antud kolm on plussiga ja siirdun udumõtete juurde.

Ilmselt on väiksemat sorti SPOILERI hoiatus kohane.

Antud teose puhul ei tasu keskenduda ainult paralleelidele nõukogude süsteemi ja külma sõja aegse maailmaga. Ei ole ju ökoloogia ja posthumanismi küsimustel nendega suurt midagi tegemist. Sikorski võib ju olla nuhk, aga ta on vanakooli humanist, sellist võimalust, et planeet on väärt rohkem kui mõistusega olendid, tema jaoks lihtsalt ei eksisteeri. Uks, millest sisse ei pääse, ei ole ju päris Berliini müür, sest selle taga pole kapitalistlik maailm, vaid ei-tea-mis. Ja Sikorski ei karda, et täna oled kahtlane element ja homme reedad kommunismi, vaid võimalust, et Abalkin on programmeeritud ökoterroristiks.

Ma ei ole veel Metsa lugenud, äkki seal vastatakse küsimusele, kuidas päästa planeeti inimeste käest inimesi hävitamata?

Teksti loeti eesti keeles

"Asustatud Saarest" selgelt süngem ja tõesti paranoiline raamat; lõpliku lahenduseta jääbki küsimus, kas finaalis toimunu oli inimkonna seisukohalt õige või vale; inimlikul tasandil on see mõistagi rõhutatult selge (minajutustaja ja autorite perspektiiviga on raske mitte nõustuda).
Teksti loeti eesti keeles
x
Laur Salundi
25.03.1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Nagu ennegi olen öelnud, on "Maarjakase"-nimeline kogumik minu viimaste aegade kindel lemmik. Selle taset tõestab loomulikult ka kogumiku nimilugu, millesarnast leiab üsnagi harva. Sisust vast niipalju, et üks tegelane kohtub ühe puuvaimuga, kellesse ta armub ja edasine ei kuulu enam minu kommentaaridesse, et mitte kõike ära rääkida.

Igati tasemel jutt, milles nii muinasjutulisi kui ka elulisi momente küllaldaselt. Soovitan kindlasti.

Teksti loeti eesti keeles

"Painajat" pean ma üheks paremaks jutuks, mis ilmunud Herta Laipaiga kogumikus "Ilutüdruku lilled". Sisuks vast niipalju, et üks kirurg on kuskilt võõramaa nurgatagusest poest soetanud endale mingisuguse indiaanlase kuju. Kui nüüd igasugustesse klassikalistesse õudukatesse süveneda, siis nagu midagi uut ei paistagi nagu olevat, kuid pinget on kruvitud vägagi oskuslikult, mitte kohe kõike kohe ette paisates. Niisugune vaikne arendamine ja peategelase psühholoogia jälgimine annabki selle õige mõõtme, mis paneb lugeja end kõhedalt tundma. Kiidusõnadega ei saa minusugune õudukate fännaja tõesti eriti kokku hoida. Väga hea jutt!!!
Teksti loeti eesti keeles

Üsnagi asjalik episoodikene "külaelust". Tippsaavutuseks küll ei saa pidada, kuid tükki küljest ära kah ei võta. Võrreldes mitmete teiste tolleaegsete ühejutu autoritega suisa hästi õmmeldud.
Teksti loeti eesti keeles

Üsnagi kena juurdlus, millele teeb (vähemalt minu meelest) karuteene liigsõnalisus ja liigne keerutamine ühe motiivi ümber, ehk siis esitatakse ühte mõtet kümnes erinevas sõnaseades, midagi uut juurde lisamata. Uimerdamise eest hinne alla, muidu kõlbas tarbida küll.
Teksti loeti eesti keeles

Selgeltnägijalt küsitakse nõu ja ta vastab ainult osaliselt. Ja teisest küljest ta hoiatab ja hoiatus unustatakse. Lõpptulemus on üsnagi selge ja traagiline kahe pulmalise jaoks, kellest üks hukkub. Sellega asi siiski ei lõpe, vaid teise jaoks hakkab mingisugusel ajal ilmuma üks salapärane kägu, kes kutsub teda kohtuma hukkunud armsamaga...

Butafooria poolest on tegemist ilmselge õudusjutuga, kuid õudsem on siin ilmselt peategelase vaikne kadumine reaalsest maailmast. Hästi sünge ja depressivne jutt, mis pole küll mu meelest parim, mis "Maarjakases" ilmus, kuid kindla viie saab ta mu käest kohe kindlasti.

Teksti loeti eesti keeles

H. Laipaik on kujunenud üheks minu lemmikuks eestimaise fantastika vallas (eriti arvestades kogumikku "Maarjakask", milles ilmunud lugudele sarnaneb ka "Titekirikuleib" nii stiili kui ka meeleolu poolest). Ja ma ei saa öelda midagi paha ka tema muu loomingu kohta. Igatahes soovitan vägagi soojalt kui sünged jutud meeldivad.
Teksti loeti eesti keeles

MT-le omaselt aktiivselt verine jutt. Eks noid elavate surnute asju on ennegi läbi näksitud, aga sihukese hooga asju annab otsida. Näiteks "Night of the Living Deads"-is olid laibad mingid uimerdised, aga siin ikka hoogsad tegelased, nii et igatahes soovitan (sellest film teha??) lugeda kõigil, kellele istub üks mõnusalt verine asjandus.
Teksti loeti eesti keeles

Keskpärane jutt, milles vähe üleloomulikku, kuid asi on ka selles, et see on lihtsalt üks suhteliselt mõttetu heietus. Mingi surmaootav jahimees ei pakkunud lihtsalt erilist pinget.
Teksti loeti eesti keeles

Vat see jutt on tõesti stiilne. Üks paremaid ja õudsemaid ja painavamaid kogumikus "Õudne Eesti"... Soovitan soojalt (eriti öösel).
Teksti loeti eesti keeles

Kas see on õudne? "Õudse Eesti" antoloogias on paremaid jutte küllaga ja ka JS-lt olen ma mitmeid paremaid lugenud. Kolme saab hindeks ainult seepärast, et "ÕE"-d lugedes tekib võrdlusmoment mitmete teiste juttudega ja seal on nii väga tugevaid kui ka väga nõrku. See jutt on lihtsalt harju keskmine.
Teksti loeti eesti keeles

Mu arust üsnagi mõttetu ja raskeltseeditav jutt, ime et läbi lugeda jõudsin. Ja sihuke keelepruuk, nagu ka eespool mainit, mulle mitte teps ei istu. Lihtsalt nõrk.
Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult päris asjalik idee ja ka teostusel pole viga, aga umbes sellisel teemal on kirjutet juba päris piisavalt mitmesuguseid jutte, nii et, nii et... Aga ei laida, lugeda võib küll.
Teksti loeti eesti keeles

Arvestades MB annet ja tema paremate juttude taset, ei saa kõrgemat hinnet anda. Siit puudub see MB parematele juttudele omane painajalik õhkkond ja kogu see asi jääb kuidagi liialt ümmarguseks ja mõjutuks.
Teksti loeti eesti keeles

Laita seda juttu igatahes ei saa, tase on üsnagi kõva. Kenasti on välja toodud mitmeid rahvauskumustes esinevaid motiive katku kohta. Tase omaette igatahes.
Teksti loeti eesti keeles

Ilmne pettumus. Lugenud autori kohta lühitutvustust, lootsin kõvasti rohkemat ja algus seda lubaski, kuid edasine jäi kuidagi liiga pealiskaudseks ja korduvaks, ning see armetu puänt jättis absoluutselt külmaks.
Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt üsnagi asjaliku mõttega ja natuke isegi hirmutav ja painajalik jutt, mis paraku venima kipub. Mis teha, kui kirjamehel palju sõnu käes on...
Teksti loeti eesti keeles

Miks küll uuema aja jutud kipuvad olema ainult mingid boheemlaste ja joodikute elu kirjeldused?? Ja see õudusmoment tundub kah kunstlikult siia külge olevat poogitud, et õudusantoloogiasse sisse pääseda...
Teksti loeti eesti keeles

Vat mulle see jutt jällegi eriti ei istu, jääb teine kuidagi vahepeal liiga ühte auku keerutama ja ka mingit erilist punkti ei suuda selle asja mõttes leida. Lihtsalt üks keskpärane ja nõrgamõjuline jutt.
Teksti loeti eesti keeles