Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Arkadi Strugatski

28.08.1925-12.10.1991

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Arkadi Strugatski · Boriss Strugatski ·

Žuk v muraveinike

(romaan aastast 1982)

ajakirjapublikatsioon: «Znanije – sila» 1979; nr 9 - nr 12, 1980; nr 1 - nr 3, nr 5, nr 6 [kärbetega]
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Põrnikas sipelgapesas»

«Pioneer» 1985; nr 9 – 1986; nr 9 [kärbetega]
Tallinn «Varrak» 2000 (F-sari)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
20
6
3
0
0
Keskmine hinne
4.586
Arvustused (29)
Tundmatu Arvustaja

On aastatel 1985-86 "Pioneeris" "Põrnikas sipelgapeas" nime all ilmununa ka maakeeles kättesaadav. "Saare" järg. Seda puhku on progressorid Maal ja revolutsiooni/progressi ekspordi probleem avaldub uuest vaatevinklist. Ka paralleel-taustalood õkokatastroofist planeedil Lootus ja psühholloogilised etüüdid humanoidse ja kinoidse rassi suhetest on head ja nauditavad. Sümpaatne on probleemi mittemustvalge esitus. Nagu kõik Vendade lood, on ka "Põrnikas" irooniline. Näiteks karmist radikaalist Maksimist on saanud mitte vähem karm, kuid kohusetundlik töötaja KONKOM-2s ja Tema Eksellentsi ustav abiline. Tekstist võib välja lugeda, et ka Keskus Loojate riigis Sharakshil on taastatud. Lugege! "Viis" - lugu väärib seda!
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Andri Riid

Mulle vist Strugatskid eriti ei istu. Vist selleparast, et ehkki olen pea koiki eesti keeles ilmunuid lugenud, ei ole ma loetust suurt midagi meenutama suuteline. Nii on lugu ka antud teosega, mille orignaalkeeles ylelugemisel tundusid tuttavad paar detaili, ei enamat. Kuna Strugatskite teoste süzheid siin BAASis eriti keegi ümber jutustama ei tiku, üritan seekord ise seda teha. Niisiis kutsub Ektsellents ühel päeval välja Maxim Kammereri, tehes talle ülesandeks üles otsida keegi Lev Abalkin. Eriti muud infot ei jagata, uurija alustab nõukogude kriminaalromaanidest tuttaval kombel Leviga seotud isikute - kunagise õpetaja, girlfriendi, endise kolleegi (see on see kinoid - kõnelev koer) - läbikammimist. Mingil hetkel võtab ühendust ka otsitav ise. Kes on Lev Abalkin tegelikult, mida tal vaja on, need on küsimused, mis lõpulehekülgedel ka vastuse saavad. Mulle tundus see traagilistes toonides lugu kuidagi vaga vihjav ja ebakonkreetne, Maximi triloogiat teise osaga alustamises saan muidugi ainult iseennast süüdistada, kyll aga oli seekord üllatavalt mõnus midagi üle tüki aja ka vene keeles lugeda.
Teksti loeti vene keeles
Valentin Abramov

Maksimi triloogia teine osa. Nagu "Saare" juures, piirdun ka siin vaid progressorluse teemaga. Siin on vaade progressorlusele veidi teiselt küljelt. Maksimist on saanud KOMKON-2 töötaja. Mis on KOMKON-2? See on sisuliselt progressorluse "vastuluure". Eesmärk on avastada võimalikke teiste tsivilisatsioonide progressoreid Maal. Ja nüüd jõuame väga valusa punkti juurde.

Juba progressorluse endaga on hulk probleeme. Kuid see tegevus jätkub - nõrgemaid, "äraeksinuid" tuleb suunata õigele teele, meie oleme "targemad, arenenumad, teame paremini, mis neile hea on", nemad on pimedad, nad ei mõista veel...

Kuid miks me ajame kohe sõrad vastu, kui keegi "targem" tahab meid samamoodi juhtida? Selleks KOMKON-2 ju ongi, et võõrastele progressoritele vastu seista. Ja see hirm võõraste progressorite ees võib võtta päris paraniolse vormi.

Kus siis on see loogika viga - meie progressorlus on hea, me oleme targemad, me teame, me peame nõrgemaid ja rumalamaid aitama. Aga kui avastame, et keegi teine, meist targem, teeb sedasama meiega, hakkame vastu, me tahame oma elu elada. Progressorlus, mis on hea, kui meie seda teeme, muutub otsekohe pahaks, kui see on suunatud meie peale. Mis siis valesti on?Või on kogu progressorluse idee mäda?
Teksti loeti vene keeles
Ats Miller

Olen seda raamatut pea kolm korda lugenud - esimest korda "Pioneerist", kus ta oli mäletamist mööda kärbitud (ja kõiki osasid mul ei olnud ka), siis originaalis ja nüüd Varraku väljaandes. Algne tundus väga intrigeeriv. Tegelikult hindaks teost sisu poolest "5", kirjanduslik tase "3".

Sisu on ka eelnevalt lahti seletatud - kuidas peaksime käituma, kui keegi teine otsustab meid "kasvatama" hakata, kusjuures nimetatud operatsiooni ulatust ja suunda me ei tea. Väga teravalt on dilemma kajastatud ühes lauses: "…ei ole teada, kas Rändurid päästsid inimesi planeedilt või planeeti inimeste käest…" Aga uudishimu ei lase ka mitte proovida, kuigi just nii need hiired lõksu lähevadki. Tõeliselt head olid leheküljed Abalkini ja tolle peni hulkumisest hävinud linnas, kohati oli neis kapaga seda tõelist ebamaisust ja painet, mida just ulmelt ootakski. Paraku aga, kui see pisut eraldiseisev liin välja arvata, oli esimene pool raamatut võrdlemisi uimane ringijooksmine, teine pool aga kohati lausa manifesteerimiseks muutuv seletamine, kus tegevuse osa miinimumini kahaneb. Niisamuti on ainult osaliselt arusaadav lõpplahendus - liiga palju jääb "kaadri taha" (palju annab muidugi A&B.S teiste teoste tundmine), reaktsioonid poolikuks ja ebaloogiliseks. Ühesõnaga - suurepärane idee üsna ebaõnnestunud teostuses.
Teksti loeti eesti ja vene keeles
Kristjan Sander

Nõustun praktiliselt kõige sellega, mida Ants Miller eelmises arvustuses ütles. Kehvimini kirjutatud Vendade teos, mida olen lugenud (noh, kui "Vaesed julmad inimesed" välja jätta), samas ei saa jätta mainimata kandva idee väärtust. Kirjanduslikult on teos nõrk -- näiteks võiks tuua kasvõi mahajäetud linna liini lõpplahenduse, kus kukutakse mingi papi otsa, kes hakkab lähiajaloo teemal loengut pidama. Mulle ongi just Strugatskite puhul meeldinud nende viis anda teada tõde tilkhaaval, anda lugejale mosaiigi tükke üksteise järel kätte -- siin on selle reegli vastu aga eksitud ja päris kõvasti.

5. juuli 2002. Pärast ülelugemist ega enam ei nõustu küll... ;)Võtan tagasi kõik oma karmid sõnad teose kirjandusliku taseme kohta ning tõstan hinde "viiele". Vendadega muide kipub mul tihti olema nii, et alles teisel või kolmandal lugemisel saan teose väärtustest aru... Ju mul siis pikad juhtmed on. Muidugi jääb püsima kriitika selle pihta, et papi lähiajaloost loengut pidas.

Keegi eelarvustajatest pole juhtinud tähelepanu suurpeade mõistatusele, millele romaanis paljudes kohtades vihjatakse. Esiteks, suurpeadel on geneetiline mälu. Teiseks, Shtshekn tahtis mahajäetud planeedil kuu poole uluda. Kolmandaks, Sharaksil polnud kuud ega tähti võimalik näha ja Maa kuu teda ei erutanud. Neljandaks, suurpead on olevused, kes "suudavad hingejõuga allutada ja tappa" (muuseas meisterlik on see koht, kus Shtshekn küsib Abalkinilt, et kuidas ta aru sai, et koertekari tuld kartis). Sama suutis seal linnas ka keegi teine -- keegi, kes võttis vaatajate jaoks olevuse kuju, mida nood kõige enam kartsid, Abalkini jaoks Pandora hiidämbliku kuju, Shtshekni jaoks ilmselt mõne muu eluka kuju, nagu Shtshekn ise muutis ennast penikarja jaoks leegitsevaks tulemereks. Viiendaks, pärast Pandora hiidämbliku pihta tulistamist jäi järele ainult veidike valkjat suitsu, mis laiali kandus, ning papi linnas vastas küsimusele, et kas ta on kunagi mõnd Rändurit näinud, et "nad on nagu udu või suits". Kuuendaks, teooria, et suurpead on arenenud radioaktiivse saastatuse mõjul tekinud mutatsioonidest, on täielik jama. On mõeldamatu, et radioaktiivse saastatuse mõjul saaks koerale tekkida inimkeeles kõnelemist võimaldav kõriaparaat ja kõnekeskus, saba muutuks kompassitaoliseks orienteerumiselundiks, neist saaks olendid, kes "suudavad hingejõuga allutada ja tappa" ning õppida välgukiirusel suvalist ettejuhtuvat keelt, kellel on geneetiline mälu, millega nad mäletavad kuud planeedil, mis asub kaugel sellest, kus nad väidetavalt radioaktiivsuse mõjul välja arenesid... "Asustatud saares" on küllalt põhjalikult kirjeldatud radioaktiivse saastatuse tagajärjel muteerunud inimesi ja on raske uskuda, et koertest samasuguste muteerivate faktorite mõjul areneksid sellised üliolendid... Võtme selle mõistatuse lahenduse juurde annab ilmselt triloogia kolmas osa, "Suur ilmutus".
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Hargla

Ka mind vaevasid kahtlused valitud vormi ja kompositsiooni otstarbekuses. Romaan koosneb nagu kolmest plaanist: trafaretne detektiivtöö kadunud mehe otsimiseks; katkendid viimase päevikust ja lõpuks lahtiseletus, milles iga detail omale kohale asetub. Tuleb vist küsida, et kas lahendus siis nõudis sellist vormi?

Jah, ma arvan, et nõudis küll. Kuni poole romaanini olin üsna nõutu...ei taibanud, et miks selline tegevusetu tegevus. Aga kui lõpuks selgub, et tegelikult pole meil peategelaseks mitte Abalkin, vaid Maa ühsikond, mis sünnitanud värdjaliku KOMKONi ja viimase meetodid ning suhtumised oma tegevusse avanevadki Maksimi uurimistöö kaudu.

Mind valdasid ka kahtlused, et kas Maksim ongi üldse mingi tegelane vaid ainult käepärast olnud vahend, jutustamisagent, kelle autorid temasse isiklise suhtumiseta palganud. Ka need kahtlused hajusid lõpupoole, nagu ka muud etteheited teose ülesehituse kohta. Just ainult niimoodi saigi seda lugu jutustada ja ei kuidagi teisiti.

Kunagisest ideaalidega maailmaparandajast Mak Simist on saanud "operativnik", tuim käsutäitja, kes ülesande nimel valetab julmalt igati sümpaatsetele inimestele, jah, leiab siiski nende vastu ka kaastunnet, kuid rohkem siiski on nad talle lülitid, mida tuleb näppida, et täita Ekselentsi ülesanne. KOMKON on kinnine, autoritaarne, ebademokraatlik jälitusorganisatsioon, kelle jaoks "leidlaste" saaga on vaid vahend omaenda tähtsuse ja vajalikkuse kinnitamiseks.

A priori leiab KOMKON, et Rändurid on ohtlikud ja "leidlapsed" kavatsevad inimkonnale halba - selle kohta pole ühtgi tõendit, kuid vaid ja nii ja ei teisiti KOMKON ainult mõtelda saabki. See asutus seab end ühiskonnast kõrgemale, teab ja otsustab ise, peab kõiki vahendeid võimalikeks, et vaid säilitada omaenese tähtsus ja parasiitlus.

40 aastat on Sikorski põlenud oma kõrgendatud ego paistel, nautinud iga viivu, et just tema ja KOMKON on need väljavalitud, kes peavad kaitsma Maad Rändurite ja "leidlaste eest. Pseudo-vastutuskoorem tingib vahendid.

Abalkin on inimene, kes üritab saada vabaks ja elada oma elu...tema püüdlemine vutlari poole pole midagi muud kui iga inimese sünnipärane igatsus leida oma olemasolu mõte - ja just seda ei lase KOMKON tal teha, nagu igasuguse riigi vastav egomaniakkidest koosnev kõrgendet vastutustundega salapolitsei. Riik ise, süsteem, ei anna Abalkinile selleks luba. Parem olgu ta juba surnud.

Ja kes on siis rohkem inimene - kas suitsevat püstolit hoidev Sikorski või Abalkin, kel surmahetkel meenub salmike lapsepõlvest?
Teksti loeti vene keeles
Elläi Tuulepäälse

"Põrnikas" paigutub mu isikliku lugemiskogemuse kõige määravamasse ossa - Lev Abalkin oli esimene ulmekangelane, kes oskas mulle niiöelda nahavahele pugeda ("Pioneeri" tõlkevariant ja need hirm-ilusad illustratsioonid - eriline tähelepanu kinoidsel tüübil, mille tõttu olen eriliselt kiindunud tðau-tðau tõugu koertesse). Nüüd uut eestikeelset täielikku tõlget lugedes sai ring muidugi täis, nostalgia lained üle pea...

Vanemas eas, kui esmased muljendused kiiremini hajuma kipuvad, ilmuvad lagedale täiesti ratsionaalsed, kohati postmodernistlikud assotsiatsioonid.1) represseeritute laste tagakiusamine nõukogude võimustruktuuride poolt, lubamatus valida sobivaid erialasid jms.2) hirm teiste (kapitalistlike) riikide "pehme" terrori ees ja raudne eesriie3) sotsiaal-poliitiliste eksperimentide tulemusena loodud koerakoonlased, või koopainimesed a`la Kuuba

Need seosed ei pruugi praeguses hinnanguteskaalas teosele kirjanduslikku väärtust lisada, kuid annavad pildi kohast/olukorrast, mille pinnalt need kujundid on oma alguse saanud.

Psühholoogilisel tasandil sain lõpuks pihta Abalkini inimtüübile - kromanjoonlane. Ühenduslüliks oli siin tema omastav suhtumine naistesse, looduslähedus (erialavaliku õigustatus). Strugatskid on siin ühendanud tähelapse ja ajarännu faabulate motiivid. Hinne "viis" juba nende kahe eduka kokkukirjutamise eest.
Teksti loeti eesti keeles
Toomas Aas

Hämmastav, et 15 aastat tagasi loetud tekst võib nii hästi meeles olla. Äsja ostetud raamatu lugemisel tuli praktiliselt kogu sündmustik ja enamus tegelasi hoobilt meelde täpselt nii, nagu seda kunagi "Pioneerist" loetud sai. Häirima jäid küll mõned tõlke erinevused - Teelistest on saanud Rändurid ja peakatest suurpead. Kusjuures ka neid nimetusi mäletasin ma ilma vana "Pioneeri" üles otsimata! Minu meelest on "Pioneeris" pakutud variandid paremad, need uued tunduvad kuidagi lamedad. Aga eks vanasti oli rohi üldse rohelisem ja varblased suuremad.

Hinde taga on igatahes rasvane plussmärk
Teksti loeti eesti keeles
Maniakkide Tänav

Teine osa jääb esimesele kõvasti alla. Mulle vist ei istu ulmeraamatud, kus ulme on kõrvaline. Viimane sarnane mis ma lugesin oli Lukjanenko "Genom". Pigem detektiivijutt kui ulme. Mulje jäi kui masstoodanguga kunstkäsitööst. Ilus ja omamoodi natuke, kuid tegelikult sääraseid küll nähtud. Pole õige kunst ega õige käsitöö.
Teksti loeti eesti keeles
Zurgutt

Kõik oli hea, väga hea, aga JÄI POOLIKUKS!

Ma olen kahe käega poolt, et lugeja intellektile ja kujutlusvõimele tuleb ka tööd jätta, aga see raamat läks küll liiale. Vihajatakse paljudele huvitavatele asjadele: peakad, rändurid, detonaatorid jne, tunda on, et nende kõigi taga peitub põnev lugu aga siis äkki lõpeb raamat ära ja midagi ei saagi täpsemalt teada :(

Niiet ideede eest viis, pettumuse eest kolm, kokku neli :(
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

Maksimi triloogia parim raamat. Ei tule siit mingeid suuri yliv6rdeid. Ei ole tegemist suure, innovatiivse, p6hjapaneva ja epohhiloova teosega. Ylihea romaaniga aga on tegemist sellegipoolest. See on otsekui läbil6ige k6igest sellest, mis ulmes on head ja nö "päriskirjanduses" väärtuslikku. See on raamat päris inimestest ja pärisinimestele. Inimestest, kellel k6igil on omad ihad, hirmud, tugevused, n6rkused, eelarvamused ja kahtlused. Veel on ta raamat teistsugustest inimestest. Sellistest, kellest ei saada aru ja kes vist ka ei tahagi väga, et neid m6istetaks. Selle juurde salapärane päritolu ja ongi meil taassyndinud antikristus valmis. Ehk siis kui tsiteerida Tema Ekstsellentsi: "kui on tunda väävlil6hna on meil täielik alus arvata, et vanakurat on lahti ja meie kohuseks on tarvitusele v6tta k6ikv6imalikud vastumeetmed kuni pyha vee tööstusliku tootmiseni välja".

Paranoia. Paranoia on kogu raamatut läbiv teema ja paljud tegelased on inimesed, kelle töökohustuste hulka kuulub olla paranoiline. Paranoia nii maa peal kui ka Lootusel. Kahtlustada tuleb k6iki ja k6ike. Kui tundub, et kahtlustel on vähimgi alus, tuleb olukord lahendada nii, et mingit kahtlust enam ei jääks.

Kohustuslik kirjandus. Kui on raamatuid, mis teevad inimesest parema inimese, siis see peaks kyll nende hulka kuuluma.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Lauri Heinsalu

Asustatud saare meenutuste küüsis olles laenutasin ma raamatukogust kiriesti Põrnika sipelgapesas, kuna öeldi, et see on saare järg. Suures tuhinas alustasin ka kohe selle lugemist. Aga tuhin möödus varsti. Sest see ei tundunud olevat järg, vaid hoopis üks teine lugu, kus peategelane on vaid sama nimega, sest isegi peategelase Maksimi tunded ja ideed ei olnud samad, mis nad olid saares olnud! Saar oli olnud huvitav ja seiklusrikas, kuigi oli lõpus natukene ära vajunud, aga põrnikas ei olnud minu arust nii tõmbav! Ja mul oli ka mitmeid küsimuse esimese osa kohta, millele ma teisest osast vastuseid ei saanud, kuigi neid lootsin. Aga Suure ilmutuse tagakaanel öeldi, et seal saavad kõik küsimused vastuse, nii et loodan selle peale! :P
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Esimest korda lugesin teost üle 7 aasta tagasi. Väga võimas elamus oli. Nüüd lugesin taas (kohe peale "Asustatud saare" lugemist) ja nendin, et teos on hea, väga hea, kuid sellist üli-üli tunnet seekord ei saanud. Võib-olla häiris see, et tegevus toimus maal (parimad lõigud olid Lev Abalkini raportitest), võib-olla olen ise vahepeal muutunud, ei tea. Tugev 5 on see romaan ikkagi.
Teksti loeti eesti keeles
Aasa Tamm

Ma lugesin seda raamatut (viimati) üle kuu aja tagasi. Mõtlesin kirjutada oma muljetest Baasi. Jätsin asja sinnapaika.
Aga probleem jäi vaevama.
Probleem on minu autorisõnumi tajus:
• Koolkonniti liigituvad Strugatskid (vähemalt saare sarjas) valmikirjanikeks ja mitte tavapärasteks ulmekirjanikeks. Nad astuvad Krõlovi jälgedes ja nende raamatutest ei saa lugeda mitte sellest, mida nad arvavad tulevikus toimuvast. Selgelt on jutt autorite kaasaegasest vene (nõukogude) ühiskonnast. Samal ajal on kõik nende teosed eraldivõetavad tervikud ja samanimeliste tegelaste eri juttudes kõrvutamine küllalt lootusetu ettevõtmine, neil on tihti teine ülesanne ja teistsugused omadused.
• Millalgi umbes sipelgapesa kirjutamise ajal mängis Inetute luikede peategelase prototüüp Võssotski kgebiiti (vist oli SMERŠ) mingis teleseriaalis ja sai selle eest pataka igasugu punaseid preemiaid ja kõvasti kiita. Seda kiitmist põhjendati küllalt veidalt – olevat esmakordne nõuka ajaloos kujutada julgeolekutöötajat südametunnistusega inimesena. Vaatasin kiirelt netti – ei leidnud preemiat ega selle aastat. Nii et minu mälestust ei kinnita hetkel leitavad netiallikad (pikalt otsida ei viitsinud). Tegelikult ei ole oluline, kas südametunnistusega kagebiidi kujutamine oli paar aastat enne või paar aastat hiljem. Pöördeline kunstivõimalus (mitte miski inimlik ei ole neile võõras ja seeläbi muutuvad nad enneolematult sümpaatseteks) oli õhus, võimalik, et avastus tehti sõltumatult eri autorite poolt.
• Lugemiselamusena oli Abalkini tapmine mõistetav ja põhjendatud. Sikorsky oli sümpaatne, rääkimata eelmise jutu romatikuoreooli endaga kaasa lohistavat operativnik Maksimist.
• Taoline lugemiselamus pidi olema autorite jaoks taotluslik. Küsimus on, a) kas seda tehti raamatule avaldamisvõimalusi otsides, b) lootuses saada preemiat (koos rahaga ka hilisemaid avaldamisvõimalusi, või c) oligi see autoripositsioon – mõistlik ja ühiskonna huvidele vastav on Abalkinite tapmine (vähemalt oli see nii ajaloos). Või on selle küsimuse teke autorite poolne kavatsus.
• Selle viimasega kaasneb paljude detailide (igapäevane alkoholitarbimine, salateenistuse telefoni- (ja tapmise) õigus, vene bardaki elementide loomulikkus, ...) tõlgendamise kahemõttelisus – kas tegemist on satiiriga nõukategelikkuse pihta või on tegemist (autorite arvates) kõigile ühiskonadele paratamatult omase nähtusega ...

Muidu oleksin raamatut hinnanud neljaga, aga autoripositsiooni mitmemõttelisus ja vaevama jäämine tõstsid hinnet ühe palli võrra – raamat, mis jäi meelde.

Valmi tõlgenduse olulised punktid on eelarvustusajate poolt ära mainitud. Puudu on vast ainult suurpeade olemus – tegemist on põhjarahvaste (ja neegritega), kellesse venelased suhtuvad avaliku põlgusega. Hingejõuga tapmine on šamanism.

Ma vihkan nõukogude võimu.
Teksti loeti eesti keeles
Karmo Talts

Minu meelest raamat venib. Et vältida siseheitlusi küsimuse üle, kas tähtsam on sisu või vorm, ütlen, et antud kolm on plussiga ja siirdun udumõtete juurde.

Ilmselt on väiksemat sorti SPOILERI hoiatus kohane.

Antud teose puhul ei tasu keskenduda ainult paralleelidele nõukogude süsteemi ja külma sõja aegse maailmaga. Ei ole ju ökoloogia ja posthumanismi küsimustel nendega suurt midagi tegemist. Sikorski võib ju olla nuhk, aga ta on vanakooli humanist, sellist võimalust, et planeet on väärt rohkem kui mõistusega olendid, tema jaoks lihtsalt ei eksisteeri. Uks, millest sisse ei pääse, ei ole ju päris Berliini müür, sest selle taga pole kapitalistlik maailm, vaid ei-tea-mis. Ja Sikorski ei karda, et täna oled kahtlane element ja homme reedad kommunismi, vaid võimalust, et Abalkin on programmeeritud ökoterroristiks.

Ma ei ole veel Metsa lugenud, äkki seal vastatakse küsimusele, kuidas päästa planeeti inimeste käest inimesi hävitamata?
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

"Asustatud Saarest" selgelt süngem ja tõesti paranoiline raamat; lõpliku lahenduseta jääbki küsimus, kas finaalis toimunu oli inimkonna seisukohalt õige või vale; inimlikul tasandil on see mõistagi rõhutatult selge (minajutustaja ja autorite perspektiiviga on raske mitte nõustuda).
Teksti loeti eesti keeles
x
Valentin Abramov
24.05.1953
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Valentin Abramov

 

Romaani kõik kolm osa on saadaval autori veebilehel. Pealkirja "Тривселенная" võiks tõlkida kui "Kolmik-Universum". Romaan on kolmeosaline ja osade tegevus toimub põhimõtteliselt erinevartes maailmates.  

Esimese osa "Saatana peopesa" tegevus toimub 2074 aasta Moskvas, kus eradetektiiv Arkadi Vinokur uurib ühe bioloogi kummalist surma ja ei suuda leida isegi mõrva motiive. Bioloogi surm ei jää aga ainsaks.  

Romaani teises osas "See, kes ootab" kandub tegevus teise maailma. See on maailm, kuhu satuvad inimesed pärast surma Maal. See on Teine Universum, kus erinevalt meile tuttavast maailmast on vaim ja mateeria võrdväärsed - iga idee ja mõte saab materialiseeruda ja iga materiaalset eset võib muundada ideeks. Vinokur osutub siin aga väga eriliseks, sest erinevalt muudest asukatest mäletab ta oma elu Maal ja ühtlasi väga halvasti kohaneb kohaliku eluga. Siin kohtab ka esimeses osas surma saanud tegelasi ja püüab jätkata Maal toimunud kuritegude uurimist.  

Romaani kolmas osa "Orbis tetris" viib aga tegelasd kolmandasse maailma, kuhu nad satuvad pärast surma teises maailmas. See on maailm, kus eksisteerivad ainult puhtad ideed, ilma mingi materiaalse sisuta. Vinokur ja tema kaaslased suudava aga luua siin mateeriast saarekese. Alles nüüd hakkavad tasapisi selguma varem toimunud sündmuste põhjused.  

Kokkuvõtlikult öeldes algab romaan kui detektiiv, mis muutub järgnevates osades üha esoteerilisemaks. Seda võtet on ta kasutanud ka muudes teostes. Autor on hariduselt füüsik (PhD), tegeles 23 aastat astrofüüsikaga. Samal ajal tundub, et talle pole sugugi võõras ka esoteerika, eelõige judaism. Igal juhul autori kirjeldatud kolmikmaailm paistab üsnagi kooskõlaline. Kolmanda maailma kirjeldus tundus küllaltki skemaatiline, aga materiaalse maailmaga harjunud teadvusele on taolise vaimse maailma kirjeldamine praktiliselt võimatu.  

Hindeks tugev neli. Mõõtes hõljus ka nõrk viis, aga vist olen aastatega nõudlikumaks muutunud.     

Teksti loeti vene keeles
Valentin Abramov

Romaani tagakaanel on lihtne tekst: "Sinu korteris elavad võõrad inimesed. Sinu töökoht on hõivatud teise poolt. Sind ei tunne ära ei sinu sõbrad ega sinu armastatu. Sind kustutatakse sellest maailmast. Kes?" Aga see tekst ütleb romaanist väga vähe, see on tegelikult päris-päris algus. Edasi läheb aga järjest põnevamaks. Esimesed seletused (paralleelsete maailmate olemasolu) toovad aga uusi ja suuremaid mõistatusi, väänates arusaamise olukorrast hoopis teistsuguseks, ja nii see mõistatuste ja lahenduste ahel veereb kuni viimase leheküljeni. Ja üsna loomulikult on need lahendused seotud uute ja uute seiklustega.

Tegevus on tõesti põnev, keelekasutus on autoril aga alati väga hea olnud. Nii et jällegi sai loetud üsna järjest. Samas aeg-ajalt torkis tunne, et autor ei olnud nagu hingega asja kallal, et kirutati "palja tehnika" ja kogemuste arvelt. Aga see tunne võib olla ka petlik. Nii või teisiti, on lugu ikkagi viit väärt.

Lõpplahendus jätab ukse pärani lahti järje kirjutamiseks. Ja tõtt öelda, mind huvitab juba praegu, mis seal oodata võib.
Teksti loeti vene keeles
Valentin Abramov

Romaan "Sumeretðnõi Dozor" tundus olevat triloogia viimane. Kõik kolm jõudu (Valged, Mustad, Inkvisitsioon e. taskaal) võtsid sõna ja tervik paistis koos olevat. Kuid Lukjanenko oskas leida uue teema, mis ühendab kõiki kolme jõude või seisab neist kõrgemalgi. Ja esmapilgul lõpetatud triloogiale tuli loogiline järg.

Romaan on üles ehitatud sellele sarjale igati traditsiooniliselt - kolm osa, igaüks ees- ja järelsõnaga, peategelased on kõik tuttavad, iga osa lõpus üllatus, romaani lõpus suur üllatus.

Tegevusest või ideedest ei tasu siin rääkida - liiga suur on risk, et ütlen liiga palju ja rikun lugemisrõõmu :) Igatahes elnenud romaanidele ei jää antud lugu alla millegi poolest - loetud sai ühe hingetõmbega. Ja meeldiv on see, et romaani lõpp jätab seekord lootust, et siia võib tulla ka järg...
Teksti loeti vene keeles
Valentin Abramov

Moskva kirjastuse ACT 2004. a. kogumikus on see romaan koos romaanidega "The Lavalite World" ja "More Than Fire", ja juttu on seal ka Red Orc`ist ning muudest "Issandatest", kuid sarja "The World of Tiers" see romaan siiski ei kuulu. Romaani peategelane on ravil psühiaatriakliinikus ja ravi hulka kuulub mõtteline seiklemine Philip Hose Farmeri loodud maalimates, personifitseerides ennast ühega romaanide kangelastest. Antud juhul siis Red Orc`iga. Kuigi need seiklused on üsna samas stiilis, kui sarja "The World of Tiers" romaanides ning tulevad ka mõned vihjed, et need mõtterännakud võib olla ei olegi ainult mõttelised, jättis see romaan mind üsna külmaks. Red Orc`i (mõttelised) seiklused ongi ainus side sarjaga ja see side on liialt nõrk, et pidada seda romaani kuuluvaks mainitud sarja.
Teksti loeti vene keeles
Valentin Abramov

Triloogia kolmas osa ei petnud lootusi. Pigem vastupidi. Ja juba lugemise alguses oli väga selge, et pole mingit mõtet lugeda seda romaani eraldi (jättes lugemata triloogia kaks esimest osa). Kogu triloogia moodustab ühtse terviku, kus sündmusi vaadetakse erinevatelt, järjerst kõrgematelt tasanditelt. Esimese osas Valgus võtleb Pimedusega - lihtne ja selge. Teises osas tulevad mängu ka varjundid - maailm ei ole enam pelgalt must-valge. Komas osa kroonib kogu triloogiat - minnakse veel kaugemale. Mõnes mõttes võib seda nimetada inimese ja tema maailmavaate arenguks. Selle arengu teeb läbi ka triloogia peategelane Gorodetski.Siin võiks välja tuua romaani mitu põhiideed, mul jäi kõlama mõte, et tasuta lõunaid pole olemas. "Stchastja vsem, darom" - seda ei juhtu isegi muinasjuttudes. Igati vääriline lõpetus triloogiale.
Teksti loeti vene keeles
Valentin Abramov

Raamat jättis väga hea mulje juba aastaid tagasi - kui esimest korda loetud sai. Praegu sattusin peale vene samanimelisele filmile (huvitav, et ameeriklased midagi taolist ei teinud. Ja ongi vist parem, venelaste filmile pole midagi ette heita). Ja käsi haaras raamatu järgi. Ei taha filosofeerida, kumb on parem. Film on üsna täpselt raamatu järgi, aga mittte nii põhjalik. Ja tabas väga hästi meeleolu (eks näitlejad ole kah head). Aga raamat väärib viit, mingit kahtlust.
Teksti loeti eesti keeles
Valentin Abramov

Romaani tegevus on seotud arheoloogiaga ja toimub Egiptuses. On leitud viiteid uuele vaarao hauakambrile ja seda minnaksegi otsima-uurima. On aga teada, et igaühte, kes söandab rikkuda vaaraote igavest rahu, ootab karm karistus.Romaani tegevus ongi parasjagu seikluslik, ei puudu ka saladuslikud surmad. Peategelasi on paras ports, tõsimeelsetest arheoloogidest kuni avantüristideni. Kirjutatud on üsna ladusalt, paraja annuse huumoriga. Romaani põhiidee jääb aga (vähemalt minule) veidi ebaveenvaks. Kokkuvõttes nõrgapoolne (pika miinusega) neli. Lugeda võib, midagi erilist oodata aga ei maksa.
Teksti loeti vene keeles
Valentin Abramov

Ostsin selle romaani lootuses, et autor siiski pöördub tagasi oma eimeste romaanide stiili ja taseme juurde. Kahjuks ootas mind pettumus.

Algus oli isegi päris hea. Peategelsteks on rida ebatavaliste omadustega inimesi, kes kõik eelistavad ajada oma asju omapead. Samal ajal on Maal märgata mingi võõra invasiooni märke. Üksikutel "ebatavalistel" tuleb hakata liituma, sest nad on ainus reaalne jõud, mis võiks invasioonile vastu seista.

Pikapeale hakkab aga romaan järjest rohkem meenutama "Ogranda" sarja viimaseid (ja kehvemaid) romaane. Vahepeal juba arvasingi, et see romaan on samast sarjast. Kuid ei, see on hoopis romaani "Kentavr na rasputje" järg. Lõpp läks juba väga vaevaliselt, diagonaalis üle lehe. Eelnevat romaani lugema küll ei kutsu. Muutumatu on aga autori kergelt seksuaalne orientatsioon.

Kahju, autori kaks esimest romaani olid paljulubavad, aga sellega kõik piirduski. Rohkem lugema ei kutsu. (Kunagi juhtus mul sama asi Golovatshoviga).
Teksti loeti vene keeles
Valentin Abramov

Lugu läheb ikka päris karmiks kätte! Kui siiani oli asi veel mingitpidigi reaalsuse piirides, siis nende "puust tähelaevadega" planeetidevaheline lend on juba liiast. Tuletaks rahvale meelde, et vaatamata suurele eufooriale, ei ole inimkond siiski Kuust kaugemal jõudnud, lend Marsile on siiani üle jõu käiv lübu :)
Teksti loeti vene keeles
Valentin Abramov

Minu poolt "harju keskmine". Iseenesest on kahe "lähedalt seotud" planeedi idee päris huvitav, aga antud juhul pealiskaudselt läbi mõeldud. Pole viitsinud (ja ilmselt ei viitsigi) läbi mõelda taolise süsteemi stabiilsust ja muid kõrvalefekte. Aga see ongi ainus asi, mis loole plusse annab.
Teksti loeti vene keeles
Valentin Abramov

Raamatut kutsus ostma pealkiri (venekeelsel väljaandel lihtsalt "Atlantis"). Siis aga sattusin lugem "Raise the Titanic!" arvustust ja lugema asusin märksa väiksema õhinaga.

Peategelaseks on siingi Dirk Pitt, ka siin võitleb ta "pahadega" (ja muidugi võidab). Seekord on "pahadeks" natsliku Saksamaa põgenenud ladviku järglased, kes on ehitanud Antarktikasse salajase baasi ja valmistavad ette ei vähem ega rohkem kui maailmakatastroofi, kavatsedes ise muidugi pääseda. Atlantisest niipalju, et need natside järglased on leidnud atlantide vana linna ja toetuvad atlantide kadunud teadmistele.

Vahepeal muutus raamat üsnagi loetavaks, kuid kokkuvõttes üle nõrga kolme küll ei raatsi panna.
Teksti loeti vene keeles
Valentin Abramov

Romaani tegevuspaik meenutab keskaegset Araabiamaade kõrbepiirkonda. Kuid see ei ole Maa. Piirkondadest väljaspool kõrbe teatakse väga vähe, merest liiguvad kõikvõimalikud legendid - alates sellest, et see on surnute asupaik ja lõpetades sellega, et merevees supelnu saab surematuks. Kõrbes sõidavad ringi kõrbelaevad - ratastel ja purjedega. Et tuulevaikuses liikuda, kasutatakse orjade füüsilist jõudu.

Romaani peategelane on kõrgest soost aadlik Ar-Sharlahi, kes on pärast järjekordset paleepööret sattunud orjaks ühele taolistest "kõrbegaleeridest". Kuid nagu merelgi, on ka kõrbes röövleid ja Ar-Sharahi saatuses hakkavad toimuma ootamatud ja suured muutused. Tasapisi hakkab ka selguma, et see kõrbemaailm pole sugugi nii lihtne, kui esialgu paistab.

Seikluslik, põnev ja kergelt loetav romaan, kuid jääb veidi kergekaaluliseks. Siit ka hinne - neli.
Teksti loeti vene keeles
Valentin Abramov

Kuulus südametemurdja Don Juan vaevleb põrgus oma pattude eest juba nelisada aastat, jõudes selle ajaga muuhulgas oma saatusekaaslaselt ka vene keele ära õppida. Ja koos sellesama saatusekaaslasega ta põrgust ka põgeneb, tagasi Maale, elavate hulka, haarates pimedas endale esimese ettejuhtuva keha. Ja oh õudust, see keha osutub noore kena naise kehaks :)

Põgenikke asutakse muidugi otsima, põgenikud omaltpoolt püüavad tänapäeva Venemaa tingimustes mitte vahele jääda.

Väga vahva ja humoorikas lugu, naerda sai ikka päris kõvasti. Veider, et seda siiani keegi arvustanud ei ole. Hindeks muidugi viis.
Teksti loeti vene keeles
Valentin Abramov

Sisust saab lugeda Avo arvustusest. Minule lugu päris meeldis, nii idee ise kui ka teostus. Igav küll ei onud. Viieline ta ei ole, aga alla nelja kah panna ei saa.
Teksti loeti vene keeles
Valentin Abramov

Esmapilgul toimub romaani tegevus muistsel Venemaal, kuid tasapisi hakkab selguma, et päris nii see ei ole. Üks peategelastest on ehitanud endale kella (tegevus, mis üldsegi soositud ei ole, pigem vastupidi) ja märkab, et päevade pikkust mõõdab kell korralikult, kuid öö pikkust pole kell kunagi õigesti näidanud. Ja ööd ongi seal erineva pikkusega, kord pikemad, kord lühemad. Eripärasusi kuhjub veelgi, näiteks paaritutel päevadel on Päike ilma laiguta, paarispäevadel aga laiguga (ebasoodne päev), kuni lõpuks kujuneb välja selle maailma omapärane "kosmogoonia".

Tekst on väga humoorikas, kasutatud on rohkesti arhailisi väljendeid ja sõnu (mida on seletatud teiste, kohati mitte vähem arhailist väljenditega), nimed on kõik tähenduslikud.

Tulemus on igati hea ja lugemine oli nauditav, maailm on väga vahva. Kerge miinusega viis.
Teksti loeti vene keeles
Valentin Abramov

Öisel linnatänaval ajab miilits taga noort huligaani, kes oli just lammutanud telefoniputkat ja nüüd põgeneb, telefonitoru peos. Paarike jõuab endise pargini, kus on käimas suured lammutustööd. Seal, pimedas, põõsaste ja ehitusprahi ning -tehnika vahel on põgenejal head väljavaated pääseda. Kuid põgeneja valib vale tee ja satub tupikusse, kust on vaid üks pääsemistee - mingi metallpaagi küljel olevasse avasse. Peagi on kohal ka miilits, kes näeb ... lahtise uksega lendavat taldrikut. Miilits astub vapralt sisse - seekord põgenejat päästma. Niipea kui mõlemad on sees, sulgeb taldrik uksed. Need küll kohe avanevad uuesti, kuid taldrik on vahepeal jõudnud kuskile mujale lennata.

Mäinitud sündmused toimuvad romaani esimestel lehekülgedel, kuid edasi ei tahaks süzheed ümber jutustada, et mitte rikkuda esmalugemise rõõmu. Sest üllatusi jätkub romaani lõpuni.

Romaan algab kui lõbus pilalugu, tõsisemad noodid hiilivad sisse aegamööda ja peaaegu märkamatult, lõpus aga kriibivad üsna valusalt. Lugemise ajal meenus mulle korduvalt Gromovi "Zapretnõi mir". Kuigi tegu on täiesti erinevate lugudega, on neis midagi olemuslikult ühist - lõbusa huumori pealispinna all on peidus tõsised ja valusadmõtted.

Hea vene keele oskus tuleb lugmisel abiks, vastasel juhul jääb ilmselt suur osa võlust kaduma. Kord juba alustanud lugemist, ei saanud ma enne lõppu enam pidama. Naerda sai kogu aeg, kuid loo lõpus oli see naer juba hoopis teise varjundiga. Tõsiselt hea lugu.

Romaan on saadav ka võrgust, Lukinite ametlikult koduleheküljelt nime all Rõtsari kuvaldõ.
Teksti loeti vene keeles
Valentin Abramov

Raske, lummav ja masendav lugu - esimest kontakti sellisena küll ette ei kujuta. Ja meisterlikult kirjutatud, lugesin lausa ühe hingetõmbega. Kõhkluseta viis.
Teksti loeti vene keeles
Valentin Abramov

Omaette loona oleks see romaan minult vast nõrga nelja teeninud, sest lugesin järjest, pooleli jätta küll ei tahtnud. Kuid silme ees oli kogu aeg "Missionerõ", mille eelloona käesolev romaan mõeldud oli. Ja seda ülesannet "Slepõje povodõri" küll ei täitnud. Lool pole kandvat ideed, ka sündmustik läheb "põhiteosega" mitmeski olulises kohas vastuollu. Kuigi jah, siin on tegelased noored, kuuekümne aasta pärast võivad nad aga nii mõndagi teistmoodi mäletada.

Seega head hinnet panna kuidagi ei saa, kolme teenib aga lugu küll, mingit tõrget lugemisel küll ei olnud.
Teksti loeti vene keeles
Valentin Abramov

Ühinen eelarvustajaetga, tõesti väga hea lugu, viimasel ajal loetud lugudest üks parimaid. See, millest kirjutas Avo, on allest ettevalmistus võimsale lõpule (kuigi viie mõõt oli täis tükk maad enne lõppu).
Teksti loeti vene keeles
Valentin Abramov

Planeedile Smertelnaja (Surmav) saabub järjekordne turistide rühm. Planeet on nii hirmus, et keegi ei võta endale vastutust turistide elu eest ja osa neist loobub juba enne maandumist, ridamisi jääb neid kõrvale veelgi, ning planeedi põlismetsa astub juba väike salk (loomulikult kogenud jäägri juhtimisel). Ja planeet on karm.

Ilus lugu, hea puändiga ja ajab ka parasjagu naerma :)
Teksti loeti vene keeles
Valentin Abramov

Kaugesse tähesüsteemi saadetud ekspeditsiooni tabab katastroof ja tähesüsteemi uuringutest ei saa enam mõelda, annaks jumal kojugi jõuda. Siiski saadetakse neljanda planeedi juurde pisike ühekohaline laevuke - tolle atmosfääris avastati hapnikku ja loodeti leida mingitki elu.

Laev oli maandumiseks ebasobiv, kuid piisas kahtlusest, et planeedil on ehitisi, ja piloot otsustas maanduda. Ehitised olidkiolemas, piloot sisenes ühte ja sattus pidevate katsete ja testide karusselli. Paistis, et tundmatud ehitajad mängivad ja katsetavd temaga nagu laborihiirega.

Loetav lugu ja puänt pole paha (kuigi tundus kuidagi tuttav). Nõrgapoolne neli.
Teksti loeti vene keeles
Valentin Abramov

Metallurgiatehasesse tuleb uus ja küllaltki veider tööline. Kõrgharidust pole, kuid kuskil töötanud kah ei ole, kartlik, peale tööd ajab selga riietuse, mille õige koht oleks prügimäel, üle muruplatsi ei lähe, sest "murul käimine keelatud". Ühesõnaga, nagu polekski meie ilmast. Ja varsti selgub, et ei olegi. Hoopis põgenik maailmast, kus valvet kuskil pole, sildist "Sissepääs keelatud" täiesti piisab, kõik on ausad, heatahtlikud - ühesõnaga inglitega paradiis. Kuid meie tegelane siiski otsustas põgeneda, ta otsis vabadust... mõelda. Mudugi põgenikule saadakse jälile, ja elu läheb kohe märksa põnevamaks.

Huvitavad tegelased, lugu on kuidagi inimlikult liigutav. Lugesin heameelega, kuid hinnet panna oli väga raske. Viiest jääb siski miskit puudu.
Teksti loeti vene keeles
Valentin Abramov

Ilus lingvistilne harjutus, kena järg natsionaal-lingvistide partei manifestile. Seekord on üldisema jutu asemel konkreetsem teema - määramata artikkel vene keeles :)

Lühike ja väga lõbus jutt. Nu, on tipa togo, tchto kak bõ lingvist.
Teksti loeti vene keeles