Kasutajainfo

Arkadi Strugatski

28.08.1925-12.10.1991

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Arkadi Strugatski · Boriss Strugatski ·

Žuk v muraveinike

(romaan aastast 1982)

ajakirjapublikatsioon: «Znanije – sila» 1979; nr 9 - nr 12, 1980; nr 1 - nr 3, nr 5, nr 6 [kärbetega]
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Põrnikas sipelgapesas»

«Pioneer» 1985; nr 9 – 1986; nr 9 [kärbetega]
Tallinn «Varrak» 2000 (F-sari)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
20
6
3
0
0
Keskmine hinne
4.586
Arvustused (29)

On aastatel 1985-86 "Pioneeris" "Põrnikas sipelgapeas" nime all ilmununa ka maakeeles kättesaadav. "Saare" järg. Seda puhku on progressorid Maal ja revolutsiooni/progressi ekspordi probleem avaldub uuest vaatevinklist. Ka paralleel-taustalood õkokatastroofist planeedil Lootus ja psühholloogilised etüüdid humanoidse ja kinoidse rassi suhetest on head ja nauditavad. Sümpaatne on probleemi mittemustvalge esitus. Nagu kõik Vendade lood, on ka "Põrnikas" irooniline. Näiteks karmist radikaalist Maksimist on saanud mitte vähem karm, kuid kohusetundlik töötaja KONKOM-2s ja Tema Eksellentsi ustav abiline. Tekstist võib välja lugeda, et ka Keskus Loojate riigis Sharakshil on taastatud. Lugege! "Viis" - lugu väärib seda!
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Mulle vist Strugatskid eriti ei istu. Vist selleparast, et ehkki olen pea koiki eesti keeles ilmunuid lugenud, ei ole ma loetust suurt midagi meenutama suuteline. Nii on lugu ka antud teosega, mille orignaalkeeles ylelugemisel tundusid tuttavad paar detaili, ei enamat. Kuna Strugatskite teoste süzheid siin BAASis eriti keegi ümber jutustama ei tiku, üritan seekord ise seda teha. Niisiis kutsub Ektsellents ühel päeval välja Maxim Kammereri, tehes talle ülesandeks üles otsida keegi Lev Abalkin. Eriti muud infot ei jagata, uurija alustab nõukogude kriminaalromaanidest tuttaval kombel Leviga seotud isikute - kunagise õpetaja, girlfriendi, endise kolleegi (see on see kinoid - kõnelev koer) - läbikammimist. Mingil hetkel võtab ühendust ka otsitav ise. Kes on Lev Abalkin tegelikult, mida tal vaja on, need on küsimused, mis lõpulehekülgedel ka vastuse saavad. Mulle tundus see traagilistes toonides lugu kuidagi vaga vihjav ja ebakonkreetne, Maximi triloogiat teise osaga alustamises saan muidugi ainult iseennast süüdistada, kyll aga oli seekord üllatavalt mõnus midagi üle tüki aja ka vene keeles lugeda.
Teksti loeti vene keeles

Maksimi triloogia teine osa. Nagu "Saare" juures, piirdun ka siin vaid progressorluse teemaga. Siin on vaade progressorlusele veidi teiselt küljelt. Maksimist on saanud KOMKON-2 töötaja. Mis on KOMKON-2? See on sisuliselt progressorluse "vastuluure". Eesmärk on avastada võimalikke teiste tsivilisatsioonide progressoreid Maal. Ja nüüd jõuame väga valusa punkti juurde.

Juba progressorluse endaga on hulk probleeme. Kuid see tegevus jätkub - nõrgemaid, "äraeksinuid" tuleb suunata õigele teele, meie oleme "targemad, arenenumad, teame paremini, mis neile hea on", nemad on pimedad, nad ei mõista veel...

Kuid miks me ajame kohe sõrad vastu, kui keegi "targem" tahab meid samamoodi juhtida? Selleks KOMKON-2 ju ongi, et võõrastele progressoritele vastu seista. Ja see hirm võõraste progressorite ees võib võtta päris paraniolse vormi.

Kus siis on see loogika viga - meie progressorlus on hea, me oleme targemad, me teame, me peame nõrgemaid ja rumalamaid aitama. Aga kui avastame, et keegi teine, meist targem, teeb sedasama meiega, hakkame vastu, me tahame oma elu elada. Progressorlus, mis on hea, kui meie seda teeme, muutub otsekohe pahaks, kui see on suunatud meie peale. Mis siis valesti on?Või on kogu progressorluse idee mäda?

Teksti loeti vene keeles

Olen seda raamatut pea kolm korda lugenud - esimest korda "Pioneerist", kus ta oli mäletamist mööda kärbitud (ja kõiki osasid mul ei olnud ka), siis originaalis ja nüüd Varraku väljaandes. Algne tundus väga intrigeeriv. Tegelikult hindaks teost sisu poolest "5", kirjanduslik tase "3".

Sisu on ka eelnevalt lahti seletatud - kuidas peaksime käituma, kui keegi teine otsustab meid "kasvatama" hakata, kusjuures nimetatud operatsiooni ulatust ja suunda me ei tea. Väga teravalt on dilemma kajastatud ühes lauses: "…ei ole teada, kas Rändurid päästsid inimesi planeedilt või planeeti inimeste käest…" Aga uudishimu ei lase ka mitte proovida, kuigi just nii need hiired lõksu lähevadki. Tõeliselt head olid leheküljed Abalkini ja tolle peni hulkumisest hävinud linnas, kohati oli neis kapaga seda tõelist ebamaisust ja painet, mida just ulmelt ootakski. Paraku aga, kui see pisut eraldiseisev liin välja arvata, oli esimene pool raamatut võrdlemisi uimane ringijooksmine, teine pool aga kohati lausa manifesteerimiseks muutuv seletamine, kus tegevuse osa miinimumini kahaneb. Niisamuti on ainult osaliselt arusaadav lõpplahendus - liiga palju jääb "kaadri taha" (palju annab muidugi A&B.S teiste teoste tundmine), reaktsioonid poolikuks ja ebaloogiliseks. Ühesõnaga - suurepärane idee üsna ebaõnnestunud teostuses.

Teksti loeti eesti ja vene keeles

Nõustun praktiliselt kõige sellega, mida Ants Miller eelmises arvustuses ütles. Kehvimini kirjutatud Vendade teos, mida olen lugenud (noh, kui "Vaesed julmad inimesed" välja jätta), samas ei saa jätta mainimata kandva idee väärtust. Kirjanduslikult on teos nõrk -- näiteks võiks tuua kasvõi mahajäetud linna liini lõpplahenduse, kus kukutakse mingi papi otsa, kes hakkab lähiajaloo teemal loengut pidama. Mulle ongi just Strugatskite puhul meeldinud nende viis anda teada tõde tilkhaaval, anda lugejale mosaiigi tükke üksteise järel kätte -- siin on selle reegli vastu aga eksitud ja päris kõvasti.

5. juuli 2002. Pärast ülelugemist ega enam ei nõustu küll... ;)Võtan tagasi kõik oma karmid sõnad teose kirjandusliku taseme kohta ning tõstan hinde "viiele". Vendadega muide kipub mul tihti olema nii, et alles teisel või kolmandal lugemisel saan teose väärtustest aru... Ju mul siis pikad juhtmed on. Muidugi jääb püsima kriitika selle pihta, et papi lähiajaloost loengut pidas.

Keegi eelarvustajatest pole juhtinud tähelepanu suurpeade mõistatusele, millele romaanis paljudes kohtades vihjatakse. Esiteks, suurpeadel on geneetiline mälu. Teiseks, Shtshekn tahtis mahajäetud planeedil kuu poole uluda. Kolmandaks, Sharaksil polnud kuud ega tähti võimalik näha ja Maa kuu teda ei erutanud. Neljandaks, suurpead on olevused, kes "suudavad hingejõuga allutada ja tappa" (muuseas meisterlik on see koht, kus Shtshekn küsib Abalkinilt, et kuidas ta aru sai, et koertekari tuld kartis). Sama suutis seal linnas ka keegi teine -- keegi, kes võttis vaatajate jaoks olevuse kuju, mida nood kõige enam kartsid, Abalkini jaoks Pandora hiidämbliku kuju, Shtshekni jaoks ilmselt mõne muu eluka kuju, nagu Shtshekn ise muutis ennast penikarja jaoks leegitsevaks tulemereks. Viiendaks, pärast Pandora hiidämbliku pihta tulistamist jäi järele ainult veidike valkjat suitsu, mis laiali kandus, ning papi linnas vastas küsimusele, et kas ta on kunagi mõnd Rändurit näinud, et "nad on nagu udu või suits". Kuuendaks, teooria, et suurpead on arenenud radioaktiivse saastatuse mõjul tekinud mutatsioonidest, on täielik jama. On mõeldamatu, et radioaktiivse saastatuse mõjul saaks koerale tekkida inimkeeles kõnelemist võimaldav kõriaparaat ja kõnekeskus, saba muutuks kompassitaoliseks orienteerumiselundiks, neist saaks olendid, kes "suudavad hingejõuga allutada ja tappa" ning õppida välgukiirusel suvalist ettejuhtuvat keelt, kellel on geneetiline mälu, millega nad mäletavad kuud planeedil, mis asub kaugel sellest, kus nad väidetavalt radioaktiivsuse mõjul välja arenesid... "Asustatud saares" on küllalt põhjalikult kirjeldatud radioaktiivse saastatuse tagajärjel muteerunud inimesi ja on raske uskuda, et koertest samasuguste muteerivate faktorite mõjul areneksid sellised üliolendid... Võtme selle mõistatuse lahenduse juurde annab ilmselt triloogia kolmas osa, "Suur ilmutus".

Teksti loeti eesti keeles

Ka mind vaevasid kahtlused valitud vormi ja kompositsiooni otstarbekuses. Romaan koosneb nagu kolmest plaanist: trafaretne detektiivtöö kadunud mehe otsimiseks; katkendid viimase päevikust ja lõpuks lahtiseletus, milles iga detail omale kohale asetub. Tuleb vist küsida, et kas lahendus siis nõudis sellist vormi?

Jah, ma arvan, et nõudis küll. Kuni poole romaanini olin üsna nõutu...ei taibanud, et miks selline tegevusetu tegevus. Aga kui lõpuks selgub, et tegelikult pole meil peategelaseks mitte Abalkin, vaid Maa ühsikond, mis sünnitanud värdjaliku KOMKONi ja viimase meetodid ning suhtumised oma tegevusse avanevadki Maksimi uurimistöö kaudu.

Mind valdasid ka kahtlused, et kas Maksim ongi üldse mingi tegelane vaid ainult käepärast olnud vahend, jutustamisagent, kelle autorid temasse isiklise suhtumiseta palganud. Ka need kahtlused hajusid lõpupoole, nagu ka muud etteheited teose ülesehituse kohta. Just ainult niimoodi saigi seda lugu jutustada ja ei kuidagi teisiti.

Kunagisest ideaalidega maailmaparandajast Mak Simist on saanud "operativnik", tuim käsutäitja, kes ülesande nimel valetab julmalt igati sümpaatsetele inimestele, jah, leiab siiski nende vastu ka kaastunnet, kuid rohkem siiski on nad talle lülitid, mida tuleb näppida, et täita Ekselentsi ülesanne. KOMKON on kinnine, autoritaarne, ebademokraatlik jälitusorganisatsioon, kelle jaoks "leidlaste" saaga on vaid vahend omaenda tähtsuse ja vajalikkuse kinnitamiseks.

A priori leiab KOMKON, et Rändurid on ohtlikud ja "leidlapsed" kavatsevad inimkonnale halba - selle kohta pole ühtgi tõendit, kuid vaid ja nii ja ei teisiti KOMKON ainult mõtelda saabki. See asutus seab end ühiskonnast kõrgemale, teab ja otsustab ise, peab kõiki vahendeid võimalikeks, et vaid säilitada omaenese tähtsus ja parasiitlus.

40 aastat on Sikorski põlenud oma kõrgendatud ego paistel, nautinud iga viivu, et just tema ja KOMKON on need väljavalitud, kes peavad kaitsma Maad Rändurite ja "leidlaste eest. Pseudo-vastutuskoorem tingib vahendid.

Abalkin on inimene, kes üritab saada vabaks ja elada oma elu...tema püüdlemine vutlari poole pole midagi muud kui iga inimese sünnipärane igatsus leida oma olemasolu mõte - ja just seda ei lase KOMKON tal teha, nagu igasuguse riigi vastav egomaniakkidest koosnev kõrgendet vastutustundega salapolitsei. Riik ise, süsteem, ei anna Abalkinile selleks luba. Parem olgu ta juba surnud.

Ja kes on siis rohkem inimene - kas suitsevat püstolit hoidev Sikorski või Abalkin, kel surmahetkel meenub salmike lapsepõlvest?

Teksti loeti vene keeles

"Põrnikas" paigutub mu isikliku lugemiskogemuse kõige määravamasse ossa - Lev Abalkin oli esimene ulmekangelane, kes oskas mulle niiöelda nahavahele pugeda ("Pioneeri" tõlkevariant ja need hirm-ilusad illustratsioonid - eriline tähelepanu kinoidsel tüübil, mille tõttu olen eriliselt kiindunud tðau-tðau tõugu koertesse). Nüüd uut eestikeelset täielikku tõlget lugedes sai ring muidugi täis, nostalgia lained üle pea...

Vanemas eas, kui esmased muljendused kiiremini hajuma kipuvad, ilmuvad lagedale täiesti ratsionaalsed, kohati postmodernistlikud assotsiatsioonid.1) represseeritute laste tagakiusamine nõukogude võimustruktuuride poolt, lubamatus valida sobivaid erialasid jms.2) hirm teiste (kapitalistlike) riikide "pehme" terrori ees ja raudne eesriie3) sotsiaal-poliitiliste eksperimentide tulemusena loodud koerakoonlased, või koopainimesed a`la Kuuba

Need seosed ei pruugi praeguses hinnanguteskaalas teosele kirjanduslikku väärtust lisada, kuid annavad pildi kohast/olukorrast, mille pinnalt need kujundid on oma alguse saanud.

Psühholoogilisel tasandil sain lõpuks pihta Abalkini inimtüübile - kromanjoonlane. Ühenduslüliks oli siin tema omastav suhtumine naistesse, looduslähedus (erialavaliku õigustatus). Strugatskid on siin ühendanud tähelapse ja ajarännu faabulate motiivid. Hinne "viis" juba nende kahe eduka kokkukirjutamise eest.

Teksti loeti eesti keeles

Hämmastav, et 15 aastat tagasi loetud tekst võib nii hästi meeles olla. Äsja ostetud raamatu lugemisel tuli praktiliselt kogu sündmustik ja enamus tegelasi hoobilt meelde täpselt nii, nagu seda kunagi "Pioneerist" loetud sai. Häirima jäid küll mõned tõlke erinevused - Teelistest on saanud Rändurid ja peakatest suurpead. Kusjuures ka neid nimetusi mäletasin ma ilma vana "Pioneeri" üles otsimata! Minu meelest on "Pioneeris" pakutud variandid paremad, need uued tunduvad kuidagi lamedad. Aga eks vanasti oli rohi üldse rohelisem ja varblased suuremad.

Hinde taga on igatahes rasvane plussmärk

Teksti loeti eesti keeles

Teine osa jääb esimesele kõvasti alla. Mulle vist ei istu ulmeraamatud, kus ulme on kõrvaline. Viimane sarnane mis ma lugesin oli Lukjanenko "Genom". Pigem detektiivijutt kui ulme. Mulje jäi kui masstoodanguga kunstkäsitööst. Ilus ja omamoodi natuke, kuid tegelikult sääraseid küll nähtud. Pole õige kunst ega õige käsitöö.
Teksti loeti eesti keeles

Kõik oli hea, väga hea, aga JÄI POOLIKUKS!

Ma olen kahe käega poolt, et lugeja intellektile ja kujutlusvõimele tuleb ka tööd jätta, aga see raamat läks küll liiale. Vihajatakse paljudele huvitavatele asjadele: peakad, rändurid, detonaatorid jne, tunda on, et nende kõigi taga peitub põnev lugu aga siis äkki lõpeb raamat ära ja midagi ei saagi täpsemalt teada :(

Niiet ideede eest viis, pettumuse eest kolm, kokku neli :(
Teksti loeti eesti keeles

Maksimi triloogia parim raamat. Ei tule siit mingeid suuri yliv6rdeid. Ei ole tegemist suure, innovatiivse, p6hjapaneva ja epohhiloova teosega. Ylihea romaaniga aga on tegemist sellegipoolest. See on otsekui läbil6ige k6igest sellest, mis ulmes on head ja nö "päriskirjanduses" väärtuslikku. See on raamat päris inimestest ja pärisinimestele. Inimestest, kellel k6igil on omad ihad, hirmud, tugevused, n6rkused, eelarvamused ja kahtlused. Veel on ta raamat teistsugustest inimestest. Sellistest, kellest ei saada aru ja kes vist ka ei tahagi väga, et neid m6istetaks. Selle juurde salapärane päritolu ja ongi meil taassyndinud antikristus valmis. Ehk siis kui tsiteerida Tema Ekstsellentsi: "kui on tunda väävlil6hna on meil täielik alus arvata, et vanakurat on lahti ja meie kohuseks on tarvitusele v6tta k6ikv6imalikud vastumeetmed kuni pyha vee tööstusliku tootmiseni välja".

Paranoia. Paranoia on kogu raamatut läbiv teema ja paljud tegelased on inimesed, kelle töökohustuste hulka kuulub olla paranoiline. Paranoia nii maa peal kui ka Lootusel. Kahtlustada tuleb k6iki ja k6ike. Kui tundub, et kahtlustel on vähimgi alus, tuleb olukord lahendada nii, et mingit kahtlust enam ei jääks.

Kohustuslik kirjandus. Kui on raamatuid, mis teevad inimesest parema inimese, siis see peaks kyll nende hulka kuuluma.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Asustatud saare meenutuste küüsis olles laenutasin ma raamatukogust kiriesti Põrnika sipelgapesas, kuna öeldi, et see on saare järg. Suures tuhinas alustasin ka kohe selle lugemist. Aga tuhin möödus varsti. Sest see ei tundunud olevat järg, vaid hoopis üks teine lugu, kus peategelane on vaid sama nimega, sest isegi peategelase Maksimi tunded ja ideed ei olnud samad, mis nad olid saares olnud! Saar oli olnud huvitav ja seiklusrikas, kuigi oli lõpus natukene ära vajunud, aga põrnikas ei olnud minu arust nii tõmbav! Ja mul oli ka mitmeid küsimuse esimese osa kohta, millele ma teisest osast vastuseid ei saanud, kuigi neid lootsin. Aga Suure ilmutuse tagakaanel öeldi, et seal saavad kõik küsimused vastuse, nii et loodan selle peale! :P
Teksti loeti eesti keeles

Esimest korda lugesin teost üle 7 aasta tagasi. Väga võimas elamus oli. Nüüd lugesin taas (kohe peale "Asustatud saare" lugemist) ja nendin, et teos on hea, väga hea, kuid sellist üli-üli tunnet seekord ei saanud. Võib-olla häiris see, et tegevus toimus maal (parimad lõigud olid Lev Abalkini raportitest), võib-olla olen ise vahepeal muutunud, ei tea. Tugev 5 on see romaan ikkagi.
Teksti loeti eesti keeles

Ma lugesin seda raamatut (viimati) üle kuu aja tagasi. Mõtlesin kirjutada oma muljetest Baasi. Jätsin asja sinnapaika.
Aga probleem jäi vaevama.
Probleem on minu autorisõnumi tajus:
• Koolkonniti liigituvad Strugatskid (vähemalt saare sarjas) valmikirjanikeks ja mitte tavapärasteks ulmekirjanikeks. Nad astuvad Krõlovi jälgedes ja nende raamatutest ei saa lugeda mitte sellest, mida nad arvavad tulevikus toimuvast. Selgelt on jutt autorite kaasaegasest vene (nõukogude) ühiskonnast. Samal ajal on kõik nende teosed eraldivõetavad tervikud ja samanimeliste tegelaste eri juttudes kõrvutamine küllalt lootusetu ettevõtmine, neil on tihti teine ülesanne ja teistsugused omadused.
• Millalgi umbes sipelgapesa kirjutamise ajal mängis Inetute luikede peategelase prototüüp Võssotski kgebiiti (vist oli SMERŠ) mingis teleseriaalis ja sai selle eest pataka igasugu punaseid preemiaid ja kõvasti kiita. Seda kiitmist põhjendati küllalt veidalt – olevat esmakordne nõuka ajaloos kujutada julgeolekutöötajat südametunnistusega inimesena. Vaatasin kiirelt netti – ei leidnud preemiat ega selle aastat. Nii et minu mälestust ei kinnita hetkel leitavad netiallikad (pikalt otsida ei viitsinud). Tegelikult ei ole oluline, kas südametunnistusega kagebiidi kujutamine oli paar aastat enne või paar aastat hiljem. Pöördeline kunstivõimalus (mitte miski inimlik ei ole neile võõras ja seeläbi muutuvad nad enneolematult sümpaatseteks) oli õhus, võimalik, et avastus tehti sõltumatult eri autorite poolt.
• Lugemiselamusena oli Abalkini tapmine mõistetav ja põhjendatud. Sikorsky oli sümpaatne, rääkimata eelmise jutu romatikuoreooli endaga kaasa lohistavat operativnik Maksimist.
• Taoline lugemiselamus pidi olema autorite jaoks taotluslik. Küsimus on, a) kas seda tehti raamatule avaldamisvõimalusi otsides, b) lootuses saada preemiat (koos rahaga ka hilisemaid avaldamisvõimalusi, või c) oligi see autoripositsioon – mõistlik ja ühiskonna huvidele vastav on Abalkinite tapmine (vähemalt oli see nii ajaloos). Või on selle küsimuse teke autorite poolne kavatsus.
• Selle viimasega kaasneb paljude detailide (igapäevane alkoholitarbimine, salateenistuse telefoni- (ja tapmise) õigus, vene bardaki elementide loomulikkus, ...) tõlgendamise kahemõttelisus – kas tegemist on satiiriga nõukategelikkuse pihta või on tegemist (autorite arvates) kõigile ühiskonadele paratamatult omase nähtusega ...

Muidu oleksin raamatut hinnanud neljaga, aga autoripositsiooni mitmemõttelisus ja vaevama jäämine tõstsid hinnet ühe palli võrra – raamat, mis jäi meelde.

Valmi tõlgenduse olulised punktid on eelarvustusajate poolt ära mainitud. Puudu on vast ainult suurpeade olemus – tegemist on põhjarahvaste (ja neegritega), kellesse venelased suhtuvad avaliku põlgusega. Hingejõuga tapmine on šamanism.

Ma vihkan nõukogude võimu.

Teksti loeti eesti keeles

Minu meelest raamat venib. Et vältida siseheitlusi küsimuse üle, kas tähtsam on sisu või vorm, ütlen, et antud kolm on plussiga ja siirdun udumõtete juurde.

Ilmselt on väiksemat sorti SPOILERI hoiatus kohane.

Antud teose puhul ei tasu keskenduda ainult paralleelidele nõukogude süsteemi ja külma sõja aegse maailmaga. Ei ole ju ökoloogia ja posthumanismi küsimustel nendega suurt midagi tegemist. Sikorski võib ju olla nuhk, aga ta on vanakooli humanist, sellist võimalust, et planeet on väärt rohkem kui mõistusega olendid, tema jaoks lihtsalt ei eksisteeri. Uks, millest sisse ei pääse, ei ole ju päris Berliini müür, sest selle taga pole kapitalistlik maailm, vaid ei-tea-mis. Ja Sikorski ei karda, et täna oled kahtlane element ja homme reedad kommunismi, vaid võimalust, et Abalkin on programmeeritud ökoterroristiks.

Ma ei ole veel Metsa lugenud, äkki seal vastatakse küsimusele, kuidas päästa planeeti inimeste käest inimesi hävitamata?

Teksti loeti eesti keeles

"Asustatud Saarest" selgelt süngem ja tõesti paranoiline raamat; lõpliku lahenduseta jääbki küsimus, kas finaalis toimunu oli inimkonna seisukohalt õige või vale; inimlikul tasandil on see mõistagi rõhutatult selge (minajutustaja ja autorite perspektiiviga on raske mitte nõustuda).
Teksti loeti eesti keeles
x
Indrek Hargla
1970
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Kahtlemata on see kirjandus, erinevalt paraku 3/4-st eesti keeles ja ulmes sealhulgas avaldatud tekstidest. Selles mõttes on kummaline, et arvamusliidrid ei suuda eristada kirjandust mittekirjandusest. Kirjandus ei saa alguse mitte tekstis kirjeldatud sündmustest, vaid sellest, mida autor lause ja sõnadega teeb, kas ta suudab panna mõtteid, varjundeid, vihjeid, allusioone, teemasid, tsitaate sõnadesse ja seada lausetesse. Lugeda vahelduseks eestikeelses ulmes teksti, kus iga lause on vajalik ja tundub, et isegi läbimõeldud, on haruldus. Muidugi, siiin on mõned stiilivead sees, mõned "ma'd" on puudu, sõna "vähikäik" lipsab sisse ja mõned laulsed oleks tulnud kokku lükata. Sellest ka hindeks "neli". Millest see jutt oli? Kurat, ma ei tea. Miks see tähtis peaks olema?
Teksti loeti eesti keeles
4.2020

 

Etteheide, et selles tekstis on vähe ulmet, ei tundu kuigi asjakohane ja on pigem kahjulik, sest võib viia arusaamisele, et kui ulmet oleks rohkem, oleks kõik korras. Et ulmeline on loos ainult keskkond, vastab ka selles mõttes igati tänapäevase Eesti ulme üldpildile, kus luuakse sobivalt ulmeline taust ja lastakse selle sees toimuda harilikul madistamisel. Minul ei ole üldiselt probeemi sellega, et ulmejutus on ulme ainult keskkondlik, aga kui see muutub normiks ja domineerib ulmeliste ideede ees, siis teeb see ajapikku muidugi veidi nukraks. Ent igatahes ei ole vähene ulmekomponent selles loos mitte sugugi põhiline häda. Kõige hullem asi on keelekasutus ja üldine ilukirjanduslik keel ja teine on kompositsiooniline hõredus. Loodetavasti kirjutab autor ikkagi edasi ja kümne aasta pärast hakkab selle teksti mainimisele peale kohmetunult köhima ja punastab natuke. Kunstis on kõik vahendid lubatud ja kui Eesti ulme retseptsioonis valitseb arvamusliidrite seas põhimõtteliselt ja ultimatiivselt ainult hinnang teksti sisule, žanrile ja süžeele ja keelelist külge ignoreeritakse metoodiliselt, siis ehk tõesti ei peagi autor ilukirjanduslikult pingutama ja piisab sellest, kui sündmustik ükskõik kuidas kirja panna. Teisest küljest ei maksa aga siis väga imestada, kui riiklikud rahapotid ulmet vähem toetada võtavad.
 

Esmalt sellest hõredusest. Selles tekstis, mis on vist lühiromaani pikkuses – õigemini tänapäeva standardi järgi juba romaanipikkuses, kui ennastsalgavalt küljendada ja kõvad kaaned ümber panna, vähemalt seda tehakse Eestis pidevalt – on selle mahu kohta liiga vähe sisu. See on reportaaž ühest päevast ja autori valitud tempo on tõesti sobivam romaanile, sest lühivorm eeldab suuremat kontsentreeritust, tihedust ja täpsemat vaatlust. Juhtub liiga vähe, sündmused on venitatud ja lohisevad ning mitmed olulised asjad selle maailma kohta jäävad lahti seletamata. Ülemäära palju mahtu kulub käsivõitluste detailsele kirjeldamisele. Enamik situatsioone on kuidagi klišeelised ja kuigipalju huvitavat selle päeva jooksul tegelastega ei juhtu. Pika teksti lõpus ei ole ka mingit erilist üllatust või pööret, lugu lõppeb nii, nagu me arvame, et ta lõppeb. Et tegelastega juhtuvad asjad ja kohtumised huvitavaks kirjutada, on vaja püsivust, annet ja kannatlikkust ja rasket tööd ja ma usun, et autor on selleks tulevikus võimeline. Kirjanik ei ole see, kes pööraseid asju oskab välja mõelda vaid see, kes tavalistest asjadest huvitavalt oskab kirjutada. Jekimov demonstreerib siin teatavat huvi kirjandusliku vaatlusoskuse vastu aga praegu kipub väljendusaparaat seda veel takistama.
 

See, kuivõrd loogiline see maailm on teadustehniliselt, ei ole minu jaoks kirjanduse hindamisel oluline ja selle jaoks, kui jätkusuutlik või põhjendatud selline dirižaabline ja õhupalliline maailm on, on meil teised arvustajad. Meie ajaloos oli raudtee tõhusam ja parem kui algeline õhutransport, aga me ei lähe näiteks Miyazakiga kurjustama, et miks tal kõik lendavad ja keegi rongiga ei sõida.
 

Autori kõige suurem nõrkus on praegu keel ja stiil, eelkõige võimetus tegelasi nimepidi nimetada ja hirm sõna “ta” ees. Võib jälgida, kuidas metoodilise järjekindlusega järgneb nimele Wilam alati sõna “madrus” – see muster algab enamvähem esimeses lõigus. Annabel on järgmises lauses alati “tüdruk”, Bert on “punapea” või “lühikest kasvu punapea” ja kui autor korraks tekstile veel vürtsi annab ja Wilamit vahepeal “meheks” ja “noormeheks” nimetab, mispeale sekkuvad teksti punapead, on seal üks paras segadus ja raske on aru saada, kes kellele molli sõidab. See kõik viitab sellele, et autor ei ole päriselt teksti peremees. Me teame algusest peale, et Wilam on madrus (ehkki see on tsaariaegne laen Eesti keelde) ja Annabel on tüdruk ja mis värvi juuksed Bertil on, ei olegi võib-olla nii tähtis, et seda igal leheküljel meelde tuletada. Mõnel kirjanikul – ja näiteid ei ole vaja kaugelt otsida – kulub sellisest asendamisest ja lahtisaamiseks kümmekond aastat. Inglise keeles jah, kasutatakse sellist asendamist kahjuks sageli, aga neil on artikkel “the”. Inglise keele mõju on siin tekstis ja väga tugev, mitmed väljendid on inglise keelest ja väga saamatult tõlgitud (“tehnilise hariduse tulud”)
 

Rohkesti, lausa tervistkahjustavalt palju, on siin jutus ka otsest kõnet õigustava tegusõna asendamist miski muu kehalise tegevusega, mille käigus tegelane siis arvatavasti häälitseb. Enamasti on sellised kommentaarid tarbetud. Keelekasutuses ei ole dialoog väga karakteripärane ja on raske ette kujutada nii inimesi üldse, kui neid tegelasi konkreerselt nõnda rääkimas. Autor suudab ka üllatada ülikeerulise ja kummastava sõnastusega lihtsate asjade väljendamiseks.
 

Teksti loeti eesti keeles
1.2020

 

Juhuslik valik ühele jutuvõistlusele laekunud töödest, millest mõned on isegi toimendamata kujul üllatavalt loetavad, teiste puhul ei suudaks ka aga põhjalik keeletoimendamine midagi päästa. Ma ei oska näha kergejõustiku või tõstmise tulemuste rehkendamise metodoloogia kaunite kunstide hindamisse ülekandmise väärtust (näiteks et jutt kogu 67,5 punkti ja jagas 6-7 kohta). Võib-olla oleks õigem piirduda näiteks esikolmiku väljatoomisega – üks võitja ja kaks kroonprintsi ja ülejäänud tekstid saavad lihtsalt äramärkimise ehk ergutuspreemia. Siiski on see kogumik mõnest varasemast ehk tugevam, kuna päris avaldamiskõlbmatud olid siin vaid neli teksti.  

Üldistades võib öelda, et mõned halva kirjutamise šabloonid ehk ajakirjanduskeel on siin jätkuvalt ja peaaegu kõikide autorite tekstides sees, mõnel väga reljeefselt ja valusalt. Niinimetatud Tartu grupeeringule on näiteks väga omane mitme mineviku kuhjamine ühte lausesse – tehes/teinud ühte asja, tegi ta ka teist – ja tulemusena on sellist harjutust ka päris raske ette kujutada (“Nad varjusid kaneelipuu alla, oodates vihma lõppemist.”). Sagedane on otsest kõnet õigustava tegusõna asendamine mingi muu kehalise tegevusega, mis ei tekita arikuleeritud kõnet (“Kus nüüd ütles,” pööritas ta silmi; “Mul on kümme šillingit,” kehitas ta õlgu; “Miks ma üldse pabistan,” üritas ta välja mõelda.) Kangekaelne on kihu alustada mina vormis tekstis lauset tegusõnaga isikulise asesõna asemel. Lihtsate asjade ütleme hästi keeruliselt ja segaselt ("Tavapäraselt jäid tema pärusmaaks vildakad oletused"). Ilmselt ravimatu haigus on mõne autori puhul tegelaste nime asendamine mingi muu liigikirjeldusega. Mahkra näiteks hakkab sellest Jumala abiga üle saama, aga uus põlvkond tuleb peale (Jekimov, Raidma).  

Väga halb mõte oli autoritele tekstide ees sõna anda ja see kärpimata ära trükkida. Ei ole vaja teada, kust autor (enda arvates) on inspiratsiooni saanud või millest ta (enda arvates) tahtis kirjutada. Mõni näiteks lobiseb välja ainsa huvitava asja, mis tal loos on (Tiigisoon), mitte et ta sellega jutus midagi huvitavat edasi teeb või kuhugi arendab. Mõni ei ütle üldse mitte midagi (Rajasalu) või teeb seda hästi pikalt (Kalmsten).  

  Minu esikolmik oleks järgmine  

   

1 Ivanov “Apollo” 18  

   

(Pikem arvustus Algernonis)  

   

2 Mahkra “Riisirahvas”  

  Mahkra on keelekasutuses kindlasti arenenud ja tundub, et liikumas oma hääle avastamise poole ja loobunud endisaegsete meistrite jäljendamisest. Sellest ei ole häda, et süžee on laenatud miskist Hammeri filmist. Otsene kõne on aga tihtipeale pikk, konarlik ja koperdav, samuti esineb liiga keerulisi, sogaseid ja läbimõtlemata lauseid. Kohati kasutatakse valmis šabloonväljendeid, mis võtavad kirjanikult võimaluse öelda, mis tegelikult juhtus, mida tegelane koges või nägi ning teha huvitavaid ja võimalusitekitavaid vaatlusi. Samuti on sisse lipsanud sellised perverssused nagu sõnad “armatsema” ja “naasima”, mis ilukirjandusse kindlasti ei passi. Paari lehekülje koondamine ja kirjelduste vähendamine ei teeks sellele tekstile samuti halba. Sellest, et tal oli liiga palju tegelasi, saab autor ise ka aru, ja lööb nad jutu käigus maha.  

   

3 Umbleja “Siis kui nad tulid”  

   

Jällegi, süzee laenamine ei ole probleem, kui jutt on tervikuna loetav ja jälgitav. Kui palju see kõik on omalooming ja kui palju mingi filmi ümberjutustus, on muidugi iseasi. Autor on ettevõtnud üliraske ülesande – pikema aja peale jaotatud massistseene täis eepilise ja panoraamse jutustuse – ja selles mõttes on ta keerulise harjutusega hakkama saanud. Et tal ei olnud aga ulmejutu kirjutamise ambitsiooni, tekitab muidugi küsimusi. Ma ei oska öelda, kuidas ma oleks ulmejutu võistluse žürii liikmena sellisesse probleemi suhtunud – kas eelistada ülinapi ulmesisaldusega aga talutavalt kirjutatud juttu pärisulmet täis tekstile, mis on kirjutatud väga halvasti. Tähendab, see tekst karjub selle järele, et seal koolis oleks tegelasi geneetiliselt muundatud või õpetatud kasutama mingit ulmelist tehnoloogiat, mis kuidagi lõpulahendusega on seotud või midagi, aga mitte ühtegi ulmelist ideed siin ei olnud. Žürii poolehoiu võitis see tekst muidugi sellega, et siin on lahinguid ja sõjamasinad ja palju plahvatusi. Kui esimesel leheküljel oleks olnud veel näiteks pikem kirjeldus hästi suurest kosmoselaevast, oleks ka koht olnud ilmselt kõrgem. Autorile võiks ka soovitada tekst üle lugeda ja eemaldada sellest inglise keeles mõeldud aga eesti keeles kirjutatud väljendid ja laused (näiteks “vähim, mida ma tema heaks teha sain” jms).  

   

Ergutuspreemia ja äramärkmise võiksid saada:  

   

4 Raidma “Libakass”  

  See on hea näide tekstist, mida on toimendamise käigus võimalik teha avaldamiskõlbliseks. Algajate tüüpilised vead on eemaldatavad, samuti on võimalik paari päevase mõtlemise järel siia huumorit sisse panna ja saabki loetava teksti. Jutu peamine tugev külg on see, et ta püsib fookuses.  

   

5 Jekimov “Ortoni seesamune”  

   

“Baasi” arvamusliidrite jaoks on žanr (antud juhul aurupunk) kindlasti argumendiks kõrge hinde panemisel. Autori keelekasutus üldiselt ja eriti dialoog ning kalduvus tegelaste nimede asemel kasutada liiginimetusi, ei luba seda veel aga päriselt trükikõlbiliseks arvata.  

   

6 Rajasalu “Käilakuju”  

   

Autor demonstreerib siin võimekust kirjutada lauseid, milleks enamik Eesti ulmekirjutaid suutelised ei ole. See on aga ka ainuke asi, mida ma siin kiita oskan. Tervikuna jääb arusaamatuks, kus see lugu toimub, kes on tegelased, miks nad tegutsevad, kelle või millega lugeja suhestuma peaks. Tegelasi on liiga palju ja nad on isikupäratud, rääkimata sellest, vahepeal nimetatakse neid nimepidi ja siis jälle miski liigi kaudu (mees, naine). Terence on halb nimi, sest seda peab kasutama apostroofiga. Üldiselt on see nagu moderne kunst, rohkesti sinka-vonkalisi täpselt viimistletud kujundeid ja tehnoloogiat, aga mida see kõik kokku peaks tähendama, jääb ebamääraseks. Ehk ma oleks suutnud selle teksti kohakese kõrgemale tõsta, kui see ei oleks olnud kirja pandud olevikuvormis. See kindlasti raskendab lugemist ja jätab mulje liigsest pretensioonikusest.  

   

Ülejäänud autorid saaksid õlalepatsutuse, tänusõnad, et nad ulmet kirjutavad ja soovituse ka ikka järgmisel võistlusel osaleda. Tähelepanelik ulmeaspirant oskab kindlasti ka žürii kommentaaridest välja lugeda, et eelistatakse Suurt Ulmet. Väike Ulme, mis näiteks toimub inimsuhetes või akna taga või kusagil taamal, ei ole väga soositud. Kindel eduretsept on näiteks esimesel leheküljel suure kosmosejaama, dirižaablisadama või veel parem kosmoselahingu pikem kirjeldus.  

   

Kui siiski sinna joone alla jäävate tekstide kohta mingi kommentaar lisada, siis… Kalmsten demonstreerib ennastsalgavat meisterlikkust looduskirjelduste kirjutamisel, et ta võiks olla lausa “Eesti Looduse” kirjasaatja, aga kui mõni tegelane suu lahti teeb, tuleb raamat mõneks ajaks kinni panna ja rahuneda. Krips on kirjutanud terve pika jutu lühilausetega. See viitab enamasti kas mingile ülidiiplikule ambitsioonile või peategelase vaimsele puudele, aga kumbki ei tekita erilist lugemiselamust. Samas ei maksa autoril muidugi tähele panna viginat Louis XIV kohta, sest arvamusliidrid ei ole kahjuks jutu sündmustikust aru saanud.  

Teksti loeti eesti keeles

 

Kogemus ütleb, et jutuvõistluse antoloogiate lugemist tuleb alustada tagant ettepoole, kasvõi sellepärast, et kui raamat pooleli jääb, ei jää sa millestki olulisest ilma. “Apollo 18” on kompetentne ulmejutt ja kahtlemata kirjandus ja eristub suuremast osast Eesti ulmelühiproosast kahe asja pärast – kirja on on pandud oluline ja loobutud looduskirjeldusest ja  sõnavahust ning see ei sisalda lamisevaid tühja lobaga täidetud dialooge. Selles jutus ei ole peaaegu ühtegi lootusetult saamatut lauset. Natuke vaieldav on see arvutilogi kasutamine – hästi, sellest joonistub lõpuks puänt – aga üldiselt on selliste ilukulinate lisamine teksti algaja tunnus ja pigem lugemist pärssiv. Ma arvan, et kui seda oleks olnud vähem, oleks tulemus saanud parem. Urisema aga peab i-mitmuse kasutamise pärast paaris kohas (kõrgeim juhtkond, kõrgema juhtkonna asemel), eriti sellepärast, et lõpupoole kasutatake korrektset “kõige kõrgemal tasemel”. Andestada ei saa vist aga järgmiste väljendite kasutamist – “kõhutasime”, “ravilt põgenenuks pidanud”, “orientiiri kaotanuna”. Astronautid nimed Peary, Trennet ja Albrew tunduvad liiga väljamõeldud nimed olevat. Sisu ja kompositisooni poolest oleks “viie”-lähedane tekst aga nende keeleliste eksimuste pärast jääb hindeks “neli”.  

Teksti loeti eesti keeles
6.2018



  1. Ilmselt saab selle kogumiku järgi Eesti ulme kohta mitmeid üldistusi teha, kuigi nagu enamike žüriide ja võistlustega juhtub, on tulemused suhteliselt juhuslikud ja võidab enamasti tekst, mis piisavalt sisaldab kaugelt vaadates kõige rohkem võidulooks sobiva teksti tunnuseid – antud juhul kõige rohkem hästi tavalise ja turvalise kosmose-sf jutu tunnuseid. Jutuvõistlus toob kokku hunniku aspirantlikke tekste ja ei ole põhjust loota, meie tingimusi arvestades, et nendest saab kokku ühe tugeva kogumiku, milles vähemalt pooled lood on väärt kõrget hinnet. Antud kogumikus ei küündi ükski tekst üle nadi „kolme miinuse“ ja sellisel toimetama kujul on ka kahtlane, kas ükski neist tegelikult äratrükkimist väärib. On selge, et žürii on lähtunud eelkõige sellest, et on ulmejutuvõistlus ja autorite tegelik kirjutamisoskus on luubi alt välja jäetud. Ei ole raske ette kujutada teistsuguse kooslusega žüriid, kus tekstid, mis sisaldavad selliseid väljendeid nagu „„Sul on mingi laev või asi tulnud,“ tegi ülemus mõtlikku nägu“; „“Õpi vennas,“ pilgutas Sanitar silma“; „“Nägemiseni,“ viipas Hank politseinikule“; „„Nii,“ pani Virve samakapudeli lauale“;  „„Aga räägime pärast,“ muutus Jussike toimekaks“; „“Mütsisöödik Jaur“, osutas Karlik hauale“ ja nii edasi ja nii edasi – ei jõuaks esimesest lugemisvoorust kaugemale. Otsest kõnet väljendava tegusõna asendamine miski autori kommentaariga on kõige tüüpilisem halva kirjutamise tunnus ja seda kohtab siin raamatus ohtralt. Samasugused halva ehk ajakirjanduskeele aina korduvad hädad on tegelase nime asendamine mõne muu sõnaga paanilisest hirmust sõnakorduse ees. Selle koha pealt on siin tšempionid Jekimov ja Lannes, kelle tekstidest on üldse raske aru saada, mitu tegelast neil korraga platsis on. Tegelastele antakse (tarbetuid) hüüdnimesid ja nimetatakse neid välimuse kaudu (habemik, hiiglane, teine, vestluskaaslane, füüsik, ja nii edasi) ja autorid paistavad olevat täielikus segaduses, kuidas oma tegelasi nimetada. Amatöörliku kirjanduskeele tunnused kõikides tekstides on veel isikulise asesõna ärajätmine lause alguses tegusõna eest või lause lõpus, kulunud käibeväljendite, vanasõnade ja kõnekäänude kasutamine, nagu ETV jalgpallikommentaaorid teevad ning tühjad ja poolikud laused ehk mökitamine, pidevad teretamised, tegelaste häälduse kirjapanemine, liialdamine -ki ja -gi liidetega ning liigkirjutamine ja tühja loba ajamine kõige üldisemas mõttes. Nii et mitmes mõttes sobiks see raamat kehva kirjutamise õpikuks. Samas ei ole olnud Eesti ulmescene’il elementaarne kirjutamise kunsti mittevaldamine kunagi takistuseks, et mitmete autorite tööd menukaks muutuksid. Eesti ulmelugeja ei pööra tähelepanu autori keelekasutusele vaid enamasti ainult teemadele ja žanrile. On tegelikult päris hirmutav, et „Baasist“ võib sellesama antoloogia absoluutselt saamatute tekstide kohta lugeda hinnanguid „päris hästi kirjapandud lugu“, „mõnusalt kirjutatud lugu“, „põnev ning sümpaatne tekst“, „ladusalt kirjutatud“, „hoogne ja põnev lugeda“.    Toimetamise koha pealt, et raamatus on vähemalt 13 (!) topelttühikut, rohkesti muid küljendamise ja lõigutamise ja kirjavahemärkide vigasid. Rõhutatud tekst on kord italicus, siis jälle sõrendatult. Ühes lauses on Troonide Mäng suurte tähtedega ja ilma jutumärkideta, järgmises jälle on „Troonide mäng“.   Enne lugude pingerida tuleks vist öelda, et mina ei tea, mida tähendavad ilukirjanduses „usutavus“ ja „loogika“. Kui tekst kannatab lugeda, siis ta kannatab. Kui autor laseb oma sündmustikuga kaasa minna, siis on hea ja ma loen. Kui ta kirjutab halvasti, on tekst loetamatu. Aga pingerinda oleks järgmine:  


  2. „Mina, kaitsja“, hinne 3 Ilmselt üks kahest tekstist, kus ulmeline sisu ja algtasemel ilukirjanduslik võimekus on enam-vähem tasakaalus. Muidugi on siin palju puudusi ja nõrkusi (ja kõige suurem on rohke tühi luba), aga vähemasti ei tekitanud selle lugemine närvivapustust. 


  3. „Juhtmevaba armastus“, hinne 3 Ainuke tekst, mis tekitas huvi, et kuidas see lugu siis lõpeb. Sisu poolest on see umbes „Kättemaksukontori“ kohtumine „Blade Runner’iga“, kusjuures keelekasutuse ja dialoogide poolest on ilmselt „Kättemaksukontor“ rohkem inspireerinud. Petegelane on hädaldav emo, ülitundlik ja pideva kananaha-sündroomi käes kannatav tütarlaps, keda on detektiivina küll raske ette kujutada. Lugu algab umbes 4-5 lehekülge liiga vara, ning selle tempo löövad alla ülisagedased esitlemised ja teretamised. Liiga palju on ebaolulisi kirjeldamisi ning autor näib paniliselt vihkavat sõna „ma“. 


  4. „Jumala hingus“, hinne 3 Ei ole midagi halvasti kui autor laenab kusagilt töötava süžee. Parem on laenata kui ise ja halvasti punnitada, Eesti kirjandus sündiski süžeede adopteerimisest. Antud juhul on laenatud ammune Ameerika põnevusnovellide või teleantoloogiate kohutava kättemaksu süžee ja see ulmelisse keskkonda kohandatud. Töötab. Kaks suurt miinust on peategelase sõnakasutus, kui ta mõttes Carat siunab ja Cara lõpumonoloog, mis on 9/10 pikem kui ta peaks olema. 


  5. „Kõik kivide pärast“, hinne 3 Loetav aga mõtetu jutt (mis ei ole ilmtingimata puudus). Autor suudab päris hästi oma taset varjata, kuni leheküljel 106 lõpuks libastub ja suudab kahes lõigus ühte ja sama tegelast nimetada „mutike“, „vanamoor“, „moor“, „vana naine“ ja siis veel „eit“. Pärast seda teksti enam väga tõsiselt võtta ei saa, aga see kannatab läbi lugeda. 


  6. „Tsölibaadi lõpp,“ (ja siit edasi ei ole hinnet enam oluline määrata) Ülimalt rohmakalt kirjutatud lugu, kuhu on kuhjatud liiga palju tegelasi ja kes on mitte kõige paremini rääkima pandud. Leheküljel 35 on selline lause: „Kui aga mõrtsukkorrektsioonide loojad lähevad vihaseks..., noh siis pole head nahka loota.“ Halvast kirjakeelest hoolimata püsib lugu fookuses, ehkki seda on raske jälgida. 


  7. „Rohelisest välisseintest..., “ Selle teksti mõnetiseks plussiks on teatava poeesia ja filosoofia olemasolu, üldmulje on aga nagu mõni Ursula Le Guini vanaduspõlve singli B pool. 


  8. „Raske vihm“ Jällegi, sellest ei ole midagi hullu, kui jutu haripunktiks on selline võte, et kuskil urkas on mad scientist, kes peategelasele hästi pikalt lahti seletab, mis värk siis tegelikult on. Peamine puudus on aga venivus, aeglus, logistiline suunistlemine ja peategelase ülisagedased ja mitte väga teravmeelsed mõtteuidud. Keelekasutust ilmestab selline lause: „Pole seal tegelikult midagi, pole vahet,“ üritas Sleiknir end vaos hoida.“ 


  9. „Meie külas nähti imet“, hinne 1


  10. „Enne kui lahvatab leek“, hinne 1 Jutus on ulmekirjanduse mõttes võimsad ideed, aga autoril puudub täiesti igasugune ilukirjanduslik tunnetus. 


  11. „Päästa meid kurjast“, hinne 1 Loetamatu tekst. Ainsaks plussiks on see, et siin on vähemasti mingi eksobioloogiline aines, aga see tuleb jutuks lõpupoole, kuhu ennast välja lugeda on kõige ehtsam piin ja vaev. 


  12.  „Tuulerändur“, hinne 1




Ja kui midagi kokkuvõtvat öelda, siis on see 21. sajandi raamat küll, sest see peegeldab ju tänapäeva igati adekvaatselt. Inimesed on harjunud feissbuukides ja foorumites ja blogides pikalt kirjutama ja jahvatama ning teevad seda samasuguses lamedas keeles nagu kõik meediakanalid nende ümber. Enamikes juttudes on autoritel nagu mingi pidur peal, et nad asja juurde ei saa mindud ja raiskavad igavese hulga mahtu kõiksugustele kirjeldustele ja kõrvalseikadele. Kui on nõuks võetud kirjutada novell või jutustus, tuleks kirjutada konsentreeritult ja püsida fookuses.                  
Teksti loeti eesti keeles
4.2018

Ilmselt see Martini otsus neljas köide tegelaste järgi lõhki lüüa, oli vale otsus (kirjanik ei tohi kuulda võtta kiibitsejate nõuaandeid!) ja peamine põhjus, miks viies raamat kujunes kõikidest eelnevatest nõrgemaks. Teised kaks põhjust, miks mina ei saa üle „4“ anda on proloog ja Daenerys. Proloogi ehk ei pea pikemalt põhjendama, Daenerys on selle romaani peamine pidur, et olulised liinid ei saa edasi minna. Martin keskendub liialt Meereeni sisepoliitikale, mis ei ole ei oluline ega huvitav ega vajalik. Tulemuseks on 950 lehekülge kõvas köites, kus mitte ükski liin kuhugi ei jõua. Me ei saa vastuseid isegi paljudele selles romaanis käivitatud mõistatustele, varasematest rääkimata. Ei ole suuri ega pöördelisi sündmusi, dramaatilisi oluliste tegealste surmasaamisi (ainult Jon saab lõpus neli noahoopi), võimsaid kavaldamisi ega reetmisi, tegelastel ei ole (nii palju) salaplaane kui varem ja kõrvaltegelaste sebimised võtvad liiga palju ruumi. Kui hakkavadki kusagil toimuma paljulubavad tegevusliinid, viiakse lugeja kähku Meereeni tagasi, kus lõpuks ikkagi ei juhtu midagi olulist. Ja järge peab ootama vähemalt 8 aastat. Mis tähendab, et Sansa, Baelishi, Samwelli ja ehk mõne tegelase liini veel jätkumine venib vähemasti 14 aasta peale. Neli kõige kavalamat süžeenõksu – Mance Ryderi pääsemine ja tegutsemine Abelina, Arya modus operandi, lord Manderly salaplaanid ja Aegon Targaryeni väljailmumine.  

Aga kuna kirjanik on ikkagi Martin, kes oskab ja tahab kirjutada palju dialoogi, siis on ka igavamad kohad huvitavad lugeda ja väga palju vinguda ehk ei maksa. Seda tuleb aga mainida, et mõnede fraaside ja keelendite pidev korrutamine muutub tüütuks (would that, must needs, if it please, where do whores go, ...it rhymes with, words are wind jne). Kogu selle saaga üks kõige tugevam külg – detailne ja veenev maailmaloomine – hakkab samuti natuke endale vastu töötama. Me peame näiteks lugema kolme erineva kultuuri pulmakombestikust.  

Järgnevalt on toodud tegelaste top.  

1) Theon  

Theon võidab selle romaani kõige parema tegelase auhinna, kuna tema on sündmuste keskmes ja kõige tugevamalt seotud pealiiniga – võimuvõitlusega Põhjas. Theon on enamasti passiivne tegelane, aga tema puhul passiivsus töötab hästi, erinevalt Tyrionist.  

2) Davos  

Kahjuks ainult neli peatükki, aga väga õnnestunud, põnevad arengud, kuna tal on konkreetsed eesmärgid ja me saame olulist infot. Davose liin katkeb enne romaani keskkohta (!), kui ta läheb otsima Rickonit. Ma võin mürki võtta, et Rickoni saatus ja võimuvõitlus Põhjas on enamikele lugejatele tähtsam kui Meereeni püramiidides püherdamine.  

3) Bran  

Kolm peatükki, raisk! Tema liin katkeb poole peal, kui me just hakkame lähemale jõudma peamistele saladustele. Brani liinis on ulmet (Daenerysi liinis kuigipalju ei ole) ja see on vahvalt seostatud Theoni liiniga.  

4) Arya  

Kaks peatükki. Arya on minu jaoks üldse olnud üks kõige põnevam tegelane. Siin askeldab ta Braavoses ja õpib salamõrtsuka kunsti ja teeb edusamme.  

5) Cersei   

Kaks peatükki + tema liinile pisut arendust epiloogist. Kui Cersei oleks olnud Daeneryse asemel peategelane, oleks romaan saanud kõhklematult „viie“. Mingit olulist arengut tema liinis paraku ei ole. Ta saab vangistusest välja ja küllap hakkab 9 aasta pärast kätte maksma.  

6) Jon  

Top 5 sisse Jon ei mahu, ta tegeleb Müüri juures mikomänedžmendiga ja igale probleemile on tal standardlahendus – bring in more wildlings. Ta üritab teha strateegiliselt õigeid otsuseid aga lühemas perspektiivis näivad need olevat siiski halvad otsused. Erilisi seiklusi, romantikat ja intreege ei ole. Jon on lihtsalt üks firmajuht ja lõpus tehakse talle atendaat.  

7) Jaime  

Nojah, üks peatükk, mis on 2005 ilmunud romaani sündmuste otsene edasiarendus ja ei anna midagi. Ja siis on Jaime ja Brienne'i koha pealt vaikus kuni 2020. Hea näide valest otsusest romaanid tegelaste järgi lõhki lüüa.

8) Jon Connington  

Kaks peatükki aga vähemalt lisandub tema kaudu üks oluline intriig ja selgub, et Varys (kes ilmub alles epiloogis) on pununud kogu aeg ühte vandenõud ja üritanud Tyrionile leida selles mängus õige koht. Paraku see huvitav liin ei jõua kuhugi. 

9) Asha  

Ta ei ole väga oluline tegelane aga vähemasti on ta seotud võimuvõitlusega Põhjas ja tema kaudu avatakse Stannise tegemisi. Ilmselt ei ole vaja lisada, et tema tegevusliin mattub lumetormi ja miskeid lahendusi meile ei anta.  

10) Tyrion  

Olgu peale, Tyrion mahub siis top 10-sse sisse. Selle endise sarja superstaari seiklused on põhjendamatult venitatud ja tegelikult tarbetud. Tal on 12 peatükki, millest ainult kahes on ta aktiivses rollis, tegutseb ja tahab midagi saavutada, muidu lohistatakse teda sõna otseses mõttes mööda Essost ringi ja ainus oluline moment on tema kohtumine maskeeritud Aegoniga. Üldiselt on Tyrion siiski väga suur pettumus.  

11) Melisandre  

Ta meeldib mulle tegelasena ja tema peatükk oli edasiarendav ja sündmuste tagamaid oluliselt seletav, ainult et selle kõik oleks saanud lahendada ka Joni vaatenurgast  

12) Victarion  

Ta tuuakse romaani 741. leheküljel. Ta ei tundu mulle kuidagi oluline, peale selle, et tal on miski draakonipasun. Ja vähemasti on ta sadistlikult julm.  

13) Areo Hotah  

Tal ei ole paha peatükk ja see arndab edasi pealiini, aga tegelasena ei ole ta oluline ja Dornis toimuvad intriigid jäävad kõik lahenduseta. Selle ühe peatüki jooksul ei ole võimalik kõiki Dorni vürstipalees siblivaid tegelasi meelde jätta ega intriige meelde tuletada. Jällegi hea näide, kuidas romaane ei tohi struktureerida. 

14) Quentyn  

Mõtetu tegevusliin ja tegelane, kes lõpus surma saab. Milleks oli vaja teda sisse tuua?  

15) Barristan  

Ta on Daeneryse liin jätk, kui Daenerys (jumal tänatud) mõneks ajaks kadunud on. Ta on tegevuses Meereeni sisepoliitikaga... ja romaani lõpus me ei saa isegi teada kas ja kes Daenerysi tahtis mürgitada ja kes on the Harpy.  

16) Daenerys  

Näide ühest peatükist. Daenerys räägib ühe Meereeni targa tädiga, kes soovitab tal abielluda. Daenrys nõustub, aga kiimleb oma Daario järele. Tuleb Daario ja Daenerys läheb temaga riidu. Daenerys räägib oma peigmehega, kes lubab Meereenis taastada stabiilsuse.  

Teksti loeti inglise keeles

Tervikromaanina on seda raske hinnata, see raamat on pigem „Printskaupmeeste“ saaga proloog ja veel selline, mis nagu üsna ebaloogilise koha peal katkeb. Strossi stiili ja huumorimeelt on tõlke põhjal samuti keeruline hinnata. Ja kui veel eestikeelsest reliisist rääkida, siis et kaanekujundus on nii masendavalt sitt, et suutiski tõhusalt 6-osalise sarja eesti keeles 3 peale taandada (3. osa upgrade enam kuigivõrd ei aidanud). Ka kaanetekst ei ütle juhuslikust huvilisest ostjale suurt midagi, et mis raamat see selline on.

Stross on võtnud siin (nähtavasti juba 2000-ndate alguses juba üleekspluateeritud) fantasy põhiskeemi, et keegi juhuslik tegelane saab teada oma võluvõimetest ja ettemääratud saatusest kusagil teises maailmas. Zelazny Amber on ka muidugi selgelt tekstis olemas. Peamine vahe Zelazny ja Strossi vahel on lähenemises dialoogide kirjutamisele... samuti on Zelazny tegelased kuidagi traagilisemad ja reljeefsemad.

Ma pean ütlema, et alguses olin ma üsna tige, kui peategelaseks oli majandusajakirjanik. Ja veel selline kiibits, urgitseja ja kitupunn. Majandusajakirjanikust tegelasele on üsna lootuseteu kaasa elada – miks peaks üks normaalne inimene tegelema sellise tühise kõntsaga? Aga olgu, autor põhjendab selle edasipidi ju kenasti ära, Miriami teadmised (eeldades, et majandusvaldkonnas on sellised asjad olemas) võimaldavad tal teises universumis hakata oma plaane ellu viima. Ka Miriami asend loos on hästi paigas – ta peab tegutsema, sest passiivsus on talle hukatuslik, nii meie maailmas kui seal teisel pool. Ta on tegelane, kelle vana elu kaob, tema enda arvamust oma saatuse kohta ei küsita ning ta peab hakkama välja rabelema.

Romaani esimesed 2/3 meeldisid mulle rohkem, seal tegelased arutasid rohkem asju, viimases kolmandikus tuli rohkem madinat, mida on üldiselt tüütum lugeda. Kui Miriami uued õuedaamid mängu tulid, siis süžee jäi ka kuidagi väga paigale. Naisterahvatse riietusküsimustest on tekstis pikalt juttu, mis viib arvamusele, et Stross parodeerib naiskirjanike stiili. Ent mis peamine – alternatiivajalooline maailm on väga huvitav ja loodetavasti avatakse seda edaspidi rohkem. Igatahes lasi see romaan ennast „viiega“ hinnata, pärast seda kui ma inglisekeelse alla sikutasin ja lugesin, kuidas tegelased tegelikult räägivad.

Teksti loeti eesti keeles

Iseenesest saab seda ka „viiega“ hinnata, sest autor on oma kavatsused kenasti ära teostanud. Ma annan „nelja“ siiski teksti vähesest ambitsioonikusest. Et on jah selline kodutu koera lugu, sujuvalt kirjutatud ja põnevalt arenev. Aga... äkki... oleks saanud olla miski kõvem puänt? Mitte selline resigneerunud pilk kaugusesse vaid äkki oleks ikkagi saanud laibale frankensteini teha või midagi. Ja ma hoiaksin „viie“ mõne sellise teksti jaoks, kus on hästi teaostatud inimkarakter. PS – miskipärast tuli mul lugedes silme ette see multikas ahnest tolmuimejast.
Teksti loeti eesti keeles

Ideede ja pöörasuse eest on hinne kahtlemata „viis“, aga autori stiil ja meetod jätavad mind pisut rahulolematuks ja panevad küsima, et äkki on Stross õigustatud vaatepunktist jutustamisega veidi vinti üle keeranud. Noh, et ei saa tänapäeval ju tarlaplikult taustu lahti nämmutada ja lugejale info andmine peab olema karakteriloomuse ja situatsiooniga olema põhjendatud. Liiga lihtsalt ei taha seda anda, see peab tulema loomulikult. Ja suuremalt jaolt selline meetod töötab hästi, aga mingil hetkel tahaks nagu veidi suuremat selgust, eriti finaalis. Võimalik, et mõned nüansid lähevad tõlkes kaduma, kui peab hakkama nuputama, et mis kontekstis kasutatakse näiteks sõna „võõrlane“ ja nii edasi. Nii et ma ei saanudki päriselt aru, kas Samsa oli samast rassist, kes ketta ehitas või see, kes seal peal elas või samuti sinna peale tõstetud oli. Või ei pidanudki sellest täpselt aru saama? Aga mida hekki, see on vinge tekst ja saab „viie“ ära.
Teksti loeti eesti keeles

See on päris sümpaatne vihik, selline duoble hopped ja tugeva järelmaitsega, ehkki esimene sõõm on pigem natuke ülevürtsitatud. Mõlemale jutule ma ehk „viit“ ei annaks, mingist ökonoomsusprintsiibist lähtudes, aga nende sünergia ja raamatu meeldiv kujundus töötavad hästi kokku.

Esimeses loos vaatleb Stross Lovecrafti mütoloogiat Külma sõja kontekstis ja üritab Cthulu elajatele teaduslikku tagapõhja leida. Teises konstrueerib ta prätšetliku kettamaailma ja tõstab Külma sõja selle otsa... nii et mõlemal tekstil on muidugi tugev irve taga. Samas vajavad need lood päris kõva mõttetegevust lugeja poolt, et pöörase pullitamise, pärisajaloo ja tegelaste viidete virrvarri ja eriefektide vahelt leida miski sõnum... või siis jõuda selgusele selle puudumises. Mulle tundus, et see siiski vist on olemas (päris kindel siiski ma ei ole) ja umbes selline, et ka kõige uskumatutes tingimustes mängivad riigifriigid oma mänge edasi. Ideoloogia on ainult tühine loosung ja kõnts ujub igas olukorras pinnale, see tähendab ministeeriumitesse ja valitsusse.

Mõlemat teksti iseloomustab veel miskisugune orgaaniline paroodiamoment, millele täpselt näppu peale panna on keeruline. Ilmselt tuleb see instinktiivselt, sest kui sa juba Lovecrafti ja Pratcheti maailmad aluseks võtad, siis vaistlikult üritad sa sellist kirjanduslikku maastiku mingi hästi tõsiseltvõetava stiiliga tegusamaks tempida. Märkamatu huumor siseneb nõnda justkui iseenesest.

Teksti loeti eesti keeles

See on kahtlemata „viit“ väärt romaan, aga ma ei pane sellele „viit“ põhimõtte pärast, sest nii head romaani võiks väheke paremini kirjutada. Nii et hinne on alandatud tehniliste põhjuste pärast. Sotsiaal-poliitilised kommentaarid annavad tekstile lisamõõtme ja näitavad peategelast mõtleva inimesena. Aga ma soovitaks autoril mõelda veidi keelekasutusele ja mõisteaparaadile, et kuidas teksti emotsionaalsust võimendada ja karaktereid paremini avada.

Esimene tehniline hädaldamine on see, et autor tavatseb lausetest ära jätta isikulised asesõnad ja sagedasti alustada lauseid tegusõnaga. Minu lugemismeel tekitab need olulised puuduvad sõnad sinna ise juurde, aga mingist hetkest muutub selline kompenseeriv lugemine väsitavaks. Teine hädaldamine on tegelaste nimede asendamine mingite sünonüümidega. Sellist kirjutamist õpetatakse kooli kirjandustundides, et ei esineks sõnakordusi. Ilukirjanduses peab aga autor olema oma teksti peremees ning selline meetod, et ühte ja sama tegelast nimetatakse kord nimepidi, siis naiseks, õeks, õeraasuks, neiuks ja nii edasi – ja sama praktiliselt kõigi tegelaste puhul – jätab mulje kramplikusest ja Õhtulehe tasemel ajakirjanduskeelest. Tegelase nime pidaval kordamisel või selle asendamisel „ta“ või „temaga“ ei ole mitte midagi viga. Minu meelest see pigem aitab rõhutada emotsionaalsust, seda enam, et tegelikult me ju mingit lugu jutustades ei asenda tegelaste nime oma mõtetes igasuguste sünomüümidega.

Kolmas ja kõige kõvem hädaldamine on kõnekäänude ja idioomide (või mis iganes need ka ei oleks) ülisage esinemine tekstis. Kui on vaja tabavat võrdlust, siis tuleb see välja mõelda, kurat. See ongi kirjanikutöö. Ja kui ma pingelises ja ropult eluohtlikus situatsioonis kuulen tegelast kasutamas väljendeid kui „ pikka pidu meil vist ei ole“ või „muidu on kõik mokas“ siis ma ei saa aru, miks sellised tüübid mulle mingit lugu peaksid jutustama. Niimoodi räägivad kättemaksukontori tegelased, kes teistel pidevalt nahka üle kõrvade tõmbavad ja uut ja vana teevad. Tavaväljenditega jutustatud lugu ei ole nii huvitav lugeda algupäraste ja ainuomaste väljenditega lugu.

Mingist hetkest hakkasin ma neid väljendeid alla joonima ja vildikas sai tühjaks. „Uued tuuled puhuvad“, „üht koma teist“, „liimist lahti“, „kriitikanool ajalehe aadressil“, „nagu seitsmendas taevas“, „susi neid söögu“, „pani nohiku paika“ , „nelja tuule poole“, „nagu kass ümber palava pudru“, „teed sillutama“, „sattusin portsu otsa“, „on selle kõrval köömes“, „loll saab kirikus ka peksa“, „raha kuluks marja ära“, „kihva keerama“ etc, etc... Ma kannatasin küll vapralt välja aga kui 177 leheküljel esines peategelase mõttes väljend „kaikaid kodarasse“ ja veidi hiljem järgnesid „kere kuumaks kütmine“ ja „terve nahaga pääsemine“, siis siit see punkt hindest läks. Tee või tina, võta näpust ja säh sulle kooki moosiga, aga need postapo küberpungi tegelased oleksid kõik justkui välja astunud 1970-ndate lasteraamatust.

Tegelaste kohta, et tollel Täionul olid kõige paremad väljavaated superstaar-tegelaseks saada, aga millegipärast lahustas autor selle võimaluse sama rolli dubleerivate Matvei (milleks positiivne venkust tegelane?) ja teiste digiparmudega ning lisas sellele veel minajutustaja rõhutatult negatiivse suhtumise. Ja kui veel uriseda, siis neljandas segmendis toimuvad madistamised tsoonis näisid üleliigsed. Minu meelest oleks võinud need asendada näiteks tõsiselt hea dialoogiga, kus tegelased vahetavaid mõtteid mujal maailmas toimuva üle... sest ma oleks tahtnud rohkem teada saada, mis Eesti piiride taga toimub. See oleks äkki lisanud veidi avarust ja laiemat haaret.

Nii... aga muidu ma lugesin selle kahe õhtuga läbi ja see on üks vingemaid romaane eesti ulmes, mida ma olen sattunud lugema.

Teksti loeti eesti keeles

„Neli“ on muidugi (iga raamatu kohta) ebamäärane hinne ja ma ei ole isegi kindel, mida ühe antoloogia puhul õieti hindama peaks. Koostajale tahaks öelda, et ehk oleks saanud mõne teksti välja jätta ja teisi pisut kärpida, et kogu raamat sellises hirmsas kirbukirjas ei oleks olnud. Samuti tegi mind pisut nõutuks see, et mõne autori nime kohta oli kõva häälega kuulutatud, et see on pseudonüüm. Milleks? Kirjaniku nimi on kirjaniku nimi ja seda tuleb sellisena aktsepteerida. Lasta autoritutvustustes nende lemmikuid ja inspireerijaid loetleda näib samuti natuke alatu võte. See häirib veidi teksti vastuvõtmist sellisena nagu see on ja annab kriitikule kohe relva kätte, kui autor juhtub kogemata mõnda kriitikule just mitte kõige sümpaatsemat kirjanikku mainima. No et kui autor nimetab poolkogemata leguini või mangat või tolkiini, siis hakkavad paljud juba enne lugemist urisema ja miski negatiivne eelhäälestus on juba loodud.

Kui traditsiooniliselt lood järjestusse panna, siis oleks see selline:

1. Maniakkide Tänav

2. Siim Veskimees

3. Catherine Asaro

Kalmsten-Altroff-Berg ?

Altroffi ja Bergi tekstidele ei oska ma mingit hinnet panna. Altroff demonstreerib küll korralikku kirjaoskust, mis puutub maailmaloomist ja kirjeldusi, ent novelli jaoks tarvilist pingestatust ja tegelasi justkui jääb väheks ning vägisi kipub tekkima mulje, et see on väljarebitud katkend millestki suuremast... olgu see siis olemas kasvõi ainult autori mõttetes.

Bergile samuti ma mingit hinnet panna ei oska. Ma ei saa iialgi teada, kas autor ka sellisel kujul oma teksti avaldanud oleks. Või oleks ta seda kõvasti kärpinud ja ümber kirjutanud, mis oleks olnud igati hea mõte. Kiita selle üleseletamisest ja ebaolulistest kirjeldusest kubiseva visandi puhul pole nagu midagi ja kritiseerida... keda ja milleks?

Igatahes on siin 3 professionaalset teksti – Asaro stiilinäite avaldamine ei ole ju ka miski kuritegu – ja siis 2 algajamat üritust ilmselt potentsialiga autoritelt, mis kokku vast annavadki sellise tubli „nelja“.

Teksti loeti eesti keeles

Vau!
Vinge lugu, millel on ka üksjagu puuduseid, aga kui ma need kokku loen, siis need moodustavad mikroskoopilise osa hindest, mis seda isegi miinuse peale ei kisu. Kompositsiooni koha pealt, et kui vastasseis maa all muutus kõige põnevamaks, siis kõnniti sealt lihtsalt minema pinnale madistama, ehkki tekst nagu ise kiskus selle poole, et teravdati konflikti just presidendi leeriga. Ülearust dialoogi oli ehk veidi palju ja natuke liiga sageli kasutasid tegelased dialoogides kulunud kõnekäände. Aga üldmulje on sellegipoolest võimas.
Teksti loeti eesti keeles

Ma usun, et auroril tekib sellise teksti avaldamisel õigustatud „viie“-ootus. Et ta on nagu kõvasti vaeva näinud päris sf-i kirjutamisega, on teadust ja spekulatsioone, äkilisi pöördeid ja seostatud puänt ja kõik nii edasi. Kui mina oma lugemiselamust õiglaselt kaalutlen, siis ma panen siiski „nelja“ ja seda järgmistel põhjustel. Ma ei saanud hästi aru lõpust (võib vabalt minu viga olla), et mis kombinatsioon selle teadvuste ülekandmisega siis ikkagi tehti. Teiseks ei saanud ma aru, miks oli kasutatud lugeja poole pöördumise meetodit, et kellele ja miks Asterius oma lugu jutustas. Kui see oleks olnud hullumajas, ütleme et kaaspatsientidele, siis oleks see ju vahva olnud. Aga ta vist rääkis seda pärast hullumajast põgenemist? Siis noh, see moment, et Asterius oli täpselt sama hääle ja maailmavaatega kuju, kes kõigis sama autori juttudes esineb. Mis ei ole vist päriselt õiglane etteheide aga mul tekkis tõesti selline deežavuu, et sama kutt on mulle juba mitu pikka lugu rääkinud. Mõned segmendid olid natuke liiga pikad – esiteks see loomaajas krabidega kontaktiloomise stseen ja siis nende ühiskonnakirjeldus. Kui teised inimesed mängu tulid, läks kohe hulga huvitavamaks. Üldse oli kõik see, mis puutub astrofüüsikasse ja tähelendudesse palju põnevam kui krabide zooloogia ja sotsioloogia. Nii et jääks siis „neli“.
Teksti loeti eesti keeles

See raske südamega pandud hinne märgib eelkõige seda, et autoril on kahtlemata olemas kirjanduslik andekus ja oma hääl, et Eesti ulmes midagi korda saata, ent selles tekstis oli ta keskendunud asjadele, mis mind kuigivõrd kaasa elama panna ei suutnud. Suuremalt jaolt oli see tekst olustiku, liikumiste, liigutuste ja näoilmete kirjeldus – mille käigus karakaterid küll kahtlemata välja joonistati – aga ma arvan, et sellise pikkusega tekstist võiks saada midagi rohkem kui logistikat ja atmosfääri.
Teksti loeti eesti keeles

Skeemilt on see lugu selline, et õel võlur on vangistanud õilsa neitsi ja siis tuleb võlumõõgaga kangelane, kes koletise tapab ja neitsi vabastab. Selle muinasjutuskeemi on Asaro pahupidi pööranud ja sellisel kombel, et neitsi osas on meessoost (ent küll üsna naiselikult mõtlev) kannatav kunstnik ja kangelase osas naisterahvas ning võlumõõga asemel igasugused tehnoloogilised inimevidinad tema kehas.
Ma ei oska päriselt öelda, kas selline muinasjutuskeemiga mängimine oli tahtlik või kukkus autoril kogemata välja... või kas lõpulahing kurja ja hea võluri vahel sarnanes James Bondi filmidega sihilikult või mitte. Igatahes see koht, kus meestegelane enne võimalust tüdrukut musitada, jõuab teha mõttepausi ja kõhelda, et äkki teda kasutatakse ära ja naisele on see kõik meelelahutus, viitab pigem sellele, et sellised sarnasused on autori poolt instinktiivsed. Või et mida mõelda meestegelasest, kes oma seksuaalfantaasias kasutab sõna „armatsema“... ja seda nagu täiesti tõsiselt. Igatahes ma jäin mõtlema, et kui sellest tekstist eemaldada see tohutu lasu geomeetrilisi ja pseudofüüsikalisi väljendeid ja ropult tüütuks muutuvaid ülidetailseid kirjeldusi, siis alles jääbki üks lihtne muinasjutt ja muud ei suurt midagi.Asaro detailitäpsus (kaasa arvatud riietusesemete kirjeldamisel) takerdas minu lugemist aga sel määral, et üle „kolme“ siit ei pinguta. Samas ma jään ilmselt pikaks ajaks mõtisklema, et kas megalaadungis deatilikirjelduste lisamine suhteliselt primitiivse skeemiga teksti tõesti annab nii palju juurde, et see kohe auhindadele kandideerima hakkab. Samas olid ju kõik need muinasjutulised (mõni ütleks teaduslikud või hard sf-likud vidinad) detailid faabulaga seoses. Ent igatahes ei pane see tekst mind mõtsiklema loo enda üle vaid sf-i sisulise olemuse üle tänapäeval. Olemuslikult on see tekst ju rohkem fantasy.
Teksti loeti eesti keeles

Absoluutselt suurepärane jutt, milles on olemas kõik, mida ühelt healt ulmenovellilt oodata. Mõistagi kehtib sama paljude Wolfe`i tekstide kohta - pingeloomine, võtmemomentide seostatus, detailitihedus ja iseäranis hea on puändi sõnastamise ülesehitus.
Teksti loeti eesti keeles

Ilmselt peaks selle teose tutvustamisks rääkima ka tema elust väljaspool kirjandust, st teles, kinos ja teatris, aga selle saab kokku võtta väga lihtsalt: antud õudusromaan on olnud teistele kunstnikele väga inspireeriv ja selle alusel on tehtud väga menukaid dramatiseeringuid.Sisu kohta ehk niipalju, et see on antud tagasiulatuvalt ühe vanahärra meenutuse kaudu, kes on oma nooruses olnud millegi üleloomuliku ja väga jubeda tunnistajaks. Ehkki loo toimumisaega pole mainitud, võib arvata, et see on kusagil enne I MS-a. Noor advokaat läheb kõledasse maalossi surnud perenaise pärandust vormistama ja avastab, et ta vei ole seal päris üksi. Nii et see on ehe ja klassikaline ghost story, milles on nii kriminulli elemente kui kriipivat gooti hardcore`i.
Teksti loeti inglise keeles

Wolfe`i tekstid on tihti rohkem nagu mediteerimiseks kui kvaliteetseks meelelahutuslugemiseks. Selles mõttes ei sobi Wolfe hästi tänapäeva kirjanduspilti, kus raamatuid on nii tohutult palju ja ühe teose mitmekordsele lugemisele keskenduvad vähesed. Mul ei olnud seda lühiromaani lugedes just kõige põnevam, aga kui ma läbi sain, siis tekkis arusaamine, et nüüd peaks vist otsast uuesti alustama. Sellel tekstil on väga palju tõlgendamisvõimalusi ja vaevalt ka autor ise neid kõiki teab või tahab teada. Nii et mida enam finaali poole, seda avaramaks see tekst muutus ja üha rohkem sa küsid endalt, miks peategelane kõike nii detailselt jutustab (nojah, ta on insener) või mida ta üldse nagu mõtleb.
Võimalik et originaalis lugedes oleks hindeks "viis".
Teksti loeti eesti keeles

Nii selle jutu kui ka antoloogia pealkiri tekitas minus tükk aega tõrget, või oleks õigem öelda, et varjutas soovi kätte võtta… Ma ei suhtu hästi, kui tekstile pannakse pealkirjaks kõnekäänd… veel enam, kui see viitab otseselt Jaak Joala coverile Gino Vanelli loost… mitte, et see lugu mulle ei meeldiks, vaid et selline pealkiri tekitab tarbetuid assotsiatsioone… mitte küll sedavõrd, et sellepärast hinnet alandada, ehkki JJ hääl senimaani kõrvus kummitab.

Õigupoolest ei tahaks ma seda teksti üldse hinnata, sest ei oska leida sobivat skaalat. Ameerika ulmeantoloogias saaks selline märatseva mitterahuldava. Kuna see on aga debüüt (luule ei lähe arvesse), siis muidugi tuleks teistmoodi suhtuda.

Lugema asudes ongi kohe selge, et see on debüüt… ma ei hakkaks neid asjaolusid siin loetlema, sest see näiks norimisena, mida see tegelikult olla ei taha. Igasugusel creative writing course’il osundaks õppejõud ilmselt samadele asjadele ja soovitaks neid vältida. Kui lühidalt neid mainida, lugu on ligi poole pikem, kui ta olema peaks (ülekirjutatud seega); takerdub ebaolulistesse detailidesse; ja on viimases kolmandikus liiga raskelt jälgitav/arusaadav.

Detailide, viidete ja vihjete poolest on see ka liiga üleküllastatud, sest selle universumi kohta me justkui kuigi palju teada ei saa ning nõnda selle meelelahutuslik väärtus mõnevõrra kahaneb. Ja ma ei loe ulmet muudel eesmärkidel, kui meelelahutus. Viisakas oleks ka tegelaste nimedes kasutada ühte ja sama nime… muide, mõni keelvaistuga toimetaja roogiks halastamatult välja väljendi „endast parimat andma“, mis vahepeal kipub lasua igas lõigus korduma.

Teksti taga on siiski näha tööd ja soovi kirjutada tõsiseltvõetavat fantasyt. Miskist asendist on kõik see asi mulle kuidagi sümpaatne ja on natuke kahju, et neid sündmusi ei jälginud keegi isik, kes oleks suutnud selgemalt jutustada miks, kus ja milleks toimus ja mis maailm ümberringi on. Tundub, nagu oleks autoril olnud peas olemas üpris šeff idee ja korralik lugu, aga selle kirjapanemisel on sügavuse ja segasuste-vihjamiste taotlused liialt peale jäänud. Taustade lahtiseletamisest ei maksa kramplikult hoiduda, sest need on tähtsad… miskipärast tundub, et autoril on oskust ka selgemalt kirjutada aga ta valis sellise pretensioonikama stiili. Kui vihjeid lahti ei seletata, siis pole ka tegelikult settingut. Tausta- ja lisainfol on väärtus siis, kui see annab infot…

Hinde panemisel kaaluvad vist siis autori tahe ja suunitlus üle konkreetse teostuse…

Teksti loeti eesti keeles

Päris kobe lugu... mõningate stiililiste apsude, lausekonaruste ja kohatise üleseletamisega; aga oli nutikalt ülesehitatud. Jäi mulje, et algusosa oli rohkem tööd ja vaeva saanud, kui lõpp. Eestis toimuvad dialoogid olid nõrgavõitu... Aga muidu ei ole põhjust kurta, oli algusest peale huvitav kuni lõpuni välja, mina jäin üldjoontes rahule. Debüüdi puhul ehk ei maksagi väga diipi kalduda ja tasubki kirjutada midagi arusaadavat. Autorile hoiatuseks, et kui ulmeloogikud seda arvustama satuvad, siis ma juba kuulen sellist urinat, et pole loogiline, kui teleporteerimine on leiutataud aga infokandjad ikka riknevad. Et ei maksa sellist ininat tõsiselt võtta ja järgmiseks proovida ehk midagi, mis ei oleks nii olmelis-satiiriline, sihuke sheckley`lik, vaid nõks karmim ja tõsisem.
Teksti loeti eesti keeles

Noh, see ei ole muidugi puhas ulme, aga on endale horrori sildi külge saanud. Heal juhul on see ehk selline psychological horror, milles vapustuse üle elanud inimene vestleb kujutletavate kaaslastega; mingi isiku lõhestumise lugu. Kingi puhul pole see piir kunagi täpselt paigas, mis tal on ulme ja mis mitte.

Lühiromaan on kirjutatud kogumiku Full Dark, No Stars jaoks, milles kõik lood tegelevad kättemaksu, lunastuse ja süüga... ühel või teisel moel.

Kriminaalkirjanik Tess, kes kirjutab nn naistekaid, miskite vanapreilidest detektiivide juhtumistest, satub pärast esinemist raamatukogus vägistaja küüsi. Mees viskab ta pärast kuhugi truupi, arvetas, et Tess on surnud, ja seal vedeleb laipu veelgi. Tess aga pääseb. Ta on omadega päris sassis, kardab politsei ja arsti poole pöörduda, et asi satub pressi ja otsustab ise kätte maksta. Tema nõuandjateks on tema kass, GPS ja välljamõeldud detektiiv Loreen, kellega konsulteerides ja mõrvaplaanid paika paneb. Tess tapab kolm inimest ja otsustab ka ennast maha lasta, ent kujutletavad nõuandjad keelitavad teda loobuma... Tess avastab, et oletatav süüru ohver polegi niiväga süütu ja lool on siis niivõrd-kuivõrd õnnelik lõpp.

Kingi kirjutamisele pole järjekordselt midagi ette heita, see on väga hea. Lugu ise on hea ja saab nelja.

Teksti loeti inglise keeles

1922. aastal mõrvab Nebraska talumees Wilfred Jones oma naise, teismeline poeg abistab teda, hoiab kotti peas, kui mees kõri läbi lõikab. Nad viskavad naise kuivanud kaevu, kuhu ta maandub istuli asendis ja rotid hakkavad teda sööma. Kuritöö peitmiseks laseb Wilfred vanal lehmal laibale peale kukkuda, siis on neil põhjus kaev kinni ajada. Naise nimi oli Arlette, ta tahtis müüa oma isalt päritud 100 aakrit lihatööstusele, mis oleks maisipõllud reostanud tapajäätmetega. Loo tausta ilmestab 1923 algav Suur Depressioon ja sellega seotult väikefarmerite olukorra lootusetus suurfirmade küüniste vahel.

Edaspidi hakkab aga Wilfredi ja tema poja elus kõik alla käima, need 100 aakrit näivad olevat neetud. Arlette’i närinud rotid ilmuvad lauta ja majja, naise hing oleks otsekui rottidesse läinud. Poja koolikallim jääb temast lapseootele, tüdruk antakse nunnade kasvatada, poeg põgeneb teda vabstama ja hakkab panku röövima. Torm laastab Wilfredi farmi, kuni ilmub Arlette, oma rottidest õukonnaga ja kuulutab ette kohutavat saatust.

King on ka varem kasutanud õuduse edasiandjatena deemonlikelt käituvad loomi… selles loos on need siis rotid, kelle läbi Arlette justkui oma mõrvarile kätte maksab. Romaan on esitatud Wilfredi pihtimusena, seega näeme me asju ainult tema silme läbi ja tema teadvust painab kohutav süükoorem, seetõttu pole Wilfredi jutt kuigi usaldusväärne. Võib arvata, et Arlette’i ilmumine ja tema tulevikuettekuulutused on ainult Wilfredi sassis teadvuse vili – ka selline võimalus loo tõlgendamisel on. Tunnetuslikult on lugu aga muidugi puhas horror, mille haripunkt on rotikarjast animeritud Arlette’i ilmumine.

Väga hästi kirja pandud lugu, mida ilmestavad ja elustavad just mitmesugused detailid toonasest olustikust ja sotsiaal-majanduslikust taustast. Lugu ise on igivanal teemal – kuritöö ja karistus; kättemaks ja inimese hing.

Teksti loeti inglise keeles

Kirjandusliku meisterlikkuse koha pealt saab seda romaani hinnata ainult maksimumhindega, Zafóni looming on romaanikirjutamise musternäidis. Minu jaoks ta tõestab, et romaan on ikkagi klassikaline žanrivorm.. ajakohastatud küll, ent siiski selline, mis ei saa muutuda modernseks või postmodernseks, sest muidu tuleb välja käkk. Näiteks: võtame Scotti „Ivanhoe’st“ välja looduskirjeldused ja lugeja poole pöördumised, lisame stseenidesse asju, millest Scotti ajal polnud kombeks kirjutada, aga mis seal muidu olemas olid ja me saame igati šefi ajaloolise põneviku, sest kõik muu – karakterid, tegevus, sündmuste areng, teravad pöörded, dramaatika, taustad, süžeeliinide põimitus, ladus jutustamine jms – on kõik olemas. Zafóni stiili on võrreldud Dickensiga, kes on ilmselt üks kaasaegse romaanikaanoni looja, ja pole juhuslik, et ühel Dickensi romaanil on ka selles Zafóni tekstis oluline roll.

Ajal, mil üha rohkem tekib kirjanikke, kes põlgavad ära tegelaste kasutamise ja sündmuste väljamõtlemise, kirjutavad endast ja oma elust, oma mõttemaailmast ja sisemise mina otsinguist… kes järgivad miskit semiootilis-postmodernistlikku koodeksit või kes kuulutavad uskumust, et 21. sajandil peabki kirjutama olemuslikult teistmoodi… sellisel ajal on Zafóni looming tähtis, oluline ja vajalik.

„Juego del angel“ on Zafóni esimese kultusromaani „La sombra del viento“ eellugu ja on igasuguste tunnuste poolest ulmeromaan. See oleks järelemõtlemiskoht neile, kes mõned aastad tagasi nõudsid „La sombra“ eemaldamist stalkeri nimekirjast, kuna tekstis puudus üheselt ulmele osundav objekt (kääbik, tulnukas, ufo, vampiir). Sellest hoolimata oli „La sombra“ selgelt ulmekirjanduse alla kuuluv teos. „Juego“ ei jäta enam kahtlemiseks palju ruumi, sest klassikalised horrori elemendid tulevad mängu üsna varakult. „Juego“ ongi üsna lähedal horrorile ja on oma „La sombrast“ mitu kraadi seiklusrikkam, actionit, mõrvu ja tagaajamist täis. Seda võiks umbkaudu iseloomustada kui Dashiell Hammett, Charles Dickens, Umberto Eco, Bram Stoker ja Jonathan Carrol on koos maha istunud ja raamatu kirjutanud. Ja siin peitub ka võib-olla üks romaani nõrgemaid kohti – nimelt sellel on liiga palju sisu; Zafón oleks justkui tahtnud kirjutada üleloomulikku, religioossete motiividega kriminaalset action-põneviku stiilis armastuslugu. Suur osa romaanist on ühe minevikus toimunud koleda loo asjaolude selgitamine ning selle keerdkäikude jälgimine nõuab ülimat tähelepanu ja muutub pisut raskeks… selle loo mitmed osalised on surnud ja reaalajas toimuvas sündmustikus ei osale.

Siiski on „Juego“ kaasakiskuv ja õnnestunud romaan, mis minu arvates tegeleb just sellega millega üks romaan ja kirjandus tervikuna tegelema peab. Emotsionaalses mõõtes ei olnud minu elamus sellest küll nii suur kui „La Sombrat“ lugedes – küllap see on paratamatus. Ehk ka autor ei tahtnudki enam üritada samas võtmes ja pani järgmises romaanis suurema rõhu põnevusele, tagaajamisele ja kriminaalsele intriigile. Peategelasena on David Martin üksjagu külmem, julmem, sarkastilisem kui Daniel Sempere. Samas ei saa eitada, et „Juego“ on mitmekihilisem, tihedam ja äkilisem romaan… kirge, valu ja dramaatilisi saatusi täis. Ja nagu öeldud – ehkki ma ei tundnud seda lugedes end samamoodi kangelase tundeid läbi elavat nagu eelmist romaani lugedes, on Zafóni meisterlikus hinnatav ainult „viiega“.

Teksti loeti inglise keeles

Ma arvan, et „neli“ on sellele romaanile igati paras ja õiglane hinne. Romaan oleks saanud olla parem, aga on ka sellisena loetav. Peaks nurisema tagakaane teksti kallal, sest tegemist ei ole zombiriomaaniga… ja ka mitte horrori vaid pigem dark-fantasyga. Lugu jaguneb kolme vaatusesse, millest esimesega on, arvan ma, kõik korras, aga teises läks mul sündmustiku jälgimine pisut keeruliseks. Omajagu aitas kaasa ka see, et tegelaste nimedest ei saa järeldada nende sugu. Loo põhiline pluss on see, et kangelanna muutub tasapisi vastikumaks, sedapidi, kuidas tema agenda selgub. Tervikuna oleks aga loole kasuks tulnud pisut sujuvam jutustamislaad ja rohkem emotsiooni… kirge või suuri tundeid.

Ma kahtlustan, et keeletoimetaja on teinud tööd liiga vähe või liiga palju. Mulle jäi näiteks silma, et liiga tihti ja tarbetult kordub sellise ehitusega lause, et „Jõudnud kindlusevallile ja…“ või „Astunud veinikeldrisse…“ ja järgneb kolm-neli eraldi tegevust või kirjeldust, mis lause algusega üldse seotud ei ole. Mõnes kohas tundus mulle, et autor alustas stseeni liiga vara, pani end olukorda, kus tegelased peavad vahetama formaalsusi: teretavad, küsivad käekäigu järele jne. Öeldavasti on sellistes kohtades ära tuntud larbistsenaariumitele omast teksti ja situatsioone. Aga kahtlemata on lugu ja maailm inspireeriv.

Teksti loeti eesti keeles