Kasutajainfo

Arkadi Strugatski

28.08.1925-12.10.1991

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Arkadi Strugatski · Boriss Strugatski ·

Obitajemõi ostrov

(romaan aastast 1971)

ajakirjapublikatsioon: «Neva» 1969; nr 3 – nr 5 [kärbetega]
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Asustatud saar»

«Pioneer» 1980; nr 1 – 1981; nr 1 [ilmsete kärbetega]
Tallinn «Varrak» 2001 (F-sari)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
26
9
4
0
0
Keskmine hinne
4.564
Arvustused (39)

Lugusid võib alustada mitmeti... näiteks: "Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud..." Kuid võib ka lihtsalt nii:

"Maksim priotkrõl lyuk, võsunulsja i opaslivo pogljadel v nebo. Nebo zdes` bõlo nizkoe i kakoe-to tverdoje..."

Nõnda, kohe härjal sarvist kinni krabades, algabki üks parimaid nõukogude ulme(oleksin peaaegu öelnud: romaan, kuid autorid ise nimetasid neid jutustusteks...jäägu siis nii)jutte. Legedaarne Mak Sim legendaarsel SHarakshil...

Kaunid kuuekümnendad on möödas. Jah, kusagil lendleb tähelt tähele veel elujõuline Gorbovski, kusagil uurivad veel jäljekütid muistsete tsivilisatsioonide jälgi ja imeilusaks miraazhiks muutunud kommunistlikul Maal jalutavad armunud tähti vaadates... Kusagil... Siin ja praegu lõhnab rooste ja rõskuse järele ning õhus on tunda midagi umbset ja vastikut, mis on radiatsioon, üpriski tugev ja ohtlik. Siin ja praegu lõpevad auklikuks sõidetud betoonteed sildade juures, mis on kedagi seganud ja see keegi on sillad puruks lasknud, millest viimased ei muutunud ei ilusamateks ega paremateks. Siin ja praegu...

Siin ja praegu seisab, tugevad lühikesed jalad harkis, täites oma laiade õlgadega kogu ukseava mõistusekandja, kunagine maailmakuulus psühhiaatriaprofessor Allu Zef, ja sihib räpase kindla käega oma tugeva nahkrihma küljes õlal rippuva, väga kurjakuulutava välimusega toruga otse mõistusevend Maksim Kammereri kõhtu... Kontakt kahe mõistusega rassi vahel. Kõik on lihtne, selge ja ühene. Tulnukatega teistest maailmadest on siinkandis harjutud käima ümber kiiresti ja otsustavalt. Ei Universaalsest Inimõiguste Ülddeklaratsioonist ega ka inimelu kõrgeimast väärtusest pole siin keegi isegi mitte kuulnudki ja kui rääkida, siis lihtsalt ei usuta. Maksimi õnn, et ta kohtab just 114. sapöörijao ülemat, surmamõistetud kurjategijat Allu Zefi, kes on teeninud endale elu Trassi puhastades.

Mõtetu, arusaamatu ja umbne maailm...

Mashsharaksh - maailm pahupidi...

Jutustus LÕIKAB! Üksteise järel käib Maksim Kammerer, kellest kohalpeal on saanud lihtsalt Mak Sim, läbi erinevad ringkonnad ja ametipostid. Robinson asustatud saarel, leegionär, terrorist, sunnitööline ja viimaks lihtsalt maalane... Aga talle vastu, ühiskonna teiselt pooluselt...8-]

"... kus oligi öeldud: "Kui sinu lapsuke sind ei kuula, siis... Mis edasi oli, mäletad, Tarkpea?"... "Mu jumal, mu jumal! "... pühi ta maa pealt!""... ja mõrvaripilguga Teeline võttis laualt püstoli ning tulistas kaks korda... Lapsuke haaras läbilastud kiilaspeast ja varises põrandale. Parun urises: "Jälle on seinad täis pritsitud" ja nad hakkasid vaidlema, et millepärast seal ruumis haiseb..."

See on maailm, kus inimestel on unistused. Lihtsad unistused, konkreetsed unistused, mitte mingisugune pilvedes hõljumine... "...Ainult Mak pääseb sealt läbi, pistab oma osavad käed generaatoritesse aj lülitab Keskuse, kõik retranslatsioonijaamad ahastusele... seejärel ronib raadistuudiosse ja paneb mängima lindi varem ettevalmistatud tekstiga seades selle mitmetsüklilisele kordusele... Kogu maa Honti piirist Helesinise Mao jõeni on depressioonis, miljonid lollpead vedelevad pisaraid valades maas, aga valjuhääldid juba möirgavad, et Tuldkandvad Loojad on kurjtegijad, nende nimed on need ja need, nad asuvad seal ja seal, tapke nad, päästke maa hukatusest, seda räägin teile mina, elav jumal Mak Sim (või siis elav Impeeriumi troonipärija; või siis suur diktaator, ... või nii, nagu talle rohkem meeldib). Relvadele, mu leegion! Relvile, mu armee! Relvile, mu rahvas!... aga ise lippab samal ajal aparaadiruumi ja lülitab generaatorid kõrgendatud tähelepanule ja juba kogu maa kuulab, kõrvad kikkis, püüdes tabada iga sõna... õppides pähe, korrutades omaette ja nii kestab veel tunnike... aga pärast lülitab ta kiirgurid vaimustusele, kõigest pool tundi vaimustust ja siis on kõik... Kui ma teadvusele tulen, mashsharaksh, poolteist tundi põrgupiinu, aga tuleb välja kannatada!! Pole enam Kantslerit, on ainult Suur Jumal Mak Sim ja tema ustav nõuandja, endine riiklik prokurör..."

... ja täitus terroritide mõtetu unistus...

"Aga edasi?" "Edasi algab revolutsioon" "Millepärast?" "Keskus on ju purustatud..., kiirgust enam ei ole..." "No ja siis?" "Nüüd saavad nad aru, et neid rõhutakse, et elu on vilets ja nad tõusevad..." "Kes need tõusevad?" küsis Teeline nukralt, "kuhu nad tõusevad?"

Keerulise saatusega jutustus, mis lühendatult "Asustatud saare" nime all 1980-81 a ajakirjas "Pioneer" ka maakeelsena ilmus.

Võimas lugu. Kultuseteos. Üllitis, kus vaatemänguline butafooria on meisterlikult ühtesulatatud sügava psühholoogia (terroristide portreed, näituseks) ja filosoofiaga (Mak Simi väitlus Manatargaga). Seda raamatut lihtsalt peab ise lugema! Raamatu ilmumisel tekkisid suured probleemid tsensuuriga, mis viisid peategelaste nimede ja muude detailide muutmiseni. Kuna muudetud versioon levis väga laialdaselt, siis otsustasid autorid, et jätavad kõik nii nagu on. Praegu on kättesaadav ka esialgne, 67-68 aaastaga dateeritav versioon. Tahaksin omalt poolt lisada hoiatuse: Ei maksa parteiliste tsensorite kombel näha raamatus AINULT "antisovetishcinat". See teos on märksa suurem ja laiem. Üks parimaid ulmelugusid üleüldse. Veel üks märkus: Parimad illustratsioonid, mida ma sellele (ja vist üldse kõigile Vendade lugudele) näinud olen, on E. Valteri omad "Pioneeris"; Viis. (Rohkem ei saa)

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Kõik oluline on tegelikult juba eelmises arvustuses ära öeldud. Kunagi kui asi Pioneeris järjejutuna ilmus sai järgmisi osasid oodatud nagu hingeõnnistust. Kommentaariks ehk veel niipalju, et ehkki tolleaegne eestikeelne tõlge ei olnud sugugi kõige hullem, oli esitex tegemist kärbitud versiooniga ja teiseks on Strugatskite vene keelt yldse neetult raske tõlkida. Niiet võimaluse korral soovitan lugeda originaali.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Võrreldes Strugatskite teiste teostega lihtsakoelisem ning ühemõttelisem. Annaksin 3 kui teos oleks eraldiseisev, ent sissejuhatusena tunduvalt huvitamatele teostele on hindeks "4"
Teksti loeti vene keeles

Raamat on vaieldamatult hea, kuid kirjutatud on ta minu meelest nii nagu kirjutada ei tohiks. Meelega jäetud suured lüngad peatükkide vahel ning enneaegne lõpp ei võimalda täit rahuldust saada, on ju kõik muu (taust, tegelased, probleemiasetus) suurepärane. See on muidugi sügavalt isiklik arvamus ning probleem. Ka mina olen lugu kunagi "Pioneerist" lugenud, kuid mingit erilist nostalgiatpuhangut sellega ei kaasne, kui siis ainult tänu tuttavatele illustratsioonidele, mis küll uustrükis kahjuks küündimatu kvaliteediga paberile on kantud. Kindlasti olin tol ajal loo mõistmiseks liiga noor. Lisaks läheb siit kusagilt läbi kultuuride piirjoon, millest Strugatskitega samale poole mul küll au pole kuuluda, ausõna!

Erinevalt eelkirjutajast on mul siiralt hea meel, et raamat saatesõnast ilma on jäetud. Teine portsjon elitaarsest pealiskaudsusest nõretavat teksti Gohar Markosjan-Käsperi sulest oleks kahetsusväärselt radikaalsetele tegudele õhutanud. Aga muid mõtteid tekitab "Asustatud Saare" ilmumine küll. Praegusel ajal ulmekirjandusega tutvust tegeval inimesel on elu pagana hõlpsaks tehtud. Iga aasta ilmuvad 4-5 raamatut Varrakult, 2-3 Elmatarilt, lisaks veel juba juhuslikumat kraami muudelt kirjastustelt, on tekitanud olukorra, kus keskmine lugeja saab normaalse ulmeannuse vaevata kätte. Usutavasti on igaveseks möödas need neetud aastad, mil iga ulmeraamatu ilmumine eesti keeles oli sündmus omaette.

Teksti loeti eesti keeles

Peab vist viie ära panema, kuigi ma pole just eriline Strugatskite fänn.Eespool toonitati, et romaani ei saa võtta pelgalt nõukogude vastase teosena. No ma ütleks siis, et puhta ulmekana ei saa ka asja kaugeltki võtta - Sharaks oma elanikega on liiga sarnane Maale ja inimkonnale...
Teksti loeti eesti keeles

Strugatskite teosed on reeglina mitmeplaanilised ja erinevate lugejate poolt kindlasti erinevalt interpreteeritavad. Tooksin esile ühe plaani, ühise kogu triloogiale. Nimelt pöörleb kogu Maksimi triloogia Strugatskite formuleeritud "progressorluse" ümber. Progressorluse idee ise tundub esmapilgul õilis ja ilus, kuid Strugatskid toovad järjest esile (ja mitte ainult selles triloogias) idee varjukülgi ja probleeme. Nii ka siin - noorusliku maksimalismiga asub Maksim (nimi sobib kuradi hästi maksimalismiga :) võitlusse, aimamata, et eksisteeriv kord on progressorluse vili...

Kaks vaatevinklit samale olukorrale - noor Maksim ja kogenud Eksellents. Ja kummal on siis õigus? Mõlemal? Või probleem on veel sügavam?

Väga võimas raamat, mis paneb sügavalt mõtema.

Teksti loeti vene keeles

Raamat oli väga hea kuni lõpuni aga lõpp oli jamps. Meenutas kangesti "Inetute luikede" oma, mis oli ka kehvakene. Siiski ei suuda see hinnet mingil moel alla viia. Alguses lõbus, keskel masendav, lõpus põnev - nagu vaja.
Teksti loeti eesti keeles

"Inetud luiged" olid paremad. "Väljasõit rohelusse" oli parem. "Tigu nõlvakul" oli parem. Ja üldse vist kõik Strugatskite teosed, mida lugenud olen, olid paremad...

Häiris kõigepealt peategelase supermännlikus ning see süüdimatu viis, millega ta alati õigete inimeste otsa koperdas (kõigepealt Rada, hiljem saadeti ta välja justsamasse asundusse, kus ta esimese kontakti oli loonud jne) -- väga palju kokkusattumusi, 40 000 000-lise rahvaarvuga riigi kohta kõvasti ülemäära palju. Ja Keskus oleks kindlasti pidanud dubleeritud olema... jne. jne. jne. Võib loomulikult öelda, et sel kõigel on kirjanike eesmärgiga vähe ühist, et selline süzhee teenib teose ideelist eesmärki -- kuid sellest hoolimata jään oma arvamuse juurde. Liiga lihtne oli ühel Kammereril teha revolutsiooni ning muuta planeedi ajalugu.

Teksti loeti eesti keeles

Ladus lugemisvara, kena to~lge eesti keelde... Sygavmo~ttelisus, suurem mitmeplaanilisus, kui Strugatskitel tavaliselt (vo~i mulle ainult na"is nii). Ja lisaks veel loo hmm-hmm teemato~sidusega nii kohatult kokkusobiv lo~bus jutustamislaad, mis meenutab kuidagi "Ho~bevalgest" loetud ridu ja seda, et kultuurikonflikt va"hemalt va"liselt pentsikuks muutuda saab. Nojah, Pioneerist ta ette ei sattunud, kyll aga hiljem, raamatutena. Ehk on ta heitlik jutustamisstiil ja"rjejutu jaoks ko~lbmatu, ehk ja"tab kiire yleminek yhest ajast teise mulje, et midagi on puudu, midagi ja"i vahele... Ja see maailm oli ka piisavalt mo~istatuslik, et ja"tta ruumi kujutlusvo~imele. Vihjed sellele, et ehk polegi loo puhul tegemist millegi muuga, kui vaid suuremate na"htuste ko~rvalliiniga. Kui Strugatskitest head maitset suhu tahate saada, alustage nende lugemist just sellest raamatust. Miks? Sest see on lihtsalt parim! Nojah, kui mitte arvestada teost "Raske on olal jumal", millega mul on omaette suhe. Aga antisovjetism? Midagi sellist ma kyll ei sattunud teosest va"lja lugema. Isegi mitte vihjamisi. See teos na"is olevat lihtsalt yldinimlikum.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Eelpool toodud positiivsega tuleb jällegi nõustuda...niipalju täienduseks, et:
Algust lugedes tundsin pettumust, meenusid esimesed ja nõrgemad Strugatskite jutud, nõrgemad just erinevate plaanide ja mõtete vähesuse tõttu. Ent kusagil loo keskel selgus, et romaan polegi nii lihtsakoeline ja lapsik, vastuoksa. Lõppes (ja oli kokkuvõtlikult) hea raamat(una)(das ist maine Mainung), väga tugev viis.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin üpris kohe peale Spinradi "Terasunelmat" ja efekt oli vägev. Vahete-vahel tuli selline tunne, nagu oleks tegu ühe ja sama jutuga. Ainult et vaatluspunkt ei olnud nii ühepoolne. Pardon, muidugi, nende ees, kel nüüd silme eest punaseks läks, et ma neid kahte raamatut võrdlesin.
Teksti loeti eesti keeles

Midagi ei saa parata aga häirib mind see progressorluse (revolutsiooni ekspordi) idee.

Ka Strugatskite kirjandusliku hääduse juures häirib.

Esimene nõks käis siis kui Mak Sim revolutsionääriks hakkas - ähh Aelita.

Teine nõks siis kui Stranniku olemus paljastati. Ähh Semjonov. Krdi tshekist. Kõrvad ka nigu Kingissepal!

Jo ma siis niisuke nõkodude(aegne) inimene olen, et ikka veel häirib.

No aga nii hull ma ka ei ole, et viieväärilisel teosel poliitiliste põhjustel hinnet maha hakkaksin kiskuma

Teksti loeti vene ja eesti keeles

Ei ole hea raamat. "Pioneeri" paras, seal oli ta õige koht.

Või õigemini, Strugatskite kohta ei ole hea raamat. Muidu täiesti loetav. Kõik see, mida arvustajad välja toovad, oli seal kahtlemata olemas, oli esimene, teine ja N-is plaan, aga avaneb see ikka peale pikka seletamist. Ühinen eelpool toodud arvamusega, et nii ei tohiks raamatut kirjutada - head ideed, hea jutt, aga… midagi väga olulist on puudu.

Teksti loeti eesti keeles

Minu 200. arvustus:
Mak Sim, massaraksh, õnneks lõppsõnadeni Mac Gyveri kultust ei saanud. Lihtalt oli loogik Maalt ja kõik, füüsiliselt ka pisut teistest üle.

Tekst on suurepärane, tõlge midagi kehvemaks ei teinud ja E.Valteri pildidki toidavad fantaasiat ning annavad paremat kujutluspilti sellest värgist -- pool-punasest maailmast.

Ei ma oska midagi ette heita sellele loole. Uitmõtteid rohkem lugemise kui arvustamise ajal. "Asustatud Saarele" panevad punkti autorid, mitte lugejad, kes üht-teist püüavad targutada, ise samaaegaselt teise triloogia romaanide poole piiludes.

Parima lugemuselamuse käesolevast traktaadist saab mööda Vene magistraali sõites! Raudne viis siis seega.

Teksti loeti eesti keeles

Mõnus ja nooruslik lugu. Veidi pikaks reisimiseks läheb ning lõpp tuleb üsnagi ebarealistlikult kätte. Igaljuhul väga hea meelelahutuslikum, kuid mitte ilma sügavuseta, teaduslik-tehniline ulme.
Teksti loeti eesti keeles

Mida saab öelda raamatu kohta, mille kohta on juba 26 väärikat inimest oma arvamust viisil või teisel juba avaldanud? Suurt midagi. Saab kas n6ustuda v6i vastu vaielda. Antud juhul tuleb olla n6us k6rgete hinnetega ja ka ise selline v6imalikest parim panna.
Teos, milles on nii palju kyynilisust ja samas maailmavalu, et paneb imestama, kuidas see isegi kahte kirjutajasse ära mahtus. N6ukogudevastasus? Ei, kindlasti mitte. Totalitarismi vastasus? Ei, isegi seda mitte. Pigem vihje sellele, et massidel on nii ehk naa yksk6ik v6i et pigem isegi teistpidi - mida vähem tuleb pea sisu kasutada, seda etem. Las traktor m6tleb, ta ju rauast.
Ma ei tea, kas Maksimi triloogiat on t6lgitud ka muudesse keeltesse peale endiste vennasrahvaste omade v6i mitte. Ja kui on kas siis meist lääne (ja p6hja) suunal elajad kah sellest aru saavad. Ning kui saavad, siis milliseid tundeid see neis tekitab.
Rääkides triloogiast "Obitajem6i...", "Zhuk.." ja "Voln6.." siis pean seda tegelikult neist kolmest k6ige kergemaks ja k6ige rohkem seiklusulmeks, mida on serveeritud filosoofia kastmes ja vyrtsitatud heade ja tugevate tegelaskujudega. Ehk siis et oleks maakeeli ka välja öeldud - meeldis ja loen kindlasti veel mitmeid-setmeid kordi
Teksti loeti vene keeles

Tarts ütles õigesti-tõesti ei ole enam midagi lisada siia, mõeldes et 26 inimest on oma arvamust avaldanud! Minu seisukohast jääb vaid mainida, et see oli mu esmatutvus Strugatskitega ja võib öelda, et vägagi meeldiv! Võin ka öelda, et "Asustatud saat" oli parim raamat, mida ma viimaste kuude sees olen lugenud(välja arvatud Paul Sussmani "Kambysese kadunud sõjavägi")! Nii et viis on kindel.
Teksti loeti eesti keeles

Tükk aega ei suutnud ma esimesest lehest kaugemale lugeda, nüüd siis jõudsin ja peab ütlema, et päris hea.
Teksti loeti eesti keeles

Nõukogudevastasus? Minu meelest on see puhtakujuline suurvene shovinism, millest selle teose leheküljed nõretavad. "Meie teame, kuidas on õige elada, ja kohe me võtame selle mandunud degenerantide (loe: Lääne) ühiskonna ja paneme ta kenasti õigetele rööbastele...". Peategelane on lausa nii õilis nõukogude inimene et tõepoolest, nagu Ants Miller eelpool kirjutas, tema õige koht on ajakirjas "Pioneer".

Kuskil poole raamatu peal hakkas see kõik mind kohutavalt häirima, ja enam ma sellest tundest lahti ei saanudki. Äkki peaks hakkama kogu Strugatskite loomingut mingi uue pilguga üle lugema...?

Teksti loeti eesti keeles

Lugesin teost kolmandat korda. Esimest korda koolipoisina "Pioneerist" - väga võimas lugemiselamus oli. Meeles on siiamaani see "kassiahastus" (leian, et Pioneeris kasutatud väljend "kassiahastus" on oluliselt parem kui kuiv "depressioon") Teine kord lugesin 2000. aastal. Mäletan, et oli hea, aga mingi väike pettumus siiski tekkis. Nüüd lugesin kolmandat korda. Väga võimas! Nii palju uusi nurki, kuspoolt seda lugu vaadata. Esmajoones terav kriitika Nõukogude Liidu suunas. Sest tegelikult oli ja see planeet koopia Nõukogude Liidust oma olustiku, inimestevaheliste suhete ja muuga, tsensorite eksitamiseks oli lisatud mõned lisadetailid. Planeet Maa oli aga lihtsalt utoopia ehk kommunistliku ideoloogia poolt propageeritav "helge kommunistlik tulevik", mida ei uskunud tolleaegses Nõukogude Liidus vist suurt keegi, Strugatskid ammugi mitte. Tõeline "ulme" oli seega kommunislik, ideaalne (praktikas ilmvõimatu) Maa ja kommunistlik argipäev oli Sarakš. Väga meeldis Strugatskite komme ilmselgeid asju kahtluse alla panna. Viuh, tõmmatakse liiga usaldaval lugejal jälle vaip jalge alt ära ja ta on sunnitud ninaga vastu maad lebades tunnistama, et selle nurga alt vaadates paistavad asjad tõesti vähe teistsugused kui ülalt laisalt jõllitades.Väga kõva pluss on Edgar Valteri illustratsioonid. Kahju, et nii vähe raamatuid illustreeritakse!
Teksti loeti eesti keeles

Kusagil ees olevas arvustuste jadas on öeldud, et teost peaks lugema mitte kui pelgalt nõukogudevastast. Eks ma siis püüan.

Kõigepealt – raamat on kirjutatud omas ajas ja kindlale sihtgrupile – ajakirja Pioneer lugejate vanuserühmale. Tänapäeval on ka neljateistaastaste kirjanduses suguelu olemas, tol ajal oli see tabu.

Niisiis tänapäevase lugeja jaoks.

Ka nüüd ja alati on olemas lihtsate lahenduste uskujaid – terrorism kui ühiskonna muutmiseks sobilik vahend – Vennad väidavad, et ei ole kohane. Aga välissekkumine kohalike õnne nimel on lubatud ja kõigiti õige. Makjavellism selle nimel on lubatav. Vägisi õnnelikuks!

Naine kui kah inimene. Makile ei meeldi naist tappa, see on kohe palju halvem kui mehe tapmine, aga naine automaadiga partisanivõitluses tundub olevat õige ja hea. Kui ehedalt kõlab: „Rada! Kaua sa mõtled põõnata? Kaardiväelastel on kõht tühi ja nad igatsevad seltskonnajärele!“.

Meelelahutuseks suurte loomade tapmine on tore (üldinimlik?)! Sellekohaseid meenutusepisoode on palju, ühe korra(!) on Maksim tundnud kaasa tapetule. See ühe korra kaasa tundmine teeb ta kohe humanistiks.

Kui vaatlusaluses riigis ollakse julmad eksitava propaganda tõttu, siis kusagil on teine rahvas, kes on olemuslikult julm ja kole – nendega ei räägitagi ... (valgete allveelaevade omad, valgekaartlased). Ometi kujutasid allveelaeval vaadatud fotod suures osas sama tegelikkust, mida Maksim oli oma rännakutel näinud (Orwellik kaksismõtlemine – on alust arvata, et 1984 oli autoritel loetud). See kaksismõtlemine ei ole vist vaid üht ühiskonda iseloomustav.

Tänases postsotsialistlikus maailmas tundub lausa prohvetlikuna Vendade arusaam igapäevase propagandakeskkonna ärajäämise mõjust: võõrutusnähud ja 20%-l skisofreenia. Nende hinnang füüsilise valu ja vastikusega propagandale reageerijate osakaalule (1%) on optimismi sisendav – minu arvates on neid vähem, aga vast Vennad teavad paremini.

Raamatu alguse naiivsest ja usaldavast Maksimist saab lõpuks kahtlustav ja suhteid kalkuleeriv tüüp – ja ometi, tarvitseb vaid Rudolfil end tutvustada organite esinajana kui usaldus on tagatud!
Usk ja usaldus võimu esindajate suhtes on vis kah ajatu – kuigi, minu kujutlusse kesk- (ja sellele eelnevast) ajast ei mahu sõjasulaste ja timukate nõudlus kangelase aupaiste järele...

Jutu viimastel lehekülgedel räägitakse majanduse tähtsusest. Nõuka progressorlust tabasid ebaõnnestumised just majandusliku kanapimeduse tõttu. Ja eks majanduse tõttu see kord lõpuks kokku kukkuski. Nagu Vennad Asustatud saares selgelt ette kuulutasid.

Meenub kaunis detail veel: Maksim mõtiskleb tuleviku üle – tuleb likvideerida diktatuur, kehtestada demokraatia, esialgu muidugi kodanlik demokraatia, alles hiljem saab üle minna tõelisele demokraatiale. Tõeline demokraatia jääb avamata – juhtitud demokraatia(?). Selle saare põrandaaluste staabis valitseb lubamatu arvamuste paljusus – tuleb kord luua. Ikka nagu partei ajaloo õpikust.

Luikedest selgelt parem. Ajastu ahistavatest kehvem.
Hea raamat.

Arvustust üle lugedes veendusin, et vaatamata püüdlusele ronis siia ikka sisse minu antisovetsina kinnismõte.
On nigu on.

Teksti loeti eesti keeles

Kui poleks olnud ned vahepealseid hirmus igavaid lehekülgi, kus Maksim ja Gai kolistasid muudkui mööda erinevaid kohti, mis pidid tutvustama erinevaid ühidkondi ja vastupanuvõimalusi (mutandid, mõtisklused kõrbebarbaritest, lennuk, allveelaev), oleksin viie andnud.
Aga see kohutavalt aeglane ja nüri koht nõudis ennastsalgavaid pingutusi, et end üldse läbi lugeda. Kui kogu aeg on loos väljajätteid tehtud, miks ei võinud siis seda nüridust välja jätta, massarakš?! Pole rahul.
A muidu meeldis küll. Ilmselt saan üle oma teismeea-vastumeelsusest "Hukkunud alpinisti hotelli" ja "Miljard aastat enne maailmalõppu" vastu ning loen Strugatskid tasapisi (eesti keeles) läbi. Tore sujuv lugu, kaasahaarav ja mõnusalt lootusrikas, üsna usutavate tegelastega. Taustsüsteemi tundmine (et nõukogude tegelikkus jne) võib-olla annab lugemisnaudingule punkte juurde, aga ma pigem arvan, et ei ole vajalik. Pigem võiks kasutada vastupidi: sa ei saa Nõukogude ajast üldse aru - maitea, loe seda raamatut nt?
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea lugemine, ilmselt tõesti parim Kammereri triloogiast. Hoogne seiklus. Ent nagu Strugatskite puhul ikka, siis suhteliselt mitmekihilisena loetav. Pealispindselt võib tõesti mulje jääda, et plistatakse kommunistlikku korda ja kutsutakse üles vastikuid kapitaliste kukutama, aga sellisele järeldusele jõudmine on minu arust enda mõtlemisvõime väärkasutamine. Kritiseeritakse ikkagi eelkõige nõukogude korda: "Asustatud saare" ühiskond tegutseb ju paarkümmend aastat pärast sõda, keiser on kukutatud ning ühiskond tuksis.
Asja sõnum näib esmalt olevat ikkagi üldinimlikkus ja sõjavastasus ning teiseks ka hoiatus liiga lihtsate lahenduste ees ning ka küsimus, kuivõrd on näiline ja tegelik headus või kasu omavahel korrelatsioonis. 
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: detsember 2019
november 2019
oktoober 2019
september 2019
august 2019
juuli 2019

Autorite sildid: