Kasutajainfo

Arkadi Strugatski

28.08.1925-12.10.1991

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Arkadi Strugatski · Boriss Strugatski ·

Žuk v muraveinike

(romaan aastast 1982)

ajakirjapublikatsioon: «Znanije – sila» 1979; nr 9 - nr 12, 1980; nr 1 - nr 3, nr 5, nr 6 [kärbetega]
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Põrnikas sipelgapesas»

«Pioneer» 1985; nr 9 – 1986; nr 9 [kärbetega]
Tallinn «Varrak» 2000 (F-sari)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
20
6
3
0
0
Keskmine hinne
4.586
Arvustused (29)

On aastatel 1985-86 "Pioneeris" "Põrnikas sipelgapeas" nime all ilmununa ka maakeeles kättesaadav. "Saare" järg. Seda puhku on progressorid Maal ja revolutsiooni/progressi ekspordi probleem avaldub uuest vaatevinklist. Ka paralleel-taustalood õkokatastroofist planeedil Lootus ja psühholloogilised etüüdid humanoidse ja kinoidse rassi suhetest on head ja nauditavad. Sümpaatne on probleemi mittemustvalge esitus. Nagu kõik Vendade lood, on ka "Põrnikas" irooniline. Näiteks karmist radikaalist Maksimist on saanud mitte vähem karm, kuid kohusetundlik töötaja KONKOM-2s ja Tema Eksellentsi ustav abiline. Tekstist võib välja lugeda, et ka Keskus Loojate riigis Sharakshil on taastatud. Lugege! "Viis" - lugu väärib seda!
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Mulle vist Strugatskid eriti ei istu. Vist selleparast, et ehkki olen pea koiki eesti keeles ilmunuid lugenud, ei ole ma loetust suurt midagi meenutama suuteline. Nii on lugu ka antud teosega, mille orignaalkeeles ylelugemisel tundusid tuttavad paar detaili, ei enamat. Kuna Strugatskite teoste süzheid siin BAASis eriti keegi ümber jutustama ei tiku, üritan seekord ise seda teha. Niisiis kutsub Ektsellents ühel päeval välja Maxim Kammereri, tehes talle ülesandeks üles otsida keegi Lev Abalkin. Eriti muud infot ei jagata, uurija alustab nõukogude kriminaalromaanidest tuttaval kombel Leviga seotud isikute - kunagise õpetaja, girlfriendi, endise kolleegi (see on see kinoid - kõnelev koer) - läbikammimist. Mingil hetkel võtab ühendust ka otsitav ise. Kes on Lev Abalkin tegelikult, mida tal vaja on, need on küsimused, mis lõpulehekülgedel ka vastuse saavad. Mulle tundus see traagilistes toonides lugu kuidagi vaga vihjav ja ebakonkreetne, Maximi triloogiat teise osaga alustamises saan muidugi ainult iseennast süüdistada, kyll aga oli seekord üllatavalt mõnus midagi üle tüki aja ka vene keeles lugeda.
Teksti loeti vene keeles

Maksimi triloogia teine osa. Nagu "Saare" juures, piirdun ka siin vaid progressorluse teemaga. Siin on vaade progressorlusele veidi teiselt küljelt. Maksimist on saanud KOMKON-2 töötaja. Mis on KOMKON-2? See on sisuliselt progressorluse "vastuluure". Eesmärk on avastada võimalikke teiste tsivilisatsioonide progressoreid Maal. Ja nüüd jõuame väga valusa punkti juurde.

Juba progressorluse endaga on hulk probleeme. Kuid see tegevus jätkub - nõrgemaid, "äraeksinuid" tuleb suunata õigele teele, meie oleme "targemad, arenenumad, teame paremini, mis neile hea on", nemad on pimedad, nad ei mõista veel...

Kuid miks me ajame kohe sõrad vastu, kui keegi "targem" tahab meid samamoodi juhtida? Selleks KOMKON-2 ju ongi, et võõrastele progressoritele vastu seista. Ja see hirm võõraste progressorite ees võib võtta päris paraniolse vormi.

Kus siis on see loogika viga - meie progressorlus on hea, me oleme targemad, me teame, me peame nõrgemaid ja rumalamaid aitama. Aga kui avastame, et keegi teine, meist targem, teeb sedasama meiega, hakkame vastu, me tahame oma elu elada. Progressorlus, mis on hea, kui meie seda teeme, muutub otsekohe pahaks, kui see on suunatud meie peale. Mis siis valesti on?Või on kogu progressorluse idee mäda?

Teksti loeti vene keeles

Olen seda raamatut pea kolm korda lugenud - esimest korda "Pioneerist", kus ta oli mäletamist mööda kärbitud (ja kõiki osasid mul ei olnud ka), siis originaalis ja nüüd Varraku väljaandes. Algne tundus väga intrigeeriv. Tegelikult hindaks teost sisu poolest "5", kirjanduslik tase "3".

Sisu on ka eelnevalt lahti seletatud - kuidas peaksime käituma, kui keegi teine otsustab meid "kasvatama" hakata, kusjuures nimetatud operatsiooni ulatust ja suunda me ei tea. Väga teravalt on dilemma kajastatud ühes lauses: "…ei ole teada, kas Rändurid päästsid inimesi planeedilt või planeeti inimeste käest…" Aga uudishimu ei lase ka mitte proovida, kuigi just nii need hiired lõksu lähevadki. Tõeliselt head olid leheküljed Abalkini ja tolle peni hulkumisest hävinud linnas, kohati oli neis kapaga seda tõelist ebamaisust ja painet, mida just ulmelt ootakski. Paraku aga, kui see pisut eraldiseisev liin välja arvata, oli esimene pool raamatut võrdlemisi uimane ringijooksmine, teine pool aga kohati lausa manifesteerimiseks muutuv seletamine, kus tegevuse osa miinimumini kahaneb. Niisamuti on ainult osaliselt arusaadav lõpplahendus - liiga palju jääb "kaadri taha" (palju annab muidugi A&B.S teiste teoste tundmine), reaktsioonid poolikuks ja ebaloogiliseks. Ühesõnaga - suurepärane idee üsna ebaõnnestunud teostuses.

Teksti loeti eesti ja vene keeles

Nõustun praktiliselt kõige sellega, mida Ants Miller eelmises arvustuses ütles. Kehvimini kirjutatud Vendade teos, mida olen lugenud (noh, kui "Vaesed julmad inimesed" välja jätta), samas ei saa jätta mainimata kandva idee väärtust. Kirjanduslikult on teos nõrk -- näiteks võiks tuua kasvõi mahajäetud linna liini lõpplahenduse, kus kukutakse mingi papi otsa, kes hakkab lähiajaloo teemal loengut pidama. Mulle ongi just Strugatskite puhul meeldinud nende viis anda teada tõde tilkhaaval, anda lugejale mosaiigi tükke üksteise järel kätte -- siin on selle reegli vastu aga eksitud ja päris kõvasti.

5. juuli 2002. Pärast ülelugemist ega enam ei nõustu küll... ;)Võtan tagasi kõik oma karmid sõnad teose kirjandusliku taseme kohta ning tõstan hinde "viiele". Vendadega muide kipub mul tihti olema nii, et alles teisel või kolmandal lugemisel saan teose väärtustest aru... Ju mul siis pikad juhtmed on. Muidugi jääb püsima kriitika selle pihta, et papi lähiajaloost loengut pidas.

Keegi eelarvustajatest pole juhtinud tähelepanu suurpeade mõistatusele, millele romaanis paljudes kohtades vihjatakse. Esiteks, suurpeadel on geneetiline mälu. Teiseks, Shtshekn tahtis mahajäetud planeedil kuu poole uluda. Kolmandaks, Sharaksil polnud kuud ega tähti võimalik näha ja Maa kuu teda ei erutanud. Neljandaks, suurpead on olevused, kes "suudavad hingejõuga allutada ja tappa" (muuseas meisterlik on see koht, kus Shtshekn küsib Abalkinilt, et kuidas ta aru sai, et koertekari tuld kartis). Sama suutis seal linnas ka keegi teine -- keegi, kes võttis vaatajate jaoks olevuse kuju, mida nood kõige enam kartsid, Abalkini jaoks Pandora hiidämbliku kuju, Shtshekni jaoks ilmselt mõne muu eluka kuju, nagu Shtshekn ise muutis ennast penikarja jaoks leegitsevaks tulemereks. Viiendaks, pärast Pandora hiidämbliku pihta tulistamist jäi järele ainult veidike valkjat suitsu, mis laiali kandus, ning papi linnas vastas küsimusele, et kas ta on kunagi mõnd Rändurit näinud, et "nad on nagu udu või suits". Kuuendaks, teooria, et suurpead on arenenud radioaktiivse saastatuse mõjul tekinud mutatsioonidest, on täielik jama. On mõeldamatu, et radioaktiivse saastatuse mõjul saaks koerale tekkida inimkeeles kõnelemist võimaldav kõriaparaat ja kõnekeskus, saba muutuks kompassitaoliseks orienteerumiselundiks, neist saaks olendid, kes "suudavad hingejõuga allutada ja tappa" ning õppida välgukiirusel suvalist ettejuhtuvat keelt, kellel on geneetiline mälu, millega nad mäletavad kuud planeedil, mis asub kaugel sellest, kus nad väidetavalt radioaktiivsuse mõjul välja arenesid... "Asustatud saares" on küllalt põhjalikult kirjeldatud radioaktiivse saastatuse tagajärjel muteerunud inimesi ja on raske uskuda, et koertest samasuguste muteerivate faktorite mõjul areneksid sellised üliolendid... Võtme selle mõistatuse lahenduse juurde annab ilmselt triloogia kolmas osa, "Suur ilmutus".

Teksti loeti eesti keeles

Ka mind vaevasid kahtlused valitud vormi ja kompositsiooni otstarbekuses. Romaan koosneb nagu kolmest plaanist: trafaretne detektiivtöö kadunud mehe otsimiseks; katkendid viimase päevikust ja lõpuks lahtiseletus, milles iga detail omale kohale asetub. Tuleb vist küsida, et kas lahendus siis nõudis sellist vormi?

Jah, ma arvan, et nõudis küll. Kuni poole romaanini olin üsna nõutu...ei taibanud, et miks selline tegevusetu tegevus. Aga kui lõpuks selgub, et tegelikult pole meil peategelaseks mitte Abalkin, vaid Maa ühsikond, mis sünnitanud värdjaliku KOMKONi ja viimase meetodid ning suhtumised oma tegevusse avanevadki Maksimi uurimistöö kaudu.

Mind valdasid ka kahtlused, et kas Maksim ongi üldse mingi tegelane vaid ainult käepärast olnud vahend, jutustamisagent, kelle autorid temasse isiklise suhtumiseta palganud. Ka need kahtlused hajusid lõpupoole, nagu ka muud etteheited teose ülesehituse kohta. Just ainult niimoodi saigi seda lugu jutustada ja ei kuidagi teisiti.

Kunagisest ideaalidega maailmaparandajast Mak Simist on saanud "operativnik", tuim käsutäitja, kes ülesande nimel valetab julmalt igati sümpaatsetele inimestele, jah, leiab siiski nende vastu ka kaastunnet, kuid rohkem siiski on nad talle lülitid, mida tuleb näppida, et täita Ekselentsi ülesanne. KOMKON on kinnine, autoritaarne, ebademokraatlik jälitusorganisatsioon, kelle jaoks "leidlaste" saaga on vaid vahend omaenda tähtsuse ja vajalikkuse kinnitamiseks.

A priori leiab KOMKON, et Rändurid on ohtlikud ja "leidlapsed" kavatsevad inimkonnale halba - selle kohta pole ühtgi tõendit, kuid vaid ja nii ja ei teisiti KOMKON ainult mõtelda saabki. See asutus seab end ühiskonnast kõrgemale, teab ja otsustab ise, peab kõiki vahendeid võimalikeks, et vaid säilitada omaenese tähtsus ja parasiitlus.

40 aastat on Sikorski põlenud oma kõrgendatud ego paistel, nautinud iga viivu, et just tema ja KOMKON on need väljavalitud, kes peavad kaitsma Maad Rändurite ja "leidlaste eest. Pseudo-vastutuskoorem tingib vahendid.

Abalkin on inimene, kes üritab saada vabaks ja elada oma elu...tema püüdlemine vutlari poole pole midagi muud kui iga inimese sünnipärane igatsus leida oma olemasolu mõte - ja just seda ei lase KOMKON tal teha, nagu igasuguse riigi vastav egomaniakkidest koosnev kõrgendet vastutustundega salapolitsei. Riik ise, süsteem, ei anna Abalkinile selleks luba. Parem olgu ta juba surnud.

Ja kes on siis rohkem inimene - kas suitsevat püstolit hoidev Sikorski või Abalkin, kel surmahetkel meenub salmike lapsepõlvest?

Teksti loeti vene keeles

"Põrnikas" paigutub mu isikliku lugemiskogemuse kõige määravamasse ossa - Lev Abalkin oli esimene ulmekangelane, kes oskas mulle niiöelda nahavahele pugeda ("Pioneeri" tõlkevariant ja need hirm-ilusad illustratsioonid - eriline tähelepanu kinoidsel tüübil, mille tõttu olen eriliselt kiindunud tðau-tðau tõugu koertesse). Nüüd uut eestikeelset täielikku tõlget lugedes sai ring muidugi täis, nostalgia lained üle pea...

Vanemas eas, kui esmased muljendused kiiremini hajuma kipuvad, ilmuvad lagedale täiesti ratsionaalsed, kohati postmodernistlikud assotsiatsioonid.1) represseeritute laste tagakiusamine nõukogude võimustruktuuride poolt, lubamatus valida sobivaid erialasid jms.2) hirm teiste (kapitalistlike) riikide "pehme" terrori ees ja raudne eesriie3) sotsiaal-poliitiliste eksperimentide tulemusena loodud koerakoonlased, või koopainimesed a`la Kuuba

Need seosed ei pruugi praeguses hinnanguteskaalas teosele kirjanduslikku väärtust lisada, kuid annavad pildi kohast/olukorrast, mille pinnalt need kujundid on oma alguse saanud.

Psühholoogilisel tasandil sain lõpuks pihta Abalkini inimtüübile - kromanjoonlane. Ühenduslüliks oli siin tema omastav suhtumine naistesse, looduslähedus (erialavaliku õigustatus). Strugatskid on siin ühendanud tähelapse ja ajarännu faabulate motiivid. Hinne "viis" juba nende kahe eduka kokkukirjutamise eest.

Teksti loeti eesti keeles

Hämmastav, et 15 aastat tagasi loetud tekst võib nii hästi meeles olla. Äsja ostetud raamatu lugemisel tuli praktiliselt kogu sündmustik ja enamus tegelasi hoobilt meelde täpselt nii, nagu seda kunagi "Pioneerist" loetud sai. Häirima jäid küll mõned tõlke erinevused - Teelistest on saanud Rändurid ja peakatest suurpead. Kusjuures ka neid nimetusi mäletasin ma ilma vana "Pioneeri" üles otsimata! Minu meelest on "Pioneeris" pakutud variandid paremad, need uued tunduvad kuidagi lamedad. Aga eks vanasti oli rohi üldse rohelisem ja varblased suuremad.

Hinde taga on igatahes rasvane plussmärk

Teksti loeti eesti keeles

Teine osa jääb esimesele kõvasti alla. Mulle vist ei istu ulmeraamatud, kus ulme on kõrvaline. Viimane sarnane mis ma lugesin oli Lukjanenko "Genom". Pigem detektiivijutt kui ulme. Mulje jäi kui masstoodanguga kunstkäsitööst. Ilus ja omamoodi natuke, kuid tegelikult sääraseid küll nähtud. Pole õige kunst ega õige käsitöö.
Teksti loeti eesti keeles

Kõik oli hea, väga hea, aga JÄI POOLIKUKS!

Ma olen kahe käega poolt, et lugeja intellektile ja kujutlusvõimele tuleb ka tööd jätta, aga see raamat läks küll liiale. Vihajatakse paljudele huvitavatele asjadele: peakad, rändurid, detonaatorid jne, tunda on, et nende kõigi taga peitub põnev lugu aga siis äkki lõpeb raamat ära ja midagi ei saagi täpsemalt teada :(

Niiet ideede eest viis, pettumuse eest kolm, kokku neli :(
Teksti loeti eesti keeles

Maksimi triloogia parim raamat. Ei tule siit mingeid suuri yliv6rdeid. Ei ole tegemist suure, innovatiivse, p6hjapaneva ja epohhiloova teosega. Ylihea romaaniga aga on tegemist sellegipoolest. See on otsekui läbil6ige k6igest sellest, mis ulmes on head ja nö "päriskirjanduses" väärtuslikku. See on raamat päris inimestest ja pärisinimestele. Inimestest, kellel k6igil on omad ihad, hirmud, tugevused, n6rkused, eelarvamused ja kahtlused. Veel on ta raamat teistsugustest inimestest. Sellistest, kellest ei saada aru ja kes vist ka ei tahagi väga, et neid m6istetaks. Selle juurde salapärane päritolu ja ongi meil taassyndinud antikristus valmis. Ehk siis kui tsiteerida Tema Ekstsellentsi: "kui on tunda väävlil6hna on meil täielik alus arvata, et vanakurat on lahti ja meie kohuseks on tarvitusele v6tta k6ikv6imalikud vastumeetmed kuni pyha vee tööstusliku tootmiseni välja".

Paranoia. Paranoia on kogu raamatut läbiv teema ja paljud tegelased on inimesed, kelle töökohustuste hulka kuulub olla paranoiline. Paranoia nii maa peal kui ka Lootusel. Kahtlustada tuleb k6iki ja k6ike. Kui tundub, et kahtlustel on vähimgi alus, tuleb olukord lahendada nii, et mingit kahtlust enam ei jääks.

Kohustuslik kirjandus. Kui on raamatuid, mis teevad inimesest parema inimese, siis see peaks kyll nende hulka kuuluma.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Asustatud saare meenutuste küüsis olles laenutasin ma raamatukogust kiriesti Põrnika sipelgapesas, kuna öeldi, et see on saare järg. Suures tuhinas alustasin ka kohe selle lugemist. Aga tuhin möödus varsti. Sest see ei tundunud olevat järg, vaid hoopis üks teine lugu, kus peategelane on vaid sama nimega, sest isegi peategelase Maksimi tunded ja ideed ei olnud samad, mis nad olid saares olnud! Saar oli olnud huvitav ja seiklusrikas, kuigi oli lõpus natukene ära vajunud, aga põrnikas ei olnud minu arust nii tõmbav! Ja mul oli ka mitmeid küsimuse esimese osa kohta, millele ma teisest osast vastuseid ei saanud, kuigi neid lootsin. Aga Suure ilmutuse tagakaanel öeldi, et seal saavad kõik küsimused vastuse, nii et loodan selle peale! :P
Teksti loeti eesti keeles

Esimest korda lugesin teost üle 7 aasta tagasi. Väga võimas elamus oli. Nüüd lugesin taas (kohe peale "Asustatud saare" lugemist) ja nendin, et teos on hea, väga hea, kuid sellist üli-üli tunnet seekord ei saanud. Võib-olla häiris see, et tegevus toimus maal (parimad lõigud olid Lev Abalkini raportitest), võib-olla olen ise vahepeal muutunud, ei tea. Tugev 5 on see romaan ikkagi.
Teksti loeti eesti keeles

Ma lugesin seda raamatut (viimati) üle kuu aja tagasi. Mõtlesin kirjutada oma muljetest Baasi. Jätsin asja sinnapaika.
Aga probleem jäi vaevama.
Probleem on minu autorisõnumi tajus:
• Koolkonniti liigituvad Strugatskid (vähemalt saare sarjas) valmikirjanikeks ja mitte tavapärasteks ulmekirjanikeks. Nad astuvad Krõlovi jälgedes ja nende raamatutest ei saa lugeda mitte sellest, mida nad arvavad tulevikus toimuvast. Selgelt on jutt autorite kaasaegasest vene (nõukogude) ühiskonnast. Samal ajal on kõik nende teosed eraldivõetavad tervikud ja samanimeliste tegelaste eri juttudes kõrvutamine küllalt lootusetu ettevõtmine, neil on tihti teine ülesanne ja teistsugused omadused.
• Millalgi umbes sipelgapesa kirjutamise ajal mängis Inetute luikede peategelase prototüüp Võssotski kgebiiti (vist oli SMERŠ) mingis teleseriaalis ja sai selle eest pataka igasugu punaseid preemiaid ja kõvasti kiita. Seda kiitmist põhjendati küllalt veidalt – olevat esmakordne nõuka ajaloos kujutada julgeolekutöötajat südametunnistusega inimesena. Vaatasin kiirelt netti – ei leidnud preemiat ega selle aastat. Nii et minu mälestust ei kinnita hetkel leitavad netiallikad (pikalt otsida ei viitsinud). Tegelikult ei ole oluline, kas südametunnistusega kagebiidi kujutamine oli paar aastat enne või paar aastat hiljem. Pöördeline kunstivõimalus (mitte miski inimlik ei ole neile võõras ja seeläbi muutuvad nad enneolematult sümpaatseteks) oli õhus, võimalik, et avastus tehti sõltumatult eri autorite poolt.
• Lugemiselamusena oli Abalkini tapmine mõistetav ja põhjendatud. Sikorsky oli sümpaatne, rääkimata eelmise jutu romatikuoreooli endaga kaasa lohistavat operativnik Maksimist.
• Taoline lugemiselamus pidi olema autorite jaoks taotluslik. Küsimus on, a) kas seda tehti raamatule avaldamisvõimalusi otsides, b) lootuses saada preemiat (koos rahaga ka hilisemaid avaldamisvõimalusi, või c) oligi see autoripositsioon – mõistlik ja ühiskonna huvidele vastav on Abalkinite tapmine (vähemalt oli see nii ajaloos). Või on selle küsimuse teke autorite poolne kavatsus.
• Selle viimasega kaasneb paljude detailide (igapäevane alkoholitarbimine, salateenistuse telefoni- (ja tapmise) õigus, vene bardaki elementide loomulikkus, ...) tõlgendamise kahemõttelisus – kas tegemist on satiiriga nõukategelikkuse pihta või on tegemist (autorite arvates) kõigile ühiskonadele paratamatult omase nähtusega ...

Muidu oleksin raamatut hinnanud neljaga, aga autoripositsiooni mitmemõttelisus ja vaevama jäämine tõstsid hinnet ühe palli võrra – raamat, mis jäi meelde.

Valmi tõlgenduse olulised punktid on eelarvustusajate poolt ära mainitud. Puudu on vast ainult suurpeade olemus – tegemist on põhjarahvaste (ja neegritega), kellesse venelased suhtuvad avaliku põlgusega. Hingejõuga tapmine on šamanism.

Ma vihkan nõukogude võimu.

Teksti loeti eesti keeles

Minu meelest raamat venib. Et vältida siseheitlusi küsimuse üle, kas tähtsam on sisu või vorm, ütlen, et antud kolm on plussiga ja siirdun udumõtete juurde.

Ilmselt on väiksemat sorti SPOILERI hoiatus kohane.

Antud teose puhul ei tasu keskenduda ainult paralleelidele nõukogude süsteemi ja külma sõja aegse maailmaga. Ei ole ju ökoloogia ja posthumanismi küsimustel nendega suurt midagi tegemist. Sikorski võib ju olla nuhk, aga ta on vanakooli humanist, sellist võimalust, et planeet on väärt rohkem kui mõistusega olendid, tema jaoks lihtsalt ei eksisteeri. Uks, millest sisse ei pääse, ei ole ju päris Berliini müür, sest selle taga pole kapitalistlik maailm, vaid ei-tea-mis. Ja Sikorski ei karda, et täna oled kahtlane element ja homme reedad kommunismi, vaid võimalust, et Abalkin on programmeeritud ökoterroristiks.

Ma ei ole veel Metsa lugenud, äkki seal vastatakse küsimusele, kuidas päästa planeeti inimeste käest inimesi hävitamata?

Teksti loeti eesti keeles

"Asustatud Saarest" selgelt süngem ja tõesti paranoiline raamat; lõpliku lahenduseta jääbki küsimus, kas finaalis toimunu oli inimkonna seisukohalt õige või vale; inimlikul tasandil on see mõistagi rõhutatult selge (minajutustaja ja autorite perspektiiviga on raske mitte nõustuda).
Teksti loeti eesti keeles
x
Taavi Kalju aka Ghilderich
01.03.1981
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
edit_tags
Viimased 25 arvustused:

Minu arvates Okorafori Binti seeria läheb osa-osalt ainult halvemaks. Esimene osa oli hea ja uudne, võiks isegi öelda väga hea, kuigi ma ei saa nõustuda enamuste meeletute vaimustuskilgetega mis internetis hakkasid peale ilmumist levima. Teine osa oli hea ja loetav, kuigi tunduvalt nõrgem kui esimene. Kolams osa, siin arvustatav, aga oli mulle juba väga raske lugeda. Ei saagi täpselt aru mis mulle seal väga vastukarva oli, aga lugemine kulges ikka väga aeglaselt. Minu arvates oleks võinud kogu Binti saaga piirduda ainult esimese osaga. Ka teine osa, mille tegevus toimub umbes aasta pärast esimese osa lõppu on väikeste mööndustega iseseisvalt loetav, kuigi lugu on ilma lõputa. Kolmas osa aga ilma teise osata pole loetav, see algab põhimõtteliselt samast lausest kus teine osa lõppes (sellest siis ka teise osa lõpu puudus). Arvustatavas teoses (või teise osa lõpus, ei mäleta enam) on Binti jõudnud oma isapoolse suguvõsa Enyi Zinariya külla, kui tuleb teade, et Khoushid (ehk valged) on rünnanud Binti kodu, lootes tappa meduus Okwut, kelle Binti ülikoolist suvevaheajale tulles kaasa oli toonud, kuigi kõik arvasid, et see on halb mõte arvestades Khoushide ja meduuside vahelist vaenu. Kuna Binti isa oli Okwu ära peitnud, siis tegid Khoushid Binti küla maatasa, kaasa arvatud Binti pere maja, sellal kui kogu pere seal sees on. Niisiis tormab Binti tagasi oma kodukülla, teejuhiks Enyi Zinariya suguharust poiss Mwinyi. Kuna ka meduusid on asjade käigul silma peal hoidnud, siis on nad suure sõjaväega Maa poole teel, et Okwu päästa ning ähvardab kohe-kohe suuremaks madinaks minna. Binti aga otsustab rahu sobitama hakata, aga see tal ei õnnestu ning ta saab õnnetult surma Khoushide ja meduuside risttule all. Pärast seda jätkub jutustus juba Mwinyi ja Okwu silmade läbi. Ja tundub, et lugu lähebki uute jutustajate tõttu paremaks, aga nagu Jeesuski, peab Binti pärast kolme päeva surnud olemist ellu tagasi tõusma ning jätkab oma mõtetut sebimist, jõudes loo lõpus otsapidi tagasi ülikooli, hunniku uute võimetega. Samuti on maagiliselt ellu jäänud ta pere, seega lõpp hea kõik hea. Üldiselt jube tüütu oli lugeda seda Binti sebimist. Kardetavasti neljandat osa, mis see aasta avaldatud, ma kunagi ei loe.
Teksti loeti inglise keeles

On aasta 2267 ning maakera on vaikselt taastumas pärast tuumasõda. Ka inimkond on vaikselt kolimas maa-alustest suurtest linnadest, mida nad ise 'põrguteks' kutsuvad, tagasi maa peale. Loo peategelane Minh on 83-aastane ökoloog, kelle elutööks on erinevate jõgede ökoloogiasüsteemide taastamine maapeal, muutes nad inimestele (ja teistele elukatele) jälle elukõlbulikeks. Minhi kätte satub üks panga pakkumine, kus nad tahavad finantseerida Eufrati jõe ökoloogia taastamist ning sebib selle töö endale. Esimeseks sammuks töös on aga ajas tagasi reisimine (tehnoloogia mis hiljuti avastatud) ning uurimine missugune Eufrati jõe floora ja fauna üldse kunagi välja nägid. Niisiis reisivadki Minh, tema kolleeg Hamid, nende assistent Kiki ja ajareise korraldava firma esindaja, ehk nn giid, kes peaks kohalikke olusid tundma, aastasse 2024 enne Kristust. Et selline tore ajarännu lugu. Mul küll läks alguses lugemine natuke raskelt, kuna maailm aastal 2267 oli ikka väga vöörikult kujutatud ning pidev konflikti kiskumine nn 'põrgubeebide' generatsioonist pärineva Minhi ja nn 'paksbeebide' generatsioonist pärineva Kiki vahel oli nati tüütu. 'Põrgubeebid' on siis generatsioon kes sündis maa all, kes aga hoolimata sellest said kõvasti kiiritada, on tugevasti muteerunud ja enamasti steriilsed. Minhil näiteks on kuus jalga. 'Paksbeebid' on aga generatsioon, kes sündinud juba katseklaasides maa peal ning näevad ilusad ja terved välja. Aga kuskil veerandi peal hakkas lugu 'töötama', ja läks kiires tempos kuni oma kurva lõpuni välja. Lõpp oli mulle ka natuke etteaimatav, seda eelkõige lühikeste vahepalade tõttu Mesopotaamia valitseja tegemistest aastal 2024 eKr. Aga üldiselt oli hea ja julgeks soovitada.
Teksti loeti inglise keeles

Tegu on Aliette de Bodardi sügava kummardusega Arthur Conan Doyle'i ja Sherlock Holmes'i suunas. Internetis on paljud seda lühiromaani nimetanud kui Sherlock Holmes süvakosmoses, ja see on tõsi. Loo minajutustaja Varju Laps (The Shadow's Child) on kosmoselaev. Bodardi Xuya universumis on kõik kosmoselaevad elusad ning inimeste sünnitatud. Lihtsalt kohe pärast sündi siirdatakse vastsündinu orgaanilisse laeva, millega ta ajapikku kokku kasvab, saades selle laeva juhiks ja ajuks. Varju Laps on endine sõjaväe transpordialus, kes viimases sõjas tugevalt kannatada sai, nii füüsiliselt kui ka mentaalselt. Kuna kahjustused olid suured, siis lasti Varju Laps sõjaväest erru. Kuigi ajapikku on Varju Laps suutnud oma füüsilised vigastused enam-vähem parandada, siis vaimsed on jäänud, ning seetõttu ei saa ta tegeleda laevade põhitööga, ehk vedada inimesi ja kaupu planeetide ja tähesüsteemide vahel, kuna süvakosmosesse sisenimine tekitab tal suuri vaimseid tõrkeid. Seega tiirleb Varju Laps ühe planeed orbiidil ning tegeleb oma hobiga, ehk teede valmistamisega. Bodardi Xuya universumis on teed kõiksugu droogid, millel on mingi simuleeriv omadus. Hea teemeister oskab neid drooge teha nii, et see toob kasutajas esile just tema soovitud omaduse, tunde, aistingu jne. Samuti kasutatakse neid drooge, et taluda kosmosereise süvakosmoses ning teha ebameelivaid tõid-tegemisi talutavamaks. Niisiis ühel päeval sajab Varju Lapse poolt maapinnal renditavasse kontorisse sisse detektiiv Long Chau. Long Chau, kes on silmini erinevaid peeneid simuleerivaid drooge täis, selliseid mida isegi Varju Laps arvab, et ta ei suuda neid teha, aga ei taha Varju Lapse käest teesid osta, vaid hoopis midagi muud. Nimelt tahab Long Chau Varju Last palgata, et see viiks teda süvakosmoses vanadesse lahingukohtadesse, et ta saaks uurida mida aeg süvakosmoses teeb inimlaipadega. Alguses Varju Laps keeldub, aga kuna rent tahab maksmist ja teeäri väga ei õitse, siis jääb lõpuks nõusse. Suundutaksegi vanadesse lahingupaikadesse ning varsti leitaksegi esimene süvakosmoses hulpiv laip, aga Long Chau treenitud silm tabab kohe, et tegu pole 50 aastat tagasi surnud sõduriga, vaid tegu on hoopis palju värskema surnukehaga. Selline hoogne, eht-sherlockholmeselik jutustus. Mulle meeldis. 
Teksti loeti inglise keeles

Mõrvaboti seikluste teine osa jätkub sealt kus eelmine osa lõppeb. Kuna nüüd on mõrvabot esimest korda eksisteerimise jooksul nn. "vabaduses", siis algab lühiromaan pigem mõtisklustega oma eksistentsi üle ja edasiste tegevuste paikapanemisega. Igav just polnud, aga kõige huvitavam kah mitte. Samas tegevuse edasiarendamisele vast vajalik. Loo teine pool aga suundub juba esimesest osast tuttavale rajale, ehk siis saab kiiretempolist actionit ja mõllu. Loo sisust on eelnev arvustaja juba rääkinud, seega pikemalt ei peatuks, vaid nõustuks sellega, et ka minul on kahju, et ARTi nii vähe kasutati. Igati huvitav tegelane, ning teda oleks võinus sarjas rohkem kasutada. Vahest kogu sarja kehveim osa minu jaoks, aga siiski väga hea ja ladus lugemine. Kogu sarja kohta võiks aga ütelda super.
Teksti loeti inglise keeles

Ühes kuningriigis ühes külas elab üks pagar, peab pagaritöökoda ja on õnnelikus abielus. Pagaritöökojal läheb hästi, kuna pagar oskab valmistada erilisi saiakesi ja koogikesi, mille söömine kutsub esile mälestusi ja tundeid koogide sööjate isiklikust elust. Kui vana kuningas sureb ja troonile saab tema imikust pärija, siis riigis haarab võimu asevalitseja hertsog Michel, keda rahvas kutsub ka Kurjaks Kuningaks. Pärast enda vastaste ülestõusude mahasurumist, kus suuremat rolli mängib ka pagari naise Saffroni õde, vangistab hertsog Michel karistuseks pagari ja sunnib teda endale süüa tegema. Et aga pagaril toidu valmistamise käigus mingeid lolle mõtteid pähe ei tuleks, viiakse ka Saffron kuningalossi, kus tast saab hertsogi isiklik toidumaitsja. Lugu ongi antud läbi Saffroni silmade ja toimub ühel hertsog Micheli korraldatud banketil. Kogu ülejäänud taust avatakse mälestuste ja tunnete kaudu mida tunneb Saffron oma abikaasa suupisteid maitstes. Kuna abikaasadel kuningalossis muid suhtluskanaleid pole, kui pagari toidud, siis iga järgmine roog banketil valmistab Saffronit ette loo kulminatsiooniks milleks on banketi põhiroog, pagari suurim meistriteos ja tema kättemaks kurjale hertsogile. Selline küllaltki hästi kirjutatud ja ladusalt loetav lugu, aga mind jättis kuidagi külmaks, ei suutnud lõplikult kaasa haarata.
Teksti loeti inglise keeles

Leah on folklorist kes uurib tondijutte. Ta on selline kuivetunud teadlase tüüpi kel puudub eraelu ja sõbrad ning kes elab 24/7 vaid enda tööle. Ta sõidab mööda Ameerika kolkaid ja laseb kohalikel väikese tasu eest (kohvi, kann õlut või klaas viskit) endale jutustada tondijutte, mida tavaliselt jutustajad ise on kogenud. Ta lindistab kõik jutud üles, katalogiseerib ja kommenteerib need. Ta on leiutanud tondijuttude klassifikatsioonisüsteemi, midagi taolist nagu muinasjuttude klassifikatsioonisüsteem. Jutustuse esimene pool koosnebki põhimõtteliselt erinevates tondijutu tüüpidest mida eri inimesed talle kõrtsus jutustavad. Millalgi haigestub Leah ema Alzheimerisse ning Leah loobub ringi reisimisest, hooldades oma ema ja kirjutades raamatut-uurimistööd oma leiutatud tondijuttude klassifikatsioonisüsteemis. Pärast ema surma ja  raamatu avaldamist, jätkab Leah ringi reisimist ja uue materjali kogumist. Olles selline pragmaatiline teadlasetüüp, Leah ise tonte, kummitusi jne. ei usu, aga mingil hetkel taipab ta, et on ise läbi elamas ühte tondijuttu, mis saab klassifitseeritud kui tüüp nr. 31f tema enda klassifikatsioonisüsteemi järgi. Selline kena rahulikult voolav jutt. Mulle eriti meeldis algus, kus kirjeldati erinevaid tondijutu tüüpe ja toodi näiteid, hiljem nagu jutt vajus ära. Aga siiski hea jutt.
Teksti loeti inglise keeles

See Malaisia kirjaniku lihtsakoeline ja südamlik lugu jutustab imugist nimega Byam. Imugi on Korea mütoloogia järgi draakoni eellane, nn. proto-draakon, kes elab maal, enamasti järve põhjas või mäe sees ning näeb välja kui hiiglasuur püüton. Kui imugi on kannatlik ja õpib usinasti buddistlikku õpetust, siis tuhandete aastate pärast võib ta areneda draakoniks ja lennata ära taevasse. Byam ei ole väga kannatlik imugi, õpib natuke ja siis proovib iga 500-600 aasta tagant taevasse lennata. Aga see ei õnnestu kuidagi ning kus tegijaid, seal ka nägijaid. Nimelt on imugi nägemine korea mütoloogias õnnetoov, samas aga paistab püütonilaadse olevuse abitu taevapoole hüplemine inimestele naljakas, seega nad naeravad vaese väikese imugi püüdluste üle taeva saada. Byamile aga ei meeldi, et inimesed tema üle naeravad. Ükskord kui Byam jälle üritab taeva lennata, satub mäestikku, kus ta pesitseb, Leslie. Leslie aga on tulnud mägedesse matkama suhteliselt mustas meeleolus, tema poissõber on just ta juurest ära jooksnud koos ta parima sõbrannaga, teadustöö on ummikusse jooksnud ning teda ähvardab vallandamine. Seega poleks mägedes mõne vale sammu tegemine ja enda surnuks kukkumine Leslie arvates just kõige hullem lahendus. Endast selfiet tehes pildistab Leslie kogemata üles ka Byami katse taevasse lennata ning laeb selle internetti üles. See aga ei istu kohe üldse Byamile. Kui varem nägid tema katseid taevasse lennata ja naersid ta püüdluste üle vaid käputäis inimesi, siis nüüd terve inimkond. Niisiis otsustab Byam ennast inimeseks muundada, otsida üles Leslie ja karistuseks ta ära tappa. Loomulikult on jutul kõigi tegelaste jaoks õnnelik lõpp, aga mulle see jutt meeldis.  
Teksti loeti inglise keeles

Aastal 1975, kui loo peategelane LT on kümneaastane, sadas Maale maha tuhandied-miljoneid meteoriite, metallkuulikesi mis Maaga kokkupõrkel katki läksid ja paiskasid välja nn. kosmoseseemned. Neist seemnetest hakkasid arenema sadu erinevaid liike taimi, ning kuigi inimesed proovisid neid seemneid kokku koguda ja hävitada, oli see üritus suhteliselt lootusetu. Need taimed küll pole otseselt inimestele ohtlikud, aga ajapikku hakkavad nad muud Maa taimestikku välja tõrjuma, mis põhjustab näljahädasi ja muid probleeme. Taimed pole inimestele küll mürgised, kuigi osadel on narkootiline toime, aga nad on seedimatud ja seega toiduks kõlbmatud. Lugu on edasi antud kui 9 erineva päeva kirjeldus LT elus, enamast aastatepikkuste vahedega. Need päevad tähistavad suuremaid pöördeid LT elus (vanemate lahkuminek, esimene armumine, kooli lõpetamine ja maailma üheks juhtivaks võõrtaimestiku eksperdiks saamine, elukaaslase leidmine, lapsed, kellest saavad ka võõrtaimestiku eksperdid, jne.), taustaks elu koos võõrtaimestikuga. Viimane pildike on aastast 2062, kui LT tähistab oma 97-ndat sünnipäeva ning sünnipäevapeol saab lõpuks aru mis need taimed tegelikult on. Selline rahulikult voolav lugu, aga mulle meeldis.
Teksti loeti inglise keeles

Kuskil kaugel planeedil on inimesed alustanud terraformimist aga millegipoolest on see katki jäänud. Lugu on antud läbi kohaliku eluvormi (mingid sisalikulaadsed olendid) silmade ning väga palju pole aega raistaud ümbritseva kirjeldustele, sest kõik on ju nii nagu nad sünnist saati on olnud. See, et peategelane pole inimene, koitis mulle alles pärast mitme lehekülje lugemist. Ka muu taust koorub vaikselt välja muu igapäevaste tegevuste taustal. Peategelane on ühe nende sisalike klanni skaut/rajaleidja, kelle ülesandeks on leida nende hõimule ohutu tee läbi laastatud mürgise tühermaa, mis inimestest jäi järgi peale terraformimise katkijäämist. Võib arvata, et kui terraformimine oleks lõpule viidud, oleks planeet kohalikele eluvormidele elamiskõlbmatuks muutunud. Niisiis kulgeb see hõim läbi tühermaa ja karjatab kudujaid (weaver), kes on sellised metallist ratastega loomad. Nad söövad prügi ja kui neid õigesti juhtida, neile õiget prügi sisse sööta siis annavad nad välja vajalikke tööriistu ja relvi. Ükskord satub meie peategelane ühe ehitise juurde mida valvab vaim. Üldiselt sisalikud selliseid kohti väldivad, kuna need vaimud tavaliselt kaitesevad oma ehitisi, tappes sisalikke. Aga peategelane on uudishimulik ning selgub ka, et selle maja vaim on natuke teistsugune. Otsib ise sisalikuga kontakti ja proovib tapmise asemel hoopis rääkida. Jutust selgub, et ta on selle maja aju hologramm ning maja ise inimeste teaduskeskus. Hologrammi kõige suuremaks sooviks on aga oma teadmiste edasiandmine. Umbes selline võiks olla lühike sisututvustus loo algusest. Mulle igastahes väga meeldis. Simone Heller on Saksa tõlkija, kes tõlgib ulmet inglise keelest saksa keelde. Ulmet kirjutab ta inglise keeles. See on tema teine avaldatud tekst.
Teksti loeti inglise keeles

Ütlen kohe ära, et minu arvates see kirjatükk ei liigitu ilukirjanduseks, sellest ka hinne. Kirjatükk ise on ülilühike, ainult üks paragrahv, mis küll on kohutavalt läbi pikitud joonealuste märkustega, millest osad on pikemad kui kirjatüki põhitekstiks olev paragrahv. Kirjatüki sisuks on üks paragrahv teadustööst, mis käsitleb kas pakiroboteid (autonoomseid sõidukeid) võiks käsitleda kui isiksusi ning seega kas neid saaks kohtu alla anda, kui nad põhjustavad mõne õnnetuse ning nende võimest iseseisvalt otsustada kellele otsa sõita kui on valida kahe inimese vahel aga emmale-kummale on otsasõit vältimatu. Seega üpriski eluline teema, arvestades, et meilgi liigub neid aina rohkem ja rohkem ringi. Aga lugeda seda oli kohutavalt raske ja tüütu. Akadeemilises kuivas keeles kirjutatud paragrahv oli iga paari sõna järel katkestatud joonealuse märkusega, mis olid läbi pikitud igasugu lühenditega mida ma ei tea, kuna pole teadlane. Need joonealused närkused muutsid mul põhitekstist arusaamise väga raskeks, seega viimaseid sõnu ja joonealuseid märkusi lugesin ma suht diagonaalis ja mõtteta. Ei soovita kellelgi lugeda. Mul jääb arusaamatuks kuidas see asi Hugo auhinna nominentide hulka sattus.
Teksti loeti inglise keeles

Inimestel teatavasti hambad lagunevad ja langevad välja ning väljalangenud hambaid asendatakse proteesidega. Vanasti oli kõige levinum viis väljalangenud hambad asendada mõne surnud inimese suust võetud hammastega. Teatavasti on neegritel ilusad valged ja säravad hambad, seega olid need proteesidena eriti kõrgelt hinnatud. Ka Ameerika esimesel presidendil George Washingtonil kukkusid pika elu jooksul mõned hambad suust ja ta lasi need asendada oma surnud orjadelt võetud hammastega. Aga nagu iga väikenegi neegrilaps teab, on neegri hambad maagilised ja nad suudavad mõjutada ka oma uusi omanikke vanade omanike läbielamistega. Näiteks üks Washingtoni proteeshammas pärines vanalt orjalt kes oli sepp ning seetõttu kuulis Washington terve öö haamri kolksumist alasil ja see ei lasknud tal magada. Teine hammas aga pärines noorukeselt orjatürdukult kes vägistati ja tapeti ning iga kord kui Washington magama jäi, elas ta üle neid õudusi mis neegritüdrukki, võpatades iga natukese aja tagant ärkvele. Lugu on ise suhteliselt lühike, koosnedes üheksast eraldiseisvast jutukesest iga Washingtoni proteeshamba endise omaniku kurvast elusaatusest ning sellest mida need Washingtoniga tegid. Aga minul jäi lugu pärast neljanda hamba lugu pooleli, sest oli kole tüütu ja igav. Seega jäi mul teada saamata mida kurja tegid Washingtoniga tema viies, kuues, seitsmes, kaheksas ja üheksas neegrihammas ja nende hammaste endiste omanike kurb elusaatus. Samuti jääb mulle arusaamatuks, kuidas üldse Washington suutis funksioneerida ja riiki juhtida, kui öösel kõik need hambad ta mõtetes möllasid ja tal magada ei lasknud. Jutt võitis 2019 aastal Nebula ja Locuse auhinna lühijutu kategoorias.
Teksti loeti inglise keeles

Võrreldes P. Djèlí Clark teise looga mida olen lugenud, The Secret Lives of the Nine Negro Teeth of George Washington, on see lugu hoopis teisest puust. Kui "Neegri hambad" oli tüütu ja igav, siis see lugu on hoogne ja põnev. Lugu toimub alternatiiv-ajaloolises maailmas, kus Lõunaosariigid said oma tahtmise ja saavutasid Ameerika kodusõjas vaherahu, kuigi see vaherahu seisab suht vedelatel savijalgadel ning hootine sõjategevus toimus kuni 1870ndate aastate alguseni. Lisaks sellele, et Ameerika Ühendriigid on jagunenud Põhja- ja Lõunaosariigiks, on sealt veelgi tükke pudenenud: New Orleans ja selle ümbrus on iseseisvunud, California kuulub Vene keisririigi koosseisu ja kuskil Texase kandis tegutsevad hispaanlased. Lugu toimub 1884. aastal New Orleansis. Loo peategelane on 14-aastane orvust tänavalaps Jacqueline. Ühel õhtul, kui Jacqueline pärast rasket päevatööd, ehk rahakottide näppamist, ennast ühes kangialuses magama sätib, sajab sinna kangialusesse sisse üks kirju seltskond (mõned kohalikud ja mõned valged lõunaosariiklased) salaplaani pidama. Nagu Jacqueline kuuleb, on varsti New Orleansi salaja tulemas üks kuulus Haiti teadlane kavatsusega vahetada üks võimas relv, mille nimi on Musta Jumala Trummid, mingi juveeli vastu. Sama relv mille abil kunagi haitilased surusid Napoleoni põlvili ja saavutasid iseseisvuse. Juveel on lõunaosariiklaste käes, kes aga sellest eriti loobuda ei kavatse, samas aga lõunaosariiklaste plaan lihtsalt teadlane tappa ning nii juveel kui ka relv endale jätta ei meeldi väga kohalikele "vahendajatele." Aimates kuuldu väärtust, seab Jacqueline esimesel võimalusel sammud bordelli poole, kus ta ema kunagi töötas, teades, et seal viibib parasjagu üks ta ema endistest klientidest - smuugeldamis(õhu)laeva Kesköö Röövel (Midnight Robber) kapten Ann-Marie. Vastutasuks info eest soovib Jacqueline saada smuugeldamislaeval laevapoisiks. Kuna Ann-Marie on haitilane, siis on talle tähtis, et tema rahva salarelv ei langeks võõraste kätte, seega asub ta teadlast otsima. Aga nagu ikka, selgub varsti, et Ann-Marie ja lõunaosariiklased pole ainsad, kes salarelvale hammast ihuvad. Igati seikluslik ja hoogne lugu, mis minu jaoks läks käima juba esimistest lausetest. Meeldis loo õhustik ja maailm mis loodud, ning mitmedki väikesed huvitavad seigad, mis seletasid loodud maailma. Näiteks on lõunaosariiklased leitutanud narkootilise gaasi mis allutab inimese tahte ning Lõunaosariikides kasutatakse seda "tehastes", kus on pikad rivid neegreid, kes seda gaasi läbi näomaski sisse hingates töötavad 24/7 tahtmata ei magada või süüa. Või näiteks nunnad, kes teavad absoluutselt kõike mis toimub New Orleansis, tänu oma tänavalaste võrgustikule, kuhu ka Jacqueline aeg-ajalt kuulub, siis kui talle sobib. Või metsistunud valged ja nende järeltulijad, kes ei oska isegi rääkida ja kes elavad New Orleansi ümbritsevates soodes ning tunnevad ennast vees kodusemalt kui maismaal, olles sinna pakku põgenenud kui New Orleans iseseisvus. Mind igastahes suutis see jutt positiivselt üllatada ja julgeks soovitada igaühele kellele hoogne seikluskirjandus meeldib.
Teksti loeti inglise keeles

Moodne muinasjutt! Nagu pealkirigi ütleb, elavad sügaval metsas kolm emast raptorit kes koorunud ühest pesakonnast. Peavad jahti ja tegelevad oma raptoriasjadega ning elu on üleüldiselt lill. Ühel päeval otsustab noorim raptoriõde minna üksinda jahti pidama. Jahil kohtab ta aga Printsi, kes on metsa sattunud oma uhke hobusega. Palju mõtlemata sööb raptor Printsi hobuse ära. Selle peale muutub Printsi meel kurvaks, kuna hobune oli ju auhinnatud sugutäkk tema kuningriigis ning lisaks on ta kodust kaugel ja kuidas ta ilma hobuseta sinna tagasi saab. Selle peale raptor heldib, viskab endale sadula kukile, sinna peale Printsi ja kappab kuningalossi poole. Seal kukuvad kohe kõik imestama, et millise uhke ratsu Prints on endale hankinud. Kuna Prints on loomulikult Kuri Türann, siis tekib tal idee raptor ära taltsutada ja oma ratsuna kasutada. Ta meelitab raptori tallidesse ja aheldab-lukustab ta sinna. Printsil on ka abikaasa, Printsess, aga kuna Prints on Kuri Türann, siis ei lase ta Printsessi riigijuhtimise asjade ligi, hoiab teda eemal lõbusatest seltskondadest pidudel ja rõhub teda igat muud moodi. Printsess on aga natuke nõid ja oskab loomade-lindude keelt. Seega lööb ta kohe raptoriga kampa, et ennast ja raptorit päästa Kurja Türanni ikke alt ja talle kätte maksta. Hauduvad nad välja plaani ning kahe vanema raptoriõe abiga viiakse see ka täide, kulmineerudes Kurja Printsi ärasöömisega. Siis kappavad kõik neli ilusasti tagasi raptorikoju ning Printsess elab seal metsas nõiana kuni aegade lõpuni välja, ratsutades paljana raptorite kukil ning aeg-ajalt aidates ümberkaudseid külaelanikke oma nõidustega. Kuigi kui külaelanikud liiga tüütuks muutuvad, siis ta söödab neid hoopis raptoritele. Vot selline jabur ja totakas lugu. Mulle kohe üldse ei istunud.
Teksti loeti inglise keeles

Kohutavalt pretensioonikas aga samas väga segane lugu, kuhu on palju asju sisse kuhjatud. Aga mul oli seda väga raske lugeda, eriti alguses pidi ennast ikka lausa jõuga läbi närima. Minu arvates on see lugu, nii nagu Bolander on selle üles ehitanud, suhteliselt loetamatu. Loos on kaks (kolm?) erinevat tegevusliini. Lugu toimub meie maailmast natuke teistsuguses maailmas, kus suurimaks erinevuseks on vast see, et kunagi kauges minevikus arenes elevantidel oma keel ning inimesed suudavad elevantidega suhelda, samuti on toimunud selles maailmas vähemalt üks tuumasõda. Jutu esimene liin seob kokku ka meie ajaloos toimunud kaks üksteisesse mittepuutuvat sündmust mis toimusid 20. sajandi alguses Ameerikas. Üks sündmus on nn. raadiumitüdrukute lugu. Teine aga elevant Topsy hukkamine. Raadiumitüdrukud olid noored naised kes Esimese Maailmasõja ajal töötasid erinevates Ameerika vabrikutes, värvides raadiumvärviga, mis pimedas helendab, erinevate sõjatööstuses tarvilike näidikute sihverplaate ja seiereid. Et täpsemalt värvida, imesid nad suus pintsliotsad peenikeseks, aga sellega sattus nende suhu mürgine ja radioaktiive raadium. Enamus neist noortest naistest suri pärast paari aastat töötamist, need kes ellu jäid kaebasid tehased kohtusse, kuna neile oli kinnitatud, et raadium on ohutu, ning nad said vähesel määral ka rahaliselt kompenseeritud. Elevant Topsy aga oli New Yorki tsirkuseelevant, kes trampis surnuks oma purjus talitaja. Karistuseks selle eest otsustasid tsirkuseomanikud Topsy hukata elektriga ning tahtes selle pealt raha teenida, tegid sellest ühe suure etenduse. Topsy hukkamiseks kasutatud aparaadi ehitas Thomas Edisoni elektrikompanii ning hukkamise ise filmis üles Thomas Edisoni filmikompanii. Meie loo üks peategelasi on endine raadiumitüdruk Regan, kes on lootusetult haige ning kelle kõik sõbrad, ka endised raadiumitüdrukud, on surnud. Kuna see väike kompensatsioon mis ta tehasest sai on otsas, siis töötab Regan jällegi tehase heaks. Kuna sihverplaadid ja seierid tahavad endiselt värvimist ka pärast inimeste mittelubamist sellele tööle, siis värvima on palgatud elevandid. Reganile on selgeks õpetatud elevantide keel ja ta töötab elevantide järelvaatajana. Ühel päeval satub tehasesse keegi kõrgem tegelane ning kuna talle midagi ei meeldi, siis kukub Regani peale karjuma ja füüsiliselt karistama. See aga ei meeldi elevant Topsyle, kes tegelase surnuks trambib. Karistuseks selle eest otsustavad tehase omanikud Topsy elektriga hukata ning teha sellest sündmusest üks suur vaatemäng. Enne hukkamist õnnestub Reganil Topsy juurde hiilida ning talle pudelike mingi mürgiga anda, öeldes, et kui Topsy oma hukkamise hetkel selle pudeli katki hammustab, siis mürgitab ta kõik need tuhanded ja tuhanded pealtvaatajad, kes ta hukkamist on vaatama tulnud. See liin kulgeb siis kuskil 20. sajandi alguse laadses ajajärgus. Loo teine liin toimub siis meie tänapäeva laadses ajajärgus. On toimunud üks või mitu tuumasõda, ning enamus maast on seetõttu elamiskõlbmatu ja saastunud. Teadlasel Katil on idee kasutada maa puhastamiseks elevante, ning et saada oma projektile rahastust peab Kat läbirääkimisi ühe elevantide liidriga. Vastutasuks maa puhastamise eest saaksid elevandid endale need maatükid, kuhu saastunud pinnas on maetud ning inimesed jätaksid nad nendel aladel rahule. Kolmas liin (?) on elevantide esiemast, kes vist leiutas elevantide keele (?), ning mul jäi arusaamatuks, kuidas see üleüldiselt ülejäänud liinidega haakub. Vot selline segane lugu. Esitatud on lugu ka väga segaselt. Lugu on esitatud läbi Regani, Topsy, Kati ja elevantide liidri silmade, seal vahel ka lõigud elevantide esiemast. Eriti loo alguses on erinevad lõigud väga lühikesed, vaid mõned paragrahvid, ning mul jäi kohati väga segaseks kelle vaatepunktist erinevad lõigud on ja mis liinist nad on. See tegi aga loo alguse väga raskesti loetavaks. Loo arenede lähevad ka lõigud pikemaks ning lugemine ladusamaks ning saabub ka mingisugune arusaamine. Loos ju ideid oli, isegi väga palju, aga esitatud oli see väga halvasti. Jutt võitis 2019 aastal Nebula ja Locuse auhinna jutustuse kategoorias.
Teksti loeti inglise keeles

T. Kingfisher on lastekirjanik Ursula Vernoni pseudonüüm, mida ta kasutab kui kirjutab täiskasvanutele mõeldud teoseid. Istub ühes kõrtsus kirju seltskond igasugu karvaseid ja sulelisi (näiteks igat liiki haldjad, jne.), rüüpavad õlut või peenemaid napse ja pajatavad jutte ühest matsakast maatüdrukust Rose MacGregorist. Kui tavaliselt on haldjarahvas harjunud, et neil õnnestub inimesed ära võrgutada ja haldjarahva poolt soovitud tegevusi tegema panna, siis Rose'iga see kuidagi ei õnnestu. Pigem tundub vastupidi - haldarahvas teeb hoopis seda mida Rose tahab. Selline natuke naljakas ja kerge lugemine aga mind jättis külmaks. Ka suhteliselt ootamatu puänt ei suutnud juttu minu jaoks päästa.
Teksti loeti inglise keeles

Fantasy jutuke raamatukoguhoidjast, orvupoisikesest ja keelatud raamatust. Jutt on antud läbi raamatukoguhoidja silmade, kes kuulub aastasadu vanasse raamatukoguhoidjate ordusse, kelle ülesandeks on koguda kokku ja valvata raamatuid (enamasti võluraamatuid), mis pole mõeldud päris tavalisele inimesele lugemiseks. Sellesse raamatukogusse, kus peategelane töötab, hakkab käima üks probleemsest perekonnast pärit poiss, kes millalgi ka orvuks jääb. Poisile meeldivad lood võluritest ja maagiast ning jutus on pikk nimekiri fantasy ja young adult raamatutest, mida see poiss raamatukoguhoidja soovitusel loeb. Nagu orvupoistel ikka kombeks, satub ta halba seltskonda ning see seltskond viib hiljem ta ühte suhteliselt väljapääsmatusse olukorda. Et poiss sellest olukorrast päästa, otsustab raamatukoguhoidja oma vannet murda ja anda talle üks keelatud raamat, see mis pealkirjas mainitud. Suhteliselt südamlik lugu, aga mind jättis kuidagi külmaks.
Teksti loeti inglise keeles

Keskpärane fantasy jutuke võimust ja selle tagajärgedest. Jutu peategelast, orvust poissi, kasvatatakse juba maast madalast järgmiseks õukonna võluriks. Lõpetab oma õpingud ning asub tööle, mille sisuks on igasugu probleemide lahendamine maagia abil, mida muud moodi oleks raske lahendada. Näiteks kaotab ära ühe vana naise, kes käib kuninga akna all protestimas ja segab tema majesteedi und või väldib sõda naaberkuningaga. Kahjuks on aga maagia kasutamisel ka varjukülg, mida peategelasele õpingute ajal ei räägitud. Nimelt iga kord kui ta kasutab maagiat, kaob midagi olulist ta elust, ning ainult tema märkab, mäletab seda, teiste jaoks pole neid asju kunagi olemaski olnud. Nii kaovad tool, kus võlurile meeldis istuda, ilus köögitüdruk, kellele ta silma viskas, näpud tema kätelt, hambad suust, silm peast ning millalgi ka võluri lemmikpadi. Ilmselgelt on autor valinud valest soost peategelase, sest ma ei tea ühtegi meessoost isikut kellel oleks lemmikpadi ning kes veel aastaid pärast padja kadumist ohkaks nukrameelselt, et küll ikka oli hea padi. Selline rahulikult kulgev ja nukrameelselt melanhoolne jutuke. Üks kord tarbida kõlbas.
Teksti loeti inglise keeles

Tänaks Oopi,kelle arvustus pani mind seda raamatut otsima. Tegu on tõeliselt hea huumoriga kirjutatud looga, mida lugedes tuli selline mõnus ja soe tunne sisse. Kindel viis.
Teksti loeti eesti keeles

Iseenesest tore ja ladus raamat, kuid midagi häiris lugemise ajal. Kas selleks oli eelnevalt mitu korda nähtud film, ideoloogia või peategelase topakus osades olukordades, ei tea. Aga nelja saab see raamat sellegipooles, kuigi kohati sai üsna huviga loetud.
Teksti loeti eesti keeles

Mitmeski mõttes peab nõustuma Andri Riidi arvustusega, kuid erinevalt Andrist tõstaks ma esile hoopiski kahte viimas lugu - Venus and the Seven Sexes ja Bernie The Faust. Aga ka ülejäänud lood on tasemel, kolme saaks neits vahest ainult The Malted Milk Monster. Seega selline hea kogumik, kus siiski Tenni tipplood puuduvad, aga saasta kah pole. Kõva neli pluss.
Teksti loeti inglise keeles

Olles ennem lugenud umbes viit Kornbluthi juttu, mis enamus oleksid viie väärilised, asusin seda kogumikku õhinal lugema. Kuigi selle kogumiku jutud on seinast-seina, ei pidanud ma pettuma.

Üldiselt jagunevad minu arvates selle kogumiku jutud kahte ossa. Pikemad, mis on üldiselt paremad ja kuhu saab hästi sisse eldada ning lühemad paari leheküljelised laastud, mis on küllaltki segased ja arusaamatud, millesse ma arvatavasti ei suutnud sisse eldada. Kuid on ka erandeid nagu alati.

Pikematest jutustustest tõstaks esile Two Dooms, The Little Black Bag, The Adventurer ja Time Bum. Lühematest meeldis enim Everybody Knows Joe.

Seega igati tasemel kogumik, kindel viis

Teksti loeti inglise keeles

Natuke etteaimatav lugu, kuid hästi ja põnevalt kirja pandud. Juba sellest hetkest, kui seltskond minevikku siirdus, aimasin ma kes see Ashbless tegelikult on. Aga siis hakkavad pihta hoogsad seiklused mustlaste, kerjuste, egiptuse maagide ja muude kirevate tegelastega kuni lõpuni välja. Ka lõpp on ilus ja paneb i-le punkti peale. Viiele tuleb miinus takka just selle etteaimatavuse pärast, muidu aga väga korralik teos.
Teksti loeti inglise keeles

Niisiis A Song of Ice and Fire saaga kolmas osa. Saaga jätkub oma tuntud headuses, samas tuleb ka palju üllatusi, tuleb juurde uusi tegelasi ja tapetakse maha vanu. Eks enamus ole juba eespool ka ära õeldud. Kindel viis.

Teksti loeti inglise keeles