Kasutajainfo

Arkadi Strugatski

28.08.1925-12.10.1991

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Arkadi Strugatski · Boriss Strugatski ·

Žuk v muraveinike

(romaan aastast 1982)

ajakirjapublikatsioon: «Znanije – sila» 1979; nr 9 - nr 12, 1980; nr 1 - nr 3, nr 5, nr 6 [kärbetega]
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Põrnikas sipelgapesas»

«Pioneer» 1985; nr 9 – 1986; nr 9 [kärbetega]
Tallinn «Varrak» 2000 (F-sari)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
20
6
3
0
0
Keskmine hinne
4.586
Arvustused (29)

On aastatel 1985-86 "Pioneeris" "Põrnikas sipelgapeas" nime all ilmununa ka maakeeles kättesaadav. "Saare" järg. Seda puhku on progressorid Maal ja revolutsiooni/progressi ekspordi probleem avaldub uuest vaatevinklist. Ka paralleel-taustalood õkokatastroofist planeedil Lootus ja psühholloogilised etüüdid humanoidse ja kinoidse rassi suhetest on head ja nauditavad. Sümpaatne on probleemi mittemustvalge esitus. Nagu kõik Vendade lood, on ka "Põrnikas" irooniline. Näiteks karmist radikaalist Maksimist on saanud mitte vähem karm, kuid kohusetundlik töötaja KONKOM-2s ja Tema Eksellentsi ustav abiline. Tekstist võib välja lugeda, et ka Keskus Loojate riigis Sharakshil on taastatud. Lugege! "Viis" - lugu väärib seda!
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Mulle vist Strugatskid eriti ei istu. Vist selleparast, et ehkki olen pea koiki eesti keeles ilmunuid lugenud, ei ole ma loetust suurt midagi meenutama suuteline. Nii on lugu ka antud teosega, mille orignaalkeeles ylelugemisel tundusid tuttavad paar detaili, ei enamat. Kuna Strugatskite teoste süzheid siin BAASis eriti keegi ümber jutustama ei tiku, üritan seekord ise seda teha. Niisiis kutsub Ektsellents ühel päeval välja Maxim Kammereri, tehes talle ülesandeks üles otsida keegi Lev Abalkin. Eriti muud infot ei jagata, uurija alustab nõukogude kriminaalromaanidest tuttaval kombel Leviga seotud isikute - kunagise õpetaja, girlfriendi, endise kolleegi (see on see kinoid - kõnelev koer) - läbikammimist. Mingil hetkel võtab ühendust ka otsitav ise. Kes on Lev Abalkin tegelikult, mida tal vaja on, need on küsimused, mis lõpulehekülgedel ka vastuse saavad. Mulle tundus see traagilistes toonides lugu kuidagi vaga vihjav ja ebakonkreetne, Maximi triloogiat teise osaga alustamises saan muidugi ainult iseennast süüdistada, kyll aga oli seekord üllatavalt mõnus midagi üle tüki aja ka vene keeles lugeda.
Teksti loeti vene keeles

Maksimi triloogia teine osa. Nagu "Saare" juures, piirdun ka siin vaid progressorluse teemaga. Siin on vaade progressorlusele veidi teiselt küljelt. Maksimist on saanud KOMKON-2 töötaja. Mis on KOMKON-2? See on sisuliselt progressorluse "vastuluure". Eesmärk on avastada võimalikke teiste tsivilisatsioonide progressoreid Maal. Ja nüüd jõuame väga valusa punkti juurde.

Juba progressorluse endaga on hulk probleeme. Kuid see tegevus jätkub - nõrgemaid, "äraeksinuid" tuleb suunata õigele teele, meie oleme "targemad, arenenumad, teame paremini, mis neile hea on", nemad on pimedad, nad ei mõista veel...

Kuid miks me ajame kohe sõrad vastu, kui keegi "targem" tahab meid samamoodi juhtida? Selleks KOMKON-2 ju ongi, et võõrastele progressoritele vastu seista. Ja see hirm võõraste progressorite ees võib võtta päris paraniolse vormi.

Kus siis on see loogika viga - meie progressorlus on hea, me oleme targemad, me teame, me peame nõrgemaid ja rumalamaid aitama. Aga kui avastame, et keegi teine, meist targem, teeb sedasama meiega, hakkame vastu, me tahame oma elu elada. Progressorlus, mis on hea, kui meie seda teeme, muutub otsekohe pahaks, kui see on suunatud meie peale. Mis siis valesti on?Või on kogu progressorluse idee mäda?

Teksti loeti vene keeles

Olen seda raamatut pea kolm korda lugenud - esimest korda "Pioneerist", kus ta oli mäletamist mööda kärbitud (ja kõiki osasid mul ei olnud ka), siis originaalis ja nüüd Varraku väljaandes. Algne tundus väga intrigeeriv. Tegelikult hindaks teost sisu poolest "5", kirjanduslik tase "3".

Sisu on ka eelnevalt lahti seletatud - kuidas peaksime käituma, kui keegi teine otsustab meid "kasvatama" hakata, kusjuures nimetatud operatsiooni ulatust ja suunda me ei tea. Väga teravalt on dilemma kajastatud ühes lauses: "…ei ole teada, kas Rändurid päästsid inimesi planeedilt või planeeti inimeste käest…" Aga uudishimu ei lase ka mitte proovida, kuigi just nii need hiired lõksu lähevadki. Tõeliselt head olid leheküljed Abalkini ja tolle peni hulkumisest hävinud linnas, kohati oli neis kapaga seda tõelist ebamaisust ja painet, mida just ulmelt ootakski. Paraku aga, kui see pisut eraldiseisev liin välja arvata, oli esimene pool raamatut võrdlemisi uimane ringijooksmine, teine pool aga kohati lausa manifesteerimiseks muutuv seletamine, kus tegevuse osa miinimumini kahaneb. Niisamuti on ainult osaliselt arusaadav lõpplahendus - liiga palju jääb "kaadri taha" (palju annab muidugi A&B.S teiste teoste tundmine), reaktsioonid poolikuks ja ebaloogiliseks. Ühesõnaga - suurepärane idee üsna ebaõnnestunud teostuses.

Teksti loeti eesti ja vene keeles

Nõustun praktiliselt kõige sellega, mida Ants Miller eelmises arvustuses ütles. Kehvimini kirjutatud Vendade teos, mida olen lugenud (noh, kui "Vaesed julmad inimesed" välja jätta), samas ei saa jätta mainimata kandva idee väärtust. Kirjanduslikult on teos nõrk -- näiteks võiks tuua kasvõi mahajäetud linna liini lõpplahenduse, kus kukutakse mingi papi otsa, kes hakkab lähiajaloo teemal loengut pidama. Mulle ongi just Strugatskite puhul meeldinud nende viis anda teada tõde tilkhaaval, anda lugejale mosaiigi tükke üksteise järel kätte -- siin on selle reegli vastu aga eksitud ja päris kõvasti.

5. juuli 2002. Pärast ülelugemist ega enam ei nõustu küll... ;)Võtan tagasi kõik oma karmid sõnad teose kirjandusliku taseme kohta ning tõstan hinde "viiele". Vendadega muide kipub mul tihti olema nii, et alles teisel või kolmandal lugemisel saan teose väärtustest aru... Ju mul siis pikad juhtmed on. Muidugi jääb püsima kriitika selle pihta, et papi lähiajaloost loengut pidas.

Keegi eelarvustajatest pole juhtinud tähelepanu suurpeade mõistatusele, millele romaanis paljudes kohtades vihjatakse. Esiteks, suurpeadel on geneetiline mälu. Teiseks, Shtshekn tahtis mahajäetud planeedil kuu poole uluda. Kolmandaks, Sharaksil polnud kuud ega tähti võimalik näha ja Maa kuu teda ei erutanud. Neljandaks, suurpead on olevused, kes "suudavad hingejõuga allutada ja tappa" (muuseas meisterlik on see koht, kus Shtshekn küsib Abalkinilt, et kuidas ta aru sai, et koertekari tuld kartis). Sama suutis seal linnas ka keegi teine -- keegi, kes võttis vaatajate jaoks olevuse kuju, mida nood kõige enam kartsid, Abalkini jaoks Pandora hiidämbliku kuju, Shtshekni jaoks ilmselt mõne muu eluka kuju, nagu Shtshekn ise muutis ennast penikarja jaoks leegitsevaks tulemereks. Viiendaks, pärast Pandora hiidämbliku pihta tulistamist jäi järele ainult veidike valkjat suitsu, mis laiali kandus, ning papi linnas vastas küsimusele, et kas ta on kunagi mõnd Rändurit näinud, et "nad on nagu udu või suits". Kuuendaks, teooria, et suurpead on arenenud radioaktiivse saastatuse mõjul tekinud mutatsioonidest, on täielik jama. On mõeldamatu, et radioaktiivse saastatuse mõjul saaks koerale tekkida inimkeeles kõnelemist võimaldav kõriaparaat ja kõnekeskus, saba muutuks kompassitaoliseks orienteerumiselundiks, neist saaks olendid, kes "suudavad hingejõuga allutada ja tappa" ning õppida välgukiirusel suvalist ettejuhtuvat keelt, kellel on geneetiline mälu, millega nad mäletavad kuud planeedil, mis asub kaugel sellest, kus nad väidetavalt radioaktiivsuse mõjul välja arenesid... "Asustatud saares" on küllalt põhjalikult kirjeldatud radioaktiivse saastatuse tagajärjel muteerunud inimesi ja on raske uskuda, et koertest samasuguste muteerivate faktorite mõjul areneksid sellised üliolendid... Võtme selle mõistatuse lahenduse juurde annab ilmselt triloogia kolmas osa, "Suur ilmutus".

Teksti loeti eesti keeles

Ka mind vaevasid kahtlused valitud vormi ja kompositsiooni otstarbekuses. Romaan koosneb nagu kolmest plaanist: trafaretne detektiivtöö kadunud mehe otsimiseks; katkendid viimase päevikust ja lõpuks lahtiseletus, milles iga detail omale kohale asetub. Tuleb vist küsida, et kas lahendus siis nõudis sellist vormi?

Jah, ma arvan, et nõudis küll. Kuni poole romaanini olin üsna nõutu...ei taibanud, et miks selline tegevusetu tegevus. Aga kui lõpuks selgub, et tegelikult pole meil peategelaseks mitte Abalkin, vaid Maa ühsikond, mis sünnitanud värdjaliku KOMKONi ja viimase meetodid ning suhtumised oma tegevusse avanevadki Maksimi uurimistöö kaudu.

Mind valdasid ka kahtlused, et kas Maksim ongi üldse mingi tegelane vaid ainult käepärast olnud vahend, jutustamisagent, kelle autorid temasse isiklise suhtumiseta palganud. Ka need kahtlused hajusid lõpupoole, nagu ka muud etteheited teose ülesehituse kohta. Just ainult niimoodi saigi seda lugu jutustada ja ei kuidagi teisiti.

Kunagisest ideaalidega maailmaparandajast Mak Simist on saanud "operativnik", tuim käsutäitja, kes ülesande nimel valetab julmalt igati sümpaatsetele inimestele, jah, leiab siiski nende vastu ka kaastunnet, kuid rohkem siiski on nad talle lülitid, mida tuleb näppida, et täita Ekselentsi ülesanne. KOMKON on kinnine, autoritaarne, ebademokraatlik jälitusorganisatsioon, kelle jaoks "leidlaste" saaga on vaid vahend omaenda tähtsuse ja vajalikkuse kinnitamiseks.

A priori leiab KOMKON, et Rändurid on ohtlikud ja "leidlapsed" kavatsevad inimkonnale halba - selle kohta pole ühtgi tõendit, kuid vaid ja nii ja ei teisiti KOMKON ainult mõtelda saabki. See asutus seab end ühiskonnast kõrgemale, teab ja otsustab ise, peab kõiki vahendeid võimalikeks, et vaid säilitada omaenese tähtsus ja parasiitlus.

40 aastat on Sikorski põlenud oma kõrgendatud ego paistel, nautinud iga viivu, et just tema ja KOMKON on need väljavalitud, kes peavad kaitsma Maad Rändurite ja "leidlaste eest. Pseudo-vastutuskoorem tingib vahendid.

Abalkin on inimene, kes üritab saada vabaks ja elada oma elu...tema püüdlemine vutlari poole pole midagi muud kui iga inimese sünnipärane igatsus leida oma olemasolu mõte - ja just seda ei lase KOMKON tal teha, nagu igasuguse riigi vastav egomaniakkidest koosnev kõrgendet vastutustundega salapolitsei. Riik ise, süsteem, ei anna Abalkinile selleks luba. Parem olgu ta juba surnud.

Ja kes on siis rohkem inimene - kas suitsevat püstolit hoidev Sikorski või Abalkin, kel surmahetkel meenub salmike lapsepõlvest?

Teksti loeti vene keeles

"Põrnikas" paigutub mu isikliku lugemiskogemuse kõige määravamasse ossa - Lev Abalkin oli esimene ulmekangelane, kes oskas mulle niiöelda nahavahele pugeda ("Pioneeri" tõlkevariant ja need hirm-ilusad illustratsioonid - eriline tähelepanu kinoidsel tüübil, mille tõttu olen eriliselt kiindunud tðau-tðau tõugu koertesse). Nüüd uut eestikeelset täielikku tõlget lugedes sai ring muidugi täis, nostalgia lained üle pea...

Vanemas eas, kui esmased muljendused kiiremini hajuma kipuvad, ilmuvad lagedale täiesti ratsionaalsed, kohati postmodernistlikud assotsiatsioonid.1) represseeritute laste tagakiusamine nõukogude võimustruktuuride poolt, lubamatus valida sobivaid erialasid jms.2) hirm teiste (kapitalistlike) riikide "pehme" terrori ees ja raudne eesriie3) sotsiaal-poliitiliste eksperimentide tulemusena loodud koerakoonlased, või koopainimesed a`la Kuuba

Need seosed ei pruugi praeguses hinnanguteskaalas teosele kirjanduslikku väärtust lisada, kuid annavad pildi kohast/olukorrast, mille pinnalt need kujundid on oma alguse saanud.

Psühholoogilisel tasandil sain lõpuks pihta Abalkini inimtüübile - kromanjoonlane. Ühenduslüliks oli siin tema omastav suhtumine naistesse, looduslähedus (erialavaliku õigustatus). Strugatskid on siin ühendanud tähelapse ja ajarännu faabulate motiivid. Hinne "viis" juba nende kahe eduka kokkukirjutamise eest.

Teksti loeti eesti keeles

Hämmastav, et 15 aastat tagasi loetud tekst võib nii hästi meeles olla. Äsja ostetud raamatu lugemisel tuli praktiliselt kogu sündmustik ja enamus tegelasi hoobilt meelde täpselt nii, nagu seda kunagi "Pioneerist" loetud sai. Häirima jäid küll mõned tõlke erinevused - Teelistest on saanud Rändurid ja peakatest suurpead. Kusjuures ka neid nimetusi mäletasin ma ilma vana "Pioneeri" üles otsimata! Minu meelest on "Pioneeris" pakutud variandid paremad, need uued tunduvad kuidagi lamedad. Aga eks vanasti oli rohi üldse rohelisem ja varblased suuremad.

Hinde taga on igatahes rasvane plussmärk

Teksti loeti eesti keeles

Teine osa jääb esimesele kõvasti alla. Mulle vist ei istu ulmeraamatud, kus ulme on kõrvaline. Viimane sarnane mis ma lugesin oli Lukjanenko "Genom". Pigem detektiivijutt kui ulme. Mulje jäi kui masstoodanguga kunstkäsitööst. Ilus ja omamoodi natuke, kuid tegelikult sääraseid küll nähtud. Pole õige kunst ega õige käsitöö.
Teksti loeti eesti keeles

Kõik oli hea, väga hea, aga JÄI POOLIKUKS!

Ma olen kahe käega poolt, et lugeja intellektile ja kujutlusvõimele tuleb ka tööd jätta, aga see raamat läks küll liiale. Vihajatakse paljudele huvitavatele asjadele: peakad, rändurid, detonaatorid jne, tunda on, et nende kõigi taga peitub põnev lugu aga siis äkki lõpeb raamat ära ja midagi ei saagi täpsemalt teada :(

Niiet ideede eest viis, pettumuse eest kolm, kokku neli :(
Teksti loeti eesti keeles

Maksimi triloogia parim raamat. Ei tule siit mingeid suuri yliv6rdeid. Ei ole tegemist suure, innovatiivse, p6hjapaneva ja epohhiloova teosega. Ylihea romaaniga aga on tegemist sellegipoolest. See on otsekui läbil6ige k6igest sellest, mis ulmes on head ja nö "päriskirjanduses" väärtuslikku. See on raamat päris inimestest ja pärisinimestele. Inimestest, kellel k6igil on omad ihad, hirmud, tugevused, n6rkused, eelarvamused ja kahtlused. Veel on ta raamat teistsugustest inimestest. Sellistest, kellest ei saada aru ja kes vist ka ei tahagi väga, et neid m6istetaks. Selle juurde salapärane päritolu ja ongi meil taassyndinud antikristus valmis. Ehk siis kui tsiteerida Tema Ekstsellentsi: "kui on tunda väävlil6hna on meil täielik alus arvata, et vanakurat on lahti ja meie kohuseks on tarvitusele v6tta k6ikv6imalikud vastumeetmed kuni pyha vee tööstusliku tootmiseni välja".

Paranoia. Paranoia on kogu raamatut läbiv teema ja paljud tegelased on inimesed, kelle töökohustuste hulka kuulub olla paranoiline. Paranoia nii maa peal kui ka Lootusel. Kahtlustada tuleb k6iki ja k6ike. Kui tundub, et kahtlustel on vähimgi alus, tuleb olukord lahendada nii, et mingit kahtlust enam ei jääks.

Kohustuslik kirjandus. Kui on raamatuid, mis teevad inimesest parema inimese, siis see peaks kyll nende hulka kuuluma.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Asustatud saare meenutuste küüsis olles laenutasin ma raamatukogust kiriesti Põrnika sipelgapesas, kuna öeldi, et see on saare järg. Suures tuhinas alustasin ka kohe selle lugemist. Aga tuhin möödus varsti. Sest see ei tundunud olevat järg, vaid hoopis üks teine lugu, kus peategelane on vaid sama nimega, sest isegi peategelase Maksimi tunded ja ideed ei olnud samad, mis nad olid saares olnud! Saar oli olnud huvitav ja seiklusrikas, kuigi oli lõpus natukene ära vajunud, aga põrnikas ei olnud minu arust nii tõmbav! Ja mul oli ka mitmeid küsimuse esimese osa kohta, millele ma teisest osast vastuseid ei saanud, kuigi neid lootsin. Aga Suure ilmutuse tagakaanel öeldi, et seal saavad kõik küsimused vastuse, nii et loodan selle peale! :P
Teksti loeti eesti keeles

Esimest korda lugesin teost üle 7 aasta tagasi. Väga võimas elamus oli. Nüüd lugesin taas (kohe peale "Asustatud saare" lugemist) ja nendin, et teos on hea, väga hea, kuid sellist üli-üli tunnet seekord ei saanud. Võib-olla häiris see, et tegevus toimus maal (parimad lõigud olid Lev Abalkini raportitest), võib-olla olen ise vahepeal muutunud, ei tea. Tugev 5 on see romaan ikkagi.
Teksti loeti eesti keeles

Ma lugesin seda raamatut (viimati) üle kuu aja tagasi. Mõtlesin kirjutada oma muljetest Baasi. Jätsin asja sinnapaika.
Aga probleem jäi vaevama.
Probleem on minu autorisõnumi tajus:
• Koolkonniti liigituvad Strugatskid (vähemalt saare sarjas) valmikirjanikeks ja mitte tavapärasteks ulmekirjanikeks. Nad astuvad Krõlovi jälgedes ja nende raamatutest ei saa lugeda mitte sellest, mida nad arvavad tulevikus toimuvast. Selgelt on jutt autorite kaasaegasest vene (nõukogude) ühiskonnast. Samal ajal on kõik nende teosed eraldivõetavad tervikud ja samanimeliste tegelaste eri juttudes kõrvutamine küllalt lootusetu ettevõtmine, neil on tihti teine ülesanne ja teistsugused omadused.
• Millalgi umbes sipelgapesa kirjutamise ajal mängis Inetute luikede peategelase prototüüp Võssotski kgebiiti (vist oli SMERŠ) mingis teleseriaalis ja sai selle eest pataka igasugu punaseid preemiaid ja kõvasti kiita. Seda kiitmist põhjendati küllalt veidalt – olevat esmakordne nõuka ajaloos kujutada julgeolekutöötajat südametunnistusega inimesena. Vaatasin kiirelt netti – ei leidnud preemiat ega selle aastat. Nii et minu mälestust ei kinnita hetkel leitavad netiallikad (pikalt otsida ei viitsinud). Tegelikult ei ole oluline, kas südametunnistusega kagebiidi kujutamine oli paar aastat enne või paar aastat hiljem. Pöördeline kunstivõimalus (mitte miski inimlik ei ole neile võõras ja seeläbi muutuvad nad enneolematult sümpaatseteks) oli õhus, võimalik, et avastus tehti sõltumatult eri autorite poolt.
• Lugemiselamusena oli Abalkini tapmine mõistetav ja põhjendatud. Sikorsky oli sümpaatne, rääkimata eelmise jutu romatikuoreooli endaga kaasa lohistavat operativnik Maksimist.
• Taoline lugemiselamus pidi olema autorite jaoks taotluslik. Küsimus on, a) kas seda tehti raamatule avaldamisvõimalusi otsides, b) lootuses saada preemiat (koos rahaga ka hilisemaid avaldamisvõimalusi, või c) oligi see autoripositsioon – mõistlik ja ühiskonna huvidele vastav on Abalkinite tapmine (vähemalt oli see nii ajaloos). Või on selle küsimuse teke autorite poolne kavatsus.
• Selle viimasega kaasneb paljude detailide (igapäevane alkoholitarbimine, salateenistuse telefoni- (ja tapmise) õigus, vene bardaki elementide loomulikkus, ...) tõlgendamise kahemõttelisus – kas tegemist on satiiriga nõukategelikkuse pihta või on tegemist (autorite arvates) kõigile ühiskonadele paratamatult omase nähtusega ...

Muidu oleksin raamatut hinnanud neljaga, aga autoripositsiooni mitmemõttelisus ja vaevama jäämine tõstsid hinnet ühe palli võrra – raamat, mis jäi meelde.

Valmi tõlgenduse olulised punktid on eelarvustusajate poolt ära mainitud. Puudu on vast ainult suurpeade olemus – tegemist on põhjarahvaste (ja neegritega), kellesse venelased suhtuvad avaliku põlgusega. Hingejõuga tapmine on šamanism.

Ma vihkan nõukogude võimu.

Teksti loeti eesti keeles

Minu meelest raamat venib. Et vältida siseheitlusi küsimuse üle, kas tähtsam on sisu või vorm, ütlen, et antud kolm on plussiga ja siirdun udumõtete juurde.

Ilmselt on väiksemat sorti SPOILERI hoiatus kohane.

Antud teose puhul ei tasu keskenduda ainult paralleelidele nõukogude süsteemi ja külma sõja aegse maailmaga. Ei ole ju ökoloogia ja posthumanismi küsimustel nendega suurt midagi tegemist. Sikorski võib ju olla nuhk, aga ta on vanakooli humanist, sellist võimalust, et planeet on väärt rohkem kui mõistusega olendid, tema jaoks lihtsalt ei eksisteeri. Uks, millest sisse ei pääse, ei ole ju päris Berliini müür, sest selle taga pole kapitalistlik maailm, vaid ei-tea-mis. Ja Sikorski ei karda, et täna oled kahtlane element ja homme reedad kommunismi, vaid võimalust, et Abalkin on programmeeritud ökoterroristiks.

Ma ei ole veel Metsa lugenud, äkki seal vastatakse küsimusele, kuidas päästa planeeti inimeste käest inimesi hävitamata?

Teksti loeti eesti keeles

"Asustatud Saarest" selgelt süngem ja tõesti paranoiline raamat; lõpliku lahenduseta jääbki küsimus, kas finaalis toimunu oli inimkonna seisukohalt õige või vale; inimlikul tasandil on see mõistagi rõhutatult selge (minajutustaja ja autorite perspektiiviga on raske mitte nõustuda).
Teksti loeti eesti keeles
x
Elläi Tuulepäälse
03.05.1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Tempo, rütm, diktsioon. Tempo on vägev, rütm on nagu Kimmo Pohjonenil (soome hull akordionist) ja diktsioon eesti keeles talutav. Mind hämmastas, kuidas autor ühe kitsukese teemadevaliku ümber tantsides on tõelise monumendiga hakkama saanud. Nagu Herberti Düüni-sarjas, pole ka siin laialivalgumist. Ühte köitesse kokku surutud selle täiuslik väljaarendus (tempokiirendused) ning sellega paljuköitelisust välditud. Vaieldamatu 5 siitpoolt.
Teksti loeti eesti keeles

Cook kirjutab väga visuaalselt. Näiteks see, kuidas kõrgem juhtkond ilma järjekorrata laagri juures improviseeritud psemistiiki tarvitab ja kuidas kaks täiskasvanud inimest enne lähikontakti endale kõiksugu tegevusi leiavad - lakooniline, kuid värvikas kirjeldus. Annaks eesti autoritele sellist kirjutamisnägemust! Või võimet kirjutatu lugeja teavuses elavaks, kohmetamata pildiks muundada. Olen Cook`i käesoleva sarja fänn ja alla hinde viis ei taha panna seegi kord. Ette võib heita vaid seda, et mõnel korral võtab tegelaste tähelepanematus lolluse mõõtmed. Värske kapten võib lõpmatuseni jahuda kaarnaparvest, aga keegi ei võta teda tõsiselt, sest millegipärast on teistele need linnud nähtamatud. Vähemalt armeenõiad võiks ju Cooki loo loogika järgi siiski asjale sügavamat tähelepanu osutada, nõidade endivaheline kiskumine ei ole siin piisav argument tähtsamate asjade kahe silma vahele jätmiseks. Aga kuna seeria lõpplahenduse jaoks on lolli situatsiooni hoidmine kasulik, siis olgu pealegi, võib andestada. Vanad tegelased ärkavad ellu ning tekib tahtmine varasemad romaanid uuesti üle lugeda - igati positiivne turundustrikk.
Teksti loeti vene keeles

Hankisin endale terve Musta Kaardiväe sarja arvutisse ja nüüd loen :) Valge Roosi parim episood leiab aset iidse puu juures, mille alt sirutub välja kellegi küünistega varustatud käsi. Nalja saab raamatus jällegi peaaegu nabani, koobaselamu hais tahab ära tappa ja maailmavalitsejanna jääb oma võimust esialgu ilma. Hindan ikkagi hindega viis, sest pole just kerge kirjutajal hoida läbi teoste ühte taset ja ühtset joont.
Teksti loeti vene keeles

Haaaaaaahhh! Kohe peale Lukjanenko viimast dozorrrrrri üldsegi mitte pozorrrrr. Ma arvasin, et mind pole enam võimalik üllatada ja see ühe vana-hea-tuttava igavene jura selle raamatu headuse kohta näis üks lääge jutt. Jah, läägust ja hüplikkust siin on, aga miks mitte? Mis selle ärajätmise või -muutmise puhul paremaks või halvemaks läheks? Kas kõik peab ilgelt pärikarva olema, mida loetakse? Nimetet teos on parajalt karvane raamat, ülekantud mõttes. Raamatul on oma iseloom, see ei jookse üldistes müügivooludes teistega võidu, sõnadearvust on mõnus ennast läbi närida, sest asi on seda väärt. Olenemata tõlkest on pilt, mis lugemise tagajärjel (nn. visuaalsel lugemisel) silmade ette tuleb piisavalt kontrastne, värvikas, sügavustega ja väga huvitavate perspektiivilahendustega. Gaiman suudab luua (taasluua?) teatavat maailmapilti, mis eksisteerib tavareaalsuse kõrval. Hindan kirjanike juures seda võimet ühe põhioskusena. Igav ei hakka ja paljud nähtused kehtivad ka reaalselt :)
Teksti loeti eesti keeles

Ostsin ja lugesin. Ega neid va esimesi osi pole kah raamatukogust enam kerge kätte saada, eriti peale filmide ilmumist. Naljakal kombel on see esimene dozor, mille kätte võtsin, kuskil alateadvuses kummitas, et kui kõik loevad, siis vat mina ei võta kätte ja nüüd muidugi taon raamatuga vastu pead, et nii loll olin. Üsna realistlik, arvestades vene nõiaelu ja Moskva vägevaid kaaseageseid tegijaid maagia vallas. Kuigi ega taolist asutist nagu dozor kahjuks reaalsuses ei eksisteeri. Aga võiks ju! Aurade kirjeldused on head, aga seda saab lugeda juba Castanedalt või küsida tuttavalt-teadjamalt, kui just ise ei näe. Ja enamvähem sealtmaalt realistlikkus lõppebki - edasi tuleb juba hea ilukirjandus, mis alateadlikult hoomab neid alasid, kus mõistus veel kokku jookseb. Lukjanenko eriomadus kirjeldada naisi huvitavamalt kui muþikuid ei tule ka siin tegelikult kahjuks, kuigi erinevate meesmaagide karaktereid eraldab üksteisest vaid õhkõrn eripära (tinglikult rahvuslik või tume-hele, või Teine-inimene-vampiir või...). Aga kuhugi peab ju Autor iseennast sisse kirjutama ja ega tooperäst akka ju innet mahade tegema.
Teksti loeti vene keeles

Tuleb tunnistada, et hindamisel tekkis raskusi. Tahtmine nelja keerata oli kange. Tegemist on ju tavalise, kuigi traagilise lõpuga melodraamaga - kannatav naissoost isik, dramaatiline taust (rikkus, vaesus, sotsiaalsed probleemid, ohver, orjus-vabadus, armuiha jms). Vahutab nagu seep ikka, nõus ühe eelmise arvustajaga, et ühekordseks lugemiseks. Aga massidele söödav, müügihitiks sobilik. Naha all oleme ju kõik ühesugused, olenemata päritolu(planeedi)st - liha ja hing. Tundub, nagu oleksin midagi taolist lugenud mustade-valgete orjapidamisperioodi kajastavast belletristikast... See, mis köidab, on tuleneb autori oskusest infot õigesti doseerida, õigel ajal visata ette mõni pärl, mõni kiiks, mõni vastuolu - igav ei hakka. TV ja vägivallakinoga harjunud inimene ei erutu kergelt lihaloomade hukkamise ja muidu kohtlemise kirjeldustest, see on juba alateadvuse soppides kenasti olemas, aga taeva värvid, karge õhk, meri, külluslikult vette vannis (mis muide varanduslikumalt kesisema persooni kodus on täitsa arvestatav teema) lähevad peale. Sellest võib aru saada ja kui mõelda tööstuslinnade klimaatika ja siin meie mahepõllumajanduse peale, siis... Niisiis on "Naha all" terviklik, hästikirjutatud raamat, kohati üllatav, kohati ootuspärane ja igati tehnilises mõttes "viit" väärt.v Tänud eestikeelse väljaande kujundajale - kaas igati kena ja sisuga ühilduv!
Teksti loeti eesti keeles

Kunagi sai Vikerkaarest loetud ja nüüd siis kogumikust üle (srrrrr! ei võtnud kohe ilmumise järel kätte!). Eesti õudus minu vaieldamatu lemmik ikka veel. See sõltub muidugi lugeja enda kujutlusvõimest, kas hakkab pilt elama või ei hakka, aga karakterid, värvid, õhk, lõhnad, maastik - kõik on oma õige koha peal. Väga visuaalne lugu, võiks olla filmistsenaarium, kui keegi viitsiks (loomulikult autori nõusolekul või kaaslusel) laiendada, et täispika mängufilmi jaoks jaguks.
Teksti loeti eesti keeles

1. Kuna raamat on kirjutatud nii ammu, siis paljud süþeeliinid tänasele lugejale rohkemaks kui ajaloolise alternatiivse ulme valda jäävaks ei küüni. Vietnami veteranlus, aatompommid Jaapani pihta, peategelaste sünniaastad (no nad ju vanemad kui ma praegast ja maailm ju ikka täitsa teistsugune...) ei hakka aga siiski väga hammastega lugemisnärvi külge, sest paganama hästi kirjutatud.2. Vilusuufiline külg on asjatundlik. Peale seda laviinitäit alternatiivajaloolist populaarteaduslikku menukirjandust (tekkeloo hoidjatest kuni David Icke`ini), mis eesti keeleruumi on tunginud, täitsa kobe versioon teadvusviiruste kohta. Kahjuks kohati ka paikapidav, kuigi mitte just täpselt "Lumevaringus" kirjeldatud seostele vastavalt.3. Kirjanduslik tase - üle tavamenukite keskmise. Hea panoraam, talutavad karakterid, hea menuki tasemel tegevusliinid. Väärtkirjanduse hulka ei kuulu, aga noorsoole soovitada võib - nad ei riku sellise raamatuga oma kirjanduslikku väljaarenemata maitsemeelt ära. See on tase, millest allapoole kirjutatut enam vastavas kategoorias ilmuda lasta ei tohiks.
Teksti loeti eesti keeles

Samas laadis tekst kui Nabokovi "Ada", ainult teise väljenduslaadiga inimese kirjutatud. Meelde sööbis Hitleri ja Stalini kohtumine esimese lossi trepil (on see tsitaat mõnest jaapani multikast?). Naerune nagu Vonnegut. Ja täiesti ajuvaba nagu need vene basatskid tavaliselt.
Teksti loeti eesti keeles

Ma pole üldsegi Vonneguti fänn, aga seekord võtsin mõnuga. Lope tõlge ei tekita arusaamisraskusi, kujundid on tabavalt selged ja jõuavad täies magus (no tegelt originaalilähedaselt siiski vaid) pärale. Kokkuvõttes, ilma igasuguse jamata öeldes oli see raamat parim viimasel ajal loetust. IMHO.
Teksti loeti eesti keeles

Ammu loetud kaunikene. See oli üks neid raamatuid, mis mind põhjalikuma ulmelugemise lainele tõi. Hästi tempereeritud, kirjutuslaadilt kaasaegne jne. Kiidusõnadega võib liialegi minna. Aga eredalt tuleb siiani silme ette pilt metsistunud, enda ellujäämise eest võitlevast inimesest, kes kõrgtehnoloogilist tsivilisatsiooni esindavale linnule hambad sisse lööb, olles eelnevalt hoiatanud "olen ohtlik!". See pole optimistlik oopus, taust (kõrg- kesk- ja arenevad tsivilisatsioonid, peremehed ja hundid) on muljetavaldavalt ulatuslik, kuigi väheste vahenditega ära toodud. Eraldi loetav, sarja osana nauditav.
Teksti loeti vene keeles

Sisuliselt esimene osa, aga lugeda seda esimesena ei soovita. Liiga palju ütleb ära asjade kohta, mida alles tahaks avastada. Ilmumise järjekorras on palju põnevam.

Köitis supermeheks saamise lugu (läbi naiselemendi, mis to`st, et naine robot). Robotid on Asimovil läbivalt inimkonna toimemehhanismide hoidjatena tegevuses ja nende sissetoomine psühhoajaloo sünni juurde ei ole loomuvastane. Pigem tekib rõõmus äratundmisefekt. Muidugi on Asimovi Universumis see saatuslik viga, et autor on üldistusvõime andnud ainult ühele tegelasele mustmiljonist. See on sama ebaloogiline käivitav fakt kui kotkaste appi kutsumata jätmine Tolkini suursarjas. Umbes nii: miljarditel inimestel võib ju lambike süttida, aga ainult Seldonil aitasid robotid asja käima panna. Muidugi jääb alati võimalus, et ülejäänutel oli universumi pärast südant valutada kama kaks. Aga selleks ju kirjandus ongi, et fantaseerida.

Teksti loeti vene keeles

Kommerts kohe kindlasti. Autori enda kommentaar saatesõnas vihjab, et ta ei olegi nii vaimustunud olnud Asumi edasi kirjutamisest, oleks nagu kirjastajatepoolne sund. Olles varem lugenud "Prelude to Foundation", mis muideks on tehniliselt parem, tundub mulle, et Asimovil on käesolevat kirjutades veikene deprekas peal olnd. Jah, võtab asjad kokku, heidab kõrvale stsenaariumid, mis nagu ei kõlba üldiseks arenguks jne. Isiklikult mulle selline käsitlus ei meeldi, et üks ainumas suund viib inimkonda edasi - see on nivelleerimine, meheliku üldistusvõime võidu/luige-laul. Areng toimugu ikka mitmekesisuses... vabandust, et isiklikuks läksin...

Erinevate tsivilisatsioonide läbikärutamine tekitab liikumisefekti (traditsiuuniline rännak sinna, tagasi, iseendasse, tagasi lätetele), aga arengut ei ole, Gaia idee jääb püsima ja kogu teos näib (NB! ainult näib!) fakti tõestamiseks kirjutet olevat. Sellepärast siis hinne "4" ja mitte "3". Paks köide, aga ühe päevaga võimalik läbi lugeda.

Teksti loeti eesti keeles

Samad sõnad, mis "Rocannoni maailma" puhul: stiililt vananend. Muidu mõnusam, kompaktsem, mehe-naise suhe (olgu siis mis rassist või geneetilise koodiga) on Le Guini puhul enam-vähem oblikatoorne nähtus ja haliseda, et "jälle hakkab peale..." on mõttetu. Sõnaga - 21. sajandi lastekirjandus. Kui mu sõnakasutus tundubki kibestunumat laadi, siis vist seepärast, et "Pimeduse pahem käsi" sai teismeliseeas ära loetud.
Teksti loeti eesti keeles

Omas ajas (1966) oli see romaan kindlasti viite väärt, praegu esmatrükina ilmudes venitaks vaevu kolme välja. Võib-olla oleks siis paras panna nende kahe keskmine.

Kirjutamistehnikalt on "Rocannoni maailm" lootusetult vananenud. Tänapäeva tipp-kirjanike poolt loodud tehniline või ime-ulme ei kasuta enam kuuekümnendatele omaseid stiilivõtteid (tüüpnäide: sissejuhatuse kaelakeeotsimise lugu), pealegi tõusevad mõned Le Guini matkijadki kasvõi põlvkonnavahe tõttu eredamalt esile. Meremaa sari on käesolevaga võrreldes aegumatum ja klassikaks kasvanud. Ulmet huviga lugenud inimene juba aimab ette, mis Rocannoni-sugusest hingelise laadiga mehest lõpuks saada võib, samuti kohalike isandate võsukesest (näiteks äraläperdatud surma-eelaimus); traditsiooniliselt jääb kaaslaste kambast alles vaid üks; traditsiooniliselt kohatakse hästi palju takistusi/tsivilisatsioone. See on see trendilooja või keskteelise häda, et ühel hetkel pole enam põnev.

Teksti loeti eesti keeles

Ostsen ta, raisa, ärh. Vedelú piiterlaste müügiletis ja es pidand kahtekümmet viit krooni küll siikord paljuú.

Viit väärt raamat, mu meelest. Lõpuleviidud, läbimõeldud, viimistletud. Oleks tahtnud mõlemat osa ühes raamatus näha, aga eks ta veel tuleb nõnnamoodi mõnelt teiselt kirjastuselt ehk kunagi hiljem. Need filusuufilised vestlused, mis esimesel korral põhevuse pärast lugedes vahele jäivad, saavad teisel korral naudingu pärast lugedes üle loetud. Kuna lõpp ei tulnud üllatusena, sest teema arutati karstikoopas juba piisavalt läbi, ei tunne, et lugu õhku rippuma jääks. Ühelt meeskirjanikult igatahes üllatavalt vaimselt arenenud kirjutis. Legendi ümbertöötlus teemal, et kui Lunastaja oleks Rooma läinud ja mis siis oleks saanud toetud küllalt tugevalt meie maailma traditsioonidel (kaksteist apostlit jne, kuigi meil oli Juudas kolmeteistkümnes). Tuntud ja tundmatu on kenasti tasakaalus. Hea raamatu kohta polegi palju öelda, kui just süvaanalüüsi ei tee, aga, ausalt, ei viitsi liigselt nämmutada...

Teksti loeti vene keeles

Hästi temepereeritud. Semantiliselt mitmekesine ja siiani kaasaegne. Karakterid pisut skemaatilised, aga siiski talutavalt esitatud - selles vallas on möödund sajandi viimase veerandi jooksul parajaid edasiarenguid toimunud. Lapsikuse haisu pole man. Pakub intellektuaalset akrobaatikat ja nõuab tähelepanelikku lugemist.
Teksti loeti eesti keeles

Veikene allahindlus hinde osas ei tule sellest, et ma pole nõus konkreetse naiselikkuskäsitlusega, mõningate filosoofia valdkonda kuuluvate teemaarendustega jne, igal ühel on õigus oma arvamusele. Pealegi on teos juba üsna vana... Jah, liiga venitatud mõnes kohas, aga mitte kõikjal. Lahtised otsad ripendavad, aga kui ta sunnik on sarja osa, siis las ripendavad.

Väga meeldis tuntud-teatud nimede oskuslik kasutus. Arthuri ja Lanci mitu nime, mitu naist, kelle nime alguses on täheühend "morga". Bradley on lahku või kokku kirjutanud need tegelased-tüübid, kes teistes sama müüdi variantides (ka ilukirjanduslikes) omavahel ühte sulavad või üldse ei haaku. Näen selles võttes teose kõige suuremat edu tagatist, seda "uut", mida müüditöötlustes tavaliselt hinnatakse.

Muljet avaldas kirustlus-druiidid vastanduse mõlema poole kriitiline vaatlus. Võim pole Bradley ülempreestrinnale võõras nähtus, ta segab alatasa ära oma huvid ja jumalanna tahte, tulemuseks intriigide sasipuntrad ja isiklik tragöödia. Raamat nagu raamat ikka, ei tõuse suurest fantasy-massist väga esile, aga ära kah ei kao.

Teksti loeti eesti keeles

Neli sellepärast, et traagelniid on näha. Ma mõteln siin neid piirkondi, kus autori käsitööoskus pole suutnud peita laenatud tsitaate. Olgu need siis moodsast antopofilosoofiast või mütoloogiast.

Edasi on juba maitseasi, kas Armastuse sissetoomine läheb lugeja jaoks läilaks või ei lähe. Tundub, et see oli poliitiliselt korrektne samm teoses, kus hea-halb vastandus kehtima ei kipu.

Aga asja päästab kindlapeale de Linti oskus müütide ja muu saadaval oleva infoga süviti tööd teha ja püüd mõista, mis nende märgisüsteemide taga tegelikult peale ilusa muinasjutulise pealispinna leida on. Siit siis erinevus Amberi loojaga. Ja pikk oli see romaan kah, tunnistan, et jätsin need kohad, mis tegevust edasi viivat infot ega eelnevate mõistatuste seletusi ei sisaldanud, lihtsalt vahele.

Teksti loeti eesti keeles

No vat ei hooli, et Sapkowski loo paroodiana on kirjutanud! Peale "Järveemanda" lõppu käesolevat novelli lugedes tekib hoopis painajaliku õudusunenäo tunne. See on nagu Ciri soovunelm, suurem osa tegelasi on romaanide käigus tapetud, mingid kääbikud on sisse toodud (aga Ciri rändab ju maailmades ja ajas, äkki toimub tegevus kohas, kus kääbikuid leidub, kohas, kuhu Jennifer ja Gerald paadiga viidi?).
Teksti loeti vene keeles

Cooki Musta Kaardiväe sari on vaieldamatult üks mu lemmikuid, Sapkowsky sortsi-sarja kõrval. Tuleb ausalt tunnistada, et mulle meeldivad mehised meeskangelased, kes stressisituatsioonides sentimentaalseks ei muuta. Alustades Kaptenist, Elmost (Ilmost?), Leitnandist, Varesest, Konditohtrist...

Cook on loonud suurepärase atmosfääri - realistlikumat laadi solk tänaval, vanalinnad, Kapten kõrgemas kindralite seltskonnas ringi liikumas, tigedate metsavaimude küüsi sattunud kõrtsiseltskond, vastasleeri nõia tapmine talveöisel all-linnatänaval. Kõik kirjeldused on antud mõnusa napi ja teravmeelse leksikaga, muiata saab praktiliselt igal leheküljel. Põhiliselt tuleb see minategelase valikust - kaardiväe arsti nimetavad isegi ta relvavennad irooniliseks, sarkastiliseks. Võmatuna tunduvalt hea on metafooride ja võrdluste valik, mis tõlkest hoolimata pärale jõuab. Alates siis nimemaagiast, kus kiilakat kutsutakse Kahupeaks ja kõige karmimat rühmaülemat Heatahtlikuks. Esimene meeldetulev näide Cooki tegelaskirjeldustest on Kapteni käitumine taktikalisel koosolekul: autor näitab (tugev visuaalne esitus), mis tujus ülemus on, mis tujus ta paistab olevat, kuidas ta end kehakeeles väljendab (silmi pööritab, kaartides tuhnib, ringi liigub) ning seda kõike ühe väikese, paari-kolme-lauselise lõiguga, mis tundlikuma lugeja vägisi naeratama sunnib ja kus`t, oh imet, puudub igasugune info tegelase välimuse kohta. Või siis näiteks pahade hulka kuuluva võluri Muutuja välimuse ja tausta kirjeldus (sau, mis on kunagi olnud reeturlik naine, kole välimus, kõnnak, pilk). Venelaste varasem tõlge (illustreeritud väljaanne) erineb uuemast (kogumik, kus on nii"The Black Company" kui "Shadows Linger") üsna tugevalt (vastavalt näiteks "gvardia"-"otrjad", "Nemoi"-"Moltðun"), kuid sisulisi erinevusi nagu poleks (?).

Musta Kaardiväe taust-tegevustik on äärmiselt tihe. Nii mõnigi fantasy-autor näikse seda peategelaste üle domineerimise kartuses arendada pelgavat, kuid mitte Cook, kes oma lakoonilise stiili tõttu millelegi liiga palju aega-kirjamusta ei raiska ja ikkagi kõik ära öeldud saab. Nõnda saab õigel ajal ja loogiliselt võttes õiges kohas teada, et Kalliskivilinnadest suurimas, Berüllis on kaks poliitilist jõudu - sinised ja punased - ning et sinised on opositsioonis ja punased koalitsioonis. Üle mere edasi liikudes tuleb ilmsiks, et Valitsejanna vastu sõdivat mässajaskonda juhivad tema "äratajate" pettunud järeltulijad, kelle võlurkondlik Ring on palju monoliitsem ja pöörab omavahelistele arveteõiendustele hoopis vähem tähelepanu kui Valitsejanna alluvates kümme pahat võlurit. Lisaks pole tegemist ühe Conani vaid terve armeega (kümned erinevad karakterid), mille ajalugu ulatub läbi sajandite, läbi kohaliku maailma ajaloo.

Üle pika aja läbinisti positiivne arvustus. Oleks mul võimalik rohkem "viisi" laduda, laokski. Igatahes üks hea raamat, mida teist-kolmandatki korda kätte võtta ja talvise pööripäeva ümbruses küünlavalgel lugeda.

Teksti loeti vene keeles

Kui poleks "Neuromancer"-it lugenud, paneks hindeks "viie". Võrreldes triloogia esimese osaga tugev tagasilangus, või on asi selles, et ei lugenud emakeeles. Igavaks kippus minema.

Fragmendid, millest romaan koosneb tunduvad venitatutena, tegelaskujude põhjalik tutvustamine ei muuda ära seda kunstlikku malemängulikku muljet, mis lugemisel tekib. Autoril on muidugi kõik algusest peale läbi mõeldud (Gibson ise oma intervjuus on küll öelnud, et tema ei ole konstruktor, kuid...), ehk on tegemist gibsonliku hoolimatusega lugeja suhtes, mis nüüd uues vormis välja lööb.

Teksti loeti vene keeles

Väga venelik raamat, jutustab revolutsiooni toimumisest imperialistlik-orjanduslikus riigis, peategelaseks aadlineiuke Eliste (transkriptsioon kirillitsast, ingliskeelset varianti ei evi), kes koduvaldustest vanaema juurde õukonda saadetakse - eesmärgiga ta seal edukalt kellegi tähtsa tegelase armukeseks teha. Valik missugudene - kavalere igast mastist, kuninga sigulasteni välja. Aga samal ajal teevad mässajad revolutsiooni.

Kõrvaltegevusliinid on endise NL kodanikele üsna igavad - keskpärane poolharitlasest võimur (lenini-stalini tüüpi käkk), aadellik demorkraat jt. Uue diktatuuri tekkimise taaga liin (revolutsiooniline terror) on süngemaist süngeim, kuid kitšilikult esitet. Muidugi on see terve raamatu stiil: a`la Angelque mässu keerises... Süžeearenduses on autor läinud lihtsamat teed mööda, ei ole otsinud häid metafoore ega tabavaid/teravaid/lummavaid kujundeid - nõiduse kaasamine ei too romaani eliidi hulka, samuti mitte fantasykeskkond. Asi iseenesest on rohkem naistekas.

Teksti loeti vene keeles